3-21-924/59 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-21-924

Otsuse kuupäev

20. detsember 2024

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla ja Viru Vangla vastu tervisekahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustajad – Tartu Vangla ja Viru Vangla, esindaja Agu

Rillo

Kolmas isik  sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum, esindaja

S.X

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i kaebus rahuldamata.

2. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 20. jaanuar 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-924

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas 28. aprillil 2021 Tartu Halduskohtule tervisekahju

hüvitamise kaebuse, mida hiljem täiendas. Kaebaja väitel määras kardioloog L. Savolainen

talle 24. mail 2019 ravimi amiodaroon, öeldes, et vangla meditsiiniosakond pidi edaspidi

kontrollima ravimi näidustust, sest ravim oli määratud määratlemata ajaks, kuid mitte kauem

kui üheks aastaks. Kaebaja sai järjepidevate pöördumiste tagajärjel lõpuks 2. veebruaril 2021

kardioloog V. Zaharenko vastuvõtule, kes ütles, et see ravim kaebajale ei sobi ja ta ei oleks

tohtinud seda manustada, sest see rikkus kaebaja tervist. Kaebaja tervis on halvenenud.

Kaebajal on siiani halb enesetunne ja südamerütmihäired. Kaebaja soovib tervisele tekitatud

kahju eest kohtu äranägemisel hüvitist.

2. Tartu Halduskohus tagastas 4. mai 2021. a määrusega kaebuse, sest vaidluse

lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Tartu Ringkonnakohus tagastas 18. mai 2021. a

määrusega määruskaebuse. Riigikohtu erikogu tühistas 11. novembri 2022. a määrusega

kohtute määrused ja saatis asja tagasi Tartu Halduskohtule.

3. Kolmas isik selgitas 4. märtsi 2024. a vastuses, et dokumenteeritud infost nähtub, et

kaebajale valet diagnoosi pandud ning ebakohast ravi osutatud ei ole. Sümptomaatiliste

ventrikulaarsete ekstrasüstolite tõttu on näidustatud ravi amiodarooniga, kuna eelnev

antiarütmiline ravi pole olnud efektiivne. Enne ravi alustamist on tehtud EKG, 14. mail 2019

tehtud EKG-s esinevad ventrikulaarsed ekstrasüstolid bigemiana (iga teine). Kardioloogi

poolt on antud soovitus amiodarooni ravi foonil kontrollida kilpnäärme funktsiooni.

Menetluses puuduvad igasugused tõendid, mis võiksid eeltoodud andmed ümber lükata.

Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla poolt vormistatud haigusjuhtumist nr 15258540 nähtub

üksnes, et 25. märtsil 2021 on tehtud raviotsus ravi amiodarooniga lõpetada. Raviotsus on

tehtud patsiendi hetke terviseseisundist lähtuvalt ning ei väära 24. mail 2019 sihtasutuses

Tartu Ülikooli Kliinikum tehtud otsuse õigsust. Raviskeemi muutmine tulenevalt patsiendi

terviseseisundist on tavapärane.

4. Vastustajad palusid 18. märtsi 2024. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. HKMS § 59

lõige 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormise jaotuse tervishoiuvaidluses sätestab

võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 770 lõike 3 kohaselt lasub tõendamiskoormis patsiendil, kes

väidab ebaõiget tervishoiuteenuse osutamist. Kaebaja peab seega tõendama, et talle vanglas

osutatud tervishoiuteenus ei vastanud ravi keskmisele kvaliteedile. Tõendiks ei saa olla

kaebaja subjektiivne arvamus – arvestades, et terviseseisundit puudutavad küsimused vajavad

üldjuhul erialaspetsialisti poolset hinnangut, tuleks kõne alla eeskätt kas erialaspetsialisti

(arsti) või eksperdi arvamus. Kaebaja ei ole tõendanud ühtegi nõude elementi. Tervisekahju

on fakti küsimus, mis on objektiivsete tõenditega kinnitatav. VÕS § 770 lõike 4 põhimõtte

kohaselt peab ka kahju tekkimist tõendama patsient. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebajale

oleks tervisekahju tekkinud. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu terviseprobleeme, mida võiks

seostada amiodarooni ordineerimisega.

5. Kohus otsustas 5. mai 2024. a määrusega viia kaebaja suhtes läbi isiku kohtuarstliku

ekspertiisi. Eksperdiarvamus esitati kohtule 22. juulil 2024.

3-21-924

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses ravimi

amiodaroon määramisega vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja poolt 24. mail 2019, sama

ravimiga ravi jätkamisega vangla arstide poolt kuni 2. veebruarini 2021 ning vangla

viivitusega kaebaja teise eriarsti juurde saatmisel. Kaebaja viibis 24. maist 2019 kuni 10.

septembrini 2019 Tartu Vanglas ja 10. septembrist 2019 kuni 2. veebruarini 2021 Viru

Vanglas.

7. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib üldnormina riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lõige 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lõike 2 kohaselt võib

tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt

andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lõige 1

sätestab, et mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib nõuda selles sättes nimetatud

õigushüvede süülise rikkumise korral.

8. Kohus kontrollib esmalt, kas kaebaja poolt Tartu Vanglale ja Viru Vanglale ette

heidetud tegevust/tegevusetust tervishoiuteenuse osutamisel saab pidada õigusvastaseks.

Seejuures on oluline praeguses asjas Riigikohtu erikogu poolt 11. novembri 2022. a määruses

väljendatud seisukoht, et kinnipeetavale tervishoiuteenust osutava haigla või kliinikumi

tegevus on omistatav riigile, keda esindab haldusorganina vangla. Seega tekib kinnipeetaval

väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte

teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest

vastutab vangla (RVastS § 12 lõige 1).

9. Vaidlusalusel ajal kehtinud vangistusseaduse (VangS v.r) § 49 lõige 1 sätestas:

„Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.“ VangS v.r § 52 lõike 1 esimese lause

kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS v.r § 52 lõike 2

järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas

olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja

juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §

2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või

mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese

vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada

tervist.

Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik

täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda

vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse

osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad

võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu

erikogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud

praktika).

3-21-924

Seega tuleb kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse üle otsustada

nii vangistusseaduse kui ka võlaõigusseaduse 41. peatüki („Tervishoiuteenuse osutamise

leping“) sätete alusel (vt Riigikohtu erikogu määrus asjas nr 3-21-924, punkt 16).

VÕS § 762 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt

tavaliselt oodatava hoolega.

10. Eksperdiarvamuses on tuvastatud, et esmakordselt diagnoositi kaebajal ventrikulaarsed

bigeminus-tüüpi ekstrasüstolid 13. jaanuaril 2018. Eksperdiarvamuses on selgitatud, et

ventrikulaarne ekstrasüstoolia on rütmihäire, mille korral toimub südame vatsakeste

enneaegne kontraktsioon ehk kokkutõmbumine ning tekivad nn vatsakeste vahelöögid.

Enamasti esinevad ekstrasüstolid juhuslikult. Kui on tegemist rütmiga, mille puhul iga teine

südamelöök on ekstrasüstol, siis seda nimetatakse bigeminusrütmiks. Kaebaja tervisekaardist

nähtub, et 31. jaanuaril 2018 käis ta kardioloogi vastuvõtul ja raviks määrati Metozok 25mg x

1. 4. märtsil 2019 kurtis kaebaja, et rütmihäired püsivad ja talle tehti saatekiri kardioloogile

(haigusjuht nr A3036).

Perioodil 23. aprill 2019 kuni 24. mai 2019 käis kaebaja Tartu Ülikooli Kliinikumis

kardioloogi vastuvõttudel, kus tal võeti analüüsid ning tehti ehhokardiograafia, koormustest ja

magnetresonantstomograafia südamest. Analüüside ja uuringute tulemusena jõudis arst

järeldusele, et kui kaebajale sotalool ei mõju, võiks proovida amiodarooniga 200 mg x 2 5

päeva, edasi x 1 (digiloo haigusjuhtum nr 20190423-171710).

30. mail 2019 on vangla meditsiinitöötaja poolt tehtud otsus „Sotalol ära jäetud ja kardioloogi

soovitusel määratud Cordaron 200 mg x 2 (5p) edasi 200 mg x 1“. Ravimi Cordarone

toimeaineks on amiodaroon.1 3. juunil 2019, 6. juunil 2019, 10. juunil 2019 ja 3. juulil 2019

on kaebajat seoses südame rütmihäiretega kontrollitud ning ta on meditsiinitöötaja vastuvõtul

avaldanud, et tal on enesetunne veidi parem. 29. juulil 2019 on kaebaja jälle viibinud seoses

südame rütmihäiretega meditsiinitöötaja vastuvõtul ning on tuvastatud, et Cordarone ravi

foonil on rütmihäireid vähem. Seetõttu on otsustatud Cordarone ravi jätkata. (Vt haigusjuhud

nr A7054, A8122, A10649). 2. novembril 2019 on kaebaja kurtnud valu rindkeres ning talle

on tehtud EKG (haigusjuht nr A18069). EKG on määratud ka 10. märtsil 2020 (haigusjuht nr

A4925) ning 24. märtsil 2020 on tuvastatud, et EKG on korras (haigusjuht nr A5708). 16.

mail 2020 on arst uuesti hinnanud Cordarone ravi jätkamist ning leidnud, et see on vajalik

(haigusjuht nr A8501). 5. juulil 2020 on kaebajale väljastatud saatekiri kardioloogile

(haigusjuht nr A11398). 1. septembril 2020 on kaebajale tehtud EKG uuring (haigusjuht nr

A15054). 8. septembril 2020 on kaebaja käinud Ida-Viru Keskhaiglas kardioloogi vastuvõtul

(haigusjuht nr A15516). Kardioloog on tuvastanud, et kaebaja seisund on rahuldav, ning

vaadanud üle kaebaja raviskeemi (digiloo haigusjuhtum nr 15258540).

2. veebruaril 2021 on kaebaja jälle viibinud Ida-Viru Keskhaiglas kardioloogi vastuvõtul, kes

tegi kindlaks, et kaebajal kaebusi ei olnud, südame rütmihäireid ei esinenud ning ööpäeva

EKG oli ealise normi piires. Kardioloog tegi otsuse ravi amiodarooniga lõpetada (digiloo

haigusjuhtum nr 15258540).

Kaebaja on ka 25. märtsil 2021 viibinud Ida-Viru Keskhaiglas kardioloogi vastuvõtul, kus on

arst tuvastanud, et kaebaja tunneb ennast rahuldavalt (digiloo haigusjuhtum nr 15258540).

1 https://www.kliinik.ee/static/ravimid/PIL/PIL_1016244.pdf

3-21-924

11. Eeltoodust nähtub, et kaebaja südame rütmihäireid raviti alates 31. jaanuarist 2018

Metozokiga, kuid kuna rütmihäired püsisid, pidas arst 24. mail 2019 vajalikuks raviskeemi

muuta, nähes kõigepealt ette sotalooli ja kui see ei mõju, siis amiodarooni. 30. mail 2019 ongi

meditsiinitöötaja teinud otsuse sotalool ära jätta ja jätkata amiodarooniga. Amiodaroon on

antiarütmiline aine, mida kasutatakse rütmihäirete raviks muu hulgas siis, kui teised ravimid

on toimeta.2 Ka eksperdiarvamuses on selgitatud, et südame rütmihäirete raviks on erinevad

antiarütmikumid, mida tuleb mõnikord vahetada, et leida patsiendile sobivaim. Kohtule ei

nähtu, et 24. mail 2019 kaebajale amiodarooni määramisega oleks kardioloog teinud ravivea

ning raviviga ei tuvastanud ka eksperdid. Ka kaebaja ei ole kohtule esitanud dokumente, mis

tõendaksid ravivea tegemist. Samuti ei nähtu kardioloogi 2. veebruari 2021. a sissekandest, et

tema hinnangul oleks varem amiodarooni määramine olnud vale või lubamatu. Seega ei saa

vastavas osas vangla tegevust õigusvastaseks pidada.

12. Kohtule ei nähtu ravivea tegemist ka Tartu Vangla ja Viru Vangla meditsiinitöötajate

poolt, kui nad jätkasid amiodarooniga ravimist kuni 2. veebruarini 2021. Kaebaja

tervisekaardist nähtub, et vanglate meditsiinitöötajad on regulaarselt jälginud kaebaja südame

tervist, teinud talle EKG uuringuid ja hinnanud tema enesetunnet. Amiodarooni raviga on

kaebaja enesetunne veidi paranenud ja rütmihäired vähenenud. Kaebaja on viibinud 8.

septembril 2020 kardioloogi vastuvõtul, kus tuvastati, et kaebaja seisund on rahuldav, ning

ravi amiodarooniga ei lõpetatud. Ka 2. veebruaril 2021 tuvastas kardioloog, et kaebajal

kaebusi ei olnud, südame rütmihäireid ei esinenud ning ööpäeva EKG oli ealise normi piires,

mistõttu otsustas kardioloog ravi amiodarooniga lõpetada. Eeltoodust järeldub, et kaebajale

sobis ja toimis ravi amiodarooniga ning see ravis ta rütmihäiretest terveks. Miski ei viita

sellele, et vangla meditsiinitöötajate poolt amiodarooniga ravi jätkamine oli ebaõige või

põhjustas kaebajale kannatusi, mis pidanuks tekitama meditsiinitöötajates kahtluse, et

kaebajale ravi amiodarooniga ei sobi. Ka eksperdiarvamuses on rõhutatud, et kardioloogi 2.

veebruari 2021. a otsusest lõpetada ravi amiodarooniga saab järeldada, et ravi amiodarooniga

oli olnud edukas ning selle võis nüüd lõpetada ning Tartu Vangla ja Viru Vangla arstid ei ole

teinud raviviga kaebaja rütmihäirete ravimisel amiodarooniga perioodil 24. mai 2019 kuni 2.

veebruar 2021. Eeltoodut arvestades pole alust vastavas osas vanglate tegevust õigusvastaseks

pidada.

13. Kaebaja on väitnud, et ta esitas korduvalt pöördumisi, et saada pärast 24. maid 2019

uuesti kardioloogi vastuvõtule, kuid vastuvõtt võimaldati alles 2. veebruaril 2021. Kaebaja ei

ole täpsustanud, millistel kuupäevadel ja kellele ta vastavaid pöördumisi esitas. Vastustajad

on 15. ja 17. aprillil 2023 kohtule kinnitanud, et kaebaja ei ole neile selliseid pöördumisi

esitanud. Taoliste pöördumiste esitamist ei nähtu ka kaebaja tervisekaardist. Seega ei ole

tõendatud, et kaebaja oleks üldse vastustajatele kirjeldatud pöördumisi esitanud, mistõttu ei

ole võimalik kindlaks teha, et vastustajad oleksid kaebaja kardioloogi juurde suunamisel

olnud õigusvastases viivituses. Samuti märgib kohus, et asja materjalidest nähtub, et kaebaja

viibis 8. septembril 2020 kardioloogi vastuvõtul. Seega on kaebajale kardioloogi vastuvõtt

võimaldatud pärast amiodarooni määramist varem kui 2. veebruaril 2021.

14. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vastustajate õigusvastast tegevust ei ole alust tuvastada.

Kuna puudub vastustajate õigusvastane tegevus, on ka kahju hüvitamise nõude rahuldamise

üks eeldus täitmata ning ainuüksi see välistab kaebuse rahuldamise. Kohus jätab kaebuse

rahuldamata.

2 https://www.kliinik.ee/static/ravimid/PIL/PIL_1016244.pdf

3-21-924

15. HKMS § 109 lõike 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. Praegune

kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkti 12 kohaselt riigilõivuvaba. Vastustajad ei ole

neil menetluskulude tekkimisest teada andnud. Ainsaks kohtule teada olevaks menetluskuluks

on eksperdi kulu, mille kohta teeb kohus eraldi määruse. Muus osas puuduvad menetluskulud,

mida kohtuotsuses jagada ja välja mõista.

16. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)