2-17-19466/80 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.12.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-19466

Kohtuasi

Saloni Büroomööbli AS hagi Eesti Energia AS vastu

garantiikirja väärtuse hüvitamise, kahju hüvitamise ja

viivise tasumise nõudes ning Eesti Energia AS-i

vastuhagi Saloni Büroomööbli AS vastu kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.07.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Energia AS-i 08.08.2022 apellatsioonkaebus

Saloni

Büroomööbli

AS-i

12.09.2022

vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Eesti Energia AS-i apellatsioonkaebuse hind 39 025 eurot

61 senti

Saloni Büroomööbli AS-i vastuapellatsioonkaebuse hind

124 770 eurot 7 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Saloni Büroomööbli AS (registrikood 10289177),

lepinguline esindaja Mihkel Nukka

Kostja Eesti Energia AS (registrikood 10421629),

lepingulised esindajad Jevgeni Sander Sepp ja Sander

Retel

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 08.07.2022 otsus muutmata.

2. Jätta Eesti Energia AS-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Saloni Büroomööbli AS-i vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

2-17-19466

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Saloni Büroomööbli AS (hageja) esitas 31.12.2017 Harju Maakohtule Eesti Energia AS

(kostja) vastu hagi garantiikirja väärtuse hüvitise 37 000 euro, kahjuhüvitise 57 448,94 euro,

31.12.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 22 472,22 euro ja alates 01.01.2018

viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste

täieliku täitmiseni välja mõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.08.2014 lepingu nr KV-BUR-2/87

kontorimööbli ostmiseks ja paigaldamiseks. Lepingu p 6.4. kohaselt annab täitja (hageja)

tellijale (kostja) enne hankelepingu sõlmimist hankelepingu täitmise tagamiseks garantiikirja

Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutuselt summas 10% lepingu maksumusest

(arvestatuna koos käibemaksuga), kuid mitte vähem kui 37 000 eurot, millest täidetakse tellija

nõuded täitja hankelepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral alates hankelepingu

sõlmimisest kuni lepingu eseme üleandmiseni. 06.11.2014 esitas hageja vastusena kostja

30.10.2014 kirjale edastanud kostja avalduse puudutavalt lepingu täitmist. Hageja esitas täpse

ülevaate lepingu täitmisega seotud asjaoludest ning lükkas üksikasjalikult ümber kõik kostja

etteheited. Hagejal ei olnud võimalik lepingut kostjast tingituna takistusteta täita. Kostja oli

hageja avaldusest teadlik ega lükanud 06.11.2014 avalduses märgitud asjaolusid ega

põhjendusi ümber.

2.1. 14.11.2014 esitas hageja vastuse 10.11.2014 koosoleku protokollile, tegi kostjale

ettepaneku protokolli muutmiseks ja esitas oletusliku tarnegraafiku. 17.11.2014 esitas kostja

hagejale lepingu p 10.3. alusel lepingu ülesütlemise teate, milles kostja leidis, et hageja on

lepingus toodud kohustusi oluliselt ja korduvalt rikkunud. Kostja hinnangul rikkus hageja

lepingu p-e 2.1.1., 2.1.2., 2.1.3 ja 2.1.5. Kostja hinnangul ei olnud reaalne, et hageja suudab

täita hankedokumentide p-s 1.4. sätestatud kohustust transportida ja paigaldada mööbel

ruumidesse kahe kuu jooksul alates 17.11.2014. Samuti teadis kostja, et nimetatud

kuupäevaks ei ole lõpetatud ehituslikud tööd ja kostja ei suuda kõiki ruume sisustamiseks

nimetatud tähtajal üle anda. Kostja andis täiendava tähtaja, mille jooksul kohustuse täitmata

jätmise korral teatas, et kavatseb nõuda hagejalt leppetrahvi lepingu p-i 6.5. alusel. Täiendava

tähtaja andmisel ei rääkinud kostja lepingu ülesütlemisest ega hoiatanud sellest hagejat.

Samuti ei juhtinud kostja enne 17.11.2014 hageja tähelepanu sellele, et kavatseb lepingu üles

öelda, kui hageja ei täida (hageja hinnangul alusetuid) kostja esitatud nõudeid jooniste kohta.

Seega andis kostja täiendava tähtaja leppetrahvi nõude esitamiseks, mitte lepingust

taganemise hoiatusena.

2-17-19466

2.2. Lepingu p 2.1.2 kohaselt oli hageja kohustatud kooskõlastama ja kinnitama enne tootmise

alustamist, hiljemalt 16.10.2014, tellija ja tellija poolt nimetatud kolmanda osapoolega

kõikide toodete (v.a monitorihoidik kahele monitorile, arvutihoidja, dokumendisahtel,

mobiilne tahvel ja esitlustehnika käru) lõikes kasutatavate materjalide etalonid ja

konstruktsiooni joonised koos spetsifikatsiooniga. Pooled kooskõlastasid kappide ja

sahtliboksi joonised 05.09.2014 ning kostja kooskõlastas joonised 12.11.2014. Hageja esitas

kostjale joonised juba 13.08.2014 katsetamist vajavate toodete kohta. Joonised vastasid

lepingus, hankedokumentides ja 12.08.2014 koosolekul kokkulepitud nõuetele. Kuigi kostja

nõudis alusetult ja põhjendamatult jooniste täpsustamist, oli hageja valmis heas usus tegema

kostjaga koostööd ning täiendama jooniseid mõistlikus ulatuses. Täpsustatud joonised esitati

hagejale 22.08.2014.

2.3. Kostja rikkus ehitustööde ajakava esitamise kohustust (lepingu p 2.1.5). Sellest tulenevalt

ei saanud hageja koostada reaalset tarne- ja paigaldusgraafikut. Kostja viivitas ajakava

edastamisega ega edastanud ehitustööde ajakava kuni lepingu lõppemiseni 12.01.2015, kui

hageja oli sunnitud lepingu erakorraliselt üles ütlema. Soovides lepingut täita, ei jäänud

hagejal muud üle, kui esitada poolikute andmete alusel 08.10.2014 kostjale tarne- ja

paigaldusgraafik, kus oli toodud nädalate lõikes paigaldatava mööbli koosseis. Hageja ei ole

rikkunud lepingu p-i 2.1.5, sest tarne- ja paigaldusgraafikut ei olnud võimalik koostada, kuna

kostja ei esitanud ehitustööde ajakava.

2.4. 12.12.2014 esitas kostja hageja vastu kahjunõude 76 025,61 eurot. 15.12.2014 esitas

hageja kostjale lepingust tulenevate kohustuste täitmise nõude, andis täiendava tähtaja

lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning esitas vastuse kostja 17.11.2014 lepingu

ülesütlemise avaldusele. Hageja leidis, et kostja ülesütlemine on tühine, kuna see ei vastanud

lepingu ega seaduse tingimustele ning kahjunõue on alusetu.

2.5. 05.01.2015 esitas SEB Pank hageja vastu garantiilimiidilepingust tuleneva nõude seoses

sellega, et 22.12.2014 esitas kostja pangale garantiikirja alusel nõude tasuda 37 000 eurot.

Pank maksis 05.01.2015 nimetatud summa kostja arvelduskontole. 12.01.2015 esitas hageja

kostjale teate lepingu ülesütlemiseks, milles palus kostjal tagastada hagejale SEB garantiikiri

või loovutada garantiikirjast tulenevad nõuded hagejale või kui SEB on kostjale garantiikirja

alusel teinud juba väljamakse, hüvitada hagejale garantiikirja väärtus 37 000 eurot hiljemalt

13.01.2015. Kostja hagejale garantiikirja ei loovutanud ega hüvitanud garantiikirja väärtust.

Kostjal tuleb hüvitada kõik kulud ja kahju, mis hageja kandis seoses lepingu täitmise ja selle

ettevalmistamisega, kahju seoses lepingust saamata jäänud kasuga, samuti nõuete maksma

panemisega seotud õigusabikulud. Hagejale tekkis kahju kokku vähemalt 57 448,94 euro

ulatuses. Garantiikirja väärtuse hüvitamise nõudelt oli viivis 31.12.2017 seisuga 8793,51

eurot ning kahju hüvitamise nõudelt 13 678,71 eurot.

2.6. Kostja lepingu ülesütlemine põhines peaasjalikult oletusel, et hageja ei oleks suutnud

tähtaegselt mööbli paigaldustöid hankedokumentides ette nähtud korras teostada.

Hankedokumentide järgi algas hageja teenuse osutamine alles 17.11.2014. Kostja ütles

lepingu üles samal päeval, mil algselt pidi algama hageja teenuse osutamine. Kostjal ei olnud

objektiivset alust eeldada, et hageja ei ole võimeline lõpetama töid tähtaegselt. Kostja ei ole

lepingus määranud hagejale tööde lõpetamise tähtaega. Hageja ei informeerinud kostjat,

millal peavad paigaldustööd lõppenud olema ega kokkulepetest eelmise äripinna omanikuga.

Kostja enda käitumine kinnitab, et hageja konstruktsiooni joonised olid sobivad.

Kooskõlastamine venis kostja vastuvõtuviivituse tõttu, kuna kostja soovis joonistele kanda

täiendavaid andmeid, milles pooled ei olnud lepingus kokku leppinud ning mis ei olnud

konstruktsiooni jooniste kohustuslikud elemendid.

2-17-19466

3. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja riigilõivu 1500

eurot ja esindajakulu 25 042,50 eurot. Samuti palus hageja välja mõista menetluskuludelt

viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja korraldas hanke „Kontorimööbli ost ning paigaldamine“ (riigihanke viitenr.

151684). Hanke esimese osa suhtes osutus edukaks pakkujaks hageja ning pooled sõlmisid

01.08.2014 lepingu KV-BUR-2/87. Lepinguga kohustus hageja tarnima ning paigaldama

kostja äriruumidesse büroomööbli. Hange ning poolte vahel sõlmitud leping oli seotud kostja

kolimisega uuele äripinnale ning seal äritegevuse alustamisega. Pärast mööbli paigaldamist

tekkinud puuduste parandamine ning lepingu tingimustele mittevastava mööbli asendamine

oleks olnud äärmiselt kulukas ning takistuseks kostja äritegevusele uuel üüripinnal. Seetõttu

leppisid pooled kokku lepingu esemeks oleva mööbli tarnimiseelses kontrollis. Eelkontrolli

üle teostas tehnilist järelevalvet Kruff OÜ, kes ühtlasi esindas kostjat poolte vahelises

suhtluses.

5.1. Hageja ei esitanud mõndade mööbliesemete osas lepingu p-s 2.1.2. sätestatud jooniseid

või esitas nõutavad joonised hilinenult või puudustega. Hageja ei esitanud kostjale lepingu p-s

2.1.3 nõutavaid tugevuskatsetuste testraportite koopiaid ega p-i 2.1.5 alusel nõutavat tarne- ja

paigaldusgraafikut. Hageja, kostja ning Kruff OÜ korraldasid 10.11.2014 koosoleku

eesmärgiga arutada lepingu edasist täitmist ning võimalusi koostöö tegemiseks. Koosolekul

juhtisid kostja ja Kruff OÜ hageja tähelepanu esitatud jooniste mitmetele puudustele. Pooled

leppisid kokku korrektsete jooniste ning spetsifikatsioonide esitamises hiljemalt 11.11.2014

ning tarne- ja paigaldusgraafiku esitamises hiljemalt 14.11.2014. Tulenevalt jätkuvatest ning

olulistest puudustest lepingust tulenevate kohustuste täitmisel oli kostjale ilmne, et enne

kavandatavat kolimisaega polnud võimalik lepingu rikkumisi kõrvaldada, hinnast tulenevaid

erimeelsusi lahendada ning vajaminevat ja nõuetele vastavat mööblit toota, tarnida ning kostja

äripinnale paigaldada. Seetõttu ütles kostja lepingu kehtivalt üles 17.11.2014 seoses oluliste

lepingu rikkumistega. Konstruktsiooni jooniste koostamine oli üksnes hageja kohustus. Tarne-

ja paigaldusgraafiku esitamine ei ole tõendatud.

5.2. Lepingu ülesütlemisele järgnevalt sõlmis kostja 24.11.2014 lepingu nr KV-BUR2/160

AS-ga Standard. Kostjal tuli sama mööbli tarne ning paigalduse eest tasuda 76 025,61 eurot

rohkem, mistõttu esitas kostja 12.12.2014 hagejale nõude kahe tehingu hinnavahe

hüvitamiseks VÕS § 135 lg 1 alusel hiljemalt 19.12.2014. Hageja kostja nõuet ei rahuldanud,

mistõttu nõudis kostja 22.12.2014 pangalt sisse hageja antud garantiikirja 37 000 eurot.

5.3. Hageja nõuded on aegunud. Kahju hüvitamise nõudes nõuab hageja hüvitist kahjule, mis

tekkis lepingu lõppemise tulemusena, st eelkõige saamata jäänud tulu. Eeldusel, et selline

kahju tekkis, oli kahju tekkimise ja vastava nõude sissenõutavaks muutumise hetkeks lepingu

lõppemine kostja esitatud 17.11.2014 avaldusega. Hageja kahju hüvitamise nõue

rahuldamisele aga ei kuulu, kuivõrd tervikuna on tõendamata kostja lepingu rikkumised. Isegi

juhul, kui lugeda kostja lepingut rikkunuks ning hagiavalduses esitatud kahjusummad

tõendatuks, ei kuuluks kahjunõue rahuldamisele, sest rikkumised põhjustas tervikuna hageja

enda tegevus. Kui kohus leiab, et hageja kahjunõue kuulub rahuldamisele, siis tuleb

vähendada välja makstava hüvitise suurust ulatuses, milles kahju tekkis hageja enda lepingu

rikkumise tulemusena. Garantiikirja väärtuse hüvitamiseks on hageja esitanud võlaõigusliku

tagasitäitmise nõude, mille nõudeõigus oleks samuti hagejal tekkinud lepingu lõppemisega

2-17-19466

17.11.2014. Vastav nõue ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd panga poolt väljastatud garantii ei

saa olla hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu tagasitäitmise esemeks. Kostjale antud

garantiikirja näol ei olnud tegemist lepinguliste kohustuste täitmise teel üleantuga. Panga

poolt antud täitmisgarantii on eraldiseisev hageja ja kostja vaheline võlasuhe, mis vastavalt

VÕS § 155 lg-le 2 on sõltumatu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse

kehtivusest isegi juhul, kui garantiis sisaldub sellele kohustusele viide. Kostja vaidles vastu ka

hageja viivisenõudele. Viivist ei saa arvutada hageja esitatud kahju hüvitamise nõudelt.

12.01.2015 avalduses ei määranud hageja nõude suurust ega tähtaega nõude rahuldamiseks.

Kui kohus peaks leidma, et hagiavalduses esitatud viivisenõue kuulub rahuldamisele, taotles

kostja viivise vähendamist.

5.4. Kostja hinnangul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud müügileping. Müügilepingu

tähenduses tuleb terminit konstruktsiooni joonis koos spetsifikatsiooniga tõlgendada kui

graafilist kujutist hageja loodavast ning kostjale tarnitavast mööbliesemest, milles esitatud

teave peab olema ammendav ning täpsusastmelt küllaldane, et veenduda selles, et kavandatav

ning hiljem joonise alusel toodetav mööbliese vastab lepingus ning selle osaks olevas

tehnilises kirjelduses sätestatud nõuetele ja on vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1

kohaselt.

5.5. 06.11.2014 esitas kostja hagejale pretensiooni, milles väitis, et hageja oli rikkunud

lepingu p-e 2.1.2, 2.1.3 ja 2.1.5. 10.11.2014 saatis hageja kostjale vastuskirja, milles märkis,

et ta ei nõustu kostja esitatud pretensioonidega. Samas kirjas esitas hageja kostjale nõudmise

tellijapoolsete kohustuste täitmiseks, milleta hagejal ei ole võimalik lepingu täitmisega

jätkata.

Kostja vastuhagi ja selle põhjendused

6. Kostja esitas 07.12.2018 vastuhagi hageja vastu 39 025,61 euro välja mõistmiseks.

7. Vastuhagi kohaselt taganes kostja hageja lepingu rikkumise tõttu lepingust 17.11.2014

esitatud avaldusega. Ligikaudu nädal peale lepingu ülesütlemist sõlmis kostja ostu ja

paigalduse lepingu KV-BUR-2/160 Standard AS-ga. Lepingu esemeks oli kontorimööbel

samas koosseisus ning koguses nagu ka hagejaga sõlmitud lepingu puhul. Asendustehingu

maksumus oli 76 025,61 euro võrra kallim, kui hagejaga sõlmitud leping. Sellest tulenevalt

tekkis kostjal otsene varaline kahju, sest kostja pidi kauba ja teenuse saamiseks rohkem

tasuma. Kostja leidis, et hinnavahe hüvitamise nõudele tuleks kohaldada kümneaastast

aegumistähtaega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 alusel.

7.1. Kostja esitas 22.12.2014 hinnavahe hüvitamise nõude rahuldamise eesmärgil SEB

Pangale nõude garantiisumma välja maksmiseks täies ulatuses, s.o 37 000 eurot. SEB Pank

tasus kostjale garantiisumma 05.01.2015. Kuivõrd hüvitamisele kuuluv hinnavahe oli suurem,

kui panga välja makstud garantii, siis oli kostja nõue rahuldatud osaliselt. Kostja nõudis

hinnavahe hüvitamist ulatuses, mil nõue oli rahuldamata, s.o 39 025,61 eurot.

Hageja vastuväited

8. Hageja leidis, et kostja vastuhagi ei olnud põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

9. Hageja oli seisukohal, et esitatud vastuhagi nõue oli aegunud. Kostja vastuhagis esitatud

nõue muutus sissenõutavaks 17.11.2014, kui kostja ütles lepingu üles (hageja leidis, et

ülesütlemine ei olnud kehtiv). Seega algas aegumine 17.11.2014, millest kolm aastat möödus

2-17-19466

16.11.2017. Kostja esitas vastuhagi 25.01.2018, s.o rohkem kui kolm aastat pärast

aegumistähtaega. Kostja oli teadlik vastuhagis esitatud nõudest hiljemalt 12.12.2014, kui

esitas kostjale hinnavahe hüvitamise nõude. Ebaõige oli kostja seisukoht, et vastuhagi nõudele

kohaldus kümneaastane aegumistähtaeg.

9.1. Vastuhagi esmane eeldus on asjaolu, et kostja on lepingu kehtivalt üles öelnud. Hageja

põhjendas ning esitas tõendid, mille kohaselt ei olnud hageja lepingut oluliselt rikkunud,

millest tulenevalt puudus kostjal õiguslik alus lepingu ülesütlemiseks. Isegi, kui vastuhagi ei

oleks aegunud ning kostja oleks lepingu üles öelnud kehtivalt (hageja seda ei möönnud), oli

vastuhagis esitatud hinnavahe hüvitamise nõue arusaamatu. Standard AS-ga ja hagejaga

sõlmitud lepingud olid sisult erinevad. Kostja ei tõendanud ka oma nõude põhilist faktilist

asjaolu, mille kohaselt tasus kostja AS-le Standard hankedokumentides ette nähtud tööde eest

375 072,21 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Harju Maakohus jättis 08.07.2022 otsusega nii hageja hagi kui ka kostja vastuhagi

rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

11. Maakohus tuvastas, et pooltel ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle:

-

Kostja korraldas hanke „Kontorimööbli ost ning paigaldamine“ (riigihanke viitenr.

151684), mille esimese osa suhtes osutus edukaks pakkujaks hageja.

-

01.08.2014 sõlmisid pooled lepingu KV-BUR-2/87. Lepinguga kohustus hageja

tarnima ning paigaldama kostja äriruumidesse büroomööbli.

-

17.11.2014 esitas kostja hagejale lepingu ülesütlemise teate, milles kostja leiab, et

hageja on lepingus toodud kohustusi oluliselt ja korduvalt rikkunud. Kostja ütles

lepingu üles lepingu p-i 10.3. alusel alates 17.11.2014. Kostja hinnangul on hageja

rikkunud lepingu p-i 2.1.1., 2.1.2, 2.1.3, 2.1.5.

-

12.12.2014 esitas kostja hageja vastu kahjunõude summas 76 025,61 eurot.

-

05.01.2015 esitas AS SEB Pank hageja vastu garantiilimiidilepingust tuleneva nõude

seoses sellega, et 22.12.2014 esitas kostja pangale garantiikirja alusel nõude tasuda 37

000 euro suurune summa. Pank maksis nimetatud summa kostja arvelduskontole

05.01.2015.

-

12.01.2015 esitas hageja kostjale teate lepingu ülesütlemiseks ja nõude lepingu alusel

üleantu tagastamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks.

12. Maakohus tuvastas, et pooltel oli esmalt vaidlus selle üle, kas kostja poolt 17.11.2014

hagejale esitatud kostja 01.08.2014 „Kontorimööbli ost ja paigaldamine“ lepingu nr KV-

BUR-2/87 (edaspidi leping) ülesütlemine oli kehtiv ehk kas hageja oli lepingut oluliselt

rikkunud. Seoses sellega olid pooltel erimeelsused lepingus hageja kohustuste tõlgendamise

üle ning selle üle, kuidas toimus lepingu täitmine kuni ülesütlemisteate saamiseni 17.11.2014.

Konkreetsemalt oli vaidluse all see, kas hageja täitis pooltevahelise lepingu p-st 2.1.2

tulenevat kohustust kostjaga hiljemalt 16.10.2014 kooskõlastada kõikide toodete (v.a

monitorihoidik 2-le monitorile, arvutihoidja, dokumendisahtel, mobiilne tahvel ja

esitlustehnika käru) lõikes kasutatavate materjalide etalonid ja konstruktsiooni joonised koos

spetsifikatsiooniga. Seega oli kohtul vaja lepingut tõlgendada ja tuvastada, mis lepingu pooled

sõlmisid (müügi- vs töövõtuleping) ning milles pooled kokku leppisid, eriti lepingu p-s 2.1.2.

13. Maakohus leidis, et pooltevaheline leping oli müügileping. Ehkki lepingus oli läbisegi

kasutatud nii müügile kui ka töövõtule omaseid termineid, ei olnud lepingu eesmärgiks

teenuse osutamine ega individuaaltunnustega (asendamatu) asja valmistamine. Kuigi lepingu

2-17-19466

puhul pidi hageja osa tooteid alles valmistama, siis lepingu objektiks oli liigitunnustega

(asendatavate) asjade valmistamine, milles võõrandamiskomponent domineerib töö

tegemisele või teenuse osutamisele suunatud soorituste ees. Analoogiliselt Riigikohtu

otsusega nr 3-2-1-16-17 leidis maakohus, et pooled sõlmisid müügilepingu ja vaidluses

kuulusid kohaldamisele VÕS-is müügilepingut reguleerivad sätted.

14. Maakohus asus seisukohale, et kostja kasutas 17.11.2014 kirjaga VÕS § 116 lg 1 kohaselt

õiguskaitsevahendina lepingust taganemist ning sellisena on pooled seda ka käsitlenud.

Lepingust taganemise formaalne eeldus oli 17.11.2014 tahteavalduse saatmisega täidetud.

14.1. Maakohus selgitas välja lepingu sisu VÕS § 29 sätete kohaselt ning leidis, et tulenevalt

lepingu eesmärgist ja p-i 2.1.2 ja HD lisa 1 tehnilise kirjelduse sõnastusest oli selle punkti

mõte see, et hageja koostab joonised, mille alusel konkreetset mööblit toodetakse, et kostjal

oleks võimalik enne tootma asumist veenduda, et valmistatav toode vastab lepingus (ja HD-s)

sätestatud nõuetele. Kui hageja pakkus mööblit, mida ta ei olnud varem tootnud ehk mille

jooniseid hagejal polnud pakkumuse tegemisel, pidi ta arvestama sellega, et tellija soovib

enne tootmise alustamist kooskõlastada vastavad tootejoonised, mistõttu peab ta need

eelnevalt koostama. Maakohus ei pidanud mõistlikuks hageja käsitlust, et kuigi kokku on

lepitud konstruktsiooni joonise koos spetsifikatsiooniga kooskõlastamine, siis sellele

vaatamata saab kostja lõpliku arusaama sellest, milline mööbliese talle tarnitakse, alles

toodete üleandmisel. Sellele punktile vastav joonis pidi kujutama n-ö lõplikku kostjale

toodetavat ja üleantavat mööblit koos mõõtude ja kasutatavate materjalidega. Kostja kohustus

lepingu täitmise raames jooniste kooskõlastamisel piirdus nende läbivaatamisega ja

kooskõlastuse andmisega või põhjenduste esitamisega, mis joonist ei kooskõlastata.

14.2. Maakohus analüüsis, kas hageja rikkus oluliselt lepingu p-i 2.1.2 jättes joonised

kooskõlastamata kostjaga ning tuvastas, et lepingust taganemisel 17.11.2014 oli hagejal

kostjaga kooskõlastamata 16 joonist ning viivitusega (tähtaeg 16.10.2014) 12.11.2014

kooskõlastatud 11 joonist. Kostjal esines lepingust ja selle p-st 2.1.2 tulenev alus jooniste

kooskõlastamata jätmiseks. Vastavalt lepingu p-le 2.1.2 ja HD lisas 1 nõutule jooniste

kooskõlastuste puudumine hiljemalt 16.10.2014 ning nende saamisega viivitamine oli lepingu

rikkumine hageja poolt. Kohus leidis, et hageja rikkus ka lepingu p-i 2.1.3, sest kaheksast

katsetamist nõudvast tootest jäid kaks hageja enda tõttu katsetamata hiljemalt 16.10.2014 ja

lepingust taganemise seisuga 17.11.2014. Lepingu p-i 2.1.5 osas leidis maakohus, et tegemist

ei olnud hageja olulise rikkumisega, sest kostjal oli tarne- ja paigaldusgraafiku

kooskõlastamise tähtpäev 16.10.2014 ning hageja esitas vastava graafiku kuus päeva pärast

sätestatud tähtaega. Seega kohus hageja rikkumist selles osas, vähemalt mitte olulist, ei

tuvastanud. Kokkuvõtvalt oli lepingust taganemise seisuga 17.11.2014 hagejal täielikult

esitamata kümme joonist, esitatud, kuid hagejast sõltuvatel põhjustel kooskõlastamata 20

joonist ning hilinemisega kooskõlastatud 11 joonist. Kostja andis 06.11.2014 kirjaga hagejale

täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks (VÕS § 114, lepingu p 10.3), kuid see ei viinud

rikkumise kõrvaldamiseni. Täiendava tähtaja jooksul kooskõlastas hageja kostjaga 11 joonist.

Puuduolevaid jooniseid ega testraporteid ei esitatud.

14.3. Maakohus leidis eelnevast tulenevalt, et tegemist oli lepingu olulise rikkumisega hageja

poolt. Hageja ei kõrvaldanud kostja osutatud puuduseid selleks lepingu p-s 10.3 sätestatud

pikkusega täiendavalt antud tähtaja jooksul (VÕS § 116 lg 2 p 5). Kuigi täiendava tähtaja

andmise teates viidati võimalusele nõuda hagejalt seoses viivitusega lepingu p-i 6.5 alusel

leppetrahvi, ei tähenda see, et täiendava tähtaja möödumisel ei saanud kostja lepingust

taganeda. Kui kostja antud täiendav tähtaeg oli lühem, kui lepingu p-s 10.3 nõutud kümme

kalendripäeva, pikenes see vastavalt VÕS § 114 lg 1 ls 3 järgi kümne kalendripäevani.

2-17-19466

Vaidlus puudus selle üle, et täiendava tähtaja andmise ja lepingust taganemise vahel oli

vähemalt kümme kalendripäeva. Seega oli kostja õigustatud lepingust taganema VÕS § 106 lg

1 ja lepingu p 10.3 alusel ning kostja ütles lepingu kehtivalt üles 17.11.2014. Kuna kostja

taganes pooltevahelisest lepingust kehtivalt 17.11.2014, siis polnud õiguslikku tähendust

hageja samast lepingust 12.01.2015 taganemisel, kuna teiseks taganemisavalduse esitamise

hetkeks oli leping juba kehtivalt lõppenud (VÕS § 188 lg 2).

15. Maakohus märkis, et kuna hageja ei esitanud vastavalt lepingu p-le 10.4 nõuet lepingu

alusel üle antud kauba eest tasu saamiseks, vaid kahju hüvitamise nõude, siis tulenevalt

lepingust taganemisest hageja enda rikkumiste tõttu vastav nõue rahuldamisele ei kuulunud.

15.1. Hageja esitatud nõue 37 000 euro saamiseks oli maakohtu hinnangul käsitatav kahju

hüvitamise nõudena, kus hageja võib tõendada, et garantii realiseerimine oli hageja ja kostja

vahelises suhtes vastuolus lepingus kokkulepituga, s.t kostja rikkus pangale garantii

väljamaksmise nõude esitamisega hageja ja kostja vahelist müügilepingut. Maakohus asus

seisukohale, et kuna kostja oli õigustatud tegema asendustehingu AS-ga Standard, oli kostja

ka õigustatud nõudma hagejalt hinnavahe hüvitamist. Kuna hageja seda vabatahtlikult ei

teinud, siis oli kostja õigustatud vastavalt lepingu p-le 6.4 sisse nõudma panga väljastatud

garantii. Seega oli nõue garantii väljamaksmiseks esitatud lepinguga kooskõlas, mistõttu

puudus alus selles osas hagi rahuldamiseks. Kuna hagejale tekkis vastav kahju garantii

sissenõudmisel panga poolt 05.01.2018, siis algas sellest hetkest ka vastava kahju hüvitamise

nõude esitamise tähtaeg, mistõttu ei olnud hageja vastav nõue aegunud.

15.2. Hageja esitas ka nõude mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 57 448,94 eurot. Maakohus

tuvastas, et hageja oli lepingut oluliselt rikkunud, mistõttu oli kostja õigustatud lepingust

taganema. Kostjapoolseid rikkumisi lepingu täitmisel maakohus ei tuvastanud. Kuna kostja

lepingut ei rikkunud, siis puudus ka esimene obligatoorne kahju hüvitamise nõude koosseisu

element, mistõttu puudus vajadus analüüsida edasi kahju tekkimist, selle suurust, põhjuslikku

seost jne. Kohus jättis hageja kahju nõude tervikuna rahuldamata. Kuna hageja hagi

põhinõuete osas jäi täielikult rahuldamata, jäi sellest tulenevalt täielikult rahuldamata ka

hageja viivise nõue nii otsuse tegemiseni kui ka edasiulatuvalt vastavalt VÕS §-le 113 lg 1 ls

2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367.

16. Maakohus tõi välja, et kostja palus vastuhagiga mõista hagejalt kostja kasuks välja VÕS §

135 lg 1 alusel hinnavahe hüvitis 39 025,61 eurot. Hageja esitas vastava nõude osas aegumise

vastuväite, millega maakohus nõustus teisel põhjendusel, kui hageja vastuväidetes toodu.

Maakohus leidis, et TsÜS § 147 lg 2 alusel muutus kostja vastuhagis esitatud nõue

sissenõutavaks 24.11.2014, kui kostja sõlmis lepingu AS-ga Standard. Kostja esitas ise

12.12.2014 hagejale nõude hinnavahe hüvitamiseks ning nõudis 22.12.2014 sisse selle alusel

hageja antud garantiikirja. Kostja on sellega ise tunnistanud, et nõue oli juba siis sissenõutav.

Hinnavahe hüvitamise nõude esitamisel hageja vastu ei olnud oluline mitte AS-i Standard

lepingu alusel arve väljastamise kuupäev, vaid hetk, mil kostjale oli selge ja teada, mis

hinnavahe tal taganemise tõttu tekkis. See hetk oli AS-ga Standard asendustehingu tegemine

24.11.2014. Seega algas aegumine 24.11.2014 ja kostja esitas vastuhagi rohkem kui kolm

aastat pärast aegumistähtaega. Kostja ei tõendanud oma väidet, et antud juhul peaks asjas

kohaldama kümneaastast aegumise tähtaega, mistõttu kohaldas maakohus hageja taotlusel

aegumist ning jättis kostja vastuhagi rahuldamata.

17. Maakohus leidis, et tulenevalt TsMS § 162 lg-st 4 oli mõistlik ja põhjendatud jätta

kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Sellest tulenevalt puudus alus ja vajadus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

2-17-19466

Kostja apellatsioonkaebus

18. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ulatuses, milles

kostja vastuhagi jäeti rahuldamata ning teha tühistatud osas ilma asja esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega mõistetakse hagejalt kostja kasuks VÕS §

135 lg 1 alusel välja hüvitis 39 026,61 eurot. Kõik apellatsioonkaebusega seonduvad

menetluskulud palub kostja jätta täies ulatuses hageja kanda.

19. Esiteks leiab kostja, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust TsMS § 436 lg 1

kohaselt. Maakohus ei ole seda nõuet täitnud oma otsuse osas, mis puudutab TsÜS § 146 lg 4

kohaldamata jätmist. Maakohus ei anna mistahes sisulist selgitust seoses oma hinnanguga

aegumistähtaja kestusele. Maakohus pole selgitanud, miks kostja maakohtu menetluse vältel

esitatud seisukohad ja selgitused on ebapiisavad.

20. Teiseks leiab kostja, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, s.o VÕS § 104

lg-t 5 ning TsÜS § 146 lg-t 4. Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud, mida hinnates saab

hagejale omistada vaid tahtlust oma lepinguliste kohustuste rikkumisel. Maakohus on ise

selgelt tuvastanud, et hageja on teadlikult ja halvas usus asunud tõlgendama ja mitte täitma

selliseid lepingulisi kohustusi, mida ta varem täitis ning millest ta selgelt aru sai. Kostja on

korduvalt selgitanud, et kostja hinnangul on hageja esitanud müügilepingule eelnevas hankes

alapakkumise juba etteulatuva kavatsusega nõuda kostja käest täiendavat raha väidetavate

lisatööde eest, mis tegelikult peaksid kuuluma esialgselt kokku lepitud lepingulisse mahtu.

Hageja tunnistaja esitatud ütlused annavad muuseas alust kahtlustada, et hageja motiiviks

teadlikul lepingu rikkumisel ja lisaraha küsimisel võis olla näiteks soov ebapiisavast

ettevalmistustest (s.o kostja juhiste puudulik kontroll) tulenevate lisakulude katmiseks. TsÜS

§ 146 lg 4 kohaldamine ei tohiks eeldada seda, et kostja suudab ära arvata hageja täpsed

motiivid oma lepinguliste kohustuste rikkumiseks. Maakohus on korrektselt tuvastanud

hageja täiesti taotlusliku heade kommete vastase käitumise lepinguliste kohustuste rikkumisel.

See on piisav tahtluse tuvastamiseks ning TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks. On mõeldamatu, et

hageja võtnuks ette sellist muutust oma lepinguliste kohustuste tõlgendamisel ja täitmisel

ilma, et ta oleks sellest selgelt teadlik ega omaks kavatsust tänu sellele kostja arvelt eelisseisu

saada, olgu see kas oma rahalise vastutuse vähendamine rikkumise eest või soov saada

täiendavat tasu.

Hageja seisukoht apellatsioonkaebusele

21. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis õiguspäraselt vastuhagi lahendamisel TsÜS §

146 lg 4 kohaldamata ja leidis õigesti, et kostja ei tõendanud ega esitanud asjaolusid, mis

võimaldaks vastuhagi nõuet lugeda aegunuks kümne aasta pärast alates sissenõutavaks

muutumisest. Hageja rõhutab, et täitis lepingut, mitte ei rikkunud seda.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

22. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas,

milles kohus jättis hageja hagiavalduse rahuldamata, hageja menetluskulud tema enda kanda

ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hageja hagi täielikult ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

23. Esiteks jättis maakohus põhjuseid esitamata tähelepanuta hageja väited, mille kohaselt oli

kostja lepingust taganemine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja hinnangul oli kostja

2-17-19466

ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega, sest 06.11.2014 täiendava tähtaja avalduses

teavitas kostja, et kui väidetavat rikkumist ei kõrvaldata hiljemalt 12.11.2014, siis kasutab

kostja õigust nõuda leppetrahvi. Lepingu ülesütlemise kohta ei maininud kostja sõnagi,

mistõttu uskus ja arvestas hageja, et kostja võib esitada leppetrahvinõude, mitte lepingu üles

öelda. Õiguskirjanduses on välja kujunenud seisukoht, et kui vastaspool jätab oma kohustuse

ka täiendava tähtaja jooksul täitmata, peaks see andma üldjuhul alati lepingust taganemise

õiguse. Samas tuleks hea usu põhimõttest lähtudes kohustust rikkunud poolele tähtaja

määramisel arusaadavaks teha, et tähtaja tulemusteta möödudes võib vastaspool lepingust

taganeda. Kostja ei teinud ühelgi viisil hagejale arusaadavaks, et tähtaja tulemusteta

möödudes võib kostja lepingust taganeda. Hageja hinnangul on eluliselt usutav ja tõendatud,

et tegelik ülesütlemise põhjus oli see, et hageja palus rulookapi tehnilise kirjelduse

muutmisest tuleneva materjali täiendava kulu eest lisatasu, mille kompenseerimisest kostja

keeldus ja hakkas hagejat survestama, et hageja kannaks lisatöö ja -materjali omal kulul. Seda

kinnitab kostja 12.11.2014 e-kiri, milles kostja selgitab, et on nõus mööbli ainult siis

kooskõlastama, kui hageja ei esita lisatöö eest kostjale arvet. Maakohus on jätnud ka selle

argumendi täielikult otsuses tähelepanuta ja arvestamata.

24. Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 116 lg-t 1 ja § 116 lg 2 p-i 5 tuvastades ka

ebaõigesti, et hageja rikkus oluliselt lepingut ja seda niivõrd, et kostjal oli õigus lepingust

taganeda. Samuti on maakohus jätnud arvestamata, kas väidetav viivitus jooniste

kooskõlastamisel oli müügilepingu põhikohustuse suhtes oluline ning et kostja viivitas

omapoolsete lepinguliste kohustuste täitmisega (lepingu p-d 3.1.1 ja 2.1.5). Arvestades, et

maakohus kvalifitseeris poolte õigussuhte müügilepinguks, siis rikkumise olulisuse

hindamisel on peamine hinnata, kas rikkumine kujutas objektiivset ohtu müüja (hageja)

müügilepingu põhikohustuse täitmise suhtes. Taganemise hetkel ei olnud hageja

müügilepingu põhikohustust rikkunud ja puudus objektiivne alus eelduseks, et hageja ei suuda

lepingut tähtaegselt täita. Lisaks olid kostjale antud piisavad tagatised. Maakohus jättis

nimetatud asjaoludega arvestamata ja sisuliselt hindamata.

24.1. Hageja oli taganemise hetkeks sissenõutavaks muutunud lepingulised kohustused

olulises osas ka täitnud. Esimesed joonised esitas hageja kostjale tutvumiseks juba 12.08.2014

koosolekul. Hageja tegi ettepaneku joonised 12.08.2014 koosolekul kooskõlastada, millest

kostja keeldus. Pärast 12.08.2014 koosolekut esitas hageja kohe järgmisel päeval täiendavad

joonised. Sellele järgnevalt esitas hageja jooniseid kostjale veel 22.08.2014, 02.09.2014,

14.10.2014, 21.10.2014, 23.10.2014 ja 11.11.2014. Kokku esitas hageja kostjale vähemalt 87

joonist. Hageja esitas 15.10.2014 katsetuste protokollid toodete TL4, B1, K1, K2, K7 kohta,

06.11.2014 toote B-2 kohta ning kostja nõudel uue katsetusprotokolli toote TL4 kohta.

Testraportite kohaselt vastasid kõik nimetatud tooted ettenähtud standarditele, mistõttu on

tõendatud, et hageja täitis tugevuskatsetuste testraportite esitamise kohustust, mitte ei

rikkunud seda. Katsetamata jäid NL-1 ja K-4, sest kostja viivitas nende toodete jooniste

kooskõlastamise ja kinnitamisega ning kostja keeldus algselt eelnimetatud katsetuste

protokolle aktsepteerimast.

24.2. Hageja hinnangul viivitas kostja jooniste kooskõlastamisega ega võimaldanud mõõtude

kontrollimiseks kasutada ruume. Kostja rikkumine oli oluline, kuna hagejal puudus võimalus

kontrollida, kas hankedokumentides ette nähtud mööbel sobib (mõõtmetelt) antud ruumidesse.

Kostjast tulenevalt ei saanud enne ruumidega tutvumist alustada mööbli tootmisega. Samuti

on oluline arvestada, et selleks, et hageja saanuks edasi liikuda lepingu täitmisega, eeldas see

seda, et kostja kooskõlastab joonised. Kuna poolte vahel tekkis vaidlus, mida tähendab

konstruktsiooni joonis ja selle spetsifikatsioon, mille tõttu jättis kostja algul joonised

kooskõlastamata, siis viibis selle tõttu ka hageja lepinguliste kohustuste täitmine. Kostja on

2-17-19466

selgelt teadlik, et kostja poolt kohustuste täitmata jätmine või täitmisega viivitamine seadis

ohtu hageja tööde jätkamise ning lepingu tähtaegade järgimise. Nii pooltevahelisest suulisest

suhtlusest, e-kirjavahetusest kui ka 06.11.2014, 10.11.2014 ja 15.12.2015 avaldustest ilmneb

üheselt, et kõik lepingu täitmisega seotud raskused tulenevad kostjast või muudest kostja

riisikosse jäävatest asjaoludest. Seetõttu jättis maakohus ebaõigesti analüüsimata ja

kohaldamata taganemise õiguspärasuse hindamisel VÕS § 101 lg 3.

25. Kolmandaks toob hageja välja, et ebaõige ja põhjendamata on maakohtu järeldus, et

lepingu p-s 2.1.2 leppisid pooled kokku tootmisjooniste esitamises või et konstruktsiooni

joonised pidid vastama tootmisjooniste nõuetele. Kuna hankedokumendi p-s 8.2 oli

pakkumuses nõutav tõendada toote vastavust tehnilistele kirjeldustele ja kostja on tunnistanud

hageja pakkumuse vastavaks, siis hankemenetluse käigus juba kontrollitud hageja

pakkumuses toodete vastavust hankedokumendi nõuetele ja tuvastatud, et hageja pakkumuses

esitatud dokumentide abil on piisavalt tõendatud, et pakutavad tooted täidavad kõiki tehnilises

kirjelduses esitatud nõuded. Vastasel juhul ei oleks saanud riigihangete seaduse (RHS) § 114

lg 1 alusel hageja pakkumust vastavaks tunnistada. Kuna toote nõuetele vastavuse kontroll

toimus juba hankemenetluses pakkumuse vastavaks tunnistamise faasis, siis puudus

objektiivne vajadus uuesti läbida nõuetele vastavuse kontroll. Seega on põhjendamatu ja

ekslik maakohtu järeldus, et lepingu p-i 2.1.2 eesmärk oli kontrollida toodete vastavust

tehnilisele kirjeldusele. Lisaks on alusetu maakohtu seisukoht, et lepingu p 2.1.2 järgi oli

hageja kohustuseks koostada tootmisjooniseid. Hageja hinnangul on lepingus selgelt

sätestatud ja arusaadav, et hageja kohustuseks oli koostada konstruktsiooni jooniseid, mis oli

poolte ühine tahe. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti kohaldanud lepingu

tõlgendamise reegleid VÕS § 29 lg 5 alusel.

26. Neljandaks jättis maakohus osad hageja tõendid põhjendusi esitamata täielikult

tähelepanuta. Hageja tõendid tehnika ja tehnoloogia erialal diplomeeritud MP analüüsis,

mööblitehnoloogi RL ja tunnistaja MS selgitustes kinnitavad, et hageja koostatud jooniseid

saab käsitada konstruktsiooni joonistena ning jooniste juurde on lisatud nõutav

spetsifikatsioon. Maakohus on jätnud eeltoodud tõendid otsuse tegemisel täielikult

arvestamata ega ole põhjendanud, miks on jäetud osad tõendid täiesti tähelepanuta. Seega

rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8 ning § 232 lg-t 1.

27. Viiendaks asus maakohus kohtuotsuses põhjendamatult defineerima konstruktsiooni

jooniste tähendust ja jättis otsuse nõuetekohaselt põhjendamata. Hageja hinnangul eeldab

sellele küsimusele vastamine vastava valdkonna eriteadmisi. Vastava asjaolu

tõendamiskoormis oli kostjal. Hageja leiab, et kostja ei tõendanud, et hageja esitatud joonised

ei vastanud konstruktsiooni joonise nõuetele ega sisaldanud nõutud spetsifikatsiooni.

Maakohtu otsuses ei ole põhjendatud, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud

järeldusele, et hageja esitatud joonised ei vastanud konstruktsiooni joonise nõuetele ega

sisaldanud nõutud spetsifikatsiooni. Põhjendamata on väide, et hageja esitatud joonised ei

olnud konstruktsiooni joonised või spetsifikatsioon ei vastanud nõuetele. Samuti ei esitanud

kostja muid tõendeid. Seega on ka selles osas maakohus rikkunud menetlusõigust TsMS §

442 lg-st 8 ja § 436 lg-st 1 tulenevalt.

28. Kuuendaks jättis maakohus arvestamata, et leping sõlmiti tüüptingimustel ja jättis

ebaõigesti kohaldamata VÕS § 39 lg 1, rikkudes TsMS § 438 lg 1 nõudeid. Vaidlusalune

leping, sh p 2.1.2, oli kostja, kui hankija, poolt eelnevalt välja töötatud ning hageja ei saanud

mõjutada hankelepingu tingimusi, mistõttu oli tegemist tüüptingimustega müügilepinguga.

Maakohus tõlgendas lepingu p-i 2.1.2 laiendavalt hageja kahjuks, tekitades alusetult

konstruktsiooni joonistele ja spetsifikatsioonidele täiendavad nõudmised, mida leping ei

2-17-19466

sätestanud. Hageja hinnangul on mõistlik, et konstruktsiooni joonis näitab toote

konstruktsioonilist lahendust ja seda tuleb vaadelda koos tehnilise kirjeldusega, mitte et

tehniline kirjeldus tuleb joonisele ümber kirjutada. Maakohus tõlgendas seetõttu lepingut

tingimuste kasutajale kasulikumalt, mitte tema kahjuks, rikkudes sellega VÕS § 39 lg 1

nõudeid. Kui kostja nägemusel pidi joonis vastama konkreetsetele nõuetele, siis oleks pidanud

vastavad nõuded lepingus selgelt nähtuma. Kuna lepingus ei olnud sätestatud, mida joonised

peavad sisaldama, siis ei saanud kostja nõuda ka selliste nõuete täitmist ja eeldada, et lepingu

täitmise käigus saab hakata sisustama konstruktsiooni joonise tähendust.

29. Põhjendamata ja ebaõige maakohtu järeldus, et hageja rikkus oluliselt lepingut, kuna jättis

osade toodete kohta konstruktsiooni juhised esitamata. Maakohus ei arutanud pooltega osade

jooniste täielikult esitamata jätmise asjaolu. Maakohus leidis, et hageja rikkus lepingu p-i

2.1.2, kuna ei esitanud NL6, R2, R4, RK1, P1, AR2, AR3, AR4, N1 ja N2 jooniseid kostjale.

Hageja leiab, et tegemist on üllatusliku järeldusega, kuivõrd kostja ei ole menetluses

tuginenud väitele, et nimetatud toodete kohta on joonised esitamata. Kostja väitis, et joonised

on esitatud, kuid need ei vasta lepingu tingimustele. Tõenditest tuleneb, et ostutoodete kohta

jooniseid ei olnud vaja esitada ja 28.10.2014 oli hageja esitanud kõikide asjasse puutuvate

toodete kohta joonised. Maakohus ei ole kostja esindaja K. Tuusise 28.10.2014 e-kirja

analüüsinud ega põhjendanud, miks jättis selle tõendi kohtuotsuse tegemisel arvestamata, kui

leidis, et tõendamata on hageja väide, et pooled leppisid kokku, et neid jooniseid ei peagi

esitama ega kooskõlastama. Seega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 ja § 232 lg-s 1

kohustusi.

Kostja seisukoht vastuapellatsioonkaebusele

30. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta täies ulatuses

rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule sisuliselt ette hageja

seisukohtadega mitte nõustumist, esitab varasemalt käsitlemata faktiväiteid ja õiguslikke

käsitlusi, tõlgendab valikuliselt ja eksitavalt maakohtu otsuse sisu ja kehtivat seadust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

31. Kolleegium leiab, et nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest kaebuste väited ei

anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

32. Kolleegium märgib esmalt vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

32.1. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud asjas tähtust omavad, sh aegumist puudutavad

asjaolud ja leidnud, et neil asjaoludel oli kostja nõue enne vastuhagi esitamist aegunud.

Maakohus on õigesti aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt kvalifitseerinud pooltevaheline

õigussuhte ning vastavalt nõude kvalifikatsioonile määranud aegumise alguse ning

aegumistähtaja (vt nt RKTKo 17.03.2021, 2-16-16764, p 11). Kolleegium nõustub

maakohtuga, et kostja VÕS § 135 lg 1 järgi kahjuhüvitisena nõutav lepingujärgse hinna ja

asendustehingust tuleneva hinnavahe tasumise nõue muutus sissenõutavaks kostja poolt AS-

iga Standard asendustehingu tegemisest ehk temaga lepingu sõlmimisest 24.11.2014. Seda

käsitlust ei ole ka vaidlustatud.

2-17-19466

32.2. Lepingu rikkumisest tulenev asendustehingu järgi hinnavahe hüvitamise nõue on

tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Kostja

apellatsioonkaebuse peamine väide on, et tema nõude aegumisele tuleks kohaldada TsÜS §

146 lg 4 kohaselt 10-aastast aegumistähtaega. Kostja peab maakohtu otsuse põhjendusi

osundatud sätte kohaldamata jätmisel ebapiisavaks. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on

tehingust tuleneva nõude üldise 3-aastase aegumistähtaja erijuhuga ning Riigikohtu

kujundatud praktika kohaselt peab hageja (vastuhagis) esitama asjaolusid, mis võimaldaksid

kostja (vastuhagis) tegevust või tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje

soovimiseks (RKTKo 17.03.2009, nr 3-2-1-15-09, p 14). Hagejal (vastuhagis) lasub nende

asjaolude tõendamiskohustus.

32.3. Kolleegium leiab, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Eelkõige

peab kohustatud isik rikkuma tahtlikult kohustust sooviga tuua sellega kaasa mõni

õigusvastane tagajärg, milleks ei ole piisav oma kohustuse täitmata jätmise tahe (vrdl RKTKo

17.03.2009, nr 3-2-1-15-09, p 14). Selline rikkumine peab olema heade kommete vastane

(RKTKo 16.09.2009, nr 3-2-1-79-09, p 11, ja 03.04.2012, nr 3-2-1-20-12, p 33 esimene lõik)

ning suunatud võlausaldaja kahjustamisele (RKTKo 19.12.2012, nr 3-2-1-165-12, p 41

esimene lõik, lisaks RKTKo 08.12.2021, 2-19-117829, p 15 ja seal viidatud praktika). Kostja

on ka ise sellele tähelepanu juhtinud. Arvestades Riigikohtu kujundatud praktikat ei ole

ringkonnakohtu hinnangul asjaolud hageja väidetavalt lepingutingimuste vastuolulise

tõlgendamise, nende tahtliku täitmata jätmise ning müügilepingule eelnenud hankes

alapakkumise tegemise kohta kavatsusega nõuda kostja käest lisatööde eest raha, piisavad

selleks, et lugeda pooltevahelisest lepingust tulenevate hageja vaidlusaluste kohustuste

võimalikku rikkumist tahtlikuks tegevuseks, mis võimaldaks kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4

sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Seejuures märgib ringkonnakohus, et hankija peab

kahtluse korral, kui pakkumise maksumus võib olla põhjendamatult madal, hindama ise

pakkumuste maksumuste põhjendatust (RHS § 115 lg 1 ja § 117 lg 1).

32.4. Eelneva põhjal ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide alust kostja vaidlustatud osas

maakohtu otsuse tühistamiseks.

33. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

34. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte vaidlustatud otsuse p-s 10.2 õigesti

müügilepinguks, selle üle ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlust. Pooled vaidlevad

apellatsioonimenetluses peamiselt küsimuses, kas kostja võis müügilepingust taganeda.

34.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku käsitlusega taganemisõiguse eelduste osas

müügilepingu rikkumisel (vaidlustatud otsuse p-d 11-13). Seejuures ei ole maakohus eksinud

pooltevahelise lepingust tulenevate kohustuste sisu kindlaks tegemisel. Kolleegiumi

hinnangul järeldas maakohus kooskõlas VÕS § 29 lg 4 ja 5 tõlgendusreeglitega õigesti, et

lepingu p-i 2.1.2 tuleb arvestades lepingu eesmärki tõlgendada nii, et hageja lepingujärgseks

kohustuseks oli koostada joonised, mille alusel konkreetset mööblit toodetakse, et kostjal

oleks võimalik veenduda, et valmistatav toode vastab lepingus (ja hanketingimustes)

sätestatud nõuetele (VÕS § 29 lg 5 p 4). Seejuures on maakohus hinnanud vaidlusalust

kokkulepet õigesti mh koosmõjus teiste lepingutingimustega ning neis viidatud

hankedokumendis toodud nõuetega.

34.2. Ringkonnakohus leiab, et pooltevahelise lepingu eesmärgiks oli tagada, et kostja saaks

omapoolse lepingulise soorituse st tema poolt makstava tasu eest mööbli, mis vastaks

kavandatud lahendusele ning tal oleks ostetud asju võimalik eesmärgipäraselt kasutada. Seega

on kostja täitmishuviks, et teine pool täidaks lepingu vastavalt lepingu tingimustele selliselt,

et oleks tagatud mööbli sobivus otstarbele, milleks kostja seda vajas. Selleks pidi hageja

2-17-19466

praegusel juhul vaidlusalusest kokkuleppest tulenevalt koostama mh joonised, millel on kostja

kui tellija soovitud ja hankes täpselt kirjeldatud lahendused kajastatud selliselt, et kostjal kui

tellijal olnuks võimalus neilt kontrollida, kas tootmisele lähevad lepingus ning selle osaks

olevas tehnilises kirjelduses sätestatud nõuetele vastavad asjad.

34.3. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei ole tuvastanud hageja lepingulise

kohustusena tootejooniste koostamist ja kooskõlastamist, vaid on kohustuse ettenähtavuse

kontekstis märkinud, et mööbli osas, mida hageja varem polnud tootnud ja mille jooniseid tal

ei olnud, tuli hagejal arvestada vastavate jooniste kooskõlastamise kohustusega, mistõttu tuli

toodete kohta enne joonised ka koostada. Iseenesest on õige, et vaidlusaluse lepingu p-s 2.1.2

on kasutatud mõistet konstruktsiooni joonis, mille puhul võib piisata koormuse kandmise ja

piisava jäikuse tagamiseks projekteeritud elementide ning sõlmede erinevate vaadete

graafikast ja materjali kirjeldusest (vrdl mööblitehnoloog RL arvamus IV kd, tl 254), kuid

maakohus on õigesti lähtunud eelkõige kokkuleppe eesmärgipärasest tõlgendusest. Maakohus

on õigesti viidanud 12.08.2014 kohtumise protokollile, poolte kirjavahetusele ning jooniste

kontrollitabelile, kuhu kostja kandis oma märkused ning hageja tegeles joonistele paranduste

sisseviimisega järeldades tõenditest õigesti, et pooled tõlgendasid lepingu p-i 2.1.2 avaramalt,

kui hageja praegu kohtumenetluses. Seega on maakohus lepingu tõlgendamisel arvestanud

õigesti muuhulgas ka poolte tõlgendust, mille lepingupooled on samale tingimusele andnud ja

ka poolte käitumist pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 2 ja 3). Eelnevat arvestades ei

väära tunnistajana üle kuulatud MS avaldatu, et tehnilist kirjeldust ei ole vaja spetsifikatsiooni

ümber kirjutada, sest tootmisjoonised koostatakse tootmisosakonnas eraldi, seisukohta, et

spetsifikatsiooni detailsus pidi olema piisav, et vastata lepingu ülalnimetatud eesmärgile.

35. Maakohus sedastas vaidlustatud otsuse p-s 14, et hageja ei kooskõlastanud jooniseid

vastavalt lepingutingimustele. Täpsemalt tuvastas ta, et kokkuvõtvalt oli lepingust taganemise

seisuga 17.11.2014 hagejal täielikult esitamata 10 joonist (otsuse p 14.3.2), esitatud, kuid

hagejast sõltuvatel põhjustel kooskõlastamata 20 joonist (otsuse p 14.1 tabel) ning

hilinemisega kooskõlastatud 11 joonist. Maakohus ei rikkunud seejuures menetlusnorme

tõendite hindamisel, samuti on maakohus käsitlenud hageja väiteid ja asjaolusid. Hageja

kaebuses esitatud loetelu jooniste ja toodete katsetuste kohta nimetatut ümber ei lükka.

Kolleegium ei nõustu, et maakohtu otsuse põhjendused ei võimalda kontrollida, milles hageja

rikkumised seisnesid ja millised puudused joonistel esinesid. Hageja on toonud näitena, et

maakohus on mitme toote puhul leidnud, et jalaraami Veyhl Lift FT2 juures puudus info selle

viimistlusest ja info 10/12 ratastest. Isegi kui asuda hageja toodud näite puhul seisukohale, et

jalaraami Veyhl Lift FT2 kui ostutoote kohta pidi kostja ise avalikult tootelehelt infot otsima,

ei ole maakohus eksinud, kui leidis, et nt toote L3 (ovaalne abilaud) joonisel on küll märgitud

jalg: Veyhl Lift FT2, kuid info jala viimistluse ja rataste kohta olid joonisele kandmata (II kd,

tl 218). Arvestades, et hanke tehnilise kirjelduse kohaselt peab eelnimetatud lauajalg olema

viimistletud helehalli RAL9006 pulbervärviga ja jalal peab all olema 4 lukustatavat ratast (IV

kd, tl 36), ei ole hageja näidanud, kuidas kostja saab avalikult tootelehelt veenduda, et antud

jala värvivalik on tehtud vastavalt tema soovile ning et rattad on lukustatavad. Nimetatud

näite puhul võib puudus näida marginaalne, kuid maakohus on analüüsinud jooniste puudusi

vähemalt 27 toote puhul (KK2, KK1, EK2, EK1, PL1, K6, K5, K3, PNL2, PNL1, NL7a,

NL7, L4, L3, L2, L1, TL3, TL2, TL1, K7, K4, K2, K1, B2, B1, NL1, TL4) ja tuvastanud, et

enamus ei vastanud neist nõuetele. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu tõlgendusega

lepingu punktis 2.1.2 tõlgenduse osas, ei võimalda hageja lepingurikkumise osas teha

teistsugust järeldust.

2-17-19466

35.1. Kolleegium märgib, et võlausaldaja võib VÕS § 101 lg 1 p 4 ning § 116 lg-te 1 ja 2 järgi

lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud

või on jätnud täiendava tähtaja jooksul täitmata muu kohustuse või teatanud, et ta seda ei

täida. Siinsel juhul on kostja esile toonud ja maakohus tuvastanud, et kostja andis hagejale

täiendava tähtaja, mis pikenes VÕS § 114 lg 1 3. lause alusel kümne kalendripäevani,

hagejale etteheidetud kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks, mis aga ei viinud rikkumise

kõrvaldamiseni (täiendava tähtaja jooksul kooskõlastas hageja kostjaga 11 joonist,

puuduolevaid jooniseid ega testraporteid ei esitatud). Arvestades VÕS §-i 223 ei ole üldjuhul

ainuüksi etteheidetud puuduse esinemine ega ka selle puuduse olulisus piisav olulise

rikkumise tekkimiseks (v.a erandjuhul § 116 lg 2 erijuhtudel), kuid praegusel juhul muutus

rikkumine oluliseks, sest osade jooniste ja testraportite esitamine ja märkimisväärses osas

koostatud jooniste kooskõlastamine puuduste kõrvaldamiseks antud täiendava tähtaja jooksul

ebaõnnestus. Seega ei oma praegusel juhul rikkumise olulisuse hindamisel määravat tähtsust

hageja väide, et tema põhikohustuse ehk asjade üleandmise tähtaeg ei olnud saabunud ega

lähiajal saabumas ega ka see, et tõendatud on kõigi jooniste esitamine. Arvestades, et

koostatud jooniste kooskõlastamine pidi tagama kostjale kontrollivõimaluse, et tootmisele ja

tarnimisele lähevad kostja soovitud lahendustele vastavad asjad, oli kostjal huvi p-s 2.1.2

kohustuse kohase täitmise suhtes ning kooskõlastamise etapp pidi eelnema tootmisele ja

tarnele. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud hageja kaebuse väide, et maakohus kohaldas

ebaõigesti VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p-i 5.

36. Hageja vastuapellatsioonkaebuse väitel ei või kostja tulenevalt VÕS § 101 lg-st 3 hageja

kohustuse rikkumisele tugineda, sest

hageja hinnangul viivitas kostja jooniste

kooskõlastamisega ega võimaldanud mõõtude kontrollimiseks kasutada ruume. Teisalt märgib

hageja ka ise, et lepingu täitmisega edasiliikumine eeldas kostja poolt jooniste

kooskõlastamist ning ei ole veenvalt selgitanud, miks oli p-s 2.1.2 kokkulepitud jooniste

koostamiseks ja kooskõlastamiseks vajalik eraldi ruumide mõõte kontrollida olukorras, kus

kostja soovitud lahendused on piisavalt täpselt kirjeldatud ning risk, kas kostja soovitud

mööbel sobib (mõõtmetelt) antud ruumidesse lasuks sel juhul eelkõige ostjal.

37. Hageja kaebuses heidetakse maakohtule ette, et käsitlemata on tema väited, mille kohaselt

oli kostja lepingust taganemine vastuolus hea usu põhimõttega.

37.1. TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see

ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele

seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt

vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate

õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste

teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu

põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas

usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt RKTKo 12.12.2018, nr 2-17-

9391, p 16.1 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hageja rajab oma väite sellele,

et kostja poolt lepingu täitmiseks, s.o puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel, ei maininud

viimane kavatsust leping lõpetada, vaid kostja hoiatas leppetrahvi nõudmisest. Kolleegium

nõustub maakohtuga, et kuigi täiendava tähtaja andmise teates viidati võimalusele nõuda

hagejalt seoses viivitusega lepingu p-i 6.5 alusel leppetrahvi, ei tähenda see, et täiendava

tähtaja möödumisel ei saanud kostja lepingust taganeda.

2-17-19466

37.2. Võlaõigusseadus sätestab õiguse valida vabalt kohustuse rikkumise puhul kohaldatav

õiguskaitsevahend, mille kasutamiseks seaduses või lepingus sätestatud eeldused on täidetud.

Praegusel juhul on tuvastatud, et hageja kohustuste täitmine täiendava tähtaja jooksul

ebaõnnestus, mistõttu oli ostjal õigus liikuda taganemise kui õiguskaitsevahendi juurde.

Selline õiguste teostamine ei ole praegusel juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Ühe

õiguskaitsevahendi valik ei välista automaatselt teisi. Taganemisõiguse teostamise eelduseks

ei ole sellest eelnev teatamine ning arvestades, et leppetrahvi nõudmine ja lepingust

taganemine ei ole olemuslikult üksteist välistavad õiguskaitsevahendid, on võimalik neid

iseenesest kasutada ka kumulatiivselt. Arvestades, et lepingust taganemise eeldused on

tuvastatud, ei oma tähtsust hageja hinnang kostja motiivi kohta lepingu lõpetamiseks (et

kostja soovis kaustakappi kõrgemaks ja hageja tahtis selle eest lisatasu). Hageja on kaebuses

ka üldsõnaliselt viidanud, et kõik lepingu täitmisega seotud raskused tulenesid kostjast

(juhiste, olulise info andmine jms), kuid jätnud täpsustamata, milline tellija juhise puudumine

tal nõutud jooniste kooskõlastamist tellijaga takistas olukorras, kus kostja poolt tagasisidestas

ja tegi parandusettepanekud professionaalne nõustaja Kruff OÜ (vt nt IV kd, tl 90-105).

38. Hageja väitel jättis maakohus arvestamata, et leping sõlmiti tüüptingimustel ja jättis

ebaõigesti kohaldamata VÕS § 39 lg 1. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et Riigikohtu

praktika järgi peab kohus omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega või mitte. Maakohus lõpetas 12. aprillil 2022 asja sisulise arutamise ning

pooled said üksnes õiguse esitada kohtukõnede kirjalikud teesid (IV kd, tl 332p). TsMS § 402

lg 2 teise lause järgi võib kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud

asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Hageja on esmakordselt väitnud, et

vaidlusalune leping on sõlmitud tüüptingimustel pärast asja sisulise arutamise lõpetamist

maakohtus kohtuistungi järgselt esitatud kohtukõne teesides (IV kd, tl 347p). Seega on väide

esitatud hilinenult (TsMS § 329 lg 1, § 330 lg 1) ja see tuleb jätta tähelepanuta.

39. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi ei ole alust ka vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

40. TsMS § 171 lg 1 alusel kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. TsMS § 163 lg 2 kohaldub üksnes hagi osalise

rahuldamise korral, mistõttu ei ole võimalik vastava sätte alusel menetluskulusid käesoleval

juhul jaotada. TsMS § 635 lg 2 kohaselt kohaldatakse vastuapellatsioonkaebusele

apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. Kuivõrd nii apellatsioonkaebus kui ka

vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis kannavad mõlemad pooled enda

menetluskulud ise. Sellest tulenevalt ei teki vajadust ka menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)