2-23-4903/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. detsember 2024

Tsiviilasja number

2-23-4903

Tsiviilasi

Aleksandr Dõtsjura hagi VINTEHNIC OÜ vastu

töövaidlusasjas nr 4-1/83/23

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1600 eurot 60 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. aprilli 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

VINTEHNIC OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Hageja (vastustaja) Aleksandr Dõtsjura (isikukood

esindajad

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov

Kostja (apellant) VINTEHNIC OÜ (registrikood 14457559),

seaduslik esindaja Dmitri Krõssenkov

RESOLUTSIOON

1. Jätta VINTEHNIC OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu

18. aprilli 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-4903 muutmata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud VINTEHNIC OÜ

kanda.

3. Mõista VINTEHNIC OÜ-lt Aleksandr Dõtsjura kasuks välja ringkonnakohtus

kantud menetluskulu 360 eurot (käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aleksandr Dõtsjura (hageja) esitas töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse VINTEHNIC

OÜ (kostja) vastu. Töötaja taotles töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist,

töölepingu lõpetamist töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, hüvitist, töötamise registri

kannete muutmist, töötasu, kahju- ning haigushüvitist.

TVK tegi 16. märtsil 2023 otsuse, millega luges tuvastatuks, et poolte vahel 1. oktoobril 2020

sõlmitud tööleping ei ole lõppenud (töösuhe kestab); jättis rahuldamata taotluse lõpetada

tööleping TLS § 107 lg 2 alusel; töövaidluskomisjoni juhatajat kohustati kustutama käesoleva

otsuse jõustumisel töötamise registrist kanded Aleksandr Dõtsjura ning VINTEHNIC OÜ

vahel 1. oktoobril 2020 sõlmitud töölepingu lõppemise kuupäeva ning õigusliku aluse osas;

jättis rahuldamata Aleksandr Dõtsjura poolt VINTEHNIC OÜ vastu TLS § 109 lg 1 alusel

esitatud hüvitise nõude 2400 eurot 90 senti (bruto); mõistis välja VINTEHNIC OÜ-lt

Aleksandr Dõtsjura kasuks haigushüvitise 70 eurot 46 senti (bruto); jättis rahuldamata

Aleksandr Dõtsjura poolt VINTEHNIC OÜ vastu esitatud kahju hüvitamise nõude 123 eurot

28 senti (bruto).

Tööandja esitas kohtusse taotluse, milles palus töötaja hagi jätta täies ulatuses rahuldamata

ning töötaja esitas avalduse töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas (TVK otsuse

punktide 1.1, 1.2, 1.3, 1.4 osas).

Maakohus kohustas hagejat esitama hagiavalduse. Hagi ja täpsustatud nõude järgi palus

hageja tuvastada hageja ja kostja vahel 1. oktoobril 2020 sõlmitud töölepingu ülesütlemise

tühisus, välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses 2400 eurot 90 senti; lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 19. jaanuarist

2023. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja loobus 70 euro 46 sendi

suurusest haigushüvitisest ja 123 euro 28 sendi suurusest kahjuhüvitisest.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. oktoobril 2020 töölepingu, mille kohaselt

asus hageja kostja juures tööle autojuhina. 19. detsembril 2022 avati töötajal töövõimetusleht.

21. detsembril 2022 sai töötaja Maksu- ja Tolliameti vahendusel teada, et tööandja on

töölepingu lõpetanud TLS § 88 lg 1 p 2 alusel 19. detsembril 2022. Tööandja esitas 2.

jaanuaril 2023 oma e-kirjas ülesütlemisavalduse, millega andis töötajale teada, et „Teid

vallandati 19.12.2022 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel sobimatuse tõttu“. Lõpparve väljamakse tegi

tööandja 26. detsembril 2022. Töölepingu lõpetamisele eelnenud 6 kuu keskmine töötasu oli

800 eurot 30 senti. Töötaja ja tööandja leidsid, et 2. jaanuari 2023. a e-kiri on käsitatav

töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Lepingu lõpetamiseks puudus alus, mille

tõttu töölepingu ülesütlemine on tühine. Hageja keskmine töötasu oli 800 eurot 3 senti, seega

hüvitise suurus TLS § 109 lg 1 alusel on 2400 eurot 90 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Töötaja võeti tööle autojuhi

ametikohale, kusjuures töö sisuks oli C-kategooria ning CE-kategooria veokitega kaubaveo

ning kullervedude teenindamine Eesti Vabariigi piires. Tööandja sai 16. detsembril 2022

kolmandatelt isikutelt teada, et tervisekontrolli mitteläbimise tõttu on töötaja juhtimisõigus

peatunud. Raskeveokijuhi töö on selline, mille puhul halvenenud tervislikus seisundis

mootorsõiduki juhtimine loob väga tõsise ohu nii veokijuhile, teistele liiklejatele kui ka

paljude inimeste varale. Arvestades, et töötaja ei olnud tervisekontrolli tähtaja saabumisest

ning juhtimisõiguse peatumisest tööandjat pikema perioodi vältel teavitanud, olnuks täiesti

asjakohane töösuhte erakorraline ning etteteatamisaega eirav lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 5

(usalduse kaotus) alusel. Tööandja on seisukohal, et halvenenud terviseseisundit ning

juhtimisõiguse peatamist tööandja eest varjanud raskeveoki juhi töösuhte lõpetamist tuleb

õiguslikult aktsepteerida sõltumatult töösuhte lõpetamise vormistamisel tehtud formaalsetest

rikkumistest. Mistahes hüvitise väljamõistmine ei vasta ühiskonna ootustele ning annab

hagejale ebaõige signaali tema käitumisviisi lubatavuse osas. Kostja palus jätta rahuldamata

tuvastusnõude töölepingu ülesütlemise tühisuse osas ning nõude hüvitise väljamõistmiseks

töötaja kolme kuu töötasu ulatuses. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. aprilli 2024. a otsusega hagi osaliselt ning tuvastas, et kostja

ülesütlemisavaldus hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 2 alusel on

tühine. Maakohus lõpetas hageja ja kostja vahel 1. oktoobril 2020 sõlmitud töölepingu TLS §

107 lg 2 alusel alates 1. veebruarist 2023 ning kohustas kostjat tegema vastav kanne töötamise

registrisse. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1600 eurot 60 senti ning

märkis, et välja mõistetud summa on brutosumma, millest kostja peab kinni pidama ja tasuma

seaduses ettenähtud maksud ja maksed. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 960 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja ja kostja sõlmisid 1. oktoobril

2020 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle autojuhina, 19. detsembril

2022 avati töötajal töövõimetusleht, 21. detsembril 2022 sai töötaja Maksu- ja Tolliameti

vahendusel teada tööandja poolt töölepingu lõpetamisest TLS § 88 lg 1 p 2 alusel 19.

detsembril 2022, tööandja on 2. jaanuaril 2023 e-kirjas andnud töötajale teada, et „Teid

vallandati 19.12.2022 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel sobimatuse tõttu“, lõpparve väljamakse tegi

tööandja 26. detsembril 2022.

Tööandja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist avalduses, töövaidluskomisjonis ega

kohtus piisavalt põhjendanud ning välja toodud põhjuseid tõendanud. Töötaja ei saanud 19.

detsembril 2022 töölepingu ülesütlemise avaldust. Töölepingu ülesütlemise avaldus, mida

teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud. Sellisel juhul tuleb lugeda, et

töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud. Tööandja teatas 2. jaanuaril 2023 oma e-kirjas,

et „Teid vallandati 19.12.2022 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel sobimatuse tõttu“. Riigikohus on

selgitanud, et ülesütlemine on tühine, sest see tehti tagasiulatuvalt. VÕS-ist ja TLS-ist ei

tulene võimalust öelda lepingut üles tagasiulatuvalt. Seega sai ülesütlemine, juhul kui kostja

võis töölepingu üles öelda ilma hoiatamata, muutuda kehtivaks kättesaamisega

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Kuna töölepingut on

võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi

tühine. Maakohtu hinnangul ei olnud tööandja 2. jaanuari 2023. a e-kiri, kus tööandja annab

töötajale teada, et „Teid vallandati 19.12.2022 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel sobimatuse tõttu“

käsitatav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena, kuna nimetatud e-kirjast nähtub

üksnes asjaolu, et tööandja on töölepingu lõpetanud, mis ei ole Riigikohtu praktika kohaselt

käsitatav ülesütlemisavaldusena.

Samas on nii töötaja kui ka tööandja leidnud, et 2. jaanuari 2023. a e-kiri on käsitatav

töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine

saab olla ainult edasiulatuv, siis saab lugeda poolte vastava fakti omaksvõtuga tuvastatuks, et

töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus esitati muul ajal, st 2. jaanuaril 2023. Maakohtu

hinnangul ei vasta 2. jaanuaril 2023 tehtud ülesütlemisavaldus nõuetele, kuna on tööandja

poolt põhjendamata (TLS § 95 lg 2). Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. 2. jaanuari 2023. a e-kirjas ei ole lepingu lõpetamist põhjendatud, seal

on ainult toodud viide seaduse sättele. Töösuhte erakorralist ülesütlemist on tööandja

põhjendanud 23. veebruaril 2023 töövaidluskomisjonile esitatud vastuses (TVK toimiku

kaustas 4-1_83_23-7 Tööandja vastus, volikiri). Töövaidluskomisjonile esitatud vastusest

tuleneb, et hageja vajas tööülesannete täitmiseks C-kategooria ning CE-kategooria

juhtimisõigust. Kostja sai 16. detsembril 2022 teada, et hagejal on vastava kategooria

juhtimisõigus peatatud, kuna tervisekontroll oli läbimata. Vastava juhtimisõiguse peatamine

ei võimaldanud hagejal enam oma tööülesandeid täita.

TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema

töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Sama

lõike teise lause järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa

kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi

tööandjalt oodata. Seega eeldab töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel üldjuhul

töötaja hoiatamist. Poolte selgitustest ega ka esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks

hagejale andnud tähtaja tööülesannete täitmist takistava puuduse kõrvaldamiseks. Ajutine

viivitus seoses tervisetõendi saamisega ei saa olla lepingu lõpetamise aluseks. Eeltoodust

tulenevalt leidis maakohus, et seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu on 1. oktoobril 2020

sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine.

Hageja on esitanud taotluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel ning palunud

lepingu lõpetada alates 19. jaanuarist 2023. Kostja on seisukohal, et kuna kirjalik töölepingu

lõpetamise alust sisaldav teatis saadeti töötajale 2. jaanuaril 2023, tuleb töösuhe lugeda

lõppenuks samal kuupäeval. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus tuvastab, et töölepingu

ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu

tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

lõpetab kohus lõikes 1 sätestatud juhul tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast,

kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

Viidates Riigikohtu praktikale TLS § 107 lg-te 1 ja 2 kohaldamise osas ning leides, et kuna

kostja teatas hagejale töösuhte lõppemisest 2. jaanuaril 2023 ning pidi teatama hagejale

töölepingu ülesütlemisest ette vähemalt 30 päeva ning tööleping oleks seega ülesütlemise

kehtivuse korral lõppenud 1. veebruaril 2023, lõpetas maakohus töölepingu 1. veebruaril

2023. Maakohus kohustas kostjat tegema vastavat kannet töötajate registrisse.

Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, kuulub TLS § 109 lg 1 alusel välja

mõistmisele hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust

muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus leidis,

et antud juhul esineb alus kõrvale kalduda seaduses sätestatud eelduslikust hüvitisest 3 kuu

keskmise töötasu ulatuses. Hageja töötas veokijuhina, mistõttu oli C- ja CE- kategooria

juhiluba vajalik tööülesannete täitmiseks. Tuvastatud on, et hageja ei teavitanud tööandjat

juhtimisõiguse peatamisest seoses tervisetõendi väljastamise viivitusega. Töötaja kohustuseks

on tööandja soovil teavitada tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest,

mille vastu tööandjal on õigustatud huvi (TLS § 15 lg 2 p 8). Kohtu hinnangul on

veoautojuhina töötamise eelduseks C- või CE-kategooria juhiloa olemasolu ning selle asjaolu

suhtes on tööandjal õigustatud huvi. Eeltoodut arvesse võttes esineb alus hüvitise

vähendamiseks ning maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahe kuu hüvitise. Poolte

vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja igakuine töötasu oli 800 eurot 30 senti, seega tuleb

hüvitisena välja mõista brutosumma 1600 eurot 60 senti.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud

kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on õigusabikulud 960 eurot. Hagejale on osutatud

õigusabi hinnaga 120 eurot tund kokku 8 tunni ulatuses. Kostja ei ole oma seisukohta

esitanud. Hageja esindaja on esitanud hagiavalduse, tutvunud kostja vastusega, tutvunud

materjalidega, teinud ettevalmistusi TVK istungiks, esindanud hagejat TVK istungil,

koostanud päringu ja menetluskulude nimekirja. Maakohus pidas ajakulu põhjendatuks ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu kogu taotletud ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada, teha uus otsus ja

jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt möönab kostja tööandjana, et 16. detsembril 2022

esitatud töölepingu ülesütlemise teade on tühine. Ekslik on aga maakohtu seisukoht, nagu

oleks tööandja 2. jaanuari 2023. a e-kirjaga edastatud ülesütlemine tühine või ei saaks seda

käsitleda töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena.

Maakohus on jätnud kohaldamata TLS § 95 lg 3. Tulenevalt TLS § 95 lg-st 3 on tööandja 2.

jaanuaril 2023 saadetud e-kiri käsitatav ülesütlemisavaldusena. Seega puudus maakohtul alus

TLS § 107 lg 2 kohaldamiseks ning tööleping tuleb lugeda lõppenuks erakorralist ülesütlemist

puudutanud tööandja 2. jaanuari 2023. a kirjaliku tahteavalduse alusel. Kuivõrd tööleping ei

saanud lõppeda tagasiulatuvalt, tuleb lugeda tööleping erakorraliselt lõpetatuks alates 2.

jaanuarist 2023.

Maakohus on andnud ebaõige hinnangu töötaja käitumisele ning on kohaldanud vääralt TLS §

15, § 88 lg 1 p 2. Maakohtu arusaam, nagu ei oleks raskeveokijuhiga töölepingu erakorraline

ning etteteatamistähtaegu eirav lõpetamine antud juhul põhjendatud, on arusaamatu.

TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 9 tuleneb, et töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu

lojaalselt, hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või

partnerite usaldamatust tööandja vastu. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lõikest 1

kohaldatakse seaduse üldosas sätestatut muu hulgas töölepingule. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tuleb

kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja

praktikat. TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda

töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada

töösuhte jätkamist. Olukorras, kus autojuht ei ole taganud tervisetõendi kehtivust ning on

seeläbi kaotanud juhtimisõiguse, välistab tööandja huvi eeldada töösuhte jätkamist.

Konkreetses vaidluses tuleb arvestada veel asjaoluga, et töötaja varjas juhtimisõiguse

puudumist tööandja eest ning jätkas õigusvastaselt veoki juhtimist pikema perioodi vältel.

Tööandja sai Aleksandr Dõtsjural tervisetõendi aegumisest teada kolmandate isikute kaudu,

töötaja kinnitas informatsiooni seejärel ka ise 16. detsembril 2022. Töötaja rikkus seega TLS

§ 15 sätestatud töötaja kohustusi ning osutus juhtimisõiguse puudumise tõttu sobimatuks

töölepingus sätestatud töökohustuste täitmise jaoks. On inimlikult vastuvõetamatu, et

maakohus ei pidanud antud asjaolusid küllaldaselt tõsisteks, jaatamaks tööandja õigust

töösuhte erakorraliseks ning viivitamatuks lõpetamiseks.

Meelevaldne on maakohtu väide, et töötajal esines ajutine viivitus tervisetõendi pikendamisel.

Töötaja kinnitas tööandjale 16. detsembril 2022, et kõrge vererõhu tõttu ei pruugi ta

terviseseisundi poolest vastata C-kategooria mootorsõidukijuhtidele esitatavatele nõudmistele.

Töölepingu lõpetamise ajahetkel ei olnud tegemist tervisetõendi pikendamisega juhusliku

viivitamisega, vaid töötaja poolt tahtlikult arsti poole pöördumisest hoidumisega. Kostjal

puudus igasugune alus eeldada, et töötaja üleüldse kunagi saab õiguse juhtida C- ning CE-

kategooria sõidukeid.

Autojuhi poolt teadlikult juhtimisõiguseta liikluses osalemine ning terviseprobleemide

tööandja eest varjamine on sedavõrd tõsised rikkumised, milliste puhul on töölepingu

erakorraline lõpetamine täiesti põhjendatud.

Kuna töölepingu erakorraline lõpetamine ei olnud õigusvastane ning leping lõppes 2. jaanuaril

2023, ei ole põhjendatud mõista välja töötaja kasuks hüvitist TLS § 109 alusel. Kuivõrd aga

töölepingu ülesütlemist puudutav tööandja e-kiri ei sisaldanud nõutavat kirjalikus vormis

põhjendust, kuulub TLS § 95 lg 3 järgi hüvitamisele töötajale sellega tekitatud kahju.

Töötaja ei ole vastavat kahjunõuet esitanud. Juhul, kui kahjunõuet siiski jaatada, tuleb lähtuda

tõsiasjast, et töötaja oli alates 16. detsembrist 2022 teadlik temaga lepingu lõpetamisest ning

selle põhjustest. Töötajale ei ole reaalset kahju tekkinud. Kahju olemasolu ei ole tõendatud.

Võimalikku kahjuhüvitist tuleks vähendada ka lähtuvalt töötaja süüst kahju tekkimisel.

Kuivõrd töötaja põhjustas töölepingu erakorralise ülesütlemise tervisetõendi

mittepikendamise, terviseseisundi varjamise ning juhtimisõiguseta veokiga liikluses

osalemisega, on mistahes hüvitise väljamõistmine vastuolus avaliku huviga. Kostja palub jätta

ringkonnakohtul töötaja hüvitisnõuded rahuldamata kohtu äranägemisel.

Maakohus mõistis kostjalt töötaja kasuks välja õigusabikulud 960 eurot. Kohus viitas, et

kostja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale ning menetluskulude

rahalise kindlaksmääramise taotlusele. Tartu Maakohtu 14. märtsi 2023. a määrusega nõudis

kohus pooltelt menetluskulude nimekirja esitamist 8. aprillil 2024 ning kohustas pooli esitama

vastuväited teise poole menetluskulude osas hiljemalt 10. aprilliks 2024. Kostjale ei edastatud

hageja menetluskulude nimekirja ega taotlust kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Seega

puudus kostjal võimalus vastuväidete esitamiseks. Kostja ei ole nõus menetluskulude 960

euro väljamõistmisega, mis sisaldab ka kohtueelse menetluse kulusid (TVK menetluse kulud).

Vastavalt töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 16 lg-le 1 kannab pool

töövaidluskomisjonis oma kulud ise. Seega ei saa kostjalt välja mõista töötaja poolt TVK-s

kantud kulusid. Liiatigi tulnuks kohtule menetluskulude nimekirja esitamisel selgelt välja tuua

kohtumenetluse eelsed kulud ning põhjendada nende hüvitamise taotlust. Kuivõrd kostja ei

saanud maakohtus esitada vastuväiteid hageja menetluskuludele, tuleb menetluskulusid

puudutavas osas maakohtu otsus tühistada ning ringkonnakohus saab vastavas osas teha ise

uue otsuse.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Hageja ei võta omaks ühtegi kostja apellatsioonkaebuses nimetatud

asjaolu, mistõttu kostja peab tõendama iga oma väidet ja nõuet. Tõele ei

vasta apellatsioonkaebuses märgitu, et töölepingu poolte vahel toimus 16.

detsembril 2022 vestlus, milles hageja kinnitas samal päeval suuliselt

tööandjale, et tervisekontroll on läbimata ning seoses kõrgenenud

vererõhuga ei ole meditsiinilistel põhjustel tõenäoliselt võimalik saada uut

tervisetõendit veokite juhtimiseks.

Õige ei ole see kostja väide, et hageja õigustas enda poolt tööandja ees

vastava informatsiooni varjamist asjaoluga, et ta vajab töökohta liisingute

tasumiseks. Hagejal ei olnud 16. detsembri 2022. a seisuga kehtivaid või

täitmata liisingulepinguid. Ainuke vestlus tööandjaga toimus 19.

detsembril 2022, mille käigus teatas töötaja, et ta haigestus, millele

järgnes tööandja ähvardus lõpetada töötajaga sõlmitud tööleping, sest

kostja ei vaja haigeid töötajaid. Eksitav ja tegelikkusele mittevastav on

väide, et töötaja reageeris töösuhte lõpetamisele sellega, et laskis

perearstil avada haiguslehe alates 19. detsembrist 2022 (esmaspäev).

Menetluskulude osas ei ole kostja vastuväited põhjendatud. 14. märtsi

2024. a määruse kohaselt tuli esitada menetluskulude nimekiri hiljemalt 8.

aprilliks 2024. Seisukoht vastaspoole menetluskulude kohta tuli esitada

hiljemalt 10. aprilliks 2024. Määrus oli kostjale kätte toimetatud 14. märtsil

2024 ja menetluskulude nimekiri oli avalikustatud 8. aprillil. Kostjal oli

võimalus menetluskulude nimekirjaga tutvumiseks. Kohtumenetluses tuleb

lähtuda TvLS § 16 lg-st 2, millest tulenevalt on töövaidluskomisjonis

tekkinud kulud kohtuvälised kulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 144

p 4 tähenduses.

Apellatsioonkaebusele lisatud materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada

apellatsioonkaebuse sisu vastavust tõele. Apellatsioonkaebuses esitatud

väiteid ei ole tõendatud. Maakohtu lahend on põhjendatud, maakohus on

kohaldanud õigesti materiaalõigust ja pole rikkunud menetlusõiguse

norme.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tööandja 2. jaanuari

2023. a e-kiri ei ole Riigikohtu praktikast tulenevalt käsitatav töölepingu erakorralise

ülesütlemise avaldusena. Maakohus on samas ka põhjendatult leidnud, et pooled on käsitanud

2. jaanuari 2023. a e-kirja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena, mistõttu on

maakohus õigesti nimetatud e-kirja hinnanud ja leidnud, et see oli põhjendamata (TLS § 95 lg

2 mõttes). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega selles, et kostja on

põhjendanud ülesütlemist TVK-s ning töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel

eeldab üldjuhul töötaja hoiatamist ning asjas ei nähtu, et kostja oleks hagejale andnud tähtaja

tööülesannete täitmist takistava puuduse kõrvaldamiseks. Samuti nõustub ringkonnakohus

maakohtu põhjendusega, et ajutine viivitus seoses tervisetõendi saamisega ei saa olla lepingu

lõpetamise aluseks. Seega on seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu 1. oktoobril 2020

sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu

põhjendustega, mis puudutavad töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel 1. veebruaril

2023, hüvitise osalist vähendamist ja väljamõistmist. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuse eeltoodud põhjendustega, siis ei korda ringkonnakohus neid TsMS § 654 lg-

st 6 tulenevalt.

8. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Kostja leiab, et maakohus on ekslikult leidnud, et 2. jaanuari 2023. a e-kirjaga edastatud

ülesütlemine on tühine või et seda ei saaks käsitada töölepingu erakorralise ülesütlemise

avaldusena. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus on põhjendatult Riigikohtu

praktikale tuginedes leidnud, et kostja 2. jaanuari 2023. a e-kirja ei saa käsitada töölepingu

erakorralise ülesütlemise avaldusena. Samas on maakohus nimetatud e-kirja

ülesütlemisavaldusena siiski hinnanud, kuna pooled on olnud nõus, et tegemist on

ülesütlemisavaldusega.

8.2. Kostja on tuginenud sellele, et maakohus jättis vääralt kohaldamata TLS § 95 lg 3, kuigi

oleks pidanud seda kohaldama. Ringkonnakohus selle kostja väitega ei nõustu. TLS § 95 lg 2

kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist

ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TLS

§ 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise

kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju.

Maakohus on viidanud, et 2. jaanuaril 2023 tehtud ülesütlemisavaldus ei vasta nõuetele, kuna

on tööandja poolt põhjendamata (TLS § 95 lg 2), seal on ainult toodud viide seaduse sättele.

Samas ei ole maakohus järeldanud, et ülesütlemisavaldus oleks tööandja

põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu tühine. Maakohus on hoopis viidanud, et tööandja on

põhjendanud töölepingu erakorralist ülesütlemist 23. veebruaril 2023 töövaidluskomisjonile

esitatud vastuses. Seejärel on maakohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et

praeguses olukorras oleks pidanud kostja hagejat enne hoiatama ning asja materjalidest ei

nähtu, et kostja oleks hagejale andnud tähtaja tööülesannete täitmist takistava puuduse

kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et ajutine viivitus seoses

tervisetõendi saamisega ei saa olla lepingu lõpetamise aluseks. Kostja väited, justkui oleks

töötaja pikema perioodi jooksul varjanud juhtimisõiguse puudumist tööandja eest ja jätkas

õigusvastaselt veoki juhtimist, ei ole asjas tõendamist leidnud. Samuti ei ole tõendatud kostja

väited, et töötaja kinnitas tööandjale 16. detsembril 2022, et kõrge vererõhu tõttu ei pruugi ta

olla terviseseisundi poolest vastav C-kategooria mootorsõidukijuhtidele esitatavatele

nõudmistele. Asja materjalidest tuleneb, et 2. jaanuaril 2023 on hagejale ka uus tervisetõend

väljastatud (dtl 68), samuti nähtub, et perearstikeskuse töötajad on teinud tervisetõendiga

seonduvaid päringuid juba alates 10. novembrist 2022 (dtl 64–66) ning 12. novembril 2022 on

hageja tasunud viitega 10. novembrile 2022 Raatuse Tervisekeskusele 25 eurot (dtl 66),

märkides TVK menetluses, et tegemist oli tervisetõendi riigilõivuga (dtl 71). Seega on

esitatud tõenditega kooskõlas maakohtu järeldus, et tervisetõendiga seoses esines ajutine

viivitus. TVK-s on mh töötaja esindaja märkinud varasema tervisetõendi lõppemise kohta, et

see lõppes detsembris, võis olla 16. või 17. detsembril 2022 (dtl 71, 72), töötaja seda, kas

tervisetõend kehtis 16. detsembril 2022, TVK istungil ei mäletanud (dtl 72). Eeltoodust

lähtuvalt ei saaks samuti nõustuda kostjaga, et isik varjas juhtimisõiguse puudumist tööandja

eest pikema aja jooksul. Asjas nähtub, et 19. detsembril 2022 avati töötajal töövõimetusleht.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et

töölepingu ülesütlemine oli seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu tühine. Maakohus ei ole

pidanud töölepingu ülesütlemist tühiseks mitte põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu (TLS §

95 lg 2), vaid põhjusel, et seadusest tulenevalt puudus sisuline alus lepingut üles öelda.

8.3. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et töölepingu

ülesütlemine on tühine ning lõpetanud TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu 1. veebruaril 2023,

on maakohus põhjendatult välja mõistnud töötaja kasuks ka hüvitise TLS § 109 alusel. Nagu

eespool märgitud, siis praegusel juhul ei ole alust kohaldada TLS § 95 lg-t 3. Maakohus on ka

veenvalt põhjendanud, et kuivõrd hageja ei ole teavitanud tööandjat juhtimisõiguse

peatamisest seoses tervisetõendi väljastamise viivitusega, on alust hüvitist vähendada.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et praeguses olukorras oleks hüvitise väljamõistmine

vastuolus avaliku huviga.

8.4. Kostja on vaidlustanud ka 960 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmise. Nõustuda

võib kostjaga, et kostjale on menetluskulude nimekiri nähtavaks tehtud, samas ei nähtu, et

asjas oleks kostjale hageja menetluskulude nimekiri ka kätte toimetatud, kuigi TsMS § 176 lg

7 sätestab, et menetluskulude nimekiri ja tõendid toimetatakse viivitamata vastaspoolele kätte.

Samas peab kohus TsMS § 174 lg 1 alusel igal juhul hindama, kas kulud on vajalikud ja

põhjendatud, mida maakohus ka tegi. Samuti oli kostjal võimalik vastavad vastuväited esitada

apellatsioonkaebuses, mida ka kostja praegusel juhul tegi ja mida saab ringkonnakohus

hinnata. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et maakohus poleks tohtinud välja

mõista õigusabikulusid, mis puudutasid töötaja poolt TVK-s kantud kulusid. TvLS § 16 lg 1

kohaselt kannab töövaidlusasja lahendamisel töövaidluskomisjonis kumbki pool oma

menetluskulud ise. Samas on hageja viidanud vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult

TvLS § 16 lg-le 2, mille kohaselt on töövaidluskomisjonis tekkinud kulud kohtuvälised kulud

TsMS § 144 p 4 tähenduses. TsMS § 144 p 4 kohaselt on kohtuvälised kulud seaduses

sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui

kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Seega on töövaidluskomisjoni menetlus

seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude

hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2

ja § 175 lg-s 1 sätestatuga.

Praegusel juhul on hageja esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud, missugustele

toimingutele ja kui palju aega on TVK-s toimunud menetlusega hageja esindajal aega kulunud

– nii on menetluskulude nimekirjas märgitud, et hageja esindamine TVK istungil ja

ettevalmistus TVK istungiks, materjalidega tutvumine ja nende analüüs on võtnud aega 4,5

tundi, lisaks on toiminguna märgitud päringu koostamine ja esitamine. Lisaks on

menetluskulude nimekirjas märgitud hagiavalduse ja taotluse koostamine ning kohtule

esitamine (3 tundi) ja menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine (0,5 tundi).

Arvestades asjas tehtud toiminguid, sh töövaidluskomisjoni menetluses hageja lepingulise

esindaja tehtud toiminguid, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ajakulu 8 tundi võib

pidada põhjendatuks. Kuigi maakohus pole seda otsesõnu märkinud, on mõistlik ka hageja

lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta). Eeltoodut arvestades on maakohus

põhjendatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskuludena õigusabikulud

960 eurot (120 * 8).

9. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asjas

selliseid asjaolusid, mille tõttu tuleks eelnimetatud sättest kõrvale kalduda.

Kuna maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud, määrab ringkonnakohus

kindlaks ka hageja põhjendatud menetluskulude suuruse apellatsioonimenetluses.

Hageja 20. mai 2024. a vastuses esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja

apellatsioonimenetluse kulud kokku 360 eurot (käibemaksuta). Kostja vaidleb hageja

menetluskuludele vastu, leides, et lepingulise esindaja kulud on ülepaisutatud, samuti ei oleks

asjaolusid arvestades õiglane mõista nimetatud kulusid välja kostjalt. Hageja lepinguline

esindaja ei ole advokatuuri liige, seega on kostja arvates tunnihind liiga kõrge.

Hageja 20. mai 2024. a menetluskulude nimekirja kohaselt tasus hageja õigusabi osutajale

kokkulepitud hinna alusel, milleks on 120 eurot tund. Hagejale osutatud õigusabi koosneb

järgmisest: apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs ja vastuse apellatsioonkaebusele

koostamine ja kohtule esitamine (3 tundi). Ringkonnakohtu hinnangul on asja mahtu, olemust

ja tehtud toimingute mahtu arvestades tehtud toimingutele kulunud aeg 3 tundi vajalik ja

põhjendatud. Samuti võib pidada lepingulise esindaja, kes pole advokaat, tunnitasu 120 eurot

ringkonnakohtu hinnangul mõistlikuks. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja

mõista lepingulise esindaja kulud 360 eurot (120 eurot * 3 tundi).

(allkirjastatud digitaalselt)