1-24-4314/19 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg

20.12.2024

Kriminaalasja number

1-24-4314 (23244051126)

Kohtunik

Anne PALMISTE

Kohtuistungi sekretär

Jane VÄLI

Prokurör

ringkonnaprokurör Paul PIKMA

Kaitsja

vandeadvokaat Madis MAHLAPUU

Asja läbivaatamise

kuupäevad

17.10.2024

25.10.2024

12.11.2024

Kriminaalasi

Margus PÄRNA süüdistuses Karistusseadustiku

§274 lg.1 järgi

üldmenetluses

Süüdistatav

Margus PÄRN

sünd. 14.01.1972, isikukood 37201142742, Eesti

Vabariigi kodanik, xxxharidus, emakeel eesti keel,

elukoht xxx, töökoht XXX, varem kriminaalkorras

karistamata

kahtlustatavana kinni peetud 16.11.2023 – 17.11.2023

Kannatanu

A.V

sünd. xx.xx.xxxx, Eesti Vabariigi kodanik, töökoht

XXX, xxx

Juhindudes KrMS §306; §309 lg.1, 3; §313; §315; §318 lg.1; §319 lg.2, 3 ja §321

maakohus

O T S U S T A S :

Süüdi tunnistada Margus PÄRN Karistusseadustiku §274 lg.1 järgi ja mõista talle

karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

Karistusseadustiku §68 lg.1 alusel arvata Margus PÄRNA karistuse hulka tema

eelvangistuses viibitud aeg 16.11.2023 – 17.11.2023, s.o. 2 (kaks) päeva ja lõplikult

kuulub Margus PÄRNAL kandmisele 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 28 (kakskümmend

kaheksa) päeva vangistust.

Karistusseadustiku §74 lg.1 alusel määrata, et mõistetud karistus 1 (üks) aasta 5

(viis) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust jäetakse Margus PÄRNA

suhtes tingimisi täielikult kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut

kuritegu ja täidab katseajaks kooskõlas Karistusseadustiku §75 lg.1 p.1 – 6 sätestatud

kontrollnõudeid.

Karistusseadustiku §74 lg.3 alusel määrata katseajaks 2 (kaks) aastat.

Karistusseadustiku §75 lg.1 p.1 – 6 alusel on Margus PÄRN katseajal kohustatud

järgima järgmisi kontrollnõudeid:

- elama alalises elukohas xxx

-

ilmuma

kriminaalhooldaja

määratud

ajavahemike

järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele

- alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle

andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt

lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

Karistusseadustiku §75 lg.2 p.8 alusel on Margus PÄRN kohustatud katseajal osalema

sotsiaalprogrammis.

Kohustada Margus PÄRNA katseajal alluma Tallinna Vangla Viru

kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldusametniku

järelevalvele.

Karistusseadustiku §78 p.1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates käesoleva

kohtuotsuse

kuulutamisest, välja arvatud Karistusseadustiku §75 sätestatud

käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi

jõustumist.

Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.2 alusel välja mõista Margus PÄRNALT A.V

(isikukood XXX, arvelduskonto nr. XXXXXXXX SEB Pank AS) kasuks mittevaralise

kahju hüvitamiseks 200 (kakssada) eurot.

Rahuldada vandeadvokaat Madis MAHLAPUU taotlus, määrata tema poolt Margus

PÄRNALE osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest ja

mõista välja riigituludest 1145 (üks tuhat ükssada nelikümmend viis) eurot 58 senti.

Välja mõista Margus PÄRNALT Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel

sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 1,5 kuupalga ulatuses, s.o.

summas 1230 (üks tuhat kakssada kolmkümmend) eurot ning Kriminaalmenetluse

seadustiku §175 lg.1 p.4 alusel kaitsjale (vandeadvokaat Madis MAHLAPUU)

kohtueelses menetluses makstud tasu eest 329 (kolmsada kakskümmend üheksa)

eurot 40 senti ja kaitsjale (vandeadvokaat Madis MAHLAPUU) kohtulikus

menetluses osalemise eest 673 (kuussada seitsekümmend kolm) eurot 44 senti

riigituludesse.

Jätta kaitsjale (vandeadvokaat Madis MAHLAPUU) kohtulikus menetluses makstud

tasu summas 472 (nelisada seitsekümmend kaks) eurot 14 senti Eesti Vabariigi

kanda.

Sundraha ja menetluskulud tuleb Margus PÄRNAL tasuda Maksu- ja Tolliameti

arvelduskontole:

SEB pangas nr EE351010052031000004

Swedbank nr EE522200221013264447

Luminor Bank nr EE401700017002872300

LHV pangas nr EE957700771001523585.

Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 99924700036584 ning selgitus „Margus

PÄRN 1-24-4314 menetluskulud“.

Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata apellatsiooni korras Tartu

Ringkonnakohtule.

Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 20.12.2024.

Süüdistus

Margus Pärn on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta kasutas

16.11.2023 kella 15.10 paiku xxx Ida-Virumaal vägivalda tema suhtes

ametikohustuste täitmisel vahetut sundi kasutanud politseiametnik A.V suhtes – lõi

tahtlikult politseiametnikku vähemalt kaks korda rusikaga näo piirkonda, mille

tagajärjel A.V kukkus, seejärel lõi maaslamavat A.Vt jalaga. Löökide tagajärjel tundis

A.V füüsilist valu ning sai tervisekahjustusi – marrastuse näol alalõualuu piirkonnas,

turse peas ning veritseva haava suus.

Seega pani Margus Pärn toime vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu seoses

tema ametikohustuste täitmisega, s.o. KarS §274 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtulik uurimine maakohtus

Süüdistatav Margus Pärn ennast talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud.

Süüdistatav seletas maakohtu istungil, et konflikt sai alguse elektriliini ehituse tõttu

Eleringi poolt. 15.11.2023 helistas süüdistatav Häirekeskusesse, ütles, et tema kinnistul

toimub omavoli, andis 24 tundi aega, s.o. kuni 16.11.2023 kella 16-ni ning muidu

lubas ise lahendada. 16.11.2023 tuli politsei kohale kella 13 – 13.30 paiku, 2

politseinikku ühe autoga. Algul toimus vestlus üle aia, süüdistatav ütles, et tema pole

politseinikke välja kutsunud. Süüdistatav suhtles põhiliselt kannatanuga, teine

politseinik kandis maski. Edasi tuli juurde veel rohelises vormis inimesi, need seisid

eemal. Süüdistatava kinnistul oli tõstuk, et näidata oma võimekust. Politseinikele ütles

süüdistatav, et läheb üles eesmärgiga panna nöör ja see alla kinnitada. Politseinikud

sellele ei reageerinud, seisid eemal autode juures. Süüdistatav liigutas tõstuki õigesse

kohta, läks üles, kinnitas trossi ja tuli alla. Kui ta asju kokku korjama hakkas, tuli

politsei aeda sisse, kõik eraldati ning süüdistatavale öeldi, et ta peab politseiga kaasa

minema. Põhjendust ei öeldud. Siis võttis kannatanu süüdistataval käest kinni,

süüdistatav kinnitas, et ta oli rahulik. Seejärel lasti talle silma pisargeeli, nägemine

kadus. Seejärel sattus süüdistatav vette, üritas silmi puhastada, seejärel tuli ta veest

välja, toimus rüselus, ta suruti maha, tõmmati püsti, taheti käeraudu panna, viidi

politseibussi ja Viru Vanglasse. Mingit dokumenti ei vormistatud. Kas politseinikud

kohale tulles oma nime ütlesid, süüdistatav ei mäleta. Sellest, kui suur kahju võib

tekkida pilootkaabli läbilõikamise tagajärjel, oli juttu küll. Süüdistatav on näinud

TikToki videot, aga see oli nii jube, et lõpuni ta ei vaadanud. Kes selle tegi,

süüdistatav ei tea. Süüdistatav kinnitas, et mitut lööki olla ei saanud, võib-olla toimus

rüselus kannatanu ja tema vahel, tahtlikult ei ole süüdistatav kedagi löönud.

Tunnistaja R.L ütlustest maakohtu istungil nähtub, et ta töötab patrullpolitseinikuna,

16.11.2023 oli ta tööl koos A.Vga. Sel kuupäeval said nad väljakutse, et maaomanik

ähvardab ja takistab Eleringil tööde tegemist seoses liinide paigaldamisega. Patrull

jõudis kohale peale lõunat, maaomanik oli süüdistatav, kes ütles, et Eleringil ei ole

õigust ehitada, töödejuhataja ütles, et luba ehituseks on olemas. Tunnistaja kinnitas, et

kohale jõudes olid nad politseivormis ja tutvustasid ennast. Süüdistatav ütles, et kui

liine maha ei võeta, lõikab ta need kell 16 ise läbi. Töödejuhataja sõnul oleks kahju

liinide läbilõikamise korral 6000 €. Süüdistatav oli rentinud tõstuki, ronis sellega üles,

paigaldas liini külge ankru ja nööri, mis oli maa küljes kinni. Tunnistaja selgitas, et

liini läbilõikamisega tekib oluline kahju ja oht, et liin kukub Tartu – Valga

maanteele. Süüdistatav karjus, ei tahtnud aru saada, mis politseinikud rääkisid. Seejärel

otsustasid politseinikud süüdistatava kinni pidada, et hoida ära kuritegu. Koos

piirivalvuritega sisenesid politseinikud valdusesse, selgitasid süüdistatavale kõike.

Süüdistatav ei olnud tunnistaja ja kannatanuga kontaktis, mistõttu tahtsid nad ta

seletamiseks eemale viia. Süüdistatav hakkas tõuklema, oli krambis, ei tahtnud kaasa

tulla, hakkas vehklema, tegi äkilisi liigutusi, muutus agressiivsemaks, tema käed olid

rusikas. Kui süüdistatava suhtes kasutati gaasi, muutus ta veel rohkem

agressiivsemaks. Füüsilise vägivalla kasutamist kannatanu suhtes tunnistaja otse ei

näinud, kuna oli nende poole seljaga, järgmine pilt, mida ta nägi, oli selline, et

kannatanu lamas maa peal, süüdistatav kadus vaateväljast ära. Kannatanul oli huul

verine ja ninast jooksis verd. Enne konflikti kannatanul vigastusi ei olnud. Seejärel

pidasid nad süüdistatava kinni ja toimetasid Viru Vanglasse. Enne vägivalla

kasutamist kestis intsident umbes pool tundi.

Kannatanu A.V ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 16.11.2023 oli ta

patrullpolitseinikuna tööl koos R.Lga, neile tuli Bravo väljakutse, et maaomanik

ähvardab liine lõigata. Kohale jõudsid nad kella 13 – 14 ajal, suhtlesid väljakutse

tegijaga ja siis süüdistatavaga. Väljakutse tegi töödejuhataja, kes ütles, et süüdistatav

ähvardas juba eelmisel päeval liine lõigata. Kohal oli ka renditõstuk. Kannatanu

kinnitas, et seletas süüdistatavale kõik võimaliku. Kui süüdistatav hakkas tõstukiga

üles minema, otsustasid politseinikud, et peavad tegutsema. Kannatanu otsustas

valdusesse siseneda ja süüdistatava kinni pidada, kuna ta tegutses juba liini juures

üleval. Kui süüdistatav oli juba alla tulnud, võttis kannatanu süüdistataval paremast

käest, et suunata ta väravast välja. Süüdistatav oli pinges, osutas vastupanu, karjus,

vehkis rusikates kätega. Kannatanu hindas, et süüdistatav osutas kinnipidamisel

vastupanu ja seetõttu kasutas gaasi. Süüdistatavat nad kontrolli alla ei saanud,

seetõttu kasutas veelkord gaasi. Seejärel tuli süüdistatav kannatanule kallale. Algul ta

lõi selliselt, et ei saanud pihta, siis sihtis piirivalvurit, siis uuesti kannatanut, lõi

näkku, see oli valus, suu oli verd täis, lööke näkku oli vähemalt 2. Seejärel kukkus

kannatanu maha ja ei näinud, kuhu ja millega löödi. Vigastused fikseeriti EMO-s,

video pealt nägi kannatanu, et süüdistatav lõi teda ka jalaga. Kannatanu toetas oma

mittevaralise kahju nõuet, mis seisnes selles, et ta tundis füüsilist valu, ründega

rünnati tervet politseid, pere pani video üles, seda vaadata vähemalt nädal aega, oli

ebameeldiv kogemus, kuna kommentaarides solvati. Kannatanu kinnitas, et on ka

varem seoses tööga gaasi kasutanud, ta oskab hinnata selle vältimatut vajalikkust.

Käesoleval juhul tundis kannatanu, et süüdistatav võib teda rünnata, tema käed olid

rusikas, vehkis nendega ja oli ise ründeasendis. Kannatanu leidis, et gaasi kasutamine

oli vältimatult vajalik.

Lisaks ülalnimetatud isikulistele tõenditele uuris maakohus kohtuistungitel ka

ringkonnaprokuröri ja kaitsja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid ja salvestisi,

millele maakohus viitab käesolevas kohtuotsuses allpool.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosalised, sedastas alljärgneva.

Margus Pärnale on esitatud süüdistus KarS §274 lg.1 järgi selles, et ta lõi 16.11.2023

kell 15.10 Ida-Virumaal xxx kinnistul rusikaga vähemalt kaks korda näo piirkonda

ametikohustust täitvale võimuesindajale patrullpolitseinik A.Vle ning seejärel lõi

maaslamavat kannatanut ka jalaga. Löökidest tundis kannatanu füüsilist valu ja sai

tervisekahjustusi – marrastuse näol alalõualuu piirkonnas, turse peas ning veritseva

haava suus.

KarS §274 lg.1 näeb ette vastutuse vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu

seoses tema ametikohustuste täitmisega. Selle sätte järgi kvalifitseeritava kuriteo

objektiivse koosseisu moodustabki võimuesindaja vastu vägivalla kasutamine seoses

tema ametikohustuste täitmisega. Võimuesindaja on isik, kes talle antud volituste

alusel on pädev teostama avalikku võimu ka väljaspool oma organisatsiooni.

Vaieldamatult on selliseks isikuks muuhulgas politseiametnik. Vägivallaga on

tegemist, kui selle käigus pannakse toime KarS §120 - §121 vastav vägivallakuritegu.

Kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis. Nimetatud kuriteo

objektiivne koosseis sisaldab tervise kahjustamist, samuti löömist, peksmist või valu

tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Vägivald peab olema seotud võimuesindaja

ametikohustuste täitmisega, vägivalla ajendiks peab olema konkreetne võimuesindaja

seaduslik tegu.

Järgnevalt toob maakohus välja need asjaolud, mille üle käesolevas kriminaalasjas

puudub vaidlus.

Kõigepealt puudub käesolevas kriminaalasjas menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et

kannatanu A.V oli 16.11.2023 ja on kuni käesoleva ajani politseiametnik. Lisaks

sellele, et vaidlus antud asjaolu üle puudub, nähtub kannatanu staatus muuhulgas nii

ringkonnaprokuröri kui kaitsja poolt maakohtule esitatud salvestistelt. Nimelt nähtub

salvestistelt üheselt mõistetavalt, et nii kannatanu kui tunnistaja on kohale jõudes

politseivormis, saabusid nad politseivärvides sõidukiga ning värava juurde jõudes

tutvustasid end patrullpolitseinikena.

Kuigi süüdistatav kinnitas, et tema 16.11.2023 politseid välja ei kutsunud, puudub

menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et patrullpolitseinikud R.L ja A.V sõitsid

kohale vastavalt juhtimiskeskusest saadud Bravo märkega väljakutsele.

Häirekeskusesse helistas Eleringi töödejuhataja. Seega viibis kannatanu kohapeal

seoses ametikohustuste täitmisega.

Maakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et olles patrullpolitseinikuna töö ajal

teenistuses ning saades Bravo märkega väljakutse, on politseinikul kohustus

reageerida. Kuigi juhtimiskeskusest edastatav info võib olla esialgne, napp ja

mittetäpne, kinnitasid nii kannatanu kui tunnistaja maakohtu istungil, et väljakutse

tehti põhjusel, et maaomanik ähvardas ja takistas Eleringil tööde tegemist seoses

elektriliinide paigaldamisega.

Kui patrullekipaaž (kannatanu A.V ja tunnistaja R.L) kohale jõudsid, selgus, et

süüdistatav oli eelmisel päeval teinud kõne Häirekeskusesse ja andnud tähtaja

16.11.2023 kella 16-ni, vastasel juhul lubas ta ise asjaga tegeleda. Kohapeal oli

liinide all olemas ka süüdistatava poolt kohale toodud renditõstuk. 16.11.2023

toimunu kellaajaliselt on selgesti nähtav patrullpolitseinike vormikaamerate

salvestistelt.

Maakohtu istungil seadis kaitsja kahtluse alla politseinike käitumise seaduspärasuse

valdusesse sisenemisel. Kaitsja väitis, et süüdistatav kaitses oma valdust, ületamata

seejuures hädakaitse piire, süüdistatav liini läbi ei lõiganud, kahju tekkinud ei olnud

ning väidetava ohu ennetamiseks oleks süüdistatav tulnud kinni pidada viivitamatult,

mitte minuteid hiljem.

Maakohus selle seisukohaga ei nõustu.

Kannatanu ja tunnistaja poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et

patrullekipaaž sõitis kohale Eleringi töödejuhataja poolt Häirekeskusesse tehtud

telefonikõne peale. Patrullile edastatud Bravo märkega väljakutsest said politseinikud

aru, et maaomanik ähvardab ja takistab Eleringil töid teha. Kohapeal selgus, et

süüdistatav ise oli juba eelmisel päeval kõne teinud ja andnud tähtaja 16.11.2023

kella 16-ni, peale mida lubas ise asjaga tegeleda. Maakohtule esitatud erinevatelt

videosalvestistelt nähtub, et politseinikud püüdsid eelnevalt lahendada konflikti

sõnaliselt, vesteldes süüdistatavaga üle värava. Süüdistatav politseinike argumente ei

kuulanud ning lauseid lõpetada ei võimaldanud.

Edasi arenesid sündmused selliselt, et süüdistatav liigutas renditõstuki liini alla ja

tõusis sellega üles, toimetas seal millegagi ning laskus siis alla tagasi. Peale seda

sisenesid politseinikud ja piirivalvurid väravast kinnistule ja algas intsident, mille

kohta esitas ringkonnaprokurör TikToki videosalvestise, millel maakohus peatub

hiljem.

Nagu maakohus eespool märkis, ei nõustu ta kaitsja seisukohaga ja vastuseks kaitsja

etteheidetele märgib järgmist.

Politsei patrullekipaaž oli kohale kutsutud Eleringi töödejuhataja poolt, kuna

süüdistatav ähvardas elektriliini läbi lõigata ja takistas töid. Kohapeal selgitas

töödejuhataja politseinikele, et liinide läbilõikamisega tekitatakse kahju 6000 € ja oht

teistele, kuna läbilõikamisega võis elektriliin kukkuda Tartu – Valga maanteele.

Elektriliinide läbilõikamisest rääkis ka süüdistatav ise kõnes Häirekeskusesse tähtaja

andmisel. Seega oli politseinike kohaletulemine põhjendatud kahju tekitamise

ennetamiseks ja ohu vältimiseks.

Kaitsja märkis, et liini süüdistatav läbi ei lõiganud, mingit kahju ei tekitanud ning

ohtu tema kinnipidamise hetkeks enam ei tekkinud. Maakohus nõustub kaitsjaga

selles, et lõppkokkuvõttes süüdistatav tõepoolest liini läbi ei lõiganud, kuid peab

vajalikuks arvestada kohapealset situatsiooni, mis seisnes järgnevas.

Kõik menetlusosalised on kinnitanud, et kui patrullekipaaž kohale jõudis, vestlesid

nad süüdistatavaga üle värava ja kinnistule ei sisenenud, tunnistaja väitel vähemalt

pool tundi. Seega püüdsid politseinikud igati võimalikku konflikti lahendada

suusõnaliselt ning tulenevalt vaid süüdistatava käitumisest see ei õnnestunud. Nimelt

kasutas süüdistatav renditõstukit, tõusis sellega üles ja tegi seal teatud toiminguid.

Kuna süüdistatav ise oli kinnitanud, et kell 16 lõikab ta elektriliini läbi ning

nimetatud kellaaeg hakkas saabuma ja süüdistatav tõusis tõstukiga liini alla, puudus

politseinikel igasugune võimalus kindlaks teha süüdistatava tegevused üleval liini all.

Kaitsja etteheide politseinikele selle kohta, et otsus süüdistatav kinni pidada tehti

alles pärast süüdistatava poolt renditõstukiga alla laskumist, ei ole millegagi

põhjendatud. Vastupidi, maakohus leiab, et politseinikud käitusid ja tegutsesid sel

momendil igati korrektselt ning ohu ja kahju reaalne tekkimine tõusetuski alles

süüdistatava tegelikust käitumisest tulenevalt. Asjaolu, et politseinikud ei hakanud

süüdistatavat kinni pidama tõstukil ja ootasid, kuni ta alla tagasi tuleb, on igati

mõistetav. Nimetatud politseinike käitumine on kooskõlas ka kannatanu ütlustega,

mille kohaselt tema võttis peale süüdistatava tegutsemist vastu otsuse siseneda

valdusesse ja süüdistatav kinni pidada, ning kaitsja poolt esitatud videosalvestisega,

kust nähtub, et politseinikud sisenevad väravast peale seda, kui süüdistatav on

tõstukiga alla tagasi jõudnud.

Eeltoodust tulenevalt leiab maakohus, et politseinike tegutsemine siiani oli igati

õiguspärane ning tema kinnipidamine kahju tekitamise ja ohu tekkimise

välistamiseks vältimatult vajalik.

Järgnevalt tuleb tuvastada, kas süüdistatav pani toime KarS §121 nimetatud

süüteokoosseisule vastava teo.

Riigikohus on kehalise väärkohtlemise puhul korduvalt viidanud juhtunu intensiivsuse

tähtsusele, samuti on räägitud kannatanu olulisest mõjutamisest. Vastav hinnang tuleb

sealjuures anda mitte kannatanu, vaid objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast (vt. ka

Riigikohtu 23.10.2017 lahend kohtuasjas nr.1-16-10326 ja 12.11.2019 lahend

kohtuasjas nr.1-18-7833).

Ringkonnaprokuröri poolt maakohtule esitatud videosalvestise näol on tegemist

salvestisega, mis on anonüümselt üles laetud sotsiaalmeediasse. Keegi

menetlusosalistest ei osanud või ei tahtnud nimetada isikut, kes video filmis ja

salvestise üles laadis. Samas, arvestades videol olevat teksti (teksti algus, kirjapilt

muutmata) Elering ehitab kõrgepingeliine üle eramaa ja vaata mis sinuga juhtub kui

sulle see ei sobi (teksti lõpp) ja filmitavat suunda, on ülimalt tõenäoline, et selle on

salvestanud keegi süüdistatava lähikondsetest.

Kuna maakohus hindas politseinike otsustust süüdistatav peale tõstukiga alla

laskumist kinni pidada õiguspäraseks, annab maakohus järgnevalt hinnangu

menetlusosaliste käitumisele kohapeal.

Ringkonnaprokuröri poolt maakohtule esitatud eelnimetatud salvestiselt peab

maakohus olulisteks järgmisi momente: ajateljel 1:47 nähtub süüdistatava agressiivsus,

ta vehib mõlema käega, 02:03 tõukab süüdistatav nii politseinikku kui piirivalvurit,

kasutab ebatsensuurseid väljendeid, on jätkuvalt väga agressiivne, 02:06 on

politseiniku käed välja sirutatud, toimub tõenäoliselt gaasi laskmine, 02:16 läheb

politseinik süüdistatava juurde ja püüab teda haardesse võtta, süüdistatav rabeleb

lahti, 02:18 teeb süüdistatav kaks lööki politseiniku suunas, kuid ei taba, politseinik

astub kaks sammu tagasi, 02:20 teeb süüdistatav kaks lööki piirivalvuri suunas, ei

taba, ka piirivalvur astub eemale, 02:22 on politseiniku käsi välja sirutatud, toimub

tõenäoliselt gaasi laskmine, 02:24 lähevad politseinik ja piirivalvur uuesti

süüdistatavale lähemale, 02:26 suundub süüdistatav otse politseiniku poole, teeb

korduvalt mõlema käega löögiliigutusi, millest kaks on suunatud politseiniku näo

piirkonda, 02:27 tõukab süüdistatav politseinikku kahe käega vastu rinna piirkonda,

mille peale politseinik kukub, 02:28 teeb süüdistatav kolm sammu ja lööb

politseinikku ühe korra jalaga. Samalt salvestiselt on üheselt arusaadavalt kuulda ka

süüdistatava agressiivsus.

Nimetatud videosalvestiselt nähtub, et kõigepealt suunasid politseinikud süüdistatava

värava poole, temast kõvasti, veel vähem jõuga kinni hoidmata, vahepeal peatudes ja

võimaldades süüdistataval ilmselt telefon taskusse ja kindad kätte panna. Kui

süüdistatav kinnitas, et saab ka ise tulla, ei hoidnud teda keegi jõuga mingil viisil

kinni, vastupidi, kannatanu ütles rahulikul häälel, et (tsitaadi algus) Lähme siis, lähme

(tsitaadi lõpp). Selle peale aga süüdistatav ei rahunenud, tema agressiivsus ei

vähenenud, ta rabeles kätega vehkides ja ütles kannatanule (tsitaadi algus) Mis sa

arvad, et ma ei saa sulle vastu siin vä (tsitaadi lõpp). Seega osutas süüdistatav

vastupanu nii füüsiliselt kui verbaalselt. Videosalvestiselt nähtub, et süüdistatavapoolne

vastupanu ja agressiivsus ei vähenenud ka esimese gaasi pihustamise tagajärjel.

Vastupidi, politseinike liginedes rabeleb süüdistatav uuesti ja teeb löögiliigutusi nii

kannatanu kui piirivalvuri suunas, kuid ei taba, kuna mõlemad astuvad tagasi. Peale

teistkordset gaasi pihustamist nähtub, kuidas süüdistatav suundub otse kannatanu

poole, teeb korduvalt mõlema käega löögiliigutusi, millest vähemalt kaks on suunatud

kannatanu näo piirkonda. Peale seda tõukab süüdistatav kannatanut kahe käega vastu

rinna piirkonda, mille peale kannatanu kukub. Seejärel teeb süüdistatav kolm sammu,

et jõuda uuesti kannatanuni ja lööb teda jalaga.

Eeltoodud tegevus ei ole mingil määral kooskõlas süüdistatava ütlustega maakohtu

istungil, mille kohaselt ei ole ta tahtlikult kedagi löönud ja peale gaasi (süüdistatava

sõnade kohaselt geeli) pihustamist ei näinud ta midagi. Videosalvestiselt on selgelt

näha, et intsidendis osalevad 3 isikut – süüdistatav, kannatanu ja piirivalvur.

Süüdistatav keskendub ainult kannatanule, järgneb talle löökide tegemiseks, rindu

tõukamiseks ning peale kannatanu kukkumist astub veel kolm sammu, et jõuda

kannatanuni ja lüüa jalaga. Tegemist ei ole ilmselgelt sellise isiku käitumisega, kellel

puudub nägemine ja samuti tahtlus kannatanut lüüa.

Samuti ei nõustu maakohus kaitsja väitega, et peale gaasi pihustamist sattus

süüdistatav segadusse. Nagu maakohus juba ülalpool viitas, nähtub videosalvestiselt

konkreetselt, kuidas süüdistatav keskendub vaid kannatanule ja järgneb talle löökide

andmiseks. Ilmselgelt ei ole tegemist segaduses oleva isikuga, kes vehib kätega või

imiteerib lööke suvalises suunas.

Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta löökidest füüsilist valu, tunnistaja ütluste

kohaselt oli annatanu huul verine ja ninast jooksis verd.

Kannatanu vigastused on fikseeritud koos fototabelitega SA Ida-Viru Keskhaigla

erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardis nr.23-133454, mille kohaselt

tuvastati kannatanul 16.11.2023 kell 16.34 triaažil peavalu, marrastused näol

alalõualuu piirkonnas ja kaks veritsevat lõikehaava suus. Maakohtul puudub

igasugune alus kahelda, et selliste vigastustega kaasnes ka füüsilise valu tundmine.

Valu iseenesest on küll aistinguna subjektiivne nähtus, mis on erinevatel isikutel

erinev ja mis võib muuhulgas sõltuda ka näiteks inimese vanusest, soost, psüühilisest

seisundist ja muudest analoogsetest subjektiivsetest asjaoludest. Ka valulävi on

subjektiivne nähtus, mis on erinevatel inimestel erinev. Siiski jääb maakohus oma

eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, et tulenevalt triaažil tuvastatust puudub alus

kahelda kannatanu ütlustes selles osas, et nende tekitamisega kaasnes ka füüsiline

valu.

Vägivald on igasugune teise inimese vastu suunatud tegu, mis vigastab, hirmutab või

teeb ülekohut, põhjustab valu, sunnib teist inimest tegema midagi vastu tahtmist või

takistab tal teha midagi, mida ta soovib. Füüsiline vägivald on igasugune füüsilise

jõu kasutamine, mis valu, vigastamise, hirmutamise ja ülekohtu abil mõjutab teist

inimest lõpetama soovitud tegevust või tegema midagi oma tahte vastaselt. Igasugune

vägivalla kasutamine ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi viisil ja mitte kellegi suhtes,

s.h. oma ametikohustusi täitva võimuesindaja suhtes.

Maakohus leiab, et ülaltooduga on täidetud KarS §274 lg.1 sätestatud kuriteo

objektiivne koosseis. Tegemist ei ole olukorraga, mis ei vaja karistusõiguslikku

sekkumist, kuna kannatanu suhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine oli

intensiivne, korduv, seotud tervise kahjustamisega ja füüsilist valu tekitav. Seega ei

ole tegemist kergemat laadi KarS §121 sätestatud sisuga.

Maakohtul tuleb tuvastada ka toimepandud kuriteo subjektiivse koosseisu tunnused.

Maakohtu istungil leidis ringkonnaprokurör, et tegemist on kuriteo toimepanemisega

otsese tahtlusega.

Maakohus nõustub selle seisukohaga.

Vastavalt Karistusseadustiku §16 lg.3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta

teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja tahab seda või vähemalt

möönab seda. Seega on otsene tahtlus selgitatav selliselt, et kui isik midagi täiesti

kindlasti teab, kuid ähvardava tagajärje hoidmiseks sellest hoolimata midagi ette ei

võta, siis ta paratamatult tahab seda. Tehes järjepidevalt lööke kannatanu suunas,

sealjuures järgnedes taganevale kannatanule, tabades teda vähemalt kahel korral näo

piirkonda selliselt, et kannatanu huul oli verine ja ninast jooksis samuti verd, jätkates

talle järgnemist ka siis, kui kannatanu oli kukkunud ja lüües maaslamavat kannatanut

veel jalaga, pidi süüdistatav aru saama, et tegemist ei ole õiguspärase käitumisega

ning et ta paneb toime kuriteo. Süüdistatavapoolne reageerimine korduva vägivalla

tarvitamisega politseiametniku suhtes viimase poolt tema ametikohustuste täitmisega

näitab süüdistatava tahtlust. Tegemist ei olnud ühe kogemata tehtud löögiga. Antud

juhul ei ole kindlasti tegemist olukorraga, mil kannatanu sai löögid ettevaatamatusest

ja juhuslikult.

Kaitsja viitas oma kohtukõnes ka väidetavale löögile, mille tegi kannatanu

süüdistatava suunas. Maakohus peab vajalikuks rõhutada, et juhul, kui tegemist oli

tõepoolest politseiniku poolt tehtud löögiga, on ka selline vägivalla tarvitamine igal

juhul taunitav ja vastuvõetamatu, kuid tegemist on eraldiseisva võimaliku juhtumiga,

mida maakohus käesolevas kriminaalasjas ja kohtuotsuses ei hinda. Samas leiab

maakohus, et isegi juhul, kui kannatanu tegi ühe löögi süüdistatava suunas, ei olnud

süüdistatava järgnev tegevus (korduvad löögid näo piirkonda, rinna piirkonda

tõukamine, jalaga löömine) kuidagi kannatanu tegevusega vastavuses ja

proportsionaalne.

Kaitsja on kahtluse alla seadnud ka Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli,

väites, et see ei ole autente ja ei kajasta tegelikku olukorda. Samas ei ole kaitsja

neid väiteid millegagi põhjendanud, mistõttu jäävad need kaitsja väited maakohtule

arusaamatuteks. Kaitsja väitel ei tegelenud kinnipidamisega tunnistaja R.L, kelle

ütluste kohaselt tegeles sellega teine ekipaaž. Selline kaitsja väide on õige. Nimetatud

kinnipidamise protokollist nähtub, et selle koostas patrullpolitseinik T.Õ, kes ei olnud

samas ekipaažis R.Lga.

Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi tekstis KrMS) §61 hindab kohus

tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette

kindlaksmääratud jõudu.

Ülaltoodu kokkuvõttes mõistab maakohus Margus Pärna KarS §274 lg.1 järgi süüdi.

Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta

on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on

süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu.

Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja

vähemalt neljateistaastane.

Maakohus leiab, et süüdistatav on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises

süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema tegude õigusvastasust välistavaid

asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine.

Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega.

Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule

ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda

üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid

süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju.

Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui

eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel

kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja

raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava

sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse

eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-

14-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11).

Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid.

Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 lahendist

kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07.

Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 lahendist

kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07. Eeltoodust

tulenevalt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü. KarS 4-nda peatüki mõttest

ning tulenevalt KrMS §306 lg.1 p.5 – 7 ja 9 tuleb maakohtul karistuse küsimuse

otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega kui üksnes kuriteo

faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Siiski ei ole karistuse kohaldamine täiel

määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav

konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtu siseveendumusest lähtuva otsustamise

küsimus. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja

taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele

tuginevalt. Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse määra ja liigi valikul ka

eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

Süüdistusaktist ja ringkonnaprokuröri kohtukõnest nähtub, et karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud antud kriminaalasjas puuduvad.

Maakohus nõustub selle seisukohaga.

Süüdistatava süü suuruse hindamisel arvestab maakohus, et kuigi kannatanu sai

vigastusi, mis põhjustasid verejooksu, oli patsiendikaardi nr.23-133454 kohaselt

tegemist pindmiste vigastustega, marrastused õmblemist ei vajanud, patsient lubati

kodusele ravile heas üldseisundis. Kriminaalasja materjalides puuduvad andmed ka

selle kohta, et kannatanu pidi oma vigastuste pärast jääma töövõimetuslehele või

ravima end muul viisil EMO-s soovitatust. Samuti arvestab maakohus asjaolu, et

lööke oli mitu ja süüdistatav järgnes kannatanule löömise jätkamiseks ning et

kuritegu oli toime pandud otsese tahtlusega.

Eeltoodu alusel leiab maakohus, et süüdistatava süü on keskmisest väiksem.

Maakohtu arvates ei esine käesolevas kriminaalasjas kuriteo toimepanemise asjaolude

või süüdistatava isiku märkimisväärseid erisusi, mis tingivad tema süü hindamist

keskmisest kõrgemana.

KarS §274 lg.1 näeb karistusena ette kuni viieaastase vangistuse.

Karistuse suuruse mõistmisel arvestab maakohus nii eri- kui üldpreventiivseid

eesmärke. Eripreventiivsus tähendab maakohtu poolt selliste võimaluste kaalutlemist,

mis mõjutab süüdistatavat edaspidi kuritegusid mitte toime panema. Üldpreventiivseid

eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et praegusel

juhul ei ole põhjust süüdistatavat karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega

suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär võiks avaldada talle piisavat

eripreventiivset mõju.

Oma kohtukõnes palus ringkonnaprokurör mõista süüdistatavale karistuseks 2 aastat

vangistust, mille hulka tuleb arvata 2 eelvangistuse päeva ning millest koheselt

kuulub ärakandmisele 2 kuud vangistust. Ülejäänud vangistus tuleb jätta tingimisi

täitmisele pööramata katseajaga 2 aastat 6 kuud. Ringkonnaprokurör põhjendas sellist

karistusettepanekut süüdistatava üleoleva käitumisega õiguskaitseasutustesse ja

kohtupidamisse, teo suhtes kahetsust mitteväljendamisega ja kohtu suhtes

lugupidamatust väljendamisega.

Maakohus nõustub selle ettepanekuga osaliselt ja mõistab Margus Pärnale karistuseks

1 aasta 6 kuud vangistust. Maakohus arvestab siinkohal nii käesolevas kriminaalasjas

tuvastatud kui ka süü suuruse hindamisel arvesse võetud asjaoludega.

Vastavalt KarS §68 lg.1 arvatakse eelvangistus karistusaja hulka.

Riigikohus on siinkohal selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka

arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on

kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda

vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või

kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses

ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt

ärakantavat vangistust vähendada. (vt. ka Riigikohtu 30.05.2017 lahend kohtuasjas

nr.3-1-1-29-17).

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav oli kahtlustatavana kinni

peetud 16.11.2023 ja vabastatud 17.11.2023.

Seega tuleb süüdistatavale mõistetud karistust 1 aasta 6 kuud vangistust vähendada 2

päeva võrra ning lõplikult kuulub Margus Pärnal kandmisele 1 aasta 5 kuud 28

päeva vangistust.

Riigikohus on oma lahendites (vt. 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-99-06 ja

13.05.2004 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-40-04) korduvalt väljendanud seisukohta, et

alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peab olema konkreetse kuriteo

eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, on võimalik järgmise sammuna

hakata kaaluma, kas kõne alla võib tulla süüdistatava tingimuslik karistusest

vabastamine. Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik,

seetõttu ei tohi selline võimalus mõjutada esmast karistuse liigi ja määra valikut.

Tegemist on toimepandud kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ühe võimaliku

individualiseerimise viisiga. Karistusest tingimusliku vabastamise kaalumisel tuleb

arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdistatava isiku eripära. Need

asjaolud ei pea mõlemad olema oluliste erisustega. Karistusest tingimisi vabastamise

korral tuleb aluseks võtta kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik, millest

kas üks või mõlemad koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise

ebaotstarbekaks.

Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav varasemalt kriminaalkorras karistamata,

väärteokorras on teda karistatud ühel korral 09.06.2023 Liiklusseaduse rikkumise

eest rahatrahviga, antud karistus on täidetud 25.06.2023 ning maakohtul puuduvad

andmed selle kohta, et ta oleks ka peale süüdistuses viidatud kuupäeva uusi

seaduserikkumisi toime pannud. Seega saab süüdistatava käitumist hinnata üldjoontes

eeskujulikuks ja õiguskuulekaks. Eeltoodust tulenevalt leiab maakohus, et reaalse

vangistuse kandmine antud süüdistatava puhul ei ole käesoleval juhul otstarbekas ja

teda on võimalik vabastada vangistuse kandmisest tingimisi, kui ta ei pane katseajal

toime uut kuritegu. Maakohus on seisukohal, et šokivangistuse kandmine rohkem kui

aasta peale kuriteo toimepanemist ei ole põhjendatud ja vajalik ning ei vii

asjakohaste tulemusteni. Niisiis leiab maakohus, et käesoleval juhul on süüdistatava

suhtes võimalik kohaldada KarS §74 sätteid, andes talle võimaluse näidata, et ta on

võimeine oma agressiivsust kontrollima ja uute süütegude toimepanemisest hoiduma.

Süüdistatava käitumises ja isikus on täheldatavad sellised asjaolud, mida on võimalik

katseaja vältel toetada kriminaalhoolduse läbi. Lisaks KarS §75 lg.1 sätestatud

käitumiskontrolli nõuetele peab maakohus vajalikuks, et süüdistatav läbib katseaja

jooksul agressiivsust, impulsiivsust ja üleolevust pärssivaid tegevusi/programme, mida

kriminaalhooldaja peab vajalikuks.

Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistatavale käesoleva kohtuotsusega mõistetud

vangistus 1 aasta 5 kuud 28 päeva tuleb KarS §74 sätteid kohaldades jätta tingimisi

täielikult täitmisele pööramata.

Riigikohus on oma 20.02.2007 lahendis kohtuasjas nr.3-1-1-99-06 viidanud ka

sellele, et karistusest tingimuslikult vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et

tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem.

Maakohus leiab, et tulenevalt eeltoodud Riigikohtu lahendist ja konkreetselt

käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest tuleb süüdistatava katseaja pikkuseks

määrata 2 aastat.

Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.11 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas

küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik

nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ja vastavalt §310 lg.1 kui kohus

teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata.

Käesolevas kriminaalasjas esitati maakohtule koos süüdistusaktiga kannatanu A.V

tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 1500 € Margus Pärna vastu seoses

temale tekitatud tervisekahjustusega.

Vastavalt Võlaõigusseaduse (edaspidi tekstis VÕS) §127 lg.1 on kahju hüvitamise

eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud, vastavalt sama paragrahvi lg.4 peab isik kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises

seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

Vastavalt VÕS §128 lg.2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja

saamata jäänud tulu ja vastavalt sama paragrahvi lg.3 hõlmab otsene varaline kahju

eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud

väärtuse vähenemise, isegi, kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses

kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvituse saamiseks, muuhulgas kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamiseks seotud nõuete esitamiseks.

Vastavalt VÕS §130 lg.1 tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse

tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud

isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest

tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju,

sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste

halvenemisest tekkinud kahju.

Vastavalt VÕS §1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele.

Vastavalt VÕS §1045 lg.1 p.2 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati

kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.04.2011 kohtuasjas nr.3-2-1-19-11 selgitanud, et kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas

esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille

elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest

põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama

kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning

teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt,

vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise

või süü puudumise.

Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et Margus Pärn

põhjustas oma süülise ja õigusvastase käitumisega A.Vle tervisekahjustuse. Seega

tuleb süüdistataval hüvitada kannatanule tervise kahjustamisest tekkinud kulud,

sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest

töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste

majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

VÕS §128 lg.5 tulenevalt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

VÕS §134 lg.2 alusel tuleb muu hulgas isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema

tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus

rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud

isikusse pärast rikkumist.

Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende

asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise

nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on

oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju

ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel

kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas

nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08).

Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses

hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav,

missugune konkreetne rahasumma peaks isiku hingelise valu kaotama või seda

leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille

kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja

kohtupraktikast.

Maakohus leiab, et käesolevas asjas on erandlikuks asjaoluks mittevaralise kahju

hüvitamisel see, et politseiametniku füüsilist ründamist ei saa pidada ühiskonnas

normaalseks ja aktsepteeritud käitumiseks. Sealjuures on tähtis ka asjaolu, et lööke

oli mitu, süüdistatav jooksis kannatanule löökide tegemiseks järele, kannatanu tundis

löökidest valu ja nende tagajärjel oli tal suus 2 veritsevat haava, kuid pikaajalist ja

erilist ravi tervisekahjustus ei vajanud. Lisaks võtab maakohus arvesse, et kannatanu

tundis ennast solvatuna temast sotsiaalmeediasse pandud video ja seal levinud

kommentaaride tõttu. Maakohus arvestab siinkohal ka kannatanu seisukohaga, et

sellise käitumisega kahjustas süüdistatav lisaks kannatanule ka kogu politsei mainet.

Samas on maakohus seisukohal, et kannatanu mittevaralise kahju nõue summas 1500

€ on ilmselgelt üle paisutatud, sest vastavalt Riigikohtu 2020 analüüsile, mis käsitles

mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid kriminaalasjades 2018 – 2020, oli hüvitis

kehalise väärkohtlemisega seotud kuritegude eest vahemikus 50 € – 2000 € ja

keskmine hüvitis 500 €. Maakohus selgitab siinkohal, et kuivõrd käesoleva

kriminaalasja keskmes oleva KarS §274 lg.1 koosseis on hõlmatud kehalise

väärkohtlemisega KarS §121 järgi, võtab maakohus seepärast ka sellekohase analüüsi

käesolevas asjas aluseks. Ühtlasi pole analüüsis märgitud, kas ja missugune oli

hüvitis mittevaralise kahju eest KarS §274 ettenähtud kuritegude eest. Niisiis toob

maakohus eraldi välja, et eelviidatud analüüsi kohaselt oli hüvitiseks 300 € olukorras,

kus kannatanut löödi korduvalt rusikaga näkku ja põhjustati ka roidemurd roietele

surumisega ning 50 € olukorras, kus kannatanut löödi ühe korra rusikaga näkku ning

teda tiriti juustest ja pigistati ka õlavart.

Maakohus leiab, et kõiki asjaolusid arvesse võttes on mõistliku hüvitise suurus

käesolevas asjas 200 €.

Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.13 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse

kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või

konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega.

Vastavalt KrMS §313 lg.1 p.11 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas

asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes

võetavad meetmed.

Maakohtu istungil tegi ringkonnaprokurör Paul Pikma asitõendite osas järgmise

ettepaneku: CD-plaadid salvestitega tuleb jätta asja materjalide juurde.

Kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu nõustus ringkonnaprokuröri seisukohaga.

Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri ja kaitsja seisukohtadega ja jätab maakohus

CD-R ja DVD-R plaadid salvestistega toimiku juurde, märkides tegemist on niikuinii

kohtutoimiku osaga KrMS §1601 lg.2 mõistes, mis ei vaja eraldi otsustuse tegemist.

Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse,

millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.9 kuulub menetluskulude hulka muuhulgas süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha.

Vastavalt KarS §4 lg.3 on sama seadustiku §274 lg.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu

teise astme kuritegu.

Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.1 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha

suurus esimese astme kuriteo süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 08.12.2023 määrusele nr.113 on töötasu alammäär

2024 summas 820 €.

Eeltoodu alusel kuulub Margus Pärnalt väljamõistmisele riigituludesse sundraha

summas 1230 €.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.4 kuuluvad menetluskulude hulka määratud kaitsjale

makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohtueelses menetluses oli Margus Pärna kaitsjaks vandeadvokaat Madis Mahlapuu,

kes esitas 01.04.2024 taotluse summas 329,40 €. Taotlus on rahuldatud Viru

Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristiina Erte Riigi õigusabi tasu ja kulu

hüvitamise 02.04.2024 määrusega summas 329,40 €

Kohtuvaidlustes tegi ringkonnaprokurör Paul Pikma maakohtule ettepaneku kõik

menetluskulud Margus Pärnalt välja mõista.

Kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu palus jätta menetluskulud riigi kanda.

Maakohus leiab, et seoses süüdimõistva kohtuotsusega tuleb süüdistatavalt kõik

kohtueelses menetluses tekkinud kaitsjatasud summas 329,40 € välja mõista.

Kohtulikus menetluses oli süüdistatava kaitsjaks vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kes

esitas 12.11.2024 taotluse summas 1145,58 € (17.10.2024 kohtuistungil osalemine

156 €, 25.10.2024 kohtuistungil osalemine 216 €, 12.11.2024 kohtuistungil osalemine

144 €, 20.12.2024 kohtuistungil osalemine 36 €, käibemaks 121,44 €, 17.10.2024

sõidukulud Tallinn-Jõhvi 99 €, 25.10.2024 sõidukulud Tallinn-Jõhvi 99 €, 12.11.2024

sõidukulud Tallinn-Jõhvi 99 €, 17.10.2024 ajakulu sõidule 30 €, 25.10.2024 ajakulu

sõidule 30 €, 12.11.2024 ajakulu sõidule 30 €, käibemaks 85,14 €).

Maakohus leiab, et eelnimetatud kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu taotlus on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täielikult.

Maakohus leiab, et kaitsjatasud kohtulikus menetluses (v.a. sõidukulud ja tasu

sõidule kulutatud aja eest) kuuluvad seoses süüdimõistmisega väljamõistmisele

süüdistatavalt, s.o. kaitsjatasud summas 673,44 (koos käibemaksuga). Kaitsjatasud

summas 472,14 € (koos käibemaksuga) tuleb jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne PALMISTE

kohtunik