2-23-143437/11 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

2-23-143437

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Ruth Sild

Kohtujurist

Krista Kruusa

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2024, Haapsalu

Tsiviilasja number

2-23-143437

Tsiviilasi

OÜ GS Core hagi U.F-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

906 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ GS Core, registrikood 16183586, asukoht Jõe

tn 2, Tallinn, Harju maakond 10151; lepinguline esindaja

T.W, e-post XXX;

Kostja U.F, ik XXX, elukoht registris XXX; tegelik elu- ja

viibimiskoht teadmata, e-post XXX.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt GS Core OÜ hagi U.F vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Välja mõista U.F-ilt OÜ GS Core OÜ kasuks:

2.1. Kohtuotsuse koostamise seisuga (20.12.2024) sissenõutavaks muutunud

põhivõlgnevus summas 222,92 eurot;

2.2. Kohtuotsuse järgselt sissenõutavaks muutuv põhivõlgnevus summas 175,89 eurot

arvestades maksetähtpäevadele järgnevast päevast, mis on järgmised:

10.01.2025 11,13 eurot;

10.02.2025 11,48 eurot;

10.03.2025 11,84 eurot;

10.04.2025 12,22 eurot;

10.05.2025 12,61 eurot;

10.06.2025 13,01 eurot;

10.07.2025 13,42 eurot;

10.8.2025 13,85 eurot;

10.09.2025 14,29 eurot;

10.10.2025 14,74 eurot;

10.11.2025 15,21 eurot;

10.12.2025 15,69 eurot;

10.01.2026 16,40 eurot.

2-23-143437

2.3. Viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt

(sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 20.12.2024 seisuga on 222,92 eurot)

alates 21.12.2024 ja maksegraafiku osamaksetelt alates iga osamakse

sissenõutavaks muutumise kuupäevast, mis on esitatud käesolevalt punktis 2.2.

kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlgnevus.

3. Jätta rahuldamata GS Core OÜ hagi U.F vastu järgnevates nõuetes: põhinõue 38,90

eurot, intress 61,85 eurot, sissenõudmiskulud 53,35 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivis 246,05 eurot.

4. Jätta menetluskulud 49,92% ulatuses kostja kanda ja 50,08% ulatuses hageja kanda.

5. Välja mõista U.F-ilt GS Core OÜ kasuks menetluskuluna 132,29 eurot ja viivis

menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

6. Saata kohtuotsus menetlusosalistele.

7. Toimetada kostjale U.F-ile TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel käesolev kohtuotsus

kätte kohtuotsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja

lugeda kohtuotsus kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte

väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue

GS Core OÜ esitas Pärnu Maakohtule hagi U.F-i vastu TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja

kostja vahel 16.01.2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX tuleneva võlgnevuse 437,71

eurot, intresside võlgnevuse summas 61,85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas

246,05 eurot ja sissenõudekulude võlgnevuse 53,35 euro saamiseks. Kostjale võimaldati kauba

ostu eest tasumiseks laenuna 455,64 eurot, intressimääraks on lepingus kokku lepitud 38,10%

aastas ning krediidikulukuse määraks on 45,51% aastas eeltoodud tingimustel ning eeldusel, et

krediit makstakse tagasi 60 kuu jooksul igakuiste maksetega. Viivisemääraks lepiti kokku

24,15% aastas.

Kostja tegi lepingu jooksul kolm tagasimakset kokku summas 46,83 eurot, kuupäevadel

30.01.2021 summa 13,41 eurot, 01.04.2021 summa 16,71 eurot ja 27.02.2023 summa 16,71

eurot, rohkem kostja tagasimakseid teinud ei ole /dtl 26/.

2-23-143437

Laenuandja saatis kostjale 08.08.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles määrati kostjale

tasumata osamaksete tasumiseks täiendav tähtaeg 14 päeva hoiatuse kuupäevast. Hoiatuses

selgitas laenuandja, et kui võlgnevust täiendava tähtaja jooksul kostja ei tasu, loeb laenuandja

lepingu tähtajale järgnevast päevast üles öelduks ning nõue edastatakse sissenõudmiseks

inkassofirmale. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud

lepingu üles alates 23.08.2021. Hageja teavitas kostjat sama kirjaga nõude loovutamisest

hagejale.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse on summas 437,71 eurot, intresside

võlgnevuse summas 61,85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 246,05 eurot ja

sissenõudekulude võlgnevuse 53,35 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hagi esitamisest

alates edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras 0,067% päevas tasumata

põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda ja mõista hageja menetluskulud välja kostjalt. Hageja menetluskuludeks on märgitud

riigilõiv summas 245 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.

Kostja seisukoht

Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 29.02.2024 TsMS §

317 lg 12 alusel avalikult Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisega.

Maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule U.F-ile makseettepanekut üritatud kätte toimetada

järgmistel aadressidel:

-

03.11.2023, 08.11.2023, 08.11.2023 aadressil XXX – vastus seni puudub;

-

08.11.2023 aadressil XXX – vastus seni puudub;

Võlgniku ema kinnitas 08.11.2023, et võlgnik ei ela aadressil XXX, siin ainult sissekirjutus.

Ema sõnul võlgnik elab ja õpib juba mitu aastat Londonis, aadressi ei tea.

Eelnevalt nimetatud e-posti aadressidele proovis ka kohus kostjale menetlusdokumente kätte

toimetada 13.02.2024 kirjade saatmisega.

13.02.2024 tegi kohus päringu Politsei- ja Piirivalveametile kostja kontaktandmete osas.

Politsei- ja Piirivalveametist vastati 14.02.2024, et andmebaasidest ei nähtu U.F-i tegelikku

elu- ega asukohta ja muid kontaktandmeid, mis oleks uuemad, kui kohtu käsutuses olevad.

U.F-i ema M.F, kes elab XXX on politseile kinnitanud, et tütar elab koos lapse ja

elukaaslasega Suurbritannias aga täpsemat kohta ei tea. M.F-i sõnul on tütar U.F teadlik

võlgadest ja e-posti teel teavitused kätte saanud aga tal ei ole võimalusi võlgasid tasuda ja

Eestisse tagasi pöörduda ei planeeri.

Kohtu määratud tähtajaks kostja hagile vastust ei ole esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse

2-23-143437

üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, sätte lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud

poolte esitatud õiguslike väidetega.

2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus-

või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti, vastupidist tuleb

tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11).

2.1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja U.F-i vahel oli sõlmitud 16.01.2021

laenuleping, mille alusel on kostja saanud laenu ostu eest tasumiseks summas 445,64 eurot /dtl

23/. Lepingu kohaselt oli intressi määr 38,10% aastas laenu jäägilt ja krediidi kulukuse määr

45,51% aastas. Kostja sai kauba müüjalt kätte ning laenuandja on laenu summa müüjale kostja

ostetud kauba eest välja maksnud. Hagiavalduse kohaselt on laenuandja kostja kauba eest

tasunud 445,64 eurot, kostja on laenuandjale tagasimakseid teinud kolmel korral, kokku

summas 46,83 eurot /dtl 23, 26/.

2.2. Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooltel vaidlust asjaolu üle, et kostja kui füüsiline isik

võttis laenuna ostu eest tasumiseks laenuandjalt krediiti väljaspool majandustegevust. Seega on

vaidlusalune leping tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

3. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

3.1. Kostja oli viivituses tagasimaksetega alates 10.05.2021, lepingu järgi viimane osamakse

kuupäev on 10.01.2026. Kostja tagasimaksed arvestas laenuandja 7,93 euro osas põhinõudele

ja 38,90 eurot intresside katteks. Kostja oli sellegi poolest võlgnevuses vähemalt kolme

osamakse tasumisega, millest tulenevalt saatis laenuandja kostjale 08.08.2021 meeldetuletuse,

millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14 päeva jooksul teate

kuupäevast ning märkis, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise

korral ütleb laenuandja lepingu üles ja loovutab nõude sissenõudmiseks inkassofirmale /dtl 26,

49/. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu 23.08.2021

üles /dtl 26, 50/.

4. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

4.1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal selgitas nõude loovutamisest kostjale 08.08.2021

lepingu ülesütlemise hoiatuskirjas /dtl 49/. Nõude loovutamisest hagejale teatati kostjale

23.08.2021 ülesütlemise teatises ja lisaks loovutamise kinnituskirjas 17.11.2023 /dtl 50, 51/.

Kostja ei ole nõude loovutamise osas vastuväiteid esitanud. Seega on hagejal alus nõuda

kostjalt võlgnevuse tasumist.

2-23-143437

5. Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas 2-21-13098 (p-s 13) selgitanud, et

kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui

asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

5.1. Seega kontrollib kohus esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas, kuna VÕS § 4062 lg 1 esimese

lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas

ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

5.1.1.

Kostjaga sõlmitud lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,51% aastas

/dtl 19/.

5.1.2.

Kostja sai 16.01.2021 sõlmitud lepingu alusel võlausaldaja poolt laenu ostu eest

tasumiseks intressimääraga 38,10% aastas /dtl 23, 33/. Krediidi kulukuse määr on arvutatud

eeldusel, et laen võetakse kasutusele fikseeritud intressiga ning makstakse tagasi 60 kuu

jooksul graafikujärgsete tagasimaksetena. Viivisemäär on 24,15% aastas. Nimetatud

tingimustel on märgitud krediidi kogukuluks 1000,24 eurot ja krediidi kulukuse määraks

45,51%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on hageja

poolt välja toodud andmete (antav krediit, kuumaksete arv ja aastaintress) alusel krediidi

kulukuse määr 45,51%. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud

krediidi kulukuse määr alates 01.01.2021 on 20,09% ning selle kolmekordne määr 60,27%.

Seega krediidi kulukuse määr on lubatud piirmääras nii kohtu arvestuse kui hageja poolt

toodud andmete järgi ja leping ei ole VÕS § 406² lõike 1 alusel tühine.

5.2. Teiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, milline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

5.2.1.

VÕS § 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija

varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

§ 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui

ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja.

5.2.2.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise

metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga

seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised

2-23-143437

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende

põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste,

sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse

suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta

olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika,

mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi

muutumise korral.

KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele.

5.2.3.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et

kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama

tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks

peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet

ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta

andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-

7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

2-23-143437

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

5.2.4.

Kohus kohustas hagejat 07.06.2024 kohtunõudega hagi täpsustama ning

kohustas hagejat esitama hagiavalduse asjaoludes andmed selle kohta, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige kuidas on hageja

aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on kostja krediidivõimekust hinnatud ning

kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuli hagejal vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-

le 3 märkida tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kohus selgitas hagejale,

et hagejal tuleb esitada täpne arvestus, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja mille katteks

kostja tagasimaksed on arvestatud /dtl 80-81/.

5.2.5.

Hageja on 11.06.2024 menetlusdokumendis esitanud seisukoha, et hageja

hinnangul on algne võlausaldaja täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja

rõhutab, et kohustuse eesmärk on tagada, et kostja suudaks lepingulist kohustust täita ega

satuks „laenuorjusse“. Käesoleval juhul on igakuine lepinguline kohustus olnud sedavõrd

väike, et selle täitmine on jõukohale sisuliselt igaühele ning nimetatud negatiivse tagajärje

saabumine välistatud. Hageja on esitanud ka ümberarvestuse ja palub alternatiivselt, kui kohus

leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista kostjalt välja

põhinõude, tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed TsMS § 369 alusel, kui kohus leiab,

et ülesütlemine oli tühine ja viivised seaduses sätestatud määras ning viivised seaduses

sätestatud määras /dtl 83-84/. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas hageja

lisaks hagis esitatule, kohtunõudes ei vastanud ega esitanud tõendeid.

5.2.6.

Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja

kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta ega teabe kogumist tõendanud.

Hageja ei ole esitanud kohtule andmeid, kuidas laenuandja kontrollis kostja andmeid kostja

väljaminekute, teiste laenukohustuste olemasolu ja sissetulekute-väljaminekute suhet.

Hagis esitatud selgitusest (hagiavalduse p. 1.3., dtl 24) nähtuvalt ei teinud laenuandja enne

laenu väljastamist kindlaks laenusaaja muude kohustuste suurust, samuti ei küsitud

laenutaotlejalt pangakontode väljavõtteid. Laenuandja poolt tehtud päringust Maksehäirete

registrisse ning Pensioniregistrisse ja sealt saadud andmete põhjal (maksehäire puudumine,

sissetuleku suurus väljamaksete põhjal) ei näidanud krediidiandja vajalikku hoolsust VÕS §

4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Samuti ei nähtu kohtule, kuidas laenuandja

veendus, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja väide, et laen oli väike ja ka igakuine

laenumakse oli väike, mistõttu ei olnud vajalik põhjalik kostja krediidivõime hindamine, ei ole

põhjendatud. Seadus ja kohtupraktika ei võimalda vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist piiritleda kuidagi laenu või igakuiste laenumaksete suurusega.

Kohtule esitatu kohaselt ei ole laenuandja kontrollinud kostja krediidivõimelisust ja tuvastanud

kostja igakuiste kulude suuruse kontoväljavõtte põhjal, s.o kohtule ei ole esitanud analüüsi,

mille kohaselt saaks veenduda, et kostja oli laenu väljastamisel krediidivõimeline ja võimeline

tagasi maksma laenulepinguga endale võetud kohustust. Kohtule ei ole hageja poolt esitatud

2-23-143437

kostja sissetulekute ja väljaminekute suhte kontrollimise kohta andmeid, mistõttu ei ole

tõendatud asjaolu, et laenuandja üldse oleks kostja kohustuste olemasolu ja krediidivõimelisust

kostja andmete alusel kontrollinud.

Riigikohus määruse nr 2-21-13098 (p-s 13 ja 25) selgitatust tulenevalt on hagejal

tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist.

Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja õiguseellaseks olev laenuandja on eiranud

VÕS § 4034 lg-tes 2 ja 4 ning KAVS § 50 lg-tes 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust

tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Seega on laenuandja eiranud VÕS §

4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna kohtule esitatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et

laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete (kogumis) analüüsi

teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

5.3. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on sätte lg-s 6 nimetatud kohustuse rikkumise tagajärjeks

see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole

krediidileping tervikuna tühine, kuid hagi saab olla õiguslikult põhjendatud üksnes

sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses.

VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole oli aastal 2020-

2022 (s.o 01.01.2020-31.12.2021) intress 0,00%.

Seega lepingu sõlmimisel (leping sõlmiti 06.01.2021) kostja intressi tasuma ei pidanud.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 61,85 eurot.

5.4.

Hageja on esitanud andmed selle kohta, et lepingu alusel on kostja saanud ostu

tasumiseks laenu 445,64 eurot ja teinud tagasimakseid summas 46,83 eurot /dtl 23, 26/. Kostjal

tuleb tagastada lepingu alusel saadud põhisumma, mille arvestuse on hageja esitanud

11.06.2024 menetlusdokumendis. Hageja arvestab eelnimetatud punktis kostja poolt kasutusse

võetud laenusummast maha kostja poolt tehtud tagasimakse summas 46,82 eurot ning palub

kohtul alternatiivselt, vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel kohtu

poolt, mõista kostjalt välja põhisumma ja seadusjärgses määras viivised /dtl 83-85/.

Kohus leiab, et hagi rahuldamine põhivõlgnevuse osas on põhjendatud ning kostjalt tuleb välja

mõista lepingujärgne põhivõlg 398,81 (445,64-46,83) eurot.

5.5.

Hageja palub juhul, kui kohus leiab, et laenuandja poolne lepingu ülesütlemine

on tühine, mõista kostjalt võlgnevus välja nii sissenõutavaks muutunud osas kui edaspidised

osamaksed TsMS § 369 alusel. Kohus leiab, et ülesütlemine ei ole kehtiv, kuna kui kostja

tagasimaksed arvestada ainult põhiosa maksetele, siis kostja sattus viivitusse alates 10.04.2022

osamaksest. Seega ei saanud kostja olla lepingu ülesütlemise ajal 23.08.2021 põhivõlgnevuse

osas viivituses.

TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada,

et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või

ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda

pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Hageja on selgitanud 11.06.2024 menetlusdokumendis, et kostja ignoreerib täielikult oma

kohustust ja ei ole kordagi teatanud, miks ta kohustus ei täida või mis seda takistaks. Kuivõrd

2-23-143437

kostja pole enam kui 2,5 aasta jooksul midagi tasunud ega kohustuse rikkumist põhjendanud,

on selge, et kostja ei tee makseid vabatahtlikult ja tähtaegselt ka tulevikus /dtl 84/.

Kohus on seisukohal, et hageja nõue tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete

väljamõistmine kohtuotsuses TsMS § 369 alusel on põhjendatud, kuivõrd nii hagimaterjalidest

kui ka kohtumenetluses nähtub, et kostja ei ole näidanud omapoolset soovi võlgnevust tasuda.

Kohus määrab kohtuotsuses kostjalt välja mõista põhinõude kohtuotsuse seisuga

sissenõutavaks muutunud summas (s.o kuni 10.12.2024 osamakseni, k.a) ja tulevikus

sissenõutavaks muutuvad osamaksed vastavalt laenuandja maksegraafikule põhiosa maksete

kohta /dtl 25/.

5.6.

Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks sissenõutavaks muutunud

viivise kuni hagi esitamiseni 04.12.2023 summas 246,05 eurot lepingus kokku lepitud

intressiga võrdses määras 24,15% aastas.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kuna kohus jätab hageja intressinõude lepingus sätestatud määras rahuldamata ja VÕS § 4034

lg 7 tagajärjel kohaldub käesolevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

Hageja palub kostjalt põhinõudelt viivised välja mõista alternatiivsena, juhul, kui kohus

tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise krediidiandja poolt VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras. Hageja taotletud alternatiivne viivisenõude määr jääb VÕS § 4034 lg-s 7

sätestatu piiridesse ning on kohtu hinnangul põhjendatud.

Hageja taotleb kostjalt välja mõista ka edasiulatuv viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses kehtestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte põhivõlga ületavas

summas, mis on TsMS § 367 järgi lubatav ja kohtu hinnangul samuti põhjendatud.

Hageja esitas kohtule 11.06.2024 menetlusdokumendis oma nõude ümberarvestatuna, mille

kohus ka käesolevas otsuses rahuldab. Hageja selgitab selles menetlusdokumendis, et hagejal

on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Kuigi hageja on hagiga palunud mõista kostjalt

välja viivis hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud osas ning alates hagi esitamisest

jooksev viivis, siis ümberarvestuse osas ei ole hageja viivise arvestust välja toonud.

Kuna viivisearvestus on hagejal esitamata sissenõutavaks muutunud osas, mis kuupäevast,

milliste osamaksete osas jms, siis kohus rahuldab hageja viivisenõude edasiulatuvalt käesoleva

kohtuotsuse kuupäevast nii sissenõutavaks muutunud põhinõudelt seadusjärgses määras kui

määrab viivise väljamõistmiseks tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt, nende

sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast seadusjärgses määras.

Seega mõistab kohus hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel välja tasumata sissenõutavaks

muutunud põhiosalt viivised alates 21.12.2024 kuni põhinõude täitmiseni ning edasiulatuva

viivise seadusjärgses määras kuni kohustuse kohase täitmiseni iga tulevikus sissenõutavaks

muutunud tasumata osamakselt, kuid mitte põhivõlga ületavas summas. Kohus jätab

rahuldamata hageja viivisenõude hagi esitamise seisuga summas 246,05 euro ulatuses.

2-23-143437

6. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja

mõista põhivõlgnevus summas 398,81 eurot ja edasiulatuv viivis alates 21.12.2024

seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni sissenõutavaks muutunud põhivõlalt

(kohtuotsuse koostamise kuupäeval 398,81 eurot) ning tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt

tasumata osamaksetelt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõudes

38,90 eurot, intressi nõudes 61,85 eurot, sissenõudmiskulude nõudes 53,35 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viiviste osas 246,05 eurot.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda.

Hageja nõue kostja vastu oli 798,96 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 398,81 euro

ulatuses, s.o 49,92% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 50,08%

ulatuses hageja kanda ja 49,92% ulatuses kostja kanda.

7.1. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Hageja on

hagiavaldusega palunud kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu summas 245 eurot

ja maksekäsu kiirmenetluse tasu 20 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on

hagi esitamisel tasutud riigilõiv kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu

eeltingimus ning maksekäsu kiirmenetluse avalduse tasu vastab TsMS §-s 4842 sätestatule.

7.2. Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 49,92% hageja menetluskuludest

(kokku summas 265 eurot), tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud

summas 132,288 eurot.

7.3. Kostja ei ole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

7.4. Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskuludelt viisise välja mõistmiseks alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses TsMS § 177 lg 4 alusel.

8. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.

8.1.

Kuna käesolevas kohtulahendis nimetatud asjaolud kostja elu- ja viibimiskoha osas ei

ole kohtule teadaolevalt muutunud ja kostja elukoht või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt

teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Sild

kohtunik