3-24-2152/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse teatavaks tegemise aeg

ja koht

20.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2152

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 17.05.2024 käskkirja nr 5-

1/24/957 ja 29.07.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/144-2

tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata

kaebaja 08.02.2024 avaldus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ann-Enel

Valter

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.01.2025 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 08.02.2024 Tallinna Vanglale avalduse, mis registreeriti numbriga 5-

8/24/2914-1, täitmisplaani alusel avavanglasse paigutamise menetluse läbiviimiseks (digitaalse

kohtutoimiku leheküljel (dtl) 37).

2. Kaebaja esitas 10.03.2024 Tallinna Vanglale vaide, mis registreeriti numbriga 5-15/24/70-1.

Kaebaja esitas 11.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna

Vanglat lahendama tema 08.02.2024 taotlust avavanglasse ümberpaigutamiseks. Haldusasja

number on 3-24-1085. Tallinna Vangla jättis 20.05.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/70-2 kaebaja

11.03.2024 vaide, avavanglasse ümberpaigutamise menetluse läbiviimiseks rahuldamata, kuna

vangla lahendas kaebaja avalduse 18.05.2024 käskkirjaga. Tallinna Halduskohus lõpetas

06.06.2024 määrusega haldusasja nr 3-24-1085 menetluse, kuna kaebuses nõutav haldusakt on

antud või toiming tehtud.

3. Tallinna Vangla jättis 17.05.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/957 kaebaja Tallinna Vangla

kinnise vangla osakonnast karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla avavanglasse ümber

paigutamata (dtl 14-16). Käskkirja põhjendused on järgmised.

3.1. Kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud viiel korral (kehtivaid karistusi on kolm,

arhiveerituid kaks) ning vangistuses viibib kolmandat korda. Viimati süüdi mõistetud

mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis (narko). Varasemalt on karistatud salajaste varguste

eest (grupis), röövimise eest (grupis), avaliku varguse eest, mootorsõiduki juhtimise eest

3-24-2152

(narkojoobes), kahel korral narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku

käitlemiste eest (grupis). Kuriteod on liigilt muutunud kergemaks võrreldes esimesega, milles

esines vägivalla kasutamine (1997). Samas on püsima jäänud ühiskonnaohtlike ja rahvatervise

vastu suunatud (narkootikumide suures koguses käitlemine) kuritegude toimepanemine.

Soodusteguriks nii varasemates varavastastes, kui rahvatervise vastu suunatud kuritegudes on

puudulik probleemide lahendamise oskus ehk siis varalise kasu saamise soov läbi kuritegeliku

käitumise ning ei saa välistada grupi mõju. Liikluskuritegudes riskiv ja hoolimatu käitumine ning

sõltuvusainete tarvitamine.

3.2. Kinnipeetava vangistuse algus on 30.04.2019 ning karistusaja lõpp 24.03.2034. Tingimisi

ennetähtaegse vabanemise võimalus koos elektroonilise järelevalvega avaneb kinnipeetaval

12.10.2026. Tingimisi ennetähtaega vabanemise võimalus avaneb 05.04.2029. Individuaalset

täitmiskava on kinnipeetav täitnud vastavalt ettenähtule. Kinnipeetav on osalenud individuaalses

täitmiskava täitmisperioodi tegevustes. Kehtivaid distsiplinaarkaristusi ei ole. Kinnipeetava

individuaalne täitmiskava näeb ette avavanglasse ümberpaigutamise individuaalsest täitmiskavast

tulenevalt 07.06.2029 ning karistusajast tulenevalt 04.12.2032.

3.3. Turvalisusrisk on usalduse kaotus. Kinnipeetava isikust ning tema kuritegelikust käitumisest

tulenevate asjaolude hindamisel puudub veendumus, et kinnipeetav suudab jätkuvalt

õiguskuulekalt käituda ega pane avavanglas viibimise ajal toime uusi õigusrikkumisi.

Riskihindamise kohaselt on kinnipeetav hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele (risk ühiskonnas).

Üksnes kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ja madal korduva kuriteo toimepanemise

tõenäosuse protsent ei ole ainsad asjaolud, mis usaldust mõjutavad. Turvalisusriski „usalduse

kaotus“ aluseks on vanglateenistuses kasutusel oleva kriminogeensete riskide hindamise vahendi

kõikides teemades arvestatud aspektide analüüsi tulem, ehk ohuprognoos. Kinnipeetavat on

karistatud korduvalt raske ühiskonnaohtliku kuriteo (suures koguses narkootikumide käitlemine)

eest, mis oli toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil isikute grupis. Eeltoodu viitab, et

kinnipeetav ei teadvusta kuriteo toimepanemise tegureid. Kinnipeetav ei ole näinud vajadust

piirata oma käitumist teiste heaolu nimel, lahendas oma majanduslikke probleeme narkootilise

aine käitlemisega, ei näe selle tegevuse kahju ühiskonnale. Sõnades väljendab motivatsiooni

muutusteks, samas on väljendanud seda ka varasemalt, kuid kuritegelik käitumine on jätkunud.

Seega võib sisemine motivatsioon muutuste saavutamiseks olla muutlik. Arvestades mh mõistetud

liitkaristuse kogupikkust (14 aastat, 10 kuud, 24 päeva) ja sellest ära kantud aega (5 a), ei ole see

periood veel piisavalt pikk, et saaks teha tõsikindlaid järeldusi kinnipeetavas toimunud võimalike

muutuste kohta.

3.4. Julgeoleku tagamise ning õigusrikkumiste toime panemise ennetamine ja tõkestamine kaalub

üle vajaduse paigutada kinnipeetav avavanglasse, kuivõrd tegeleda taasühiskonnastavate

tegevustega, sh õppimise ja töötamisega, on võimalik ka kinnises vanglas. Kui isiku suhtes ei ole

alust arvata, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis tuleb teda käsitleda kui potentsiaalselt

ohtu kujutavat isikut. Kinnipeetav ei vasta ka avavanglasse ümberpaigutamise ajalisele

kriteeriumile (kinnipeetava karistuse lõpuni on rohkem kui 18 kuud). Kinnipeetaval ei ole õigust

nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse.

4. Kaebaja esitas 18.05.2024 Tallinna Vangla 17.05.2024 käskkirja nr 5-1/24/957 peale vaide,

mis registreeriti numbriga 5-15/24/113-1, ning 11.06.2024 vaide nr 5-15/24/144-1, milles taotles

17.05.2024 käskkirja nr 5-1/24/957 õigusvastasuse tuvastamist, käskkirja kehtetuks tunnistamist

ning uue otsuse tegemist.

5. Kaebaja esitas 23.07.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 17.05.2024

käskkirja nr 5-1/24/957 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata kaebaja

08.02.2024 avaldus uuesti läbi.

6. Tallinna Vangla koostas 29.07.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/144-2 (dtl 22-23), millega jättis

kaebaja 18.05.2024 ja 11.06.2024 esitatud vaided Tallinna Vangla 17.05.2024 käskkirja nr 5-

1/24/957 peale rahuldamata (resolutsiooni p 2). Tallinna Vangla tagastas sama vaideotsusega

11.06.2024 vaide 17.05.2024 käskkirja nr 5-1/24/957 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning

2(8)

3-24-2152

20.05.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/70-2 vaidlustamise osas läbivaatamatult (resolutsiooni p 1).

Vaideotsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Vaidlustatud haldusakti kohaselt jäeti vaide esitaja avavanglasse ümber paigutamata, kuna

vaide esitaja ei vasta avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele. Vaidlustatava otsuse

põhjendustest nähtub, et arvestades kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo asjaolusid ja muid

otsuses toodud asjaolusid kinnipeetava varasema kuritegeliku käitumise kohta, sh vanglasse

ilmumata jätmine, avavanglasse paigutamisega kaasnevat võimalust liikuda ja töötada

järelevalveta väljaspool vanglat (sarnaneb liikumisvabaduse poolest ka tingimisi vabanemisel

kohaldatavate tingimustega selles osas, et on võimalik töötada järelevalveta väljaspool vanglat),

puudub Tallinna Vanglal käesolevalt veendumus, et kinnipeetava käitumine avavanglas ja

soodustusena väljaspool vanglat liikumise ajal võiks olla õiguskuulekas.

6.2. Arvestades otsuses kajastatud põhjendusi, riske ja asjaolusid, ei vasta kinnipeetav ka ajalisele

kriteeriumile, kuna tema ärakandmata vangistus ületab 18 kuud. Vaidlustatavas otsuses on toodud

asjakohased põhjendused, ehk ei ole leidnud kinnitust, et antud juhul oleks rikutud vaide esitaja

õigusi, mistõttu puudub vajadus asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks.

6.3. 11.06.2024 esitatud vaidest nähtuvalt vaidlustas kinnipeetav mh 20.05.2024 vaideotsust nr

5-15/24/70-2, mis ei ole vaidemenetluses lubatav nõue ning selles asjas on kohus teinud

06.06.2024 kohtumääruse nr 3-24-1085. Seega tuleb selles osas 11.06.2024 esitatud vaie

tagastada. 11.06.2024 esitatud vaidest nähtuvalt soovib kinnipeetav 17.05.2024 käskkirja nr 5-

1/24/957 õigusvastaseks tunnistamist. Kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg-st 1

tulenevalt ei saa vaidemenetluses iseseisva nõudena õigusvastasuse tuvastamist nõuda, tuleb selles

osas 11.06.2024 esitatud vaie tagastada.

7. Tallinna Halduskohus võttis 08.08.2024 määrusega kaebuse menetlusse Tallinna Vangla

17.05.2024 käskkirja nr 5-1/24/957 ja 29.07.2024 vaideotsuse nr 5-15/24/144-2 tühistamiseks ning

Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata kaebaja 08.02.2024 avaldus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

8. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane (23.07.2024 kaebus, dtl 1-3;

03.10.2024 täiendavad seisukohad, dtl 47-48). Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

8.1.

Vastustaja on ebaõigesti kohaldanud täitmisplaani regulatsiooni, tuues kaasa õigusvastase

haldusotsuse. Kaebajat saab paigutada ümber avavanglasse individuaalse täitmisplaani alusel,

kuna ta ei ole riskihindamise tulemusena üliohtlik. Samuti on tema ohutase ja uue kuriteo

toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon selline, et vangla toetab kinnipeetava tingimisi

ennetähtaegset vabanemist. Kaebaja on läbinud ümberpaigutamise otsustamise ajaks selle ajani

individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused. Kaebaja on nõustunud raviga ja ta ei ole

rehabilitatsioonifaasis, ta on sõltuvuse vastu planeeritud tegevused läbinud ning ta vastab

täitmisplaani lg-s 2 sätestatud tingimustele. St kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused

ning on piisavalt alust oletada, et kaebaja ei pane toime uut õiguserikkumist, kaebaja ei ole

põgenemiskalduvustega, tal puudub tugevdatud järelevalve vajadus ning ta ei ole kahtlustatav ega

süüdistatav kriminaalmenetluses.

8.2.

Vastutaja on sisustanud usalduse puudumist karistuse aluseks oleva kuriteoga. Täitmisplaan

§ 17 lg 2 p 1 käsitleb õigusrikkumisi kitsalt distsiplinaarrikkumiste piires. Kriminaalteo

toimepanemise korduvuse küsimus on lahendatud § 17 lg-s 1, mille kohaselt peab kinnipeetava

ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon olema selline, et vangla toetab

kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabanemist. Tegemist on eeltingimusega. Vastutaja otsus

tugineb seega väärale õiguse tõlgendusele ning muid legitiimseid põhjuseid, miks kaebaja jäeti

avavanglasse ümber paigutamata, ei ole vastutaja toonud.

8.3.

Vastustaja hinnangul tekkis kaebaja osas usalduse kaotus 2019 aastal. Samas määrati

kaebaja 07.10.2020 käskkirjaga nr 5-3/20/1194 tööle Eesti Vanglatööstus AS-i, kuhu usalduse

3(8)

3-24-2152

kaotanud isikuid tööle ei lubata. Ka vangla kodukorra p 16.4.2. sätestab, et kinnipeetavat tööle

määrates määratakse ta üldjuhul kõigepealt majandustöödele ning kui on kujunenud tööharjumus

ja tekkinud on usaldus, siis määratakse kinnipeetav võimaluse korral tööle käitisesse. Kuna

kaebaja on käitisesse tööle määratud, siis võib tema puhul usalduse olemasolu eeldada.

8.4.

Kaebaja märgib, et iseseisvalt vanglasse karistuse kandmiseks mitte ilmumise põhjus seisnes

asjaolus, et kaebaja ei elanud tema karistamise ajal püsivalt Eestis ning viibis karistuse määramise

hetkel välismaal, sest tema puhul ei olnud kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Kaebaja oleks

tulnud vabatahtlikult karistust kandma, kui kohus oleks teda sellest teavitanud. Kaebaja ei olnud

teadlik, et kohtuotsus jõustus ja et kaebaja pidi vanglasse tulema.

Vastustaja seisukoht

9. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu, jäädes käskkirja ja vaideotsuse

põhjenduste juurde (05.09.2024 kirjalik vastus kaebusele, dtl 34-36; 30.10.2024 täiendav

seisukoht, dtl 50).

9.1.

Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse ümberpaigutamist.

Sellekohane otsustus kujutab endast kaalutlusotsust.

9.2.

Vastustaja hinnangul ei vasta kaebaja täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 1 ega vangistusseaduse

(VangS) § 20 lg-s 1 sätestatud sisulisele eeldusele ehk vanglal pole piisavalt alust oletada, et

kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise

otsust ei saa teha üksnes individuaalse täitmiskava (ITK) alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka

tingimusi. Avavanglasse saab paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele

kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud.

Kuupäev, millest alates ei ületa kaebaja ärakandmata vangistus 18 kuud on 04.12.2032. VangS §

16 lg 1 p 2 kohaselt nähakse ITK-s ette kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse ning

tegemist on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) kaebaja

ümberpaigutamise kohta.

9.3.

Avavanglasse ümberpaigutamine ainus sisuline tingimus on piisav alus eeldada, et

kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Nimetatu all ei tule kitsalt silmas pidada seda, et

kinnipeetav ei kasutaks enda üleviimist avatud täideviimisele uute õiguskorras keelatud tegude, s.o

väär- või kuritegude toimepanemiseks. Uutest õigusrikkumistest hoidumise nõude all mõeldakse

kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid. Vastustaja veendumus põhineb

kaebaja ITK-l ja riskihinnangul, mille kohaselt on kaebaja kõrgohtlik avalikkusele ning tema

turvalisusriskiks on usalduse kaotus. Vastustajal ei ole piisavalt usaldust isiku vastu, et

soodustingimuste tekkimisel, mida kahtlemata avavanglasse paigutamine on, suudab isik käituda

jätkuvalt õiguskuulekalt ja ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Hinnang põhineb ka asjaolul, et

kaebaja pani toime narkootikumide suures koguses käitlemisega seotud kuriteo, mille puhul on

tegemist ühiskonda ohustava kuriteoga. Samuti ei ilmunud kaebaja iseseisvalt karistust kandma,

vaid ta peeti kinni tagaotsitavana Hispaanias. Kaebajale kohtuotsuse kättetoimetamise väidete osas

vastustaja seisukohta ebapiisavast informatsioonist ja puuduvatest tõenditest tulenevalt anda ei

saa, samas on vastustaja hinnangul mõistlik eeldada, et isikut puudutava kohtumenetluse

toimumisel on isikul endal huvi olla kursis menetluses toimuvaga.

9.4.

Kaebajat on kriminaalkorras karistatud viiel korral (kehtivaid karistusi on kolm,

arhiveerituid kaks) ning vangistuses viibib kolmandat korda. Käesolev karistus mootorsõiduki

juhtimine joobeseisundis (narko). Varasemalt on karistatud salajaste varguste eest (grupis),

röövimise eest (grupis), avaliku varguse eest, mootorsõiduki juhtimise eest (narkojoobes), kahel

korral narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemiste eest (grupis).

Arvestades kuriteo asjaolusid, avavanglasse paigutamisega kaasnevat võimalust töötada

järelevalveta väljaspool vanglat ning kantud karistusaja osa võrrelduna karistusaja pikkusega,

puudub vastustajal jätkuvalt veendumus, et kaebaja käitumine avavanglas ja soodustusena

väljaspool vanglat liikumise ajal võiks olla õiguskuulekas.

4(8)

3-24-2152

9.5.

Kaebajal tuleb arvestada, et vabadusekaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida

vangistuses kinnises vanglas kogu temale määratud karistuse aja ja avavanglas viibimine on

üksnes võimalus, mis ei pruugi rakenduda kõigile kinnipeetavatele. Vanglateenistus vastutab

vanglas, sh avavanglas karistust kandvate isikute võimaliku mõju eest üldisele avalikule

julgeolekule laiemalt. Seejuures omab tähtsust põhimõtteline ohu realiseerumise võimalus, mitte

see, kas kõik võimalikud ohud realiseeruvad. Avalikkusel on ootus, et vanglas viibivate isikute üle

teostatakse järelevalvet ja isikute suhtes, kes viibivad avavanglas, on vanglateenistusel piisav

usaldus. Kui isiku suhtes pole alust olla kindel selles, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis

tuleb teda käsitleda kui potentsiaalselt ohtu kujutavat isikut. Julgeoleku tagamine kaalub üle

kaebaja võimaliku paigutamise avavanglasse.

9.6.

Arusaamatu ja meelevaldne on seostada kinnipeetava suhtes majandustööde teostamisel

usalduse tekkimist, mis puudutab, et kinnipeetav täidab oma töökohustusi nõuete päraselt ning

võrdsustada seda kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsusega, mille kaalutlused on teised.

Samuti toimub töötamine Vanglate ettevõtluskeskuses vangla territooriumil, ruumides, kus on

pidev videojärelevalve.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Kaebaja on Tallinna Vangla kinnipeetav, kes esitas 08.02.2024 Tallinna Vanglale taotluse

enda ümberpaigutamiseks avavanglasse. Käesolevas asjas vaidlustab kaebaja Tallinna Vangla

17.05.2024 käskkirja nr 5-1/24/957 (käskkiri), millega vastustaja jättis kaebaja Tallinna Vangla

kinnise vangla osakonnast karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla avavanglasse ümber

paigutamata, ehk millega sisuliselt jäeti kaebaja avaldus rahuldamata.

12. Vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib tema nõusolekul ümber

paigutada avavanglasse, kui on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi

õiguserikkumisi, ja kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine

kinnises vanglas ei ole otstarbekas, või kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva

vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud.

13. Kohus selgitab, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse

paigutamist, kuid kinnipeetaval on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt subjektiivne õigus

nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tingimustele, ning

tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist (Riigikohtu 10.04.2019

määrus nr 3-18-111, p 18). Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse

täide avavanglas, ning on sätestanud selle jaoks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele,

et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel (Riigikohtu 06.11.2023 otsus nr 5-23-35, p 28).

Reeglina saab aga VangS § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada avavanglasse alles reaalse

vangistuse lõppfaasis (Riigikohtu 12.06.2023 määrus nr 1-18-9392, p 11). Käesolevas haldusasjas

hindabki kohus seda, kas kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise eeldused olid täidetud ning kas

vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt.

14. Vastavalt VangS § 20 lg-le 3 kinnipeetava ümberpaigutamise korra kinnisest vanglast

avavanglasse kinnitab valdkonna eest vastustav minister. Sellise korra on kinnitanud

justiitsminister 25.03.2008 määrusega nr 9 „Täitmisplaan“1 (edaspidi täitmisplaan). Täitmisplaani

§ 17 lg 1 täpsustab erinevatel alustel avavanglasse paigutamise korda ning kohtupraktika kohaselt

tuleb viidatud sätet kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1 (Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2020

otsus nr 3-19-1327, p 16; Riigikohtu 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p 19). VangS § 20 lg 1 ei

võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes individuaalse

täitmiskava (ITK) alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi ehk

VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajalist kriteeriumi. Seega VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse

paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa

ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Alles siis, kui on täidetud VangS §

1 Kättesaadav veebilehel - https://www.riigiteataja.ee/akt/123012024003

5(8)

3-24-2152

20 lg-s 1 sätestatud tingimused, on vanglal õigus kaaluda, kas paigutada kinnipeetav avavanglasse

või mitte. See tähendab, et isiku usaldusväärsuse hindamine on oluline siis, kui teised eeldused

ümberpaigutamiseks on täidetud (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1327, p 16).

15. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja karistusaja alguseks loetakse 11.07.2019

ning kaebaja kannab karistust kuni 04.06.2034. VangS § 16 lg 1 p 2 kohaselt nähakse kinnipeetava

individuaalses täitmiskavas ette muu hulgas tema ümberpaigutamine avavanglasse või teise

kinnisesse vanglasse. ITK kohaselt on kaebajale ette nähtud avavanglasse ümberpaigutamist

täitmiskavast tulenevalt 07.06.2029 ning karistusajast tulenevalt 04.12.2032. See tähendab, et

karistustajast tulenev õigus avavanglasse ülmberpaigutamiseks on käesoleval juhul aeg, millest

alates ei ületa kaebaja ärakandmata vangistus 18 kuud. Kohus nõustub vastustajaga, et ITK-sse

märgitud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv

otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta ning ITK-s märgitud kuupäeval on üksnes

informatiivne tähendus. Teisisõnu ei tulene ka tulevikus nende kuupäevade saabumisel kaebajale

subjektiivset õigust saada avavanglasse ITK-s märgitud kuupäeval, vaid üksnes õigus nõuda

avavanglasse paigutamise tingimustele vastavuse hindamist.

16. Arvestades kaebaja karistuse kandmise aega, ületas kaebaja taotluse lahendamise hetkel tema

ärakandmata karistus 18 kuud. Seega ei saa praeguses asjas olla vaidlust asjaolus, et kaebaja

kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamiseks ei ole täidetud VangS § 20 lg-s 1 selleks ette

nähtud ajaline kriteerium. Ehkki kohtule nähtuvalt, on vastustaja 17.05.2024 käskkirjas asunud

kaebaja taotluse lahendamisel kohe sisulise nõude täitmist kontrollima, ei anna see alust haldusakti

tühistamiseks. Vastustajal tuleks sõltumata sellest, kas avavanglasse ümberpaigutamise sisulised

eeldused lugeda täidetuks või mitte, avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest

keelduda. Seega on vastustaja õigesti jätnud rahuldamata kaebaja taotluse avavanglasse

ümberpaigutamiseks.

17. Hoolimata aga asjaolust, et kaebaja puhul ei ole täidetud formaalsed tingimused avavanglasse

paigutamiseks, hindas vastustaja kaebaja taotlust siiski ka sisuliselt. Vangla kontrollis vaidlustatud

käskkirjas täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 1 ja VangS § 20 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmist ning asus

seisukohale, et kuna kinnipeetava suhtes ei ole piisavalt alust eeldada, et ta ei pane toime uusi

õigusrikkumisi, siis ei ole avavanglasse paigutamise eeldused täidetud ning avavanglasse

ümberpaigutamise menetluse alustamiseks ei olnud alust. Kohus nõustub selle järeldusega.

18. VangS § 20 lg-st 1 tulenevalt on avavanglasse ümberpaigutamise üheks määravaks

kriteeriumiks, et kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi

õigusrikkumisi. Kohus selgitab, et kohtupraktikas on välja kujunenud kindel seisukoht, mille

kohaselt vangistuse kinnine täideviimine prevaleerib avavanglas karistuse kandmise ees (vt nt

Tartu Halduskohtu 28.05.2020 otsus nr 3-20-144, p 11; Tartu Halduskohtu 05.02.2021 otsus nr 3-

20-1546, p 13). Avavanglasse paigutamisel allutatakse isik kinnise vanglaga võrreldes

teistsugusele kinnipidamisrežiimile ega teostata kinnipeetavate üle nii tugevat järelevalvet kui

kinnises vanglas. Avavanglas viibivatel kinnipeetavatel on võimalik vanglateenistuse loal liikuda

iseseisvalt väljaspool vangla territooriumi õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise,

tervishoiuteenuse osutamise, perekondlike või muude asjaoludega seonduvalt. Kuna avavangla

kinnipidamisrežiim on kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem, peab vangla olema

veendunud, et uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus on sedavõrd madal, et kinnipeetava

võib paigutada leebema kinnipidamisrežiimiga avavanglasse. (Tartu Halduskohtu 05.02.2021

otsus nr 3-20-1546, p 13).

19. Vastustaja on kohtumenetluses õigesti viidanud erialakirjandusele2, milles on rõhutatud, et

uutest õiguserikkumistest hoidumise all ei tule kitsalt silmas pidada, et kinnipeetav ei kasutaks

enda üleviimist avatud täideviimisele uute õiguskorras keelatud tegude (väär- või kuritegude)

toimepanemiseks, vaid selle nõude all mõeldakse kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna

iseloomustavaid tunnuseid. Seega avavanglasse ümberpaigutamise eelduste kontrollimisel ei oma

2 Priit Pikamäe jt. Vangistusseadus §-d 1–109. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014, § 20 kommentaarid,

p-d 2 ja 4.1., lk 74

6(8)

3-24-2152

kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ega ka individuaalse täitmiskava nõuetekohane

täitmine ainumääravat tähendust. Vastustaja pidi arvestama kinnipeetava käitumist

iseloomustavaid andmeid laiemalt ja hindama mh ka kaebaja ohtlikkust. Ohuhinnang on aga

tulevikku suunatud prognoos, mille andmisel ei ole võimalik kindlalt väita ohu realiseerumist

tulevikus, kuid saab hinnata ohu realiseerumise tõenäosust (vt Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2020

otsus nr 3-20-144, p 19).

20. Kohtule nähtuvalt on vastustaja vaidlustatud käskkirjas arvestanud asjaoluga, et kaebajat on

kriminaalkorras karistatud viis korda, millest kehtivaid karistusi on kolm ja arhiveerituid kaks,

ning kaebaja viibib vangistuses kolmandat korda. Kaebajat karistati viimati mootorsõiduki

juhtimise eest narkojoobeseisundis ning selle eest on teda karistatud korduvalt. Varasemalt on

kaebajat karistatud salajaste varguste eest grupis, röövimise eest grupis, avaliku varguse eest

grupis ning kahel korral narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku

käitlemiste eest grupis. Samuti on vastustaja võtnud arvesse, et kaebaja ei ilmunud iseseisvalt talle

määratud karisust kandma, vaid kaebaja peeti kinni tagaotsitavana Hispaanias. Kaebaja toob välja,

et talle ei toimetatud otsust kätte, ta ei teadnud, et kohtuotsus jõustus, ning kaebaja elukoht ei

olnud otsuse tegemise ajal Eestis. Kohus leiab, et kaebaja väited otsuse kättetoimetamise kohta ei

ole praegusel juhul asjakohased. Kui kaebaja elukohaandmed või muud kontaktandmed

kohtumenetluse käigus muutusid või osutusid ebaõigeks, oli kaebajal võimalus sellest kohut

teavitada. Kohus nõustub vastustajaga, et on mõistlik eeldada, et isikut puudutava kohtumenetluse

toimumisel on isikul endal huvi olla kursis menetluses toimuvaga, seda eriti juhul, kui

kohtumenetlus puudutab tema karistamist ja vabaduse võtmist. Kohtu hinnangul nähtub kaebaja

toimepandud tegudest tema negatiivne suhtumine õiguskorda ning teistesse inimestesse, kuivõrd

kaebaja on toime pannud valdavalt ühiskonnaohtlike ja rahvatervise vastu suunatud kuritegusid.

Kohus leiab, et kaebaja käitumine enne avavanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamist ei

andnud vastustajale piisavat alust veendumuseks, et tema uute õigusrikkumiste toimepanemise oht

väljaspool vangla territooriumi on sedavõrd madal, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamine

oleks põhjendatud.

21. Kaebajale on määratud turvalisusriskiks usalduse kaotus. Kaebaja leiab, et vastustaja usaldust

kaebaja vastu saab eeldada, kuna vastustaja on kaebaja määranud tööle käitisesse, kuhu usalduse

kaotanud kinnipeetavaid tööle ei määrata. Kohus ei pea kaebaja etteheidet põhjendatuks ning

nõustub vastustajaga kohtumenetluses esitatud seisukohaga, et töökohustuste täitmisest tulenev

usaldus ei ole võrdsustatav kinnipeetava avavanglasse paigutamise aluseks oleva usaldusega.

Nagu kohus eespool selgitas, on avavangla režiim leebem võrreldes kinnises vanglas karistuse

kandmisega ning avavanglas viibides puudub kinnipeetava üle järelevalve. Seevastu käitises

töötamisel viibib kaebaja vangla territooriumil ja ruumides, kus kaebaja üle teostatakse pidevat

järelevalvet.

22. Kaebaja leiab, et kaebaja individuaalse täitmiskava nõuetekohase täitmisega ja

distsiplinaarkaristuste puudumisest tulenevalt peaks vastustajal olema tekkinud piisav usaldus

kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Kohtule nähtuvalt on vastustaja vaidlustatud käskkirjas

selgitanud, et kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ja madal korduva kuriteo toimepanemise

tõenäosuse protsent ei ole ainsad asjaolud, mis usaldust mõjutavad, vaid selle aluseks on

ohuprognoos. Käskkirjas on kaebajale selgitatud sedagi, et ohuprognoosis on oluline kaal isiku

kuritegeliku käitumise aspektidel (kuritegude iseloom, kahju ulatus, organiseeritud tegutsemine,

iseseisvalt vanglasse karistuse kandmiseks mitte ilmumine, süütegude toimepanemine katseajal

jne), kuid analüüsi käigus arvestatakse ka teiste riskihindamise teemadega (nt suhted, majanduslik

toimetulek, töö ja haridus, mõtlemine ja käitumine, hoiakud jms). Sealjuures pidas vastustaja

kaebaja turvalisusriski taotluse lahendamisel endiselt aktuaalseks, võttes arvesse kaebaja

riskihindamise käigus saadud hinnangut, et kaebaja on kõrgohtlik avalikkusele. Kohus nõustub

vastustaja järeldusega, et kaebaja korduvalt raske ühiskonnaohtliku kuriteo toimepanemine isikute

grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil viitab sellele, et kinnipeetav ei teadvustanud kuriteo

toimepanemise tegureid ega näinud oma tegevuses kahju ühiskonnale. Seetõttu on vastustaja ka

põhjendatult leidnud, et kaebaja sisemine motivatsioon muutuste saavutamiseks võib olla muutlik.

7(8)

3-24-2152

Samuti arvestades, et kaebaja oli taotluse lahendamise hetkeks talle määratud karistusest ära

kandnud vaid viis aastat, ei ole see aeg piisav, et vastustaja saaks teha tõsikindlaid järeldusi

kinnipeetavas toimunud võimalike muutuste kohta.

23. Kohus peab vastustajale vajalikuks märkida, et kuigi VangS ei sätesta kindlat tähtaega

avavanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamiseks, v.a vaide lahendamiseks ette nähtud 30-

päevane tähtaeg (VangS § 11 lg 7), tuleb seda siiski teha mõistliku aja jooksul (vt nt Riigikohtu

14.10.2020 määrus nr 3-19-882, p 23.4). Praegusel juhul on kaebaja taotluse esitanud 08.02.2024,

ent taotlus on lahendatud alles 17.05.2024. Samuti on kaebaja esitanud vaided 18.05.2024 ning

11.06.2024, kuid kaebaja vaided lahendati 29.07.2024 vaideotsusega. Haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuigi vastustaja lahendas kaebaja taotluse ja

vaided viivitusega, ei too see siiski kaasa kaebaja õiguste iseseisva rikkumise ega ole vaidlustatud

haldusakti tühistamise aluseks. Kaebaja ei ole lähiajal vabanemas ning tema avavanglasse

ümberpaigutamise ajaline kriteerium saabub individuaalsest täitmiskavast tulenevalt 07.06.2029

ning karistusajast tulenevalt 04.12.2032. Kinnipeetaval ei ole õiguspärast ootust sellele, et ta

olulist osa oma karistusest ära kandma ei pea või et saab karistust kanda avavanglas olles. Seetõttu

leiab kohus, et kaebaja taotluste lahendamise viivitus ei too kaasa vaidlustatud haldusakti ega ka

vaideotsuse tühistamist, kuna see ei muuda haldusakte tervikuna õigusvastaseks. Kaebaja taotlus

ja vaided on sisuliselt lahendatud.

24. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vastustaja on õiguspäraselt jõudnud järeldusele, et

kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise eeldused ei ole täidetud, ning kaebaja avavanglasse

ümber paigutamata jätmine oli õigustatud. Ehkki vastustaja ei pidanud avavanglasse

ümberpaigutamise üle formaalsete eelduste puudumise korral kaebaja avaldust sisuliste nõuete

osas hindama, on kohtu hinnangul vastustaja siiski arvestanud asjakohaseid kaalutlusi. Kohus

märgib, et kui kaebaja jätkab kinnises vanglas õiguskuulekat käitumist ja individuaalse

täitmiskava täitmist, siis ei ole välistatud, et avavanglasse ümberpaigutamise võimaluse tekkimisel

(nt täitmiskavast või karistusajast tulenevalt) vastustaja hinnang kaebaja isiksusest kui ka

käitumisest tulenevalt ei võiks muutuda.

25. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 17.05.2024 käskkiri nr 5-1/24/957 on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus. Kuna vangla otsus kaebaja avavanglasse ümber paigutamata jätmise

kohta oli õiguspärane, puudub kohtul alus ka vaideotsuse tühistamiseks ja kohustamisnõude

rahuldamiseks.

26. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus

on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja

on palunud jätta menetluskulud kaebaja kanda, ent ei ole esitanud menetluskulusid tõendavaid

dokumente. Sealjuures nähtub kohtule, et vastustaja on esindanud ennast ise ilma välise õigusabi

kasutamiseta, mistõttu ei saa vastustajal menetluskulusid olla tekkinud. Seega jäävad

menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

28. Kohus asendab avaldatavas lahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

8(8)