3-24-2989/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2989

Haldusasi

XXi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. oktoobri

2024. a otsuse nr 15.3-3.2/687-1 tühistamiseks ning

kohustamiseks vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. novembri 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Q.S

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja F.J

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

XXi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta XXi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. novembri 2024. a

määrus haldusasjas nr 3-24-2989 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik XX (xxx Venemaal), kellel oli viimati tähtajaline

elamisluba Eestis töötamiseks kehtivusega 25.01.2019–25.03.2024, esitas Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) 02.01.2024 taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks (vt

välismaalaste seaduse (VMS) § 230).

2. PPA keeldus 29.10.2024 otsusega nr 15.3-3.2/687-1 VMS § 237 lg 1 p 1 alusel XXile

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kuna taotleja kujutab endast ohtu riigi julgeolekule.

Riigi julgeoleku kaitseks võib ohu ennetamise kaalutlustel haldusakti andmisel võtta arvesse

ka menetluse läbiviimise ajal ebaselgeid asjaolusid (VMS § 14 lg 2). PPA küsis VMS § 421 lg

1 alusel arvamust ka Kaitsepolitseiametilt (KAPO) ning lähtub julgeolekuohu hindamisel

KAPO hinnangust. Taotleja õppis aastatel 2000–2006 Peterburis admiral M nimelises

riiklikus mereakadeemias insener-laevajuhiks. Taotleja ei ole teeninud Venemaa

relvajõududes, kuid omab reservohvitseri sõjaväepiletit ja sai 20.03.2006 mereväeleitnandi

3-24-2989

auastme ning arvatud relvajõudude reservi (sõjaliseks erialaks peaallvee laevade juhtimine).

Mereakadeemia diplomi järgi sai taotleja mereakadeemias 450-tunnise sõjalise väljaõppe

hindele eeskujulik. Taotleja sõjaväekohustust kinnitab ka märge Venemaa sisepassis. Taotleja

väide, et teda ei saa asukohast tulenevalt füüsiliselt mobiliseerida, ei tähenda, et tal ei oleks

Venemaa kodanikuna sõjalisi kohustusi Venemaa ees (vt Venemaa konstitutsiooni § 59 lg-d 1

ja 2). Kuna taotleja kuulub Venemaa relvajõudude reservi, siis on tal selge seos Venemaa

relvajõududega. Taotleja ei ole esitanud PPA-le palutud seletusi ja/või tõendeid, mis

kinnitaksid sõjaliste kohustuste puudumist. Taotleja väited on vastuolus sõjaväepileti

andmetega ja seega ebausaldusväärsed. Eeltoodut ja ka taotleja vanust arvestades ei saa

välistada tema kutsumist teenima Venemaa relvajõududes. Pikaajalise elaniku elamisloa

andmisest keeldumine ei riiva oluliselt taotleja põhiõigusi. Taotlejal ei ole Eestis alaealisi

lapsi ega abikaasat. Kuigi keeldumisel tuleb isikul Eestit lahkuda ning ta ei saa siin enam

tavapärasel viisil töötada ega suhelda oma sõpradega, kaalub taotlejast tulenev oht riigi

julgeolekule üles tema eraelu riive.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule 30.10.2024 kaebuse PPA 29.10.2024 otsuse nr 15.3-

3.2/687-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tema elamisloa taotlus uuesti läbi.

Kaebaja on elanud Eestis üle 12 aasta (alates 27.03.2012) töötamiseks antud tähtajaliste

elamislubade alusel ning ta on töötanud katkematult GS töölepingu alusel konsultandi /

tippspetsialistina. Kaebajal on Eestis elukoht, püsiv sissetulek ja ravikindlustus ning ta on

täitnud kõik integratsiooninõuded, sh sooritanud eesti keele B1-taseme eksami. Kaebaja on

Eestis hästi kohanenud ning ka kõik tema sõbrad ja tuttavad, kellega ta igapäevaselt suhtleb,

elavad Eestis. Kaebaja ei ole pannud Eestis toime ühtegi õigusvastast tegu ning austab Eesti

põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, samuti Eesti ühiskonnakorraldust ning eesti keelt ja

kultuuri. Kaebajal ei ole kokkupuuteid Eesti julgeolekuasutustega ja ei ole oma käitumisega

näidanud üles ohtu Eesti julgeolekule. Kaebaja ei ole kunagi teeninud Venemaa

relvajõududes. Mereakadeemia, kus kaebaja hariduse omandas, ei ole sõjalise kallakuga, vaid

tegemist on tsiviilotstarbelise kooliga. Kaebaja läbis kõrvalainena küll sõjalise väljaõppe

teooria, kuid tegu oli kohustusliku ainega. Kaebajale on antud mereväeleitnandi auaste ja

arvatud reservi, kuid ta ei ole saanud Venemaalt kunagi mingit kutset seoses relvajõududega

(nt kutset reservõppe kogunemisele) ning ta ei ole võtnud osa ühestki relvajõude tegevusest.

Kaebaja haridustee oli PPA-le teada juba esimese elamisloa taotlemisel. Kaebaja on küll

teadlik Venemaal toimuvast (varjatud) mobilisatsioonist, kuid ta ei soovi osaleda Venemaa

sõjategevuses Ukrainas ega panna toime sõjakuritegusid või astuda vastu Ukraina

rahumeelsele elanikkonnale. Kaebajale ei laiene ka Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus nr

42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja

Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (määrus nr 42), kuna kaebajal oli seaduslik alus

Eestis viibimiseks. Määrus nr 42 ei sea ühtegi piirangut või erisust isikutele, kes on arvatud

Venemaa relvajõudude reservi. Alates 08.04.2022 ei ole muutunud ka Vabariigi Valitsuse

ametlik poliitika Venemaa kodanikele viisade või elamislubade väljastamisel. Eestis elamise

ajal on kaebaja aeg-ajalt külastanud oma Peterburis elavat 73-aastast ja kehva tervisega ema.

Kokkuvõttes ei ole PPA tuvastanud õigesti kaebajast lähtuvat ohu Eesti julgeolekule ning

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine ei ole kaebaja isikut arvestades

proportsionaalne.

Kaebaja palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 29.10.2024 otsuse kehtivus,

et kaebajal säiliks VMS §-st 130 tulenevalt seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui kaebaja

kaotab seadusliku aluse Eestis viibimiseks, toob see talle kaasa töölepingu ülesütlemise ja

sissetuleku kadumise.

2(7)

3-24-2989

4. Tallinna Halduskohus peatas 30.10.2024 määrusega HKMS § 252 lg 4 alusel esialgse

õiguskaitse korras PPA 29.10.2024 otsuse nr 15.3-3.2/687-1 kehtivuse 30 päevaks.

5. Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet palusid 07.11.2024 seisukohas

jätta esialgse kaebaja õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal puudub ülekaalukas esialgse

õiguskaitse vajadus ning ta ei ole toonud välja ühtegi temale kaasnevat pöördumatut

tagajärge. Kaebajale ei kaasneks märkimisväärseid raskusi asuda elama Venemaale, kus ta on

elanud suurema osa oma elust. Kaebaja soov Eestis töötada ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks piisav. Kaebajal on olnud tähtajaline elamisluba ning ta pidi oma

elukorralduse planeerimisel arvestama, et tähtaja saabudes ei pruugi ta saada uut elamisluba.

Varasematest elamislubadest ei tulene õigustatud ootust, et talle antakse uus viibimisalus.

Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei õigusta ka pelgalt kaebaja soov osaleda kohtuistungil.

Kaebajal on õigusteadmistega esindaja ja vajaduse korral saab ta kohtuistungist võtta osa

videosilla vahendusel. Kaebajast lähtuv oht Eesti julgeolekule tingiks tõenäoliselt ka

tähtajalise elamisloa või viisa andmisest keeldumise. Alates 24.02.2022 alanud Venemaa

agressioonist Ukrainas on Eesti julgeolekuasutused asunud üle vaatama Venemaa kodanikega

seotud ohuhinnanguid. Varasemalt ei oleks PPA kaebaja tähtajalist elamisluba kehtetuks

tunnistanud ning oleks oodanud ära selle tähtaja lõppemise, sest oht riigi julgeolekule ei olnud

nii vahetu. Kuivõrd kaebaja esitas uue elamisloa taotluse, siis oli põhjendatud küsida KAPO-lt

julgeolekuhinnangut. Muutunud julgeolekuolukorda arvestades pööratakse Venemaa

relvajõudude reservis olemisele rohkem tähelepanu ning üldjuhul ei ole põhjendatud anda

Eestis viibimise õigust agressorriigi kodanikule. Venemaa kodanikel ei saa olla õiguspärast

ootust, et neil on võimalik jätkata oma tavapärast elu, kui kodakondsusjärgne riik on

alustanud sisulise sõjategevusega. VMS ei sätesta ka ajalist piirangut, mille möödumisel ei

saa enam keelduda elamisloa andmisest välismaalasest tuleneva ohu tõttu. Kaebajal on Eestis

pikaajalise töötamise tõttu head teadmised Eesti taristust ja selle toimimisest. Kuna Venemaa

on muutunud sõjaliselt aktiivsemaks, siis võib eeldada Venemaa režiimi poolt oma kodanikest

eraisikute kasutamist sanktsioonidest mööda hiilimiseks või muude tegude toimepanemiseks,

mis kahjustaksid Eesti rahvusvahelist mainet ning majandust. Venemaa eriteenistustel on hea

ülevaade välismaal viibivatest kodanikest ja reservi kuuluvatest isikutest (vt KAPO

aastaraamat 2023–2024). Seega ei saa välistada, et kaebaja on Venemaa eriteenistuste

tähelepanu all.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.11.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

osaliselt ja peatas PPA 29.10.2024 otsuse nr 15.3-3.2/687-1 kehtivuse kuni 19.12.2024. Kuigi

kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada, on see siiski vähene. Kaebaja on välja

toonud üksnes selle, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei saaks ta enam Eestis töötada

ning ta on elanud Eestis üle 12 aasta ja siin on tema sõbrad ja tuttavad. Kaebajal kui

välismaalasel ei ole põhiõigust Eestis viibida või siin töötada. Elamisloa andmata jätmisega ei

kaasne kaebaja perekonnaelu riivet, sest tal ei ole Eestis peret ja tema ema elab Venemaal.

Suhtlemist sõprade ja tuttavatega saab kaebaja jätkata sidevahendite kaudu. Ainuüksi soov

säilitada sõprussuhteid ei ole piisav alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Eelduslikult on

kaebajal võimalik töötada ka kodakondsusjärgses riigis. Kui kaebaja leiab, et Venemaal on

oht tema elule ja tervisele, saab ta vajadusel taotleda rahvusvahelist kaitset. Kuna kaebaja on

alates 2022. a-st viibinud Venemaal üle 30 korra, ei saa tõenäoliseks pidada riski, et kaebaja

Venemaal mobiliseeritaks (vähemasti ei ole kaebaja ise seda tõenäoliseks pidanud). Kaebaja

on viidanud, et Venemaa relvajõud ei ole saatnud talle ühtegi kutset. Kuna kaebajal ei ole

pikaajalise elaniku elamisluba, siis ei laiene talle ka sellest tulenevad tagatised (vt Riigikohtu

23.09.2019 otsus nr 3-16-2436, p 11). Kaebaja pidi arvestama, et tema viibimine Eestis on

tähtajaline ning elamisloa kehtivuse lõppemisel tuleb tal Eestist lahkuda hiljemalt 90 päeva

jooksul elamisloa kehtivuse lõppemisest (VMS § 43 lg 4). Kaebaja ei taotlenud uut tähtajalist

3(7)

3-24-2989

elamisluba ning muul alusel elamisloa taotlemisel oli kaebajal õigus Eestis viibida taotluse

läbivaatamise ajal (VMS § 130). Taotledes pikaajalise elaniku elamisluba, pidi kaebaja

arvestama, et tema haridus- ja teenistuskäiku ning Venemaa sõjategevust koostoimes vaadates

esineb suur tõenäosus, et kaebajale uut elamisluba ei anta. Seega ei saanud PPA otsus olla

kaebajale ettenägematu. Kaebaja Eestis viibimine ei ole vajalik ka kohtumenetluse tarbeks,

sest tal on esindaja ja vajadusel saab suhelda videosilla teel.

Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu, kuid selle eduväljavaated ei ole ka silmnähtavalt

suured. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest VMS § 237 lg 1 p 1 alusel keeldumisel

kaalutakse isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust ning

sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 237 lg 3). Ohuna riigi julgeolekule käsitatakse mh

asjaolu, kui välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt

reservi arvatud või erru läinud (VMS § 124 lg 2 p 5 ja lg 3, § 237 lg 4). Ka nõukogu

25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ art 6 lg 1 järgi võib liikmesriik keelduda pikaajalise

elaniku elamisloa andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel ning sellisel juhul

on liikmesriigil suurem kaalumisruum kui pikaajalise elaniku väljasaatmisel (vrd art 12 lg-d 1

ja 3). Elamisloa andmisest keeldumiseks ei pea olema tuvastatud tegelik ja piisavalt tõsine oht

ning samaväärset kaalu ei ole välismaalase vanusel, tagajärgedel pereliikmete jaoks ega

sidemete puudumisel päritoluriigis. Praegu puudub kaebajal Eestis pere ning tal on siin

üksnes sõprussidemed, samal ajal on ta aga säilitanud sideme oma kodakondsusjärgse riigiga.

Kaebaja vanus (sünd. xx) ei ole samuti oluliseks teguriks, miks peaks talle elamisloa andma.

Kaebajale tähtajalise elamisloa asemel tähtajatu elamisloa andmisel omavad kaebajaga seotud

asjaolud (õppimine Peterburi riiklikus mereakadeemias insener-laevajuhiks, mereväeleitnandi

auaste, töötamine Eestis kahjuhalduri ja laevanduskonsultandina) suuremat kaalu, kuna

kaebaja saab suurema kaitse Eestist väljasaatmise eest. Lisaks on alates 2022. a veebruarist

oluliselt muutunud üldine julgeolekuolukord ja ohtude hindamine ning ilmselgelt tunneb

Venemaa huvi Läänemerel ja merenduse valdkonnas toimuva ning vastavaid teadmisi

omavate isikute vastu. Kaebajal on kodakondsusest tulenev lojaalsussuhe Venemaaga ning ka

sõjalised eriteadmised. Kuigi puuduvad väited, et kaebaja oleks juba asunud Eesti

julgeolekuhuvisid kahjustama, on kaebaja tausta arvestades temast tulenev võimalik oht Eesti

ja Euroopa julgeolekule tõenäoliselt piisav, et kaaluda üles kaebaja soov jätkata Eestis

töötamist ja säilitada sõprussuhted. Tegemist on prognoosotsusega ning ohule tuginemiseks ei

pea oht olema realiseerunud. Kuivõrd kaebaja on Eestis viibitud 12 aasta jooksul omandanud

üksnes eesti keele B1-taseme, ei saa ka eeldada tema olulist integreerumist Eesti ühiskonda.

Avaliku huvi kaitse seisukohast tuleb ka arvestada, et alates 2022. a veebruarist on toimunud

mitmed taristuhäired Läänemeres, mille eesmärgiks võib olla tekitada Ukrainat toetavate

riikide ühiskondades hirmu ja ebakindlust, mis omakorda võib luua julgeolekuohu neile

ühiskondadele. Ilmselgelt saab eeldada Venemaa huvi selliste häirete vastu ning kuigi

puuduvad andmed, et kaebaja oleks sellega seotud, saab kaebaja tausta ja lojaalsuskohustust

arvestades temast lähtuvat ohtu sedastada. Seetõttu pikendab halduskohus esialgset

õiguskaitset ajutiselt, et kaebajal oleks võimalik korraldada enda Eestist lahkumine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. XX palub 05.12.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 21.11.2024 määrus osas,

milles halduskohus jättis tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, ja uue määrusega

peatada PPA 29.10.2024 otsuse kehtivus kuni haldusasja menetluse lõpuni. PPA otsusest ja

haldusorganite seisukohtadest ei nähtu, et kaebaja kujutaks endast sedavõrd tõsist ohtu riigi

julgeolekule, et ta tuleb viivitamata Eestist välja saata. Ohuhinnang on küll prognoos, kuid see

ei saa tugineda üksnes oletustele. PPA ega KAPO ei ole viidanud ühelegi asjaolule või

4(7)

3-24-2989

sündmusele, mille alusel saaks pidada tõenäoliseks või usutavaks, et kaebaja oma teadmiste,

oskuste, isiksuseomaduste vm poolest võiks eskaleerivaid tegevusi planeerida või neid ellu

viia. Kaebaja jääb ohuhinnangu ja õiguskaitsevajaduse osas oma varasemate seisukohtade

juurde. Kokkuvõttes puuduvad alused keelduda kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa

andmisest.

8. Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet paluvad 11.12.2024 seisukohas

jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. Kaebajast lähtuva

ohu ennetamise seisukohast ei ole kohane võimaldada kaebajal viibida kohtumenetluse ajal

Eestis. Kaebajale ei keeldutud pikaajalise elaniku elamisloa andmisest pelgalt Venemaa

kodakondsuse tõttu, vaid seepärast, et tal on lisaks sõjaväeline haridus ja väljaõpe. Samuti on

kaebajal tema tööülesannetest tulenevalt aastatega kogunenud head teadmised Eesti

(mere)taristust ja selle toimimisest. Seega ei ole keeldumise põhjused pelgalt abstraktsed, vaid

otseselt seotud kaebaja elukäiguga. See, et kaebajast lähtuv oht ei olnud piisavalt vahetu, et

tunnistada tema tähtajaline elamisluba kehtetuks, et tähenda, et see ei oleks piisav, et keelduda

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. Kuigi kaebaja ei ole kaadrisõjaväelane ning

halduskohtu viidatud VMS § 124 lg 2 p 5 ja lg 3 ning § 237 lg 4 tema suhtes ei kohaldu, on

kohtu viide käsitatav näitena võimalikust suuremast ohust. Ka nende viibimisaluste andmisel,

millele ei laiene määruse nr 42 piirangud, on PPA-l ikkagi õigus keelduda teistel VMS-s

sätestatud alustel. Oht avalikule korrale või riigi julgeolekule on määratlemata õigusmõiste

ning selle sisustamisel on PPA-l õigus võtta arvesse mh välismaalase varasemat elukäiku.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

10. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida

kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o

kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat

ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu

või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära

kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada

kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see

on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20;

13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse

taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja

eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS §

249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi

kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-

1-19-17, p 15). Mitte igasugune riive, mis annab aluse kaebusega halduskohtusse

pöördumiseks, ei õigusta siiski esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või

kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (nt Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16,

p 14). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud

olla ebaselged ning kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid

faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud (nt

Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15; 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15).

Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks

sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist. Sellisel juhul

peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei

tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine põhjustada olulist kahju

5(7)

3-24-2989

avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14,

p 19).

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kuigi kaebaja esialgse õiguskaitse

vajadust ei saa välistada (Eestist lahkumine oleks arvestatav elumuutus), ei ole see asjaoludest

tulenevalt kaalukam, võrreldes esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu rääkiva avaliku huviga

(potentsiaalne oht riigi julgeolekule). Kaebaja ei ole näidanud ära, et Venemaale naasmisega

kaasneksid talle olulised negatiivsed tagajärjed, mida ei oleks isegi kaebuse rahuldamise

korral võimalik hiljem kõrvaldada. Kaebajal ei ole Eestis perekonda ega sugulasi ja seega ei

kaasneks väljasaatmisega tema perekonnaelu riivet. Samas elab kaebajal Venemaal

vanemaealine ema ja kaebaja on elanud ka ise suurema osa elust Venemaal (sh omandanud

seal hariduse), saabudes Eestisse alles täisealisena (29-aastasena). Kaebaja on praegu xx-

aastane. Eeltoodud asjaolude põhjal ei ole alust arvata, et kaebaja Venemaale naasmine oleks

seotud ebaproportsionaalsete raskustega. Kaebaja vanust ja haridust arvestades on tõenäoline,

et ta leiaks Venemaal endale suuremate probleemideta uue elu- ja töökoha ning ei satuks

Venemaal hätta. Kuna piiriületuste andmete (vt PPA 18.11.2024 seisukoha lisad 2 ja 3)

kohaselt on kaebaja viimasel kahel aastal külastanud Venemaad üle 30 korra, siis ei nähtu

ringkonnakohtule, et Venemaal naasmine saaks kujutada kaebajale sedalaadi ohtu, mis

välistaks tema väljasaatmise (vt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 171

lg 1). Kuigi väljasaatmisega kaasneks tõenäoliselt kaebaja töösuhte lõppemine Eestis, ei

kujuta see pöördumatut tagajärge, sest kui kaebus rahuldatakse ja kaebajale väljastatakse

Eestis viibimiseks uus elamisluba, siis on ka töösuhe võimalik taastada. Seda võib järeldada

tööandja seaduslike esindajate 03.06.2024 soovituskirjast (kaebuse lisa 4). Kuna kaebaja on

töötanud Eestis tähtajaliste elamislubade alusel, siis pidi ta lisaks arvestama võimalusega, et ta

ei pruugi uut viibimisalust saada ning sellisel juhul lõpeb ka tema töösuhe.

12. Väljasaatmise korral ei saaks kaebaja enam vahetult suhelda oma Eestis elavate sõprade

ja tuttavatega, kuid tal on võimalik jätkata nendega suhtlemist erinevate sidevahendite abil.

Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei tingi lisaks kaebaja soov osaleda kohtuistungil isiklikult.

Kaebajal on võimalik istungist osa võtta videokonverentsi vahendusel ning praeguses

vaidluses ei nähtu ka põhjuseid, miks oleks kaebaja isiklik osavõtt ilmselgelt vajalik.

Vajaduse korral on kaebajal võimalik taotleda kohtuistungil osalemise eesmärgil Eestisse

saabumiseks viisat (sh ka sissesõidukeelu kehtivusaja peatamist vastavalt VSS §-le 321). Seda

eelkõige juhul, kui kohus peab tema isiklikku istungist osavõttu vajalikuks või ilmnevad

takistused kohtuistungil videosilla vahendusel osalemiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu

04.12.2024 määrus nr 3-24-741, p 11; 31.05.2024 määrus nr 3-24-1517, p 12).

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebuse eduväljavaated ei ole

väga suured. PPA keeldus kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest VMS § 237 lg 1

p 1 alusel, tuues välja kaebajast lähtuva võimaliku ohu Eesti julgeolekule. VMS § 14 lg 2

kohaselt võib arvesse võtta ka menetluse läbiviimise ajal ebaselgeid asjaolusid. Kuigi kaebaja

on elanud Eestis enam kui 12 aastat, ei ole talle seni antud pikaajalise elaniku staatust ja

sellest tulenevaid garantiisid (nt Riigikohtu 23.09.2019 otsus nr 3-16-2436, p 11; vt direktiivi

2003/109/EÜ art 6 ja art 7 lg 3, at 12 lg-d 1 ja 3). Erinevalt pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisest ei pea pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumiseks olema

tingimata tuvastatud isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht riigi julgeolekule, vaid piisab

ka madalama ohulävendi ületamisest (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-22-

1278, p 12).

14. PPA on KAPO koostatud ohuhinnangu alusel leidnud, et kaebaja kujutab endast ohtu

Eesti (ja Euroopa) julgeolekule, kuivõrd ta on Venemaa kodanik ja Venemaa relvajõudude

6(7)

3-24-2989

reservohvitser (mereväeleitnant), kes on ülikoolis omandanud mh sõjalise väljaõppe ja

tegutseb Eestis Venemaa eriteenistustele huvi pakkuvas valdkonnas (merendus). Seni esitatud

andmete põhjal ei ole alust pidada seda ohuhinnangut ilmselgelt põhjendamatuks. KAPO

2023–2024. a aastaraamatus1 on samuti esile toodud, et Venemaa eriteenistuste jätkuvaks

eesmärgiks on värvata ja kasutada ära oma kodanikke erinevate Venemaa luureteenistuste

huvides ülesannete täitmiseks. Venemaa eriteenistused ei tunne huvi pelgalt riigisaladuste

vastu, vaid igasuguse info vastu ning info kogumiseks on inimluure jätkuvalt üks olulisemaid

meetodeid. Värbamise sihtmärgiks on tihti just inimesed, kes külastavad Venemaad ja kellel

on Venemaaga alaline seos (nt seal elavate sugulaste kaudu). Venemaa eriteenistused ootavad

Venemaa kodanikelt igakülgset koostööd (vt aastaraamatu lk 20). Info kogumise kõrval on

Venemaa eriteenistuste eesmärgiks erinevate hübriidoperatsioonide läbiviimine ühiskondlike

pingete õhutamiseks (vt aastaraamatu lk 13). Kaebaja haridust ja töökogemust ning

Venemaast lähtuvat ohtu arvestades on tõenäoline, et kaebaja on või võib sattuda Venemaa

eriteenistuste huviorbiiti ning temalt võidakse hakata nõudma ülesannete täitmist, mis

kahjustavad Eesti ja Euroopa julgeolekut. Kuna kaebaja ema elab Venemaal, annaks see

Venemaa eriteenistustele võimaluse kaebajat vajaduse korral survestada. Ehkki puuduvad

andmed, et Venemaa eriteenistused oleks kaebaja vastu seni mingit konkreetset huvi üles

näidanud, ei saa kaebaja erialast ja sõjalist ettevalmistust ning töökogemust (s.o eeldatavat

võimekust täita ka keerukamaid ülesandeid), samuti Venemaa eriteenistuste senist praktikat

arvestades pidada kaebajaga seotud võimalikku julgeolekuohtu pelgalt hüpoteetiliseks või

abstraktseks. Seda eriti Euroopa praeguses julgeolekuolukorras, kus Venemaa peab

agressioonisõda Ukrainas ning kasutab enda eesmärkide saavutamiseks ühtlasi iga võimalust

destabiliseerida olukorda Ukrainat toetavates ja Venemaa vastaseid sanktsioone rakendavates

riikides (sh Eestis).

15. Ringkonnakohus nõustub PPA ja KAPO-ga, et kuna kaebajale on elamisloa andmisest

keeldutud temast lähtuva julgeolekuohu tõttu, siis oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine ka

vastuolus äärmiselt kaaluka avaliku huviga tagada Eesti Vabariigi julgeolek. Kokkuvõttes

leiab ringkonnakohus, et kuna kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ei ole eriliselt tungiv ning

tema kaebuse eduväljavaated ei ole ülekaalukalt suured ning teiselt poolt räägib esialgse

õiguskaitse kohaldamise vastu väga kaalukas avalik huvi, siis kohaldas halduskohus esialgset

õiguskaitset põhjendatult üksnes ajutiselt, andes kaebajale võimaluse korraldada enda riigist

lahkumine.

16. Eelneva põhjal jääb XXi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

21.11.2024 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

1 Kättesaadav https://kapo.ee/sites/default/files/content_page_attachments/aastaraamat-2023-2024.pdf

7(7)