2-20-17287/92 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Viktor Bome

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-17287

Tsiviilasi

T.Y (end. T) hagi D.I D.I vastu ühisvara jagamiseks

ja D.I D.I vastuhagi T.Y (end. T) vastu ühisvara

jagamiseks

Hagi hind

hagihind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistung

Hageja/vastuhagis kostja: T.Y (end. T; isikukood

XXX; elukoht XXX), lepinguline esindaja advokaat

Tamara Vologžanina (e-post xxx)

Kostja/vastuhagis hageja: D.I (isikukood XXX;

elukoht XXX), lepinguline esindaja Irina Popova (e-

post xxx)

02.09.2021.a., 04.11.2024.a

RESOLUTSIOON

1. Hagi ja vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldada osaliselt.

2. Lugeda hageja ja kostja ühisvaraks järgnev vara:

2.1. Kinnistu asukohaga XXX, XXX, (registriosa number xxx);

2.2. Laenukohustus X AS ees, mis tuleneb 05.12.2005 sõlmitud laenulepingust nr xxx;

2.3. Laenukohustus Q OÜ ees, mis tuleneb 20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust;

2.4. Äriühingud C OÜ (registrikood xxx), B A OÜ (registrikood xxx), B A OÜ

(registrikood xxx) ja V OÜ (registrikood xxx).

3. Jagada poolte ühisvara järgnevalt:

3.1. Lõpetada poolte ühisomand kinnistule asukohaga XXX, XXX (registriosa number

xxx) selliselt, et anda hagejale T.Y kuuluv omandiosa üle kostja D.I D.I

ainuomandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis summas 116

000 eurot;

2-20-17287

3.2. Jätta ühisvaraline laenukohustus X AS ees, mis tuleneb 05.12.2005 sõlmitud

laenulepingust nr xxx, kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja rahaline

hüvitis summas 9906,35 eurot;

3.3. Jätta ühisvaraline laenukohustus Q OÜ ees, mis tuleneb 20.02.2019.a. sõlmitud

laenulepingust, kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja rahaline hüvitis

summas 3762,50 eurot;

3.4. Müüa avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras poolte

ühisvaraks olevad äriühingud C OÜ (registrikood xxx), B A OÜ (registrikood xxx), B

A OÜ (registrikood xxx), ja V OÜ (registrikood xxx). Vara müügist saadud rahast

täita esimesena täitemenetluse kulud. Ülejäänud raha jagada poolte vahel võrdselt.

4. Arvestades, et mõlemad pooled peavad ühisvara jagamise tulemusena tasuma üksteisele

erinevaid hüvitisi, tasaarvestada vastastikused nõuded, mis on kajastatud resolutsiooni

punktides 3.1, 3.2 ja 3.3 ning tasaarvestuse tulemusel lugeda hageja rahalise hüvitise

kohustused kostja ees täielikult täidetuks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline

hüvitis summas 102 331,15 eurot;

5. Kohustada hagejat T.Y andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses

kinnisasja asukohaga XXX, XXX, (registriosa number xxx) omanikukande kustutamiseks

ja kostja D.I D.I ainuomanikuna sissekandmiseks siis, kui kostja on tasunud hagejale

hüvitise 102 331,15 eurot või kui hageja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse;

6. Jätta Harju Maakohtu 11.12.2020 hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna kuni hagejale hüvitise

väljamaksmiseni.

7. Ülejäänud osas jätta nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud

Kohus esitab menetlusosaliste seisukohad kokkuvõtlikult. Selguse huvides käsitleb kohus

lahendis läbivalt hagejana T.Y-d ning kostjana D.I-d .

Hageja nõue

Hageja palub jagada poolte ühisvara järgnevalt:

-

Jätta kostja ainuomandisse kinnistu aadressil XXX, XXX, (registriosa number xxx);

-

lõpetada poolte ühisomand kinnistule aadressil XXX, XXX, (registriosa number xxx);

-

Jätta kostja ainuomandisse osalus C OÜ-s;

-

Jätta kostja ainuomandisse osalus B A OÜ-s;

-

Jätta kostja ainuomandisse osalus B A OÜ-s;

-

Jätta kostja ainuomandisse osalus V OÜ-s;

-

välja mõista kostjalt hageja kasuks kasutuseelise hüvitus arvestusega 650.- eurot iga kuu

eest alates hagi kohtusse esitamisest kuni hageja kohta kinnistu XXX, XXX (registriosa

number xxx) omanikukande kustutamiseni kinnistusregistris.

2-20-17287

-

Välja mõista kostjalt hageja kasuks enamsaadud vara arvel hüvitis:



kinnistu XXX, XXX, (registriosa number xxx) omandiõiguse kaotamise eest ½ osas

hindamisaktis märgitud kinnistu turuväärtusest;



½ osa äriühingute C OÜ, B A OÜ, B A OÜ, V OÜ osade nimiväärtusest.



½ osa mitte perekonna huvides kasutatud laenu ja laenu tagastamiseks makstud

summadest.

Hageja palub ka otsuse täitmise korra osas: lõpetada poolte ühisomand kinnistule aadressil

Xxx, XXX, (registriosa number xxx) tingimusel, et kostja enne kinnistusosakonnale

omanikukande muutmise kandeavalduse esitamist maksab hagejale kohtuotsusega välja

mõistetud kõikide hüvituste üldsumma sh kogunenud kasutuseelise eest. Ainult eelmärgitud

tingimuse täitmisel annab hageja nõusoleku kinnistu XXX, XXX, (registriosa number xxx)

teise jao omanikukande, mille kohaselt pooled on kinnistu ühisomanikud, kustutamiseks ja

uue kande tegemiseks,

millega D.I kantakse korteriomandi ainuomanikuna

kinnistusraamatusse. Samuti palub hageja hagi rahuldamisel jätta edaspidi jõusse kõik hagi

tagamise abinõud kostja poolt kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja hagejale hüvituse

väljamaksmiseni.

Alternatiivselt, kui kostja ei soovi saada poolte mingi ühisvara omanikuks või ei suuda

maksta hagejale hüvitust kinnistu XXX, XXX, (registriosa number xxx) eest, siis hageja

palub jagada pooltele kuuluv ühisvara ja õigused järgmiselt: müüa poolte osad äriühingutes C

OÜ, B A OÜ, B A OÜ, V OÜ sundenampakkumisel ning enampakkumise tulem jagada

poolte vahel võrdselt eelnevalt arvestades sellest maha sundenampakkumise kulu; lõpetada

poolte ühisomand kinnistule aadressil XXX, (registriosa number xxx) ning võõrandada

eelnimetatud kinnistu avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel. Kinnistu müügi

tulemusel peale enampakkumise tulemist kohtutäituri tasu maksmist ülejäänud tulemi osa

jagatakse hageja ja kostja vahel võrdselt ning kustutatakse kinnistult kõik hüpoteegid selle

menetlusosalise arvel, kellele lasub kohustus tasuda pangale laen ning kostja osalt veel

tasutakse hageja kasuks välja mõistetud hüvituste summad; kui dokumentaaltõenditest

selgub, et kogu laenuleping nr xxx L pangaga tulenev laenusumma on poolte ühiskohustus,

siis jagada see poolte vahel võrdselt ning arvestada see summa vara jagamisel ja hüvituse

kindlaksmääramisel; välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitus kasutuseelise eest

arvestusega 650.- eurot iga kuu eest abielu lahutamisest 11.06.2020 kuni kinnistu XXX,

XXX, (registriosa number xxx) võõrandamiseni ja omaniku kande muutmiseni

kinnistusregistris.

Kostja nõue

Kostja vaidles hageja nõuetele vastu ning esitas vastuhagi.

Vastuhagis palub kostja jagada ühisvara järgnevalt:

-

Lõpetada poolte ühisomand kinnistule aadressil XXX, XXX, mis on kantud Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx, selliselt, et anda T.Y-le kuuluv

omandiosa üle D.I D.I ainuomandisse.

-

Määrata D.I D.I osa ühisomandis olevas Kinnistus aadressil M, XXX, mis on kantud

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx, 80.98% ja T.Y osa 19.02%.

-

Kohustada T.Y-d andma nõusolek ühisomandis oleva kinnistu osa aadressil M, XXX,

mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx, jagamiseks

selliselt, et kinnistu jääb D.I D.I ainuomandisse.

2-20-17287

-

Tuvastada, et kohtuotsus asendab T.Y tahteavaldust kinnistusraamatu vastava kande

tegemisel.

-

Välja mõista D.I D.I-lt T.Y kasuks kinnisasja aadressiga M, XXX, mis on kantud Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx ühisomandi lõpetamise ja omandiosa

üleandmise eest hüvitis 26 214.32 eurot.

-

Jagada laenukohustus, mis tuleneb X AS-ga sõlmitud Laenulepingust nr xxx ja mille jääk

21.07.2020.a. seisuga oli 19 812.69 eurot. Jätta D.I D.I omandisse rahaline kohustus,

milline tuleneb X AS-ga sõlmitud laenulepingust nr xxx. Mõista T.Y-lt D.I D.I kasuks

hüvitis 3 768,37 eurot X AS-ga sõlmitud laenulepingust nr xxx tuleneva T.Y osa eest

laenukohustuses.

-

Jagada laenukohustus, mis tuleneb Q OÜ-ga 20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust

summas 7 525 eurot ja milline laen on täies ulatuses tagasi maksmata. Jätta D.I D.I

omandisse rahaline kohustus, milline tuleneb Q OÜ-ga 20.02.2019.a. sõlmitud

laenulepingust. Mõista T.Y-lt D.I D.I kasuks hüvitis 1431,25 eurot Q OÜ-ga

20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust tuleneva T.Y osa eest laenukohustuses.

-

Mõista T.Y-lt D.I D.I kasuks hüvitis pärast abielu lahutamist ühisvaraks olevale

kinnistule tehtud kulutuste eest summas 2 651.91 eurot.

-

Arvestades, et mõlemad osapooled peavad tasuma üksteisele hüvitised saadud omandiosa

eest, tasaarvestada vastastikud nõuded, tasaarvestuse tulemusel lugeda D.I D.I kohustused

T.Y eest osaliselt täidetuks ja mõista D.I D.I-lt T.Y kasuks lõplik hüvitis summas 18

362,79 eurot (=26 214.32 – 3 768,37 -1431,25 – 2651,91).

-

Lõpetada poolte ühisomand järgnevate ettevõtete osaluses - C OÜ, registrikood xxx, B A

OÜ, registrikood xxx, B A OÜ, registrikood xxx ja V OÜ, registrikood xxx ja jätta

osalused eelnimetatud ettevõtetes D.I ainuomandisse ilma hüvitise tasumise kohustuseta

või alternatiivselt T.Y ainuomandisse.

Kohtuistungil avaldas kostja täiendavalt, et äriühingud võib müüa avalikul enampakkumisel

või jätta see vara jagamata, või jätta hagejale 0-eurose maksumusega.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus

oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja

seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud

poolte esitatud õiguslike väidetega.

Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01. juulit 2010 PKS1995 ja pärast seda PKS (PKS

§ 210 lg 1). Enne 01. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 §

14 jj), 01. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase

sisuga varaühisus (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoober 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p

16). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01. juulit 2010 omandatud ühisvara

koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

PKS (PKS § 210 lg 1). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul

ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse

PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et kui üks või teine

abikaasa soetas abielu kestel enne 01. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas

2-20-17287

ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi

esitati pärast PKS-i jõustumist 01. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud

ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).

PKS § 15 lg 1 sätestab, et abiellumisega alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis

kohustab neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja

perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Nad korraldavad ühiselt oma abielulise

kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning

vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest. PKS § 15 lg 2 kohaselt

osalevad abikaasad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma

võimaluste kohaselt. Tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal

viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.

PKS § 16 lg 1 sätestab, et abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga

perekonda ülal pidama. PKS § 16 lg 2 kohaselt hõlmab perekonna ülalpidamine tegevust ja

varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise

kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning

erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). PKS § 17 sätestab, et kui

üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal

ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. PKS § 25

sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel

omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 29 lg 1 järgi kui

abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud

õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab

abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa

nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja

perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi

lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseadus

(AÕS) § 70 lg 2 sätestab, et ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 71 lg 1

kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole

sätestatud teisiti. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda

kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi

vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet

kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi

avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike

vahel vastavalt osa suurusele.

PKS § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27 lg 2

kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed; 2) esemed, mis

olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta

käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa omandab oma

lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise,

kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel. PKS § 27 lg 3

sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse

kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud

kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. PKS § 27 lg

6 sätestab, et varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud

selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema

õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse

hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab

2-20-17287

oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.

PKS § 38 sätestab, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või

jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse

võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele

abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut.

VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Väited ja tõendid mida otsus ei ole käsitletud ei oma asja lahendamisel tähtsust.

Esitatud tõenditest on tuvastatud ning pooled ei vaidle järgneva üle:

-

Hageja ja kostja abiellusid 08.02.2003 ning abielu lahutati 10.06.2020.a.

-

Poolte ühisvaraks on kinnistu asukohaga XXX, XXX (registriosa nr. xxx), mis omandati

18.01.2006.a ostumüügi lepingu alusel; osalus äriühingus C OÜ (registrikood xxx);

osalus äriühingus B A OÜ (registrikood xxx); osalus äriühingus B A OÜ (registrikood

xxx); osalus äriühingus V OÜ (registrikood xxx);

Pooled vaidlevad poolte võrdsusest kõrvalekaldumise, kinnistu omandamiseks võetud laenu

kasutuse, köögimööbli ostuks võetud laenu, äriühingute ja kasutuseelise üle.

Poolte võrdsusest kõrvalekaldumine kostja kasuks seoses kinnistu omandamisega

Kostja hinnangul on faktiliselt kinnistu asukohaga XXX, XXX (registriosa nr. xxx)

omandatud ühisvarasse osaliselt kostja isa poolt tehtud rahalise panuse eest ning osaliselt

Nordea laenuga. Kostja isa M D.I sõlmis 2003-ndal aastal AS-ga Hansa Liising Eesti

liisingulepingu ning on viimase abil kinnistu soetanud. 18.01.2006.a seisuga oli kinnistu

algmaksumusest summas 370 000 krooni (23 647.31 eurot) tasutud 174 347 krooni (11

142.80 eurot). Kostja isa võõrandas kinnistu nö jääkmaksumuse eest summas 195 652 krooni

(12 504.44 eurot, dtl 218). Kostja on samuti välja toonud, et kostja müüs 1998.a omandatud

garaaži abielu ajal, mille tagajärjel suurenes ühisvara kostja lahusvaraks olnud garaaži

müügihinna (47 250 krooni/3 019,82 eurot) eest, mistõttu tuleks kostja osa ühisomandis

olevas kinnistust lugeda 96,85% ja hageja osa 3,15%. (dtl 617). Kostja väidab, et garaaž

müüdi maha ja panustati summa kinnistu ehitamisele (dtl 911).

Hageja leiab, et kinnistu asukohaga XXX, XXX (registriosa nr. xxx) on poolte ühisvara ning

kuulub pooltele võrdses osas. Kinnistu soetati Nordea laenuga. Kostja ei ole tõendanud, et

kostja isa oleks kostjale kinnistu kinkinud. Sellist notariaalset dokumenti ei ole olemas.

18.01.2006.a. müügilepingu järgi ostsid hageja ja kostja kinnistu 195 652 krooni (12 504.44

euro) eest. Kostja vastupidised väited on paljasõnalised, otsitud ja tõendamata. Tõendamata ja

paljasõnalised on ka kostja väited väidetavast kinkelepingust, mis 18.01.2006.a. müügilepingu

tingimuste hulgas puudub (dtl 244). Hageja ei tea midagi mingist garaažist, vaidleb vastu

kostja eelnimetatud väidetele ning leiab, et kõik eelmärgitud kostja väited on paljasõnalised,

otsitud ja tõendamata (dtl 477).

Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada

PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29).

Esiteks võimaldas PKS1995 § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või

täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste

kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara

2-20-17287

jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on

abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade

ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale

kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara

arvel. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema

tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34.

Antud juhul on ese omandatud ja omandamisega seotud võimalikud kõrvalekaldumise alused

tekkinud PKS1995 kehtivuse ajal.

Riigikohus on selgitanud, et nõue nii PKS § 34 lg 2 kui ka PKS1995 § 19 lg 2 alusel saab

tekkida olukorras, kus ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja

objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Seega on PKS § 34 lg 2

ja PKS1995 § 19 lg 2 alusel esitatavate nõuete peamised sisulised eeldused sarnased.

Eelkõige tuleb nõuet esitada soovival abikaasal tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara

ühisvara omandamiseks või parendamiseks. (vt Riigikohtu lahend 2-21-6200 p 25).

VÕS § 259 lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule

(kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku

kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil

kingisaajat rikastama. VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus endale kinkelepingust

tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. AÕS

§ 119 lg 1 järgi peab olema tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama

kinnisasja, notariaalselt tõestatud.

Riigikohus on selgitanud, et kinkelepingu põhitunnuseks on kokkulepe, millega kinkija

kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist

lepingupoolt tasuta rikastada. Üksnes makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on

kinkeleping (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-145-16, p 13.1).

Kohtule esitatud 18.01.2006.a kinnistu omandi üleandmise lepingu, kinnistu müügilepingu,

hüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingute kohaselt omandasid pooled vaidlusaluse

kinnistu 195 652,23 krooni eest. Nimetatud summa oli kostja isa liisingueseme jääkväärtus

(dtl 52-64). Nimetatud lepingust ei tulene, et kostja isa oleks pooltele või kostjale enda poolt

tasutud liisingumaksete arvelt kinkinud kinnistu kostjale või pooltele ning et lepingupooled on

nimetatus kokku leppinud. Sellist asjaolu ei tõenda ka kostja esitatud kostja isa kiri (dtl 373),

kuivõrd kinnistuga seotud kinkeleping peab olema notariaalne (AÕS § 119). Kostja ei ole

kohtule esitanud notariaalset kinkelepingut, mistõttu ei saa leida, et kostja isa oleks pooltele

kinnistu osaliselt kinkinud ning oleks seega alust poolte võrdsusest kõrvale kalduda. Samuti ei

ole tõendatud, et kostja garaaži müügist saadud konkreetsete rahaliste vahenditega panustati

konkreetselt kõnealuse kinnistu ostu, garaaž müüdi 2003.a (dtl 358, 368, 379) ning kinnistu

omandati 2006.a so 3 aastat pärast garaaži müüki ja ei nähtu selgelt ja objektiivselt garaaži

müügist saadud raha kasutamine kinnistu ostuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kinnistu

on omandatud üksnes poolte ühisvara arvelt ja puuduvad alused poolte võrdsusest kõrvale

kaldumiseks.

Poolte võrdsusest kõrvalekaldumine kostja kasuks seoses kinnistu parendamisega

Kostja on vastuhagis välja toonud, et ostetud kinnistu näol oli tegemist suvilakrundiga ning

kinnistu soetati eesmärgiga ehitada sinna täiesti uus elamu. Nö suvilaperioodil 09.06.2003-

06.06.2008 kandis kostja isa kingitusena kostjale üle kokku 160 000 krooni (10 225.86

eurot), millist summat kasutas kostja kinnistu parendamiseks/hoone ehitamiseks (dtl 218 –

219).

2-20-17287

Kostja väidab vastuhagis ka, et tegi pärast poolte abielu lahutamist kinnistule parendusi,

mistõttu on kinnistu väärtus selle arvelt suurenenud ning seetõttu tuleb hagejal hüvitada

kostjale tehtud parenduste väärtus. Kostja on väidetavalt teinud järgnevaid parendusi (dtl

219): Kostja on paigaldanud hoonesse dušinurga; Kostja on paigaldanud hoonesse trepi;

Kostja on paigaldanud hoonesse valgustid; Kostja on teostanud seinakatete paigaldamise;

Kostja on teostanud põrandakatte paigaldamise; Kostja on tasunud põrandasoojustuse

seadistamistööde eest; Kostja on teostanud hoones katla paigalduse. Tööde maksumuse

tasumiseks on kostja sõlminud laenulepingu B OÜ-ga, kes on laenusumma kandnud üle

vahetult K T OÜ-le (dtl 205 – 206); Kostja on tasunud ka hoone kindlustust. Kokku on kostja

teinud seega pärast abielu lahutamist kulutusi 13 942.02 euro eest. Kostja toob esile, et

tegemist on kulutustega, millised olid eranditult kõik vajalikud selleks, et panustada hoone

valmimisse. Nii oli selleks trepi ehitus (milline varasemalt hoonest puudus), katla paigaldus

(varasemalt oli hoone köetav ahiküttega), põrandakatte paigaldus, seinakatete paigaldus jms.

Antud tööd lõppkokkuvõttes suurendavad kinnistu väärtust tervikuna.

Hageja vaidleb vastu kostja väidetele, et perioodil 09.06.2003-06.06.2008 kandis kostja isa

kingitusena kostjale üle kokku 160 000 krooni (10 225.86 eurot), millist summat kasutas

kostja kinnistu parendamiseks/hoone ehitamiseks Kostja need väited ei ole juba seetõttu

usaldusväärsed, kuna pooled omandasid kinnistu 18.01.2006.a. müügilepingu alusel. Seega

enne 18.01.2006 kostjale tehtud ülekanded kuidagi ei saanud puudutada kinnistu parendamist/

hoone ehitamist. Seda enam, et ka ülekannetes kostjale selgitusena on märgitud lihtsalt

ülekanne või 06.06.2008 ülekande puhul selgituseks seisab palju õnne sünnipäevaks. Seega

pole tõendatud, et tegemist oleks kinkega ja need summad oleksid kulutatud kinnistu

parendamiseks/ehitamiseks (dtl 244). Abielu lahutamise ajal oli kinnistu väga heas korras ja

selles olid olemas dušinurk, trepp, valgustid, seinakatted, põrandakatted, põrandasoojustus,

katel. See kõik on näha hageja 2020.a mais tehtud fotodelt ja kostja 08.06.2020 tellitud

hindamisaktist. Sellest lähtudes on ilmne, et kõik kostja vastuhagiga esitatud lisad 12-27 on

võltsitud ja tehtud tagantjärgi. Sellest tulenevalt pole usutav, et vastuhagile lisatud

maksekorraldustega tasuti need arved, mis on lisatud vastuhagile ja on ilmselt võltsitud.

Sellest tulenevalt võltsitud dokumentide alusel on alusetu nõuda hagejalt mistahes hüvitust

või vähendada hageja hüvitust (dtl 244-245). Hageja palub mitte arvestada kostja

omaalgatuslikud hagejalt nõusolekut küsimata tehtud tööde, materjalide ja seadmete

maksumuse ühisvara jagamisel ja hageja hüvituse kindlaksmääramisel, kuna VÕS § 1042 lg

2 p 2 alusel kostjal puudub selline nõudeõigus hageja vastu. Sellest tulenevalt hageja palub

poolte ühisvara jagamisel ja hagejale hüvitise kindlaksmääramisel mitte arvestada kostja

poolt tehtud kulutusi isegi kui kohus tuvastab, et mingid kulutused kostja tegi (dtl 484).

Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada

PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29).

Esiteks võimaldas PKS1995 § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või

täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste

kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara

jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on

abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade

ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale

kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara

arvel. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema

tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34.

2-20-17287

Kohus leiab, et lähtudes Riigikohtu ülaltoodud seisukohast võib kostja poolt soovitud

kõrvalekaldumine aset leida üksnes kuni 1. juulini 2010 toimunud kõrvalekaldumise aluste

osas ja sellest edasi tuleb vaadata juba PKS § 34 lg 2.

Antud juhul on seega perioodil 09.06.2003-06.06.2008 väidetud kostja isa kingituste (kokku

10 225.86 eurot) osas võimalikud kõrvalkaldumise alused tekkinud PKS1995 kehtivuse ajal.

Riigikohus on selgitanud, et nõue nii PKS § 34 lg 2 kui ka PKS1995 § 19 lg 2 alusel saab

tekkida olukorras, kus ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja

objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Seega on PKS § 34 lg 2

ja PKS1995 § 19 lg 2 alusel esitatavate nõuete peamised sisulised eeldused sarnased.

Eelkõige tuleb nõuet esitada soovival abikaasal tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara

ühisvara omandamiseks või parendamiseks (vt Riigikohtu lahend 2-21-6200 p 25).

Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et kinnistule on abielu ajal tehtud parendusi kostja

isalt kingiks saadud rahaliste vahenditega. Ühegi isa ülekande osas ei nähtu selle konkreetne

kasutus mingi konkreetse parenduse heaks. Ükski panus ei ole selgelt ja objektiivselt

seostatav ühegi parendusega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja isa poolt antud raha

(kokku 10 225.86 eurot) osas puuduvad alused poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks.

Nagu kohus ülalpool märkis, tuleb peale 1. juuli 2010 toimunu, ehk siis kostja poolt pärast

abielu lahutamist ühisvaraks olevale kinnistule kostja lahusvarast väidetavalt tehtud kulutuste

osas kokku summas 13 942.02 eurot, kohaldada mitte enam PKS1995 § 19 lg 2 vaid

PKS § 34 lg 2. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara

huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.

Hageja on argumenteerinud et VÕS § 1042 lg 2 p 2 alusel kostjal puudub nõudeõigus hageja

vastu.

Kostja on avaldanud, et hageja nõusolekuta tehtud töid saab ja tuleb arvestada ühisvara

jagamisel. Kostja leiab, et selleks, et kinnisasja väärtus säiliks või ka suureneks üksnes

turusituatsioonist tingituna, on vajalik kinnisasja hooldada, sh vajadusel teha remonti ning

teisi vajalikke töid. Seda nimelt selleks, et see oleks vähemalt sellises seisus nagu see oli

kohtumenetluse algatamisel.

VÕS § 1042 lg 1 sätestab, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib

nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on

seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud

ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel

võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab

muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. VÕS § 1042 lg 2 p 2 sätestab, et

kulutuste tegijal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui kulutusi

teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise

kavatsusest õigeaegselt teatanud.

Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on mitte ainult hageja esemele kostja poolt tehtud kulutusega

vaid hageja ja kostja ühisele esemele kostja poolt tehtud kulutusega, siis kehtib pigem

Asjaõigusseaduses ühise omandi kohta sätestatu.

Kohus leiab, et kostja rahalised vahendid peale lahutust olid kostja lahusvara. Samal ajal oli

vaidlusalune kinnistu jätkuvalt poolte ühine ühisvara. Seega olid pooled peale lahutust eraldi

varadega isikud, kellele mõlemale kuulus ühise varana vaidlusalune kinnistu. Kohus ei leia, et

üks omanikest võib teha ühisele omandile ükskõik mis kulutusi ilma teise omaniku

nõusolekuta ja seejärel nõuda neilt kulude hüvitamist vaid tegemist peab olema vajalike ja

põhjendatud kulutustega.

2-20-17287

Riigikohus on lahendis nr 2-17-15677 p 19.2 selgitanud, et pärast abielu lõppemist ei kohaldu

endiste abikaasade vahelistele suhetele enam PKS §-des 15-21 sätestatu, millest muuhulgas

koostoimes PKS § 28 lg-ga 3 tuleneb abikaasade üldine koostöökohustus (vt ka RKTKo

22.06.2022, 2-20-13586/103, p 12.3). Samas tuleb PKS § 37 lg 2 järgi kuni ühisvara

jagamiseni kohaldada ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes PKS §-des 28-34

ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid. Kuna abielu kestel kohalduvad ühisvara ühise

valitsemise sätted koos PKS §-s 15 ja § 28 lg-s 3 väljenduva abielulise koostöökohustusega,

mis abielu lõppedes ära langeb, tuleb lahutatud abikaasade vahelises suhtes AÕS § 70 lg 6

järgi kohaldada AÕS § 72 lg-t 5. Eelnimetatud sättest tulenevalt peavad endistest abikaasadest

ühisomanikud käituma teineteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma

teineteise õiguste kahjustamisest, ja neil on vastastikku õigus nõuda, et ühisomandis olevat

asja vallataks ja kasutataks mõlema huvides.

AÕS § 70 lg 1 sätestab, et ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv

omand. AÕS § 70 lg 2 kohaselt ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 70 lg 3

sätestab, et kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises

asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 4 järgi on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt

kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 5 sätestab, et ühine

omand on kaasomand, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 70 lg 6 kohaselt

ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas

seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 72 lg 1 järgi valdavad ja kasutavad kaasomanikud

ühist asja kokkuleppel. Kaasomanike häälteenamusega tehtava otsusega võib otsustada

küsimusi, mis jäävad ühise asja tavapärase valdamise ja kasutamise piiridesse. Häälte arv

otsuse tegemisel sõltub omandi osa suurusest. AÕS § 72 lg 4 sätestab, et kaasomanikul on

õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta

võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt

nende osadega.

Tulenevalt ülaltoodud Riigikohtu lahendist kohalduvad peale lahutust endiste abikaasade

poolt ühise vara valitsemisele mh Asjaõigusseaduses kaasomandi valitsemise kohta käivad

sätted. Vaidlust ei ole, et hageja nõusolekut kostja poolt peale lahutust ühisele kinnistule

tehtud kuludeks ei olnud, mistõttu võib kostja nõuda nende kulude hüvitamist üksnes juhul,

kui tegemist oli asja säilitamiseks vajalike kuludega. Vajalikud kulud nimetab TsÜS § 63.

TsÜS § 63 sätestab, et esemele tehtud kulutused on: 1) vajalikud, kui nendega säilitatakse eset

või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest; 2) kasulikud, kui nendega eset oluliselt

parendatakse; 3) toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust

või ilu.

Antud juhul ei ole kostja poolt kirjeldatud kulude puhul kohtu hinnangul tegemist kuludega

mis oleksid olnud vajalikud, et säilitada eset või kaitsta seda täieliku või osalise hävitamise

eest. Lähtudes ülaltoodud Riigikohtu lahendist leiab kohus, et kostja vajas peale lahutust

ühisele kinnistule selliste kulude tegemiseks hageja nõusolekut, mida kostjal ei olnud.

Kuivõrd hageja nõusolekut ei olnud, ei saa kostja nõuda nende kulude hüvitamist. Seega see

kas kostja eelpool nimetatud kulud kandis või mitte, ei oma tähtsust, kuivõrd hageja

nõusoleku puudumise tõttu ei pea neid kulusid ühisvara arvelt kandma.

Kinnistu XXX, XXX (registriosa nr. xxx)

Vaidlus puudub selles, et poolte ühisvaraks on kinnistu asukohaga XXX, XXX (registriosa nr.

xxx), mis omandati 18.01.2006.a ostumüügi lepingu alusel.

Pooled on menetluse keskel vaielnud kinnistu turuväärtuse üle. Hageja ütleb kinnistu

väärtuseks 290 000, kostja 137 825 eurot. Kuivõrd pooled ei jõudnud kinnistu turuväärtuse

2-20-17287

osas konsensusele, määras kohus poolte nõusolekul kinnistu turuväärtuse hindamiseks

ekspertiisi (dtl 523 – 524) Ekspertiisiakti kohaselt on kinnistu väärtus 2022.a seisuga 232 000

eurot (dtl 533 – 562). Kohtul ei ole põhjust nimetatus kahelda ning kohus lähtub kinnistu

väärtuse hindamisel kohtule esitatud ekspertiisiaktist, lugedes kinnistu väärtuseks 232 000

eurot.

Pooled ei vaidle selle üle, et kinnistu jätta kostja ainuomandisse.

Seega kuna poolte poolt soovitud kinnistu jagamise viis on jagada see kostja ainuomandisse,

tuleb lõpetada poolte ühisomand kinnistule asukohaga XXX, XXX, (registriosa number xxx)

ja jätta see kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara

väärtuse eest.

Kuivõrd kohus leidis eespool otsuses, et puudub poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks alus,

on õiglaseks hüvitiseks on PKS § 37 lg 3 kohaselt kinnistu väärtusest 232 000 eurot pool ehk

116 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja rahaline hüvitis

enamsaadu ühisvara arvel summas 116 000 eurot.

Laenukohustus

X AS-ga sõlmitud Laenulepingust nr xxx

Pooled sõlmisid 05.12.2005 (ehk enne 18.01.2006 ostu-müügilepingu sõlmimist) L Pangaga

laenulepingu nr xxx laenusummale 47 934.- eurot sihtotstarbega kinnistu XXX, XXX,

ostmiseks (dtl 252 – 253). Vaidlus puudub, et laenukohustuse jääk lahutuse seisuga oli 19

812.69 eurot. Kostja palub jätta kohutuse enda omandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks

välja hüvitise.

Hageja väidab, et sellest rahast kulutasid pooled ainult 195 652,00 Eesti krooni ehk 12

504.44 eurot kinnistu ostmiseks. Laenulepingust tuleneva laenusumma kandis pank kostja

D.I kontole. Hageja võib oletada, et ülejäänu laenuraha (35 429,56 eurot) ei kasutanud D.I

perekonna huvides vaid kasutas seda enda ja D.I venna A D.I mitmete äriühingute

äritegevuseks (OÜ B, OÜ B E OÜ, Q T OÜ, Q, OÜ B F, B A OÜ, B A OÜ jne). Nimetatud

summa ulatuses on seega tegemist kostja ainuisikulise laenukohustusega ning hageja ei

vastuta laenu eest, mis polnud kasutatud perekonna huvides. Seetõttu hageja vaidleb sellele,

et ta peaks laenujäägist tasuma mistahes summa. Pigem vastupidi, tuleb poolte ühisvara hulka

sisse nõuda abielu kestel ühisvara arvel kostja lahuskohustuse eest tasutud summad (dtl 245).

Seejärel hageja oma 26.03.2024.a menetlusdokumendis väitis, et hageja arvates kulutas kostja

laenuks võetud summad osaliselt mitte perekonna huvides. Hageja hinnangul on mitte

perekonna huvides kulutatud summa 13 802,46 eurot (6920,33 +1150,41 + 5731,72). Hageja

täiendas seega hagi eset ja palus täiendavalt kostjalt välja nõuda poolte ühisvarasse summa 13

802,46 eurot ning jagada see poolte vahel võrdselt. Jagamise tulemusel välja mõista kostjalt

hageja kasuks hüvitis summas 6901,23 eurot.

Kostja vaidleb hageja väidetele vastu. Laenusumma, mis jäi üle kinnistu ostust kasutati maja

ehitamiseks/parendamiseks. Kinnistuga seotud laenumaksed olid alati tagastatud kostja

arvelduskontolt ning äriühingute seotud laenud jms äriühingute arvelt. Kostja tõi välja, et

hageja nõuded on täies mahus nii põhjendamata kui ka tõendamata. Nimetatud nõude puhul

on tõendamiskoormis hagejal, kuid hageja enda väiteid tõendanud ei ole, mistõttu palub kostja

sellise haginõude täiendamise jätta rahuldamata.

Kohus selgitas oma 30.04.2024 menetlusdokumendis, et kehtib eeldus, et nii kostja kui ka

hageja pangakontol olevad rahalised vahendid on poolte ühisvaraks ning rahalisi vahendeid

võib teise abikaasa nõusolekuta kasutada perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

Juhul kui hageja väidab, et kostja ei ole kasutanud poolte ühisvara eesmärgipäraselt ning on

tegelikult kasutanud rahalisi vahendeid summas 13 802,46 eurot ainult enda huvides st

lahusvarana, tuleb hagejal nimetatud väiteid ka tõendada. Käesolevalt on hageja esitanud vaid

2-20-17287

paljasõnalised väiteid, mille tõepärasust ei ole tõendatud ja millele teine pool on vastu

vaielnud. Kohus andis hagejale tähtaja esitada kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid, mis

kinnitavad hageja eelpool esile toodud väiteid.

Hageja esitas oma täiendava seisukoha 27.06.2024 väites, et ühisvarana kostja kontol olnud

raha oli kostja poolt sularahana kontolt välja võetud ja kulutatud mitte perekonna huvides

vaid OÜ-sse B panustamiseks. Hageja selleks kostjale nõusolekut ei andnud. Hageja esitas

tõenditeks OÜ B registrikaardi ja majandusaasta aruanded (dtl 860 -888). Hageja mh soovis

täpsustada enda 26.03.2024 seisukohas esitatud täiendavat nõuet. Hageja arvates kostja

kulutas laenuks võetud summad osaliselt mitte perekonna huvides. Täpsemalt, mitte

perekonna huvides ega perekonna igapäeva vajadusteks kostja kulutas ajavahemikul 2006

kuni 2009 kostja pangakontolt nr XXX sularahana välja võetud summad üldsummas 115 200

Eesti krooni ehk 6920,33 eurot. Samuti hageja leiab, et perekonna huvides ega perekonna

igapäeva vajadusteks pole kulutatud kostja pangakontolt nr XXX L pangas teisele kostja

kontole ülekantud summad üldsummas 18 000 Eesti krooni ehk 1150.41 eurot. Lähtudes

eeltoodust hageja täpsustab hagi eset ja palub täiendavalt välja nõuda kostjalt poolte

ühisvarasse summa 8070,74 eurot ning jagada see poolte vahel võrdselt. Jagamise tulemusel

välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis summas 4035,37 eurot.

Kostja leidis oma 03.07.2024 seisukohas, et olukorras, milles hageja väitel on kostja

kasutanud ühisvara hulka kuulunud rahalisi vahendeid mitte perekonna igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks, tuleb antud väidet tõendada mitte kostjal vaid hagejal, kui seesuguse

väite/nõude esitajal. Vastupidine tähendab sisuliselt seda, et kostjal tuleks tõendada

negatiivseid asjaolusid. Paljasõnalised ja tõendamata antud juhul hageja väited. Selliseid

väiteid ei tõenda ka hageja esitatud OÜ B majandusaasta aruanded. Jääb täiel määral

arusaamatuks, mida soovib hageja antud dokumentidega tõendada. Kostja märgib, et antud

dokumentidega on tõendatud üksnes see, et OÜ B on teinud investeeringuid enda põhivarasse.

Kohtule esitatud notariaalsest lepingust nähtub, et pooled ostsid kinnistu 195 652,00 krooni

ehk 12 504.44 euro eest. Vaidluse all on, kas ülejäänud laenuraha kasutati poolte ühisvara

huvides või mitte.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb solidaarkohustuse kindlaksmääramisel PKS § 210 lg 2 järgi

lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (vt Riigikohtu lahend 3-

2-1-38-14, p 13; 2-16-16114 p 30). Kehtiva PKS § 18 lg-ga 1 analoogse regulatsiooni nägi

ette PKS1995 § 20 lg 2, mille kohaselt vastutasid abikaasad ühisvara ja mõlema abikaasa

lahusvaraga perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest. Pooled sõlmisid laenulepingu

05.12.2005. Seega tuleb abikaasade vastutust laenukohustuse eest käesolevas asjas hinnata

PKS1995 § 20 lg-st 2 lähtudes.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-13-07 p 23 leidnud, et abikaasade ühisvaraks ei ole PKS § 14

lg 1 alusel siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade

ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad

vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. /.../ Vastavalt Riigikohtu varasemale

seisukohale, on perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oluline, et kohustus oleks

võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa

võetud kohustusest tingimata teadlik olema (vt Riigikohtu 19. septembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05 (RT III 2005, 28, 292)).

Esiteks leiab kohus, et osas, milles laenu kasutati ühisvaraks tuleva kinnistu ostmiseks ehk

perekonna huvides, on laen ilmselgelt ühisvaraline kohustus, selle üle pooled ka ei vaidle.

Teiseks, kinnistu ostust ülejääva laenu osas leiab kohus järgmist. Kohus leiab, et kohtule

esitatud tõenditega on võimalik tuvastada, et pangalt antud laenu tagastati perioodil

2-20-17287

01.01.2019 – 21.08.2021 kostja pangakontolt (dtl 406 – 413). Samuti on kohtule esitatud

kostja pangakonto väljavõte perioodi 21.01.2011 – 31.12.2018 kohta (dtl 433 – 471). Kohtule

esitatud tõenditega on ka tõendatud, et poolte ostetud kinnistul asunud suvilamaja ehitati

ümber aastaringselt kasutatavaks majaks. Pooled ei vaidle, et majale parendustöid tehti. Kohtu

hinnangul on eluliselt usutav, et kõne all oleva ühise laenuga tehti kinnistule parendusi, mis

on perekonna huvides. Kohus märgib siinkohal ka seda, et ühisvaralisust eeldatakse ja

vastupidist tuleb tõendada, ei ole nii, et lahusvaralisust eeldataks ja ühisvaralisust tuleks

tõendada. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks saadud laenu kasutanud perekonna

huvide asemel enda ja venna äritegevuseks. Eeltoodust tulenevat leiab kohus, et panga ees

olev laenukohustus on täies ulatuses poolte ühisvaraline kohustus, mis kuulub jagamisele.

Seega jätab kohus poolte ühisvaralise laenukohustuse X AS ees, mis tuleneb 05.12.2005

sõlmitud laenulepingust nr xxx kostja kanda ja kohustab hagejat hüvitama kostjale hageja osa

vastavast kohustusest. Hageja osa vastavast kohustusest on PKS § 37 lg 3 kohaselt pool

kohustusest 19 812,69 eurot ehk 9906,35 eurot. Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt mõista

kostja kasuks välja rahaline hüvitis summas 9906,35 eurot.

Laenukohustus Q OÜ ees

Kostja väidab, et sõlmis Q OÜ-ga 20.02.2019.a. laenulepingu. Kostja on selgitanud, et Q OÜ

poolt tasuti köögimööbli eest summas 7525 eurot, mis oli paigaldatud XXX vastavalt

lepingule XXX ning esitanud selle osas vastavad tõendid (dtl 210; 382 – 385; 473). Kostja

palub jätta kohutuse enda omandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise.

Hageja hinnangul kostja väited laenukohustusest Q OÜ ees summas 7525 eurot ei kuulu

poolte ühiskohustuste hulka ja selle tõendamiseks esitatud dokumendid on võltsitud ja tehtud

tagantjärgi. Kostja väited, et selle arvel osteti mingi mööbel kinnistule on paljasõnalised ja

otsitud (dtl 245).

Kohus nõudis seejärel hageja taotlusel E M OÜ-st välja tõendeid seoses köögimööbliga. Need

ka esitati (dtl 686 – 694). Tõenditest nähtub, et Q OÜ tellis E M OÜ-lt köögimööbli, mille E

M OÜ paigaldas 29.04.2019 XXX, vastavalt lepingule XXX.

Viimasel istungil avaldas hageja, et laenu osas hagejal puudus info, et osteti köögimööblit

mingi laenuga. See selgus alles siis, kui esitati vastuhagi kostja poolt. Köögimööbel on sisse

ehitatud ja jääb kostjale, hageja ei saa aru, miks ta peab selle eest maksma.

Kohus leiab, et Q OÜ-ga 20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus oli

ühisvaraline kohustus, kuivõrd esitatud tõenditest nähtub, et kohustus võeti abielu ajal ja seda

kasutati ühisvaraks oleva kinnistu huvides. Hageja argumendid, et köögimööbel jääb ju

kinnistule, mis jääb kostjale, ei ole asjakohased, kuivõrd see ei muuda Q OÜ õigust oma raha

tagasi saada.

Seega jätab kohus poolte ühisvaralise laenukohustuse Q OÜ ees, mis tuleneb 20.02.2019.a.

sõlmitud laenulepingust, kostja kanda ja kohustab hagejat hüvitama kostjale hageja osa

vastavast kohustusest. Hageja osa vastavast kohustusest on PKS § 37 lg 3 kohaselt pool

kohustusest 7525 eurot ehk 3762,50 eurot. Eeltoodust tulenevalt, tuleb hagejalt mõista kostja

kasuks välja rahaline hüvitis summas 3762,50 eurot.

Osalused äriühingutes

Kohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et neli äriühingut, mida hageja on

esitatud hagis soovinud jagada, on ühisvara osa. Vaidlus on äriühingute väärtuse ja

jagamisviisi osas.

2-20-17287

Hageja hinnangul on C OÜ osa suuruse väärtus 1225 eurot; B A OÜ osa suuruse väärtus 1200

eurot; B A OÜ osa suuruse väärtus 1225 eurot; V OÜ osa suuruse väärtus 1250 eurot. Kostja

väited C OÜ, B A OÜ, B A OÜ, V OÜ kohta on hageja hinnangul otsitud ja paljasõnalised

ning pole millegagi tõendatud (dtl 245).

Kostja väidab, et poolte ühisvarasse kuuluvatel äriühingutel puudub igasugune väärtus.

Ekslikud on hageja väited, millega hageja hindab osalusi ettevõtetes C OÜ, B A OÜ, B A OÜ,

ja V OÜ vastavalt osaluste nimiväärtustele. Kostja selgitab, et antud äriühingud ei ole

tegutsevad, neil puudub vara ning kostjal puuduvad faktiliselt nii vahendid (sh rahalised) kui

ideed nende tegevuse taaskäivitamiseks. Veelgi enam, äriühingud on asutatud sissemakset

tegemata ehk mida arvestavalt peaks hageja nö esmase nõude rahuldamisega kaasnema

eelnevalt osakapitali sissemaksmine hageja enda poolt.

Kohus märgib, et hageja soovis äriühingute kostjale jätmist ja selle eest kostjalt hüvitist,

alternatiivselt äriühingute müümist enampakkumisel ja tulemi võrdselt pooleks jagamist

poolte vahel. Kostja soovis äriühingute endale jätmist ilma hüvitiseta hagejale või

alternatiivselt hagejale jätmist. Kohtuistungil avaldas kostja täiendavalt, et äriühingud võib

müüa avalikul enampakkumisel või jätta see vara jagamata, või jätta hagejale 0-eurose

maksumusega.

Kuivõrd hageja äriühinguid endale ei taha ja kostja tahab endale ainult ilma hüvitise tasumise

kohustuseta, millega hageja nõus ei ole, siis on ainuke võimalik ühisvaraliste äriühingute

jagamise viis nende müümine enampakkumisel ja tulemi poolte vahel võrdselt jagamine.

Hageja kasutuseelise nõue

Kasutuseelise osas toetub hageja asjaolule, et oli sunnitud lahkuma majast aadressil XXX,

XXX, elama teise elukohta, kuna 2020 kevadel kostja tõi elama nende ühisesse elamusse oma

uue naisterahva. Kostja uus elukaaslane tekitas kostja heakskiidul majas moraalse ja

psüühilise terrori (kamandas kõiki majas, võttis luba küsimata hageja asju, tegi iseenda

äranägemisel ümberkorraldusi kedagi küsimata (isegi kui see puudutas hagejat), pahasti

suhtus hageja lastesse ja hagejasse, jämedalt ja üleolevalt rääkis hageja ja lastega, mitmel

korral takistas hagejal majja sisenemist. Kuna elamine majas muutus hagejale ja lastele pideva

pinge ja stressi tõttu võimatuks, siis hageja noorema pojaga A oli sunnitud lahkuma elama

teise elukohta. Kostja hakkas kasutama kinnistus ainuisikuliselt, vahetas maja ukselukud ning

hagejale uusi võtmeid ei andnud. Eeltoodu tõttu hagejal puudub juurdepääs majja (dtl 646 –

647). Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks kasutuseelise hüvitus arvestusega 650.-

eurot iga kuu eest alates hagi kohtusse esitamisest kuni hageja kohta kinnistu XXX, XXX,

(registriosa number xxx) omanikukande kustutamiseni kinnistusregistris.

Kostja vaidleb esitatud taotlusele vastu. Kostja ei ole abielu ajal ega ka lahutuse järgselt

loonud uusi suhteid. Kostja ei ole hagejale sulgenud ligipääsu/juurdepääsu ühisele elamisele -

hageja sai vabalt (ja igal ajal) tulla ja võtta endale kuuluvaid esemeid. Seda enne abielu

lahutamist, kui ka pärast abielu lahutamist. Seda võimalust hageja faktiliselt ka kasutas ning

lisaks isiklikele esemetele on võtnud ühes ka pooltele ühiselt kuulunud esemeid (dtl 668 –

669).

AÕS § 70 lg 6 järgi kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui

ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg 1 järgi kaasomanike

osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg

2 kohaselt kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust, kui

kaasomanike kokkuleppega ei nähta ette teisiti. AÕS § 71 lg 3 järgi on kaasomanikul teiste

kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike

õigusi. AÕS § 72 lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei

2-20-17287

takista teiste kaasomanike kaaskasutust. AÕS § 72 lg 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda

teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike

huvides. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest,

eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.

Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 71 lg 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte

alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi

mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on ka

see, kui üks kaasomanikest kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda, sest

sellega saab ta kaasomandisuhtest alusetult tulu, mis ei vasta tema osale ühises asjas. Ka

TsÜS § 62 lg-st 4 tuleneb kaasomaniku õigus saada vilja kogu ajavahemiku eest, mil teine

kaasomanik oma kaasomandi osast suuremat pinda kasutas. Kuna seadus näeb ette, et

kaasomaniku osale vastavat tulu, mida tal on õigus saada, ei või vähendada, siis tuleb

tunnustada tema õigust saada teiselt kaasomanikult tasu talle mittekuuluva vara kasutamise

eest (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-93-12; 3-2-1-137-10; 3-2-1-149-10). Ühisomandi

kasutuseelise nõude rahuldamiseks peab ühisomandi eripära arvestades tuvastama, kas kostja

tegi hagejale takistusi ühisomandis olevas korteris elamiseks (vt Riigikohtu lahend 2-14-

11930, p 13; 2-19-12055, p 14.3 kolmas lõik). Kasutuseelist ühisvarana jagades saab jagada

üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa

vastu (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-93-12 p 17).

Kohus tuvastas, et poolte vahel puudub kinnistu kasutamise osas kokkulepe. Kohus tuvastas,

et pooled ei vaidle selle üle, et hageja lahkus poolte ühisest kodust 2020.a. Vaidlus on selle

üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kasutuseeliseid, täpsemalt, kas kostja takistas hagejal

kinnistu kasutamist. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud hageja väited selle osas, et kostja tegi

hagejale takistusi ühisomandis olevas kinnistul elamiseks. Nimetatud asjaolu on mh kohus

hagejale ka varasemalt selgitanud (dtl 296), kuid hageja ei ole enda väiteid selle osas

tõendanud. Hageja esitas kasutuseelisega seonduvalt hilisemalt küll uusi asjaolusid, kuid

esitatud täiendavaid väiteid samuti ei tõendanud. Seetõttu tuleb hageja kasutuseeliste nõue

jätta rahuldamata.

Otsuse täitmise viis ja kord

Hageja palub otsuse täitmise korra osas: lõpetada poolte ühisomand kinnistule aadressil Xxx,

XXX, (registriosa number xxx) tingimusel, et kostja enne kinnistusosakonnale omanikukande

muutmise kandeavalduse esitamist maksab hagejale kohtuotsusega välja mõistetud kõikide

hüvituste üldsumma sh kogunenud kasutuseelise eest. Ainult eelmärgitud tingimuse täitmisel

annab hageja nõusoleku kinnistu XXX, XXX, (registriosa number xxx) teise jao

omanikukande, mille kohaselt pooled on kinnistu ühisomanikud, kustutamiseks ja uue kande

tegemiseks, millega D.I kantakse korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Samuti

palub hageja hagi rahuldamisel jätta edaspidi jõusse kõik hagi tagamise abinõud kostja poolt

kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja hagejale hüvitise väljamaksmiseni.

TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse

täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse

viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled

esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded

täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas.

TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse

kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi

täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle

kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist.

2-20-17287

VÕS § 110 lg 5 sätestab, et kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja

võlgnik täitmisest käesoleva paragrahvi alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku

kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes

täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse.

Riigikohus on asjas nr 2-19-18320 selgitanud, et kui taotletud on asja andmist ühele või

mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende

osad rahas, siis on kaasomanikul, kes hagi rahuldamise korral jääks oma kaasomandi osast

ilma, õigus keelduda VÕS § 110 lg 5 alusel kaasomandi lõpetamiseks vajalike tahteavalduste

andmisest seni, kuni talle hüvitatakse tema kaasomandi osa õiglane väärtus. Sellise vastuväite

esitamise korral ei jäta kohus haginõuet rahuldamata, vaid teeb § 110 lg 5 järgi otsuse, millega

kaasomanikku kohustatakse andma kaasomandi lõpetamiseks vajalikud tahteavaldused üksnes

juhul, kui kaasomandi lõpetamist nõudev kaasomanik on oma hüvitise maksmise kohustuse

täitnud või kaasomanik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Kui kaasomandi ese

on kinnisasi, kohustatakse sellisel juhul kohtuotsuse resolutsioonis kaasomandi osa kaotavat

kaasomanikku kinnistusraamatu omanikukande muutmise nõusolekut andma ning kinnisasja

valdust üle andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui kaasomanikule samal ajal hüvitatakse

tema kaasomandi osa väärtus. Sellise otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse

täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes ja sellise

täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS §-e 21 ja 184.

Hageja on tingimuse seadmise taotluse kohtule esitanud ja tulenevalt Riigikohtu vastavatest

seisukohtadest peab kohus põhjendatuks kohustada hagejat andma tahteavalduse vaidlusaluse

kinnisasja suhtes omanikukande kustutamiseks ning kostja ainuomanikuna sissekandmiseks

siis, kui kostja on tasunud hagejale hüvitise omandi kaotuse eest või kui hageja on sattunud

hüvitise vastuvõtmisega viivitusse. Kohus peab otsuse täitmise tagamiseks põhjendatuks ka

11.12.2020 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõude jõusse jätmist kuni hagejale

hüvitise väljamaksmiseni. Kostja on taotlenud tasaarvestuse teostamist ja seega kohus peab

põhjendatuks, arvestades, et mõlemad pooled peavad ühisvara jagamise tulemusena tasuma

üksteisele erinevaid hüvitisi, tasaarvestada vastastikused nõuded.

Kokkuvõte

Eeltoodust tulenevalt tuleb:

1. Hagi ja vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldada osaliselt.

2. Lugeda hageja ja kostja ühisvaraks järgnev vara:

2.1. Kinnistu asukohaga XXX, XXX, (registriosa number xxx);

2.2. Laenukohustus X AS ees, mis tuleneb 05.12.2005 sõlmitud laenulepingust nr xxx;

2.3. Laenukohustus Q OÜ ees, mis tuleneb 20.02.2019.a. sõlmitud laenulepingust;

2.4. Äriühingud C OÜ (registrikood xxx), B A OÜ (registrikood xxx), B A OÜ

(registrikood xxx) ja V OÜ (registrikood xxx).

3. Jagada poolte ühisvara järgnevalt:

3.1. Lõpetada poolte ühisomand kinnistule asukohaga XXX, XXX (registriosa number

xxx) selliselt, et anda hagejale T.Y kuuluv omandiosa üle kostja D.I D.I

ainuomandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis summas 116

000 eurot;

3.2. Jätta ühisvaraline laenukohustus X AS ees, mis tuleneb 05.12.2005 sõlmitud

laenulepingust nr xxx, kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja rahaline

hüvitis summas 9906,35 eurot;

2-20-17287

3.3. Jätta ühisvaraline laenukohustus Q OÜ ees, mis tuleneb 20.02.2019.a. sõlmitud

laenulepingust, kostja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja rahaline hüvitis

summas 3762,50 eurot;

3.4. Müüa avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras poolte

ühisvaraks olevad äriühingud C OÜ (registrikood xxx), B A OÜ (registrikood xxx), B

A OÜ (registrikood xxx), ja V OÜ (registrikood xxx). Vara müügist saadud rahast

täita esimesena täitemenetluse kulud. Ülejäänud raha jagada poolte vahel võrdselt.

4. Arvestades, et mõlemad pooled peavad ühisvara jagamise tulemusena tasuma üksteisele

erinevaid hüvitisi, tasaarvestada vastastikused nõuded, mis on kajastatud resolutsiooni

punktides 3.1, 3.2 ja 3.3 ning tasaarvestuse tulemusel lugeda hageja rahalise hüvitise

kohustused kostja ees täielikult täidetuks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline

hüvitis summas 102 331,15 eurot;

5. Kohustada hagejat T.Y andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses

kinnisasja asukohaga XXX, XXX, (registriosa number xxx) omanikukande kustutamiseks

ja kostja D.I D.I ainuomanikuna sissekandmiseks siis, kui kostja on tasunud hagejale

hüvitise 102 331,15 eurot või kui hageja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse;

6. Jätta Harju Maakohtu 11.12.2020 hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna kuni hagejale hüvitise

väljamaksmiseni.

7. Ülejäänud osas jätta nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1

kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kumbki pool

taotleb menetluskulude vastaspoole kanda jätmist.

TsMS § 164 lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1

sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline

jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi

vajadusi.

Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust kõrvale

kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi tegemist

oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-12-07

sedastanud, et „Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole

menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole

huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja

millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas

olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne

teist abikaasat.“

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kuivõrd

kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Viktor Bome

2-20-17287

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2025. a

otsusega nr 2-20-17287