3-23-260/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-260

Haldusasi

N.Y kaebus Rae valla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – N.Y

Vastustaja – Rae vald, esindaja C.L

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata N.Y taotlus kaebuse täiendamiseks uue nõudega maksta

hüvitist ebamõistlikult pika apellatsioonimenetluse eest.

2. Jätta N.Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21. juuni

2023. a otsus haldusasjas nr 3-23-260 muutmata.

3. N.Y-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda.

Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja elukoha aadressid tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. jaanuaril 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-23-260

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.Y esitas Rae Vallavalitsusele 15.08.2022 munitsipaaleluruumi üürimise taotluse,

milles märkis, et ta vabanes vanglast 17.06.2022 ning tal ei ole alates sellest kusagil elada,

mistõttu elab ta telgis. Rae valla eluasemekomisjon arutas N.Y taotlust 29.08.2022 koosolekul

ning otsustas lükata taotluse arutamise edasi kuni täpsemate asjaolude selgumiseni ja

sotsiaalametilt info saamiseni. Rae valla eluasemekomisjon arutas N.Y taotlust uuesti

19.09.2022 koosolekul, mille protokolli väljavõtte kohaselt oli täiendav info laekunud ning

N.Y-le otsustati pakkuda korterit KKK ja sõlmida sobivusel üürileping tähtajaga üks aasta.

N.Y-d teavitati eluasemekomisjoni otsusest 21.09.2022 kirjaga nr 4-10/73-2 (edastati

väljavõte 19.09.2022 koosoleku protokollist), kuid taotleja ei vastanud pakkumisele ning ei

pöördunud Rae valla poole üürilepingu sõlmimiseks.

2. N.Y esitas Rae Vallavalitsusele 03.01.2023 munitsipaaleluruumi üürimise taotluse,

milles märkis, et tema olemasolevaks eluruumiks on 1 m2 suurune sahver ning taotleja soovib,

et tal oleks kusagil ööbida ja tunda ennast kodus. Rae valla eluasemekomisjon arutas N.Y

korduvat taotlust 27.01.2023 koosolekul, mille protokolli väljavõtte kohaselt on N.Y

registreeritud elukohaks alates 10.01.2023 RRR. Sellest lähtudes otsustati, et puudub alus N.Y

arvamiseks munitsipaaleluruumi üürimiseks õigustatud isikute hulka ning avalduse

menetlemine tuleb lõpetada. N.Y-d teavitati eluasemekomisjoni otsusest 31.01.2024 kirjaga

nr 4-10/2-1 (edastati väljavõte 27.01.2023 koosoleku protokollist).

3. N.Y esitas Tallinna Halduskohtule 03.02.2023 kaebuse mõista Rae vallalt tema kasuks

välja 50 000 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest seoses sellega, et kaebajale ei

võimaldatud pärast vangistusest vabanemist elamispinda ja vältimatut sotsiaalabi. Kaebaja

tegi juba vanglas viibides vastustajale avalduse, et vajab pärast vabanemist 17.06.2022

elamispinda (turvakodu teenust). Kaebaja vabanes vanglast ilma elamisloakaardi ja kehtiva

passita ning suundus Rae Vallavalitsusse, kuid talle vastati, et vabastamisõiend ei ole kehtiv

dokument ja keelduti vältimatu sotsiaalabi andmisest. Seetõttu pidi kaebaja elama õues, sest

tal puudusid kehtivad dokumendid, et taotleda sotsiaalabi ja asuda tööle. Kaebaja pöördus

dokumentide saamiseks migratsiooniametisse 18.06.2022, kuid ametnike puhkuse tõttu

soovitati tal tulla tagasi kuu aja pärast. Kaebaja oli teadmatuse tõttu paanikas ning pidi

varastama poest telgi koos magamisvarustusega ja asus elama XXX karjääri kaldale. Kaebaja

oli šokiseisundis, kuni sai kuu aja pärast elamisloakaardi ning naasis 18.07.2022 Rae valda, et

taotleda elamispinda, kuid talle vastati, et munitsipaaleluruumide fond on täitsa puudu.

Kaebajale maksti 18.07.2022 välja vabanemistoetus 50 eurot (ehkki ta vabanes juba

17.06.2022), kuid keelduti eluruumi kompensatsiooni maksmisest. Rae valla veebilehel ja ka

Tallinna Vanglas puudub vajalik info eluaseme kompenseerimise kohta. Tõele ei vasta väide,

et Rae valla eluasemekomisjoni 19.09.2022 otsusega pakuti kaebajale munitsipaaleluruumi

KKK. Seda eluruumi pakuti kaebajale kaks aastat varem, kui ta eelmine kord vabanes. Siis

kaebaja keeldus sellest, kuna korter oli avariilises seisundis ja remontimata ning puudus

pesemisvõimalus. Vastustaja tegevus on vastuolus sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-ga 8,

2(10)

3-23-260

sest kaebaja on jäetud süüliselt ilma vältimatust sotsiaalabist ja ta oli sunnitud pöörduma

varjupaika. Kaebajat on koheldud diskrimineerivalt ja ebainimlikult. Kaebaja soovib

täiendavalt esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude Tallinna Vangla vastu seoses

diskrimineerimisega, kuna kaebajale jäeti väljastamata elamisloakaart.

4. Rae vald palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Rae valla eluasemekomisjon pakkus

19.09.2022 otsusega kaebajale üürimiseks munitsipaaleluruumi KKK. Kaebajale saadeti

koosoleku protokolli väljavõte, kuid kaebaja ei vastanud pakkumisele ega pöördunud

vastustaja poole üürilepingu sõlmimiseks. Rae Vallavolikogu 20.01.2015 määruse nr 35 „Rae

valla omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise ning nende üürimist

taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord“ (määrus nr 35) § 3 lg 3 kohaselt peab

munitsipaaleluruumi üürimise taotleja rahvastikuregistri järgne elukoht olema Rae vallas.

Kaebaja rahvastikuregistri järgne elukoht on alates 10.01.2023 Tallinna linn, mistõttu puudub

alus kaebaja arvamiseks munitsipaaleluruumi üürimiseks õigustatud isikute hulka ning

kaebajal puudub õigus Rae vallas munitsipaaleluruumi üürimiseks. Kaebajat on otsusest

teavitatud. Kaebaja on Rae vallalt taotlenud ja talle on makstud kinnipidamisasutusest

vabanenud isiku toetust 50 eurot (18.07.2022) ning toimetulekutoetust 200 eurot (22.07.2022,

31.08.2022, 15.09.2022, 10.10.2022, 11.11.2022, 27.12.2022 ja 10.01.2023). Edasiselt on

kaebajale toetusi maksnud Põhja-Tallinna Valitsus. Kaebajale on võimaldatud ja pakutud ka

toidupanga abi pakke. 2022. a novembris pakutud toiduabi pakist kaebaja loobus.

5. Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2023 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse

kaebuse täiendamiseks uue nõudega mõista Tallinna Vanglalt välja 20 000 eurot kaebajale

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning jättis N.Y kaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas 05.06.2023 taotluse täiendada kaebust Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise nõudega seoses sellega, et Tallinna Vangla jättis kaebajale väljastamata

elamisloakaardi ja ei taga sotsiaalteenuste taotlemiseks vajaliku info kättesaadavust. Tegemist

on uue nõudega uuel alusel ning teise vastustaja vastu. Kaebuse muutmise taotluse

rahuldamine venitaks asja lahendamist ülemäära, mh tuleks kontrollida kohustusliku

kohtueelse menetluse läbimist ja tasumata on riigilõiv. Olemuselt on tegemist täiesti uue

kaebusega, mis on võimalik esitada kohtule iseseisvalt ja selle menetlemiseks praeguse

haldusasja raames puudub praktiline vajadus (HKMS § 49 lg 1).

Kaebaja väidetest lähtudes on asjas taotletud mittevaralise kahju hüvitamist seoses süüliselt

väärikuse alandamisega. Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav

sotsiaalteenus (SHS § 41 lg 1). Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel lähtutakse

esmajärjekorras isiku vajadusest (SHS § 3 lg 1 p 1, § 15 lg-d 1 ja 2). Kaebajal on õigus nõuda

vastustajalt eluruumi tagamist, kui ta ei ole ise võimeline endale ja oma perekonnale eluruumi

tagama. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastustajale eluruumi üürimise taotluse

enne 15.08.2022. Seetõttu ei saanud vastustaja tegevus enne nimetatud kuupäeva rikkuda

kaebaja õigusi. Vastustaja on tõendanud, et kaebaja avaldust on menetletud. Kuigi vastustaja

ei ole tõendanud otsuste kaebajale kättetoimetamist, oleks kaebaja pidanud ka ise tundma huvi

selle vastu, kas tema avalduse kohta on tehtud otsus. Kaebaja poolt avaldatu, et vastustaja

pakutud korter ei vasta tema ootustele, viitab pigem, et kaebaja ei pidanud vastustaja pakutud

korterit sobivaks ja keeldus sellest. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja lisa-aadress alates

19.08.2022 Tallinnas PPP, mis viitab kohtu hinnangul, et kaebaja asus faktiliselt juba 2022. a

augustis elama Tallinnasse ning ei soovinud enam asuda elama 19.09.2022 otsusega temale

eraldatud eluruumi. Kuna 15.08.2022 taotlus ei sisaldanud taotlust kompenseerida eluruumi

üürimisega tekkida võivad kulud, siis ei saa vastustajale ette heita, et ta kaebajale vastavat

teenust ei pakkunud.

3(10)

3-23-260

Kaebaja esitas teistkordse avalduse munitsipaaleluruumi üürimiseks 03.01.2023. Kuna

kaebaja rahvastikuregistri järgne elukoht oli alates 10.01.2023 Tallinn, siis on vastustaja

määruse nr 35 § 3 lg 3 alusel jätnud kaebaja taotluse 27.01.2023 otsusega õigesti rahuldamata,

sest kaebaja elukoht ei olnud enam Rae vallas. Kokkuvõttes ei ole vastustaja rikkunud kaebaja

õigusi, jättes talle ajavahemikul 17.06.2022–27.01.2023 tagamata munitsipaaleluruumi

üürimise võimaluse. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks menetluse käigus rikkunud kaebaja

õigusi või kohelnud teda diskrimineerivalt. Kaebajale on makstud toimetulekutoetust,

mistõttu ei ole ta jäänud ilma vältimatu sotsiaalabita. Kaebaja ei ole tõendanud, et taotles

kinnipidamisasutusest vabanenud isiku toetust enne 18.07.2022, mistõttu ei ole vastustaja ka

selle toetuse maksmisel rikutud kaebaja õigusi. Samuti ei nähtu, et kaebajat oleks menetluses

koheldud diskrimineerivalt. Rae valla veebilehel on taotlejale vajalik info hõlpsasti leitav ning

veebilehel orienteerumine ei ole ülemäära keerukas. Huvitatud isikute (sh kaebaja) eest ei ole

infot varjatud, mh on avaldatud kinnipidamisasutusest vabaneva isiku õigus toetusele. Miski

ei viita sellele, et kaebaja õigusi sotsiaalabi taotlemisel ja saamisel oleks kuidagi rikutud.

Kuna puudub vastustaja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, siis ei ole kahju

hüvitamise esmane eeldus täidetud ning kohus ei kontrolli kahju hüvitamise ülejäänud

eeldusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. N.Y palub 21.07.2023 apellatsioonkaebuses (hiljem korduvalt täiendatud) tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kohus ei võtnud arvesse,

et Tallinna Vanglas on täiesti puudu vabanejate jaoks vajalik info sotsiaalhoolekande kohta

(vt vangistusseaduse (VangS) § 60). Vangla sotsiaaltöötaja kas ei tea mitte midagi või varjab

infot, samuti puudub vanglas juurdepääs internetile (v.a õigusaktid). Kaebaja pöördus

17.06.2022 Rae valla poole suusõnaliselt, et tal ei ole kusagil elada. Sotsiaaltöötaja vastas, et

kuna kaebajal ei ole kehtivat dokumenti (st kaebaja on illegaal), siis ei saa ta eluruumi ega

toetusi taotleda. Kaebaja sai vabanemistoetust pärast seda, kui ta oli endale suure vaevaga

teinud elamisloakaardi, kuigi vabanemistõendiga pidanuks saama kõik asjad aetud. Eluruumi

pakkumine 19.09.2022 ei väära asjaolu, et kaebaja pidi 17.06.2022–19.09.2022 elama õues.

Kuna kaebaja elamisloakaart oli kehtetu, siis ei saanud ta minna kusagile tööle ega ööbima.

Kaebaja 15.08.2022 taotlus oleks tulnud lahendada juba 29.08.2022, mitte viivitada otsusega

kuni 19.09.2022. Kaebaja elas ka 29.08.2022–19.09.2022 õues ning see olukord põhjustas

talle väga suurt stressi ja psüühilise trauma. Rae vald on rikkunud SHS §-des 3, 8, 131, 15, 30

ja 41 sätestatut (sh ei ole selgitanud välja kaebaja abivajadust) ning diskrimineeris kaebajat

tema varalise seisundi alusel (vt põhiseaduse (PS) § 12), sest ei taganud talle vältimatut

sotsiaalabi. Tallinna Vangla ei ole kaebaja vabanemisest Rae valda teavitanud vastavalt

VangS § 60 lg-le 4, mis kujutab samuti kaebaja diskrimineerimist. Kaebaja palub jätkuvalt

mõista Rae vallalt välja mittevaralise kahju hüvitis 50 000 eurot ja Tallinna Vanglalt 20 000

eurot ning seda koos viivisega vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 113. Kaebaja taotleb ka

temale VÕS § 94 alusel intressi maksmist 0,3% iga kohtuotsuse tegemisega viivitatud päeva

eest (s.o iga päeva eest, mis ületab HKMS § 100 lg-s 1 märgitud 9-kuulist tähtaega alates

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest 14.09.2023). Ringkonnakohtu 21.10.2024 määrus,

millega anti tähtaeg täiendavate seisukohtade esitamiseks, venitab üksnes menetlust ja raiskab

riigi ressursse.

7. Rae vald palub 16.10.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning nõustudes

halduskohtu põhjendustega. Kaebaja õigusi ei ole rikutud, teda ei ole koheldud

diskrimineerivalt ja teda ei ole jäetud ilma vältimatust sotsiaalabist.

4(10)

3-23-260

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et N.Y apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

9. Ringkonnakohus märgib esmalt vastuseks kaebaja etteheidetele seoses siinse haldusasja

lahendamise viibimisega, et HKMS § 100 lg 1 ei näe ette tähtaega haldusasja ühes

kohtuastmes lahendamiseks, vaid annab menetlusosalisele õiguse enam kui üheksa kuud

kestnud menetluses taotleda kohtult asja lahendamiseks vajalike menetlustoimingute tegemist,

et tagada menetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul. Praegusel juhul esitas kaebaja

19.10.2024 taotluse menetluse kiirendamiseks, mille ringkonnakohus rahuldas ning määras

21.10.2024 määrusega kindlaks kirjalikus menetluses nõutavad tähtajad ja otsuse avalikult

teatavakstegemise aja. Asjaolust, et 21.10.2024 määrusega anti menetlusosalistele võimalus

esitada asjas täiendavaid avaldusi ja seisukohti, ei järeldu, et sellega võeti N.Y

apellatsioonkaebus teistkordselt menetlusse. Kaebaja 21.07.2023 apellatsioonkaebus võeti

menetlusse 14.09.2023 määrusega, milles ühtlasi kohustati HKMS § 188 lg 1 p 1 alusel

vastustajat apellatsioonkaebusele vastama. Kuna kaebaja ja vastustaja olid nõustunud kirjaliku

menetlusega ning kohtuistungit ei pidanud vajalikuks ka asja menetlev kohus, siis otsustas

ringkonnakohus 21.10.2024 määrusega lahendada N.Y apellatsioonkaebuse kirjalikus

menetluses. Ühtlasi tuli ringkonnakohtul HKMS § 185 lg-st 2 ja § 132 lg-st 1 tulenevalt

määrata menetlusosalistele tähtaeg, mille jooksul on võimalik esitada täiendavaid

menetlusdokumente. Kuna tegemist on seadusest tuleneva nõudega, ei saa sellise võimaluse

andmist iseenesest käsitada menetluse venitamisena. Samuti ei määratud täiendavate

avalduste ja seisukohtade esitamiseks ebamõistlikult pikka tähtaega. Ringkonnakohus

möönab, et praeguse haldusasja menetlus apellatsiooniastmes on olnud pikk (ligemale 1,5

aastat). Asjade lahendamise kiirus on samas otseselt sõltuvuses kohtu töökoormusest (s.o

menetluses olevate kohtuasjade arvust ning nende mahust ja keerukusest) ning mitut liiki

vaidlustes on seadusega nähtud lisaks ette nende lahendamine eelisjärjekorras. Kuna

ringkonnakohtu töökoormus on praegusel ajal tavapärasest oluliselt kõrgem, siis on

paratamatu, et kõigi asjade lahendamine ei ole võimalik nii kiiresti, kui see oleks ootuspärane

normaaltingimustes. Siinses asjas esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei kujuta ka

oma olemuselt sedalaadi vaidlust, mis tuleks kindlasti lahendada eelisjärjekorras.

10. Seonduvalt kaebaja taotlusega maksta talle VÕS § 94 alusel 0,3% intressi iga päeva

eest, mille võrra on asja lahendades ületatud HKMS § 100 lg-s 1 sätestatud 9-kuulist tähtaega

alates apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, märgib ringkonnakohus, et sisuliselt on

tegemist taotlusega täiendada kaebust nõudega hüvitada õigusemõistmisel tekitatud kahju

(riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15). HKMS § 49 lg 2 kohaselt saab kaebuse muutmine

apellatsiooniastmes olla üksnes erandlik ja eeldab mõjuvat põhjust. Kuna täiendav

hüvitamisnõue ei aitaks kaebuse eesmärgi saavutamisele kaasa ning taotlus kohtu tekitatud

kahju hüvitamiseks tuleks RVastS § 17 lg 1 teise lause kohaselt esitada

Justiitsministeeriumile, keeldub ringkonnakohus HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 alusel kaebuse

muutmise vastuvõtmisest (vrd Riigikohtu 20.11.2023 otsus nr 3-12-201, p 12).

11. Kaebaja soovib apellatsiooniastmes jätkuvalt hüvitise väljamõistmist ka Tallinna

Vangla tegevusetuse eest (s.o kaebaja hinnangul on Tallinna Vangla rikkunud VangS §-s 60

sätestatut, sest ei taganud, et kaebajal oleks vangistusest vabastamise ajaks kehtiv isikut

tõendav dokument ning asjakohane ja piisav teave sotsiaalhoolekandelise abi saamise

võimaluste kohta, samuti Rae vallal info kaebaja vabanemise ja abivajaduse kohta). Kaebaja

taotlus kaebuse muutmiseks sisaldus tema 05.06.2023 menetlusdokumendis (dtl 100–115),

mis oli esitatud üsna vahetult enne halduskohtu 21.06.2023 otsuse tegemist. Seejuures oli

5(10)

3-23-260

Tallinna Halduskohus 05.05.2023 määrusega andnud menetlusosalistele täiendavate taotluste

esitamiseks aega kuni 22.05.2023. Kuna N.Y oli 05.06.2023 taotluse esitamise ajaks uuesti

vahistatu staatuses (alates 25.04.2023), siis märkis halduskohus õigesti, et vangla tekitatud

kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse pöördumine eeldab mh VangS § 11 lg-s 8 sätestatud

kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Seetõttu on ilmne, et kaebuse muutmise

lubamine oleks toonud kaasa asja lahendamise olulise viibimise. Kuna Tallinna Vangla vastu

esitatava kahjunõude asjaolud ei oleks saanud kuidagi mõjutada Rae valla tegevusele antavaid

hinnanguid, siis on halduskohus õigesti leidnud, et nõuded ei ole omavahel seotud ning

kaebuse täiendamine uue nõudega ei ole otstarbekas (HKMS § 49 lg 1).

12. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ongi N.Y esitanud Tallinna Vanglale 11.09.2023

kahju hüvitamise taotluse mh seonduvalt sotsiaalhoolekandelise teabe puuduliku jagamisega.

Tallinna Vangla jättis 14.11.2023 vastusega nr 5-37/23/73-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata, märkides VangS § 60 rikkumist puudutava väite osas, et N.Y-le oli

alustatud dokumendi taotlemist vanglas 15.03.2022 ja talle selgitati, et vabanedes tuleb tal

dokumendile järele minna, sest dokument ei saa valmis enne vabanemist (17.06.2022).

Samuti selgitati enne vabanemist kaebajale sotsiaaltoetuste saamise korda ja anti Rae

Vallavalitsuse sotsiaalosakonna telefoninumber. N.Y esitas Tallinna Halduskohtule

11.12.2023 kaebuse vangla tekitatud kahju hüvitamiseks (haldusasi nr 3-23-2834).

Halduskohus jättis 06.03.2024 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks, märkides, et mh haldusasjas nr 3-23-260 toodud asjaolude põhjal ei saa

järeldada vangla õigusvastast käitumist ja seega on kaebuse eduväljavaated väikesed (vt p-d

37–38). Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.03.2024 määrusega N.Y määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Kuna kaebaja riigilõivu ei tasunud, siis

tagastas Tallinna Halduskohus 15.05.2024 määrusega tema kaebuse. Määrus jõustus

01.06.2024.

13. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja iseenesest asjaolu, et

Rae valla eluasemekomisjoni 19.09.2022 otsusega pakuti temale munitsipaaleluruumi

üürimist KKK. Kaebaja selgitustest saab järeldada, et kõnealune korter kaebajale ei sobinud,

sest ta tutvus korteriga pärast eelmist vabanemist ja hindas selle elamiskõlbmatuks. Kohtute

infosüsteemist nähtuvalt vabanes kaebaja varasemast vangistusest 2020. a jaanuaris. Kuigi

asjas puuduvad andmed KKK eluruumi tingimuste kohta (st kas eluruum vastas SHS § 43 lg 1

p 1 nõuetele), ei olnud kaebajal ringkonnakohtu hinnangul põhjust ilma pakutud korteriga

uuesti tutvumata sellest keelduda. Isegi kui korter võis 2020. a alguses olla avariilises seisus,

ei ole alust eeldada, et korter on enam kui poolteist aastat hiljem jätkuvalt samas seisus või

veel elamiskõlbmatum. Seetõttu on vastustaja SHS § 41 lg-s 1 sätestatud eluruumi tagamise

kohustuse KKK korteri pakkumisega alates 19.09.2022 otsuse teatavaks tegemisest

(21.09.2022) täitnud (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2024 otsus nr 3-20-2137, p 19).

Apellatsioonkaebuses ongi rõhutatud eeskätt vastustaja tegevusetust 17.06.2022 ning viivitust

15.08.2022 taotluse lahendamisel.

14. Apellatsioonkaebuse põhjal ei ole lisaks sisulist vaidlust, et Rae valla eluasemekomisjon

jättis 27.01.2023 otsusega N.Y 03.01.2023 korduva taotluse õiguspäraselt rahuldamata, sest

kaebaja rahvastikuregistri järgseks ja ka tegelikuks elukohaks oli alates 10.01.2023 RRR,

Tallinn. Kuna SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu

sotsiaalabi ja muu abi andmist kohustatud korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud

elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus, siis tuli kaebajal pärast 10.01.2023 vajalike

teenuste ja -toetuste saamiseks pöörduda Tallinna linna poole.

6(10)

3-23-260

15. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt

olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju

tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu (tegevus või tegevusetus) avalik-

õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks;

5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud kohustuse või normi kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2

ja § 1045 lg 3). RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. VÕS § 128 lg 5

kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja

kannatusi. Mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed

(valu ja kannatused) olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad ehk rikkumise raskus peab

õigustama selle eest valuraha maksmist (nt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4;

27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Süü

vormid on VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hüvitise suuruse

määramisel tuleb lisaks arvestada RVastS §-s 13 sätestatud riigi vastutust piiravate

asjaoludega. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus

kaalutlusõiguse alusel (nt Riigikohtu 20.10.2021 otsus nr 3-19-2061, p 18; 18.06.2020 otsus

nr 3-16-1903, p-d 31–34; 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9). Kahjunõude rahuldamise

eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused

oleksid täidetud (nt Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 17).

16. Eespool märgitust lähtudes hindab ringkonnakohus järgnevalt üksnes küsimusi, kas Rae

vald oli kaebaja 17.06.2022 pöördumise alusel õigusvastaselt ja süüliselt tegevusetu ning kas

kaebaja 15.08.2022 taotluse lahendamisel esines õigusvastane ja süüline viivitus ning kas

nende tegude tagajärjel on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju, mis tuleb temale rahas

hüvitada. Kuna kaebaja on seostanud mittevaralise kahju tekkimist sellega, et vastustaja ei

taganud temale õigeaegselt eluruumi ja vältimatut sotsiaalabi, siis võib mittevaralise kahju

olla tekitatud nii väärikuse alandamisega kui ka eraelu puutumatuse rikkumisega. Mõlemal

juhul oleks tegu selliste õigushüvede rikkumisega, mis annab RVastS § 9 lg 1 järgi alust

nõuda isikule tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

17. Kaebaja väitel pöördus ta pärast vanglast 17.06.2022 vabanemist kohe isiklikult Rae

valla sotsiaaltöötaja poole, et saada talle vajalikku sotsiaalhoolekandelist abi, kuid vastustaja

ametnik selgitas, et ta saab sotsiaalteenuseid ja -toetusi taotleda alles pärast elamisloakaardi

saamist. Kaebaja ei ole suuliselt vastustaja poole pöördumist tõendanud, kuid samas ei ole ka

Rae vald esitanud sellele vastuväiteid või vastupidist kinnitavaid tõendeid. Vastustaja on

esitanud küll sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) kuvatõmmise, millest

nähtuvad N.Y osas rakendatud abinõud (dtl 85), kuid mitte väljavõtet nt kliendimärkmikust

või menetluste andmetest, millest võiks nähtuda mh selline suhtlus kaebajaga, mis ei ole

päädinud abinõude rakendamisega. Arvestades, et kaebaja oli tundnud sotsiaalhoolekandelise

abi saamise vastu huvi juba enne vangistusest vabanemist ja on taotlenud seda vastustajalt ka

varem, siis ei näe ringkonnakohus alust kahelda, et kaebaja tõesti pöördus Rae valla

sotsiaaltöötaja poole kohe pärast vanglast vabanemist, kuid talle selgitati, et nn illegaali

staatuse tõttu ei ole tal võimalik sotsiaalteenuseid ja -toetusi saada.

18. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1 järgi on sotsiaalseadustikus sätestatud

õigused ja kohustused üldjuhul vaid Eestis seaduslikul alusel elavatel isikutel. SÜS § 3 lg 2

kohaselt on seaduses sätestatud alustel õigus vältimatut abi saada igal Eestis viibival isikul.

SHS § 2 järgi kohaldatakse SÜS-i sätteid ka SHS-s ettenähtud sotsiaalkaitsele (v.a SHS-s ette

nähtud erisused). SHS § 5 lg 5 kohaselt korraldab ajutiselt Eestis viibivale välismaalasele

7(10)

3-23-260

vältimatu sotsiaalabi andmist see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik

abi vajamise ajal viibib. SHS § 8 lg 1 kohaselt hõlmab vältimatu sotsiaalabi vähemalt toidu,

riietuse ja ajutise majutuse tagamist. Kaebaja ei ole üksikasjalikult selgitanud, millist

vältimatut abi ta vastustajalt 17.06.2022 taotles, kuid mida talle ei antud. Samuti ei ole

kaebaja väitnud, et ta oleks mõnel hilisemal ajal taotlenud vältimatut sotsiaalabi uuesti Rae

vallalt või mõnelt teiselt kohaliku omavalitsuse üksuselt, kuid ei ole abi saanud. Lähtudes

asjaolust, et N.Y on ka pärast elamisloakaardi saamist taotlenud vallalt üksnes

vabanemistoetust, toimetulekutoetust ja munitsipaaleluruumi üürimist ning on vastustaja

kinnitusel loobunud talle nt 2022. a novembris pakutud toiduabi pakist, siis on põhjendatud

arvata, et kaebaja taotles Rae vallalt 17.06.2022 samu toetusi, mida ta taotles ka hiljem pärast

elamisloakaardi saamist (s.o 18.07.2022 makstud ühekordne vabanemistoetus ja alates

22.07.2022 igakuiselt makstud toimetulekutoetus). Kuna need toetused ei kujuta endast

vältimatut sotsiaalabi (samuti ei kujutaks vältimatut sotsiaalabi munitsipaaleluruumi

üürimine, sest tegemist ei ole ajutise majutamise, vaid püsiva elukohaga), siis ei saanud nende

toetuste andmata jätmine rikkuda kaebaja SHS § 8 lg-st 1 tulenevat õigust saada vältimatut

sotsiaalabi.

19. Rae vald ei saa vastutada selle eest, et kaebajal puudus vangistusest vabanemisel kehtiv

elamisloakaart, mis oleks tõendanud tema õigust saada soovitud sotsiaalteenuseid ja -toetusi.

Samuti ei ole vastustajale ette heidetav see, et elamisloakaardi saamine viibis. Kinnipeetavale

vanglast vabastamisel antav vabastamisõiend (vt justiitsministri 25.01.2001 määruse nr 11

„Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ §-d 11, 111, 16 ja 181) on küll käsitatav riigisiseselt

isiku tõendamiseks ette nähtud dokumendina (vt isikut tõendavate dokumentide seaduse

(ITDS) § 2 lg 1 ja § 3 lg 2), kuid vabastamisõiend ei tõenda välismaalase seaduslikku Eestis

elamist. Elamisloa olemasolu saab tõendada üksnes kehtiva elamisloakaardiga (vt ITDS § 6 lg

2, § 341 lg 1 p 1 ja § 343 lg 3) või välismaalase passiga (vt ITDS § 27 lg 1 ja § 28 lg 1). Kuna

vastustaja ei käitunud 17.06.2022 õigusvastaselt, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamiseks

selles osas alust ning puudub vajadus kontrollida kahju hüvitamise nõude rahuldamise muude

eelduste täidetust.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asjast ei nähtu, et kaebaja oleks vastustajale

esitanud munitsipaaleluruumi üürimise taotluse enne 15.08.2022. Kui kaebaja oleks juba

varem soovinud saada Rae vallalt munitsipaaleluruumi, siis oleks ta usutavasti esitanud

taotluse kohe pärast elamisloakaardi saamist (st sarnaselt taotlustele vabanemistoetuse ja

toimetulekutoetuse saamiseks). Kuna kaebaja enda selgitustest nähtub, et ta oli Rae vallalt

munitsipaaleluruumi üürimist taotlenud ka pärast eelmisest vangistusest vabanemist, siis ei

saanud sedalaadi taotluse esitamise võimalus ja kord olla temale teadmata, sõltumata vastava

info Rae valla veebilehelt ülesleidmise lihtsusest või keerukusest. Kaebaja tõi halduskohtus

välja, et soovis elamispinda taotleda juba 18.07.2022, kuid talle olevat selgitatud, et Rae vallal

ei ole munitsipaaleluruume (või vähemasti mitte vabasid eluruume) ning selle tõttu jäi taotlus

esitamata. See põhjendus ei tundu usutav. Esiteks oli kaebajal olemas varasem kogemus Rae

vallalt munitsipaaleluruumi taotlemisel ning kaebaja kinnitusel talle tookord eluruumi

üürimist reaalselt ka pakuti, kuigi kaebaja ei pidanud pakutud eluruumi vastuvõetavaks.

Seetõttu pidi ta teadma, et Rae vallal on munitsipaaleluruumide nn fond iseenesest olemas.

Teiseks ei ole arusaadav, et kui kaebaja jättis munitsipaaleluruumi üürimise taotluse

18.07.2022 esitamata, sest vallal ei ole ühtegi eluruumi pakkuda, siis millised kaebajale

teadaolevad asjaolud olid 15.08.2022 seisuga muutunud, et kaebaja munitsipaaleluruumi

üürimise taotluse vastustajale hiljem ikkagi esitas. Seega tuleb järeldada, et kaebaja taotles

munitsipaaleluruumi üürimist 15.08.2022 ja tema taotlus rahuldati 19.09.2022 otsusega.

8(10)

3-23-260

21. Kuigi SHS § 41 lg 1 ei sätesta kindlat tähtaega, mille jooksul peaks kohaliku

omavalitsuse üksus isikule eluruumi kasutamise võimaluse kindlustama, on isikul õigus saada

seaduses sätestatud hüve siis, kui ta seda vajab, või mõistliku aja jooksul (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 27.09.2023 otsus nr 3-22-1056, p 18). Millist tähtaega pidada mõistlikuks,

sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest, kuid varasemas praktikas on leitud, et ca kahe kuu

jooksul peaks kohaliku omavalitsuse üksus eluruumi tagama ka juhul, kui tal vabad

munitsipaaleluruumid puuduvad (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2024 otsus nr 3-20-2137,

p 19). Kuna munitsipaaleluruumi üürimine on käsitatav mitterahalise hüvitisena SÜS § 14 p 2

tähenduses, siis tuleks SÜS § 25 lg 1 kohaselt selle hüvitise andmine üldjuhul otsustada

kümne tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest. Sellest lähtudes tulnuks

15.08.2022 taotluse kohta teha otsus 29.08.2022, kuid vastustaja eluasemekomisjon otsustas

samal päeval lükata avalduse arutamise edasi kuni sotsiaalametilt vajaliku täiendava info

saamiseni. Ehkki puuduvad andmed, millist täiendavat infot eluasemekomisjon sotsiaalametilt

vajas ja milline täiendav info komisjonile esitati, nähtub 19.09.2022 koosoleku protokolli

väljavõttest, et kaebajale pakuti võimalust sõlmida 1-aastase kehtivusega üürileping KKK

eluruumi kasutamiseks. Seega lahendati kaebaja taotlus ca ühe kuu jooksul ning SÜS § 25 lg-

s 1 sätestatud kümne tööpäeva pikkust menetlustähtaega ületati 15 tööpäeva võrra. Vastustaja

ei ole tõendanud, et taotluse tähtaegne lahendamine olnuks võimatu, mistõttu tuleb viivitus

lugeda õigusvastaseks ning ka süüliseks vähemasti hooletuse vormis (VÕS § 104 lg 3).

22. Kuivõrd kaebaja taotlus eluruumi tagamiseks rahuldati, siis ei saanud 19.09.2022 otsus

iseenesest kaebajale kahju põhjustada ning hinnata tuleb, kas hüvitamisele kuuluv

mittevaraline kahju võis tekkida 29.08.2022–19.09.2022 viivitusest taotluse lahendamisel.

Kui kaebaja oli sunnitud kogu taotluse menetlemise aja elama õues (telgis) ja muretsema

peavarju pärast, siis oleks iseenesest usutav, et viivitus võis põhjustada talle tavapärasest

eluriskist intensiivsemat hingelist valu ja kannatusi (nt stress), mis tuleks kompenseerida

rahalise hüvitise maksmisega. Eeltoodule vaatamata ei ole kaebajale mittevaralise kahju

tekkimine asjas esitatud väidetest ja tõenditest tuvastatav. Kaebaja on väitnud mh tervisekahju

(st psüühilise trauma) tekkimist, kuid ei ole esitanud selle kohta ainsatki tõendit (nt väljavõtet

terviseandmetest). Halduskohus viitas, et rahvastikuregistris oli alates 19.08.2022 märgitud

N.Y lisa-elukohaks PPP, Tallinn, mistõttu võis kaebaja faktiliselt asuda juba sellel ajal elama

Tallinnasse. Ehkki kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et ta elas 29.08.2022–19.09.2022

õues, ei järeldu tema hilisemast käitumisest siiski tegelikku hädavajadust eluruumi saamiseks.

Eluliselt ei ole usutav, et kui kaebaja oleks tõepoolest elanud kolm kuud (17.06.2022–

19.09.2022) telgis, siis oleks ta pärast 19.09.2022 otsusest teavitamist jätnud temale pakutud

munitsipaaleluruumiga tutvumata ja sellest lihtsalt loobunud. Uue taotluse eluruumi

saamiseks esitas kaebaja alles 03.01.2023. Vastustaja esitatud infosüsteemi STAR väljavõttest

nähtub seejuures, et nt toimetulekutoetust on kaebaja taotlenud 2022. a juulist kuni 2023. a

jaanuarini igakuiselt. Kuna esineb alus arvata, et kaebajal oli tegelik elukoht olemas juba enne

vastustaja õigusvastase viivituse algust ja ta oli seetõttu minetanud huvi munitsipaaleluruumi

üürimiseks, siis ei ole põhjust asuda seisukohale, et viivitus oleks saanud kaebajale põhjustada

sedavõrd intensiivseid üleelamisi, mis õigustaksid selle eest kaebajale n-ö valuraha maksmist.

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb N.Y apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 21.06.2023 otsus muutmata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta. Tallinna Halduskohtu 09.03.2023 määrusest ja menetlusabi jätkuvuse

põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt on N.Y olnud apellatsioonkaebuse esitamisel

9(10)

3-23-260

nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jäävad kaebajale apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1

ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS §

108 lg 1 alusel tema enda kanda. Rae vald ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid

esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS §

109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

25. Kuna otsuses on kajastatud kaebaja eraelulisi andmeid (sh sotsiaaltoetuste taotlemist –

vt SÜS § 8), tuleb otsuse avaldamisel kaebaja nimi ja elukoha aadressiandmed (RRR, PPP)

asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)