3-22-491/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-491

Haldusasi

A.O kaebus Riigiprokuratuuri kohustamiseks ja kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25. mai 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – A.O, esindaja v.adv Jaanus Tehver

Vastustaja – Prokuratuur

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.O apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.O apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. mai 2023. a otsuse haldusasjas nr 3-22-491

resolutsiooni punktid 2 ja 3.

3. Teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega mõista Prokuratuurilt A.O kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis 500 (viissada) eurot.

4. Ülejäänud osas jätta A.O kaebus rahuldamata.

5. Mõista Prokuratuurilt A.O esimese ja teise kohtuastme menetluskulude

hüvitamiseks välja 2669,88 eurot (kaks tuhat kuussada kuuskümmend üheksa

eurot 88 senti).

6. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. jaanuaril 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-22-491

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.O-le esitati 2018. a detsembris kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kahtlustus

karistusseadustiku (KarS) § 22 lg 3 ja § 4023 lg 1 järgi erasektoris altkäemaksu

võtmisele kaasaaitamises.

2. Riigiprokuratuur korraldas 18.12.2018 pressikonverentsi seoses Danske Bank A/S Eesti

filiaalis toimunud rahapesukuriteo uurimisega ning avaldas meediaettevõtetele

19.12.2018 nimekirja kriminaalasjas kahtlustuse saanud isikutest, kelle hulgas oli välja

toodud ka A.O (nimekirjas esimesena).

3. Riigiprokuratuur lõpetas 30.09.2021 määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel A.O suhtes kriminaalmenetluse kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

4. A.O esitas Riigiprokuratuurile 25.11.2021 taotluse hüvitada temale tekitatud varaline ja

mittevaraline kahju 25 000 eurot ning teavitada meediaettevõtteid sellest, et taotlejat ei

ole kunagi kahtlustatud rahapesukuriteo toimepanemises ja temale esitatud kahtlustuse

osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

5. Riigiprokuratuur jättis 25.01.2022 määrusega A.O taotluse rahuldamata.

6. A.O esitas Tallinna Halduskohtule 25.02.2022 kaebuse, mis jäi menetlusse nõuetega

kohustada Riigiprokuratuuri avaldama Eestis tegutsevatele meediaettevõtetele teade

selle kohta, et kaebajale varasemalt esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus

lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu ning mõista kaebaja isikuandmete

õigustamatu avaldamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest vastustajalt välja

hüvitis 25 000 eurot või mõistlik summa kohtu äranägemisel.

Pressikonverentsi ja sellele vahetult järgnenud kahtlustatavate nimekirja edastamise teate

viisist ja sisust said kõik teemat kajastanud ajakirjanikud aru selliselt, et kaebaja on

kahtlustatav rahapesukuriteos. Vastustaja ei eristanud meediale saadetud nimekirjas isikuid,

keda kahtlustati rahapesukuritegudes, ja isikuid, kellel esitati kahtlustus muudes kuritegudes.

Sellel põhjusel on kaebajat järgnenud korduvates meediakajastustes seostatud rahapesukuriteo

kahtlustusega. Kaebaja korduvatele palvetele vaatamata keeldus vastustaja pressiteate

parandamisest ning ei teinud omalt poolt midagi kaebajale kahju tekkimise ärahoidmiseks.

Kaebajale on põhjustatud nii varalist kui mittevaralist kahju. Kõik Eestis tegutsevad

kommertspangad keeldusid kaebaja ja temaga seotud äriühingute teenindamisest ning

lõpetasid kliendisuhted. Seetõttu ei saanud kaebaja jätkata senist majandus- ja kutsetegevust

2(13)

3-22-491

(s.o varahalduse ja investeerimisega seotud teenuste pakkumine välisriikides resideeruvatele

klientidele Eestis). Kaebaja ettevõtetega laenulepingute lõpetamine tõi kaasa vajaduse leida

kiirkorras vahendeid laenulepingutest tulenevate kohustuste (1 765 068 eurot) täitmiseks. See

tekitas otsest varalist kahju ettevõtetele ja kaudselt ka kaebajale. Vastustaja avaldatud eksitava

teabe paljukordne kordamine pikema aja jooksul tõi kaasa selle, et kaebajat ja tema ettevõtteid

keeldusid teenindamast ka välisriikide finantsasutused. Põhjusel, et kaebajat seostati Danske

rahapesuafääriga, ütlesid paljud kaebaja kliendid oma kliendisuhted üles ja kaebaja kaotas

olulises ulatuses võimaluse teenida tulu enda osutatavatest teenustest (sh äri- ja juhtimisalane

nõustamine). Kuna kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, taotleb kaebaja

alternatiivselt mõistlikku hüvitist kohtu äranägemisel. Mittevaraline kahju seisneb kaebaja

senise laitmatu reputatsiooni pöördumatus kahjustamises. Kliendid ja äripartnerid on kaotanud

kaebaja suhtes usalduse. Au ja hea nime kaotus koos selle vahetute majanduslike

tagajärgedega mõjus raskelt ka kaebajale endale, põhjustades pikema aja jooksul negatiivseid

emotsioone (nt ärevus, alandus, mure). Kuna kaebaja ei olnud kahtlustatav rahapesukuriteo

toimepanemises, siis ei saanud tema nime avaldamist õigustada avalikkuse huvi Danske

rahapesuafääri vastu. Vastustaja ühemõtteliselt eksitav toiming kvalifitseerub kaebajale

õigusvastaselt kahju tekitamiseks. Kaebaja suhtes rikuti süütuse presumptsiooni. Kaebaja on

püüdnud kahju tekkimist ära hoida või vähendada, nõudes nii meediaväljaannetelt eksitava

teabe avaldamine lõpetamist ja avaldatud teabe parandamist kui ka paludes korduvalt

vastustajal avaldada uus pressiteade selle kohta, et kaebajat ei kahtlustata rahapesukuriteos,

kuid vastustaja keeldus sellest. Seega ei ole kaebaja püüdlused andnud soovitud tulemust. Ka

ei kõrvaldaks meediakajastuste osaline (veebiversiooni) parandamine kaebajale algse eksitava

meediakajastusega tekitatud kahjulikke tagajärgi. Eksitav teave kinnistus vahetult artiklike

avaldamise järgselt (kui need olid avalikkuse tähelepanu keskmes) ja hilisemad parandused ei

pälvi enam sama suurt huvi. Paljudes ettevõtlussektorites isikute taustakontrolliks kasutatavas

andmebaasis World-Check kuvatakse jätkuvalt kaebaja kohta teavet, nagu oleks ta 2018. a

detsembris arreteeritud seoses kahtlustusega seotuses rahapesuga Danske panga Eesti filiaalis.

See takistab kaebajal jätkuvalt tegutsemist enda valitud kutsealal ja ärivaldkondades.

7. Prokuratuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei ole avaldanud

kaebaja kohta ebaõigeid väiteid ning ei ole põhjustanud kaebajale varalist ja

mittevaralist kahju. Kuna kriminaalasja vastu oli suur avalik huvi alates 2018. a suvest,

kui prokuratuurile esitati kuriteoteade Danske panga Eestis filiaalis toimunud võimaliku

rahapesu kohta, ning meedias kajastati laialdaselt nii kuriteoteate esitamise fakti kui ka

sellega kaasnevaid spekulatsioone, siis pidas vastustaja 2018. a detsembris vajalikuks

teavitada avalikkust kriminaalmenetluse jõudmisest avalike menetlustoiminguteni.

Pidades silmas, et kuriteoteates oli toodud 26 nime, kes võisid kuriteoteate esitaja

hinnangul olla võimalike kuritegudega seotud, ja need nimed olid juba jõudnud

ajakirjanduse huviorbiiti, pidas vastustaja põhjendatuks avalikustada kahtlustuse saanud

isikute nimed, välistamaks eelkõige nende isikute süüstamist, keda vastustaja käsutuses

oleva info põhjal hinnates ei olnud alust seostada võimalike kuritegude

toimepanemistega. Kahtlustatavate nimed olid meediaväljaannetele 19.12.2018

edastatud nimekirjas avaldatud juhuslikus järjekorras, ilma täpsustamata, millistes

võimalikes süütegudes nimetatud isikuid kahtlustati. Kaebajat ei nimetatud ei

18.12.2018 pressikonverentsil ega 19.12.2018 edastatud nimekirjas kahtlustatavaks

rahapesukuriteos. Hilisemad meediakajastused, milles seostatakse kaebajat

rahapesukuritegudega, on olnud meediaväljaannete enda tõlgendus, mistõttu puudub

vastustaja tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. Kuna nimekiri

kajastas üksnes kriminaalasjas kahtlustuse saanud isikuid, siis ei saa rääkida süütuse

3(13)

3-22-491

presumptsiooni rikkumisest. Vastustaja on kõigile tema poole pöördunud

meediaväljaannetele alati kinnitanud, et kaebajat ei kahtlustatud rahapesus, vaid

altkäemaksu andmisele kaasaaitamises. Vastustaja on vajadusel valmis edastama

krediidiasutustele või kolmandatele isikutele teavet nii kaebajale esitatud kahtlustuse

sisu kohta kui ka tema osas kriminaalmenetluse lõpetamise kohta.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.05.2023 otsusega A.O kaebuse osaliselt ning

kohustas Riigiprokuratuuri avaldama samadele meediaettevõtetele, kellele edastati teave

kaebajale kahtlustuse esitamise kohta, teate selle kohta, et kaebajale varasemalt esitatud

kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Muus osas jäi kaebus rahuldamata.

Kaebaja on esitanud esiteks heastamiskaebuse HKMS § 37 lg 2 p 5 ja riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 11 tähenduses. Nõude eesmärgiks on heastada tagajärjed, mille vastustaja

põhjustas kaebajale sellega, et avaldas meediale kaebaja nime Danske panka puudutavas

kriminaalasjas. Tegemist ei ole kohustamisnõudega HKMS § 37 lg 2 p 2 ja RVastS § 6 lg 1

tähenduses, sest vastustajal puudub seadusest tulenev kohustus kriminaalmenetluse käigus

meediale teateid avaldada. Kaebaja ei nõua teate avaldamist põhjusel, et vastustaja oleks

rikkunud oma kohustust teade avaldada ja see rikub kaebaja õigusi, vaid põhjusel, et kaebaja

kohta teate avaldamine rikkus kaebaja õigusi ja kaebaja soovib vastustajalt selle tagajärgede

kõrvaldamist. Kohus jääb 28.02.2022 määruses võetud seisukoha juurde, et kahju hüvitamist

ja kahju heastamist ei ole võimalik nõuda kumulatiivselt. Heastamist saab RVastS § 11 lg 1

järgi nõuda hüvitise asemel. Mõlemal on sama eesmärk (vt RVastS § 7 lg 4, võlaõigusseaduse

(VÕS) § 127 lg 1). Kui kahju on võimalik heastada tagajärgede kõrvaldamisega, siis puudub

alus maksta kannatanule veel ka rahalist hüvitist. Kui kannatanule on makstud hüvitist, mis

korvab talle tekkinud kahju, siis puudub õigus nõuda veel mingite haldusaktide andmist või

toimingute sooritamist. Riigikohtu 07.10.2020 määrusest nr 3-19-1565 (p 11) ei tulene, et

õiguskaitsevahendeid saab kasutada kumulatiivselt. Seevastu varasemast praktikast tuleneb

selgelt, et tegemist on alternatiivsete õiguskaitsevahenditega (nt Riigikohtu 11.10.2006

määrus nr 3-3-1-71-06, p 11; 09.06.2008 otsus nr 3-3-1-17-08, p 19). Kaebaja on pidanud

heastamisnõuet enda jaoks primaarseks.

Varalise kahju hüvitamise nõude eeldusteks on: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu

avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4)

põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

Mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu (RVastS § 13 lg 2) korral tuleb tuvastada ka avaliku

võimu kandja süü. Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõude eeldusteks on eeltoodud

kahju hüvitamise nõude eeldustele lisaks: 1) püsiv õigusvastane tagajärg; 2) õiguspärase

olukorra taastamise võimalikkus, seda nii faktiliselt kui ka õiguslikult; 3) õiguspärase olukorra

taastamise ökonoomsus.

Kaebaja peab enda õigusi rikkuvaks vastustaja poolt kriminaalasja kohta avalikkusele /

meediale teabe esitamist selliselt, nagu oleks kaebajale esitatud kahtlustus rahapesu süüteos.

Vaidlust ei ole selles, et kaebajale ei esitatud kahtlustust rahapesu süüteos, vaid erasektoris

altkäemaksule kaasaaitamise süüteos. Kohtu arvates sai ja pidi meedia saama

Riigiprokuratuuri 18.12.2018 pressikonverentsil ja prokuratuuri meedialisti saadetud

19.12.2018 e-kirjast aru nii, et kaebajale esitati kahtlustus rahapesus. Vastustaja tõi

pressikonverentsil välja, et kinni on peetud 10 inimest, keda kõiki kahtlustatakse rahapesus.

Järgmisel päeval avaldas vastustaja nimekirja 10 inimese nimega, kelle hulgas oli ka kaebaja.

Kuigi vastustaja selgitas, et kahele inimesele esitati kahtlustus ka altkäemaksuga seonduvalt,

4(13)

3-22-491

sai järeldada, et tegemist oli rahapesu süüteole lisanduva süüteoga. Ka 19.12.2018 e-kirjas oli

juttu üksnes Danske panga Eesti filiaali puudutavast rahapesu süüteost ja selles esitatud

kuriteokahtlustusest. Kusagilt ei ilmne teavet, et uuritakse ka AS Citadele banka Eesti

filiaaliga seotud altkäemaksu juhtumit, milles esitati kahtlustus kaebajale. Seejuures oli

kaebaja nimekirjas esimene, mis justkui viidaks, et tema oli nimekirja tipus (st peamine

kahtlusalune). Seega on ebaõige vastustaja järeldus, et meedia on vastustaja edastatud teavet

moonutanud. Vastustaja tegevus kaebaja kohta teabe avaldamisel oli järelikult õigusvastane.

Vastustaja avaldas teabe selliselt, nagu oleks kaebajat kahtlustatud rahapesu süüteos.

Tegelikult kaebajat rahapesu süüteos ei kahtlustatud. Ainuüksi ebaõige teabe avaldamine rikub

kaebaja au ja head nime. Kaebaja õiguste riivet ei saa õigustada sellega, et ka kaebajat

kahtlustati kuriteo toimepanemises, kuigi teises kuriteos. Riive ei ole samasugune, kui isiku

kohta avaldatakse õiget või valet teavet. Isikul puudub talumiskohustus sellise teabe

avaldamise osas, mis ei sisalda tema kohta õigeid andmeid. Selline riive on ilmselgelt

õigusvastane. Kaebaja ei oleks samas olukorras juhul, kui vastustaja oleks avaldanud kaebaja

kohta õige teabe. Kaebaja õiguste riive intensiivsus oleks olnud erinev. Riive intensiivsust

mõjutab see, millises süüteos isikule kahtlustus esitati. Rahapesu süütegu võib pidada

suuremat avalikku tähelepanu ja hukkamõistu väärivaks. Kuna rahapesu toimub tavaliselt

krediidiasutuste kaudu, siis muudab rahapesus kahtlustuse saamine krediidiasutused isiku

suhtes umbusklikuks. Ka teised ettevõtjad võivad muutuda isiku suhtes ettevaatlikuks,

soovides vältida enda kaasamist rahapesuskeemidesse. Altkäemaksu andmine selliseid hirme

ei tekita. Seega oli kaebaja kohta avaldatud teade intensiivsema riivega kui olnuks teade

altkäemaksu süüteos kahtlustuse esitamise kohta. Kahtlustuse esitamise kohta teabe

avaldamine on proportsionaalsem olukorras, kus on tegemist avalikku huvi pakkuva

süüteomenetlusega. Danske panga rahapesu kuritegu oli suurt avalikku huvi pakkuv süütegu

ja selle kohta teate avaldamist saab pidada põhjendatuks. Erasektoris altkäemaksu andmise

süütegu ei saa pidada samasugust avalikku huvi pakkuvaks süüteoks. Vastustaja ei ole

väitnud, et selle süüteo vastu oleks avalikult huvi tuntud. Vastustaja ei ole rikkunud süütuse

presumptsiooni põhimõtet, sest tõi selgelt välja, et tegemist oli kahtlustuse esitamisega ja

poolelioleva kriminaalmenetlusega. Süütuse presumptsiooni põhimõte ei keela avaldada

poolelioleva kriminaalmenetluse kohta avalikkusele infot.

Kaebajale au ja hea nime kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju tekkimine on usutav.

Kaebaja viitas mitmetele Eesti meedias avaldatud artiklitele, kus oli mainitud kaebajat Danske

rahapesu asjas kahtlustatavana. Teave levis ka välismeediasse. On tõenäoline, et sellise teabe

levimine kaebaja kohta vähendas tema usaldusväärsust avalikkuse ja äripartnerite silmis. Äri

rajaneb suuresti usaldussuhetel. Usalduse kaotus toob kaasa raskused edaspidises

äritegevuses. Usaldamatus kaebaja suhtes mõjutab ka tema ettevõtete tegevust. Kaebaja viitas

raskustele arvelduskonto avamisel krediidiasutustes ja krediidiasutuste poolt arvelduskontode

sulgemisele. Kuigi osadel juhtudel suleti kaebaja poolt juhitavate ettevõtete arvelduskontod,

võib selle põhjuseks pidada samuti kaebaja kui ettevõtet juhtiva isiku või osaniku mainet.

Puudub alus arvata, et arvelduskontode sulgemise taga olid muud põhjused, eriti arvestades

ajalist seost (arvelduskontod suleti 20.12.2018, 27.12.2018 ja 16.05.2019, s.o vahetult või

varsti pärast vastustaja poolt teate avaldamist). Maine kahjustus on olnud pikaajaline,

mõjutades veel ka 2020. a juunis arvelduskonto avamise võimalusi. Kuna kõik

meediaväljaanded ei ole olnud nõus kaebaja palvel artiklit parandama, siis on ebaõige teave

jätkuvalt veebis olemas ja mõjutab ka edaspidi kaebaja mainet. Esineb selge põhjuslik seos

vastustaja õigusvastase käitumise ja kaebajale tekkinud mittevaralise kahju vahel.

5(13)

3-22-491

Varalise kahju tekkimist ei ole kaebaja tõendanud. Äriühingule tekkinud kahju ei saa

samastada selle osanikule tekkinud kahjuga, sest äriühingu vara ei kuulu osanikule. Kaebaja ei

saa nõuda äriühingule tekkinud kahju hüvitamist temale. See, kui palju osanik oleks äriühingu

tegevusest tulu teeninud, on puhtmajanduslik kahju, mis ei kuulu reeglina hüvitamisele (vt

Riigikohtu 28.02.2023 otsus nr 3-12-2486, p 61). Saamata jäänud ettevõtlustulu ja vastustaja

õigusvastase käitumise vahel ei ole sedavõrd ühest põhjuslikku seost. Ei ole piisavalt ette

näha, kui edukas oleks kaebaja äriühingute majandustegevus olnud, kui palju nad oleksid

kasumit teeninud, kui palju sellest dividende maksnud või kui palju edaspidisesse tegevusse

investeerinud. Samuti ei ole teada, millised teised turujõud võinuks äriühingute

majandustegevust mõjutada (nt COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks seatud piirangud,

Ukraina sõja mõjud jms).

Vastustaja oli ebaõige teabe avaldamises süüdi. Tegemist oli hooletusega (VÕS § 104 lg 3).

Rikkumist saanuks vältida, kui vastustaja olnuks hoolikam teabe koostamisel ja edastamisel

ning oleks analüüsinud enne teabe edastamist, milliste nimede avalikustamine seoses Danske

panga rahapesu süüteoga on otstarbekas. Kui vastustaja pidas otstarbekaks avalikustada kõik

nimed, tulnuks selgelt eristada, kellele millises süüteos kahtlustus esitati. Sellist teabe selgelt

ekslikku väljendamist ei saa isikutele kaasnevat suurt riivet arvestades pidada käibes vajalikku

hoolt järgivaks. Kaebaja on püüdnud kahju tekkimist ära hoida ja seda vähendada, taotledes

vastustajalt korduvalt (28.12.2018, 14.07.2020, 03.08.2020), et vastustaja lükkaks

valeandmed ümber ja kinnitaks avalikult, et kaebaja ei ole kahtlustatav rahapesu süüteos.

Vastustaja keeldus aktiivsest tegutsemisest, kuid lubas päringute puhul kinnitada kaebaja

soovitud andmeid. Lisaks pöördus kaebaja ise mitmete meediaettevõtete poole, et ebaõiged

andmed parandataks. Osades väljaannetes tehti parandused, kuid osades mitte. Seega ei saa

kaebajale ette heita, nagu ta oleks lasknud ise endale kahju tekkida või lasknud kahjul

põhjendamatult suureneda.

Kaebaja selgituste kohaselt on internetis jätkuvalt üleval teave talle esitatud kahtlustuse kohta.

Tekitatud kahju arvestades on asjakohane kaebaja nõue kohustada vastustajat avaldama Eestis

tegutsevatele meediaettevõtetele teade selle kohta, et kaebajale varasemalt esitatud kahtlustuse

osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kuna kaebaja maine

sai kahjustada vastustaja poolt meediale avaldatud teabe tõttu, siis on samal viisil tagajärgede

kõrvaldamine uue teate esitamise näol põhjendatud. Kui vastustaja pidas vajalikuks avaldada

teate kaebajale kahtlustuse esitamise kohta, riivates sellega tema õigusi, peab ta olema valmis

avaldama teate ka kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, mis võimaldab kaebaja õiguste riive

kõrvaldada. Uue teate avaldamine võimaldab jõuda samal viisil samade isikuteni, kes

varasema teabega tutvusid ja kelle silmis sai kaebaja maine kahjustada. Teade annaks

avalikkusele ning kaebaja olemasolevatele või potentsiaalsete tehingupartneritele selge info,

et kaebaja ei ole enam ühegi kriminaalmenetlusega seotud ega kuriteos süüdi mõistetud. Kuna

tegemist oleks usaldusväärsest allikast pärineva teabega, võimaldaks see kaebaja mainet

parandada. Vastustaja poolt teate avaldamine kõrvaldaks ka osade meediaväljaannete senised

kahtlused. Nii varem avaldatud teabel kui ka uuel avaldatud teabel oleksid samasugused

tagajärjed. Neil, kes leiaksid kaebaja kohta internetist mainet kahjustava varasema teabe,

oleks võimalus leida ka kaebaja mainet parandav uus teave. Uue teate esitamine on nii

õiguslikult kui ka faktiliselt võimalik ja ei ole vastustaja jaoks koormavam kui kahju rahaline

hüvitamine, mistõttu tuleb eelistada tagajärgede kõrvaldamist. Vastustajal tuleb uus teade

edastada samadele meediaettevõtetele, kellele edastati kaebaja kohta käiv ebaõige teave (vt ka

Riigikohtu 13.04.2007 otsus nr 3-2-15-07, p 29). Kuna tagajärgede kõrvaldamise nõue

rahuldatakse, siis puudub vajadus lahendada kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja õiguste kaitseks

6(13)

3-22-491

piisab heastamisnõude rahuldamisest ning täiendava rahalise hüvitise väljamõistmine

mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole vajalik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. A.O palub 26.06.2023 apellatsioonkaebuses (täiendatud 28.11.2024 ja 05.12.2024)

tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ja teha selles osas uus

otsus, millega rahuldada tema kaebus tervikuna ning mõista vastustajalt tema kasuks välja

kõik menetluskulud. Halduskohus leidis põhjendatult, et vastustaja tegevus kaebaja kohta

teabe avaldamisel oli õigusvastane ning sellega rikuti õigustamatult kaebaja au ja head nime.

Halduskohus tuvastas kaebajal mittevaralise kahju tekkimise ning põhjusliku seose vastustaja

õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel, samuti vastustaja süü kahju tekitamises.

Selles osas kaebaja halduskohtu otsust ei vaidlusta.

Vastustaja õigusvastane tegevus seisnes tegelikkusele mittevastava teabe avaldamises selle

kohta, et kaebajale esitati kahtlustus rahapesusüüteo toimepanemises. Halduskohtu määratud

teate avaldamiseks kohustamist ei saa kuidagi lugeda kaebajale tekitatud kahju heastamiseks

või vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärgede kõrvaldamiseks, vaid see kannab üksnes

jätkuva õigusvastase tegevuse lõpetamise eesmärki. Kohtuotsuse täitmine ei anna avalikkusele

vähimatki signaali selle kohta, et vastustaja on varasemalt avaldanud kaebaja kohta

valeteavet, ega kõrvalda vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu kaebajale tekkinud kahjulikke

tagajärgi. Kuna halduskohus lõpetas 23.02.2023 määrusega kaebetähtaja ületamise tõttu

menetluse kaebaja nõude osas kohustada vastustajat avaldama meediaettevõtetele teade selle

kohta, et kaebaja pole kunagi olnud kahtlustatav rahapesukuriteo toimepanemises, siis ei

olnud otsuse tegemise ajal kohtu menetluses sellist nõuet, mida saaks lugeda kaebaja kohta

tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamise õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise

nõudeks RVastS § 11 lg 1 tähenduses. Seejuures ei olnud kaebaja nõudnud vastustajalt kahju

hüvitamise asemel toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (sellekohaseid taotlusi oli

ta vastustajale varem korduvalt esitanud, kuid tulemuseta) ning kohtumenetluses ei ole

kaebaja samuti väljendanud, et soovib või peab võimalikuks talle tekitatud kahju hüvitamist

tagajärgede kõrvaldamisega. RVastS § 11 lg 1 eeldab mh kannatanu sellekohast tahteavaldust

(v.a RVastS § 11 lg-s 3 sätestatud olukord, mida praegusel juhul ei esine).

Kehtiv õigus ei välista heastamis- ja hüvitamiskaebuse üheaegset (kumulatiivset) rahuldamist.

Kui õigusvastased tagajärjed kõrvaldatakse vaid osaliselt (nt põhjusel, et täielik kõrvaldamine

on objektiivselt võimatu), ei ole põhjust asuda seisukohale, et see välistab iseenesest kaebajal

tekkinud kahju hüvitamise. Kui õigusvastaseks toiminguks on isiku kohta ebaõigete andmete

avaldamine, saab selle õigusvastaseid tagajärgi teataval määral kõrvaldada avaldatud andmete

ümberlükkamisega (vrd VÕS § 1047 lg 4), kuid ilmselgelt ei saa selline ümberlükkamine

täielikult kõrvaldada isikule juba tekkinud kahju. Aastate pikkust vastustaja õigusvastaste

toimingute tagajärgede talumist ei olegi võimalik kompenseerida teisiti kui rahalise

hüvitisega. Heastamis- ja hüvitamisnõuete üheaegset rahuldamist on ebaõigete andmete

avaldamisega seotud asjades ka tunnustatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2022 otsus nr

3-19-1966). Halduskohtu viidatud praktika ei ole praegusega sarnastes asjades kohaldatav.

Halduskohus on kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel kohaldanud ebaõigesti RVastS

§ 11 lg-t 1. Pole võimalik aru saada, miks järeldas kohus konkreetse sisuga kohustamisnõude

rahuldamisest, et kahju hüvitamise nõude lahendamiseks puudub vajadus. Siinses asjas tehtud

kohtuotsusega ei ole kaebajale tekitatud õigusvastaseid tagajärgi kõrvaldatud (sh ei

kõrvaldanud neid kuidagi vastustaja 25.08.2023 teade, mis üksnes piiras täiendava kahju

tekkimist, kuid ei sisaldanud teavet isegi selle kohta, et kaebajat ei ole kunagi kahtlustatud

7(13)

3-22-491

rahapesu süüteos ning vastustaja varem avaldatud sellekohane teave oli eksitav) ja tekitatud

kahju on jäetud täielikult hüvitamata, kuigi halduskohus tuvastas sisuliselt kõigi kahju

hüvitamise nõude rahuldamise eelduste esinemise. Sellega on rikutud põhiseaduse (PS) § 25

ning RVastS § 9 lg-d 1 ja 2.

Lisaks ei saa nõustuda halduskohtu hinnanguga, et kaebajale varalise kahju tekkimine ei ole

tõendatud. Kaebaja on dokumentaalselt tõendanud (vt kaebaja 16.03.2022 seisukoha p 3.1), et

kaebaja sai vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu varalist kahju saamata jäänud tulu (VÕS §

128 lg 4) näol. Seda ei ole alust käsitada puhtmajandusliku kahjuna. Kaebajal saamata jäänud

ettevõtlustulu ja vastustaja õigusvastase käitumise vahel esineb põhjuslik seos ning kohtu

viide muudele „turujõududele“ on spekulatiivne. Vastustaja ebaseaduslik tegevus tõi

ilmselgelt kaasa kommertspankade keeldumise kaebaja ja tema ettevõtete teenindamisest ning

välistas seeläbi võimaluse jätkata varasemat tulu toonud ettevõtlust. Üldteada on asjaolu, et

Eestis tegutsevad kommertspangad keelduvad teenuste osutamisest isikutele, keda on

seostatud rahapesuga ja selliste isikutega seotud äriühingutele. Kaebajal VÕS § 131

tähenduses varalise kahju tekkimist saaks eitada vaid siis, kui esineks alus tuvastada, et tema

tegevus ettevõtjana enne vastustaja õigusvastast tegu ei toonud kaasa mingit positiivset

tulemit ehk tulu. Siinsel juhul ei ole mingit alust sellist asjaolu tuvastada. Varalise kahju

hüvitamise ulatuse osas tugineb kaebaja jätkuvalt VÕS § 127 lg 6 sätestatud põhimõttele.

Kaebaja taotleb nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist kohtu poolt õiglaseks

peetavas summas. Kokkuvõttes on halduskohus jätnud nii varalise kui ka mittevaralise kahju

hüvitamise nõuded alusetult rahuldamata.

10. Prokuratuur

palub 01.09.2023

vastuses

(täiendatud 27.11.2024) jätta A.O

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud

seisukohtade juurde. Vastustaja on halduskohtu otsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse

25.08.2023 täitnud, avaldades teate veebilehel ning edastades selle mh prokuratuuri

meedialisti ja eraldi ka Eestis tegutsevate venekeelsete väljaannete meedialisti. Halduskohus

leidis õigesti, et kahju hüvitamist ja kahju heastamist ei saa nõuda kumulatiivselt, mistõttu

puudus praegusel juhul pärast heastamisnõude rahuldamist vajadus kahjunõude

lahendamiseks. Rahalist hüvitist ei saa nõuda, kui kahju saab tunduvalt odavamalt kõrvaldada

muude õiguskaitsevahenditega (Riigikohtu 03.04.2002 otsus nr 3-3-1-14-02, p 19).

Heastamisnõude rahuldamine oli kaebaja õiguste kaitseks piisav ning mittevaralise kahju

täiendav rahas hüvitamine ei ole asjakohane. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei tohiks

viia kannatanu alusetu rikastumiseni (Riigikohtu 30.11.2004 otsus nr 3-3-1-64-04, p 32).

Kaebajale varalise kahju tekkimine ei ole tõendatud.

Pelgalt teoreetiline võimalus tulu saada ei anna alust hüvitada saamata jäänud tulu (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 28.01.2008 otsus nr 3-04-292, p 12). Võimalus, et kaebaja ettevõtete saamata

jäänud tulu oleks olnud samaväärne 2018. a ja varasemate aastate tuluga, on hüpoteetiline.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Tallinna Halduskohus luges 23.02.2023 määrusega kaebuse mittetähtaegseks nõude osas

kohustada Riigiprokuratuuri avaldama Eestis tegutsevatele meediaettevõtetele teade

sellest, et kaebaja pole kunagi olnud kahtlustatav rahapesukuriteo toimepanemises, ja

lõpetas selles osas asja menetluse. Kohtu menetlusse jäid seega nõuded kohustada

Riigiprokuratuuri avaldama Eestis tegutsevatele meediaettevõtetele teade, et kaebajale

varasemalt esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu

puudumise tõttu (s.o heastamisnõue), ning hüvitada kaebajale tekitatud varaline ja

8(13)

3-22-491

mittevaraline kahju (hüvitamisnõuded). Halduskohus rahuldas 25.05.2023 otsusega

heastamisnõude ja jättis hüvitamisnõuded tervikuna rahuldamata. Halduskohtu otsuse

peale on apellatsioonkaebuse esitanud üksnes kaebaja ning selles ei ole vaidlustatud

heastamisnõude rahuldamist, vaid üksnes hüvitamisnõuete rahuldamata jätmist.

Eeltoodust tulenevalt ei vaielda apellatsiooniastmes enam selle üle, et Riigiprokuratuur

avaldas 18.12.2018 pressikonverentsil ja prokuratuuri meedialisti saadetud 19.12.2018

e-kirjas kaebaja kohta õigusvastaselt andmeid sellisel viisil, millest mõistlik isik sai

järeldada, et kaebaja on üks peamistest isikutest, kellele on nn Danske rahapesuafääris

esitatud kahtlustus rahapesu süüteos (KarS § 394), samas kui tegelikkuses oli kaebajale

esitatud kahtlustus erasektoris altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises (KarS § 22 lg 3 ja

§ 4023 lg 1), mis seondus AS Citadele Banka Eesti filiaaliga. Menetlusosalised ei vaidle

ka selle üle, et isikuandmete sel viisil avaldamine rikkus kaebaja au ja head nime (st

võrreldes sellega, kui teabest oleks üheselt selgunud, et kaebajat ei kahtlustata

rahapesus, vaid erasektoris altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises). Vastustaja on

halduskohtu otsuse 25.08.2023 pressiteate (dtl 249) meediaväljaannetele edastamisega

täitnud.

12. Asja lahendamiseks vajab esmalt selgitamist heastamis- ja hüvitamisnõuete vahekord.

Halduskohus on leidnud, et kuna heastamisnõudel (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 1) ja

hüvitamisnõudel (HKMS § 37 lg 2 p 4; RVastS § 7 lg-d 1 ja 2, § 9 lg 1) on sama eesmärk, siis

ei ole kumulatiivselt võimalik taotleda nii kahju heastamist kui ka kahju hüvitamist, vaid need

nõuded saavad olla üksnes alternatiivsed. Kuigi halduskohus on olnud mõneti ebajärjekindel,

sest otsuse p-s 38 on välja toodud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks piisab heastamisnõude

rahuldamisest ja täiendava rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole vajalik (st ei välistatud

justkui enam selle võimalikkust), saab otsusest kokkuvõttes siiski järeldada, et halduskohus ei

pidanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude (alternatiivse nõude) rahuldamist võimalikuks,

sest kohus rahuldas heastamisnõude kui kaebuse põhinõude.

13. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohus on heastamis- ja hüvitamisnõuete

alternatiivset iseloomu käsitanud põhjendamatult jäigalt, ignoreerides sisuliselt, et

heastatav ja hüvitatav kahju ning nende ulatus võivad olla erinevad. Iseenesest on õige,

et ulatuses, milles konkreetne kahju on kahju põhjustanud avaliku võimu kandja

toimingu kahjulike tagajärgede kõrvaldamisega juba heastatud, ei saa kaebaja

täiendavalt nõuda sama kahju rahas hüvitamist, sest see kujutaks tema alusetut

rikastumist. Samas ei saa välistada alternatiivse hüvitamisnõude lahendamist, jättes

hindamata selle, kas ja mil määral oleks heastamisnõude rahuldamise korral üldse

võimalik kahjulike tagajärgede kõrvaldamisega heastada kaebajale tekkinud kahju. Kui

objektiivselt aitaksid tagajärgede kõrvaldamiseks rakendatavad abinõud üksnes vältida

edasise kahju tekkimist või on kahjulikud tagajärjed võimalik kõrvaldada üksnes

osaliselt, siis ei esine VÕS § 127 lg-s 1 toodud eesmärgist lähtudes mõistlikku põhjust

välistada täiendavalt rahalise hüvitise väljamõistmist selle kahju eest, mida ei saa enam

heastada. See tähendab, et kaebaja esitatud heastamisnõude primaarsus hüvitamisnõuete

ees saab kehtida ainult selle kahju osas ja selles ulatuses, mida on vastustaja

õigusvastaste toimingute tagajärgede kõrvaldamisega üldse reaalselt võimalik heastada.

14. Kaebaja on taotlenud au ja hea nime rikkumisega (st maine õigustamatu

kahjustamisega) seoses hüvitise väljamõistmist nii mittevaralise kahju (VÕS § 128 lg 5)

kui ka saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) eest. Halduskohus tuvastas, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud, sest vastustaja

õigusvastaste toimingute tagajärjel tekkis kaebajal mittevaraline kahju ja seejuures on

9(13)

3-22-491

rikutud õigushüve, mis annab RVastS § 9 lg 1 järgi alust nõuda isikule tekitatud

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Samuti oli vastustaja tegu süüline (hooletuse –

VÕS § 104 lg 3) ja kaebaja on kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid, et kahju

vältida või seda vähendada. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse

põhjendustega (p-d 22–32, 34–35) ning ei pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201

lg 4).

15. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal õigus selles, et halduskohtu otsuse resolutsiooni

p 1 täitmisega (s.o 25.08.2023 pressiteate avaldamisega) sai Riigiprokuratuuri

18.12.2018 pressikonverentsi1 ja 19.12.2018 e-kirja (dtl 14) kahjulikud tagajärjed (s.o

avalikkuse poolt kaebaja käsitamine ühe kahtlustatavana Danske panga Eesti filiaali

kaudu toimunud rahapesus) kõrvaldada eeskätt edasiulatuvalt ja vältida seeläbi edasist

kahju tekkimist, kuid see ei muutnud tagantjärele olematuks kaebajale juba tekkinud

kahju. Vastustaja poolt uue teate avaldamine võimaldab küll kaebaja mainet avalikkuse

ja tehingupartnerite silmis ilmselt vähemasti osaliselt rehabiliteerida, kuid ei heasta

kuidagi kannatusi, mida kaebaja on pidanud taluma tulenevalt sellest, et teda käsitati

rahapesu süüteos kahtlustatavana ja seetõttu ebausaldusväärse isikuna. Kaebaja on

esitanud tõendid, et mitmed krediidiasutused ütlesid üles kaebaja või temaga seotud

ettevõtete arvelduskontode lepingud (vt AS Citadele banka Eesti filiaali 20.12.2018

teade – dtl 15, tõlge dtl 144; Luminor Bank AS 27.12.2018 teade – dtl 16; Swedbank AS

16.05.2019 teade – dtl 18) või keeldusid neile arvelduskontode avamisest (vt CIM

Banque SA 10.06.2020 vastus – dtl 19, tõlge dtl 145).

16. Erinevalt Riigikohtu 03.10.2023 otsuses nr 3-19-1565 (p-d 25–26) käsitletud olukorrast

on praegusel juhul usutav, et eelkirjeldatud kahjulikud tagajärjed tekkisid just vastustaja

poolt 18.12.2018 ja 19.12.2018 eksitaval viisil avaldatud andmete tõttu ning kahju

poleks tõenäoliselt saabunud, kui kaebajat ei oleks hakatud alusetult käsitama

kahtlustatavana rahapesu süüteos.

Vaatamata sellele, et nii rahapesu kui ka altkäemaksu võtmine erasektoris on majandusalased

süüteod, siis pidades silmas, et kahtlustuste esitamist puudutanud 18.12.2018

pressikonverentsil toodi rahapesukahtlusega vara suurusena välja umbes 300 miljonit eurot ja

ajakirjanduses oli eelnevalt korduvalt läbi käinud, et rahapesu tegelik ulatus võis olla koguni

ca 7–8 miljardit eurot, on ilmne, et altkäemaksuga seotud kahtlustus oleks pälvinud avalikku

tähelepanu märksa vähem ja stigmatiseerinud kaebajat seetõttu ka vähem intensiivselt.

Seetõttu õigustab rikkumise raskus iseenesest kaebajale valuraha maksmist (nt Riigikohtu

26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4; 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13).

17. Kaebaja ei ole eraldi piiritlenud, kui suurt rahalist hüvitist ta mittevaralise kahju eest

taotleb, vaid on viidanud kahju täpse suuruse kindlakstegemise võimatusele (VÕS § 127

lg 6). Halduskohtus palus kaebaja mõista vastustajalt temale tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 25 000 eurot või alternatiivselt kohtu määratud

mõistlik hüvitis. Seevastu apellatsioonimenetluses on kaebaja taotlenud üksnes õiglast

hüvitist kohtu äranägemisel (vt HKMS § 38 lg 2 teine lause) ning tasunud vastavalt

sellele ka riigilõivu (riigilõivuseaduse § 60 lg 3). Kuna kaebaja taotleb erinevate

kahjude eest ühtset hüvitist, siis hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas varalise kahju

hüvitamise nõude eeldused on täidetud või mitte.

18. Seonduvalt varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõudega on kaebaja

viidanud, et tegeles enda osalusega äriühingu vahendusel mh äri- ja juhtimisalase

1 https://arileht.delfi.ee/artikkel/84792737/

10(13)

3-22-491

nõustamisega ning kui veel 2018. a-l oli äriühingu nõustamisvaldkonna käive 58 500

eurot, siis 2019. a-l langes käive 56 131 euro peale ning 2020. ja 2021. a-l ei saadud

nende teenuste osutamisest üldse tulu. Suhtlusest klientidega on kaebajale teada, et

teenuste tellimise lõpetamise põhjuseks oli nimelt asjaolu, et teda hakati seostama

rahapesusüüteo toimepanemisega. Kaebaja tugineb eeltooduga seoses OÜ A.I.

FINANTS JA INVEST 2019.–2021. a majandusaasta aruannetele (dtl 99–143).

Täiendavalt on kaebaja toonud välja, et 2019. a-l sisuliselt lakkas ka Someri Real Estate

OÜ majandustegevus, kuigi aastatel 2016–2018 oli äriühing teeninud tulu

maakleritegevusest. Selle tõendamiseks on kaebaja tuginenud 01.12.2019 aktile

käsunduslepingu lõpetamise kohta (dtl 178–187) ning äriühingu raamatupidaja

12.05.2022 tõendile (dtl 188–189). Halduskohus leidis otsuses (p 33), et kaebajale

varalise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Samuti märkis kohus, et kaebaja ei saa nõuda,

et temale hüvitataks temaga seotud äriühingule tekkinud kahju, ning see, kui palju oleks

osanik teeninud tulu äriühingu tegevusest, kujutab endast puhtmajanduslikku kahju, mis

ei kuulu reeglina hüvitamisele.

19. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi kaebaja on apellatsioonimenetluses seostanud

ettevõtlustulu saamata jäämist mh kommertspankade keeldumisega teenindada kaebajat

ja tema ettevõtteid, ei kinnita sellise kahju tekkimist ükski asjas esitatud tõend.

Kaebusele lisatud teated arvelduskonto sulgemise või konto avamisest keeldumise kohta

puudutavad kas kaebajat ennast füüsilise isikuna või temaga seotud äriühinguid

(Savasda OÜ, OÜ Castnix Invest), kelle kohta ei ole esitatud andmeid, millest saaks

üldse järeldada nende müügitulu langust (sh ei nähtu seda äriregistri teabesüsteemist

kättesaadavatest majandusaasta aruannetest) ja veel vähem seostada seda kaebaja maine

kahjustumisega. Someri Real Estate OÜ majandusaasta aruannete kohaselt on äriühing

osutanud rendipindade üüri- ja haldusteenust ning asjaolust, et Rahu Finance OÜ-ga

01.06.2015 sõlmitud käsundusleping (sobiva kinnisvara leidmine ja tehingute vahendamine)

on 01.12.2019 aktiga lõpetatud põhjendusega, et käsundisaaja on kokkulepitud kohustused

täitnud, ei saa kuidagi järeldada, et lepingu lõpetamise ajendiks oli nimelt kaebaja

kahjustunud maine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakleriteenuse osutamist pidada ka

tegevuseks, mille puhul oleks alust arvata, et kaebajale esitatud kahtlustuse konkreetne

kvalifikatsioon (s.o rahapesu vs.

altkäemaks) võiks omada tehingupartneri jaoks mingit määravat tähendust. Seejuures nähtub

äriregistri andmetest, et Rahu Finance OÜ asutajaks oli Someri Real Estate OÜ ja esimeseks

juhatuse liikmeks A.O (kuni 05.05.2015) ning Rahu Finance OÜ registrijärgne aadress oli veel

kuni 23.08.2022 sama, mis kõigil eespool välja toodud kaebajaga seotud äriühingutel.

See ei kinnita mingit põhimõttelist n-ö suhete katkestamist, mida saaks seostada kaebaja kohta

avaldatud teabega. Viidatud asjaolusid arvestades ei ole usutav, et Rahu Finance OÜ-ga

koostöö lõppemise ja vastustaja õigusvastase teo vahel esineks mingi põhjuslik seos.

20. Majandusaasta aruannetest nähtuvalt on OÜ A.I. FINANTS JA INVEST tegevusaladeks

olnud äri- ja juhtimisalane nõustamine ning kinnisvara rendileandmine. Alates 2021. a-

st on eraldi välja toodud ka investeeringute haldus. Kuigi iseenesest võib pidada

usutavaks, et kuna avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all oleva äärmiselt suuremahulise

rahapesu toimepanemise kahtlustusega seostatavalt isikult ärinõustamise või

juhtimisalase nõustamise teenuse ostmine võiks heita halba varju mh teenuse tellijale,

siis võisid senised kliendid (või osa neist) kaebaja teenusest loobuda ja uute klientide

leidmine võis olla raskendatud või sootuks võimatu. Sellele vaatamata ei ole

ringkonnakohtu hinnangul alust järeldada, et OÜ A.I. FINANTS JA INVEST teenuste

11(13)

3-22-491

osutamise valdkonna müügitulu langus 2019. a-l ning müügikäibe puudumine 2020. ja

2021. a-l oli tingitud kaebaja ärialase maine kahjustumisest, kuna teda seostati

rahapesuga. Kui vaadata 2019.–2021. a majandusaasta aruandeid koos äriregistri

teabesüsteemi vahendusel avalikult kättesaadavate varasemate ja hilisemate

majandusaasta aruannetega, siis jääb pigem mulje, et OÜ A.I. FINANTS JA INVEST

majandustegevus ongi neil aastatel ümber kujundatud selliselt, et varasema teenuste

vahetu osutamise asemel keskendus äriühing edaspidi tegevusele eeskätt

valdusühinguna (st haldas investeeringuid). Äriühingu 2014.–2018. a majandusaasta

aruannete kohaselt jäi müügitulu nendel aastatel tegevusalade lõikes järgmistesse

vahemikesse: kinnisvara rendileandmine – 421 468–489 463 eurot; teenuse osutamine –

205 947–389 755 eurot. Seevastu 2019. a majandusaasta aruandes ei kajastu enam üldse

müügitulu kinnisvara rendileandmisest ja teenuse osutamise müügitulu on üksnes 56

131 eurot. Alates 2020. a majandusaasta aruandest ei nähtu ühelgi tegevusalal enam

müügitulu olemasolu. Seejuures on kaebaja äriühingu nõustamisvaldkonna 2018. a

müügitulu suuruse (58 500 eurot) osas viidanud 2019. a aruande lisas 7 välja toodud

võrdlusele eelmise perioodiga, mis aga ei vasta 2018. a aruandes märgitud teenuse

osutamise müügitulu suurusele (205 947 eurot).

21. Kuna kaebaja ei ole esitanud ainsatki otsest tõendit, millest nähtuks mingi konkreetse

tulu saamata jäämine selle tõttu, et vastustaja toimingute tagajärjel on avalikkuses

peetud kaebajat kahtlustatavaks rahapesu kuriteo toimepanemises, ning esitatud

kaudsete tõendite kogumist ei järeldu usutavalt kahju tekkimist, siis ei ole kaebajale

varalise kahju tekkimine tõendatud. Olukorras, kus kahju on tõendamata, tuleb

hüvitamiskaebus jätta igal juhul rahuldamata. Seega tuleb õiglase hüvitise määramisel

arvestada üksnes kaebajale tekkinud mittevaralist kahju. 22. Mittevaraline kahju

hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja

raskust (vt RVastS § 9 lg 2). Hüvitise suuruse määramisel tuleb lisaks arvestada RVastS

§-s 13 sätestatud riigi vastutust piiravate asjaoludega. Mittevaralise kahju eest välja

mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (nt Riigikohtu

20.10.2021 otsus nr 3-19-2061, p 18; 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 31–34;

07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9). Ringkonnakohus leidis eespool, et kaebaja au ja

head nime kahjustati küllaltki intensiivselt (sh kaebajat puudutavad andmed avaldati

kõigile meediaväljaannetele ja nende laialdane kajastamine oli ettenähtav, kahjulikud

tagajärjed on väldanud pikka aega). Samas ei ole vastustaja süü väga suur, sest ehkki

hoolsa tegutsemise korral (s.o prokuratuuri meedialisti 19.12.2018 edastatud pressiteate

sõnastuse paremal läbimõtlemisel) olnuks kahju tekkimine ilmselt välditav, ei ole

vastustaja avaldanud kaebaja kohta otseselt valeandmeid, vaid avaldas kaebaja kohta

andmeid viisil, mis tõi kaasa nende vääriti mõistmise. RVastS §-s 13 sätestatud

vastutuse piiramise aluste esinemist ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja

õiguste rikkumise heastamiseks põhjendatud mõista vastustajalt tema kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot.

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb A.O apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt ning tühistada Tallinna Halduskohtu 25.05.2023 otsus osas, milles halduskohus jättis

kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega

rahuldab kaebuse ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja mõistab vastustajalt kaebaja

kasuks välja hüvitise 500 eurot. Ülejäänud osas (st varalise kahju hüvitamise nõue) jääb

kaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse halduskohtu otsusega võrreldes

suuremas ulatuses, siis tuleb halduskohtu otsus tühistada mh menetluskulude väljamõistmist

puudutavas osas (resolutsiooni p 3) ning jagada menetluskulud uuesti. Ringkonnakohus

12(13)

3-22-491

märgib täiendavalt, et halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 peale ei ole apellatsioonkaebust

esitatud ja see on jõustunud.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule

esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral kulusid

välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg

4).

25. A.O on tasunud kaebuselt riigilõivu 750 eurot ja apellatsioonkaebuselt 350 eurot ning

kandnud esindajakulusid esimese astme kohtus 2475 eurot (sh käibemaks, vastab advokaadi

13,75 töötunnile) ja teise astme kohtus 1764,75 eurot (sh käibemaks, vastab advokaadi 9,75

töötunnile). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-s 43 märgituga, et

menetluskuluna ei saa arvesse võtta OÜ Advokaadibüroo Tehver & Partnerid 08.12.2021

arvet nr 20210277 (dtl 193–194), mis puudutab Riigiprokuratuurile esitatud kahjunõude

koostamist. Muus osas on esindajakulu kandmise kohustus advokaadibüroo arvetega HKMS §

109 lg 11 nõuetele vastavalt tõendatud. Esindajakulu ei ole alust pidada ülemääraseks või

ebavajalikuks. Halduskohus hindas kaebuse rahuldatuks umbes 1/4 ulatuses, lähtudes sellest,

et rahuldati vaid üks heastamisnõue, teise heastamisnõude osas lõpetati menetlus ja mõlemad

hüvitamisnõuded jäid rahuldamata. Kuna ringkonnakohus rahuldab täiendavalt ühe

hüvitamisnõude, on kaebus rahuldatud 1/2 ulatuses. Kuivõrd apellatsioonimenetluses oli

vaidluse all kaks hüvitamisnõuet, millest üks rahuldatakse, siis on apellatsioonkaebus samuti

rahuldatud pooles ulatuses. HKMS § 108 lg-st 2 juhindudes tuleb seega mõista vastustajalt

kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude hüvitamiseks välja kokku 2669,88 eurot

[(750 + 2475 + 350 + 1764,75) ÷ 2 = 2669,875]. Ülejäänud osas jäävad kaebaja

menetluskulud esimese ja teise astme kohtus tema enda kanda. Prokuratuuril menetluskulud

puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 04.07.2025 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2024. a otsuse resolutsiooni

punktid 3, 5 ja 6.

3. Mõista Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot.

4. Mõista Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3500 eurot.

13(13)