2-22-9696/54 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

2-22-9696

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2024, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-9696

Tsiviilasi

VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ hagi

Aktsiaselts KEVELT vastu võlgnevuse saamiseks

Tsiviilasja hind

1 427 326 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ

(registrikood 14358656; asukoht Estonia pst 5-309b,

Tallinn, Harju maakond 10143)

Hageja lepinguline esindaja: Irina Bušujeva (e-post: xxx)

Kostja: Aktsiaselts KEVELT (registrikood 10418580;

asukoht Teaduspargi tn 3/1, Tallinn, Harju maakond

12618; e-post kevelt@kevelt.ee)

kostja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Vitali

Šipilov ja Maris Vutt (menetlus@tgsbaltic.com)

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 14.10.2024, edasi kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista välja Aktsiaseltsilt KEVELT VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ

kasuks põhivõlgnevus summas 650 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

summas 650 000 eurot ja viivis põhinõudelt (650 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 18.12.2024 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte

üle põhivõlgnevuse suuruse.

3. Jätta rahuldamata Aktsiaselts KEVELT taotlus kohtuotsuse täitmise korra

kindlaks määramiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ menetluskulud täies mahus

Aktsiaseltsilt KEVELT kanda.

2-22-9696

2. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Harju Maakohtu menetluses on VioKey Promedbioscience Tech Invest OÜ hagi

Aktsiaselts KEVELT vastu rahalise kohustuse täitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt

sõlmisid pooled 27.12.2017 laenulepingu, millega kostja võttis hagejalt laenu summas

650 000 eurot. Kostja sai lepingujärgse laenusumma kätte 03.01.2018 ülekande teel.

Lepingu p 2.1. kohaselt kohustus võlgnik tasuma laenusumma tagasi 1,5 (pooleteise)

aasta jooksul laenu kättesaamisest so 03.07.2019.

2. Kostja on lepingu raames tasunud hagejale kokku: 154 195,30 eurot. Hageja pöördus

korduvalt kostja poole nõudega tasuda võlgnevus sh kahel korral esitas hageja kostjale

pankrotihoiatused. Laenu tagastamise ja võlgnevuse tasumise lubadusi kostja ei täitnud.

3. Lepingu punkti 4.1 alusel kohustus kostja maksma intressi 5,5% laenusummalt aastas

ehk kokku 53 576,03 eurot. Vastavalt lepingu punktile 4.2 tuli arvestatud intressi maksta

üks kord kvartalis ning intressi esimeseks tasumise ajaks oli 31.03.2018. Kostja tasus

intressi laenu tagastamise tähtpäevaks so 03.07.2019 kokku 44 271,24 eurot ehk 9

304,79 euro võrra lepingu p-ga 4.1 kokkulepitust vähem. Eeltoodust tulenevalt võlgnes

kostja 04.07.2019 s.o kogu laenulepingu summa sissenõutavaks muutumise päeva

seisuga hagejale lepingu järgi 659 304,79 (põhivõlg 650 000 + tasumata intress 9304,79

=659 304,79) eurot.

4. Tulenevalt lepingu p 5.1-st, kui kostja ei tagasta laenu õigeaegselt, kohustub kostja

maksma hagejale viivist 0,1% võlgnetavalt summalt (650 eurot päevas 650 000 suuruse

põhivõla puhul) iga viivitatud päeva eest. 30.06.2022 seisuga moodustab sissenõutavaks

muutunud viivise summa 710 450 eurot (04.07.2019 - 30.06.2022. so 1 093 eurot

viivitatud päeva x 650 €/pv = 710 450 eurot). Juhindudes hea usu põhimõttest, ei nõua

2-22-9696

hageja kostjalt viivist põhinõude suurust ületavas summas.

5. Samuti arvestab hageja viivise summa kindlaksmääramisel ajavahemiku 04.07.2019 -

30.06.2022 jooksul kostja poolt tasutud summasid kokku 109 924,02 eurot. Selliselt

nõuab hageja kostjalt hagi esitamise aja seisuga kogutud viivised summas 540 075,98

eurot.

6. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 650 000 eurot,

viivisevõlgnevus kuni 30.06.2022.a. summas 540 075,98 eurot ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022. kuni

otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

7. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidle vastu väitele, et poolte vahel on 27.12.2017

sõlmitud laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 650 000 eurot.

8. Kostja leiab, et hageja põhinõue tuleb rahuldamata jätta, kuivõrd laenunõue ei ole

sissenõutavaks muutunud. Kostja on hagejale saatnud saldokinnitused, millest nähtub

laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees. Poolte kokkuleppe järgi tulnuks sellised

saldokinnitused mõlemal poolel allkirjastada, kuid hageja neid allkirjastanud ei ole.

Vaidlust ei ole aga selle üle, et hageja ei ole kordagi saldokinnituste sisu vaidlustanud

ega nõudnud laenu tagastamist. Poolte seaduslikud esindajad on suuliselt kokku

leppinud, et 27.12.2017 sõlmitud laenulepingu laenu tagastamise tingimusi muudetakse

ja lepitakse kokku laenu hilisem tagastamise tähtaeg, mistõttu on hageja sisuliselt

tunnistanud, et 27.12.2017 laenulepingust tulenev laen ei ole sissenõutavaks muutunud.

Vastavaid läbirääkimisi alustasid pooled juba 2018. aasta lõpus. Samuti sõlmisid pooled

2020. aasta detsembris suulise kokkuleppe, et kostja tasub igakuiselt intresse ning

põhisumma osas jätkavad pooled läbirääkimisi lahenduse leidmiseks (mis viiks lõpuks

võlgnevuse tasumiseni). 2021. aasta jooksul tasus kostja intresse, mis viitab samuti

laenulepingu kehtivuse jätkumisele. Kuna hageja keeldus aga allkirjastamast

saldokinnitusi, ei tasunud kostja enam alates 2022. aasta veebruarist intressimakseid. See

aga ei tähenda, et laenumakse oleks muutunud sissenõutavaks.

9. Kostja on seisukohal, et hageja esitas hagi vaid selleks, et vältida võimalikku nõude

aegumist, millele kostja oleks saanud tugineda. Nagu kostja on selgitanud, on pooled

pidevalt pidanud läbirääkimisi laenulepingu tingimuste muutmiseks ning põhimõttelisel

kokkuleppel ka laenu tagastamise tähtaega edasi lükanud, mistõttu ei ole laenulepingust

tulenev nõue sissenõutavaks muutunud. Seega on hageja nõue vastuolus VÕS § 6 lg-ga

1, mille järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Pooled on ka enne käesoleva kohtumenetluse algust pidanud

läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks, misläbi saaks hageja laenu kostjalt tagasi

tunduvalt varem kui kohtumenetluse läbi. Vaatamata sellele on hageja aga siiski

otsustanud hagi esitada, mis ei ole kooskõlas poolte ühise eesmärgiga ega majandusliku

kaalutlusega.

10. Hageja viivisenõue on põhjendamatu ja see tuleb täielikult rahuldamata jätta. Hageja on

esitanud ka viivisenõude summas 540 075,98 eurot, sest laenulepingu punkti 5.1 järgi on

hagejal õigus nõuda viivise tasumist määraga 0,1% võlgnetavalt summalt iga päeva eest,

kui kostja laenu õigeaegselt ei tagasta. Nagu kostja on selgitanud, siis 27.12.2017

laenulepingust tulenev nõue ei ole sissenõutavaks muutunud poolte ühisel kokkuleppel

27.12.2017 laenulepingus kokkulepitud tingimuste muutmisel hilisemate kokkulepetega.

Seda kinnitab ka hageja enda tegevus: − hageja on allkirjastanud 23.01.2020

2-22-9696

saldokinnituse, millest tuleneb, et seisuga 31.12.2019 hagejal mingit viivisenõuet ei

olnud, vaid oli üksnes põhisumma- ja intressinõue; samuti on kostja 21.07.2022 sõlmitud

kavatsuste kokkulepe, millega lepiti kokku võimalik kostja kui äriühingu omandamine.

Kavatsuste kokkuleppes ei ole taas mainitud viivisemakset vaid 27.12.2017 laenulepingu

puhul on märgitud tasutavateks summadeks vaid põhi- ja intressinõue. Seega on hageja

aktsepteerinud seda, et laenu sissenõutavaks muutumise tähtaeg lükkus poolte

kokkuleppel edasi, ka oma tegevusega, sh konkreetsete tahteavaldusega.

11. Alternatiivselt palub kostja kohtul vähendada hageja poolt nõutav viivis nullini,

tuginedes analoogia korras VÕS § 162 lg-le 1. Viivise vähendamine on põhjendatud

seoses kostja majandusliku seisundiga. Esiteks leiab kostja, et viivise vähendamine

nullini on põhjendatud Ukraina-Venemaa sõjast tulenevate käibelanguste tõttu, sest

kostja põhiline majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis. Samuti on sõjaga seotud

sanktsioonide tõttu oluliselt takistatud maksete teostamine Eesti jt EL riikide ja Venemaa

vahel. Seega on kostja majandustegevus sõja tõttu tugevalt mõjutatud ja kahjustatud

saanud.

12. Viivise vähendamine on põhjendatud, arvestades hageja senist käitumist: pooled on juba

enne kohtumenetluse algust pidanud läbirääkimisi, mille raames on mh tehtud ka

kokkuleppeid selle kohta, et viivis tasumisele ei kuulu. Seega on hageja nii enne

kohtumenetlust kui ka pärast hagi esitamist teinud otseseid tahteavaldusi viimaks

järelduseni, et hageja ei nõua kostjalt 27.12.2017 laenulepingust tuleneva viivise

tasumist. Kui kohus peaks ka tuvastama, et viivisenõue on olemas, annab see igal juhul

aluse vähendada hageja viivisenõude nullini ehk viivisenõue täies ulatuses rahuldamata

jätta.

13. Alternatiivselt palub kostja kohtul lähtuda viivisenõude arvestamisel VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määrast. Kui kohus ei nõustu kostja käsitlusega, et laen ei ole

sissenõutavaks muutunud, palub kostja alternatiivselt punktis 2.5 taotletuga lähtuda

hageja viivisenõude arvutamisel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast

8% aastas. Nimetatud viivisemäära järgi põhinõudelt perioodil 04.07.2019-30.06.2022

(kokku 1093 päeva) arvestatav viivis on kokku 155 572,60 eurot. Kostja palub jätta hagi

täies ulatuses rahuldamata, hagejal ei ole õigus laenulepingu alusel üleantud summa

tagastamist nõuda, samuti on põhjendamatud hageja intressi- ja viivisenõuded.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436

lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et pooled sõlmisid 27.12.2017 laenulepingu, mille alusel

kandis hageja kostjale 03.01.2018 650 000 eurot (dtl 29-35, 37). Vaidlust ei ole, et kostja

on laenusumma kätte saanud. Vaidlust ei ole ka selles, et 27.12.2017 kirjalikus lepingus

leppisid pooled kokku raha tagastamise tähtaja 1,5 aastat ning seega pidi kostja raha

tagastama hiljemalt 03.07.2019. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel

tuvastatuks.

16. Kostja leiab, et hagejal puudub alus 03.01.2018 talle üle kantud rahasumma

tagasisaamiseks, kuivõrd leiab, et hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud sest

2-22-9696

pooled on detsembris 2020 suuliselt kokku leppinud, et kostja tasub hagejale intressi ja

leping kehtib edasi. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu.

17. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses

ja sama kvaliteediga.

18. Pooled on laenulepingus selgelt kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas poolteist

aastat pärast laenusumma laekumist laenusaaja kontole. Kuivõrd makse tehti 03.01.2018

on laenu tagastamise tähtaeg lepingu kohaselt 03.07.2019. VÕS § 82 lg 1 järgi kui

kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb

kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lõige 2 kohaselt kui kohustuse täitmiseks on

ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle

tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata

võlausaldaja. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 7, muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse

täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks

määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult

vajaliku aja möödumist.

19. Lepingu p 7.2 järgi on kõik lepingu muudatused lubatud ainult poolte kokkuleppel

täiendava kokkuleppe sõlmimise teel lepingu juurde, välja arvatud juhtudel, mis on

otseselt ettenähtud käesoleva lepinguga (dtl 33, 56). Vaidlust ei ole, et pooled ei ole

sõlminud kirjalikku kokkulepet laenu tähtaja muutmiseks. Kuivõrd uut laenulepingu

lisakokkulepet, millest nähtuks uus laenu tagastamise tähtaeg või laenusumma

tagastamise tähtaja määramata ajaks edasilükkamine sõlmitud ei ole, leiab kohus, et hagi

kohtusse esitamise ajaks on laenulepingus kokku lepitud laenu tagastamise tähtaeg

möödunud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks.

20. Iseenesest on kostjal õigus selles, et põhimõtteliselt saab lepingut muuta ka suuliselt.

VÕS § 13 järgi võib lepingut muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte

kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kui leping on

lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel

või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Kui lepingus oli ette nähtud, et

lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele

lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et

pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuid kostja väide,

et pooled jõudsid detsembris 2020 suulisele kokkuleppele, et kostja tasub hagejale edasi

intressi ja pooled jätkavad põhisumma osas läbirääkimisi lahenduse leidmiseks, mis

viiks lõpuks võlgnevuse tasumiseni ja seega ei pea kostja tagastama laenusummat, ei ole

tõendamist leidnud.

21. TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole

sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida

suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu

kohustuslikku vormi. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Seega on ka lepingu muutmiseks olulised poolte vastastikused samasisulised

2-22-9696

tahtevaldused ja lepingu muutmise kokkulepe on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud

konsensuse.

22. Kohtu hinnangul on kostja väide laenusumma tagastamise tähtaja tulevikku

edasilükkamise kohta umbmäärane ja konkretiseerimata. Kostja väitest ei ole võimalik

tuvastada, kus ja millal hageja seadusliku esindaja, kostja juhatuse liikme ning kostja

nõukogu liikme vahel peetud läbirääkimised väidetavale kokkuleppele viisid.

Kohtuistungil kostja tunnistajana üle kuulatud D.G selgitused olid läbirääkimiste osas

olid kohtu hinnangul konkretiseerimata ja umbmäärased. Nii avaldas tunnistaja

vastuseks kostja esindaja küsimusele, kas pärast 27.11.2017 lepingu sõlmimist pidas

tunnistaja läbirääkimisi laenulepingu tingimuste muutmiseks, et „Oli ka kokkuleppeid,

mis oli seotud ka selle laenu tagastamisega. Puudutati selle laenu tagastamisega seotud

kokkulepet, erinevaid korporatiivseid struktureerimisi.“(▶ 01:21:56). Tunnistaja

ütlustest ei selgunud üheselt, et kokkulepe laenulepingu tingimuste muutmiseks või

laenutähtaja edasilükkamiseks ka saavutati. Nii avaldas tunnistaja, et „Tean, et

läbirääkimiste käigus saavutati mingeid lokaalsed kokkulepped, tasuti mingid rahad

kuid lõplikku kokkulepet veel ei ole. Tähtaegu pole kunagi nimetatud.“ (▶ 01:26:49, ▶

01:27:45). Seega ei saa tunnistaja ütlustest teha järeldust selle kohta, nagu oleks

tunnistaja olnud konkreetsetel läbirääkimistel osalenud isik ning tema osalusel oleks

2020 saavutatud laenu tagastamist tulevikku lõputult edasi lükkav kokkulepe. Tunnistaja

ütlused ei ole konkreetsed, vastused hageja esindaja küsimustele näitavad, et tunnistaja

ei teadnud laenulepingu detaile, kuivõrd ta ei olevat jurist. Iseenesest võib olla õige

tunnistaja väide, et uut laenu tagastamise tähtaega pole kunagi nimetatud, kuid see ei

tähenda veel, et pooled saavutasid kokkuleppe, et hageja on andnud kostjale laenu

sisuliselt tähtajatult ega soovigi laenusummat nii pea tagasi saada. Pigem viitab see

sellele, et pooled pidasid läbirääkimisi, kuid kokkulepet laenutähtaja edasilükkamiseks

tegelikkuses ei saavutatud. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis

ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. Kostja taotlusel vande all üle

kuulatud hageja seaduslik esindaja kinnitas kohtuistungil, et „mitte kunagi pole

27.12.2017 laenulepingu muutmise kokkuleppeid olnud, ei telefoni teel ega kohtumisel

ei olnud kordagi juttu lepingutingimuste muutmisest (▶ 02:07:09).

23. Kostja hinnangul kinnitab ka hageja enda tegevus, et 27.12.2017 laenulepingust tulenev

nõue ei ole sissenõutavaks muutunud poolte ühisel kokkuleppel, kuivõrd hageja on

allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse, millest tuleneb, et seisuga 31.12.2019 (mil

hageja väidetav laenu tagastamise tähtaeg oli juba möödas) hagejal mingit viivisenõuet

ei olnud, vaid oli üksnes põhisumma- ja intressinõue. Samuti on 21.07.2022 sõlmitud

kavatsuste kokkulepe, millega lepiti kokku võimalik kostja kui äriühingu omandamine.

Kavatsuste kokkuleppes ei ole taas mainitud viivisemakset, vaid 27.12.2017

laenulepingu puhul on märgitud tasutavateks summadeks vaid põhi- ja intressinõue.

Kostja järeldab nendest dokumentidest, et hageja on aktsepteerinud seda, et laenu

sissenõutavaks muutumise tähtaeg lükkus poolte kokkuleppel edasi ka oma tegevusega,

sh konkreetsete tahteavaldusega.

24. Kohus kostja seisukohta ei jaga. Asja materjalidest nähtub, et asja materjalide juurde

esitatud saldokinnitused on koostatud kostja raamatupidaja poolt. Sellele viitab asjaolu,

et hageja poolt allkirjastamata 18.01.2021 ja 02.01.2022 saldokinnitustel on vaid kostja

raamatupidaja allkiri. Seega saab neist saldokinnitustest vaid järeldada, et hageja ei

nõustunud kostja arvutustega ning hinnanguga tagastatava kohustuse suurusele. See, et

hageja on allkirjastanud 23.01.2020 saldokinnituse aga ei tähenda koheselt, et pooled

oleksid saavutanud laenulepingu tähtajatu kokkuleppe ja hageja oleks loobunud

viivisenõudest. Kostja on kahjuks jätnud tähelepanuta märkuse 23.01.2020

2-22-9696

saldokinnitusel, mille kohaselt „Vastastikuste arvelduste ja võlgade vastavuse

kontrollimine käesolevas võlgnevuse aruandes ei piira VioKey Promedblascience Tech

lnvest OÜ õigust kohaldada 27.12.2017 Laenulepingu punkti 5 „Laenusaaja vastutus“

sätteid. 27.12.2017 Laenulepingu punktis 5 sätestatud intressi- ja trahvisummasid saab

AS-ile KEVELТ esitada osas, milles need ületavad selles võlgade aruandes

kindlaksmääratud summasid“. Laenulepingu p 5.1 järgi laenusaaja poolt laenusumma

või selle osa tagastamise tähtaja rikkumisel Laenusaaja maksab viiviseid 0,1%

tähtaegselt tagastamata summalt iga viivitatud päeva eest. Viiviste maksmist Laenusaaja

teostab laenusumma tagastamise tähtaja rikkumisel sõltumata Laenuandja poolt vastava

nõude esitamisest. Seega ei saa 23.01.2020 saldokinnitusest kuidagi teha järeldust, et

hageja oleks viivisenõudest loobunud ja pooled oleksid saavutanud kokkuleppe

laenulepingu tähtajatuks muutmiseks.

25. Ka 21.07.2022 kavatsuste kokkuleppest ei saa teha kostja soovitud järeldust, et

laenulepingut on pikendatud tähtajatult ning viivist ei nõuta. Kokkulepe ei ole suunatud

kostjale. Võlaõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele

võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile ja viivisele.

Kuigi 21.07.2022 kavatsuste kokkuleppele kehtib Vene Föderatsiooni õigus, ei ole

kohtul alust arvata, et Vene Föderatsiooni õiguses eelpool viidatud üldpõhimõte ei kehti

ning kavatsuste protokollis oleks pidanud ilmtingimata detailselt näitama ka

kõrvalnõuete sh viivise suuruse.

26. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata laenusumma sissenõudmiseks

kohtusse pöördumine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.

Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja

vastuolulist käitumist. Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude

maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel.

Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline

käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud

(RKTKo nr 3-2-1-128-14, p 11). Kohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud ühtegi

asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja oleks väljendanud tahet laenu

sissenõudmisest loobuda. Seega ka käesoleval juhul ei saa olla tegemist vastuoluga hea

usu põhimõttega. Riigikohus on selgitanud, et „pahauskseks ei saa pidada seda, kui

õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti

läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta

kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi.“ (RKHKo 3-20-

120/49).

27. Eeltoodust tulenevalt ja hinnates kõiki tõendeid kogumis ei saa kohus teha teistsugust

järeldust, kui seda, et poolte vahel ei sõlmitud laenulepingu muutmise lepingut ega laenu

tasumise tähtaja edasilükkamise kokkulepet.

28. Kohtu hinnangul ei ole kostja väide laenulepingu tähtajatust pikendamisest ka eluliselt

usutav. Arvestades nõutava laenusumma suurust 650 000 eurot ning laenulepingus

kokkulepitud tähtaega 1,5 aastat ei ole kohtule eluliselt usutav, et hageja nõustus

laenulepingut suuliselt määramatult ja tähtajatult pikendama, nõudmata selleks

täiendavat tagatist ega fikseerinud vastavaid kokkuleppeid taasesitamist võimaldavas

vormis. Kohtu hinnangul kinnitab seda ka asjaolu, et hageja on kaks korda pöördunud

pankrotihoiatusega kostja poole, kohtule ei ole esitatud kostja vastupöördumist, millest

nähtuks, et kostja väljendab imestust pankrotihoiatuse üle ja tooks esile suulise

kokkuleppe olemasolu. Ka see viitab, et tegelikkuses kostja väidetud kokkulepet

tegelikkuses ei olnud.

2-22-9696

29. Kohus osundab, et eelkõige oli laenulepingu tagastamise tähtaja muutmise kokkuleppe

kirjalik fikseerimine kostja huvides. Hageja on õigesti esile toonud, et lepingu p 7.2

kokkulepitud tingimuse eesmärgiks oli tõendamisfunktsiooni kandmine. Hageja on

õigesti osundanud, et juriidiliste isikute juhtorganid aeg-ajalt vahetuvad ning vältimaks

olukordi, milles ettevõtte hilisem seaduslik esindaja (so isik, kes ei olnud lepingu

allkirjastajaks ega olnud ka võimalike lepinguliste kohustuste muutmise ettepaneku

vastuvõtjaks) ei peaks seisma vastamisi olukorraga, milles teine lepingupool väidab

olevat jõudnud mingitele kirjalikus lepingus mittekajastuvatele kokkulepetele ettevõtte

eelmise juhatuse liikmega (väidetavalt) milleski suuliselt kokku leppinud, lepitaksegi

tavapäraselt kokku nimelt sellises tõendamisfunktsiooni kandvas tingimuses. Käesoleval

juhul ei ole kostja suutnud kohut veenda, et pooled on laenulepingu tähtaja muutmises

kokkuleppele jõudnud ja kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks.

30. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on kõiki

väiteid kaaludes jõudnud järeldusele, et laenuleping muutus 04.07.2019 sissenõutavaks.

Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu alusel saadud raha tagastatud ei ole. Kostja ei ole

kohut veennud selles, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega tuleb laenulepingu

alusel saadud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.

31. Kostja hageja laenuarvestusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kohus kontrollis hageja

arvestust ja nõustub sellega täiesti. Kostja võlgneb hagejale põhisummana tagastamata

laenusumma 650 000 eurot ja kohus mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.

32. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei

ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kostja on oma kohustuse

täitmisega viivituses. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib

viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole

hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud

kostjalt välja mõista viivise kuni 30.06.2022 summas 540 075,98 eurot ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt kindla summana alates 01.07.2022

kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni. Viivisekalkulaatori kohaselt on viivise suuruseks

summalt 650 000 eurot alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 585 650

eurot.

33. Kostja leiab, et hageja viivisenõue on põhjendamatu, hageja on nõustunud

viivisenõudest loobumisega, viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus on

eelnevalt tuvastanud, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks 04.07.2019, kuivõrd

teistsugust kokkulepet pooled sõlminud ei ole. Vaidlust ei ole selles, et kostja laenu

tagastanud ei ole, seega on hageja viivisenõue iseenesest põhjendatud.

34. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, nagu oleks hageja viivisenõudest loobunud või oleks

viivisenõudmine hea usu põhimõtte vastane. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja

oleks viivisenõudest loobunud. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et tagastamata

laenusummalt viivise nõudmine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.

2-22-9696

Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja

vastuolulist käitumist. Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude

maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel.

Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline

käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud

(RKTKo nr 3-2-1-128-14, p 11). Riigikohus märkis viidatud lahendis, et see, et hageja ei

esitanud kostjale üüriarveid, ei ole asjaolu, mis annaks aluse pidada üürinõude esitamist

hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Seega ka käesoleval juhul ei saa olla tegemist

vastuoluga hea usu põhimõttega. Pelgalt see, et kostja enda koostatud saldoarvestusel ei

olnud märgitud viivist, ei andnud kostjale veel alust arvata, et hageja on selle

allkirjastamisega loobunud viivisenõudest. Nagu kohus jube eelnevalt märkis, on kostja

jätnud tähelepanuta märkuse 23.01.2020 saldokinnitusel, mille kohaselt „Vastastikuste

arvelduste ja võlgade vastavuse kontrollimine käesolevas võlgnevuse aruandes ei piira

VioKey Promedblascience Tech lnvest OÜ õigust kohaldada 27.12.2017 Laenulepingu

punkti 5 „Laenusaaja vastutus“ sätteid. Kui hoopis hageja oleks kostjale esitanud

saldoteatisi viivisenõude ja täiendavate märkusteta, võiks see olla vastuolulist käitumist

tõendavaks erandlikuks asjaoluks, kuna võlgnikule võib jääda mulje, et võlausaldaja on

oma viivisenõudest loobunud. Kuid käesoleval juhul on kostja ise koostanud saldoteatisi,

mitte hageja. Riigikohus ei ole näinud vastuolu hea usu põhimõttega kui arvetel ei ole

märgitud viivisevõla suurust või märgitud on lepingust erinev viivisemäär või

võlausaldaja ei teavita läbirääkimiste või muu suhtluse käigus võlgnikku viivisenõudest

(RKTKo nr 3-2-1-43-13, p 15; 3-2-1-70-09, p 13).

35. Kostja ei ole kohtu ette toonud ühtegi muud asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse,

et hageja on väljendanud kostjale tahet viivisenõudest loobuda. Kostja väited vastuolu

kohta hea usu põhimõttega ei ole asjakohased, ega anna alust viivisenõude rahuldamata

jätmiseks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Kohus viitab ka VÕS § 113

lg-le 9, mille järgi majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik ei või tugineda

kokkuleppele, millega piiratakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viivise

nõudeõigust, kui see kokkulepe on võlausaldaja suhtes asjaolude kohaselt äärmiselt

ebaõiglane. Sama paragrahvi lõike 10 kohaselt on kokkulepe, millega välistatakse

majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine või mille kohaselt

riigihangete seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud isik on kohustatud maksma viivist alla

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määra, tühine. Kohus leiab, et isegi kui viivise

nõudmise loobumise kokkulepe oleks tõendamist leidnud, oleks selline kokkulepe

võlausaldaja jaoks äärmiselt ebaõiglane, kuna see võimaldab kostjal pärast viivise

piirmäära täitumist maksmisega lõputult venitada.

36. Alternatiivselt palub kostja kohtul viivist vähendada nullini. Kostja leiab, et viivise

vähendamine nullini on põhjendatud Ukraina-Venemaa sõjast tulenevate käibelanguste

tõttu, sest kostja põhiline majandustegevus toimub Vene Föderatsioonis. Samuti on

sõjaga seotud sanktsioonide tõttu oluliselt takistatud maksete teostamine Eesti jt EL

riikide ja Venemaa vahel. Viivise vähendamine on kostja hinnangul põhjendatud ka

hageja tegevuse tõttu. Oma käitumise ja tahteavaldusega nii enne kui ka pärast hagi

esitamist on hageja näidanud, et ei soovi viivist tegelikkuses nõuda ning on pöördunud

kohtusse vaid kostja survestamiseks ja aegumise vältimiseks. Sellises olukorras on

põhjendatud viivise vähendamine nullini. Hageja viivise vähendamisega nullini ei

nõustu. Hageja toob esile, et sõda on alanud pea kolm aastat pärast seda, kui kostja

laenulepingust tulenev kohustus on sissenõutavaks muutunud. Kostja soovib enda

kohustusi vähendada sündmustega, mis leiavad aset aastate pärast laenu tagasimakse

kohustuse saabumist.

2-22-9696

37. Kohus kostja taotlusega ei nõustu. VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud

isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1

kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine VÕS §

113 lõike 8 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes.

38. Kohus selgitab, et viivisenõude mõte on lihtsustada võlausaldajal rahalise kohustuse

täitmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahjus suuruse arvestamist.

Seega väljendab viivis minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda ning viivisenõue ei sõltu tegeliku

kahju olemasolust. Seega võib viivist nõuda tegelikust kahjust sõltumata, kuivõrd lisaks

kompensatsioonilisele eesmärgile on viivisel ka sanktsiooniline eesmärk – so tagada

kohustuste nõuetekohane täitmine. Viivisenõue peab motiveerima võlgnikku oma

rahalisi kohutusi kohaselt täitma, selle täitmata jätmise korral aga võlgnikku karistama

ning võlausaldajale kahju hüvitama. Kohus märgib, et nii Riigikohtu juhiste kui ka muu

kohtupraktika kohaselt on võlausaldajale tagatud lepingujärgses määras viivis kuni

põhinõude suuruseni ning põhinõuet ületavas osas seadusjärgses määras viivis.

39. Kohus leiab, et kostja ei ole suutnud praegusel juhul kohut veenda, et nõutav viivis oleks

ebaproportsionaalselt suur. Kostja on oma kohustuste täitmisega viivituses 6,5 aastat

ning hagejal on seega õigus kohaldada kostja suhtes õiguskaitsevahendeid. Kohus

märgib, et viivisenõude suurus ei ole iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid

eeskätt kostja poolt kohustuste täitmisega venitamise aja pikkusest. Kohus leiab, et

kostja ei ole esile toonud ühtegi põhjendust, mis annaks aluse viivise vähendamiseks

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel.

40. Kohus osundab täiendavalt, ka et majandus- või kutsetegevuses tegutseva võlgniku

puhul on keelatud viivisenõude välistamine (VÕS § 113 lg 10), seega ei ole võimalik

antud juhul viivisenõuet nullini vähendada. Kohus on ka eelnevalt tuvastanud, et kostja

etteheited hagejale on olnud põhjendamatud, samuti nõustub kohus hageja arvamusega

Vene-Ukraina sõja kontekstis: hageja nõue muutus sissenõutavaks 04.07.2019, Venemaa

täiemahuline kallaletung Ukrainale aga 24.02.2022.

41. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise võlgnevuse kuni 30.06.2022

summas 540 075,98 eurot, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlasummalt

kindla summana alates 01.07.2022 kuni otsuse tegemiseni ja edasi võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab

kostjalt välja viivise põhinõude ulatuses ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras

kuni võla tasumiseni. Üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise

kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina tuleb põhivõlast suuremat

viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja

viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses; sel juhul peab võlausaldaja

tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on

14.06.2005 otsuse 3-2-1-66-05 punktides 18-19 leidnud, et põhivõlast suurema

viivisenõude korral peab vastava kahju olemasolu tõendama võlausaldaja, kui nõutakse

seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Antud juhul ei ole hageja vastava kahju

olemasolu tõendanud. Samuti ei ole viivisenõue põhinõude ulatuses ebamõistlikult suur

nagu on leidnud kostja.

42. Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, põhivõlgnevus

summas 650 000 eurot, alates 04.07.2022 sissenõutavaks muutunud viivis kogusummas

2-22-9696

650 000 eurot ja lisanduv viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates kohtuotsuse

tegemisest kuni kohustuse täitmiseni kostjalt välja mõista.

43. TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse

täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse

viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kostja palus

kohtul määrata kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra. Kostja palus kindlaks määrata

hagi rahuldamise korral kohtuotsuse täitmise kord järgmiselt: esimese osamakse summas

100 000 eurot tasub kostja hagejale 30 päeva jooksul pärast asja lõpetava kohtuotsuse

jõustumist; ülejäänud laenusumma (põhinõue) 550 000 eurot tasub kostja hagejale

võrdsete osamaksetena summas 61 111,11 eurot kohtuotsuse jõustumise kuule järgneva

9 kuu jooksul iga kuu 30.kuupäevaks; laenusummale (põhinõue) 650 000 eurot

täiendavate summade väljamõistmise korral tasub kostja need hagejale alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 10. kuust osamaksetena, mis ei ületa 60 000 eurot

kuus, iga kuu 30. kuupäevaks. Kostja põhjendas taotlust majanduslikult keerulise

olukorraga kuivõrd oluline osa kostja majandustegevusest toimus ja toimub Vene

Föderatsioonis. Venemaa-Ukraina sõjast tulenevalt on kostja käive oluliselt langenud.

Ka 2023. aastal oli kostja tegevus jätkuvalt kahjumis. Samuti on Venemaa-Ukraina

sõjaga seotud sanktsioonide tõttu oluliselt takistatud maksete teostamine Eesti jt EL

riikide ja Venemaa vahel. Lisaks tekkis sõja tõttu kostjal oluline kahjum valuutakursi

muutustest summas 268 954 eurot. Seega on kostja majandustegevus sõja tõttu saanud

tugevalt mõjutatud ja kahjustatud. Laenu kohese tagastamisega kaasneksid kostjale

rasked majanduslikud tagajärjed. Kostjal puuduvad vabad rahalised vahendid, et

tagastada tervikuna laenusumma 650 000 eurot. Äriregistri avalikest andmetest nähtuvalt

lasub kostjal ka maksuvõlg summas 62 590,76 eurot, mis on terves ulatuses ajatatud.

44. Hageja vaidleb taotlusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Hageja hinnangul ei ole

kostja põhitegevus Vene Föderatsiooni ega Valgevenega seotud. Lisaks on hageja

seisukohal, et kostjale pidid Vene Föderatsioonis toimuva äritegevusega seotud riskid

olema teadlikud juba eelnevalt, kui pärast 2014 Krimmi poolsaare annekteerimist

kehtestas Euroopa Liit Vene Föderatsiooni suhtes laialdased majandussanktsioonid.

45. Kohus jätab kostja taotluse otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks

rahuldamata. TsMS § 445 lg 1 sätestatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne

otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi. Kohtu

hinnangul ei saa kohus otsuse täitmist kindlaks määrata kostja taotluses toodud

asjaoludel (väidetavalt rahaliste vahendite puudumine) ja tingimustel. Kostja taotlus

maksegraafiku osas lükkab otsuse täitmise tähtaja edasi paari aasta pikkuseks tähtajaks.

Hagejal on õigus saada õiguslikult põhjendatud ja sissenõutavaks muutunud nõude osas

täitedokument ning sellisel viisil otsuse täitmise viisi kindlaks määramine riivab oluliselt

hageja õigusi ja huve. Selline kokkulepe oleks kohtu hinnangul võimalik üksnes hageja

nõusolekul. Käesoleval juhul hageja sellist nõusolekut andnud ei ole.

46. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid

hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis

ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

47. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud

2-22-9696

kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, leiab

kohus, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

48. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või

asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja

lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

49. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama

juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub.

Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev

vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt

mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude

rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2025. a otsusega nr 2-22-

9696.