2-21-191/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Q.N-i Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-191

Kohtuasi

V.V hagi Q.N-i vastu ebaõigete andmete

ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q.N-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) V.V (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa

Kostja (apellant) Q.N (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Margus Saulep

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta maakohtu määratud tsiviilasja hinda ja määrata hagihinnaks 14 000 eurot.

2. Jätta Q.N-i 16. veebruari 2023. a vastuväide ringkonnakohtu tegevusele

apellatsioonkaebuse hinna määramisel ja täiendava riigilõivu nõudmisel

rahuldamata.

3. Jätta Q.N-i 8. veebruari 2023. a ja 16. veebruari 2023. a taotlused

apellatsioonkaebuselt enam tasutud riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.

4. Võtta V.V 27. septembri 2024. a seisukohaga esitatud Tallinna Majanduskooli

arhiiviteatis 26. septembrist 2024 tõendina asja materjalide juurde.

5. Tühistada Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-191 osas,

millega maakohus hagi osaliselt rahuldas (resolutsiooni p-d 1 (osaliselt), 2 ja 3)

ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud (resolutsiooni p 5). Teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ning poolte maakohtus

kantud menetluskulud V.V kanda.

2-21-191

6. Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus

jättis hagi väite „V.V ei oska WC-potti nõuetekohaselt kasutada“ ümberlükkamise

nõudes ja mittevaralise kahju hüvitise nõudes rahuldamata (resolutsiooni p-d 1

(osaliselt) ja 4–4.2).

7. Rahuldada apellatsioonkaebus.

8. Jätta apellatsioonimenetluse kulud V.V kanda.

9. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus

:

9.1. Jätta V.V hagi rahuldamata.

9.2. Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.V kanda.

10. Mõista V.V-lt Eesti Vabariigi kasuks välja hagi esitamisel vähem tasutud riigilõiv

200 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest

vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Riigi kasuks välja mõistetud

menetluskulude maksmisega viivitamise korral tuleb V.V-l tasuda otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

11. Vabastada V.V riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. V.V (hageja) esitas 6. jaanuaril 2021 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud 22. aprillil 2021

ja 11. mail 2022) Q.N-i (kostja) vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja korteriühistu XXX korteriomanik ja

kostja on korteriühistu juhatuse liige. Kostja on suvel-sügisel 2019 saatnud teisele juhatuse

liikmele ja korteriomanikele e-kirju ning teinud korteriomanike suhtlemiseks mõeldud

programmis Pro-Korto postitusi, kus ta on avaldanud hageja kohta järgmiseid ebaõigeid

andmeid:



V.V ei oska WC-potti nõuetekohaselt kasutada (väide nr 1);



V.V süüdistas Q.N-i selles, et Q.N-i ettepanek tõsta remondifondi makset võtab V.V-lt

viimase leivaraha ära (väide nr 2);



V.V vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast

ettevalmistust ei nõutudki (väide nr 3).

2 (17)

2-21-191

1.2. Viidatud andmed on ebaõiged faktiväited, mis kahjustavad hageja mainet. Hageja leidis,

et kuigi andmed on edastatud korteriühistu liikmetele, on tegemist andmete avaldamisega.

Seaduse järgi on õigusvastane mainet kahjustavate andmete avaldamine olenemata isikute

ringist, kellele andmeid avaldatakse. Kostja on kohustatud ebaõiged andmed ümber lükkama.

1.3. Hageja kohta esitatud väited on teda sügavalt riivanud. Hageja tunneb pidevat pinget,

kuna kostja väited on toonud kaasa naabrite halvustava või kahtlustava suhtumise hagejasse.

Hageja on 72-aastane, tal on kroonilised haigused ja ta on üle elanud infarkti. Iga närvipinge

tekitab talle ebameeldivaid üleelamisi ja tervise halvenemise. Hageja palus mõista kostjalt

välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja tõi välja, et väide nr 1 oli avaldatud teisele korteriühistu liikmele saadetud e-kirjas.

Ka muud väited olid avaldatud üksnes korteriühistu liikmetele. Andmete esitamine

korteriühistu juhatusele või liikmetele ei ole hinnatav väidete avaldamisena avalikkusele.

Seega ei ole vaidlusalused väited avaldatud ning hageja ei saa nõuda andmete

ümberlükkamist ja mittevaralise kahju hüvitamist.

2.2. Vaidlusalused andmed ei ole faktiväited, vaid kostja väärtushinnangud. Kostja hinnangud

ei kahjusta hageja mainet. Kostja avaldas andmed vastuseks hageja kaebustele. Avaldatud

andmed ei ole vulgaarsed, inimväärikust alandavad või hagejat mõnitavad. Ühiskondlikes

suhetes tuleb hagejal teatavat kriitikat taluda. Kostja ei soovinud hagejat vaidlusaluste

väidetega teadlikult rünnata ja tema mainet kahjustada. Kostja ei ole eiranud esitatud

väidetega ühiskonnas käibivaid moraalinorme.

2.3. Kostja ei ole andmete avaldamisega hageja isikuõigusi rikkunud, mistõttu hagejal ei ole

õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kui kohus rahuldab hageja põhinõude, ei anna

vaidluse asjaolud alust mõista kostjalt välja kahju hüvitist. Kostja ei ole hagejat pahatahtlikult

diskrediteerinud. Kostja laused ei olnud sellised, mis keskmist inimest sügavalt traumeeriks.

Hageja väited, et andmete avaldamine on kahjustanud tema tervist, ei ole põhjendatud.

Hüvitise suuruse määramisel tuleks arvestada, et andmed olid avaldatud kitsale isikute ringile.

Hageja põhinõude rahuldamine heastaks piisaval määral hagejale tekitatud kahju.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kohustas kostjat:



saatma 14 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest 16. augusti 2019. a e-kirja saajatele

uus e-kiri järgmise sisuga:

„Mina, Q.N-i, olen avaldanud 16.08.2019 e-kirjas V.V kohta järgmise ebaõige

faktiväite: „V.V süüdistas Q.N-i selles, et Q.N-i ettepanek tõsta remondifondi makset

võtab V.V-lt viimase leivaraha ära.“;



tegema 14 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest programmis Pro-Korto postituse

järgmise sisuga:

3 (17)

2-21-191

„Mina, Q.N-i, olen avaldanud 09.09.2019 postituses programmis Pro-Korto V.V kohta

järgmise ebaõige faktiväite: „V.V vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil

sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutudki.“.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat ümber lükkama väide „V.V ei

oska WC-potti nõuetekohaselt kasutada“ ja mõista kostjalt hageja kasuks välja õiglane

mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi

kanda ning jättis need rahaliselt kindlaks määramata.

3.1. Maakohus märkis, et hageja palus oma 4. novembri 2022. a kohtukõne teesides kohustada

kostjat ümber lükkama väite nr 3 teises sõnastuses, kui kohus arutas pooltega 16. oktoobri

2022. a istungil. Kui kohtukõne teesides palus hageja kohustada kostjat ümber lükkama väite

„V.V ei oma vastavat haridust ega töökogemust töötamiseks raamatupidajana“, siis istungil

soovis hageja viitega oma 22. aprilli 2021. a menetlusdokumendi resolutsiooni p-le 1.1.5, et

kostja lükkaks ümber väite „Pr V.V vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil

sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutudki“. 16. oktoobri 2022. a kohtuistungil

nõustus hageja asja sisulise arutamise lõpetamisega ja ta ei ole toonud kohtu ette erandlikke

asjaolusid, mis annaksid talle õiguse muuta ümberlükatava väite sõnastust pärast asja

arutamise lõpetamist. Maakohus lähtus asja lahendamisel sellest, et hageja palub kohustada

kostjat lükkama ümber väite nr 3 sõnastuses, mida kohus arutas pooltega enne asja sisulise

arutamise lõpetamist.

Väide nr 1

3.2. Maakohus tuvastas, et kostja saatis 28. juunil 2019 e-kirja Qle ja hagejale, kus avaldas

järgmist: „[…] Haisu ei ole ei trepikojas ega keldris. Kui korteris on, siis viitab see pigem

sellele, et tualeti kasutamise järel ei tõmmata korralikult vett peale. Kausist vee WC-potti

valamine oma otstarvet ei täida ning väljaheiteid potist ega haisulukust ära ei vii […]“.

Maakohus leidis, et viidatud tekstilõigus avaldas kostja väite nr 1 ehk „hageja ei oska WC-

potti nõuetekohaselt kasutada“.

3.3. Kuigi kostja saatis kirja teisele juhatuse liikmele, on ta maakohtu hinnangul avaldanud

andmeid võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 mõttes. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et

kostja oleks 28. juuni 2019. a e-kirja adressaadile avaldanud varem väitega nr 1 analoogseid

andmeid. Q jaoks oli kirja sisu uus teave. Kostja tõlgendus, et andmete esitamine korteriühistu

siseselt ei ole andmete avaldamine VÕS § 1047 mõttes, oleks liiga kitsendav. Nõustudes

kostja tõlgendusega, oleks korteriühistu liikmel võimatu kaitsta enda õigusi olukorras, kus

korteriühistu sisesel andmete jagamisel (nt koosolekutel või kirjavahetuses) kahjustatakse

liikme isikuõigusi ebaõigete andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega.

3.4. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et väide nr 1 on faktiväide. Hinnates kostja 28. juuni

2019. a e-kirja tervikuna, oli kohus seisukohal, et kostja avaldas selles enda hinnangu selle

kohta, et hais hageja korteris võib olla põhjustatud sellest, et hageja ei kasuta WC-potti

nõuetekohaselt. Väide nr 1 on väärtushinnang. Hageja ei saa nõuda väärtushinnangu

ümberlükkamist.

3.5. Maakohtu hinnangul on väide nr 1 hagejat mõnitava tähendusega. Hagejat näidatakse

inimesena, kes ei oska ja/või ei kasuta elementaarseid hügieenivõtteid. Hinnangu mõnitav

tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Kostja ei ole tõendanud, et hinnangu põhistamiseks

kasutatud faktiväited (hageja ei tõmba WC-poti kasutamise järel vett, vaid valab kausist vee

WC-potti) vastavad tõele. Väide nr 1 on ebakohane väärtushinnang, mis kahjustab hageja

4 (17)

2-21-191

mainet. Isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasust ebakohase väärtushinnangu

avaldamisega tuleb kontrollida VÕS § 1046 alusel. Kostja avaldas hinnangu e-kirjas, mille ta

saatis korteriühistu teisele juhatuse liikmele ehk andmed olid avaldatud ainult ühele isikule.

Kohtule esitatud andmete järgi on poolte suhted olnud pika aja jooksul konfliktsed. Kirjalikest

dokumentidest ja poolte käitumisest kohtuistungitel kumab läbi nende vastastikuna

vaenulikkus. Poolte suhete iseloomu arvestades esitas kostja väite nr 1 olukorras, kus isikul

võis olla raske oma tundeid kontrollida. Hinnang on küll mõnitava tähendusega, kuid see ei

ole ülemäära solvav, vulgaarne või inimväärikust alandav. Eeltoodud asjaolusid kogumis

hinnates asus maakohus seisukohale, et väite nr 1 avaldamine ei olnud õigusvastane VÕS §

1046 lg 1 teise lause alusel. Kuna väite avaldamine ei olnud õigusvastane, ei saa hageja nõuda

kostjalt mittevaralise kahju hüvitist selle väite esitamise eest.

Väide nr 2

3.6. Maakohus tuvastas, et kostja saatis 16. augustil 2019 e-kirja korteriomanikele, kus ta

avaldas järgmist: „[,,,] Kui enne koosolekut kirjutasin, et peaks remondifondimakset tõstma

süüdistas ta mind napilt selles, et võtan talt viimase leivaraha ära […]“.

3.7. Maakohus leidis, et viidatud tekstilõigus avaldas kostja väite nr 2 ehk „hageja süüdistas

kostjat selles, et kostja ettepanek tõsta remondifondi võtab hagejalt viimase leivaraha ära“.

Väite esitamine korteriühistu liikmetele saadetud kirjas on andmete avaldamine VÕS § 1047

mõttes.

3.8. Maakohus leidis, et hagejale süüdistuse esitamise omistamine on hinnatav faktiväitena,

sest on võimalik kontrollida, kas hageja on kostjat kunagi milleski süüdistanud. Kostja ei ole

tõendanud, et väide nr 2 vastab tõele. Seega tuleb kostjal väide VÕS § 1047 lg 4 järgi ümber

lükata. Kuna kostja avaldas väite korteriühistu liikmetele 16. augustil 2019 saadetud e-kirjas,

kohustab kohus kostjat lükkama väite nr 2 ümber, edastades 16. augsuti 2019. a e-kirja

saajatele uue e-kirja koos väidet ümberlükkava teatega. Hageja taotlusel määras kohus otsuse

täitmise viisi selliselt, et kostja peab kirja saatma 14 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

3.9. Väide ei kahjusta hageja mainet. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et väite avaldamisele

eelnes kostja 2. augusti 2019. a ettepanek tõsta remondifondimakset. Sellele vastas hageja 2.

augustil 2019 sõnumiga järgmiselt: „Krt.1 ei soovi kategooriliselt üüri hinna tõusu See

tähendab et ekspl. ja rem on 59,27 euro iga kuu siia lisanduvad veel muud kulud ehk kokku

tuleb pea 100.00 kuus. Ja siis tuleb juurde gaas ,elekter ja telefoni arved. Seega tuleb juba

kokku pea 200.00 euro, see tähendab peaaegu pool minu pensioni, nälja teete“. Käsitledes 2.

augusti 2019. a ja 16. augusti 2019. a kirjavahetust kogumis, on näha, et vaidlusalune väide

on kostja kommentaar hageja 2. augusti 2019. a vastusele. Hinnates väidet 16. augusti 2019. a

e-kirja kontekstis, on see neutraalse tähendusega. Väide nr 2 ei ole vulgaarne, see ei ole

hageja inimväärikust alandava ja teda mõnitava tähendusega. Väide ei kahjusta hageja mainet.

Kuna väide ei riku hageja isikuõigusi ja selle valdamine ei ole õigusvastane, ei ole hagejal

õigust nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitist selle avaldamise tõttu.

Väide nr 3

3.10. Maakohus tuvastas, et kostja tegi 9. septembril 2019 korteriomanike suhtlemiseks

mõeldud programmis Pro-Korto järgmise postituse: „[…] Pr V.V kogemus tugineb ainult

tema väidetel ning tema vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks

erialast ettevalmistust ei nõutudki. Vahepeal on muutunud nii riigikord kui ka seadusandlus

[…]“.

5 (17)

2-21-191

3.11. Maakohus leidis, et viidatud tekstilõigus avaldas kostja väite nr 3 ehk „hageja vanust

arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei

nõutudki“. Väite esitamine korteriühistu liikmete suhtlemiseks mõeldud programmis on

andmete avaldamine VÕS § 1047 mõttes.

3.12. Maakohus leidis, et väide nr 3 on faktiväide, sest on võimalik kontrollida, kas kostja

töötas raamatupidajana ajal, kui sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutud. Kostja ei

ole tõendanud, et väide nr 3 vastab tõele. Hagejal on õigus nõuda ebaõige väite

ümberlükkamist VÕS § 1047 lg 4 alusel. Kostja avaldas väite programmis Pro-Korto.

Maakohus kohustas kostjat lükkama väite nr 3 ümber, tehes programmis Pro-Korti postituse

koos väidet ümberlükkava teatega. Hageja taotlusel määras kohus otsuse täitmise viisi

selliselt, et kostja peab postituse tegema 14 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

3.13. Maakohus oli seisukohal, et väide nr 3 ei kahjusta hageja mainet. Kostja selgitas

hagivastusest, et 9. septembri 2019. a postitusele eelnesid hageja korduvad etteheited nii

ühistu eelmisele kui ka praegusele raamatupidajale, et raamatupidamine pole korrektne ning

raamatupidaja ei ole kompetentne. Kostja väide on usutav, sest kohtule on esitatud hageja 8.

augusti 2019. a postitus programmis Pro-Korto, kus ta tegi etteheiteid raamatupidajale. 9.

septembri 2019. a postituses selgitas kostja, kuidas on korraldatud raamatupidamine ja kuidas

arvestatakse viivist. Kostja asus kaitsma korteriühistule raamatupidamisteenust osutavat

raamatupidajat hageja etteheidete eest. Kostja selgitas, et raamatupidaja on igati pädev ja

kogemustega ning teeb igapäevaselt raamatupidamist ligi 30 ühistule. Seejärel avaldas kostja

vaidlusaluse väite. Andmete avaldamise viisist ja kohast nähtub, et kostja tahtis näidata, et

hageja töötas raamatupidajana ajal, kui selleks ei olnud vaja erialast haridust. Kostja tõi välja,

et korteriühistu praegune raamatupidaja on igati pädev ja kogemustega. Käsitletav väide on

esitatud sellises kontekstis, et sellega soovis kostja näidata üksnes seda, et hageja etteheited

praegusele raamatupidajale ei pruugi olla asjakohased. Väide ei ole vulgaarne, see ei ole

hageja inimväärikust alandava või teda mõnitava tähendusega. Kuna väide nr 3 ei riku hageja

isikuõigusi ja selle avaldamine ei ole õigusvastane, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt

mittevaralise kahju hüvitist selle avaldamise tõttu.

3.14. Andmete ümberlükkamise nõue rahuldatakse suuremas ulatuses, mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmise nõue jääb rahuldamata. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis

maakohus menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi osaliselt rahuldas ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha

uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (VÕS

§ 1047) ja rikkunud menetlusõiguse norme. Asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha

maakohtust erinev otsus, jättes hagi täies ulatuses rahuldamata.

4.2. Vaidlustatud otsuse resolutsioon on puudustega. Resolutsiooni p-des 2 ja 3 on läbivalt

kostja perekonnanime lõpus „i“-täht. Kostja perekonnanimi on Q.N, mitte Q.N-i.

4.3. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1047 lg-t 4. Ebaõigete andmete

ümberlükkamise nõude maksmapaneku eelduseks on, et hageja kohta käivad andmed on

avaldatud. Riigikohus on märkinud, et selleks tuleb tuvastada, kellele kõrvalistest isikutest ja

6 (17)

2-21-191

mil viisil kostja faktiväiteid avaldas. Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete

kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Kostja edastas ühistu juhatuse liikmena

korteriomanikele teabe e-kirja teel ja piiratud juurdepääsuga suhtluskeskkonnas (Pro-Korto).

Kuna kostja edastas e-kirja ühistu liikmetele ja postitusega said e-keskkonnas tutvuda samuti

ainult ühistu liikmed, ei avaldanud kostja andmeid kõrvalistele isikutele. Maakohus ei

tuvastanud, et andmeid oleks avaldatud mõnele konkreetsele ühistuvälisele isikule või

abstraktsele isikuteringile. Seega maakohus eksis, kui leidis, et kostja edastatud teabe puhul

oli tegemist andmete avaldamisega VÕS § 1047 lg 4 mõttes. Maakohus tõlgendas seda sätet

liiga avaralt. VÕS § 1047 ei kohaldu juhtumitele, mil väited tehakse teatavaks kitsale

omavahel seotud isikute ringile (nt pereliikmed, ühistu sisesuhetes osalevad isikud). VÕS §

1047 mõttes on kõrvaliste isikutena käsitatavad eelkõige isikud, kes ei oma ega ole õigustatud

omama avaldatava teabega otsest puutumust.

4.4. Kostja märkis menetluses, et postituse ajahetkel oli elamus kokku kümme omanikku (sh

kaasomanikud), esitades tõendina XXX korteriomanike nimekirja. Maakohus oleks saanud

mh arvestada, et tegemist on väikeühistuga, millisel juhul on andmete kolmandate isikuteni

jõudmise risk oluliselt väiksem kui kümneid või sadu liikmeid koondava ühistu puhul.

Kohtulahendist ei nähtu, et maakohus oleks kostja väiteid ja tõendeid liikmete arvu kohta

analüüsinud. Sellega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust.

4.5. Maakohus oli seisukohal, et kostja väide, et hageja süüdistas kostjat selles, et kostja

ettepanek tõsta remondi fondi makset võtab hagejalt viimase leivaraha ära, on ebaõige. Kostja

ei nõustu maakohtuga, et tegemist on ebaõige faktiväitega. Kõnealune väide vastas hageja

eelnevale arvamuseavaldusele. Maakohus on hageja 2. augusti 2019. a sõnumit vaidlustatud

otsuses ise tsiteerinud. Kostja avaldatu ei pidanud sõna-sõnalt hageja postitusele vastama.

Kostja laused jäid hageja kirja konteksti, väljendades hageja poolt etteheitvas toonis esitatud

positsiooni remondifondi makse tõstmisega kaasnevate rahaliste mõjude kohta. Maakohus on

väite avaldamise konteksti põhjendamatult arvestamata jätnud ja selle tulemusel ebaõige

järelduse teinud. Lauses kasutatud sõnal „süüdistama“ ei olnud määravat tähtsust.

Konkreetsest sõnakasutusest (nt süüdistama, ette heitma, pahaks panema vms) olulisem on,

kas kostja väited vastasid hageja seisukohtadele või mitte.

4.6. Maakohus leidis, et väite nr 3 puhul on tegemist faktiväitega, sest on võimalik

kontrollida, kas kostja töötas raamatupidajana ajal, kui sellise töö jaoks erialast ettevalmistust

ei nõutud. Kohus on jätnud oma järelduse põhjendamata. Otsusest ei selgu, milliste

kriteeriumide või allikate põhjal on võimalik kostja väidet kontrollida. Kostja leiab, et

maakohus eksis, leides, et tegemist on faktiväitega. Kostja esitas väite enda elukogemuse

pinnalt, kuid väite kontrollimine on selle üldistusastme tõttu võimatu. VÕS § 1047 lg 4 ei

võimalda nõuda väärtushinnangu ümberlükkamist.

4.7. Kostja esitas apellatsioonkaebuses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 150 lg 1 p

1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lg 1 p 1 alusel taotluse apellatsioonkaebuselt enam tasutud

riigilõivu 60 euro tagastamiseks. Kostja märkis, et ta on tasunud riigilõivu 480 eurot, samas

kui kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu 420 eurot.

5. 15. veebruari 2023. a määrusega jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse käiguta ja

määras kostjale tähtaja täiendava riigilõivu 150 euro tasumiseks. Kostja tasus nõutud

riigilõivu 15. veebruaril 2023, kuid esitas 16. veebruaril 2023 TsMS § 333 lg 1 järgi

vastuväite ringkonnakohtu tegevuse peale seoses täiendava riigilõivu määramisega ja taotluse

enam tasutud riigilõivu 210 euro tagastamiseks. Kostja ei nõustunud ringkonnakohtuga, et ta

vaidlustab sisuliselt kahte maakohtu otsusega rahuldatud ebaõigete andmete ümberlükkamise

7 (17)

2-21-191

nõuet. Kostja arvates ei ole tegemist olemuslikult eraldi nõuetega, kuna maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 2 ja 3 on seotud sarnase kohustusega, st kostjat on mõlemas

resolutsioonipunktis kohustatud avaldama teade varem öeldu ümberlükkamiseks.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

7. Ringkonnakohus saatis pooltele 13. septembril 2024 kirja, milles tutvustas pooltele oma

esialgseid hinnanguid selle kohta, mida kostja mõistliku isiku arusaamast lähtuvalt väidetega

nr 2 ja 3 avaldas, ning selgitas asja lahendamisel tõusetuvaid keskseid küsimusi ja asjaolude

tõendamise koormust. Kohus võimaldas pooltel esitada seisukohti ja vajadusel lisatõendeid.

8. Kostja leidis 27. septembril 2024 esitatud seisukohas, et väite nr 2 näol on tegemist

ülekantud tähenduses lausega, mille puhul sõnumi tuum on avaldatud illustreeriva väljendi

kaudu. Keskmine lugeja saab avaldatut mõista selliselt, et hageja on heitnud kostjale ette

remondifondi makse tõstmist, kuna selle mõjul tekiksid hagejal toimetulekuraskused. Väite

avaldamise konteksti selgitas ja tõendas kostja 19. mai 2021. a hagi vastuses. Väidet nr 3 saab

mõista selliselt, et väite avaldaja on soovinud luua hageja ea kaudu võrdlusmomenti

endisaegsete ja praeguste raamatupidamisalaste kvalifikatsiooninõuete vahele. Seda, et väide

oli esitatud ajaloolis-võrdlevas kontekstis, viitab väitele järgnenud lause „Vahepeal on

muutunud nii riigikord kui ka seadusandlus“. Kostja märkis, et asjas ei esitatud tõendeid selle

kohta, et hagejal oleks raamatupidamisalane erialane ettevalmistus, mis on võrreldav

tänapäevaste kvalifikatsiooninõuetega. Hageja esitatud Tallinna Majandustehnikumi 30. juuni

1977. a diplomi kohaselt on hageja omandanud kaubatundmise, materiaal-tehnilise varustuse

ja turustuse eriala. Esitatud dokument viitab erialasele ettevalmistusele kaubanduse-turustuse

valdkonnas, mitte raamatupidamisalasele ettevalmistusele. Samuti puuduvad asjas tõendid, et

hageja võimalik raamatupidamisalane ettevalmistus vastaks tänapäevastele

kvalifikatsiooninõuetele. Isegi kui hageja omandatud eriala kätkes raamatupidamisalast

väljaõpet, ei ole eluliselt võimalik, et 1970ndatel läbitud õppeprogramm vastaks

tänapäevastele kutseoskuskriteeriumitele. Aastakümneid tagasi tehti raamatupidamist käsitsi,

nüüd arvutis. Seega ainuüksi infotehnoloogilist protsessi arvestades saab väita, et

raamatupidajate väljaõpe on ajas oluliselt muutunud.

9. Hageja leidis 27. septembril 2024 esitatud seisukohas, et hageja on tõendanud seda, et

väide nr 2 ei vasta tõele. Maakohtu otsuse põhjendava osa p-s 13 on ära toodud hageja 2.

augusti 2019. a täpne vastus, mille ta postitas vastuseks kostja ettepanekule tõsta

remondifondi makset. Sellist väljendit, et kostja ettepanek võtab hagejalt viimase leivaraha

ära, selles kirjutises ei ole. Kostja faktiväide oli ebaõige, kuna hageja ei kasutanud sellist

väljendit. Kostja postituses väljendatu oli tema meelevaldne tõlgendus hageja 2. augusti 2019.

a kirjast, seejuures pilkava ja alandava värvinguga, kommenteerides hageja tõsist muret selle

kohta, et temal pensionärina ei pruugi jätkuda materiaalseid vahendeid remondifondi makse

suurendamise korral veelgi suuremate hoolduskulude maksmiseks. Kuna faktiväide oli

ebaõige, kohustas maakohus õigesti kostjat see ümber lükkama. Väite nr 3 kohta leidis

maakohus õigesti, et see ei kujuta endast üldist nendingut hageja töötamise ajal kehtinud

nõuete kohta, vaid otsest viidet sellele, et hagejal ei ole raamatupidamisalast hariduslikku

ettevalmistust ja tema raamatupidamisalased teadmised ei ole piisavad selleks, et kritiseerida

korteriühistu raamatupidaja tööd. Hageja tõendas oma raamatupidamisalast haridust Tallinna

Majandustehnikumi diplomiga. Samuti tõendas hageja, et ta töötas praktiliselt kogu tööealise

aja erinevates asutustes raamatupidajana, hagiavaldusele lisatud tööraamatu väljavõtte ja

8 (17)

2-21-191

töölepingutega, millest enamus olid sõlmitud pärast 1991. aastat kuni 2008. aastani. Sellel ajal

töötas hageja Eesti Tööturuametis, mille kohta on hagiavalduse lisana esitatud kirjalik tõend.

Käesolevale seisukohale lisas hageja Tallinna Majanduskooli arhiivi õiendi selle kohta, et

tema poolt läbitud kaubatundmise eriala kursusel oli õppeaineks raamatupidamine. Hageja

töötamise aeg raamatupidajana ei piirdunud nõukogude ajaga, vaid ta töötas raamatupidajana

ka Eesti Vabariigis ja riigiasutustes. Kostja on oma faktiväites meelevaldselt sidunud hageja

töötamise raamatupidajana üksnes Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele eelnenud ajaga ja

väitnud, et oma puuduliku hariduse ja töökogemuse tõttu ei ole hageja Eesti Vabariigi

muutunud seadusandlusega kursis. See väide ei vasta tõele, kuna sellisel juhul ei oleks hageja

saanud töötada raamatupidajana Eestis erinevates firmades ja riigiasutustest. Järelikult kostja

faktiväide selle kohta, et hagejal puudub erialane kvalifikatsioon ja töökogemus, mis lubaks

tal kritiseerida ja kontrollida korteriühistu raamatupidajat, ei vasta tõele ja maakohus kohustas

õigesti kostjat seda faktiväidet ümber lükkama.

10. Kostja esitas 9. oktoobril 2024 vastuse hageja 27. septembri 2024. a seisukohale. Kostja

leidis, et hageja on tema väidet nr 3 valesti mõistnud. Kostja ei esitanud hageja kohta isikulisi

väiteid. Teadmata, millistel töö- või ametikohtadel hageja on töötanud, lähtus kostja hageja

vanust silmas pidades eeldusest, et hageja võimalike õpingute periood (sh töötamise

kõrgperiood) jäi aastakümnete tagusesse aega. Sellise arvamuse pinnalt jõudiski kostja

väiteni, millega soovis öelda, et toonased kutseoskused või nõuded ei ole tänastega

võrreldavad. Väide ei puuduta hagejat, vaid väljendas kostja arusaama sel ajal kehtinud

nõuetest. Ühtlasi leiab kostja, et hageja on avaldatut liiga isiklikult mõistnud. Asjas

lahendatavate põhiküsimuste seisukohalt ei oma tähtsust hageja viited erinevatele töö- ja

ametikohtadele. Kostja väite konteksti silmas pidades ei oma tähtsust, kus hageja on töötanud

või millist tööstaaži ta omab.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tuleb maakohtu otsuse tühistada osas,

millega maakohus hagi rahuldas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi tervikuna rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

12. Kolleegium otsustab kõigepealt hageja 27. septembri 2024. a seisukohaga esitatud uue

tõendi vastuvõtmise.

12.1. Hageja esitas koos oma 27. septembri 2024. a seisukohaga uue tõendina Tallinna

majanduskooli arhiiviteatise 26. septembrist 2024. Hageja soovib selle tõendiga tõendada

seda, et tema läbitud kaubatundmise eriala kursusel oli üheks õppeaineks raamatupidamine.

Tõendi esitamist apellatsioonimenetluses põhjendas hageja sellega, et soovib täpsustada

maakohtu menetluses esitatud diplomil märgitud eriala, kuivõrd selles ei olnud otsest viidet

raamatupidamisele.

12.2. Kostja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Kostja leidis, et hagimenetlus on olemuselt

võistlev menetlus, kus poole kohustus on tagada, et ta esitab piisavad tõendid. Pooled peavad

avaldama oma seisukohad ja tõendid üldjuhul eelmenetluses (TsMS § 329). Hageja ei ole uue

tõendi lubatavust apellatsioonimenetluses nõuetekohaselt põhistanud.

12.3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi on tõendite ja asjaolude esitamine

ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul

9 (17)

2-21-191

üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme

kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652

lg-s 3 sätestatud juhtudel. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses tõendi

vastuvõtmise aluseks olla asjaolu, et tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend

tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme

kohtus. TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus siiski vastu ainult sellise tõendi

ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit,

millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige juhul, kui tõendatavat asjaolu ei

ole vaja tõendada, mh kui asjaolu ei ole vaidlusalune, ning kui asjaolu kohta on kohtu

hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud (TsMS § 238 lg 1 teine lause ning p-d 1 ja 2).

12.4. Siinsel juhul on hageja 27. septembril 2024 esitatud uus tõend apellatsioonimenetluses

TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatav, kuna see jäi maakohtus esitamata kohtu

selgitamiskohustuse rikkumise tõttu. Maakohus ei selgitanud hagejale, et hagejal on kohustus

tõendada seda, et kostja 9. septembri 2019. a postituses sisalduvad väited hageja hariduse

kohta ei vasta tõele. Vaidlustatud otsuses leidis maakohus ekslikult, et tõendamiskoormus

väidete tõesuse osas lasus kostjal. Samuti on hageja esitatud uue tõendi vastuvõtmine

põhjendatud TsMS § 238 lg 1 järgi. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja väited hageja

raamatupidamisalase ettevalmistuse kohta vastavad tõele või mitte. Seega on hageja

raamatupidamisalase ettevalmistuse kohta käivatel tõenditel asja lahendamisel tähtsust.

13. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Siinsel juhul taotles hageja pärast hagi täpsustamist kostja kohustamist kolme faktiväite

ümberlükkamiseks ja kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Maakohus rahuldas

hagi kahe faktiväite ümberlükkamise osas, jättes selle rahuldamata ühe väite ümberlükkamise

ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles

vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja

apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4

teise lause järgi vaidlustamata jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata väite

„V.V ei oska WC-potti nõuetekohaselt kasutada“ ümberlükkamise ja mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmise osas.

14. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle,

mille ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks:

-

kostja saatis 16. augustil 2019 e-kirja korteriühistu XXX korteriomanikele (edaspidi

16. augusti 2019. a e-kiri), kus ta avaldas järgmist: „[…] Kui enne koosolekut

kirjutasin, et peaks remondifondimakset tõstma süüdistas ta mind napilt selles, et

võtan talt viimase leivaraha ära […]“;

-

kostja tegi 9. septembril 2019 korteriomanike suhtlemiseks mõeldud programmis Pro-

Korto järgmise postituse (edaspidi 9. septembri 2019. a postitus): „[…] Pr V.V

kogemus tugineb ainult tema väidetel ning tema vanust arvestades töötas ta

raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei nõutudki. Vahepeal

on muutunud nii riigikord kui ka seadusandlus […]“.

15. Maakohus kohustas vaidlustatud otsusega kostjat ümber lükkama järgmised faktiväited:

10 (17)

2-21-191

1) „V.V süüdistas Q.N-i selles, et Q.N-i ettepanek tõsta remondifondi makset võtab

V.V-lt viimase leivaraha ära“ (väide nr 2). Maakohus leidis, et kostja avaldas väite nr

2 oma 16. augusti 2019. a e-kirjas;

2) „V.V vanust arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast

ettevalmistust ei nõutudki“ (väide nr 3). Maakohus leidis, et kostja avaldas väite nr 3

oma 9. septembri 2019. a postituses.

16. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja on 16. augusti 2019. a

e-kirjas ja 9. septembri 2019. a postituses sisalduvad väited VÕS § 1047 mõttes avaldanud;

mida kostja oma 16. augusti 2019. a e-kirjas ja 9. septembri 2019. a postituses avaldas, sh kas

ta esitas seal vastavalt väite nr 2 ja väite nr 3 ning kas tegemist oli faktiväitega, samuti selle

üle, kas kostja avaldatu oli õige või mitte.

17. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid seoses sellega, kas kostja on

käsitatav 16. augusti 2019. a e-kirjas ja 9. septembri 2019. a postituses sisalduvate väidete

avaldajana VÕS § 1047 tähenduses.

17.1. Kostja leiab, et kuna ta edastas ühistu juhatuse liikmena korteriomanikele teabe e-kirja

teel ja piiratud juurdepääsuga suhtluskeskkonnas (Pro-Korto), ei avaldanud ta andmeid

kõrvalistele isikutele. Kostja arvates ei kohaldu VÕS § 1047 juhul, kui väited tehakse

teatavaks kitsale omavahel seotud isikute ringile, nagu seda on korteriühistu liikmed, keda

siinsel juhul oli kokku kümme (koos kaasomanikega). Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu ja

leiab, et maakohus luges kostja õigesti vaidlusaluste väidete avaldajaks (vt maakohtu otsuse

p-d 6, 11 ja 16).

17.2. Andmete avaldamine VÕS § 1047 ja § 1046 tähenduses on andmete kolmandatele

isikutele teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed

teatavaks (vt nt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 40; 19.03.2019, 2-17-17140, p 11).

Senises praktikas on Riigikohus pidanud avaldamiseks nii kommentaaride kättesaadavaks

tegemist piiramatu arvuga isikute ringile (avalikkusele) (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-43-09, p

14) kui ka ühe isiku poolt ebaõigete andmete ja/või ebakohaste väärtushinnangute avaldamist

teisele isikule (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 40), sh meediaväljaandele (RKTKo

21.12.2005, 3-2-1-95-05, p 25; 09.01.2013, 3-2-1-166-12, p 13). Avaldamiseks on loetud ka

andmeid sisaldava e-kirja saatmist konkreetsetele isikutele (RKTKo 13.04.2007, 3-2-1-5-07).

Seega on faktiväidete või väärtushinnangute avaldamisega tegemist ka siis, kui neid

avaldatakse vaid ühele või mõnele kolmandale isikule (s.o isikule, kes pole avaldaja ega see

isik, kelle kohta avaldatu käib). Eelnevast lähtuvalt ei ole siinsel juhul kostja vaidlusaluste

väidete avaldajaks lugemiseks oluline, et isikuid, kellele andmed avaldati, ei olnud palju (kuni

kümme) ning tegemist oli määratletud isikute ringiga, s.o konkreetse korteriühistu liikmetega.

18. Ringkonnakohus selgitab, et ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude rahuldamise

eelduseks on see, et kostja on avaldanud väited, mille ümberlükkamist hageja taotleb, need

väited käivad hageja kohta ja on ebaõiged. Kohtul tuleb hinnata, mida kostja mõistliku

inimese arusaama kohaselt avaldas. Tuleb hinnata avaldamise viisi ja konteksti ning sellest

tuletada mõistliku inimese arusaam vastava faktiväite suhtes (RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-

10, p 21; TlnRnKo 08.03.2023, 2-20-12784, p 41.1). Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta

sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku

inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole

asjakohane (RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05, p 11). VÕS § 1047 lg 4 järgi

ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited,

11 (17)

2-21-191

mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad

(RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-24-15, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka RKTKo

23.03.2023, 2-21-5449, p 11). Seega ei pea kostja olema faktiväidet, mille ümberlükkamist

hageja taotleb, avaldanud sõnaselgelt. Oluline on, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad

e-kirja või postituse sisust. Sellisel juhul saab hageja nõuda, et avaldaja lükkaks ümber

asjaolu, mis avaldatust järeldub (RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07, p 13).

19. Siinsel juhul tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel hinnata, kas kostja

16. augusti 2019. a e-kirja ja 9. septembri 2019. a postituse sisust järelduvad mõistliku isiku

positsioonilt tõlgendades maakohtu tuvastatud väited nr 2 ja 3. Seda tehes tuleb lähtuda kostja

e-kirjas ja postituses avaldatust, s.o nende sisust, arvestades ka avaldamise viisi ja konteksti.

Samuti tuleb hinnata, kas kostja avaldatud väited käivad hageja kohta. Seejärel tuleb hinnata

e-kirjas ja postituses esitatud faktiväidete, mille ümberlükkamist hageja on taotlenud, õigsust.

Väide nr 2

20. Ringkonnakohus on väite nr 2 osas seisukohal, et mõistliku isiku arusaamast lähtudes ei

avaldanud kostja 16. augusti 2019. a e-kirjas väidet, et „V.V süüdistas Q.N-i selles, et Q.N-i

ettepanek tõsta remondifondi makset võtab V.V-lt viimase leivaraha ära“.

20.1. Asjas esitatud tõenditest nähtub järgnev:

-

2. augustil 2019 tegi kostja korteriühistu Pro-Korto keskkonna teadetetahvlil postituse

seoses 15. augustil toimuva üldkoosolekuga, kus korteriomanikud pidid arutama maja

rekonstrueerimist. Kostja selgitas, et kui taotleda laenu 15 aastaks maksimaalselt 58

000 eurot, tuleks remondifondi makset tõsta 1,35 eurot/m2, mis tähendaks kulude

tõusu 2-toalise korteri korral ca 22 eurot ja 3-toalise korteri korral ca 27 eurot (I kd, tl

56);

-

eelnevale vastas hageja samal päeval järgmise sisuga postitusega: „Krt.1 ei soovi

kategooriliselt üüri hinna tõusu. See tähendab, et ekspl. ja rem on 59,27 euro iga kuu

siia lisanduvad veel muud kulud ehk kokku tuleb pea 100.00 kuus. Ja siis veel tuleb

juurde gaas, elekter ja telefoni arved seega tuleb juba kokku pea 200.00 euro, see

tähendab peaaegu pool minu pensioni, nälja teete“ (samas);

-

16. augustil 2019, s.o pärast 15. augustil toimunud koosolekut, kirjutas hageja

korteriühistu liikmetele saadetud e-kirjas mh järgmist: „See et lükkasite maja remondi

edasi on väga imelik ja suur rumalus. Nii kaua kui korjate raha maja laguneb ja

vananeb. Aastatega remondi hinnad suurenevad seega remont jääb-gi tegemata. Meie

maja renoveerimine meenutab miraazi ehk ainult unustus ja viirastus“ (I kd, tl 11

pöördel);

-

eelnevale vastas kostja samal päeval korteriühistu liikmetele saadetud e-kirjaga, milles

seisis mh järgnev: „Imekspandav meeleolumuutus pr V.V-lt! Kui enne koosolekut

kirjutasin, et peaks remondifondimakset tõstma, süüdistas ta mind napilt selles, et

võtan talt viimase leivaraha ära. Kui nüüd otsustasime rekonstrueerimistööd kevadesse

lükata, on jälle probleem“ (I kd, tl 12).

20.2. Arvestades kostja 16. augusti 2019. a e-kirja tervikuna ja väite esitamise konteksti,

mõistis mõistlik isik ringkonnakohtu hinnangul kostja avaldatut selliselt, et kostja väitel oli

hageja väljendanud, et kostja ettepaneku kohaselt remondifondi makse suurendamine

põhjustaks talle majanduslikke raskusi või raskusi eluks vajalike kulude kandmisel, s.o

igapäevasel toimetulekul. Kolleegium nõustub kostjaga, et väljend „viimase leivaraha

12 (17)

2-21-191

äravõtmine“ oli ülekantud tähenduses ja selliselt mõistab seda kolleegiumi hinnangul ka

mõistlik 16. augusti 2019. a e-kirja adressaat. Mõistlik isik ei mõista kostja avaldatut selliselt,

et hageja väitel tahtis kostja ära võtta hageja viimast leiva ostmiseks mõeldud raha nende

sõnade otseses tähenduses. Samuti ei mõista mõistlik adressaat väidet nii, et hageja oleks

kostjat milleski otseselt süüdistanud, mis Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt (2009)

tähendab „kedagi milleski süüdlaseks väitma, kellelegi midagi süüks panema; kellelegi mingit

halba, ebaväärikat tegu v. käitumist ette heitma“. Väite esitamise kontekstist, s.o kostja 16.

augusti 2019. a e-kirjast ja sellele eelnenud suhtlusest on aru saada, et kostja pidas oma

väitega silmas seda, et hageja oli heitnud kostjale ette tema ettepaneku (tõsta remondifondi

makset) negatiivset mõju hageja toimetulekule.

21. Lisaks on maakohus eksinud väite nr 2 tõesuse osas tõendamiskoormuse jaotamisel,

leides, et kostja oleks pidanud tõendama väite õigsust (vt maakohtu otsuse p-d 13 ja 14).

21.1. VÕS § 1047 lg 2 sätestab, et teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult

kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud

asjaolu vastab tegelikkusele. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude

tõendamise koormuse jagamise põhimõtet tuleb kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul. See

tähendab, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis

peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber

lükata või parandada. Kui aga hageja nõuab VÕS § 1047 lg 4 alusel selliste faktiväidete

ümberlükkamist või parandamist, mis tema mainet ei kahjusta, kuid rikuvad muul viisil

hageja isiklikku õigust VÕS § 1045 lg 1 p 4 tähenduses, lasub temal endal kostja avaldatud

faktiväidete ebaõigsuse tõendamise koormus (RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05, p 13;

15.04.2015, 3-2-1-24-15, p 13; 23.03.2023, 2-21-5449, p 13). Faktiväide võib olla isiku au

teotav, kui see võimaldab isiku "väärtustamist" negatiivse hinnanguga (RKTKo 26.11.2010,

3-2-1-83-10, p 12).

21.2. Ringkonnakohus leiab, et väide nr 2 maakohtu tuvastatud kujul ega ka see, mida kostja

ringkonnakohtu hinnangul hageja kohta tegelikult avaldas, ei ole hageja au teotav (mainet

kahjustav). Tegemist oli sisult neutraalse väitega. Seejuures ei teota iseenesest isiku au see,

kui väidetakse, et ta on teinud kellegi ettepanekule etteheiteid, viidates selle ettepaneku

mõjule oma majanduslikule toimetulekule. Ka maakohus oli seisukohal, et väide nr 2

(maakohtu tuvastatud kujul) ei kahjusta hageja mainet ning 16. augusti 2019. a e-kirja

konteksti arvestades oli see neutraalse tähendusega (vt vaidlustatud otsuse p 13). Järelikult tuli

hagejal kooskõlas üldise TsMS § 230 lg 1 järgse tõendamiskoormuse jaotusega tõendada, et

kostja avaldatud faktiväide on ebaõige. Ringkonnakohus selgitas pooltele tõendamiskoormust

13. septembril 2024 saadetud kirjas.

22. Kolleegium märgib, et hageja ei ole taotlenud, ka pärast ringkonnakohtu 13. septembri

2024. a kirjas esitatud selgitusi, et kostjat kohustataks väide nr 2 ümber lükkama kujul, nagu

kostja ringkonnakohtu hinnangul mõistliku isiku arusaama kohaselt tegelikult avaldas.

Sellegipoolest märgib kolleegium, et hageja 2. augustil 2019 Pro-Korto keskkonna

teadetetahvlile tehtud postituse põhjal saab järeldada, et viidatud kujul oli väide nr 2 õige.

Hageja oli selles postituses väljendanud vastuseisu kostja ettepanekule remondifondi makset

tõsta, tuues välja, et kostja sissetulekuid (pensioni) ja muid vältimatuid kulusid arvestades

põhjustaks korteriühistu remondifondi makse suurenemine talle toimetulekuraskusi, s.o

raskusi eluks vajalike kulude kandmisel. Oma 24. mai 2021. a seisukohas märkis ka hageja

ise, et ta oli oma 2. augustil 2019 Korto teadetetahvlile tehtud postituses esitanud väite, et

korteriga seotud kulude katmiseks kuluks pea pool tema pensionist (vt seisukoha p 2). Kuna

13 (17)

2-21-191

kostja avaldatud väide oli õige, ei saa hageja nõuda VÕS § 1047 lg 4 alusel selle

ümberlükkamist.

Väide nr 3

23. Ringkonnakohus on väite nr 3 osas seisukohal, et maakohtu tuvastatud kujul ei käi väide

nr 3 hageja või tema tegevuse kohta VÕS § 1047 lg 1 tähenduses, vaid selle kohta, kas ajal,

mil hageja raamatupidajana töötas, nõuti raamatupidajatelt erialast ettevalmistust või mitte.

Ka kostja ise on menetluses selgitanud, et ta pidas väitega silmas seda, et nõukogude ajal ei

nõutud raamatupidaja ametikohal töötamiseks eriharidust (23. veebruari 2022. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:45:11; vt ka kostja 13. juuni 2022. a seisukoht, p 10). Arvestades, et

kostja avaldas väite teistele korteriühistu liikmetele, kes olid teadlikud (vähemalt ligikaudu)

hageja vanusest, ning kostja viitas postituses vahepeal toimunud riigikorra muutumisele, pidi

väite mõistlik adressaat aru saama, et ajana, mil hageja raamatupidajana töötas, pidas kostja

silmas nõukogude aega. Isegi kui kostja eksis küsimuses, kas raamatupidajatelt nõuti sel ajal

erialast ettevalmistust, ei puuduta see väide hagejat, vaid kostja arusaama sel ajal kehtinud

nõuetest. Seega ei ole hagejal VÕS § 1047 lg-te 1 ja 4 alusel õigust nõuda väite „V.V vanust

arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei

nõutudki“ ümberlükkamist. Kolleegium märgib täiendavalt, et ka selle väite osas on

maakohus eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel, leides, et ehkki väide oli postituse

konteksti arvestades neutraalse tähendusega ja ei kahjustanud hageja mainet, tuli kostjal

tõendada selle tõele vastavust (vt maakohtu otsuse p-d 18 ja 19).

24. Maakohtus leidis hageja, et kostja avaldas oma 9. septembri 2019. s postituses lisaks

väitele, et hageja töötas raamatupidajana ajal, millal sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei

nõutudki (vt hageja 24. mai 2021. a seisukoht, p 4), ka järgmist:

-

ebaõiget teavet hageja hariduse ja erialase ettevalmistuse kohta (22. aprilli 2021. a

hagi täiendus, p 2.5; hageja 4. novembri 2022. a teesid, p 3);

-

väite, et hagejal puudub kogemus majandamiskulude arvestamisel, jaotamisel ja

viivise kohaldamisel (hageja 24. mai 2021. a seisukoht, p 3);

-

väite, et hageja on küll töötanud raamatupidajana, kuid tõenäoliselt tal vastavat

haridust ei olnud (11. mai 2022. a hagiavalduse täpsustused, p 3).

Kui algses hagiavalduses taotles hageja väite nr 3 ümberlükkamist kujul „Pr V.V vanust

arvestades töötas ta raamatupidajana ajal, mil sellise töö jaoks erialast ettevalmistust ei

nõutudki“ (vt 22. aprilli 2021. a täpsustatud hagiavaldus, taotluste p 1.1.5), siis oma 4.

novembri 2022. a teesides palus hageja kohustada kostjat väide nr 3 ümber lükkama kujul

„V.V ei oma vastavat haridust ega töökogemust töötamiseks raamatupidajana“ (vt

menetlusdokumendi p 6.1.3).

Seega hindab ringkonnakohus, kas kostja avaldatust tuleneb mõni muu faktiväide, millele

hageja on menetluses viidanud või mille ümberlükkamist taotlenud, ehkki kolleegium nõustub

maakohtuga, et teesides on liiga hilja asuda oma nõuet täpsustama.

25. Kolleegium leiab, et mõistlik isik ei mõista kostja avaldatut tervikuna lugedes ja selle

konteksti arvestades, et kostja oleks öelnud, et hagejal ei ole raamatupidamisalast

töökogemust. Seda ei saa järeldada lauseosast „Pr V.V kogemus tugineb ainult tema väidetel“,

kuna juba järgmises lauseosas viitas kostja sellele, et hageja on töötanud raamatupidajana. Ka

14 (17)

2-21-191

hageja mõistis kostja avaldatut nii, et selle kohaselt on hageja raamatupidajana töötanud (kuid

seadis kahtluse alla hageja hariduse) (vt hageja 11. mai 2022. a hagi täpsustused, p 3).

Kolleegiumi hinnangul saab mõistlik isik kostja 9. septembri 2019. a postitust ja selle

postitamise konteksti arvestades aru nii, et kostja väitel on hageja enda raamatupidamisalase

kogemuse kohta vaid väiteid esitanud, toomata esile konkreetseid asjaolusid või tõendeid, mis

tema kogemust kinnitaks. Asja materjalid ei anna alust järeldada, et see väide oleks olnud

vale.

26. Samuti ei ole kostja avaldatust võimalik järeldada, et kostja oleks väitnud, et hagejal

puudub kogemus majandamiskulude arvestamisel, jaotamisel ja viivise kohaldamisel. Sellist

väidet 9. septembri 2019. a postituse asjassepuutuvas osas ei ole ning seda ei saa sealt ka

kaudselt tuletada.

27. Ringkonnakohtu hinnangul võis mõistlik isik kostja 9. septembri 2019. a postitusest

tuletada kaudse faktiväite, et hagejal ei ole tänapäevastele nõuetele vastavat raamatupidaja

eriala ettevalmistust. Seejuures ei mõista mõistlik isik kostja väidetut selliselt, et hagejal

puudus mis tahes ettevalmistus või haridus raamatupidajana töötamiseks, arvestades mh, et

kostja möönis, et hageja on raamatupidajana töötanud. Seda, et kostja pidas silmas just

tänapäevastele nõuetele vastava erialase ettevalmistuse puudumist, viitab postituses tehtud

viide riigikorra ja seadusandluse muutumisele. Kolleegiumi hinnangul ei teota pensionieas

hageja kohta esitatud väide, et tal puudub mingis valdkonnas tänapäevastele nõuetele vastav

erialane ettevalmistus, tema au (ei kahjusta tema mainet), kuna pikka aega tagasi omandatud

haridus ei pea ega saagi vastata praegu kehtivatele nõuetele. Seega oli ka kõnealuse väite

puhul selle ebaõigsuse tõendamise koormus VÕS § 1047 lg 2 järgi hagejal.

28. Hageja on esitanud menetluses tõendina talle 30. juunil 1977. aastal väljastatud diplomi,

mille kohaselt ta on lõpetanud Tallinna Majandustehnikumi kursuse „Kaubatundmise,

materiaal-tehnilise varustuse ja turustuse“ erialal ja talle on omistatud tehnik-kaubatundja

kvalifikatsioon (I kd, tl 29). Samuti on hageja esitanud Tallinna Majanduskooli 17. septembri

2024. a arhiiviteatise, mille kohaselt lõpetas hageja Tallinna Majandustehnikumi kaugõppes

30. juunil 1977 erialal „Kaubatundmine, materiaal-tehniline varustamine ja turustamine“ ning

antud erialal läbiti ka aine „Raamatupidamine“ (I kd, tl 191). Kolleegiumi hinnangul saab

nendest tõenditest järeldada, et hageja ei olnud lõpetanud raamatupidaja eriala, kuid tal oli

majandusalane kesk-eriharidus ja ta oli õpingute raames hiljemalt 1977. aastal läbinud

raamatupidamise aine. Samas ei saa eelnevast järeldada – ning hageja ei ole ka väitnud ega

tõendanud –, et hiljemalt 1977. aastal läbitud raamatupidamise aine oleks taganud talle

tänapäevastele nõuetele vastava raamatupidaja eriala ettevalmistuse. Esiteks ei ole ühe

õppeaine läbimine piisav erialase ettevalmistuse jaatamiseks. Ühtlasi saab kolleegiumi

hinnangul TsMS § 231 lg 1 mõttes üldtuntuks lugeda asjaolu, et seadusandlus, sh

raamatupidamisalane, ja nõuded raamatupidajatele (sh kutsestandardid ja nõutav

kvalifikatsioon) on vahepeal olulisel määral muutunud. Seega ei ole alust järeldada, et kostja

oleks avaldanud hageja kohta ebaõige faktiväite, kui tema avaldatust on kaudselt tuletatav

väide, et hagejal puudub tänapäevastele nõuetele vastav raamatupidaja eriala ettevalmistus.

29. Eelnevat arvestades ei ole kostja avaldanud oma 16. augusti 2019. a e-kirja ja 9. septembri

2019. a postituse vaidlusalustes osades hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid, sh selliseid, mille

ümberlükkamist hageja on siinses menetluses taotlenud. Maakohtu otsus tuleb väidete nr 2 ja

3 ümberlükkamiseks kohustamise osas tühistada ning hagi tuleb nimetatud osas jätta

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja muud menetluslikud küsimused

15 (17)

2-21-191

30. TsMS § 137 lg 1¹ kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama

astme kohtus määratud ebaõigesti. Maakohus on määranud otsuse sissejuhatavas osas

hagihinnaks 7000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus määranud hagihinna

ebaõigesti.

Hagiavalduses tugines hageja kokku neljale andmete avaldamise episoodile: (1) kostja 28.

juuni 2019. a e-kiri Qle; (2) kostja 16. augusti 2019. a e-kiri korteriühistu liikmetele; (3)

kostja 9. septembri 2019. a postitus Pro-Korto teadetetahvlil; (4) kostja 25. novembri 2019. a

postitus Pro-Korto teadetetahvlil. Menetluse käigus hageja korrigeeris oma nõudeid ja taotles

kolme ebaõige faktiväite ümberlükkamist, mille kostja oli avaldanud vastavalt: (1) 28. juuni

2019. a e-kirjas Qle; (2) 16. augusti 2019. a e-kirjas korteriühistu liikmetele; (3) 9. septembri

2019. a postituses Pro-Korto teadetetahvlil (vt 26. oktoobri 2022. a kohtuistungi protokoll,

ajamärgid 00:09:34–00:12:54; vt hageja 4. novembri 2022. a teesides esitatud taotlused).

Nimetatud kolmel juhul heitis hageja kostjale ette erinevate väidete avaldamist, mida hageja

käsitas ebaõigete faktiväidetena. Erinevad olid nii andmete avaldamise aeg, viis kui ka

avaldatud andmete sisu (sh temaatika). Seega on tegemist kolme eraldi episoodiga, millega

seotud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõudeid tuleb käsitada eraldi nõuetena. Lisaks

taotles hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel.

Eelnevast tulenevalt tuleb praeguses asjas lugeda hagihinnaks TsMS § 122, § 132 lg-te 1 ja 3

ning § 134 lg 1 järgi 14 000 eurot (3 × 3500 + 3500).

31. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 450 eurot (I kd, tl 48). Hagilt tsiviilasja hinnaga 14

000 eurot tulnuks siinses asjas hagi esitamise ajal (6. jaanuar 2021) kehtinud riigilõivuseaduse

(RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 650 eurot. Seega on hageja tasunud hagi

esitamisel riigilõivu 200 eurot liiga vähe. TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav

kohus tasumata või vähem tasutud riigilõivu kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis

või eraldi määrusega. Eelnevast juhindudes mõistab ringkonnakohus hagejalt Eesti Vabariigi

kasuks välja hagi esitamisel vähem tasutud riigilõivu 200 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt

peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma

jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Praegusel juhul ei esine kolleegiumi hinnangul

mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaks hageja vabastamist menetluskulude riigituludesse tasumise

kohustusest või tasumiseks hilisema tähtpäeva või osadena tasumise ettenägemist (TsMS §

190 lg 7). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda menetluskulude

tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).

32. Ringkonnakohus jääb apellatsioonkaebuse hinna määramise osas 15. veebruari 2023. a

määruse põhjenduste juurde. Kostja vaidlustab sisuliselt kahte maakohtu otsusega rahuldatud

ebaõigete andmete ümberlükkamise nõuet, kuna teda kohustati vaidlustatud otsusega

avaldama kaks erinevat teadet erineva sisuga ja erineval viisil avaldatud väidete

ümberlükkamiseks. Seda ei mõjuta kostja viidatu, et nii 16. augusti 2019. a e-kirjaga

avaldatud andmete kui ka 9. septembri 2019. a postituses avaldatud andmete adressaadid

kattusid. Vastavalt TsMS § 132 lg-le 1 ja § 134 lg 1 esimesele lausele ning arvestades

maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust, on apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot. Sellise

hinnaga apellatsioonkaebuselt tuli selle esitamise ajal kehtinud RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning

lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 630 eurot. Kostja ongi tasunud riigilõivu 630 eurot. Eelnevast

lähtuvalt jätab ringkonnakohus rahuldamata kostja 16. veebruaril 2023 esitatud vastuväite

kohtu tegevusele seoses täiendava riigilõivu määramisega ning kostja 8. veebruari 2023. a ja

16. veebruari 2023. a taotlused enam tasutud riigilõivu tagastamiseks.

16 (17)

2-21-191

33. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas, tuleb seda

TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Ühtlasi tuleb

TsMS § 173 lg 1 kohaselt jaotada apellatsioonimenetluse kulud. Arvestades, et

ringkonnakohtu otsuse tulemusena jääb kostja vastu esitatud hagi tervikuna rahuldamata,

tuleb menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

34. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja maakohus

vaidlustatud otsuses kostja menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg

4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt

TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

35. Hagejale oli maakohtu 11. märtsi 2022. a määrusega antud riigi õigusabi esindamiseks

siinses tsiviilasjas koos kohustusega osamaksetena täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja

kulud ühe aasta jooksul 12 võrdse osamaksena pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist ning

riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. TsMS § 190 lg 2 kohaselt menetlusosaline,

kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on

menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude

tasumiseks. Sama paragrahvi 4. lõikest tuleneb, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude

kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse

täies ulatuses välja. Ringkonnakohus leiab, et siinsel juhul tuleb hageja TsMS § 190 lg 7

alusel vabastada riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest. Seda

õigustavaks mõjuvaks põhjuseks on asjaolu, et hageja näol on tegemist vanaduspensionäriga,

kelle ainus püsiv sissetulek on pension (I kd, tl-d 76–77) ja kes oma majanduslikust seisundist

tulenevalt ei oleks võimeline riigi õigusabi tasu ja kulusid hüvitama. Seejuures arvestab

kolleegium, et hagejal tuleb siinsel juhul tasuda riigile ka hagi esitamisel vähem tasutud

riigilõiv 200 eurot ning hüvitada vastaspoole menetluskulud. Nimelt ei välista ega piira

menetlusabi andmine TsMS § 190 lg 1 järgi menetlusabi saaja kohustust hüvitada

kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused.

36. Vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati. Määruse peale, millega ringkonnakohus mõistab isikult riigi kasuks välja tasumata

või vähem tasutud riigilõivu, võib menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti

Vabariik valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada

määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 100 eurot (TsMS § 179 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

17 (17)