2-24-127054/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-127054

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi E.U vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2005 eurot ja 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479, aadress XXX), lepinguline esindaja: Sigrid

Rahkema (e-post XXX)

Kostja: E.U (isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, e-post

XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega Aktiva Finance Group OÜ hagi E.U vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Mõista E.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 1614,30 eurot, s.o põhivõlg 1438

eurot, intress 14,46 eurot, sissenõudmiskulud 90 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis

24. septembri 2024 seisuga 71,84 eurot.

3. Mõista E.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt 1438 eurolt

alates 25. septembrist 2024 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

4. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi E.U vastu rahuldamata osas, milles Aktiva Finance

Group OÜ palub mõista E.U-lt välja intressi suuremas summas kui 14,46 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise suuremas summas kui 71,84 eurot ning lepingutasu 30

eurot.

5. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

6. Toimetada otsus kätte hageja lepingulisele esindajale ja kostjale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

7. Menetluskulud jätta 9,1% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda ja 90,9% ulatuses

E.U kanda.

8. Mõista E.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulu 554,49 eurot.

9. Mõista E.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta;

samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a

juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja

ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid.

Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab poolele hagihinnale, kuid mitte vähem kui 100

eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole

nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr

EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank.

Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed

riigilõivu tasumise kohta.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi E.U (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1438 eurot, intressi 124,26

eurot, sissenõudmiskulu 90 eurot, lepingutasu 30 eurot, kuni 24. septembrini 2024

sissenõutavaks muutunud viivise 93,04 eurot ja edasiulatuva viivise kuni põhinõude

tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue AS Inbank Finance ja kostja

vahel 9. detsembril 2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89014550282, mille alusel sai

kostja kauba ostu eest tasumiseks laenu 979 eurot 24 kuuks lõpptähtpäevaga 4. detsember

2(7)

2025, ning 11. detsembril 2023 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89014572590, mille

alusel sai kostja kauba eest ostu tasumiseks laenu 459 eurot 12 kuuks lõpptähtpäevaga 10.

detsember 2024. Kuna kostja jättis tasumata osamaksed, saatis laenuandja 9. aprillil 2024

kostjale järelmaksulepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingud üles 29. aprillil 2024. Laenuandja

loovutas kostja vastu nõude Aktiva Finance Group OÜ-le 30. aprillil 2024.

2. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 8. oktoobri 2024 määrusega, andes kostjale 20

päeva hagimaterjalidele vastuse andmiseks. Kostja sai hagiavalduse kätte 8. oktoobril

2024 ja menetluse võtmise määruse kätte 12. oktoobril 2024 kättetoimetamise portaali

vahendusel. Viimane päev hagivastuse esitamiseks oli 1. novembril 2024. Kostja ei ole

esitanud kohtule vastust ega muul viisil hagile reageerinud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

4. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha

tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.

5. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid

kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg

1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas

TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-

22-145432, p 23).

6. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult

põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata.

7. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate lepingute puhul on tegemist

tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on

kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas

nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus

kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

3(7)

krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari

2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija

esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3

ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures

küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt

Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

8. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal

(hagejal).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et laenuandja

lähtus kostja taotlustest ning tegi päringud Maksehäireregistrisse ja Pensioniregistrisse.

Kostjal krediiditaotluse esitamise ajal ega varasemaid maksehäireid polnud.

Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete

finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning

muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või

asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg

1 p 5) (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu

4(7)

sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet

krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu

hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe

kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ning päringute tulemusi

(maksehäireregister, pensionikeskus). Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma

vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohus leiab,

et VÕS § 4034 lg 3 teises lauses toodud tarbija kohustus ei vabasta laenuandjat oma

kohustuste täitmisest. Kui kostja esitatud taotlustes oli vajakajäämisi, tulnuks laenuandjal

küsida kostjalt rohkem lisateavet. Hageja esitatust ei nähtu, et laenuandja oleks kostjalt

küsinud täiendavat infot. Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid

ja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud.

9. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Kostja on võtnud laenu kokku 1438 eurot. Kostja ei ole sõlmitud laenulepingute tarbeks

teostanud ühtegi tagasimakset. Kohus rahuldab hageja põhinõude summas 1438 eurot.

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 4%. Kohus mõistab

kostjalt hageja kasuks välja intressi põhivõlgnevuselt 979 eurolt alates 1. osamaksest

(04.01.2024) kuni 4. osamakseni (04.04.2024) ehk summas 9,84 eurot ning

põhivõlgnevuselt 459 eurolt alates 1. osamaksest (10.01.2024) kuni 4. osamakseni

(10.04.2024) ehk summas 4,62 eurot, kokku 14,46 eurot.

Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral kostja hagejale muid tasusid ei

võlgne, jätab kohus hageja nõude lepingutasu 30 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

10. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise

korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas.

Kostja on jäänud täielikult võlgnevusse mõlema lepingu puhul vähemalt kolme

järjestikuse osamaksega (s.o mõlema lepingu osas 1. osamaksest kuni 4. osamakseni).

Kostjale on antud 9. aprillil 2024 täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks ning kuivõrd

kostja võlgnevust ei tasunud, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingud üles 29. aprillil

2024.

Kohtu hinnangul kehtib käesoleval juhul lepingute ülesütlemine ka

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ning hageja viivise nõue tuleb

rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses

viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 1438 eurolt alates

lepingute ülesütlemisele järgnevast päevast (30.04.2024) kuni hagiavalduse esitamiseni

(24.09.2024) VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras ehk summas 71,84 eurot ning

5(7)

edasiulatuva viivise põhinõudelt 1438 eurolt alates 25. septembrist 2024 kuni põhinõude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

11. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud

summas 90 eurot. Kohus rahuldab antud nõude.

12. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks

väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1438 eurot, intress 14,46 eurot,

sissenõudmiskulud 90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 71,84 eurot ning

edasiulatuv viivis.

13. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1

p-st 2 tulenevalt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise

korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

15. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 1614,30 eurot. Hagi rahuldati ligi 90,9%

ulatuses.

16. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 9,1% ulatuses hageja kanda ning 90,9%

ulatuses kostja kanda.

17. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõivu 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 676

eurot. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

18. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist

põhjendatud menetluskuluga. TsMS § 4842 alusel on põhjendatud maksekäsu

kiirmenetluse kulu 20 eurot

19. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

20. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema

vaidlusega, samuti arvestab kohus sellega, et kostja ei ole kirjalikku vastust esitanud ning

kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata.

21. Kohus leiab, et hageja esindaja (juristi) tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on

arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab kvalifitseeritud õigusabi osutaja, s.o

advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatuks tunnitasu

määraks 120 eurot. Kohus peab mõistlikuks esindajal kulunud aega 2 tundi. Kohus

arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on standardne ning asi ise ei ole õiguslikult

keeruline. Kohtu hinnangul, arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ning

asja keerukust, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista, 240 eurot.

22. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 610 eurot, millest kostja kanda jääb

90,9% ehk 554,49 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 55,51 eurot jäävad

kostjalt välja mõistmata.

6(7)

23. Tuginedes TsMS § 177 lg-le 4 rahuldab kohus hageja taotluse märkida menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

24. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik

7(7)