2-22-11075/60 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Kairi Piirisild ja Liis Arrak

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-11075

Kohtuasi

Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri

Svetlana Pildeni hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) vastu Marsalis Metall OÜ

(pankrotis) pankrotivarasse

133 838,22 euro

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. jaanuari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Marsalis Metall OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Svetlana

Pildeni apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

133 838,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Marsalis Metall OÜ (11716227,

pankrotis) pankrotihaldur Svetlana Pilden, lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Indrek Leppik ja Indrek

Kukk

Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu, registrikood 70000349), lepinguline esindaja Ülle

Ilves

Menetluse liik

Asja läbivaatamine kohtuistungil 17. oktoobril 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22. jaanuari 2024. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-22-

11075 muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Marsalis Metall OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri Svetlana Pildeni kanda.

2-22-11075

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Marsalis Metall OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Svetlana Pilden (hageja) esitas 29.

juulil 2022 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu; kostja,

maksuhaldur) vastu, milles palus mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 1 038 437,39

eurot (intressi või viivisena ajavahemiku 1. august 2019 kuni 29. juuli 2022 eest) ja

edasiulatuvalt 1 582 019,18 eurolt arvestatud intressi 0,06% päevas alates hagiavalduse

esitamisest kuni kohase täitmiseni. Oma 24. augusti 2023. a menetlusdokumendis täpsustas

hageja nõuet, paludes mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 133 838,22 eurot (intress

või viivis ajavahemiku 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 eest). Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutas kohus 22. oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-

18-10466 välja võlgniku pankroti. Võlgniku ettemaksukontol viitenumbriga 23412387

(ettemaksukonto) olevast rahast moodustus võlgniku pankrotivara 1 490 240,90 eurot. Kostja

esitas 7. novembril 2018 pankrotimenetluses nõudeavalduse nr 13-12/4304-1 (7. novembri

2018. a nõudeavaldus) summas 4 359 303,90 eurot. Kostja märkis nõudeavalduses, et

pankrotiseaduse (PankrS) § 99 lg-le 1 vastavalt soovib kostja võlgniku pankrotimenetluses

pärast nõuete kaitsmise koosolekut kostja nõuded tasaarveldada võlgniku pankrotieelse

perioodi ettemaksuga. Hageja esitas 9. novembril 2018 kostjale tagastusnõude

ettemaksukonto jäägi kandmiseks hageja arvelduskontole, mille kostja jättis 28. novembri

2018. a otsusega täitmata.

1.2. Pankrotimenetluse kestel lisandus võlgniku ettemaksukontole tagastusnõude täitmisena

täiendavaid vahendeid ja ettemaksukonto jääk oli 4. jaanuari 2019. a seisuga 1 582 019,18

eurot. Võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 22. juulil 2019 tunnustati kostja nõudeid hageja

vastu summas 2 027 132,14 eurot.

1.3. Kostja tegi 1. augustil 2019 võlgniku ettemaksukontolt ümberkandeid hagejale teadmata

kontole summas 1 582 019,18 eurot. Hageja esitas kostjale 19. novembril 2019 nõude

võlgniku pankrotivarasse kuuluvate rahaliste vahendite üleandmiseks, millest kostja 19.

detsembri 2019. a otsusega nr 13-12/4304-21 keeldus põhjusel, et kostja tasaarvestas

ümberkannetega võlgniku maksuvõla võlgniku tagastusnõudega.

2 (18)

2-22-11075

1.4. Hageja on seisukohal, et kostja poolt võlgniku ettemaksukontol olevate vahendite

käsutamine ei ole käsitatav tasaarvestusena ning see oli õiguslikult lubamatu. Hageja tugineb

Riigikohtu 26. oktoobri 2022. a otsusele tsiviilasjas nr 2-19-18842, milles hageja esitas kostja

vastu 1. augustil 2019 õigusvastasest tasaarvestamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude.

Riigikohtu suunised tasaarvestuse eelduste ja tasaarvestusavalduse tuvastamise kohta on

asjakohased. Riigikohtu selgituste kohaselt tuleb eristada maksukorralduse seaduse (MKS) §

105 lg-s 3 sätestatud maksuõigussuhtes toimuvat maksuvõla automaatset tasaarvestamist ja

PankrS §-s 99 reguleeritud tsiviilõiguslikku tasaarvestamist pankrotimenetluse ajal.

Tsiviilõiguslik tasaarvestus eeldab PankrS § 99 lg 1 järgi võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 198

vastava tasaarvestusavalduse esitamist ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku

ettemaksukontol automaatse arveldusega. Kostja tegevust võlgniku ettemaksukontolt raha

endaga seotud kontodele kandmisel ei saa käsitada tasaarvestusavaldusena VÕS § 198

tähenduses, mistõttu on täitmata tasaarvestuse eeldused ning VÕS § 197 lg 1 järgi

tasaarvestust ei toimunud. Ka ei esitanud kostja 7. novembri 2018. a nõudeavalduses

nõuetekohast tasaarvestusavaldust. Seega kandis kostja võlgniku ettemaksukontol oleva raha

enda kontole õigusvastaselt.

1.5. Võlgniku ettemaksukontol oli 7. novembri 2018. a seisuga rahalisi vahendeid 1 490

240,90 eurot, mistõttu saanuks kostja 7. oktoobri 2018 nõudeavaldusega VÕS § 198 järgi

võlgniku maksuvõla tasaarvestada maksimaalselt 1 490 240,90 euro suuruse tagastusnõudega.

Kostja tegi aga 1. augustil 2019 hageja ettemaksukontolt varakäsutuse 1 582 019,18 euro

ulatuses. Seega oli kostja varakäsutus igal juhul õigusvastane 91 778,28 euro ulatuses.

1.6. Kostja tasaarvestas hageja tagastusnõude mitte varem kui 19. detsembri 2019. a otsuses.

Hagejal on õigus alates 1. augustist 2019, kuni nõuetekohase tasaarvestuse toimumise hetkeni

nõuda summalt intressi. Järelikult saab hageja kostjalt nõuda intressi või alternatiivselt viivise

tasumist vähemalt perioodi 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 eest.

1.7. Hageja nõue on võimalik rahuldada MKS § 116 lg-te 1 või 2 alusel või alternatiivselt

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 23 koosmõjus VÕS § 1035 lg-ga 3 ja § 113 lg-ga 1 alusel

või ainult RVastS § 23 järgi. Õiguslikult kohasem oleks hagi rahuldamine MKS § 116 lg-te 1

või 2 alusel, kuna tegu on erisätetega, mis reguleerivad maksukohustuslasele intressi

maksmist.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

2.1. Tallinna Halduskohus andis 16. jaanuari 2018. a määrusega haldusasjas nr 3-18-73

kostjale loa täitmist tagavate toimingute sooritamiseks, misjärel arestiti võlgniku

ettemaksukonto 1 871 694,43 euro ulatuses. Arest lõppes pankroti väljakuulutamisega.

Võlgniku pankroti väljakuulutamise hetkel oli tema kui maksukohustuslase rahaliste

kohustuste

tasumiseks

ja

tasaarvestamiseks

ettenähtud

ettemaksukontol

maksustamisperioodide 2017. a august kuni 2018. a juuni (aktsepteeritud) tagastusnõudeid 1

490 240,90 euro ulatuses. Kõnealune summa kanti 31. oktoobril 2018 pankrotiperioodi

ettemaksukontole 38671689 ning sealt 1. novembril 2018 tagasi normaalperioodi

ettemaksukontole 23412387. Need tehnilise iseloomuga kanded olid seotud pankroti

registreerimisega maksukohustuslaste registris ning 1. novembri 2018. a kanne oli tingitud

vajadusest korrigeerida tagastusnõuded õigesse perioodi ja õigele ettemaksukontole.

Ettemaksukonto abil hallatakse maksukohustuslase rahalisi toiminguid (mh peetakse

3 (18)

2-22-11075

ettemaksukontol arvestust tagastusnõuete üle). Maksukohustuslase pankroti korral tuleb

pidada eraldi arvestust pankroti väljakuulutamisele eelneva ja järgneva aja kohta. Seetõttu

moodustatakse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel arvestussüsteemis eraldi

viitenumber/ettemaksukonto pärast pankroti väljakuulutamist tekkivate nõuete ja kohustuste

haldamiseks ning arvestust hakatakse pidama n-ö normaalperioodi ettemaksukontol ja n-ö

pankrotiperioodi ettemaksukontol.

2.2. Kostja tasaarvestas 1. augustil 2019 võlgniku ettemaksukontol olnud tagastusnõuded

(esitatud 2017. a augusti kuni 2018. a juuni ning 2018. a septembri ja oktoobri

käibemaksudeklaratsioonidega)

võlgniku

maksuvõlaga

(millesse

kuulusid

maksustamisperioodide 2017. a august kuni 2018. a juuli deklareeritud, kuid tasumata

maksusummad) summas 1 582 019,18 eurot. Kostjal oli õigus võlgniku ettemaksukontol olev

summa tasaarvestada võlgniku pankrotimenetluses kaitstud maksunõuetega MKS § 105 lg-te

3 ja 9 ning PankrS § 99 lg-te 1 ja 2 alusel.

2.3. Hageja ei vaidlustanud kostja 28. novembri 2018. a otsust. Kehtiva haldusakti

resolutiivosa on kohustuslik igaühele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 60 lg 2). Samuti ei

vaidlustanud hageja kostja 1. augustil 2019 tehtud ettemaksukonto toimingut.

2.4. Kui pankrotihaldur saaks nõuda võlausaldajalt võlgniku rahalise nõude täitmist enne, kui

võlausaldaja jõuab oma nõude võlgniku pankrotimenetluses kaitsta, ei saaks võlausaldajad

kasutada PankrS §-s 99 sätestatud tasaarvestamise võimalust. Väär on hageja väide, nagu

oleks maksuhalduri tasaarvestus olnud omaalgatuslik ja hagejale ootamatu. Kostja tegutses

seaduse alusel, andes tasaarvestuse soovist hagejale teada nii 7. novembri 2018. a

nõudeavalduses kui ka 28. novembri 2018. a otsuses.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus jättis 22. jaanuari 2024. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud võlgniku

pankrotipesa kanda.

3.1. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub järgmistes asjaoludes:

-

hageja esitas 9. novembril 2018 taotluse kanda ettemaksukontol olev summa (1 490

240,90 eurot) võlgniku arvelduskontole;

-

kostja jättis taotluse 28. novembri 2018. a otsusega rahuldamata, viidates õigusele

summa tasaarvestada pärast oma nõude kaitsmist võlgniku pankrotimenetluses. Hageja

sai otsuse kätte 6. detsembril 2018 ja ei vaidlustanud seda;

-

hageja ei vaidlustanud ka kostja 1. augustil 2019 tehtud ettemaksukonto toimingut,

millega kostja tasaarvestas võlgniku ettemaksukontol olnud 1 582 019,18 eurot

võlgniku pankrotimenetluses kaitstud ja tunnustatud kostja nõudega;

-

kostja esitas 7. novembril 2018 nõudeavalduse nr 13-12/4304-1, kus kostja teatas, et

tuginedes PankrS § 99 lg-le 1, soovib kostja võlgniku pankrotimenetluses pärast

nõuete kaitsmise koosolekut kostja nõuded tasaarvestada. Samas dokumendis olid

välja toodud andmed nii maksuvõla kui ka ettemaksukontol oleva raha kohta.

3.2. Maakohus asus seisukohale, et poolte õigussuhet reguleerib pankrotiseadus kui eriseadus.

Poolte vaidlust, mis puudutab kostja poolt hageja ettemaksukontol oleva raha kasutamist,

käsutamist ja valdamist, ei reguleeri maksukorraldust puudutavad õigusaktid. Seetõttu ei saa

hageja tugineda ka MKS regulatsioonile intressi või viivise väljamõistmise osas. Kostja vastu

4 (18)

2-22-11075

nõude esitamist ei reguleeri riigivastutuse sätted, sest kostja ei tegutsenud vaidlusaluses

õigussuhtes maksuhaldurina (s.o riigi esindajana), vaid tavapärase kreeditorina. Kostja oli pärast

pankroti väljakuulutamist samasuguses õiguslikus olukorras, nagu oleks olnud mõni teine

võlausaldaja, kelle valduses või kasutuses on võlgniku vara. Seega saavad hageja nõude

aluseks olla üldised kahju hüvitamise sätted, s.o VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5. Asja

lahendamiseks on vaja välja selgitada, kas tasaarvestus oli PankrS § 99 lg-st 1 tulenevalt

lubatud ja kas täidetud on kõik VÕS-s sätestatud tasaarvestuse eeldused.

3.3. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja 7. novembri 2018. a nõudeavaldusel

puuduvad tahteavaldusele omased tunnused tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1

mõttes. Kostja avaldus on esitatud kirjalikult. Ka oli kostja nõudeavalduses sõnaselgelt kirjas

soov teha tasaarvestus (TsÜS § 68 lg 2). Samuti on see soov kirjas kostja 28. novembri 2018.

a haldusotsuses. Kostja nõudeavalduses on välja toodud täpsed nõuded, mida kostja

tasaarvestab. Kui kostja tegi 7. novembril 2018 tasaarvestusavalduse ja hageja nõudis kostjalt

9. novembril 2018 ettemakskontol oleva raha ülekandmist, ei saanud kostja tegutseda

õigusvastaselt, sest oli tasaarvestuse avalduse tegemisega muutnud raha ettemaksukontol

kinnihoidmise õiguspäraseks. Õiguspärane on ka kostja 28. novembri 2018. a haldusotsus,

mis on jõustunud.

3.4. Tsiviilasjas nr 2-19-18842 tuvastasid kohtud, et pankroti väljakuulutamise seisuga oli

võlgniku ettemaksukontol käibemaksu tagastusnõudeid kokku 1 490 240,90 eurot, mille

ulatuses oli kostjal õigus oma nõue tasaarvestada. Kohtud tõlgendasid ka nõude tekkimise

aega ning leidsid, et tagastusnõue ei teki deklaratsiooni esitamisel, vaid elulistest asjaoludest.

Pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõuded (kokku 91 778,38 eurot)

tekkisid pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel ja seega oli võlgniku nõudeõigus kostja

vastu seotud pankrotieelse perioodiga. Kohtud on tuvastanud, et tasaarvestusolukord oli

olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal. Järelikult oli kostjal olemas nõue, mida

pankrotimenetluses tasaarvestada.

3.5. Maakohus asus seisukohale, et kostja tegi tasaarvestuse 7. novembri 2018. a

nõudeavaldusega nõuete osas, mida kostja sai tasaarvestada sellel hetkel ehk mis olid kostjale

teada ja mis osutusid hiljem ka kaitstuks. Kostja tegi tasaarvestuse summas 4 359 303,90

eurot, ettemakskontol oli 1 490 240,90 eurot. Asjaolu, et võlgniku kontole laekus 28.

detsembril 2018 ja 4. jaanuaril 2019 kokku 91 778,28 eurot, ei muuda sisutuks 7. novembril

2018 tehtud tasaarvestusavaldust. Kostja sai teha tasaarvestust ka tagastuste osas, mis laekusid

pärast tasaarvestuse tegemist. Seda, kas ja millises ulatuses nõuet kaitsmisel tunnustatakse, ei

saa pidada tingimuseks VÕS § 198 mõttes. Kostja 7. novembri 2018. a nõudeavalduses on

selgelt määratletud tasaarvestatav nõue, selle suurus ja õiguslik alus. Tasaarvestuste puhul on

tavapärane, et tasaarvestuse vaidlustamisel, milleks siinkohal saab pidada nõuete kaitsmise

koosolekut, selgub tasaarvestatavate nõuete täpne suurus ja ulatus.

3.6. Kostja on igal juhul tasaarvestanud nõude 28. novembri 2018. a otsusega summas 1 897

267,20 eurot ja 1 857 698,85 eurot. Kostja nõuet tunnustati nõuete kaitsmisel 2 027 141,14

euro ulatuses. Kaitsmiseta tunnustatuks tuli lugeda nõue summas 835 389,90 eurot. Kostja on

teinud ka täiendavad tasaarvestused, järelikult on kostja tegutsenud õiguspäraselt kogu

menetluse käigus.

3.7. Kuna kahju tekitavat käitumist ei esine, ei analüüsinud maakohus menetlusökonoomia

põhimõttest tulenevalt kahju suurust ja põhjusliku seose olemasolu.

5 (18)

2-22-11075

3.8. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, jättis kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1

järgi võlgniku pankrotipesa kanda, sest hageja tegutses pankrotipesa huvides. Kohus märkis,

et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas 21. veebruaril 2024 apellatsioonkaebuse, mida täpsustas 12. märtsil 2024.

Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ja

mõista kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja hüvitis 133 838,22 eurot. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

4.1. Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 99 lg-t 1 ja VÕS §-i 198, kui leidis, et kostja

tegutses 1. augustil 2019 ettemaksukontolt kandeid tehes õiguspäraselt. Hageja on jätkuvalt

seisukohal, et kostja käsutus võlgniku ettemaksukontol ei ole käsitatav tasaarvestusavaldusena

ja on õiguslikult lubamatu. Hageja kordas varem esitatud seisukohti.

4.2. Hageja ei nõustu maakohtuga, et PankrS § 99 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et

koos nõudeavaldusega saab esitada ka tasaarvestusavalduse. Seejuures asus maakohus vääralt

seisukohale, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja esitas 7. novembri 2018. a

nõudeavalduses tasaarvestusavalduse. Hageja ei ole nõustunud käsitlema kostja 7. novembri

2018. a nõudeavaldust tasaarvestusavaldusena, ja on seda kohtule ka väljendanud. Maakohtu

käsitus on vastuolus Riigikohtu otsuse nr 2-19-18842 p-ga 15.2, kus Riigikohus leidis, et

kostja tasaarvestamine võlgniku ettemaksukontol olevat pankrotivara käsutades oli lubamatu,

kuna kostja ei olnud 1. augusti 2019. a seisuga esitanud nõuetekohast tasaarvestusavaldust.

Seejuures hindas Riigikohus tasaarvestuse lubatavust täpselt samadel asjaoludel.

4.3. Ka ei nõustu hageja maakohtuga selles, et kostja 7. novembri 2018. a nõudeavaldusest

nähtub sõnaselgelt kostja soov teha tasaarvestus. Kostja väljendas selgelt, et soovib alles

pärast nõuete kaitsmise koosolekut teha tasaarvestusavalduse. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb

tahteavaldust ja muud õigusliku tähendusega tegu tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija

tahtele. Kostja saaks oma väidetavale tegelikule tahtele teha tasaarvestusavaldus tugineda

üksnes siis, kui ta tõendab, et tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Praegusel

juhul hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et nõudeavaldus on käsitatav

tasaarvestusavaldusena.

4.4. Maakohus jättis tähelepanuta hageja väite, et kostja nõudeavalduses sisalduv ei vasta ka

tasaarvestusavalduse sisunõuetele. Ettemaksukonto arvestuses sisalduvad mitmed nõuded, mis

on tekkinud erinevatel ajahetkedel ja erinevatest tehingutest lähtuvalt. Õiguskirjanduses on

selgitatud, et tasaarvestusel olevate nõuete piisava määratletuse nõude täitmata jätmise korral

on tasaarvestuse avaldus tühine.

4.5. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostja sai teha tasaarvestuse ka tagastuste osas, mis

laekusid pärast pankroti väljakuulutamist ja nõudeavalduse esitamist. Kostja ei saanud VÕS §

198 järgi nõudeavalduses tasaarvestada nõudeid, mida ei olnud veel tekkinud. Kostja ei ole

teinud täiendatavaid tasaarvestusavaldusi.

4.6. Hageja ei nõustu maakohutuga ka selles, et igal juhul tasaarvestas kostja nõude 28.

novembri 2018. a otsusega summas 1 897 267,20 eurot ja 1 857 698,85 eurot. Maakohus

jättis tähelepanuta, et kostja viitas kõnealuses otsuses summale 1 490 240,90 eurot. Seega on

kostja äärmisel juhul teinud tasaarvestuse summas 1 490 240,90 eurot, mitte aga 1 582 019,18

euro ulatuses.

6 (18)

2-22-11075

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21

järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.

7. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid seoses sellega, kas kostja

tegi tasaarvestusavalduse 7. novembri 2018. a nõudeavaldusega (I), ning seejärel hageja

võimalikke nõudeid juhul, kui lugeda kostja tasaarvestusavaldus tehtuks alles 19. detsembril

2019 (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused.

I

8. Maakohus on asja lahendamisel õigesti lähtunud sellest, et võlgniku pankrotimenetlusele

kohaldub kuni 1. veebruarini 2021 kehtinud pankrotiseaduse regulatsioon, sest kohus kuulutas

võlgniku pankroti välja enne seda kuupäeva (22. oktoobril 2018) (vt PankrS § 193 lg 5). Sel

ajal kehtinud PankrS § 99 lg 1 sätestas, et kui võlausaldaja võis enne pankroti

väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude

tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Avalduse nõude tasaarvestamiseks võib

esitada kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni.

9. Maakohus leidis õigesti, et kostja tasaarvestuse lubatavust ja tasaarvestuse tegemist tuleb

kontrollida PankrS § 99 järgi, kohaldades täiendavalt VÕS-i tasaarvestust ja TsÜS-i

tahteavalduse tegemist reguleerivaid norme. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-19-18842

selgitanud, et pankrotiseadus on enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksuvõla tasumise

ja tasaarvestamise osas maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus, mistõttu pärast

maksukohustuslase pankroti väljakuulutamist saab maksuhaldur (kostja) nõuda maksuvõla

tasumist ja ühtlasi maksuvõla tasaarvestada võlgniku tagastusnõudega pankrotiseaduse järgi

(vt RKTKo 26.10.2022, 2-19-18842, p 14).

10. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 99 lg 1 esimene lause kehtestab üldpõhimõtte, et

kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku

nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist (RKTKo

12.10.2011, 3-2-1-74-11, p 23). Selle sätte järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes

nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olemas olema

võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue

võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud. Nõude tasaarvestamise avalduse

võib 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 99 lg 1 teise lause järgi esitada kuni kohtule

viimase jaotusettepaneku esitamiseni (RKTKo 26.10.2022, 2-19-18842, p 15).

11. Pooled ei vaidle siinses asjas mh järgmiste asjaolude üle:

-

võlgniku pankrot kuulutati välja 22. oktoobril 2018;

-

võlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga oli tema ettemaksukontol käibemaksu

tagastusnõudeid 1 490 240,90 eurot;

7 (18)

2-22-11075

-

pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist lisandus ettemaksukontole tagastusnõudeid

91 778,28 euro ulatuses (89 492,03 eurot 28. detsembril 2018 ja 2286,25 eurot 4.

jaanuaril 2019), mis tekkisid pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel;

-

kostja esitas 7. novembril 2018 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 4

359 303,90 eurot. Kostja märkis nõudeavalduses, et PankrS § 99 lg-le 1 vastavalt

soovib kostja võlgniku pankrotimenetluses pärast nõuete kaitsmise koosolekut kostja

nõuded tasaarveldada võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga;

-

kostja nõuet tunnustati 22. juuli 2019. a nõuete kaitsmisel 2 027 141,14 euro suuruse II

järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena. Kaitsmiseta tunnustatuks tuli lugeda nõue

summas 835 389,90 eurot;

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal oli õigus võlgniku maksuvõlg võlgniku

tagastusnõuetega 1 582 019,18 euro ulatuses tasaarvestada. Ka hageja nõustus

ringkonnakohtu istungil, et hiljemalt 19. detsembril 2019 sai tasaarvestus kehtivalt tehtud, sh

et tasaarvestuse tegemine oli lubatav (vt 17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll,

ajamärgid 00:18:42 ja 00:18:56).

12.1. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohus on

selgitanud, et ettemaksukontol asuvad maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu

(RKTKm 18.06.2013, 3-3-1-28-13, p 13). Tagastusnõuet ja maksukohustust saab

pankrotimenetluses tasaarvestada (RKTKm 07.03.2007, 3-3-1-88-96, p 17).

12.2. Vaidlust ei ole selles, et võlgniku nõue kostja vastu seisnes tagastusnõuetes, mis olid

esitatud 2017. a augusti kuni 2018. a juuni ning 2018. a septembri ja oktoobri

käibemaksudeklaratsioonidega. Kostja tasaarvestamiseks kasutatud nõue koosnes võlgniku

pankroti väljakuulutamise ajaks sissenõutavaks muutunud, s.o kohustuse täitmise tähtpäevaks

tasumata maksukohustustest ja nendelt arvestatud intressist.

12.3. Kolleegium märgib, et tsiviilasjas nr 2-19-18842 leidis Riigikohus siinse asjaga

sarnastel asjaoludel, et kostjal oli õigus tasaarvestada oma nõue ka võlgniku ettemaksukontole

pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud käibemaksu tagastusnõuetega kokku 91 778,28

euro ulatuses. Riigikohus selgitas, et tasaarvestuse lubatavus pärast pankroti väljakuulutamist

lisandunud tagastusnõuetega ei sõltu sellest, millal need lisandusid võlgniku

ettemaksukontole. Samuti ei ole tähtsust deklaratsiooni esitamise ajal. PankrS § 99 lg-t 1 tuleb

võlgniku nõude osas tõlgendada laiemalt ning lubada tasaarvestust juhul, kui võlgniku

nõudeõigus võlausaldaja (kostja) vastu on seotud pankrotieelse perioodiga. Selline tõlgendus

toetab ka PankrS § 99 eesmärki tunnustada pankrotimenetluse eelseid nõudeõigusi ja nende

tasaarvestusi. Samuti tuleneb Riigikohtu hinnangul MKS § 33 lg-st 5, et tagastusnõue ei teki

deklaratsiooni esitamisel, vaid enne seda, kuna maksukohustuslane deklaratsioonis või muus

kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis üksnes

teavitab maksuhaldurit tagastusnõudest. Kuna pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist

lisandunud tagastusnõuded olid tekkinud pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel, oli

võlgniku nõudeõigus kostja vastu seotud pankrotieelse perioodiga (RKTKo 26.10.2022, 2-19-

18842, p 15.1). Ka praeguses menetluses on kostja välja toonud, et pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist tema ettemaksukontole kantud tagastusnõuded 91 778,28 euro ulatuses olid

seotud pankroti väljakuulutamisele eelnenud aja tehingutega, millest hageja teavitas

maksuhaldurit hilinenult esitatud septembri 2018. a ja oktoobri 2018. a

8 (18)

2-22-11075

käibemaksudeklaratsioonidega 27. novembril 2018 ja 29. detsembril 2018 (vt kostja 20.

septembri 2023. a seisukoht, p 2.6). Kostja väiteid kinnitavad hageja esitatud

käibemaksudeklaratsioonid, millest nähtuvalt puudutas septembri 2018. a deklaratsioon

tehinguid, mis olid tehtud ajavahemikul juuli – september 2018 (II kd, tl 76), ja oktoobri

2018. a deklaratsioon tehinguid, mis olid tehtud ajavahemikul juuni 2018 kuni oktoober 2018

(viimase arve kuupäev 10. oktoober 2018) (II kd, tl 78).

12.4. Eelnevast järeldub, et PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1

mõttes oli olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal, kuna kostjal oli võlgniku vastu

sissenõutavaks muutunud maksunõue ning võlgnikul kostja vastu nõudeõigus, mis on seotud

pankrotimenetluse eelse perioodiga. Arvestades, et kostja nõuet tunnustati võlgniku

pankrotimenetluses 2 027 141,14 euro ulatuses, jäi tasaarvestuse summa (1 582 019,18 eurot)

kostja kaitstud nõude piiresse.

13. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on oma nõuded võlgniku vastu võlgniku

maksuvõlaga 1 582 019,18 euro ulatuses kehtivalt tasaarvestanud, kuid vaidlus on selle üle,

millal kostja tegi sellekohase nõuetele vastava tasaarvestusavalduse: hageja leiab, et kostja

tegi nõuetekohase tasaarvestusavalduse 19. detsembri 2019. a otsuses (hagi vastuse lisa 15)

(17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:10:20, 00:15:53; vt ka 24. augusti

2023. a seisukoht, p-d 26–28); kostja leiab (nõustudes maakohtuga), et ta tegi

tasaarvestusavalduse 7. novembri 2018. a nõudeavalduses (vt 17. oktoobri 2024. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:24:15, 00:26:34; vt ka kostja 13. detsembri 2022. a

seisukoht, p 3.1).

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja tegi 7. novembri 2018. a nõudeavalduses

tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas kehtivalt oma pankrotimenetluses tunnustatud

maksunõuded võlgniku vastu 1 582 019,18 euro ulatuses võlgniku pankrotieelse perioodi

ettemaksuga (tagastusnõuetega). Kolleegium muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas,

milles maakohus leidis, et kostja tegi (mingis osas) tasaarvestuse oma 28. novembri 2018. a

otsusega (maakohtu otsuse lk 7 viimane lõik, lk 8 esimene lõik), jättes sellekohased

põhjendused otsusest välja. Otsuse muudes osades on maakohus põhjendatult leidnud, et

kostja tegi tasaarvestuse 7. novembri 2018. a nõudeavaldusega, kuid kolleegium täiendab

sellekohaseid põhjendusi ja vastab apellatsioonkaebuse väidetele. Erinevalt

apellatsioonkaebuses väidetust (vt p 2.3) ei ole maakohus vaidlustatud otsuses leidnud, et

kostja tegi tasaarvestusavalduse 1. augustil 2019. Kolleegiumile arusaadavalt viitas maakohus

maksuhalduri 1. augusti 2019. a toimingule (võlgniku ettemaksukontolt ümberkannete

tegemine) üksnes kui nõuete faktilisele tasaarvestamisele, omistamata sellele õiguslikku

tähtsust.

14.1. Ringkonnakohus tuvastab, et kostja esitas 7. novembril 2018 võlgniku

pankrotimenetluses nõudeavalduse (I kd, tl-d 79–80, koos lisadega kuni tl 210), milles tõi

välja, et maksukohustuslaste registri andmetel on võlgnikul:

-

võlgnevus 4 359 303,90 eurot, täpsustades võla suurust iga võlgnevuse liigi lõikes

(kinnipeetud tulumaks, kogumispensionimakse, käibemaks, sotsiaalmaks,

töötuskindlustusmakse, erijuhtude tulumaks, saastetasu välisõhk, intress), mis tuleneb

3. oktoobri 2017. a korraldusega nr 13-11/57908 (jõustunud), 9. novembri 2017. a

korraldusega nr 13-11/69393 (jõustunud), 19. aprilli 2018. a korraldusega nr 13-

11/29091 (jõustunud) ja 6. novembri 2018. a korraldusega nr 13-11/70916 võlgnikku

tasumisele kohustatud maksusummadeks;

9 (18)

2-22-11075

-

tasumata maksuhalduri 17. mai 2018. a intressinõudega nr 13-3/89417 (jõustunud) ja

6. novembri 2018. a intressinõudega nr 13-3/186415 maksusummadelt arvestatud

intress;

-

maksuvõlg 4. oktoobri 2018. a kontrollaktis nr 12.2-3/041375-66 toodud kohustustest

summas 1 857 485,88 eurot ning nõuetelt arvestatud intressi võlg, mis 7. novembri

2018. a seisuga oli 590 214,89 eurot.

Kostja palus lugeda Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu võlgniku pankrotimenetluses

võlausaldajaks 4 359 303,90 euro nõudes, lugedes nõude 835 389,90 euro osas (mis tuleneb

maksuhalduri jõustunud korraldustest) kaitsmiseta tunnustatuks ja tunnustades maksuvõlga 3

523 914 eurot II järgu nõudena.

Kostja tõi välja, et võlgniku ettemaksukontol on 1 490 240,90 eurot. Kostja avaldas, et

„[t]uginedes pankrotiseaduse § 99 lg-le 1 soovib maksuhaldur võlgniku pankrotimenetluses

pärast nõuete kaitsmise koosolekut Maksu- ja Tolliameti nõuded tasaarveldada Marsalis

Metall OÜ (pankrotis) pankrotieelse perioodi ettemaksuga.“

Kostja täpsustas oma nõudeavaldust 20. novembril 2019 (II kd, tl-d 1–50) ja 4. märtsil 2019

(II kd tl-d 51–52). Pärast täpsustusi palus kostja tunnustada II järgus nõudeid kogusummas 4

284 830,99 eurot, sh lugeda nõude 835 389,90 euro ulatuses kaitsmiseta tunnustatuks.

Võlgniku 22. juuli 2019. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati kostja nõuet summas 2 027

141,14 eurot. Kostja nõudele esitati vastuväiteid 2 257 689,85 euro ulatuses, sh 13. novembri

2018. a maksuotsusega määratud maksusummade 1 857 698,85 euro ja maksuotsusega seotud

intressi 400 000 euro osas (hagi vastuse lisa 12; II kd, tl 53).

14.2. Hageja märgib apellatsioonkaebuses ekslikult, et maakohtu hinnangul polnud poolte

vahel vaidlust selles, et kostja esitas 7. novembri 2018. a nõudeavalduses

tasaarvestusavalduse. Maakohus on vaidlustatud otsuses välja toonud, et pooled vaidlevad mh

selle üle, millal tasaarvestus toimus. Samuti on maakohus vaidlustatud otsuses hinnanud

hageja väiteid selle kohta, et kostja 7. novembri 2018. a nõudeavalduses ei sisaldunud

tahteavaldust TsÜS § 68 mõttes.

14.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et PankrS § 99 lg 1 järgne tasaarvestusavaldus

võib sisalduda ka nõudeavalduses, vaatamata sellele, et nõudeavalduse esitamise ajal ei ole

veel teada, millises ulatuses võlausaldaja nõuet tunnustatakse. VÕS § 198 teise lause kohaselt

on tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud tasaarvestusavaldus tühine. Siinsel juhul ei

sõltunud kostja tahteavaldus tasaarvestuse tegemiseks mingite tingimuste täidetusest.

Maakohus leidis õigesti, et tasaarvestusavalduse toime sõltuvust sellest, kas ja millises

ulatuses võlausaldaja nõuet kaitsmisel tunnustatakse, ei saa pidada tingimuseks VÕS § 198

mõttes, mis tooks kaasa tasaarvestusavalduse tühisuse. Olemuselt sarnaneb selline

pankrotimenetluses tehtav tasaarvestusavaldus kohtumenetluses esitatava menetlusliku

tasaarvestusavaldusega, mida kohtupraktikast tulenevalt ei loeta tingimuslikuks. Samas

saavutab tasaarvestusavaldus PankrS § 99 lg 1 järgi oma õigusliku toime ja toob kaasa VÕS §

197 lg-s 2 sätestatud tagajärjed pärast seda, kui (ja ulatuses, milles) võlausaldaja

tasaarvestuseks kasutatud nõue saab kaitstud, s.o tunnustatud.

14.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja 7. novembri 2018. a nõudeavaldus vastab

tahteavalduse tunnustele TsÜS § 68 mõttes ja sellest nähtub kostja soov teha tasaarvestus

(TsÜS § 68 lg 2). TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija

tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu

10 (18)

2-22-11075

tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kolleegium

on seisukohal, et hagejaga sarnane mõistlik isik (pankrotihaldur) pidi kostja 7. novembri

2018. a nõudeavaldust mõistma selliselt, et kostja avaldas seal tahet tasaarvestada PankrS § 99

lg-s 1 sätestatud erikorras oma tunnustatavad nõuded võlgniku pankrotieelse perioodi

tagastusnõuetega. Mõistlik pankrotihaldur ei mõistaks kostja avaldatut nii, nagu leiab hageja,

s.o et kostja avaldas 7. novembri 2018. a nõudeavalduses, et ta soovib esitada

tasaarvestusavalduse alles pärast nõuete kaitsmise koosolekut. Kostjal ei olnud mingit

vajadust ega loogilist põhjust piirduda 7. novembri 2018. a nõudeavalduses üksnes

pankrotihalduri teavitamisega oma tulevikus tehtavast tasaarvestusavaldusest. Seejuures ei

vaielnud hageja vastu kostja väitele, et tavaline praktika on see, et pärast nõuete kaitsmist

eraldi tasaarvestamise avaldust ei tehta, vaid tasaarvestusavaldus tehakse kas nõudeavalduses

või eraldi dokumendiga nõudeavalduse esitamise päeval (vt 17. oktoobri 2024. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:28:11). Ka maakohus oli 25. juuli 2023. a selgitavas kirjas välja toonud,

et tavaline praktika pankrotimenetlustes on see, et eelkõige suuremad võlausaldajad esitavad

koos nõudeavaldusega ka soovi see tasaarvestada.

14.5. Seejuures olid tasaarvestuses osalevad nõuded kostja tasaarvestusavalduses piisavalt

määratletud. Selles olid selgelt välja toodud kostja nõuded võlgniku vastu, millega ta soovis

tasaarvestada (e aktiivnõue), sh nii nõuete suurus kui ka nende tekkimise alus. Võlgniku

nõudena, mida kostja tasaarvestada soovis (e passiivnõue), oli viidatud võlgniku pankrotieelse

perioodi ettemaksule, millest mõistlik hagejaga sarnane pankrotihaldur pidi aru saama, et

mõeldud on võlgniku pankrotieelse perioodi tagastusnõudeid, s.o ettemaksukontol asuvaid

(või sinna kantavaid) rahalisi nõudeid riigi vastu. Seejuures ei piiranud kostja oma

tasaarvestusavaldust üksnes 7. novembri 2018. a nõudeavalduse esitamise ajal võlgniku

ettemaksukontol olevate tagastusnõuetega, vaid tasaarvestas oma nõude kogu võlgniku

„pankrotieelse perioodi ettemaksuga“. Kolleegium nõustub kostjaga (vt nt 17. oktoobri 2024.

a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:28:38–00:30:00), et selliselt hõlmas tasaarvestus ka

võlgniku ettemaksukontole pärast pankroti väljakuulutamist lisandunud tagastusnõudeid

(kokku 91 778,28 eurot), mis tekkisid pankrotimenetluse eelsete tehingute alusel. Tegemist ei

olnud tulevikus tekkivate nõuetega, mida VÕS § 198 ei oleks võimaldanud tasaarvestada,

kuna need nõuded olid tekkinud juba enne võlgniku pankroti väljakuulutamist (vt praeguse

otsuse p 12.3). Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tasaarvestuses osalev võlgniku nõue ei

olnud piisavalt määratletud, kuna ettemaksukonto arvestuses sisalduvad erinevad nõuded, mis

on tekkinud erineval ajal ja erinevatest tehingutest. Kuna kostja tegi tasaarvestuse kogu

võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksu (tagastusnõuete) ulatuses, ei olnud tal vaja

tasaarvestusavalduses eraldi välja tuua, millistest tehingutest võlgniku ettemaks ja

tagastusnõuded on tekkinud. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et tasaarvestusavalduses

passiivnõuete määratlemine liigitunnuste alusel on lubatud (vt VÕS I komm (2016), § 198, p

3.1.2).

14.6. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et käsitlus, mille kohaselt kostja tegi

tasaarvestusavalduse 7. novembri 2018. a nõudeavalduses, on vastuolus Riigikohtu otsusega

tsiviilasjas nr 2-19-18842. Nimetatud tsiviilasjas leidis Riigikohus, et võlausaldaja peab nõude

tasaarvestamiseks esitama PankrS § 99 lg 1 järgi VÕS §-le 198 vastava tasaarvestusavalduse

ning võlausaldaja ei saa tasaarvestust teha mh võlgniku ettemaksukontol automaatse

arveldusega, s.o seal olevat pankrotivara käsutades (RKTKo 26.10.2022, 2-19-18842, p 15.2).

Samuti leidis Riigikohus, et tasaarvestusavalduse saab lugeda võlgniku suhtes esitatuks ka

tasaarvestatavat nõuet puudutava hagimenetluse käigus, kui võlgnik on esitanud rahalise

nõude kostja vastu ja kostja tugineb vastuväite esitamisel võlgniku nõudega tasaarvestamisele

(vt samas). Samas ei ole Riigikohus selles asjas tuvastanud, et kostja ei olnud 1. augusti 2019.

a seisuga esitanud nõuetekohast tasaarvestusavaldust, sh et tasaarvestusavaldus ei sisaldunud

11 (18)

2-22-11075

7. novembri 2018. a nõudeavalduses. Riigikohus ei saanudki seda tuvastada, kuna Riigikohus

ei hinda kassatsioonkaebuse lahendamisel tõendeid ega tuvasta asjaolusid (TsMS § 688 lg-d

3–5).

14.7. Praeguse otsuse p-s 12.3 toodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja sai

7. novembri 2018. a nõudeavaldusega tasaarvestada oma nõude kogu võlgniku pankrotieelse

perioodi ettemaksuga, isegi kui osa sellest (91 778,28 eurot) kanti võlgniku ettemaksukontole

pärast pankroti väljakuulutamist ja nõudeavalduse esitamist. Seal viidatud Riigikohtu

seisukohti arvestades on ekslik hageja seisukoht, et kostja sai nõudeavaldusega tasaarvestada

oma nõuded maksimaalselt 1 490 240,90 euro ulatuses, kuna 91 778,28 euro ulatuses ei olnud

võlgniku nõudeid selleks ajaks veel tekkinud.

15. Kuna kostja oli 7. novembril 2018 võlgniku maksuvõla 1 582 019,18 euro ulatuses

kehtivalt tasaarvestanud võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga, olid võlgniku

tagastusnõuded kostja vastu sellest kuupäevast VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud. Seega ei

käsutanud kostja 1. augustil 2019 võlgniku pankrotivara ega käitunud võlgniku suhtes

õigusvastaselt. Samal põhjusel ei saanud olla õigusvastane kostja keeldumine hagejale

võlgniku ettemaksukontol olevate (või olnud) vahendite väljamaksmiseks 28. novembril 2018

ja 19. detsembril 2019. Seega jättis maakohus hageja hagi õigesti rahuldamata.

II

16. Hageja leiab, et kostja tegi nõuetekohase tasaarvestusavalduse alles 19. detsembril 2019.

Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 2-19-18842 tehtud lahendi p-s 15.2, et kui maksuhaldur

soovib maksuvõla tasaarvestada tagastusnõudega, võib PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud

tasaarvestusavalduseks lugeda ka maksuhalduri poolt pankrotihaldurile esitatava kirjaliku

motiveeritud otsuse tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta. Maakohtu menetluses tugines

ka kostja alternatiivselt (kui kohus ei nõustu, et tasaarvestusavaldus tehti nõudeavalduses)

sellele, et tasaarvestusavaldus tehti kostja 28. novembri 2018. a (II kd, tl-d 72–74) või 19.

detsembri 2019. a (hagi vastuse lisa 15) keeldumisotsustega (vt nt kostja 13. detsembri 2022.

a seisukoht, p 3.4).

17. Ringkonnakohus leiab, et kui 7. novembri 2018. a nõudeavaldust ei saaks lugeda

nõuetekohaseks tasaarvestusavalduseks, ei saaks selleks lugeda ka kostja 28. novembri 2018.

a otsust. Selles otsuses kostja viitas, et 7. novembri 2018. a nõudeavalduses tõi ta mh välja, et

tuginedes PankrS § 99 lg-le 1 soovib ta pärast nõuete kaitsmise koosolekut kaitstud

maksunõuded tasaarvestada võlgniku pankrotieelse perioodi ettemaksuga. Samuti märkis

kostja, et tulenevalt MKS § 105 lg-test 3 ja 4 ning PankrS § 99 lg-st 1 on tal õigus

tasaarvestada võlgniku ettemaksukontol olevad rahalised vahendid maksukohustustega pärast

nõuete kaitsmise koosolekut, mistõttu kostja ei tagasta ettemaksukontol olevat raha

pankrotipessa. Arvestades nõudeavalduses ja 28. novembri 2018. a otsuses kasutatud

sõnastuste sarnasust, leiab kolleegium, et juhul kui leida, et 7. novembri 2018. a nõudeavaldus

ei sisaldanud kehtivat tasaarvestusavaldust, ei sisaldanud seda ka kostja 28. novembri 2018. a

otsus.

18. Oma 19. detsembri 2019. a otsusega jättis kostja rahuldamata hageja 19. novembri 2019. a

taotluse võlgniku ettemaksukontol olnud rahaliste vahendite 1 582 019,18 euro kandmiseks

hageja arvelduskontole. Kostja põhjendas otsust sellega, et tal oli õigus võlgniku

ettemaksukontol olnud rahaliste vahenditega tasaarvestada võlgniku maksukohustused, mis

said kaitstud nõuete kaitsmise koosolekul (otsuse p-d 3.1 ja 3.2), ja kostja on tasaarvestanud

ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite arvel nõuete kaitsmise koosolekul kaitstud

12 (18)

2-22-11075

maksukohustused kogusummas 1 582 019,18 eurot (vt otsuse p 3.2.3). Seega tugines kostja 1

582 019,18 euro hageja arvelduskontole kandmisest keeldumise põhjusena sellele, et ta oli

enda nõuded võlgniku tagastusnõuetega tasaarvestanud. Samuti on otsuses välja toodud,

millised nõuded on tasaarvestatud. Eelnevat saab käsitada PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud

tasaarvestusavaldusena, millega on menetluses nõustunud ka hageja (vt nt hageja 24. augusti

2023. a seisukoht, p 28). Seega isegi kui leida, et kostja ei olnud teinud nõuetekohast

tasaarvestusavaldust juba 7. novembri 2018. a nõudeavalduses või oli selle 7. novembril 2018

teinud üksnes osaliselt, s.o sel hetkel võlgniku ettemaksukontol olnud 1 490 240,90 euro

ulatuses, oli nõuetekohane tasaarvestusavaldus kogu võlgniku tagastusnõude, s.o 1 582

019,18 euro ulatuses tehtud hiljemalt 19. detsembril 2019.

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui leida, et kostja tegi nõuetekohase ja kehtiva

tasaarvestuse kas tervikuna või osaliselt (91 778,28 euro ulatuses) alles 19. detsembril 2019,

ei oleks hagejal ühelgi õiguslikul alusel kostja vastu hagis esitatud nõudeid. Kolleegium

täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.

20. Hageja on menetluses oma nõude õigusliku alusena tuginenud erinevatele normidele:

-

intressi nõue MKS § 116 lg 2 alusel (vt 17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:48:47); maakohtus tugines hageja intressinõude alusena ka MKS § 116 lg-

le 1 (vt nt 29. juuli 2022. a hagiavalduse p 2.2);

-

alusetu rikastumise nõue RVastS § 23 alusel koosmõjus VÕS §-ga 1037 (vt samas,

ajamärgid 01:21:01–01:23:59);

-

kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi, kusjuures kahju saaks

sisustada MKS §-s 116 sätestatud intressimäära kaudu, s.o 0,06% summast päevas (vt

17. oktoobri 2024. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:55:37, 00:56:40), või VÕS

§-s 113 sätestatud viivisemäära kaudu, s.o 8% aastas (vt samas, ajamärgid 01:08:32,

01:12:06); maakohtus viitas hageja kahju hüvitamise nõude alusena ka RVastS § 2 lg

1 p-le 5 ja §-le 7 (vt 29. juuli 2022. a hagiavalduse p 53);

-

viivisenõue VÕS § 113 järgi (vt ka samas, ajamärk 01:14:08).

21. Kolleegium märgib, et ehkki hageja on tuginenud osaliselt ka avalik-õiguslikele nõude

alustele (MKS §-d 116 ja 117, RVastS), saab ringkonnakohus lahendada apellatsioonkaebuse

ka nende nõuete osas. TsMS § 631 lg 3 esimese lause kohaselt ei või apellatsioonkaebuses

tugineda mh väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus. Seega ei ole ringkonnakohtu

pädevus apellatsioonimenetluses piiratud üksnes eraõiguslike normide kohaldamisega,

sõltumata sellest, kas asi lahendati esimeses astmes õiges kohtus.

22. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja ei saa tugineda intressi nõudmisel MKS

sätetele. Hageja tuginemist MKS §-le 116 ei välista asjaolu, et siinsel juhul tuleb kostja

tasaarvestuse lubatavust hinnata PankrS § 99 alusel, mitte MKS § 105 lg 3 järgi. Samas ei

tulene hagejale siinsel juhul MKS § 116 lg-st 1 ega lg-st 2 õigust nõuda kostjalt MKS § 117

lg-s 1 sätestatud määras intressi.

22.1. Hageja intressinõude välistab juba see, et kostja on oma nõuded hageja

tagastusnõuetega, millelt hageja intressi nõuab, kehtivalt tasaarvestanud, tehes seda hiljemalt

19. detsembril 2019. VÕS § 197 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et tasaarvestuse tulemusena

lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui

pooled ei lepi kokku teisiti. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kuna tasaarvestuse toimumise

korral lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimise

13 (18)

2-22-11075

hetkest, lõpeb sama ajahetke seisuga ka intressi- ja viivisearvestus. Intresse, mis seonduvad

ajavahemikuga pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist, nõuda ei saa (vt VÕS I komm (2016),

§ 197, p 4.4.b). Siinsel juhul oli tasaarvestusolukord olemas hiljemalt võlgniku pankroti

väljakuulutamise ajal, s.o 22. oktoobril 2018 (vt praeguse otsuse p-d 12–12.4). Seega, isegi

kui kostja oleks teinud kehtiva tasaarvestusavalduse alles 19. detsembril 2019, nagu leiab

hageja, oleks tasaarvestuse tulemusena võlgniku tagastusnõuded lõppenud juba hiljemalt 22.

oktoobrist 2018. Järelikult ei oleks hagejal VÕS § 197 lg 2 järgi õigust nõuda kostjalt intressi

ajavahemiku 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 eest.

22.2. Lisaks ei ole siinsel juhul tegemist MKS § 116 lg-s 1 ega lg-s 2 sätestatud olukorraga.

22.2.1. Hageja käsitab intressinõude tekkimise aluseks oleva asjaoluna seda, et kostja 1.

augustil 2019 käsutas ilma õigusliku aluseta võlgniku ettemaksukontol olevaid rahalisi

vahendeid ja pole neid tagastanud (vt nt 29. juuli 2022. a hagiavalduse p 27).

22.2.2. MKS § 116 lg 2 sätestab, et kui maksuhaldur ei ole täitnud tagastusnõuet (§ 33)

seadusega sätestatud tähtaja jooksul, on ta kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata

summalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi

toimuma, kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. MKS §

33 näeb ette maksumaksja õiguse saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis

ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või

tasaarvestamisel tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud

makse. MKS § 117 lg 1 järgi on MKS §-st 116 sätestatud intressi määr 0,06% päevas.

22.2.3. Riigikohus on MKS § 116 lg 2 kohaldamise kohta selgitanud, et selles sätestatud

intressi arvestamise eesmärk on hüvitada isikule tagastusnõude menetlemisel viivitusest

tekkida võiv rahaline kahju. Seejuures tuleb eristada tagastusnõude tuvastamise ja täitmise

nõudeid. Tagastusnõude tuvastamisel kontrollib maksuhaldur enammakse olemasolu ja

õigsust. Kui tagastusnõuet välistavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb maksuhalduril

tagastusnõue aktsepteerida. Aktsepteerimisega tunnistab maksuhaldur tagastusnõude

olemasolu. Tagastusnõude tuvastamise menetlus lõpeb enammakse kandmisega

maksukohustuslase ettemaksukontole. Seega, kui maksukohustuslane ei esita tagastusnõude

täitmise taotlust, täidetakse aktsepteeritud e tuvastatud tagastusnõue selle kandmisega

maksukohustuslase ettemaksukontole. Kui maksukohustuslane soovib, et tagastusnõue

täidetaks muul viisil kui maksukohustuslase ettemaksukontole kandmisega, saab ta

maksuhaldurile esitada tagastusnõude täitmise taotluse. Tagastusnõude täitmise taotlus tuleb

maksuhaldurile esitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikku või kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis dokumendis koos maksukohustuslase pangakonto andmetega (MKS §

106 lg 1). Kui maksukohustuslane ei esita tagastusnõude täitmise taotlust, lõpeb

tagastusnõude menetlemine päeval, mil maksuhaldur täidab tagastusnõude enammakse

kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole. Sel juhul on tagastusnõude

ettemaksukontole kandmise päev selleks päevaks, mil MKS § 116 lg 2 mõttes toimub

enammakse tagastamine ja lõpeb maksuhalduri kohustus arvestada tähtpäevaks tagastamata

summalt maksukohustuslasele intressi. Riigikohus ei nõustunud seisukohaga, mille kohaselt

MKS § 116 lg 2 kontekstis on intresside maksmise kohustuse lõppemisel määravaks see hetk,

millal maksukohustuslasel tekkis võimalus enammakse tagastamisest laekunud raha reaalselt

kasutada, kuna MKS § 116 lg 2 sellist eeldust intressi maksmise kohustuse lõppemiseks ei sea

(RKTKo 24.11.2016, 3-3-1-35-16, p-d 15–17 ja seal viidatud kohtupraktika).

22.2.4. Siinsel juhul oli maksuhaldur tagastusnõuded võlgniku ettemaksukontole kandnud

järgmiselt: 1 490 240,90 eurot hiljemalt pankroti väljakuulutamise päevaks, s.o 22. oktoober

14 (18)

2-22-11075

2018; 89 492,03 eurot 28. detsembril 2018 ja 2286,25 eurot 4. jaanuaril 2019. Ka kostja

esitatud maksukohustuslaste registri väljavõttest võlgniku ettemaksukonto kohta (hagi vastuse

lisa 7; II kd, tl 77) nähtub, et kõik kostja poolt tasaarvestatud tagastusnõuded olid võlgniku

ettemaksukontole kantud ajavahemikus 22. detsember 2017 kuni 4. jaanuar 2019. Hageja ei

ole väitnud, et võlgnik või hageja (võlgniku pankrotihaldurina) oleks maksuhaldurile esitatud

maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

dokumendis taotlenud, et ettemaksukontole kandmise asemel kantaks võlgniku tagastusnõue

tema või hageja pangakontole. Seega lõppes vaidlusaluste tagastusnõuete menetlemine

päeval, mil need kanti võlgniku ettemaksukontole, ja samal päeval lõppes ka maksuhalduri

kohustus arvestada tähtpäevaks tagastamata summalt maksukohustuslasele MKS § 116 lg 2

alusel intressi. Eelnevat arvestades ei saa hagejal olla kostja vastu MKS § 116 lg 2 alusel

intressinõuet ajavahemiku 1. august 2019 kuni 19. detsember 2019 eest.

Kolleegium lisab, et ehkki hageja esitas 9. novembril 2018 ja 19. novembril 2019 ka taotlused

ettemaksukontol olevate (või olnud) rahaliste vahendite kandmiseks hageja arvelduskontole,

tegi kostja nende taotluste kohta vastavalt 28. novembril 2018 ja 19. detsembril 2019 otsused,

millega jättis taotlused rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud otsused on jõustunud.

Seega ei ole alust kostjale ette heita ka nende taotluste menetlemisega viivitamist, mis võiks

anda alust nõuda MKS § 116 lg 2 alusel intressi.

22.2.5. MKS § 116 lg 1 kohaselt, kui maksuhalduri antud haldusakti alusel on

maksukohustuslane tasunud või temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on

tasaarvestatud suurem summa, kui oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, siis on

maksuhaldur kohustatud arvestama enammakstud summalt maksukohustuslase kasuks

intressi. Intressi arvestatakse alates tasaarvestamise või tasumise päevast kuni tasumise

aluseks olnud haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise päevani. Intressi ei arvestata

juhul, kui maksuhaldur andis haldusakti maksukohustuslase deklareeritud andmete alusel.

22.2.6. Riigikohus on selgitanud, et MKS § 116 lg 1 eesmärk on hüvitada kahju, mis

maksukohustuslasele võib tekkida juhul, kui maksuhalduri haldusakt kohustas isikut tasuma

suurema maksusumma, kui see oli ette nähtud maksuseaduses. Riigikohus leidis, et MKS §

116 lg 1 kohaldub ka juhul, kui maksuhaldur on tasaarvestanud tagastusnõuetega

maksuotsusest tulenevad nõuded, kuid tasaarvestuse aluseks olnud maksuotsus hiljem

tühistati. Kohus märkis, et sellega langes ära MKS § 105 lg-st 4 tulenev õiguslik alus

tasaarvestuste tegemiseks, mistõttu tagastusnõuded tasaarvestati ilma õigusliku aluseta.

Riigikohtu hinnangul ei ole õigusliku aluseta tehtud tasaarvestuse puhul maksukohustuslasele

intressi arvestamine vastuolus MKS § 116 eesmärgiga ega anna maksukohustuslasele alusetut

likviidsuseelist (vt RKHKo 27.03.2018, 3-16-84, p-d 15 ja 16).

22.2.7. Eelnevast nähtub, et MKS § 116 lg 1 kohaldub juhul, kui maksuhaldur teeb MKS §

105 lg 4 järgi õigustamatu tasaarvestuse. Siinsel juhul ei olnud tegemist MKS § 105 järgse

tasaarvestusega. Lisaks ei olnud tegemist olukorraga, kus maksuhalduri haldusakt oleks

kohustanud võlgnikku tasuma suurema maksusumma kui maksuseaduses ette nähtud; samuti

ei tasaarvestanud kostja võlgniku tagastusnõudeid mingist sellisest maksuotsusest tulenevate

nõuetega, mis oleks tagantjärgi tühistatud. Õige ei ole hageja hagiavalduses väidetu, et kostja

tasaarvestas võlgniku tagastusnõuded 13. novembri 2018. a maksuotsusega nr 12.2-3/041375-

67 võlgnikule määratud maksukohustusega 1 857 698,95 eurot, mis haldusasjas nr 3-19-1592

osaliselt tühistati. Kostja ei ole 7. novembri 2018. a nõudeavalduses avaldanud, et ta

tasaarvestab võlgniku tagastusnõuded just 13. novembri 2018. a maksuotsusest tuleneva

maksukohustusega. Kostja tasaarvestas oma nõuded 1 582 019,18 euro ulatuses osas, milles

tema nõudeid võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati. Võlgniku

15 (18)

2-22-11075

pankrotimenetluse 22. juuli 2019. a nõuete kaitsmise koosoleku protokollist (hagi vastuse lisa

12) nähtub, et kostja 13. novembri 2018. a maksuotsusega määratud maksunõuet koosolekul

ei tunnustatud. Seega ei osalenud see nõue tasaarvestamisel.

23. Maakohus leidis õigesti, et hagejal ei ole kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevaid

nõudeid RVastS ega VÕS alusel.

23.1. Hageja tugineb oma nõude alusena RVastS §-le 23 koosmõjus VÕS-i alusetu

rikastumise sätetega, eelkõige VÕS § 1037 (maakohtus ka § 1028 ja § 1035 lg 3, vt 29. juuli

2022. a hagiavalduse p-d 40 ja 41).

23.2. RVastS § 22 lg 1 sätestab, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta

avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui

alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kuludega, võib

õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas. Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et

kui sama seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte

olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral

eraõiguse sätteid. RVastS § 23 p 1 kohaselt võib isik nõuda lisaks § 22 lg-s 2 sätestatule

avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. VÕS § 1037

lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise,

kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil

rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku

väärtuse.

23.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja käitus nõudeid tasaarvestades ja

võlgniku ettemaksukontol olnud tagastusnõudeid 1. augustil 2019 muudele kontodele kandes

hageja võlausaldajana, mitte maksuhaldurina (s.o riigi esindajana), mistõttu hagejal ei saa olla

kostja vastu nõudeid riigivastutuse seaduse alusel. Maakohus märkis põhjendatult, et kostja

oli pärast pankroti väljakuulutamist samasuguses õiguslikus olukorras, nagu oleks olnud mõni

teine võlausaldaja, kelle valduses või kasutuses on võlgniku vara ja kes kasutab seda oma

nõude täitmiseks.

23.4. Hageja nõuded kostja vastu VÕS § 1037 alusel välistab see, et kostja ei ole võlgniku

omandit ega õigust rikkunud. Isegi kui leida, et kostja ei olnud 1. augustiks 2019 veel kehtivat

tasaarvestusavaldust teinud (vaid tegi selle 19. detsembril 2019), oli kostjal juba siis õigus ja

soov oma maksunõuded võlgniku tagastusnõuetega tasaarvestada. Selles olukorras ei olnud

kostjal kohustust võlgniku ettemaksukontol olevaid summasid võlgnikule välja maksta, vaid

ta võis VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest võlgniku ees, kuni võlgnik

on rahuldanud kostja nõuded võlgniku vastu. Kostja oli 28. novembri 2018. a maksuotsuses

selgitanud, et ta jätab hageja taotluse võlgniku ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite

kandmiseks hageja arvelduskontole rahuldamata põhjusel, et tal on pärast nõuete kaitsmise

koosolekut õigus tasaarvestada ettemaksukontol olevad vahendid võlgniku

maksukohustustega. Kui pankrotivõlausaldaja teostab oma õigust keelduda oma kohustuste

täitmisest võlgniku ees seni, kuni tal tekib võimalus need kohustused oma nõuetega PankrS §

99 lg 1 järgi tasaarvestada, ei saa tema käitumist lugeda võlgniku omandi või õiguse

rikkumiseks VÕS § 1037 lg 1 tähenduses.

23.5. Hagejal ei ole nõudeid ka VÕS § 1028 ja § 1035 lg 3 alusel. Hageja ei ole tuginenud

oma alusetu rikastumise nõude alusena sellele, et ta oleks teinud kostjale mingi soorituse VÕS

§ 1028 lg 1 mõttes, tahtes kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei

tekkinud või mis langes hiljem ära (vt RKTKo 10.12.2019, 2-16-10632, p 11.1). VÕS § 1035

16 (18)

2-22-11075

lg 3 käib aga konkreetselt VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 sätestatud olukordade kohta, mida siinsel

juhul ei esine. Seejuures eeldab ka nende sätete kohaldamine VÕS § 1028 lg 1 järgse

soorituse tuvastamist.

24. Hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet RVastS ega VÕS alusel.

24.1. MKS § 16 kohaselt hüvitatakse maksuhalduri poolt maksukohustuslasele või

kolmandale isikule õigusvastaselt tekitatud kahju vastavalt RVastS-is sätestatule. RVastS § 7

lg-st 1 tuleneb, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3 (haldusakti kehtetuks

tunnistamise nõue), 4 (toimingu lõpetamise nõue) ja 6 (haldusakti andmise või toimingu

sooritamise nõue) sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohus on

selgitanud, et haldusorgani vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul

tuvastada kaebaja õiguste rikkumine ja haldusorgani õigusvastane tegevus, samuti põhjuslik

seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (RKHKo 26.04.2012, 3-3-1-17-12, p 7 ja seal

viidatud kohtupraktika).

24.2. Nagu kolleegium eespool leidis, välistab siinsel juhul RVastS sätetele tuginemise see, et

kostja ei käitunud nõudeid tasaarvestades ja võlgniku ettemaksukontol olnud tagastusnõudeid

1. augustil 2019 muudele kontodele kandes maksuhaldurina, vaid tavalise võlausaldajana,

kelle valduses oli võlgniku vara. Seega ei leidnud kostjale etteheidetav käitumine aset avalik-

õiguslikus suhtes (vt praeguse otsuse p 23.3). Lisaks ei olnud kostja tegevus (s.o

ettemaksukontol olnud tagastusnõuete võlgnikule välja maksmata jätmine) õigusvastane, kuna

kostjal oli õigus oma maksunõuded võlgniku tagastusnõuetega tasaarvestada ja ta võis VÕS §

110 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest võlgniku ees kuni tasaarvestuse tegemiseni

(vt praeguse otsuse p 23.4).

24.3. Ka hageja nõuded VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välistab siinsel juhul asjaolu, et

puudub kostja õigusvastane tegu. Lisaks märgib kolleegium, et hageja nõuab võlgnikule

tekkinud kahjuna sisuliselt saamata jäänud tulu hüvitamist, mis tulenes sellest, et võlgnik ei

saanud teatud ajavahemikul (1. augustist 2019 kuni 19. detsembrini 2019) oma

ettemaksukontol olnud vahendeid kasutada. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu

kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata

jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Siinsel juhul ei ole hageja

välja toonud asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et võlgnik oleks ajavahemikul 1. august

2019 kuni 19. detsember 2019, mil kostja hageja väitel võlgniku ettemaksukontol olnud

tagastusnõuete täitmisest põhjendamatult keeldus, selle raha kasutamisest tõenäoliselt mingit

tulu saanud. Kolleegiumi hinnangul oleks mis tahes tulu saamine olnud ebatõenäoline,

arvestades, et käimas oli võlgniku pankrotimenetlus.

25. Hagejal ei ole kostja vastu ka viivisenõuet VÕS § 113 järgi tulenevalt rahalise kohustuse

täitmisega viivitamisest. VÕS § 197 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et tasaarvestuse

tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis

tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Siinsel juhul oli tasaarvestusolukord olemas

hiljemalt võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal, s.o 22. oktoobril 2018 (vt praeguse otsuse

p-d 12–12.4). Seega, isegi kui kostja oleks teinud kehtiva tasaarvestusavalduse alles 19.

detsembril 2019, nagu leiab hageja, oleks tasaarvestuse tulemusena võlgniku tagastusnõuded

lõppenud juba hiljemalt 22. oktoobrist 2018. Seega puudus ajavahemikul 1. august 2019 kuni

19. detsember 2019 rahaline kohustus, millega seoses viivist arvestada (vt ka VÕS I komm

17 (18)

2-22-11075

(2016), § 197, p 4.4.b). Järelikult ei saa hagejal olla selle ajavahemiku eest kostja vastu

viivisenõuet.

26. Eelnevat arvestades jättis maakohus kokkuvõttes hagi õigesti rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

27. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173

lg 3 järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas.

28. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

29. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei

määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

30. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

18 (18)