3-22-2634/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-22-2634

Otsuse kuupäev

13. detsember 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 30 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. jaanuaril 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 18. juulil 2022 Tartu Vanglale hiljem täiendatud taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 300 eurot. Taotluse kohaselt soovis kaebaja 24. aprillil 2022

meditsiinilist abi. Kaebaja oli olnud mitu päeva söömata, tal oli halb enesetunne, köha ning

lõhna- ja maitsemeeled häiritud, mis viitas COVID-19 viirusesse nakatumisele. Samuti soovis

3-22-2634

ta ärevushäire tõttu rahustit. Kuna kaebaja rahustit ei saanud, siis lõpptulemusena ta ärritus

ning lõhkus kambri ukse. Nii valvur kui ka kaebaja teavitasid peavalvekeskust kaebaja

terviseprobleemidest, kuid meditsiiniosakonnale teavet ei edastatud. Sellega seati kaebaja ja

teiste kinnipeetavate tervis ohtu. Tartu Vangla jättis 23. novembri 2022. a otsusega nr

1-13/232-5 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Tõsikindlalt ei ole tõendamist

leidnud asjaolu, et kaebajal oli 24. aprillil 2022 erakorralise meditsiinilise abi vajadus. Isegi

kui vangla tegevus osutuks õigusvastaseks, ei oleks alust hüvitise väljamõistmiseks.

2. Kaebaja esitas 22. augustil 2022 Tartu Vanglale hiljem täiendatud taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 48 eurot. Taotluse kohaselt viibis ta eraldatud lukustatud kambris

ajavahemikul 28. juuni kuni 25. juuli 2022 ning sellel ajal ei võimaldatud talle

suhtlusprogrammis osalemist. Tartu Vangla jättis 5. detsembri 2022. a otsusega nr 1-13/277-5

kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla oleks pidanud alustama alates 8.

juulist 2022 kaebajaga suhtlusprogrammi läbiviimist, kuid ei teinud seda. Vangla vabandab

kaebaja ees, kuid üksnes õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna veel alust hüvitise

maksmiseks.

3. Kaebaja esitas 26. septembril 2022 Tartu Vanglale hiljem täiendatud taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot. Taotluse kohaselt ei väljasta vangla mitte ühtegi

puhastusvahendit, samuti ei ole võimalik neid osta vangla kauplusest. Ebasanitaarsetes

tingimustes hoidmine alandab tema väärikust. Samuti nõuab ta puhastusvahendite ja

hügieenitarvete väljastamist mõistlikus koguses kõigile kinnipeetavatele ning kaupluses

müüdavate hügieenivahendite sortimendi laiendamist ja puhastusvahendite müügile võtmist.

Tartu Vangla jättis 23. novembri 2022. a otsusega nr 1-13/302-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata, kuna vangla ei ole õigusvastaselt käitunud. Tartu Vangla jättis 2.

detsembri 2022. a vastusega nr 6-24/6842-3 rahuldamata kaebaja taotluse vangla

kohustamiseks väljastada puhastusvahendeid ja hügieenitarbeid ning kaupluses müüdavate

hügieenivahendite sortimendi laiendamiseks ja puhastusvahendite müügile võtmiseks.

4. Kaebaja esitas 10. oktoobril 2022 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 500 eurot. Taotluse kohaselt ütles valvur 19. augustil 2022 kaebajale, et

peavalvekeskus keeldub meditsiiniosakonda teavitamast kaebajal esinenud ärevushäirest,

millega tekitati talle kahju. Lisaks jäi ta ilma õigeaegsest ravist, mis alandas tema

inimväärikust. Kaebaja helistas 19. augustil 2022 ajavahemikul kell 14.30-15.30

peavalvekeskusesse 14 korda, kuid kõnedele ei vastatud. Kuna Tartu Vangla nimetas 23.

septembri 2022. a vastuses nr 2-3/2921-2 kaebajat valetajaks, alandati tema väärikust ning au

ja head nime. Tartu Vangla jättis 12. detsembri 2022. a otsusega nr 1-13/307-2 kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Menetluse käigus on selgunud, et kaebaja ärevushäirega

seonduv intsident toimus 15. augustil 2022 ning mitte 19. augustil 2022. Vanemvalvur

teavitas peavalvekeskust sellest, et kaebaja soovib ärevuse tõttu rahustit. Peavalvekeskus ei

edastanud meditsiiniosakonnale vanemvalvuri teavitust kaebaja meditsiinilise abi vajaduse

osas, kuna tal ei esinenud vältimatu abi vajadust. Vangla möönab, et 23. septembri 2022. a

vastuse nr 2-3/2921-2 koostamisel ei kontrollitud kaebaja väited 19. augusti 2022. a kõnede

võimaliku toimumise kohta piisavalt põhjalikult. Isegi kui vangla tegevus osutuks

õigusvastaseks, ei anna see alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks.

5. Kaebaja esitas 14. detsembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju summas 1000 eurot hüvitamiseks ja vangla kohustamiseks laiendada

müüginimekirja kaupluses müüdavate puhastusvahendite osas. Kaebuse kohaselt on vangla

tekitanud kaebajale mittevaralist kahju seoses 24. aprillil 2022 meditsiiniabita jätmisega,

ajavahemikul 28. juuni kuni 25. juuli 2022 eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal

2

3-22-2634

suhtlusprogrammi võimaldamata jätmisega, 19. augustil 2022 meditsiiniosakonda kaebaja

terviseprobleemist teavitamata jätmisega, vangla vastuses kaebaja valetajaks nimetamisega

ning puhastusvahendite väljastamata jätmisega. Kaebaja väitel on talle tekitatud mittevaralist

kahju seoses väärikuse alandamisega ning tema au ja hea nime teotamisega. Kaebusele on

lisatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

6. Tartu Halduskohus tagastas 21. detsembri 2022. a määrusega X-i kaebuse Tartu Vangla

kohustamise nõudes kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, vabastas

kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest hüvitamiskaebuse esitamisel ning võttis kaebaja

hüvitamiskaebuse menetlusse. Kohus andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.

7. Vastustaja esitas 23. jaanuaril 2023 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus otsustas 23. oktoobri 2024. a määrusega vaadata haldusasja läbi

kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja

neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. Ühtlasi

kuulutas kohus haldusasja menetluse kinniseks ning otsustas asendada kohtulahendi

avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja on seisukohal, et vangla on tahtlikult ja süüliselt alandanud tema väärikust, sh

seades tema tervise ohtu, teotanud tema au ja head nime ning põhjustanud talle kannatusi.

Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

9.1. Kaebaja jäeti 24. aprillil ja 19. augustil 2022 meditsiinilise abita. Tartu Vangla ametnikud

on olnud tegevusetud ning jätnud talle meditsiinitöötajad kutsumata. Õigusvastane on see, et

kaebaja peab oma terviseprobleemiga pöörduma suuliselt valvuri poole, kes edastab teabe

meditsiiniosakonnale. Vanglaametnik ei saa kinnipeetavalt nõuda, et viimane avaldaks talle

oma terviseandmed ega seada nende avaldamist abi kutsumise eeltingimuseks.

Vanglaametnikul puudub kompetents otsustamaks meditsiinilise abi vajaduse üle. Kui kaebaja

19. augusti 2022. a õhtul lõpuks arsti juurde pääses, siis talle määrati ravikuur.

9.2. Ametnikud ei vastanud 19. augustil 2022 kaebaja telefonikõnedele. Vangla nimetas 23.

septembri 2022. a vastuses nr 2-3/2921-2 kaebajat õigusvastaselt valetajaks, märkides, et

kaebaja väited 19. augustil 2022 peavalvesse ca 20 korral helistamise kohta on paljasõnalised

ja ei vasta tõele, kuigi kirjalikud tõendid kinnitavad vastupidist.

9.3. Kaebajale ei võimaldatud ajavahemikul 28. juuni kuni 25. juuli 2022 eraldatud lukustatud

kambris viibimise ajal suhtlusprogrammi, kuigi see on alates 11. päevast ette nähtud.

Programmis peaksid osalema kaplan, inspektor-kontaktisik, sotsiaaltöötaja, psühholoog,

tugiisik jt. Kohtumiste eesmärk on pakkuda kinnipeetavale inimlikku kontakti, et leevendada

üksikvangistuse võimalikku kahjulikku mõju. Vajadusel peaks kinnipeetav kohtuma ka

kliinilise psühholoogi või psühhiaatriga.

9.4. Tartu Vangla ei väljasta puhastusvahendeid, et kaebaja saaks oma kambrit ja osakonda

koristada. Vangla väljastab üksnes mõned vahendid, kuid need ei võimalda kinnipeetaval

õigusaktides ettenähtud kohustusi ruumide koristamisel täita. Puhastusvahendeid ei müüda ka

vangla kaupluses. Tartu Vangla ei tohi asetada kinnipeetavat ebasanitaarsetesse tingimustesse,

mis teda alandavad.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb kaebaja kahju hüvitamise

taotluste kohta tehtud otsustes toodud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid täies

ulatuses korrata. Vastustaja esitab kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.

3

3-22-2634

10.1. 24. aprill 2022 oli pühapäev, mil osutatakse kinnipeetavatele ainult erakorralist ja

vältimatut arstiabi ning kaebaja ei vajanud sellist abi. Meditsiiniosakonna juhataja on

instrueerinud ametnikke ära tundma erakorralise arstiabi vajaduse. Valvur ei mäleta, et

kaebaja oleks 24. aprillil 2022 kurtnud halva terviseseisundi üle. Sellisel juhul oleks valvur

peavalvekeskust sellest kindlasti teavitanud. Kaebaja ägestus 24. aprillil 2022 ning lõi vihaselt

oma kambri ust, kuna soovis oma kambris lukustatuna olla. Väidetav ärevushäire ja sellest

tingitud rahustite vajadus ei ole sedavõrd erakorraline terviseprobleem, mis vajaks

meditsiinitöötaja viivitamatut sekkumist. Meditsiiniosakonda ei teavitatud 24. aprillil 2022

kaebaja väidetavatest terviseprobleemidest ning meedik ei vaadanud kaebajat samal päeval

üle. Kui valveõele oleks saabunud info kaebaja viiruse sümptomite kohta, siis oleks ta

kindlasti reageerinud, kuna vangla suhtub viirushaiguste varajasse avastamisse väga tõsiselt.

Isegi juhul, kui vangla tegevus osutuks õigusvastaseks, ei oleks alust hüvitise

väljamõistmiseks. Käesoleval juhul ei ole võimalik rääkida kaebaja väärikust alandavast

kohtlemisest.

10.2. Kaebaja viitab abita jätmisele 19. augustil 2022, kuid menetluse käigus on selgunud, et

kaebaja ärevushäire ja sellest teavitamise juhtum leidis aset 15. augustil 2022. Kaebaja andis

vanemvalvurile teada, et tal on ärevus ja ta soovib rahustit. Vanemvalvur helistas

peavalvekeskusesse ja andis olukorrast teada. Vanemvalvurile vastati, et tegemist ei ole

erakorralise probleemiga. Tartu Vangla selgitas kaebajale 23. septembri 2022. a vastuses nr

2-3/2921-2, et meditsiiniosakonna seisukohalt ei ole ärevusseisund olukord, mis nõuaks

meediku erakorralist sekkumist. Kaebaja ärevuse teket ei saa pidada selliseks seisundiks, mis

põhjustaks terviseseisundi püsivat halvenemist või surma. Vaatamata sellele, et 15. augustil

2022 ei edastatud koheselt meditsiiniosakonnale teadet kaebaja ärevusseisundist ja

ravisoovist, siis vaatas meedik kaebaja sama päeva õhtul üle ning väljastas talle ühekordse

annusena ravimi seoses kaebusega suurele ärevusele. Asjaolu, et sama päeva õhtul on kaebaja

saanud meedikutelt ravimi, ei saa järeldada, et tegemist oleks vältimatu arstiabi vajadusega.

10.3. Kaebaja väidab, et peavalvekeskus ei vastanud 19. augustil 2022 järjepidevalt tema

kõnedele ning et ametnikud valetasid 23. septembri 2022. a vastuskirjas nr 2-3/2921-2, kuna

väitsid, et kaebaja korduv helistamine peavalvekeskusesse on paljasõnaline. Kaebaja

kõnekaardi kõnede eristusest nähtub, et kaebaja on 19. augustil 2022 valinud peavalvekeskuse

telefoninumbrit kokku 14 korda. Viimasele kõnele kell 15.32 vastati ning kõne kestis 1 minut

ja 59 sekundit. Paraku ei ole vanglal võimalik järeldada, kui pikalt kinnipeetav kõnedel

kutsuda lasi ning kas vastamata jäämise põhjuseks võib olla kutsumise lühikene aeg või mõni

muu objektiivne põhjus. Isegi juhul, kui vangla tegevus osutus õigusvastaseks, ei anna see

alust hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja pöördumisele vastamisega tema väitega

mittenõustumist ei saa pidada isiku kohta ebakohase väärtushinnangu andmiseks. Eksliku

faktiväite väljatoomine ei ole käsitletav ka väärikust alandava kohtlemisena.

10.4. Vastab tõele, et kaebaja vanglasisene liikumine ja suhtlemisvabadus oli perioodil 28.

juuni kuni 25. juuli 2022 piiratud ning ta viibis teistest eraldatult lukustatud kambris. Samuti

vastab tõele, et üksikvangistusega kaasneda võivate negatiivsete mõjude leevendamiseks

kohaldatakse vanglas suhtlusprogrammi, millega alustatakse 11. päevast kartserisse või

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest arvates. Kaebajaga sellist suhtlusprogrammi

läbi ei viidud. 18. juulil 2022 muutus kaebajale määratud inspektor-kontaktisik ja kuni selle

ajani kaebajale määratud inspektor-kontaktisikuga ei olnud kaebajal head suhted. Kaebaja uus

inspektor-kontaktisik selgitas kaebajale 19. augusti 2022. a vastuses nr 2-3/2770-2, et vangla

oleks pidanud kaebajaga suhtlusprogrammi läbi viima, kuid erinevatel asjaoludel seda ei

tehtud ning ametnik vabandas kaebaja ees toimunud eksituse tõttu. Vangla vabandas kaebaja

ees ka kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuses. Selleks, et vältida analoogsete

juhtumite kordumist selgitab vangla veelkord ametnikele, et suhtlusprogrammi läbiviimine on

kinnipeetava jaoks olulise tähtsusega ning aitab neil paremini endaga toime tulla. Üksnes

õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna veel alust hüvitise maksmiseks. Ei ole eluliselt

4

3-22-2634

usutav, et suhtlusprogrammi läbi viimata jätmine võiks põhjustada selliseid kannatusi, mida

oleks võimalik pidada väärikust alandavaks kohtlemiseks.

10.5. Vangistust reguleerivate õigusaktidega on pandud kambri korrashoiu ja puhastuse

kohustus kinnipeetavale. Kuigi kaebaja on seisukohal, et vanglal on kohustus väljastada

kambri korrashoiuks puhastusvahendid, siis kehtivas õiguses ei ole vanglale sellist

imperatiivse iseloomuga kohustust pandud. Seega puudub kaebajal subjektiivne õigus seda

vanglalt nõuda ning sellise toimingu sooritamata jätmist ei saa pidada õigusvastaseks.

Kaebaja kamber on varustatud sooja veega ning pindade ja põranda puhastamine on võimalik

niiske lapiga, mida vangla kinnipeetavatele kambri koristamiseks väljastab. Lisaks

väljastatakse kinnipeetavatele tualeti puhastamiseks vahendit, mida valvurid annavad

vastavalt vajadusele. Vastavalt vajadusele antakse vähekindlustatud kinnipeetavatele ka

nõudepesuvahendit. Rahaliste vahendite olemasolul on kinnipeetavatel võimalik kauplusest

osta pesupulbrit, nõudepesuvahendit, küürimiskreemi ja majapidamisseepi. Täiendavate

puhastusainete puudumist ei ole alust pidada õigusvastaseks ega kaebaja väärikust alandavaks

kohtlemiseks.

KOHTU SEISUKOHT

11. Vaidluse all on, kas Tartu Vangla on põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju seoses

tema väärikuse alandamise ning au ja hea nime teotamisega. Kaebaja hinnangul on talle

põhjustatud kahju 2022. a kahel päeval meditsiinilisest abist ilma jätmisega, 23. septembri

2022. a vastuses nr 2-3/2921-2 kaebaja valetajaks nimetamisega, ajavahemikul 28. juuni kuni

25. juuli 2022 eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal suhtlusprogrammi võimaldamata

jätmisega ning puhastusvahendite väljastamata jätmisega. Vangla kaebaja seisukohtadega ei

nõustu ning leiab, et ei ole kaebajale mittevaralist kahju põhjustanud.

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette,

et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise

eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos

teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste

õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine.

13. Kaebaja selgitab, et vangla ei võimaldanud talle meditsiinilist abi 24. aprillil ja 19.

augustil 2022. Kohtuasja materjalidest selgub, et teine vaidlusalune juhtum leidis tegelikkuses

aset 15. augustil 2022, sh on kaebaja ise seda kohtueelses menetluses inspektor-kontaktisikule

vestluse käigus kinnitanud (dtl-d 56 ja 185).

13.1. Kuni 30. juunini 2024 kehtinud vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 esimese lause

kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse (TTKS) eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Kuni 31. märtsini

2024 kehtinud VangS § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate

terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama

ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS

§ 53 lg 1 kohustab kinnipeetavale tagama ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavuse. TTKS

§ 5 järgi on vältimatu abi sama seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja

osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja

5

3-22-2634

surma või püsiva tervisekahjustuse. Psühhiaatrilise abi seaduse § 10 lg 3 alusel tagatakse

vältimatu psühhiaatriline abi psüühikahäirete korral, kus abita jätmine ohustab otseselt isiku

elu.

13.2. Kaebaja väitel esinesid tal 24. aprillil 2022 erinevad terviseprobleemid, mistõttu

pöördus ta valvuri poole meditsiinilise abi saamiseks, kuid peavalvekeskus ei edastanud tema

ja valvuri teavitust arstiabi vajaduse kohta meditsiiniosakonnale. Meditsiiniosakonda

tõepoolest ei teavitatud 24. aprillil 2022 kaebaja väidetavatest terviseprobleemidest (dtl 152),

kuid kohtuasjas esitatud tõendid kogumis viitavad sellele, et kaebaja ise ei teavitanud 24.

aprillil 2022 vanglaametnikke oma meditsiinilise abi vajadusest. Tartu Vangla neljanda

üksuse valvur mäletab, et kaebaja ägestus 24. aprillil 2022, kuna soovis oma kambris olla

lukustatuna, kuid ei mäleta, et viimane oleks sel päeval kurtnud halva terviseseisundi üle.

Vastasel juhul oleks valvur peavalvet sellest teavitanud (dtl 153). Arvestades, et valvur

koostas samal päeval seoses kaebaja käitumisega kaks ettekannet (dtl-d 155 ja 156), siis peab

kohus usutavaks, et valvur oleks fikseerinud ka kaebaja soovi saada meditsiinilist abi või

vähemalt mäletaks sellist tahteavaldust. Kohtule ei ilmne, et ka peavalvekeskuses oleks

kaebaja meditsiinilise abi saamise soov 24. aprillil 2022 fikseeritud (dtl 50). Lisaks oli 24.

aprill 2022 pühapäev. 2022. a kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 20.5 kohaselt osutatakse

töövälisel ajal, puhkepäevadel ja riiklikel pühadel kinnipeetavatele ainult erakorralist ja

vältimatut abi. Muudel juhtudel rakendub siis kehtinud kodukorra p 20.3, mille kohaselt

toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Isegi kui

oleks tõendatud kaebaja pöördumine vanglaametnike poole seoses tema terviseprobleemidega

ning asjaolu, et peavalvekeskus ei teavitanud eeltoodust omakorda meditsiiniosakonda, siis ei

osunda kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid, s.o ärevus ning viiruse sümptomid, sellisele

haigusseisundile, mis õigustanuks ilmtingimata erakorralist meditsiinilist abi ning mille

viivitamatu andmata jätmine oleks saanud põhjustada kaebajale intensiivseid üleelamisi.

Kõnealusel ajal peeti küll COVID-19 viiruse leviku tõttu viiruse sümptomite ilmnemist

vanglasiseselt erakorraliseks probleemiks, millest oleks pidanud meditsiiniosakonda

teavitama, et oleks võimalik teha nt COVID-19 kiirtest ning võtta tarvitusele meetmed viiruse

vanglas levimise takistamiseks (dtl 50), kuid viirushaigus iseenesest ei vaja üldjuhul

erakorralist ja vältimatut meditsiinilist tähelepanu. Kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid ei

ohustanud kaebaja elu ega oleks tinginud talle püsivat tervisekahjustust.

13.3. Vaidlus puudub selles, et kaebaja pöördus 15. augustil 2022 ärevuse tõttu Tartu Vangla

neljanda üksuse vanemvalvuri poole ning soovis rahustit. Vanemvalvur teavitas eeltoodust

peavalvekeskust, kuid peavalvekeskus ei edastanud seda informatsiooni meditsiiniosakonnale.

Vanemvalvuri sõnul öeldi talle peavalvekeskusest, et rahusti soov ei ole erakorraline

terviseprobleem (dtl 172). Seega soovis kaebaja 15. augustil 2022 kohest meditsiinilist abi,

kuid peavalvekeskus ei edastanud meditsiiniosakonnale sellekohast teavitust, kuna

vanglaametnike hinnangul ei olnud kaebajal vältimatu abi vajadust. Kohus nõustub

vastustajaga, et üldjuhul ei tingi ärevuse esinemine, sh rahusti saamise soov, erakorralise

meditsiinilise abi saamise vajadust. Ärevuse esinemine võis põhjustada kaebajale teatud

ebameeldivusi ning häiringuid, kuid kohtule ei ilmne, et need häiringud oleksid olnud niivõrd

tõsised, et oleksid ohustanud kaebaja elu või püsivalt tema terviseseisundit. Tegemist on

terviseprobleemiga, mille puhul on asjakohane registreerida isik ambulatoorsele vastuvõtule

eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel (2022. a kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 20.3).

Vastustaja selgitab, et probleemid, mis ei vaja erakorralist sekkumist, lahendatakse läbi

inspektor-kontaktisiku. Kaebaja ongi juba sama päeva õhtul saanud inspektor-kontaktisiku

vahendusel arstiga konsulteerida. Ühtlasi on talle väljastatud ühekordse annusena ärevuse

maandamiseks ravim. Tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et tervishoiuteenuse osutaja

hinnangul oleks kaebajal 15. augustil 2022 esinenud erakorralise abi vajadus. Samuti ei vasta

6

3-22-2634

tõele kaebaja väide, et talle määrati tõsise haigusseisundi pärast ravikuur (dtl-d 57, 107 ja

179). Kuigi kaebaja ei saanud 15. augustil 2022 erakorralist meditsiinilist abi, siis ei ole ta

vajalikust tervishoiuteenusest ilma jäänud.

13.4. Kohus nõustub kaebajaga, et vanglaametnikul puudub pädevus otsustamaks, kas ja

millist meditsiinilist abi kinnipeetav täpselt vajab ning kinnipeetav ei pea avaldama

ametnikule detailset teavet oma haigusseisundite kohta. Sellisele seisukohale ei ole asunud ka

vastustaja. Kuna aga igas vangla osakonnas ei ole kohapeal arsti või õde, kes kõikide

kinnipeetavate terviseprobleemidega seonduvate esmaste pöördumistega saaks tegeleda, ning

kinnipeetaval on esmane kontakt vanglaametnikuga, siis peab ametnik andma hinnangu, kas

kinnipeetav vajab kohest ja erakorralist meditsiinilist tähelepanu või on tegemist

terviseprobleemiga, mille puhul ei ole viivitamatu reageerimine vajalik. Sellise hinnangu

andmiseks on kinnipeetava enda huvides anda ametnikule oma terviseseisundi kohta teatud

ulatuses teavet. Seejärel saab ametnik asjakohaselt ja vajadusel kiirelt kaebaja

terviseprobleemile reageerida, sh registreerida ta arsti või õe vastuvõtule, kutsuda vältimatu

abi osutamiseks koheselt tervishoiuteenuse osutaja jne. Meditsiiniosakond on erakorralise

vältimatu abi vajaduse hindamiseks koostanud vanglaametnikele ka juhise (dtl-d 51 ja 183).

Kaebaja on ekslikul seisukohal, et iga terviseprobleemi esinemisel peab tervishoiuteenuse

osutaja ta viivitamatult üle vaatama. Tervishoiutöötaja on kaebajale õigustatult selgitanud, et

iga haigestumise peale meedik koheselt kinnipeetava juurde ei tule, kui selleks erakorraline

vajadus puudub (dtl 101).

13.5. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et vangla ei ole 24. aprillil ja 15. augustil 2022

õigusvastaselt käitunud. Isegi kui vanglaametnike tegevust võiks pidada ebakohaseks ning see

põhjustas kaebajale teatud ebamugavusi, siis ei ole tegemist selliste üleelamistega, mida võiks

pidada kaebaja väärikust alandavaks. Mõõdukad ebameeldivused ei tähenda automaatset

inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb hinnata

juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. detsembri 2014. a

otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 33; halduskolleegiumi 31. jaanuari 2023. a otsus asjas nr

3-19-1838, p 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Praegu sellist raskusastet ületatud ei ole ning

kaebajale mittevaralise kahju hüvitamine ei ole põhjendatud.

14. Kaebaja heidab vanglale ette asjaolu, et tema kohta on 23. septembri 2022. a vastuses nr

2-3/2921-2 esitatud valeväiteid. Eelnimetatud vastuse kohaselt on vangla tuvastanud, et

kaebaja helistas 19. augustil 2022 ühel korral peavalvekeskusesse numbril 7500 800, kõne

võeti vastu ja kõne kestis 1 minut ja 58 sekundit. Vangla märgib, et seega on kaebaja väited,

et ta helistas mitme tunni vältel ja ca 20 korda paljasõnalised ja ei vasta tõele (dtl 24). Kohus

nõustub kaebajaga, et vangla vastuses on esitatud valed faktiväited, kuivõrd kõnede eristuse

väljavõttelt nähtuvalt helistas kaebaja peavalvekeskusesse 19. augustil 2022 14 korda, vastu

võeti kaebaja viimane kõne ning see kestis 1 minut ja 59 sekundit (dtl 27). Ka vastustaja

möönab, et 23. septembri 2022. a vastust nr 2-3/2921-2 ei saa pidada korrektseks (dtl 58).

Samas ei saa asuda seisukohale, et ametnikud esitasid pahatahtlikult vaidlusaluses vastuses

valeteavet. Pigem on tegemist eksimusega, mille osas vangla on hiljem oma seisukohti

korrigeerinud. Tartu Vangla 23. septembri 2022. a vastuses nr 2-3/2921-2 esitatud väited ei

saanud põhjustada kaebajale nii intensiivseid ebameeldivusi ja kannatusi, mida võiks pidada

kaebaja väärikust alandavaks. Kohus mõistab, et vangla ebakorrektne vastus võis põhjustada

kaebajale teatud heaolu langust ning nördimust, kuid mitte igasugune ebameeldivus või

üleelamine ei ole käsitletav väärikust alandava kohtlemisena. Samuti ei saanud vastus teotada

kaebaja au ja head nime. Au ja hea nime teotamisega saab teoreetiliselt tegemist olla

olukorras, kus isiku kohta on avaldatud ebakohast väärtushinnangut või isiku nime või

kujutist on õigustamatult kasutatud avalikus ruumis (võlaõigusseaduse § 1046 lg 1 ja § 1047

7

3-22-2634

lg 1 koosmõjus RVastS § 7 lg-ga 4). Avaldamine on isiku kohta väärtushinnangu või

väärtushinnangut võimaldavate andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Isiku

väidetav au ja hea nime teotamine peab olema suunatud avalikkusele (Tallinna

Ringkonnakohtu 29. augusti 2018. a otsus asjas nr 3-17-1353, p 10; 3. aprilli 2023. a määrus

asjas nr 3-23-217, p 7). Käesolevalt ei ole tegemist sellise juhtumiga. Vaidlusalune vastus oli

adresseeritud kaebajale endale ning ei olnud suunatud avalikkusele. Ühtlasi on vastus

tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, mis tähendab, et avalikkusel puudub vastusele

ligipääs. Seega ei ole vangla kaebaja väärikust alandanud ega tema au ja head nime teotanud

ning kaebajale ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud.

15. Vaidlus puudub selles, et kaebaja suhtes kohaldati ajavahemikul 28. juuni kuni 25. juuli

2022 täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (dtl-d

157-161). Samuti puudub vaidlus selles, et kaebajaga ei viidud sel ajal läbi suhtlusprogrammi,

kuigi vangla oleks pidanud sellega alates 8. juulist 2022 alustama. Tartu Vangla neljanda

üksuse inspektor-kontaktisik selgitab, et programmi mitte toimumist mõjutas asjaolu, et alates

18. juulist 2022 määrati kaebajale uus inspektor-kontaktisik ning eelmise inspektor-

kontaktisiku suhtes oli kaebaja negatiivselt meelestatud. Vangla on mitmel korral

suhtlusprogrammi läbi viimata jätmise eest kaebaja ees vabandanud ning kinnitab, et vaatab

oma senise töökorralduse üle, et selliseid eksimusi tulevikus vältida (dtl-d 61 ja 169). Seega

vastustaja tunnistab, et on suhtlusprogrammi läbi viimata jätmisel õigusvastaselt käitunud.

Siiski ei ole kohtu hinnangul kaebajale hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kohus ei eita, et

tähenduslik suhtlus, mis võimaldab kinnipeetaval luua ja hoida suhteid, kogeda

kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet ning kogeda näost näkku inimlikku kontakti,

on eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal oluline (Riigikohtu halduskolleegiumi 8.

detsembri 2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 22). Samas ei ole kaebaja viibinud eraldatud

lukustatud kambris ülemääraselt pikka aega ning ta ei ole olnud sotsiaalses isolatsioonis, mh

on tal olnud mitmeid kokkupuuteid meditsiinitöötajatega (dtl-d 62 ja 101-104). Kohus peab

usutavaks, et kaebajale kaasnes vangla tegevuse tõttu teatud heaolu langus, kuid kaebaja

võimalikud üleelamised ei ületa kohtu hinnangul sellist raskusastet, mida saaks pidada

kaebaja väärikust alandavaks ning mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Vangla on

kaebaja ees mitmel korral vabandanud ning kohus peab eeltoodut vangla õigusvastase

käitumise heastamiseks piisavaks.

16. VangS § 67 p 4 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud

suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses

olevad elu- ja olmeruumid. VangS § 45 lg 2 järgi on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja

selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Seega on kinnipeetaval kohustus mh koristada

oma kambrit ja ühiskasutatavaid olmeruume. Vastustajale ei tulene õigusaktidest

imperatiivset kohustustust tagada ja väljastada kinnipeetavale selleks konkreetseid

puhastusvahendeid. Küll aga peab vangla tagama kinnipeetava inimväärikust austava

kohtlemise, mis hõlmab ka kinnipeetava olmetingimusi, sh ruumide puhtust (VangS § 41 lg 1).

Haldusasjas esitatud tõenditest nähtub, et vangla on taganud kaebajale koristamiseks piisavad

puhastusvahendid. Vangla on andnud kaebajale vedelseepi ja nõudepesuvahendit. Lisaks

annavad valvurid kinnipeetavatele vastavalt vajadusele tualeti puhastamiseks

puhastusvahendit. Kaebaja kamber on varustatud sooja veega ning pindade puhastamine on

võimalik niiske lapiga, mida vangla kinnipeetavatele väljastab (dtl-d 54 ja 185). Lisaks on

kaebajal võimalik osta koristamiseks vajalikke puhastusvahendeid vangla kauplusest. Kaebaja

väide, et vangla kaupluses selliseid vahendeid ei müüda, ei vasta tõele. Tartu Vangla kaupluse

2022. a oktoobri ja novembri hinnakirjadest nähtuvalt oli kaebajal võimalik 2022. a

kauplusest soetada pesupulbrit, nõudepesuvahendit, küürimiskreemi, nõudepesušvamme,

lappe ja seepi, sh majapidamisseepi (dtl-d 44-46 ja 170). Seega ei ole kaebaja pidanud viibima

8

3-22-2634

tema inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes. Vangla on taganud kaebajale

piisavad puhastusvahendid ruumide koristamiseks ega ole õigusvastaselt käitunud.

17. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eesti Vabariigis

erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate

põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise

raskus seda õigustab (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-

17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole vangla toime pannud

rikkumisi, mis oleksid sellise raskusastme ületanud ning kaebajale rahaliselt hüvitatavat

mittevaralist kahju põhjustanud. Eelnevast tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

Kohus vabastas kaebaja 21. detsembri 2022. a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest

kaebuse esitamisel. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega riigilõiv 30 eurot

Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1). Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulu dokumente esitanud, siis

jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider

9