2-24-112767/8 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Külli Puusep

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-112767

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi G.-P-R.-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2373 eurot 1 sent

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479)

hageja lepinguline esindaja Ahto Järvela e-post XXX

Kostja G.-P-R. (isikukood XXX), elu- ja viibimiskoht teadmata

Asja läbivaatamine

kirjalikult lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista G.-P-R. Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja Placet Group OÜ ja G.-P-R. vahel

23. augustil 2023 sõlmitud laenulepingust nr SR3981096 tulenev võlgnevus 1520 eurot 79

senti, millest põhivõlgnevus 1348 eurot 6 senti, intress 11 eurot 38 senti, sissenõutavaks

muutunud viivis 161 eurot 35 senti.

3. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ nõue G.-P-R. vastu põhivõlgnevuse 26 euro

36 sendi, intressi 140 euro 24 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise 189 euro 8 sendi osas.

4. Jätta Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud 82% ulatuses G.-P-R. kanda ja G.-P-R.

menetluskulud 18% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.

5. Määrata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulu suuruseks 708 eurot ja mõista G.-P-R.

välja Aktiva Finance Group OÜ kasuks vastavalt menetluskulu jaotusele menetluskulu 580

eurot 56 senti. G.-P-R. tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (580 eurolt 56

sendilt) tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Määrata, et G.-P-R. hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

7. Toimetada kohtuotsus kostjale avalikult kätte. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks

15 päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise

päevast.

8. Toimetada kohtuotsus hageja esindajale kätte.

Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks

(TsMS § 442 lg 10)

. See ei välista samas

edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus

võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

2-24-112767

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21).

MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitatud hagist nähtub, et esialgne krediidiandja Placet Group

OÜ ja G.-P-R. (kostja) sõlmisid 23. augustil 2023 tarbijakrediidilepingu nr SR3981096, mille

kohaselt võimaldati kostjale laenu 1400 eurot. Laenulepingu sõlmimise tasu oli 70 eurot. Kostja

kohustus tagastama laenu kuumaksetena summades 50 eurot 98 senti kuni 51 eurot 94 senti

perioodil 9. september 2023 kuni 10. august 2028, intressimääraga 37,66% aastas, krediidikulukuse

määraga 40,99% aastas. Kostja tasus laenumakseid osaliselt, s.o summas 25 eurot 58 senti. Esialgne

laenuandja loovutas 28. detsembril 2023 nõude kostja vastu hagejale, millest teavitati ka kostjat.

2. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevusena 1374 euro 42 sendi, intressi 151 euro 62 sendi,

sissenõudmiskulu 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 280 euro 4 sendi tasumist. Samuti

nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudelt 1374 eurolt 42 sendilt alates hagiavalduse esitamisest 11.

juulist 2024 kuni nõude kohase tasumiseni. Hageja luges lepingu alates 25. detsembrist 2023

hageja-poolse ülesütlemisega lõppenuks.

3. Kuna juba maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kostjale dokumente kätte toimetada, toimetas

kohus hageja taotlusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult. Teade

avaldati Ametlikes Teadeannetes 12. septembril 2024 ning loeti kostjale kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel teate avaldamisest, s.o 28. septembril 2024. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku

vastuse esitamise tähtaja 14 päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus 14. oktoobril 2024).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid

kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt põhivõlgnevuse 1348 euro 6 sendi, intressi

11 euro 38 sendi ja sissenõutavaks muutunud viivise 161 eurot 35 sendi ning kuni põhinõude

kohase tasumiseni lisanduva viivise osas. Rahuldamata tuleb jätta hageja põhivõla nõue 26 euro 36

sendi ulatuses, intressinõue 140 eurot 24 sendi ulatuses, võla sissenõudmiskulu nõue 50 eurot ja

hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise nõue 189 euro 8 sendi ulatuses. Hageja

menetluskulud tuleb jätta 82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 18% ulatuses hageja

kanda.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud

üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg

2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas

piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt

õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.

6. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale

tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka

seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud

vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita

nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui

2-24-112767

võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st

1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt

VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni.

VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

8. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud esialgse laenuandaja Placet Group OÜ ja kostja

vahel 23. augustil 2023 sõlmitud laenulepingu nr SR3981096 (dtl 33-36), Euroopa Tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe (dtl 37-39), isikusamasuse tuvastamise info (dtl 46-47), kostja laenutaotluse

(dtl 48-49), laenulepingu üldtingimused (dtl 40-43), lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 44), nõude

loovutamise teate (dtl 45), krediidianalüüsi (dtl 48-57), kostja arvelduskonto väljavõtte (dtl 58-73)

ja meeldetuletuskirjad võlgnevuse tasumiseks (dtl 74-77). Krediidiandja ütles lepingu ülesse 25.

detsembril 2023 (dtl 23).

Seega on hageja tõendanud, et on kostjale laenu andnud ning kostja ei ole laenulepingust tulenevat

laenukohustust täitnud.

9. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti

õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa

Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur

Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka

siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus

kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras

lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK).

Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma

õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus

võlausaldajal.

VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks

teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused

tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja

kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija

esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise

tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis hagejale võimaluse

tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 14-

2-24-112767

18). Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kontrollis hageja kostja

pangakonto väljavõtet, tegi päringu avalikesse registritesse. Hageja selgitas, et kostja puhul oli

tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega

võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma (dtl 26).

10. Kohtu hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet

(VÕS § 4034 lg 1). Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada.

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et

kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS §

49 lg 1 p 3);

4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul,

kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Krediidiandja on tarbijalt konto

väljavõtet küsinud.

11. Hageja selgitustest vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimise kohta nähtub, et kostjalt

küsiti arvelduskonto väljavõte perioodi 28. jaanuar 2023 kuni 27. juuli 2023 kohta. Arvelduskonto

väljavõtte kokkuvõttest nähtub, et antud perioodil oli kostja sissetulekuks Eesti Leivatööstus AS-ist

saadav töötasu vahemikus 621 eurot 47 senti kuni 876 eurot 57 senti, Eesti Töötukassa poolt

makstav töövõimetustoetus 53 eurot 1 senti (dtl 72). Samuti nähtub väljavõttest, et antud perioodil

on kostja arvelduskontole laekunud laenu väljamakse IPF Digtal AS-lt summas 1000 eurot (dtl 70)

ning erinevad laekumised Stay Cool OÜ-lt, mis tegeleb hasartmängude vahendamisega. Lisaks

nähtub kostja arvelduskonto väljavõttelt, et erinevad füüsilised isikud on teinud regulaarselt

väiksemates summades ülekandeid kostjale. Kostja arvelduskonto väljavõttelt ei nähtu kostjaga

seotud eluaseme kulude kandmist (nt kommunaalmaksete, elektrienergia eest tasumist).

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et

krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

2-24-112767

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohuskohustuse

täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis

on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg

3 p 3).

12. Hagiavalduse kohaselt võttis algne võlausaldaja kostja krediidivõimelisuse hindamisel aluseks

kostja poolt esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase (dtl 24). Kui kostja märkis taotlus

oma sissetulekuks 1200 eurot kuus ja finantskohustusteks 80 eurot, siis algne laenuandja tuvastas

kostja arvelduskonto väljavõttest, et kostja igakuine sissetulek on perioodil veebruar 2023 kuni juuli

2023 olnud 949 eurot 26 kuni 53 eurot 1 sent (dtl 50). Krediidianalüüsist nähtub, et kostja

sissetulekuna on arvestatud töötasu 615 eurot 28 senti, töövõimetustoetus 29 eurot 79 senti ja

sotsiaaltoetus 13 eurot 25 senti. Kostja finantskohustustena on võetud arvesse erinevaid

laenumakseid, kokku 175 eurot 35 senti. Eluaseme kuluna on märgitud 330 eurot (dtl 52). Algne

võlausaldaja arvestas kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (51 eurot 94 senti) tuludest

maha ning kostjale jäi vaba raha 101 eurot 3 senti (dtl 25). Algne võlausaldaja järeldas, et

arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli

tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega

võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma (dtl 26).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust,

seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija

arvelduskontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab

laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes

laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest arvelduskonto väljavõttest nähtuvad ka

muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada

(TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1).

Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et

krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või

muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi

tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).

13. Kohtule esitatu pinnalt järeldub, et algne võlausaldaja lähtus kostja poolt taotluses esitatud

andmetest, kostja arvelduskonto väljavõttest, avalikest registritesse teostatud päringute vastustest ja

järeldas, et kostja on maksevõimeline. Kohus on seisukohal, et kuigi hageja on kontrollinud kostja

arvelduskonto väljavõtet perioodil 28. jaanuar 2023 kuni 27. juuli 2023, millest nähtub kostja

sissetulekuna töötasu Eesti Leivatööstus AS-st, töövõimetustoetus ning kostjale teostatud laenu

väljamakse, ei saa seda lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks. Kostjaga sõlmiti laenuleping 23. augustil 2023 (dtl 33), samas on algne

võlausaldaja analüüsinud kostja arvelduskonto väljavõtet kuni 27. juulini 2023. Seega ei ole algne

võlausaldaja kontrollinud kostja andmeid vahetult enne laenuotsuse tegemist.

2-24-112767

14. Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et hageja ei ole piisava hoolsusega täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS

§ 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendada.

Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et hageja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku

laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et

kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on

tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3).

Kohus kontrollis vastutustundliku laenamise järgimise tuvastamiseks hageja poolt esitatud kostja

pangakonto väljavõtet. Kohus on seisukohal, et algne võlausaldaja ei ole teostanud kostja

arvelduskonto analüüsi. Kui algne võlausaldaja oleks kostja arvelduskontot reaalselt analüüsinud,

siis oleks algne võlausaldaja pidanud märkama, et kostja regulaarseks kuluks on

hasartmängukeskkonda www.coolbet.com sissemaksete tegemine. Samuti ei nähtu

krediidianalüüsist, et algne võlausaldaja oleks arvestanud krediidianalüüsis kostja 26. juunil 2023

IPF Digtal AS-lt võetud laenuga 1000 eurot (dtl 70). Algne võlausaldaja ei ole pööranud tähelepanu

ka sellele, et kostja sai sissetulekut töötasuna Eesti Leivatööstus AS-st 8. maini 2023. Pärast seda,

so 2023. aasta juulis on kostjale väljamakse teinud juba Eesti Töötukassa summas 53 eurot 1 sent.

Kostja arvelduskontolt nähtuvad regulaarsed maksed füüsilistest isikutelt keskmiselt summades 5

eurot kuni 25 eurot, kuid ei nähtu alates juunist 2023, s.o kaks kuud enne laenuvõtmist enam

regulaarset sissetulekut töötasuna.

15. Hageja ei ole välja selgitanud kostja tegelikke igakuised kohustusi. Kostja maksevõime

hindamisel on hageja lugenud kostja sissetulekus keskmiselt 658 eurot 32 senti kuus, s.o keskmine

töötasu, mida alates juunist 2023 ei olnud kostjale enam makstud (dtl 52). Algne võlausaldaja on

küll arvestanud, et kostjal on igakuised finantskohustused kokku 175 eurot 35 senti, kuid esitatud

kostja arvelduskonto väljavõttest ega hagiavalduse selgitustest ei selgu, et algne võlausaldaja oleks

arvestanud ka kostja 26. juunil 2023 võetud 1000 euro suuruse laenuga. Samuti ei ole algne

võlausaldaja hinnanud kostja hasartmängusõltuvust, mis on nähtav kostja arvelduskonto

väljavõttest. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja

regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Hageja on kinnitanud, et kostjal oli teisi laenukohustusi,

kuid sellest hoolimata hindas algne krediidiandja kostja maksevõimeliseks ning väljastas kostjale

laenu.

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust,

seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija

pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab

laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab

eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2).

Kohus selgitab, et laenu taotlemisel ei saa lugeda piisavaks riiklikest registritest saadavaid andmeid,

kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu arvelduskonto

väljavõtetest nähtuv. Ka ainuüksi arvelduskonto väljavõtte küsimine ei tähenda vastutustundliku

laenamise põhimõtete järgimist kui krediidiandja ei ole sisuliselt kostja arvelduskontot analüüsinud

ning välja selgitanud kostja tegelikke igakuiseid kohustusi.

16. Kohus märgib, et kostjalt arvelduskonto väljavõtte küsimine ei taga automaatselt

vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist. Arvelduskonto väljavõte annab krediidiandjale

võimaluse analüüsida laenutaotleja poolt esitatud andmeid enda sissetulekute ja väljaminekute

2-24-112767

kohta. Käesoleval juhul oli hagejal kostja arvelduskonto väljavõtte olemas ning isegi kui

krediidiandja tegi enda poolt väidetud analüüsi, ei kontrollinud ta siiski kostja arvelduskontol

nähtavaid tegelikke sissetulekuid ja kohustusi, vaid andis laenu matemaatilise hüpoteetilise

arvestuse põhjal. Arvelduskonto väljavõtte küsimine, analüüs ja muude päringute tegemise eesmärk

ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja andmeid ka kontrollida.

17. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud

sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas (ülekandetasu, sissenõudmiskulu).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu intressimääraks VÕS §

94 järgne määr, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 4034 lg 7).

18. Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 1400 eurot perioodiks 23. august 2023 kuni

10. august 2028 (dtl 34-35). Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevusena 1374 euro 42 sendi, intressina

151 euro 62 sendi, sissenõudmiskuluna 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivisena 280 euro 4

sendi tasumist. Samuti nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudelt 1374 eurolt 42 sendilt alates

hagiavalduse esitamisest 11. juulist 2024 kuni nõude kohase tasumiseni. Hageja luges lepingu alates

25. detsembrist 2023 hageja-poolse ülesütlemisega lõppenuks. Kostja on hagiavalduse kohaselt

tasunud laenulepingu katteks 25 eurot 58 senti, mille hageja on lugenud põhivõlgnevuse tasumiseks

(dtl 27). Hagiavalduse lisast 6 nähtub, et kostja on tasunud 10. septembril 2023 hagejale 51 eurot 94

senti selgitusega makseteatis nr SR3981096 (dtl 54). Laenulepingu maksegraafiku kohaselt tuli

kostjal 10. septembril 2023 tasuda laenumakse summas 51 eurot 94 senti (dtl 34).

Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 23. augustil 2023

intressmäära 37,66% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 4%, mis

on kokkulepitud intressist madalam. Seega on hagejal õigust nõuda kostjalt intressi 4%. Kostja ei

võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Arvestades asjaolu, et

hagejal on seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intressi

4% ning ei ole õigus nõuda muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud

makse 51 eurot 94 senti laenu põhisumma, s.o 1400 euro, katteks.

19. Laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli algse tagasimaksegraafiku järgsete

maksetega viivitusse sattumine ning vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu oleks

tulnud krediidiandjal vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist. Ka uue võimaliku maksegraafiku järgi oleks kostja

olnud laenulepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Arvestades

laenusummat 1400 eurot ja kostja poolt tasutud tagasimakset 51 eurot 94 senti, mis on võrdne

maksegraafiku järgse esimese osamaksega (dtl 34). Seega on kostja olnud viivituses laenumaksega

alates teisest laenumaksest. Laenuleping on hageja poolt üles öeldud 25. detsembril 2023. Lepingu

ülesütlemise ajaks oli kostjal hagejale tasumata rohkem kui kolm järjestikkust laenumakset.

20. Põhinõude suuruseks kujuneb seega 1348 eurot 6 senti (1400-51,94), hagejal on õigust nõuda

kostjalt intressi 4% kuni laenulepingu ülesütlemiseni. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt

intressi perioodi 10. oktoober 2023 kuni 25. detsember 2024. Põhinõudelt 1348 eurolt 6 sendilt on

hagejal õigus nõuda seega intressi 11 eurot 38 senti. Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7

teisest lausest hagejale muid tasusid.

2-24-112767

Lisaks põhivõlale ja intressile nõuab hageja kostjalt viivist 37,99% aastas laenu tagastamisega

viivitamise eest alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist kuna kostja on oma

kohustust rikkunud. Kuid hagejal ei ole õigus nõuda lepingujärgset viivist VÕS § 113 lg 1

kolmanda alusel. Viivist tuleb arvutada perioodi 26. detsember 2023 kuni 13. detsember 2024 eest

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku 161 eurot 35 senti. See tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista. Kostjal tuleb tasuda hagejale VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist kuni põhinõude kohase tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise

rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 82% ulatuses kostja ja 18%

ulatuses hageja kanda.

22. Hageja on esitanud kohtule menetluskulu väljamõistmise nõude hagiavalduses, millest nähtuvalt

on hageja menetluskulu maksekäsu kiirmenetlusese kulu 20 eurot, riigilõiv 350 eurot ning esindaja

tasu 338 eurot ilma käibemaksuta. Kostja kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta

kandnud ka menetluskulusid.

23. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses

vajaliku ja põhjendatud kuluga. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab

kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Hageja on

käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust (dtl 79). Kohtu

hinnangul on hageja õigusabikulu 2 tunni ulatuses summas 338 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse

kulu 20 eurot põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude

jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena 580 eurot 56 senti eurot [(350+338+20)

x 82%].

24. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja

vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (580 eurolt 56 sendilt)

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

25. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Külli Puusep

kohtunik