3-24-1811/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-24-1811

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise kuupäev ja koht 12.12.2024, Jõhvi

Haldusasja number 3-24-1811

Haldusasi Põhja-Sakala Vallavalitsuse kaebus

Sotsiaalkindlustusameti

vastu 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 alusel

sunniraha rakendamise keelamiseks

Menetlusosalised Kaebaja: Põhja-Sakala vald, esindaja Katrin Truve

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Kaira Perv

Menetluse vorm kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja keelata Sotsiaalkindlustusametil rakendada Põhja-Sakala

Vallavalitsuse suhtes sunniraha 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6

täitmiseks kuni juulikuuni 2025. a.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KOD JA MUUD SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.01.2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-1811

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) väljastas 16.01.2024 Põhja-Sakala Vallavalitsusele

ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 (ettekirjutus), millega kohustas vallavalitsust tagama seda, et

Põhja-Sakala Vallavalitsuses töötaksid lastekaitsetöötajad, kes vastaksid lastekaitseseaduses

(LasteKS) § 19 lg-s 1 sätestatud nõuetele (omandanud kõrghariduse ja erialase

ettevalmistuse). Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt puudub ühel lastekaitsetöötajal erialane

ettevalmistus ja kõrgharidus, mistõttu ei vasta ta LasteKS-s sätestatud nõuetele. Ettekirjutuse

täitmise ajaks oli märgitud 22.03.2024. Ettekirjutus sisaldas ka sunniraha rakendamise

hoiatust, mille kohaselt, kui ettekirjutus jääb määratud tähtajaks täitmata, rakendab SKA

Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 751 lg 4 alusel sunniraha 500 eurot.

2. SKA väljastas 6.03.2024 teate nr 5.1-3/35473-7 ettekirjutuse täitmise kontrolli läbiviimise

kohta, milles palus Põhja-Sakala Vallavalitsusel saata ettekirjutuse täitmisega seotud teave

hiljemalt 8.03.2024.

3. Põhja-Sakala Vallavalitsus tasus 8.03.2024 sunniraha summas 500 eurot.

4. SKA määras 21.03.2024 ettekirjutusega nr 5.1.-3/35473-9 Põhja-Sakala Vallavalitsusele

uue tähtaja 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmiseks. Uueks tähtajaks sai

25.04.2024. Otsus sisaldas ka ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise eest sunniraha

rakendamise hoiatust summas 600 eurot.

5. Põhja-Sakala Vallavalitsus esitas SKA-le 22.04.2024 vaide 21.03.2024 ettekirjutuse nr 5.1-

3/35473-9 peale ja palus anda uus tähtaeg tehtud ettekirjutuse täitmiseks hiljemalt 22.06.2025.

Põhja-Sakala Vallavalitsus põhjendas vaiet sellega, et tal olid suured probleemid

lastekaitsespetsialisti ametikohale sobiva inimese leidmisega. Põhja-Sakala Vallavalitsus

märkis, et korraldatud konkursi raames ei tule kandidaate, kelle kvalifikatsioon vastaks

nõuetele. Samas on vallal seadusest tulenev kohustus lastekaitsetöö korraldamiseks, mis jääb

täitmata ettekirjutuse täitmise tõttu. Hetkel lastekaitsetöötajal puudub küll kõrgharidus, kuid

isik on lõpetamas Tartu Ülikooli Kolledži sotsiaaltöö- ja rehabilitatsiooni korralduse teist

kursust ja ta on ise motiveeritud ametikoha ülesannete täitmiseks. Vald toetab teda ja

korraldab tema oskuste ja teadmiste tõstmise jaoks koolitusi. Lastekaitsespetsialistina töötav

isik sobib sellele tööle hästi.

6. SKA jättis 15.05.2024 vaideotsusega nr 5.1-3/35473-12 vaide rahuldamata ja ei

pikendanud ettekirjutuse täitmise tähtaega kuni 22.06.2025. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt

on SKA tuvastanud ka sisulised puudused lastekaitsespetsialisti töös ja need on fikseeritud

22.12.2023 aktis nr 5.1-3/35473-3. Põhja-Sakala Vallavalitsusel oli alates 4.10.2023 piisavalt

aega nõuetele vastava lastekaitsetöötaja leidmiseks, sh selleks vajalike tingimuste loomiseks.

7. Tartu Halduskohtusse laekus 14.06.2024 Põhja-Sakala Vallavalitsuse (kaebaja) poolt

esitatud kaebus, milles ta palub tunnistada õigusvastaseks 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1-

3/35479-6 jätkuna 21.03.2024 koostatud uus ettekirjutus nr 5.1-3/35479-9 ja kohustada SKA-t

uuesti läbi vaatama kaebaja vaie ja otsustama pikema tähtaja andmise üle ettekirjutuse

vabatahtlikuks täitmiseks.

8. Tartu Halduskohus jättis 27.06.2024 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat 15

päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused.

Kohus leidis, et kaebus kohustamisnõude osas ei ole tähtaegne ja tegi kaebajale ettepaneku

esitada kohtule möödalastud kaebetähtaja ennistamise taotlus. Ühtlasi tõlgendas kohus

tuvastamiskaebust esitatuks 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1-3/35479-6 ja 21.03.2024

3-24-1811

täiendava ettekirjutuse nr 5.1-3/35479-9 peale (tulenevalt kohtupraktikast pidas kohus seda

üheks ettekirjutuseks).

9. Kaebaja saatis 15.07.2024 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, kus leidis, et kaebus

kohustamisnõude osas on tähtaegne, kuna kaebaja tegi 15.05.2024 vaideotsuse nr 5.1-

3/35473-12 elektroonilises süsteemis lahti 16.05.2024. Alternatiivselt palus kaebaja ennistada

kohustamisnõude osas möödalastud kaebetähtaega.

10. Tartu Halduskohus jättis 25.09.2024 määrusega kaebuse käiguta ja selgitas kaebajale, et

kehtiva ettekirjutuse korral on kaebaja õiguste tõhusaks õiguskaitsevahendiks keelamisnõude

esitamine (keelata sunniraha rakendamine) koos esialgse õiguskaitse taotlusega.

11. Kaebaja esitas 9.10.2024 avalduse kaebuse muutmiseks ja palus kohtul lisaks varem

esitatud nõuetele keelata vastustajal sunniraha rakendamine koos esialgse õiguskaitse

taotlusega.

12. Tartu Halduskohus lubas 10.10.2024 määrusega kaebajal kaebust muuta, täiendades seda

keelamisnõudega. Kohus jättis sama määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta,

kuna kaebajal ei olnud tasutud riigilõiv. Kaebaja tasus riigilõivu 10.10.2024.

13. Tartu Halduskohus tagastas 17.10.2024 määrusega kaebuse 16.01.2024 ettekirjutuse nr

5.1.-3/35473-9 õigusvastasuse kindlakstegemise nõude osas (resolutsiooni punkt 1); jättis

rahuldamata kaebaja taotluse möödalastud kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetas haldusasja

menetluse kohustamisnõude osas (resolutsiooni punkt 2); võttis kaebuse menetlusse

keelamisnõude osas ja tunnistas vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti (resolutsiooni punkt 3);

kohustas vastustajat esitama vastus kaebusele 40 päeva jooksul alates kohtumääruse

kättesaamisest (resolutsiooni punkt 4); kohustas vastustajat esitama seisukoht esialgse

õiguskaitse taotlusele 3 päeva jooksul alatest kohtumääruse kättesaamisest (resolutsiooni

punkt 6).

14. Vastustaja seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse osas laekus kohtusse 22.10.2024, milles

vastustaja palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

15. Tartu Halduskohus jättis 25.10.2024 määrusega rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse (resolutsiooni punkt 1); jättis rahuldamata kaebaja taotluse haldusasja arutamiseks

kohtuistungil ja määras haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (resolutsiooni punkt

2); andis menetlusosalistele õiguse täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks

kuni 28.11.2024 (resolutsiooni punkt 3) ja vastuväidete esitamiseks kuni 5.12.2024

(resolutsiooni punkt 4); selgitas menetlusosalistele, et kohus teeb kohtuotsuse haldusasjas nr

3-24-1811 avalikult teatavaks 12.12.2024 (resolutsiooni punkt 5). Kohus palus kaebajal

selgitada, kas lastekaitsespetsialisti (kellel puudub kõrgharidus) tööülesanded on võimalik

ajutiselt jagada teiste lastekaitsespetsialistide vahel.

16. Vastustustaja vastas kaebusele 26.11.2024.

17. Kaebaja esitas 28.11.2024 kohtule täiendava selgituse, milles teatas kohtule, et Põhja-

Sakala Vallavalitsuse sotsiaalosakonna koosseisus on 2 lastekaitsespetsialisti, 4

sotsiaaltööspetsialisti ja osakonnajuhataja. Hetkel on sotsiaalosakonna koosseisus täitmata 1

sotsiaaltööspetsialisti koht (asendab osakonnajuhataja). Teine lastekaitsespetsialist on esitanud

teenistusest vabastamise avalduse ja tema viimane ametiaeg on 13.12.2024. Seega, teiste

3-24-1811

ametnike vahel lastekaitsespetsialisti ülesannete jagamine pole võimalik. Kaebaja on asunud

uue ametniku otsimisele lastekaitsespetsialisti ametikohale. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal

objektiivselt võimalik ettekirjutust täita ja selle täitmata jätmise eest sunniraha määramine ei

ole proportsionaalne.

18. Vastustaja esitas 5.12.2024 enda vastuväite kaebaja 28.11.2024 täiendava selgituse osas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

19. Kaebaja palub kohtul keelata vastustaja 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 alusel

talle sunniraha määramine kokkuvõttes järgnevatel põhjustel.

Kaebaja ei vaidle ettekirjutuses märgitule vastu, et LastKS § 19 lg 1 järgi peab lastekaitse

töötajal olema erialane ettevalmistus ja kõrgharidus, aga samuti selle vastu, et kaebaja

sotsiaalosakonnas ametis oleval lastekaitsespetsialistil puudub kõrgharidus. Kaebaja on nõus

ka sellega, et tema ülesandeks on tagada, et lastekaitsespetsialistid vastaksid LastKS § 19 lg-s

kindlaksmääratud nõuetele, aga samuti sellega, et kaebaja seda ei teinud, mistõttu nõustub ka

talle 16.01.2024 ettekirjutusega nr 5.1.-3/35473-6 pandud kohustusega tagada, et Põhja-

Sakala Vallavalitsuse sotsiaalosakonnas oleks kõikidel lastekaitsetöötajatel kõrgharidus.

Kaebaja ei ole nõus vaid sellega, et nimetatud kohustuse täitmiseks ei anna vastustaja talle

mõistlikku aega. Kaebaja selgituste kohaselt on Põhja-Sakala Vallavalitsuse sotsiaalosakonnas

selle koosseisu järgi kaks lastekaitsespetsialisti kohta ja mõlemad on täidetud. Kaebaja on

proovinud leida lastekaitsespetsialisti kohale hariduse poolest vastavat inimest, kuid kõik

konkursid luhtusid, kuna selle ametikoha vastu puudus huvi. Kaebajal õnnestus leida inimene,

kellel küll puudub kõrgharidus, kuid see inimene on huvitatud sellest ametist ja täidab

teenistusülesandeid kohusetundlikult, mida kinnitab ka kolleegide ja muude koostöösse

kaasatud haldusorganite esindajatelt tulnud positiivne tagasiside. Ametnik omandab Tartu

Ülikooli Kolledžis erialast kõrgharidust ja alates juulist 2025 võib ta vastata et LastKS § 19

lg-s 1 sätestatud nõuetele. Kaebaja kogemust arvestades lastekaitsespetsialisti ametikohale

sobiva kandidaadi leidmiseks on tõenäoline, et ettekirjutuse täitmine (ilma vastava hariduseta

lastekaitsespetsialisti teenistusest vabastamine) võib kaasa tuua selle tagajärje, et kaebaja ei

suuda talle seadusega pandud ülesannet täita ja tagada lastekaitset vallas kas üleüldse või

osaliselt, kuna ka teine sotsiaalosakonnas ametis olev lastekaitsespetsialist esitas teenistusest

vabastamiseks avalduse ja tema viimaseks ametiajaks on 13.12.2024. Sellest tulenevalt leiab

kaebaja, et ettekirjutuse täitmisele suunamisel sunniraha määramisel ei arvesta vastustaja

avalike huvidega, mille taga on kaebaja kohustuste täitmise tähtsus lastekaitse tagamisel

vallas. Eelnevat arvestades leiab kaebaja, et ettekirjutuse täitmine ei ole objektiivsel põhjusel

võimalik ja selle täitmiseks sunniraha määramine kaebajale ei ole proportsionaalne.

20. Vastustaja ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja vastuväited kaebusele on kokkuvõtlikud järgmised. 16.01.2024 ettekirjutusega nr

5.1-3/35473-6 kohustati kaebajat tagama, et vallavalitsuses töötavad lastekaitsetöötajad

vastaksid LastKS-s sätestatud nõutele ja ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 22.04.2024.

Ettekirjutus on kaebajale kätte toimetatud ja see kehtib. Kaebaja ettekirjutust tähtajaks ei

täitnud ja 21.03.2024 ettekirjutusega nr 5.1-3/35473-9 määrati kaebajale uus ettekirjutuse

täitmise tähtaeg 25.04.2024, kuid kaebaja ettekirjutust pole täitnud seniajani. Asendustäitmise

ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lg-s 1 on sätestatud sunnivahendi kohaldamise eeldused,

mille kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses

märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada,

kui aadressile on tehtud ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja

jooksul täidetud. Kuna antud juhul ei esine ATSS §-s 12 sätestatud erandeid, siis sunnivahendi

3-24-1811

kohaldamine on lubatud. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud põhjendused sunniraha

määramise keelamisel ei ole asjakohased, kuna leebemaks meetmeks saab olla vaid väiksem

sunniraha määramine, mitte ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamine. Sunnivahendi

rakendamine on kaalutlusotsus. Selle proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta

ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja ettekirjutusega kohustatud isiku majanduslikku

seisundit. Vastustaja on sunniraha hoiatuses märgitud summaga seoses hinnanud rikkumiste

asjaolusid ja nende olulist ning ettekirjutuses tehtud sunniraha rakendamise hoiatuses

määratud sunniraha määraks on 500 eurot. Täiendava tähtaja andmisega edastatud sunniraha

hoiatuses oli sunniraha määraks 600 eurot. VVS § 751 lg 4 kohaselt on sunniraha ülemmäär

9600 eurot. Seega, arvestades ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja ettekirjutusega

kohustatud isiku majanduslikku seisundit, on tegemist leebema ja proportsionaalse sunniraha

määramisega. Sunniraha suurust kaebaja vaidlustanud ei ole. See asjaolu, et kaebaja arvates

on ettekirjutusega pandud liiga lühike tähtaeg kohustuse täitmiseks, ei saa mõjutada sunniraha

rakendamise lubatavust. Kaebajal on olnud aega ettekirjutuse täitmiseks kolm kuud, kuid

ettekirjutus jäi täitmata. Ettekirjutuse täitmisega tagatakse ka laste huvid ja avalik huvi, et

lastekaitsetööd teeksid vaid seaduses sätestatud nõuetele vastavad isikud ja lapsed ei jääks

ilma professionaalse abita.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

21.1. Kohus märgib esmalt, et kohtu hinnanul ei esine antud juhul alust pidada

keelamiskaebust mittelubatavaks (HKMS § 45 lg 1), kuna haldusasja materjalidest tulenevalt

on võimalik aru saada, et kaebaja ei kavatse ettekirjutust täita objektiivsel põhjusel ja

vastustaja on valmis määrama talle sunniraha lisaks juba määratule kuni 9600 euroni vastavalt

VVS § 751 lg-le 4. Kohtupraktikas on leitud, et haldusorgani toiminguid sunniraha

rakendamisel on isikul võimalik vaidlustada halduskohtus. Sunniraha rakendamise peale ei

saa esitada tühistamiskaebust. Küll aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil

sunniraha rakendamise.1 Järelikult on täidetud keelamiskaebuse läbivaatamise eeldused.

21.2. ATSS § 8 lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on

tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

täidetud. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et sunnivahendit ei tohi rakendada, kui: 1) käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse

aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse

edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus

ettenähtud korras. ATSS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse

leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab

valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle

ettekirjutusega pandud kohustust.

21.3. Kohtupraktikast tulenevalt on kehtivat ettekirjutust võimalik sundtäita, sõltumata

adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60,

ATSS § 8 lg-d 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi

rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid

proportsionaalsed ning ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu.2 Proportsionaalsuse

1 RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 15.

2 RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 16.

3-24-1811

hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust ja rikkumise asjaolusid.3

Ettekirjutusega taotletava eesmärgi olulisust ja sellega seonduvat avalikku huvi saab arvesse

võtta sunniraha määramise õiguspärasuse kontrollimisel.4 Kohtupraktikas on leitud, et

sunniraha rakendamine isikule, kellel ei ole objektiivselt võimalik ettekirjutatud tegu teha, ei

ole proportsionaalne.

21.4. Sellest tulenevalt saab kohus keelata vastustajal kaebajale sunniraha määramise, kui

kehtivat ettekirjutust ei ole võimalik täita objektiivsel põhjusel ja sunniraha määramise vastu,

mis on suunatud ettekirjutuse täitmisele, on avalik huvi, aga samuti kui sunniraha määramine

oleks ebaproportsionaalne meede. Kohus leiab, et praegusel juhul esinevad eelpoolkirjeldatud

alused 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmiseks sunniraha määramise

keelamiseks.

21.5. Kohus rõhutab, et vaidlus puudub selle üle, et kaebajal on nii LasteKS § 19 lg-st 1 kui

ka kehtivast ettekirjutusest nr 5.1-3/35473-6 kohustus tagada, et valla sotsiaalosakonnas

ametis olevatel lastekaitsetöötajatel oleks muu hulgas kõrgharidus ja erialane ettevalmistus.

Käesoleva vaidluse õiguslik küsimus taandub pigem sellele, kas vastustaja ettekirjutuse

täitmine on objektiivselt võimalik ja kas ettekirjutuse täitmise nõudmine sunniraha määramise

kaudu on proportsionaalne meede ning kehtiva ettekirjutuse täitmiseks kallutamine sunniraha

määramise abil oleks avalikes huvides.

21.6. LasteKS § 17 lg-te 1 ja 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded lastekaitse

korraldamisel on: 1) lapse õiguste ja heaolu tagavate põhimõtete järgimine kohaliku

omavalitsuse arengukavas; 2) lapse õigusi ja heaolu tagavate programmide ja projektide

väljatöötamine ning nende rakendamine oma haldusterritooriumil last ohustavate riskide

ennetamiseks ja vähendamiseks; 3) abivajavast lapsest teada saamisel viivitamata lapse

abivajaduse hindamine ja lapse abistamiseks meetmete pakkumine; 4) perekonnast eraldatud

lapsele ja tema perekonnale meetmete pakkumine;5) kohaliku omavalitsuse üksuse hallatavate

lasteasutuste sisehindamise üle teenistusliku järelevalve korraldamine; 6) lapse arengut

toetava keskkonna loomiseks ning laste, lastega perede ja lapsi kasvatavate isikute

toimetuleku parandamiseks oma haldusterritooriumil vajaliku teabe kogumine laste ja perede

olukorra ning vajaduste kohta; 7) riikliku järelevalve teostamine käesolevas seaduses

sätestatud alustel. Kohaliku omavalitsuse üksus peab looma tingimused lastekaitsetöö

tegemiseks eesmärgiga tagada käesoleva paragrahvi lg-s 1 loetletud ülesannete täitmine.

21.7. Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et keelamis- kui ka kohustamiskaebus tuleb

kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause).

Järelikult saab kohus arvestada asjaoludega, mis ilmusid peale seda, kui vastustaja väljastas

16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1-3/35473-6.

21.8. Kaebaja selgitas kohtule, et tema (Põhja-Sakala Vallavalitsuse) sotsiaalosakonna

koosseisus on 2 lastekaitsespetsialisti, 4 sotsiaaltööspetsialisti ja osakonnajuhataja. Hetkel on

sotsiaalosakonna koosseisus täitmata 1

sotsiaaltööspetsialisti

koht (asendab

osakonnajuhataja). Teine lastekaitsespetsialist on esitanud lahkumisavalduse ja tema viimane

tööpäev on 13.12.2024. Seega, teiste töötajate vahel lastekaitsespetsialisti ülesannete jagamine

pole võimalik. Kaebaja on põhjendanud ettekirjutuse täitama jätmist eelkõige sellega, et juhul,

kui ta ettekirjutuse eesmärgist tulenevalt vabastab ametist lastekaitsetöötaja, kellel puudub

LasteKS § 19 lg 1 järgi kõrgharidus, võib ta kokku puutuda olukorraga, kus tulenevalt

3 RKHKo nr 3-3-1-72-14, p 27.

4 TrtRKm 10.07.2023 nr 3-22-1152, p 9.

3-24-1811

LasteKS § 17 lg-test 1 ja 2 jäävad vallavalitsusele pandud kohustused lastekaitse tagamisel

üldse täitmata, kuna praktika näitab, et selle ametikohta vastu huvi kandidaatide seas on

tagasihoidlik. Lisaks rõhutas kaebaja, et teine koosseisuline lastekaitsetöötaja on ametikohast

lahkumas, mida arvestades huvi puudumisega selle ametikoha vastu võiks tähendada, et vallal

võiks üldse puududa ametnik, kes oleks võinud täita LasteKS § 17 lg-tega 1 ja 2 kaebajate

pandud kohustusi, olgu kõrgharidusega või mitte. Kohus peab kaebaja väiteid usutavaks ja

nõustub kaebajaga selles, et eelpoolkirjeldatud asjaolude valguses ei ole kaebajale sunniraha

määramine kehtiva ettekirjutuse täitmiseks proportsionaalne.

21.9. Kohus on seisukohal, et sunniraha määramisel ettekirjutuse täitmiseks sisuliselt soovib

vastustaja saavutada olukorda, kus kaebaja sotsiaalosakonnas puuduksid lastekaitsetöötajad,

kellel ei oleks kõrgharidust. Vastustaja aga ei arvesta sellega, et sunniraha edaspidise

määramisega kasvõi samas või seni määratud suuremas ulatuses (kuni ülemmäärani summas

9600 eurot) ei jää kaebajal ühel hetkel piiratud eelarveliste rahaliste vahendite tõttu midagi

muud üle, kui täita ettekirjutust ja vabastada ametist lastekaitsespetsialist, kellel puudub

kõrgharidus. Sellega võib omakorda kaasneda selline tagajärg, et kaebaja sotsiaalosakonnas ei

ole ühtegi lastekaitsetöötajat, ehk hetkel olev lastekaitsespetsialist vabastatakse ametist

kõrghariduse puudumise tõttu, teine lahkub ametist enda soovil 13.12.2024 ja nende asemele

võivad kandideerida inimesed, kes samuti ei vasta LasteKS § 19 lg-s 1 sätestatud nõuetele,

või kandidaate üldse pole. Isegi siis, kui vabanenud ametikohale leitakse kõrgharidusega

inimene, ei pruugi see tähendada seda, et nii hariduse kui ka isiklike omaduste poolest sobiks

see inimene ametikohale ja oskaks nõuetekohaselt täita ametijuhendist ja LasteKS § 17 lg-st 1

tulenevaid kohustusi sama kvaliteediga, kui kõrghariduse puudumise tõttu ametist vabastatud

ametnik. Uue ametniku väljaõpe võib aga kesta kuid.

21.10. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vaadates tekkinud olukorda objektiivselt,

on pigem avalikes huvides see, et kaebaja saaks jätkuvalt ja takistamatult talle seadusega

pandud kohustusi täita, et tagada lastekaitse vallale hallataval territooriumil seni vajalikku

väljaõpet saanud ja praktilisi oskusi omandatud lastekaitsespetsialisti abil, kes hetkel omandab

erialast kõrgharidust ja kelle kohta on tulnud positiivne tagasiside nii haldusorgani siseselt

kui ka koostööpartneritelt. Sellisel juhul võib tõepoolest asuda seisukohale, et kaebaja ei saa

täita vastustaja ettekirjutust objektiivsel põhjusel, kuna ühiselt ei ole selge, kas avaliku

konkursi käigus õnnestub tal leida praeguse seisuga ametnikku, kes vastaks seaduses

sätestatud nõuetele, sh vajaliku kogemuse osas, et ametiülesandeid lastekaitse valdkonnas

oleksid täidetud vähemalt sama kvaliteediga, kui seda teeb nüüd ametis olev ilma

kõrghariduseta lastekaitsespetsialist.

21.11. Kohus rõhutab, et lastekaitse tagamine kohalikus omavalituse üksuses on ülioluline

funktsioon, mille täimine ei tohi olla häiritud formaalsuste tõttu. Kohus märgib, et LasteKS §

19 lg 1 ei nõua lastekaitsespetsialistilt kõrgharidust lastekaitse erialal, kuid LasteKS § 19 lg 2

sätestab, et lastekaitsetöötaja peab hiljemalt kahe aasta möödumisel alates lastekaitsetöötajana

teenistusse asumisest omandama sotsiaaltöötaja kutse spetsialiseerumisega lastekaitsele.

LasteKS eelnõu seletuskirja kohaselt on lastekaitsespetsialistil kõrghariduse olemasolu

oluline, kuid konkreetset erialast haridust nõutav ei ole, mis tähendab sisuliselt seda, et

ametiülesandeid võib täita ka matemaatika või füüsika suunas omandatud kõrgharidusega

ametnik, mis on iseenesest mõistetavalt sotsiaaltöö ja lastekaitse valdkonnast väga kaugel.

Oluliseks on peetud siiski LasteKS § 19 lg-s 2 sätestatud nõuet, mis tähendab, et

lastekaitsetöötajana töötamiseks tuleb omandada vajalikud pädevused olenemata, millisel

erialal on lastekaitsetöötajana töötav inimene kõrghariduse omandanud. Järelikult on

seadusandja oluliseks pidanud lastekaitsespetsialistil teadmiste omandamist sotsiaaltöö

3-24-1811

valdkonnas kahe aasta jooksul ametisse asumisest arvates, kuid mitte näiteks kõrghariduse

olemasolu reaalainete valdkonnas. Pidades silmas LasteKS § 19 lg-s 2 kindlaksmääratud

tähtaega, ei ole ühiselt selge, millist legitiimset eesmärki üritab vastustaja saavutada, suunates

kaebajat täitma ettekirjutust ja vabastama ametist küll hetkel kõrghariduseta

lastekaitsespetsialisti, kuid samas inimest, kes lähiajal omandab erialast kõrgharidust ja selle

omandamise tähtaeg ei ole pikem kui LasteKS § 19 p-s 2 sätestatud tähtaeg. Kohus toob esile,

et LasteKS § 19 lg 1 ei kohusta lastekaitsetöötajat omama erialast kõrgharidust ja

ametiülesannete täitmiseks vajalike teoreetilisi ja praktilisi oskusi lubatakse omandada

jooksvalt, kuid mitte hiljem kui kahe aasta jooksul ametisse asumise päevast arvates (LasteKS

§ 19 lg 2). LasteKS § 19 lg 2 eesmärk ongi anda ametnikule võimaluse omandada lastekaitse

valdkonnas erialaseid teadmisi ja oskusi jooksvalt, mis on vajalik eelkõige juhul, kui tal

puudub erialane kõrgharidus.

Kaebaja on selgitanud, et lastekaitsetöötajale (kellel puudub kõrgharidus) antakse võimalusi

erialaste koolituste läbimiseks ja puudutatav lastekaitsespetsialist on seda teinud. Seega,

võttes arvesse, et selline lastekaitsespetsialist on üle aasta ametis olnud, tal on läbitud

vajalikud koolitused ja tal on praktiline kogemus, aga samuti seda, et ta omandab erialast

haridust kolmandal kursusel (bakalaureuse kraadi osas viimane kursus), ei nõustu kohus

vastustajaga, et tegemist on lastekaitsespetsialistiga, kellel kohtuotsuse väljastamise aja

seisuga puuduks LasteKS § 19 lg-s 1 mainitud erialane ettevalmistus.

21.12. Kohus selgitab, e kehtiv ettekirjutus ei tähenda automaatselt seda, et vastustajal esineb

selle tähtaegselt täitmata jätmise korral koheselt sunniraha määramise kohustus, eriti juhul,

kui ettekirjutuse täitmata jätmiseks on objektiivne põhjus. Sunniraha määramise näol on

tegemist vastustaja kaalutlusotsusega (ATSS § 2 lg 2 ja § 8 lg 1), mille kohaldamine ei tohi

viia vastupidise tulemuseni, kui ettekirjutuse eesmärk iseenesest. Kohtu arvates on hetkel

selline oht siiski olemas, ehk välistatud ei ole, et sunniraha määramise survel täidab kaebaja

ettekirjutust, kuid hiljem ei pruugi täita objektiivsel põhjusel LasteKS § 17 lg-tes 1 ja 2

sätestatud kohustusi (laste õiguste tagamine), mille täitmise vastu esineb suurim avalik huvi

kui avalik huvi, mis esineb formaalse lastekaitsespetsialistil ükskõik millise kõrghariduse

olemasolu vastu. Kaebaja selgitas korduvalt, et ametis olev lastekaitsespetsialist on

lastekaitsetööst huvitatud ja motiveeritud inimene, temaga on rahul kolleegid ja

koostööpartnerid, ta on hetkel õppimas ja saab erialase kõrghariduse juunikuus 2025.a.

21.13. Selles valguses leiab kohus, et kaebajale sunniraha määramine 16.01.2024 ettekirjutuse

nr 5.1.-3/35473-6 täitamata jätmise eest ei ole proportsionaalne ja vastuolus avalike huvidega

vähemalt seni kuni ei ole möödunud LasteKS § 19 lg-s 2 kindlaksmääratud tähtaeg

lastekaitsespetsialistil erialase hariduse omandamisel. Kuna edaspidise sunniraha määramine

vähemalt kuni juulikuu 2025. a-ni ei ole proportsionaalne sunnivahend, on see ühtlasi

õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Kohus on seisukohal, et eelpoolkirjeldatud olukorras

kaebajale mõistlikku aega andmata jätmise tõttu ametis oleva lastekaitsespetsialistil erialase

kõrghariduse omandamiseks on sunnivahendi rakendamine ebaproportsionaalne meede.

Kohtu hinnangul ei ole praeguse aja seisuga enam proportsionaalne vabastada ametist

ametnikku, kellel on läbitud kaebaja kulul erialased koolitused, saanud praktilised oskused ja

on huvi selle ameti vastu ning tal on tulemas ka lähiajal kõrghariduse saamise tunnistus

(diplom), et paremal juhul määrata uus inimene ametisse ja õpetada teda uuesti välja.

Kohtul puudub alus arvata, et kaebaja poolt 16.01.2024 ettekirjutuste nr 5.1.-3/35473-6

täitmata jätmise tõttu saaksid kannatada laste huvid. Sunnivahendi rakendamine kehtiva

ettekirjutuse täitmiseks ei tohi halvendada kaebaja võimalusi omakorda täita LasteKS § 17 lg-

tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi, või nende täitmise hoopis välistada. Lisaks on kaebajal

kohustus lähtuda laste huvidest (LasteKS § 21 lg 1), mis võiks nurjuda 16.01.2024

3-24-1811

ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmise kallutamiseks sunniraha määramine. See tähendab

seda, et sunniraha määramine kaebajale ei ole enam avalikes huvides. Kokkuvõttes on kohus

seisukohal, et seni olnud ja halduskohtumenetluses muutunud faktiliste asjaolude tõttu ei ole

enam kaebaja suunamine 16.01.2024 ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitmisele sunniraha

määramise abil vähemalt kuni juulikuuni 2025. a enam proportsionaalne sunnivahend.

21.14. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus kaebuse ja keelab vastustajal 16.01.2024

ettekirjutuse nr 5.1.-3/35473-6 täitamata jätmise eest kaebajale sunniraha määramise kuni

juulikuuni 2025. a.

22. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse

ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

on palunud 28.11.2024 avalduses vastustajalt välja mõista kantud menetluskuluna riigilõivu

40 eurot (menetluskulu nimekirja ei esitatud). Kohus ei tagasta riigilõivu 20 eurot, mis tasuti

esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, sest kohus vaatas kaebaja taotluse läbi (Riigikohtu

21.03.2011 määrus asjas nr 3-3-1-9-11, p 10). HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kirjeldatu alusel jätab kohus

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)