2-23-150097/8 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Alo Noormets

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.12.2024, Põlvas

Tsiviilasja number

2-23-150097

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) hagi T.V vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

3187,42 eurot

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht

XXX, 10617 Tallinn), lepinguline esindaja: Anzhela

Ternikova

Kostja: T.V (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) hagi T.V vastu võlgnevuse

nõudes.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjale.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel

juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

1 (5)

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) hagi T.V vastu

võlgnevuse nõudes. Hageja palub kostjalt välja mõista Ferratum Bank plc ja kostja vahel

08.09.2019 sõlmitud krediidilepingust tulenev võlgnevus summas 3187,42 eurot, millest

põhivõlgnevus 2292,46 eurot, intress 295.73 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 564.23

eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Hageja nõustub tagaseljaotsuse tegemisega TsMS § 407

kohaselt, kui kostja jätab hagile vastamata.

Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 5659 eurot

krediidikulukuse määraga 58,09% aastas, kohustusega tasuda raha kasutamise eest intressi

määras s 46,68% aastas ehk 0,1279% päevas. Lepingus sätestatud viivisemäär oli võrdne

intressimääraaga, s.o 46,68% aastas ehk 0,1279%päevas. Poolte vahel sõlmitud lepingu lisa

kohaselt kohaldati intressimäärana 49.09% aastas ehk 0,1345% päevas. Kostja ei täitnud enda

lepingujärgseid kohustusi ning oli viivituses osaliselt vähemalt kolme, mai 2023, juuni 2023,

juuli 2023, osamaksete tasumisega. Kostjale on edastatud meeldetuletuskiri hoiatusega, et

juhul kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb,

lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuivõrd kostja minimaalset

tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppes leping 13.08.2023.

Hagiavalduse kohaselt on esialgne krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ning enne laenuotsuse tegemist kontrollinud kostja sissetulekuid ning kohustusi.

Krediidiandja kontrollis kostja isikusamastust rahvastikuregistri andmete põhjal ning tuvastas,

et kostjal ei olnud kehtivaid maksehäireid. Ühtlasi on krediidiandja telefonivestluses kostjaga

täpsustanud kostja igakuiseid sissetulekuid, kohustusi, laenu eesmärki ning kontrollinud

isikusamasust. Telefonivestluse alusel tuvastas esialgne krediidiandja, et kostja igakuine

sissetulek oli ligikaudu 604 eurot (s.o pension ja üüritulu) ning tal on igakuine kohustus

Bondora ees summas 33 eurot.

Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 7060,73 eurot, millest

arvestati krediidisumma katteks 3366,54 eurot, kulude katteks 207,21 eurot ja intressi katteks

3486,98 eurot. Hageja märgib, et juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on

kostja põhivõla krediidiandjale tasunud.

2. Tartu Maakohus andis 04.03.2024 määrusega kostjale tähtaja 21 päeva hagiavaldusele

kirjaliku vastuse esitamiseks. Kohus hoiatas, et juhul kui kostja ei vasta tähtaegselt esitatud

hagile või ei põhjenda, miks ta hagi ei tunnista, võib kohus hageja nõusolekul kirjalikus

menetluses hagi rahuldada tagaseljaotsusega kostjat kohtusse kutsumata. Kohtudokumendid

on kostjale TsMS 3141 lg 2 alusel 23.04.2024 kättetoimetatud, kuid kostja ei ole kohtu poolt

määratud tähtajaks hagiavaldusele vastust esitanud

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus

tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega

õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

4. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi ei kuulu rahuldamisele,

mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi rahuldamata.

5. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa

Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on

2 (5)

Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast

(Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez

Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal

algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata.

Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja

kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-

679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat

positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub

tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama

tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku

laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 3-2-1-169-

13, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi

esitatud informatsioonist, seda mõistlikult kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks

vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.

VÕS § 4034 lg 2 teise lause kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates

vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija

kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause näeb ette, et teises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7,

lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS §

4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. VÕS § 4034 lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine

toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja

4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 4034 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama

krediidiandja.

6. Kohus andis hagejale 18.04.2024 kohtunõudes võimaluse tuua esile ja tõendada, et

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja poolt 12.02.2024

hagiavalduses esitatud ja 24.05.2024 täienduses esitatud andmete ja tõendite alusel ei saanud

3 (5)

aga kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja

on krediidivõimeline.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on krediidiandja krediidilepingut sõlmides tuginenud

üksnes kostja poolt telefonivestluses avaldatule ning maksehäireregistri andmetele. Kõrgema

kohtu praktika kohaselt ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel avaldatud andmetest ja

riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt

tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt

hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55).

Kohus leiab, et hageja väljatoodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et krediidiandja

on kostjale krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitab,

et seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel tulenevalt laenusumma

suurusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 19.05.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-142816, p 8).

Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja krediidi andmisel kontrollinud kostja esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Ainuüksi isikul aktiivsete

maksehäirete puudumine ei anna alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud ja

tema maksevõime on piisav laenukohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Hagiavaldusest ei

nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja pangakonto väljavõtet, kuigi maksehäireregistri

andmed ei võimalda isegi mõistlikul määral kontrollida kostjal finants- ja muude kohustuste

olemasolu ja suurust. Hageja ei ole välja toonud, et krediidiandja oleks üldse kostjalt tema

sissetuleku ja kohustuste kohta mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku

neid esitada ning kostja oleks jätnud nõutud teabe esitamata. Krediidiandjat ei vabasta kliendi

maksevõime kontrollimisest ka viide kostja esitatud andmete tõesusele tuginemisele.

7. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema

Hageja täpsustas 24.05.2024, et juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis VÕS § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt on

kostja põhivõla krediidiandjale tasunud.

8. Kuivõrd hageja esitatud andmete ja tõendite alusel ei ole esialgne krediidiandja

vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ning VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse

tulemusel on kostja põhivõla krediidiandjale tasunud, asub kohus seisukohale, et hageja

nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

Menetluskulud

9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1

kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja

põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

10. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

4 (5)

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule esile toonud, et

kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt

kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

11. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS

§ 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Alo Noormets

kohtunik

5 (5)