2-23-9874/43 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-23-9874

Määruse kuupäev

Tartu, 11. detsember 2024

Kohtukoosseis

Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Urmas Volens

Kohtuasi

Andris Urbānsi hagi Aleksandr Pacha ja Kristina Pacha vastu

põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristina Pacha määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Andris Urbāns, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Tarmo Pilv

Kostja Aleksandr Pacha

Kostja Kristina Pacha

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Magnus Braun

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2024 määrus ja Harju Maakohtu 2.

augusti 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-23-9874. Teha asjas uus määrus, millega jätta

Andris Urbānsi hagi tagamise taotlus rahuldamata.

2. Rahuldada Kristina Pacha määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andris Urbāns (hageja) esitas 11. juulil 2023 Harju Maakohtule Aleksandr Pacha (kostja I) ja

Kristina Pacha (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse

675 000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 28 512 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BBG Financial & Investment Group Inc. (müüja) ja kostja I 30.

märtsil 2022 müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Lepingute järgi müüs müüja Harju maakonnas

Tallinna linnas Soolahe tee 42 asuva kinnisasja (Soolahe kinnisasi) kostjale I hinnaga 675 000 eurot

ja andis üle kinnisasja omandi. Kostja I kohustus müügihinna tasuma müüja arvelduskontole üheksa

kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest. Müüja ei soovinud müügihinna tasumise tagamiseks enda

kasuks hüpoteegi seadmist.

2-23-9874

Hageja hinnangul laienes müügilepingust tulenev müügihinna tasumise kohustus ka kostjale II, sest

kostjad olid abikaasad, kes olid valinud varaühisuse varasuhte ning nad ei olnud sõlminud

abieluvaralepingut. Seega kuulus pärast lepingute sõlmimist Soolahe kinnisasi abikaasade ühisvara

hulka. Kostjad müügihinda ei tasunud. Müüja loovutas 2. jaanuaril 2023 müügilepingust tuleneva

nõude hagejale.

Menetluse kestel esitas hageja mitu hagi tagamise taotlust, millest viimases palus ta seada Soolahe

kinnisasjale kohtulik hüpoteek. Hagi tagamise taotluse kohaselt oli põhjust arvata, et otsuse täitmine

võib hiljem osutuda võimatuks, sest ühingul, mille osa kuulus kostjale I, oli maksuvõlg ja kostjad

võisid kinnisasja edasi võõrandada või seada sellele hüpoteegid. Eelnevat ilmestas asjaolu, et juba

hagi tagamise taotluse esitamise ajaks oli Soolahe kinnisasja omanike ring muutunud ja selle ainus

omanik oli kostja II.

2. Harju Maakohus rahuldas 2. augusti 2023 määrusega hagi tagamise taotluse ja seadis hagi

tagamise korras kostjale II kuuluvale Soolahe kinnisasjale 703 512 euro suuruse kohtuliku

hüpoteegi hageja kasuks. Ühtlasi määras maakohus rahasumma, mille maksmisel abinõu

tühistatakse.

Kohus leidis, et hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastasid seaduses sätestatud formaalsetele

nõuetele, hagi oli lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning hageja nõude ja hagi tagamise aluseks

olevad asjaolud olid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 381 lg 2 kohaselt põhistatud.

Taotluses väljatoodud asjaoludest nähtuvalt võis hagi tagamata jätmisel tekkida olukord, kus

kohtuotsuse täitmine on raskendatud või võimatu. Taotletud hagi tagamise meede ei olnud kostjat II

ülemäära koormav.

3. Kostja II esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse,

millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata.

Kostja II hinnangul tuvastas maakohus vääralt hagi tagamise eelduste esinemise. Nimelt ei olnud

hagi kostja II suhtes perspektiivikas. Kostja II ei vastutanud müügilepingus kokkulepitud tasu

maksmise kohustuse täitmise eest, sest ta ei olnud müügilepingu pool ja temale ei tekkinud

müügilepingust kohustusi ka seaduse alusel. Samuti ei saanud kostja II majanduslikust seisundist ja

käitumisest järeldada, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle

võimatuks teha. Kostjal II oli koormamata kinnisvara ja tema käitumises ei väljendunud soov jätta

kohtuotsus täitmata.

Kohus ei saanud hagi tagamise korras seada hüpoteeki lepingupooleks mitteoleva isiku varale.

Kostjate 12. oktoobril 2022 sõlmitud lepingute tulemusena kuulus Soolahe kannisasi kostja II

lahusvara hulka. Kostja II maksis kostjale I omandi kaotuse eest hüvitist 450 000 eurot.

4. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu määruse

muutmata.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5

alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. märtsi 2024 määrusega kostja II määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

2(6)

2-23-9874

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi tagamise eeldused olid täidetud. Vastuseks

määruskaebuse väidetele selgitas ringkonnakohus, et praeguses etapis ei saanud kohus asuda

seisukohale, et nõude esitamine kostja II vastu pole üldse võimalik. Ühisvara suhe abikaasade

tehingutesse ning sellest tulenev solidaarvastutus on keerulised õiguslikud ja faktilised küsimused,

mistõttu on põhjendatud, et maakohus analüüsib õiguslikku küsimust ja selgitab välja asjaolud

menetluse käigus. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja II käitumise tõttu oli alust arvata, et

tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja II esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub kohtute määrused

tühistada ja jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hagi tagatud alusetult, sest hagi ei ole kostja II suhtes

perspektiivikas. Kostja II ei ole selle müügilepingu pool, milles nimetatud ostuhinna tasumise

kohustuse täitmata jätmise tõttu, esitas hageja hagi. Samuti ei laienenud temale lepingust tulenev

ostuhinna tasumise kohustus seaduse alusel. Üldjuhul ei teki ühe abikaasa sõlmitud lepingutest

abikaasade solidaarkohustusi, v.a juhul, kui abikaasa teeb tehingu perekonna vajaduste

rahuldamiseks, milleks ei ole teise abikaasa nõusolekut vaja (perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 1

koosmõjus PKS § 29 lg-ga 4), või teeb tehingu ühisvaraga, sh käsutab ühisvara hulka kuuluvat

vallasasja või õigust, mille puhul eeldatakse teise abikaasa nõusolekut (PKS § 29 lg 4 koosmõjus

PKS § 29 lg-ga 1). Praegusel juhul ei olnud tegu kummagi juhtumiga.

8. Hageja vaidleb kostja II määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja

kolmanda lause alusel tühistada. Kolleegium teeb ise uue määruse, millega jätab hageja hagi

tagamise taotluse rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium selgitab, et piiriülestes vaidlustes tuleb kohtutel kontrollida, kas vaidlus allub Eesti

kohtule ja missuguse riigi õigust tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada. Kuivõrd kostjate alaline

elukoht ei ole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis, tehakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja

kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) art 6 lg 1 järgi liikmesriigi kohtute alluvus

kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt. Eesti kohus peab sellises olukorras alluvuse kindlaks

tegema TsMS normide järgi. Kuna kostjad vastasid hagile ja ei vaidlustanud Eesti kohtu alluvust, on

Eesti kohus TsMS § 105 järgi pädev asja menetlema.

11. Kinnisasja müügilepingule kohalduva õiguse määramisel tuleb juhinduda Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusest (EÜ) nr 593/2008, mida kohaldatakse lepingulistele võlasuhetele (Rooma I

määrus). Rooma I määruse art 4 lg 1 p c järgi kohaldub müügilepingule kinnisasja asukohta

arvestades Eesti õigus. Abikaasade varasuhetele kohalduv õigus määratakse rahvusvahelise

eraõiguse seaduse § 58 lg 3, § 57 lg 1 ja § 6 alusel, mille järgi sõltub kohalduv õigus abikaasade

ühisest elukohast abielu sõlmimise ajal. Kostjad ei ole menetluses väitnud, et nende elukoht abielu

sõlmimise ajal ei olnud Eestis, mistõttu kohaldub abikaasade varasuhetele PKS regulatsioon.

12. Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi tagamise

taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav,

3(6)

2-23-9874

õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud

TsMS § 381 lg 2 kohaselt põhistatud ehk väiteid on põhjendatud selliselt, et põhjenduse õigsust

eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks (RKTKm 13.06.2018, 2-17-16889/38, p 12; 10.04.2024,

2-23-14464/21, p 11).

13. Üks hagi tagamise eeldustest on, et tagatav hagi on õiguslikult perspektiivikas ehk hageja

väidete õigsuse korral on hagil edulootus. Õiguslikult perspektiivituks saab pidada hageja nõuet,

mida ei ole hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul

alusel (RKTKm 21.12.2020, 2-20-5086/52, p 13). Kui hagi on õiguslikult perspektiivitu, jätab kohus

hagi tagamise avalduse rahuldamata (RKTKm 13.11.2023, 2-21-4820/61, p 16).

14. Praeguses asjas ei ole kohtud hagi tagamise taotlust rahuldades hinnanud nõuetekohaselt hagi

õiguslikku perspektiivikust. Nõude perspektiivikuse kaalumine hõlmab esialgse hinnangu andmist

sellele, kas hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral oleks nõude rahuldamine mõnel

materiaalõiguslikul alusel põhimõtteliselt võimalik. Kusjuures juhul, kui hagi on esitatud mitme

kostja vastu, tuleb hagi perspektiivi hinnata mõlema kostja suhtes eraldi. Hagi tagamise korras

kostjale II kuuluva kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga ei piisa, kui hagi on õiguslikult

perspektiivikas kostja I suhtes (RKTKm 10.04.2024, 2-23-14464/21, p 13).

15. Maakohus ei toonud hagi tagamise määruses välja, missuguse õigussuhte raames tekkinud

kohustuse täitmist hageja kummaltki kostjalt praeguses menetluses nõuab. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleneb hageja nõue kostja I vastu müügilepingust, kuid ringkonnakohus ei nimetanud

kostja II vastu esitatud nõude alusnormi, avaldades, et tegemist on keerulise õigusliku ja faktilise

küsimusega, mis saab vastuse põhimenetluses.

16. Riigikohus selgitas 31. jaanuaril 2008 asjas 3-2-1-134-07 tehtud otsuse p-s 13, et esimese astme

kohtud saavad keerulise õigusliku küsimuse korral õigussuhte kvalifitseerimist edasi lükata

olukorras, kus hinnatakse hagi perspektiivi menetlusse võtmisel, sest eelistada tuleb hagi menetlusse

võtmist ning keerulise õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Kirjeldatud seisukoht tuleneb

sellest, et TsMS § 371 lg 2 alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumine on kohtu õigus, mitte

kohustus. Samas saab kohus hagi tagada üksnes juhul, kui korraga esinevad kõik hagi tagamise

eeldused, sh on nõue õiguslikult perspektiivikas. Kui hagejal puudub õigus, mida tuleks kaitsta, ei

ole õigustatud ka teise poole õiguste piiramine hagi tagamise abinõude kaudu.

17. Hageja hinnangul tuleneb tema õigus nõuda kostjalt II kinnisasja müügihinna tasumist

müügilepingust, mille sõlmisid müüja ja kostja I. Esmalt selgitab kolleegium, et VÕS § 8 lg 2 järgi

on leping täitmiseks kohustuslik pooltele, sh on leping siduv ainult lepingu pooltele, mitte

kolmandatele isikutele (RKTKo 07.02.2008, 3-2-1-139-07, p 14). Kui üks abikaasadest on tehingu

teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses

ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused

kuuluvad ühisvarasse (vt ka PKS § 25). Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise

eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada (PKS § 19;

RKTKo 13.12.2017, 2-15-15138/56, p 18.1).

18. Kolleegium on varem leidnud, et ühisvara hulka kuuluvate esemete ja ühisvaral lasuvate

kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua selle, et kuigi ese kuulub abikaasadele ühiselt, vastutab

sellega seotud kohustuste eest vaid üks abikaasadest (RKTKo 13.12.2017, 2-15-15138/56, p 35.3).

Sarnaselt võib esemete ja kohustuste erinev käsitlus viia ka selleni, et mingi ese kuulub küll ühele

abikaasadest, kuid kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad (RKTKo 22.05.2019,

2-16-16114/65, p 31). Seega tuleb abikaasade vastutust võetud kohustuste eest hinnata eraldi

ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest.

4(6)

2-23-9874

19. Kuigi üldjuhul vastutavad lepingus kokku lepitud kohustuste täitmise eest lepingu sõlminud

isikud, võib abielusuhe osal juhtudel luua seaduse jõul kohustusi sellele abikaasale, kes ei osalenud

lepingu sõlmimisel. Kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust varaühisuse varasuhte korral

peamiselt PKS § 33. Mõlemad abikaasad vastutavad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga ja

ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste (PKS § 33 lg 1 p 2) täitmise eest ning

kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis

on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega (PKS

§ 33 lg 1 p 1) (RKTKo 22.05.2019, 2-16-16114/65, p 29).

20. Hagis ja hagi tagamise taotluses esitletud asjaoludest nähtuvalt on esmajoones küsimus selles,

kas hageja võib nõuda kostjalt II müügihinna tasumist tulenevalt sellest, et kostja II vastutab

müügihinna tasumise kohustuse täitmise eest oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses põhjusel,

et kostja I võttis kohustuse perekonna vajaduste rahuldamiseks (PKS § 18 lg 1) või kostja I sõlmitud

leping oli seotud ühisvara valitsemisega (PKS § 29 lg-d 1 ja 4). Pooled ei väitnud, et kostja II osales

lepingute sõlmimisel või leppis kokku solidaarkohustuse võtmises PKS § 33 lg 1 p 2 mõttes.

21. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka

varaühisuse varasuhte korral. Viidatud sätte järgi tekib abikaasade solidaarkohustus, kui korraga

esinevad kaks eeldust: tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või

perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja tehingu ulatus ei ületa abikaasade

elutingimuste kohast mõistlikku määra. Võrreldes kehtiva PKS § 18 sõnastust analoogse sättega

varasemas perekonnaseaduses, s.o PKS1995 § 20 lg-ga 2, mille järgi tekkis abikaasadel

solidaarvastutus kõikide varaliste kohustuste eest, mis võeti perekonna huvides, nähtub, et PKS § 18

kohaldamisala on oluliselt kitsam. Uute kriteeriumite lisamisega soovis seadusandja välistada

suuremate ühekordsete tehingute korral ühe abikaasa tegevuse tõttu abikaasadel solidaarvastutuse

tekkimise. Suuremate tehingute puhul peavad solidaarvastutuse tekkimiseks mõlemad abikaasad

lepingu sõlmimisel osalema ja väljendama tahet vastutada solidaarselt. Kuivõrd praeguse hagi

keskmes on müüja ja kostja I sõlmitud kinnisasja müügileping, mis jääb PKS § 18 mõjualast välja,

ei saanud sellest lepingust PKS § 18 lg 1 alusel kostjale II kohustusi tekkida.

22. Kostjale II ei saanud sõlmitud müügilepingust kohustusi tekkida ka tulenevalt ühisvara

valitsemisest PKS § 29 lg-te 1 ja 4 alusel. PKS § 29 lg 1 hõlmab väga erinevaid tehinguid ja

põhjendatud ei ole lähenemine, et abikaasad on kõigi ühisvara valitsemise tehingute korral

abstraktselt solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad. Abikaasal saab ka ühisvara ühise valitsemise

korral tekkida kolmanda isiku vastu kohustus üksnes juhul, kui tal on selle kolmanda isikuga mõnel

VÕS §-s 3 nimetatud alusel tekkinud võlasuhe. Kui ühisvara valitsemisega seotud kohustus tuleneb

lepingust, saab abikaasal olla kohustus täita lepingut vaid siis, kui ta on lepingupool. Mõlemad

abikaasad on tehingupooled, kui nad on mõlemad teinud kolmandale isikule tahteavalduse tehingu

tegemiseks või kui nad on tehingupooled eripärase seadusjärgse esindusõiguse kaudu perekonna

vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingute korral PKS § 18 või PKS § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes.

23. Kolleegium nõustub kostja II määruskaebuses esitatud väitega, et hagis ja hagi tagamise

taotluses esile toodud asjaolude kohaselt ei ole kostja II vastu esitatud hagil edulootust, mistõttu ei

ole täidetud TsMS §-s 377 sätestatud hagi tagamise eeldused. Eelneva tõttu tuleb nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määrus tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab hageja hagi tagamise

taotluse rahuldamata.

24. TsMS § 388 lg 6 kohaselt omandab kinnisasja omanik hagi tagamise tühistamisel hüpoteegi ja

tema taotlusel kustutatakse kohtulik hüpoteek hagi tagamise tühistamise määruse alusel

kinnistusraamatust.

5(6)

2-23-9874

25. Kolleegium märgib, et võimalik hagi tagamata jätmine selle õigusliku perspektiivituse tõttu ei

välista iseenesest hagi menetlemist, st ei ole välistatud, et hagi osutub hiljem siiski õiguslikult

perspektiivikaks ja rahuldatakse (RKTKm 04.11.2015, 3-2-1-121-15, p 10).

26. Käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes,

mistõttu jaotatakse hagi tagamisega seotud menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest

menetluskulude jaotusest.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)