3-24-86/62 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-86

Haldusasi

Y.Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.12.2023

otsuse nr 12310080021-1 tühistamiseks ning Politsei-

ja Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Y.Y , esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja R.W

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 10.12.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y.Y apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.04.2024

otsus haldusasjas nr 3-24-86 muutmata.

2. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud kulud riigi kanda. Muud

menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

4. Lõpetada Y.Y-le riigi õigusabi andmine.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 16.01.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-24-86

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Senegali Vabariigi kodanik Y.Y (kaebaja) saabus Eestisse 08.10.2023 Läti Vabariigist,

kuhu ta oli ebaseaduslikult sisenenud Valgevene Vabariigist. Kaebaja esitas rahvusvahelise

kaitse taotluse 08.10.2023 pärast seda, kui ta peeti Tallinna Lennujaamas kinni. Kaebaja

kasutas reisimiseks võltsitud Prantsusmaa kodaniku isikutunnistust. Kaebaja märkis

rahvusvahelise kaitse taotluse põhjenduseks, et soovis sõita Soome kaudu onu juurde

Prantsusmaale eesmärgiga leida seal tööd.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 08.12.2023 otsusega nr 12310080021-1 kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi, tegi kaebajale

seadusliku viibimisaluse lõppemisel kohe sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Senegali ja

kohaldas sissesõidukeeldu Eestisse ning Schengeni alale viieks aastaks.

Kaebaja ei vasta välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 4 lg-s 1

sätestatud pagulase mõiste määratlusele. Tema päritoluriigist lahkumise põhjuseks olid

majanduslikud probleemid.

Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Ta ei toonud välja ühtegi asjaolu, mille

tõttu võiks ta Senegalis sattuda tõsisesse ohtu. Päritoluriigi teabe kohaselt võivad relvastatud

kokkupõrked toimuda Casamance piirkonnas, kuid tegemist ei ole sellise intensiivsusega

konfliktiga, mis võiks seada ohtu iga Senegali territooriumil viibiva inimese elu. Puudub alus

arvata, et kaebajat ohustaks Senegali naasmisel surmanuhtlus, alusetu kriminaalkaristus vms

inimväärikust alandav kohtlemine.

Põgenemisohu tõttu tuleb kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

72 lg 2 p 1 alusel teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks vabatahtliku lahkumise tähtaega

määramata. Kaebajaga seotud asjaolusid arvestades (ebaseaduslik Eestisse saabumine,

võltsitud dokumentide kasutamine, soov jõuda Prantsusmaale sugulaste juurde, enda

ametivõimude eest varjamine) on alust kahelda, et ta asuks vabatahtlikult täitma

lahkumisettekirjutust ega liiguks teistesse Schengeni riikidesse. Puuduvad alused, et jätta

sissesõidukeeld kohaldamata või vähendada selle kestust.

3. Y.Y esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 08.12.2023 otsuse tühistamiseks ning

PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Ehkki kaebaja ei nimetanud haldusmenetluses otseselt selliseid asjaolusid, mille tõttu ta võiks

sattuda oma päritoluriigis tõsisesse ohtu, näitab päritoluriigi teave ja tegelik olukord, et ka

tavalistel inimestel on Senegalis ohtlik. Kuigi relvastatud kokkupõrked toimuvad valdavalt

Casamance piirkonnas, võivad need laieneda ka mujale. Senegalis toimuvad konfliktid on

tõsised ning ohustavad inimeste elu ja tervist. Kaebajat võib naasmisel oodata inimväärikust

alandav kohtlemine, nt meeleavaldustel osalemisel kinnipidamine. Kaebaja ei esitanud

taotlust eesmärgiga kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi. Asjaolu, et kaebaja saabus

Eestisse ebaseaduslikult Lätist ning ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel

võimalusel, on seletatav sellega, et ta ei teadnud, kuidas see protseduur käib. Pärast asja

endale selgeks tegemist esitas ta taotluse.

2(6)

3-24-86

Vastustaja ei hinnanud lahkumisettekirjutuse tegemisel õigesti kaebajaga seotud asjaolusid.

Vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, milles seisneb kaebaja põgenemise oht. Kaebaja

väljasaatmine Senegali oleks vastuolus VSS §-s 171 sätestatud põhimõttega.

Sissesõidukeelu määramise aluseks ei saa olla kaebaja tervislik seisund ega see, et kaebajal ei

ole Eestis majanduslikke huve, vara või sugulasi. Viieaastane sissesõidukeeld ei ole

proportsionaalne. Kaebaja ei kujuta endast ohtu Eesti julgeolekule.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 08.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p

1). Kohus jättis riigi kanda kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu, samuti

tõlkekulud, mille tasumise kohustusest vabastati kaebaja menetlusabi korras. Muud

menetluskulud jäid poolte endi kanda (resolutsiooni p-d 2 ja 3). Kohus nõustus PPA otsuse

põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Õige on PPA väide, et kaebaja saabus Euroopasse üksnes sooviga parandada oma

majanduslikku olukorda, mitte põhjusel, et Senegalis oleks tema elu olnud ohus. Kaebajat

ajendasid Senegalist lahkuma tööpuudus ja tahe parandada enda elujärge (sh vabaneda

võlgadest).

Kaebuse argumendid seonduvad üksnes täiendava kaitsega (VRKS § 4 lg 3). Kaebaja väited,

et tema elu võiks olla ohus pelgalt Senegali tagasi pöördumise korral, ei ole kooskõlas

päritoluriigi info ja kaebaja isiklike asjaoludega. Täiendava kaitse vajaduse hindamisel tuleb

võtta arvesse, kus taotleja elas ja töötas ning milline on selle piirkonna turvalisuse tase.

Kaebaja kirjeldas PPA-le oma elu Senegalis ning tema selgituste kohaselt elas ta koos

vanematega ja püüdis oma elujärge parandada, ent ebaõnnestunult. Ühestki vastusest ei nähtu,

et kaebaja oleks tundnud end ebaturvaliselt või muul viisi ohustatuna. Täiendava kaitse

eesmärk on võimaldada kaitset isikule, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle kodumaale

naasmine seaks ta elu tõsisesse ohtu. Vaesus ja tööpuudus ei ole selline tõsine oht. Kaebaja

kordab kaebuses, et Casamance piirkond ei ole turvaline, kuid kaebaja elas Dakaris. Tegemist

ei ole naaberpiirkondadega. Linnulennult jääb Dakari ja Casamance piirkonna vahele Gambia

riik. Dakaris võib samuti esineda juhuslikku vägivalda, kuid tegemist ei ole tõsise ohuga

VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Senegali on Euroopas üldjuhul peetud turvaliseks päritoluriigiks

ning ei nähtu erilisi asjaolusid, miks peaks siinses asjas asuma teistsugusele seisukohale. Ka

kaebaja enda kirjeldused ei veena, et Senegali oleks põhjust pidada ebaturvaliseks.

Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et ta ei elanud konfliktipiirkonnas või kohas, kus toimuvad

relvastatud konfliktid. Ehkki pärast esindaja korduvaid küsimusi rääkis kaebaja, et Dakari

tänavatel võib olla ohtlik, kinnitas ta, et seal ei ole sõjalist konflikti. Kaebajal endal ei ole

olnud tema kirjeldatud rünnakutega kokkupuuteid. Lisaks kinnitas kaebaja, et politsei sekkub

konfliktidesse, kuigi kaebaja hinnangul ei ole see tõhus. Kokkuvõttes ei ole alust anda

kaebajale täiendavat kaitset.

PPA ei viidanud lahkumisettekirjutuses pelgalt VSS §-s 68 nimetatud alusele, vaid analüüsis

kaebaja põgenemise ohtu laiemalt. Kaebaja ütlused kogumis kinnitavad, et tema soov oli

liikuda Prantsusmaale ning ükski teele tekkinud takistus ei muutunud tema meelt. Seejuures

kasutas kaebaja võltsitud dokumenti ja varjas end erinevates riikides ametiasutuste eest.

Kaebaja põgenemise ohtu on hinnatud ka tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

menetluses ja need põhjendused on endiselt asjakohased (vt haldusasi nr 3-23-2232).

Sissesõidukeeld kujutab endast Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise

meedet, mis tagab, et pärast kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist ei tohi see inimene

seaduslikult naasta liikmesriikide territooriumile. Seega on sissesõidukeelu kohaldamisel

preventiivne, heidutav mõju. VSS § 74 lg 2 sätestab, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku

lahkumise tähtaega, kohaldatakse tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Lühemaks

3(6)

3-24-86

asjaks võib sissesõidukeeldu kohaldada või jätta selle kohaldamata, kui eelnimetatud tähtaeg

oleks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3) või esineksid humaansed

kaalutlused (VSS § 74 lg 4). Eestis on lubatud kohaldada sissesõidukeeldu kõikide

välismaalaste suhtes, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Riigil peab olema võimalik

piirata välismaalase, kes on kuritarvitanud talle antud viibimis- või elamisluba, riiki

sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Riigikohus selgitas 01.10.2019 otsuse nr 3-

18-1891 p-s 16, et VSS § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas

sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne. Sealjuures tuleb juba lahkumisettekirjutuse tegemisel korrektselt kaaluda

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist, kuna sellega kaasneb

imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Siinsel juhul on PPA seda teinud. Kaebaja ei ole

toonud välja asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu tähtaja lühendamise või selle

kohaldamata jätmise. Sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud mh selleks, et heidutada

isikuid rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi mitte

kuritarvitama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Y.Y palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2

ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus.

Halduskohus leidis põhjendamatult, et Senegali tagasi pöördumine on kaebajale ohutu. Sellele

viitab PPA otsuses välja toodud päritoluriigi info. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ka

Dakaris pole kaebajal turvaline, teda võidakse seal rünnata ja politseilt ei ole abi loota.

Senegali elanikuna saab kaebaja kinnitada, et tegemist ei ole turvalise riigiga.

Kaebaja väljasaatmine Senegali on vastuolus VSS §-s 171 sätestatud põhimõttega. Eestis oli

kaebajal turvaline. Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole Euroopa Liidus

ega Schengeni alal viibimise õigusi kuritarvitanud.

Kaebaja esitas 10.12.2024 apellatsioonkaebuse täienduse seoses asjaoluga, et kaebaja on

Senegali välja saadetud. Kaebaja selgitas, et kui ringkonnakohus ei pea kaebaja väljasaatmise

tõttu võimalikuks tühistada PPA 08.12.2023 otsust tervikuna või lahkumisettekirjutuse osas,

taotleb kaebaja PPA otsuse õigusvastasuse tuvastamist.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

8. Kaebaja saadeti 20.08.2024 Eestist välja Senegali (dtl 445). Kaebaja esindaja selgitas

ringkonnakohtu 10.12.2024 istungil, et kaebaja on teadlik kohtuistungi toimumise ajast ja

võimalusest osaleda istungil videosilla vahendusel, kuid kaebaja ei soovinud istungist osa

võtta. See ei takista siiski ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse sisulist läbivaatamist, sh ei ole

hoolimata kaebaja väljasaatmisest takistust jätkata menetlust PPA 08.12.2023 otsuse

tühistamise nõudega.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. PPA on õigesti

kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükanud, teinud talle lahkumisettekirjutuse ja

kohaldanud sissesõidukeeldu. Seega ei olnud kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

10. Rahvusvahelise kaitse süsteem on mõeldud eelkõige inimesele, kes ei saa oma

päritoluriiki tagasi pöörduda selle tõttu, et teda ähvardab seal tagakiusamine rassi, usu,

4(6)

3-24-86

rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu (VRKS § 4 lg 1).

Täiendava kaitse (VRKS § 4 lg 3) saab anda inimesele, kelle suhtes on alust arvata, et tema

tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sh

surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes

ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2)

või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute

kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3).

Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis

reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi

kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu

praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07,

C-285/12 ja C-542/13). Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid välja toonud, mistõttu on PPA tema

taotluse õigesti tagasi lükanud (VRKS § 20 lg 2).

11. Apellatsioonkaebuses on korratud väiteid, millele halduskohus on otsuses piisavalt ja

asjakohaselt vastanud. Kaebaja haldusmenetluses ja halduskohtus antud ütlustest tuleneb

selgelt, et ta lahkus Senegalist enda ja oma perekonna raske majandusliku olukorra tõttu ning

soovis jõuda Prantsusmaale, et leida seal tööd ning aidata teenitud rahaga oma perekonda.

Need asjaolud ei anna alust tunnustada kaebajat pagulasena või anda talle täiendav kaitse

(VRKS § 4 lg-d 1 ja 3). Ringkonnakohtule ei ole teada uusi faktilisi asjaolusid, sh puudub

selline uus päritoluriigi teave, mis annaks aluse asuda kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse

lahendamisel teistsugusele seisukohale. Kaebaja esindaja ja PPA kinnitasid ringkonnakohtu

10.12.2024 istungil, et ka neil ei ole mingit uut informatsiooni peale selle, et kaebaja viibib

Senegalis.

12. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks

(VSS § 7 lg 1). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt VSS § 72 lg-d 1, 11) võib

jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta

rahvusvahelist kaitset seetõttu, et tema taotlus on põhjendamatu (VSS § 72 lg 2 p 2).

Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja

kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3).

13. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus jäi rahuldamata ja tal ei olnud Eestis viibimiseks

muud alust. Kaebajale tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus lahkuda päritoluriiki oli selle

tegemise ajal õiguspärane. Kaebaja ei ole välja toonud ühtki konkreetset asjaolu, mille PPA

jättis haldusmenetluses arvesse võtmata. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud uusi asjaolusid,

mis lükkaks ümber vaidlustatud haldusakti järeldused, et kaebaja väljasaatmine Senegali ei

riku VSS §-s 171 sätestatud keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole alust arvata, et kaebajat

ähvardaks Senegali tagasi pöördumise korral tagakiusamine või reaalne võimalus sattuda

päritoluriigis tõsisesse ohtu. Kaebaja on juba üle kolme kuu tagasi Senegalis, kuid ei ole oma

esindajale ega kohtule teada andnud ohust oma elule või tervisele.

14. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks (VSS § 74 lg 2).

Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks

või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4).

15. Kaebusest ja apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta

mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui

viis aastat või jätta see kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel (vt humaansete kaalutluste

kohta nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Pärast

sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud ei ole sissesõidukeelu õiguspärasuse

5(6)

3-24-86

seisukohalt olulised (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p

18). Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik

taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist

(VSS §-d 75 ja 32).

II

16. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma

algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt

esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi

andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Riigi õigusabi

andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma

õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid

kasutataks säästlikult. VRKS § 252 lg 2 kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse

rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud.

17. Kaebaja saadeti 20.08.2024 Eestist välja Senegali (dtl 445). Ta on saanud realiseerida

oma edasikaebeõigust. Kaks kohtuastet on pidanud tema kaebust põhjendamatuks.

Ringkonnakohus ei näe vajadust, et advokaat peaks jätkama menetluses osalemist ja

põhjendamatult suurendama riigi õigusabi kulusid olukorras, kus isik on Eestist lahkunud ja

oma päritoluriiki tagasi pöördunud. Asjaolu, et kaebaja ei soovinud osaleda videosilla

vahendusel ringkonnakohtu istungil ja põhjendas seda oma esindajale sellega, et PPA on ta

juba Eestist välja saatnud, lubab arvata, et kaebaja on tõenäoliselt kaotanud huvi oma asja

edasise menetlemise vastu. Eeltoodut arvestades tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada.

18. Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat

RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse

alusel kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse.

Ringkonnakohus teeb selle kohta eraldi määruse.

III

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Kaebaja on saanud riigi

õigusabi selle kulude hüvitamise kohustuseta ja menetlusabi tõlkimiseks. Need kulud

ringkonnakohtus jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud

menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

20. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada kohtuotsuse viisil, et kaebaja nimi

asendatakse tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)