2-21-12736/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. detsember 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-12736

Tsiviilasi

Eileen Kubparti ja Arvi Tamme hagi OÜ

Mauleman vastu hinna alandamisest tulenevalt

enam tasutud raha ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7560 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. aprilli 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eileen Kubparti ja Arvi Tamme apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad (apellandid):

Eileen Kubpart (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Arvi Tamm (isikukood XXXXXXXXXXXX)

lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk

Kostja (vastustaja) OÜ Mauleman (registrikood

10607571), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Margo Normann

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 5. aprilli 2024 otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.

2. Jätta Eileen Kubparti ja Arvi Tamme apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 20% ulatuses Eileen Kubparti

ja 80% ulatuses Arvi Tamme kanda. Mõista OÜ Mauleman kasuks menetluskulude

katteks välja Eileen Kubpartilt 117,12 eurot ja Arvi Tammelt 468,48 eurot.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hagejad nõuavad kostjalt 7000 euro ja viivise välja mõistmist tulenevalt hinna

alandamisest ning taotlevad menetluskulude jätmist kostja kanda.

Hagejad ja kostja sõlmisid 10. augustil 2020 kinnistute müügilepingu, millega kostja müüs

hagejatele kinnistu asukohaga X, XXXXXXX küla, X vald, XXXX maakond, registriossa nr

XXXXXXXX (X kinnistu) ja kinnistu asukohaga XX, XXXXXXX küla, X vald, XXXX

maakond, registriossa nr XXXXXXXX (XX kinnistu), hinnaga kokku 85 000 eurot. Hagejad

on müügihinna kostjale tasunud.

Müügilepingu p-s 1.10.6 kinnitas kostja, et X kinnistul asuvasse majja tuleb vesi kaevust ja et

kinnistul ei ole varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejaid teavitanud või mida hagejad ei

saanud ülevaatuse käigus märgata. Kui hagejad hakkasid sügisel 2020 kinnistuid kasutama,

selgus, et vesi kaevus ainult vähenes, uut vett kaevu juurde ei tulnud ning vesi polnud

joogikõlbulik. Hagejad tellisid kaevu ülevaatuse ja kaevu puhastamise. OÜ Elu Allikas 1.

märtsil 2021 koostatud akti kohaselt oli vesi kaevus hägune ja kollane ning kaev täitus

pinnasevee arvelt, aktiivset veesoont kaevus ei olnud.

Hagejad teatasid 29. märtsil 2021 kostjale, et kaev ei vasta nõuetele, ning esitasid 28. aprillil

2021 kostjale avalduse X kinnistu müügihinna alandamiseks 8000 euro võrra. Enne kinnistute

ostmist hinnati X kinnistu 80 000 eurole ning eksperthinnangus arvestati sellega, et elamut

varustatakse veega salvkaevust. Ilma kaevuta hindas ekspert X kinnistu väärtuseks 73 000

eurot. Hagis nõuavad hagejad hinnavahe 7000 euro tagastamist. Kostja ei ole hagejatele

enammakstud summat tagastanud.

X kinnistu ei vasta lepingutingimustele, sest lepiti kokku, et vesi tuleb majja kaevust. Hagejad

said eeldada, et veevarustus on elamule vajaliku kvaliteediga, st veevarustus on pidev ja vee

kvaliteet vastab joogivee nõuetele. Tegelikult on kaevuvesi pinnavesi, vett ei tule juurde ning

vesi on kollane ja hägune. Kostja seda enne müügilepingu sõlmimist hagejatele ei avaldanud,

kuigi teadis kaevu puudustest. Viimast on kinnitanud üleandmise juures viibinud maakler ja

seda kinnitab ka kostja saadetud puurkaevu hinnapakkumine, samuti ütles kostja, et jõi

kaevuvee asemel allikavett. Hinna alandamise eeldused on täidetud.

Kostja väide, et hagejad on taotlenud puurkaevu rajamiseks toetust, ei ole asjakohane.

Hagejad nõuavad hinna alandamist, mitte kahju hüvitamist. Ei ole õige, et hagejad ei teatanud

kaevuprobleemist kohe. Hagejad teatasid kostjale kaevu ülevaatuse tulemusest ühe kuu

jooksul akti saamisest. Tuleb arvestada, et kostja teadis puudusest enne müügilepingu

sõlmimist, kuid jättis selle hagejatele ütlemata.

2. Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate

kanda.

Hageja Arvi Tamm käis enne kinnistute ostmist korduvalt nendega tutvumas ning kinnitas, et

on kinnistute, sh salvkaevu, seisukorraga kursis. Kostja ei ole väitnud, et salvkaevu vesi on

joogikõlbmatu. Aja jooksul, mis kostja kinnistut kasutas, ei olnud probleeme ka vee

kogusega. Kostja teatas hagejatele, et kinnistule on tellitud puurkaev, ja edastas kaks päeva

pärast tehingut Balti Puurkaev OÜ hinnapakkumise. Salvkaevud toituvad pinnaveest,

põhjavesi sinna ei ulatu. Hagejad lasksid kaevu süvendada, kaevu ümberehitamisel tehti

olulisi vigu ja süvendamisega rikuti veevarustus. Vee kvaliteedi kohta ei ole hagejad

dokumente esitanud. Hagejate väidetud puudus ei ole tõendatud.

Hagejad on taotlenud hajaasustuse programmist toetust puurkaevu rajamiseks, mistõttu ei ole

õige sama summat kostjalt nõuda. Kui kaev oli müügi hetkel tõesti kasutuskõlbmatu, võiks

hagejate nõue olla maksimaalselt uue salvkaevu rajamise kulu, mis on kuni 900 eurot koos

käibemaksuga. Kostja on pakkunud hagejatele kompromissina 1158,30 eurot. Hagejad

nõuavad kostjalt sisuliselt puurkaevu rajamise kulu, kuid kinnistul puurkaevu puudumine ei

saa olla varjatud puudus. X kinnistu müügihind ilma veevarustuseta võib olla samuti 80 000

eurot, sest ekspert on teises hindamisaktis märkinud hindamistulemuse täpsuseks pluss-miinus

10%.

Hagejad ei teatanud kaevuprobleemist mõistliku aja jooksul. Hagejad on ise avaldanud, et

veepuudus tekkis kahe nädalaga, kuid hiljem oma seisukohta muutnud. Ei ole usutav, et kui

vesi kaevus oli augustis kollakas ja hägune, said hagejad sellest teada alles järgmise aasta

märtsis.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 5. aprilli 2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hagejate kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt peavad hagejad, kes nõude alusena hinna alandamisele

tuginevad, tõendama hinna alandamise eeldusi, sh seda, et müügilepingu ese ei vastanud

lepingutingimustele, st oli puudustega.

Hagejad tuginevad sellele, et kinnistul olev kaev ei vastanud nõuetele ega varustanud elamut

veega. Müügilepingu punkti 1.10.6 avaldust „kinnistul tuleb vesi majja kaevust“ tuleb

tõlgendada selliselt, et majja saab kaevust elamise tarbeks vajaliku vee. Enne müügilepingu

sõlmimist koostatud eksperthinnang tõendab, et hagejad teadsid enne lepingu sõlmimist, et X

kinnistul on salvkaev, kuhu tuleb vesi maapinnalähedasest põhjaveekihist või pinnaseveest.

On üldteada asjaolu, et kuivemal ajal võib salvkaevus olla veetase madalam ning vee

kvaliteedi ja piisava koguse tagamiseks tuleb kaevu regulaarselt hooldada. Kinnisvaramaakler

Nele Sõmeri 22. septembri 2021 e-kiri ja kostja 10. augusti 2020 e-kiri tõendavad, et kostja

teavitas hagejaid salvkaevu omadustest vahetult pärast müügilepingu sõlmimist samal päeval

kinnistute üleandmisel. Kuna hagejad võtsid kinnistute omandi ja valduse vastu, siis on

usutav, et nad soovisid sellistel tingimustel ja hinnaga kinnistuid osta.

Tulenevalt VÕS § 218 lg-st 1 tuleb asja lepingutingimustele vastavust kontrollida asja

üleandmise hetke seisuga. Hagejad ei ole tõendanud, et X kinnistu üleandmise hetkel ei olnud

kaevus mõistlikuks tarbimiseks vajalikku vett või oli vesi tarbimiseks kõlbmatu. Elu Allikas

OÜ akt ei tõenda kaevuvee kvaliteeti, sh joogiks kõlbmatust. Puuduvad andmed selle kohta, et

vee mikrobioloogilisi ja keemilisi näitajaid oleks üldse analüüsitud. Tõendist saab teha

järelduse, et kaevus oli vesi olemas ja see kadus pärast hagejate tellitud puhastus- ja

süvendamistöid. Tunnistajate ütlused tõendavad, et X kinnistu kaevust on maja veega

varustamisega olnud ajuti probleeme, kuid ei tõenda, et kinnistu üleandmise ajal ei olnud

võimalik mõistlikus koguses majja tarbevett saada või ei olnud vesi tarbimiseks kõlbulik.

Maakohus järeldas, et hinna alandamise esmane eeldus – müüdud asja lepingutingimustele

mittevastavus – ei ole tuvastatav.

Maakohus nõustus kostjaga, et isegi kui lepingutingimustele mittevastavus oleks esinenud, ei

teavitanud hagejad kostjat sellest mõistliku aja jooksul. Hagejad pidid kaevuga seotud

probleemidest teadma hiljemalt 2020. aasta augustis, kuid teatasid sellest kostjale alles 29.

märtsil 2021. Hagejad tellisid kaevu süvendamise tööd ja võtsid kostjalt võimaluse väidetav

puudus fikseerida, see parandada vms. Maakohus leidis, et hagejad on puudusest teatamise

kohustust rikkunud ega saa seetõttu enam asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda

ning isegi kui puudus esineks, siis kostja selle eest ei vastuta.

Maakohus nõustus kostjaga ka selles, et isegi kui hinna alandamine oleks kehtiv, siis ei ole

hagejad tõendanud hinna alandamise ulatust. VÕS § 112 lg 1 järgi võib hinda alandada

võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtega kohase täitmise väärtusesse.

Hagejad esitasid lisaks müügieelsele hindamisaktile eksperthinnangu, mille koostamisel on

arvestatud, et elamus veevarustus puudub. Ei ole aga tõendatud, et müügilepingu sõlmimise

ajal oleks majas veevarustus puudunud. Kinnistul oli salvkaev, milles küll kuivemal ajal võis

vett olla vähem ja mille kvaliteet ei pruukinud olla nii hea kui puurkaevuveel, kuid see ei

tähenda, et majas oleks veevarustus puudunud. Eksperthinnang ei tõenda seega mittekohase

täitmise väärtust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 5. aprilli 2024

otsuse tühistamist ning uue otsusega hagi rahuldamist ja menetluskulude kostja kanda jätmist.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1)

on maakohus küll tuvastanud, et kostja teatas vahetult pärast müügilepingu sõlmimist

kinnistute üleandmisel hagejatele kaevuprobleemist, kuid kohus on teinud sellest vale

järelduse. Seda, et kaevuvesi ei kõlba joomiseks ja rajada tuleb puurkaev, oleks kostja

pidanud hagejatele ütlema enne müügilepingu sõlmimist. Selle asemel kinnitas kostja

müügilepingus, et vesi tuleb majja kaevust, ning varjas seega puudust enne müügilepingu

sõlmimist ja müügilepingu sõlmimisel. Teavitamist pärast müügilepingu sõlmimist ei saa

samastada lepingueelse teavitamisega. On õige kohtu seisukoht, et mõlemad pooled mõistsid

müügilepingu p 1.10.6 avaldust „kinnistul tuleb vesi majja kaevust“ selliselt, et kaevust on

võimalik saada majja elamiseks vajalik tarbevesi. Hagejad ei ostnud kinnistut selliselt, et nad

nõustusid sinna rajama puurkaevu ja teadsid, et vesi pole joogikõlbulik. Kohus samastas

kinnisasja üleandmise omandi vastuvõtmisega. Selline seisukoht ei ole õige;

2)

on maakohus valesti hinnanud Elu Allikas OÜ akti. Kui vesi on kollane ja hägune, siis ei

pea tegema eraldi analüüse vee mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate kohta, kuna vee

joogikõlbmatust saab hinnata ka visuaalselt. Kollakas ja hägune vesi ei ole juba visuaalse

vaatluse põhjal joogikõlbulik. Tõendeid kogumis hinnates oleks saanud järeldada vee

joogikõlbmatust;

3)

on maakohus ekslikult leidnud, et hagejad teadsid enne müügilepingu sõlmimist X

kinnistul asuvast salvkaevu tüüpi kaevust, kuhu tuleb vesi maapinnalähedasest põhjaveekihist

või pinnaseveest. Keskkonnaministri 9. juuli 2015 määruse nr 43 § 2 p-i 3 järgi on salvkaev

kaev, mis saab vee maapinnalähedasest põhjaveekihist, mitte sadeveest. Hagejad teadsid, et

kinnistul on selline kaev, mis saab vee maapinnalähedasest põhjaveest. Tihendamata

rakkevahede tõttu jooksis sadevesi kaevu ja seetõttu võiski vesi olla joogikõlbmatu;

4)

ei ole maakohus kohaldanud VÕS § 221 lg-t 1, mille kohaselt võib ostja

lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja lepingutingimustele

mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja

lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda

ostjale. Seega võisid hagejad kostjat teavitada pool aastat hiljem ja puudusele tuginemine on

kehtiv;

5)

ei ole õige, et hagejad võtsid kostjalt võimaluse väidetav puudus fikseerida, see

parandada vms. Kostja fikseeris puuduse 10. augustil 2020 kinnistute üleandmisel ja teatas, et

soovituslik on rajada puurkaev. Kostja pole puurkaevu rajanud ega pakkunud selle rajamist;

6)

on vastuoluline maakohtu järeldus, et müügilepingu kohaselt on võimalik kaevust saada

majja elamiseks vajalik tarbevesi, kuid ei ole oluline, millise kvaliteediga vesi majja tuleb, ja

igasugune vesi on maja veega varustamine. Kui elamiseks vajalikku tarbevett majja ei tule,

siis maja veega varustamist kaevu kaudu ei toimu. Hagejate hinnangul on tõendatud maja

veevarustuse puudumine müügilepingu sõlmimisel ning seega tõendab eksperthinnang

mittekohase täitmise väärtust, sest see on antud arvestusega, et elamus veevarustus puudub.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks

või muutmiseks puudub alus, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud

hagejate kanda.

1)

Hagejad ei ole tõendanud, et X kinnistu ei vastanud lepingtingimustele, nad ostsid

kinnistu, mida varustas veega salvkaev. Hagejad tegid puurkaevu rajamise soovitusest

järelduse, et kaevuvesi oli joogikõlbmatu. Kostja meelest maakleri kinnitus sellele ei viita.

Kui elamu lähedal voolab allikas, siis allikavee kasutamine ei osunda salvkaevus vee

kõlbmatusele. Lisaks ei olnud selle avalduse ajal hagejate kinnisomand veel tekkinud ja

valdus vastu võetud. Hagejad võtsid kinnistu vastu ilma ühegi pretensioonita ja esitasid

pretensiooni alles 29. märtsil 2021. Pretensioonis ei olnud juttu kaevuvee kõlbmatusest, vaid

ainult vee kogusest. Maakohus leidis õigesti, et hagejad ostsid kinnisasja, millel asus

salvkaev, ja salvkaevule on iseloomulik, et see ei saa vett sügvamast põhjaveekihist ning

teatud tingimustel võib esineda probleeme veevarustuse ja veekvaliteediga.

2)

Hagejad ei tõendanud, et kinnistu üleandmisel ei olnud kaevus vett või et vesi oleks olnud

joogikõlbmatu. Tunnistaja ütlused, et 1992. aastal oli kaevu veevarustusega probleeme, ei

kinnita, et samad probleemid esinesid 2020. aastal. Lisaks ütles tunnistaja, et 2022. või 2021.

aastal käis ta XXXXXX kinnistul ja hageja Arvi Kuppart ütles talle vee kohta, et „midagi

sealt ikka saab“. Vett ei jätkunud, kui veevarustus tuli tagada 50–60 inimesele. Maakohus

tuvastas seega õigesti, et pole tõendatud, et kinnistu üleandmisel ei olnud kaevus vett või

veekvaliteediga oli probleeme.

3)

Kinnistu hindamisel ei saa lähtuda sellest, et kinnistul veevarustus puudus. Kinnistut

varustab veega salvkaev ja ilmast tingitud kõikuv veekogus ei ole samastatav veevarustuse

puudumisega.

4)

Maakohus järeldas õigesti, et kui salvkaevuga oleks olnud probleeme, ei teavitanud

hagejad kostjat sellest mõistliku ja jooksul. Isegi kui hagejad avastasid puuduse sügisel 2020,

on kuus kuud igapäevaselt vajaliku veevarustuse puudumisest teatamiseks ebamõistlikult pikk

aeg. Hagejad pidid samas puudusest teada saama 2020. a augustis, sest Elu Vesi OÜ akti järgi

telliti tööd 2020. a augustis. Teatamisega hilinemine ei ole ka mõistlikult vabandatav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb

muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus

kantud menetluskulud jäävad hagejate kanda vastavalt nende menetluses osalemise

proportsioonile.

7. Hagejad esitasid kostja vastu nõude VÕS § 112 lg 1–3 alusel müüdud asja puuduse tõttu

hinna alandamise tulemusena enammakstud 7000 euro ja viivise väljamõistmiseks.

8. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Pooled

vaidlevad selle üle, millises seisukorras oli X kinnistul asuv kaev müügilepingu sõlmimise ja

kinnisasja üleandmise ajal ning kas hagejatel on alus nõuda hinna alandamist ja enammakstu

tagastamist. Hagejate hinnangul on maakohus hinnanud valesti tõendeid ja eksinud,

tuvastades, et lepingu ese vastas lepingutingimustele.

8.1. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kaevu küsimus kerkis poolte vahel alles pärast

lepingu sõlmimist. Selle kohta, et kaevu seisukorda oleks arutatud varem, tõendeid esitatud ei

ole.

Õigus on ka hagejatel, et asja seisukorra kohta tuleb ostjale infot anda enne lepingu sõlmimist.

See info on ostjale vajalik ostuotsuse tegemiseks. Seda eesmärki täidab muu hulgas

müügilepingus müüjale teadaolevate puuduste üleslugemine koos kinnitusega, et rohkem

puudusi asjal müüja teada ei ole. Pärast lepingu sõlmimist avaldatu enam lepingu osaks ei ole

ega välista müüja vastutust varjatud puuduste eest.

Maakohus ei arvestanud, et pooled olid müügilepingus sõlminud ka omandi üleandmise

kokkuleppe ja teinud avalduse kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks (p 6.3). Lepingu

ja avalduse edastas kinnistusosakonnale notar (p 8.4). Omand tekib küll alles

kinnistusraamatu kandega, kuid hagejad ei saanud pärast lepingu allkirjastamist (ja riigilõivu

tasumist) enam mõjutada kande tegemist. Kinnistamisavalduse saavad tagasi võtta selle

esitanud isikud ühiselt. X kinnistu valduse üleandmise aeg oli lepingus kokku lepitud, valduse

üleandmine ei olnud seatud sõltuvusse täiendavatest tingimustest, hagejad olid kohustatud

valduse vastu võtma (p 3.1). Eelneva tõttu on asjakohatu kostja väide ja maakohtu järeldus,

justkui oleksid hagejad kinnistu üleandmisel veel saanud otsustada seda mitte osta. Asja

lepingule vastavuse hindamisel tuleb lähtuda kuni lepingu sõlmimiseni antud teabest.

8.2. Ringkonnakohus nõustub samas maakohtu järeldusega, et hagejad ei ole tõendanud

kaevuvee vähest kogust ja halba kvaliteeti kinnistute üleandmise ajal.

Hagejate väited selle kohta, millal sai vesi otsa ja kas probleem oli ainult vee koguse või ka

kvaliteediga, ei ole olnud järjekindlad. Tõenditest tuleneb, et hagejad hakkasid pärast

kinnistute ostmist vett kasutama, kuid kahe nädalaga sai see otsa (hagejate 29. märtsi 2021 e-

kiri kostjale, dtl 92). Hagejad tellisid augustis 2020 kaevurakete tihendamise ja kaevu

süvendamise, mille järel kadus vesi täielikult. Seejärel tõid hagejad tarbevett naaberkülast ja

joogivett ostsid poest (hajaasustuse programmi taotlus, dtl 115). Märtsis 2021 said hagejad

kaevu süvendanud firmalt akti (dtl 23), esitasid puurkaevu rajamise toetuse taotluse (dtl 113–

115) ja teatasid kostjale, et kaevus ei olnud piisavalt vett (dtl 92). Hajaasustuse programmi

taotluses viitasid hagejad nii vee vähesele pealejooksule kui ka halvale kvaliteedile, kostjale

teatasid ainult veepuudusest. Suvel 2022 ütles Arvi Tamm tunnistaja A.A.le, et midagi ikka

kaevust saab (dtl 262).

Maakler kinnitas, et kostja esindaja kaevuvett ei joonud, vaid soovitas rajada puurkaevu (dtl

107), mis võib viidata vee halvale kvaliteedile. Samas tõid hagejad hajaasustuse programmi

taotlusest nähtuvalt poest joogivett sellepärast, et kaevus ei olnud vett, mitte sellepärast, et

kaevuvee kvaliteet oli halb. Puuduva vee kvaliteeti ei ole võimalik hinnata. Kuna hagejad

ütlesid, et vesi kadus kahenädalase kasutamise järel ära, siis järelikult nad kasutasid vett kaks

nädalat ja see ei saanud olla täiesti kõlbmatu. Viide vee kvaliteedile on OÜ Elu Allikas aktis,

kus vett kirjeldatakse kollaka ja hägusena, mis võis olla tingitud sellest, et kui vett oli kaevus

väga vähe, oli see põhjas setetega segamini. Aktist ei nähtu, kas vee värvi ja hägususe

põhjuseks olid setted, huumus, vesiliiv, kemikaalid, bakterid või midagi muud. Tunnistaja

A.A. sõnul ei olnud kaevus suvel 1992 piisavalt vett, va vihmaga. Tunnistaja B.B. ütlustest

tuleneb, et aastatel 2010–2020 jätkus vett viie inimese jaoks, kuid ei jätkunud 50 inimese

jaoks. Vee kvaliteediga sel ajal probleeme ei olnud, va kui vahepeal polnud kaev käigus ja tuli

seejärel puhastamiseks tühjendada (dtl 258).

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigesti järeldusele, et enne kaevu

süvendamist oli kaevus ühe pere jaoks vett piisavas koguses ja see oli tarbimiseks sobiva

kvaliteediga. Pärast 1992. aastat, mil vee kogusega oli probleeme, on kaevu puhastatud. OÜ

Elu Allikas aktist nähtuvalt kadus vesi kaevust täielikult pärast hagejate tellitud töid. Tõendite

pinnalt ei ole võimalik hinnata, millist rolli mängis vee kadumises kaevu seisukord enne tööde

tegemist ja mil määral mõjutasid tööd olukorda. On esitatud tõend selle kohta, et tööd ei ole

dokumenteerinud nii, nagu nõuavad keskkonnaministri 9. juuli 2015 määruse nr 43 § 12 lg 1

ja § 13 (X Vallavalitsuse 4. oktoobri 2021 e-kiri, dtl 125).

See, et kostja oli võtnud puurkaevu rajamiseks hinnapakkumise, ei tõenda iseenesest

veekvaliteeti, arvestades, et salvkaev reageerib kiiresti sademete kogusele ega taga seetõttu

kindlust veega varustatusel, mistõttu on selle asendamine puurkaevuga tavaline. Viimast võib

pidada üldteadaolevaks asjaoluks. Kuna majas viimati elanud tunnistaja vee kvaliteedi üle ei

kaevanud, ei saa eeldada, et huvi puurkaevu rajamise vastu tekkis kostjal vee halva kvaliteedi

tõttu.

8.3. Hagejate hinnangul on maakohus eksinud, järeldades, et hagejad pidid kinnistu ostmisel

teadma, et sellel on salvkaev, kuhu tuleb vesi põhjaveekihist või pinnaseveest. Hagejad

viitavad keskkonnaministri 9. juuli 2015 määruse nr 43 § 2 p-le 3, mille kohaselt saab

salvkaev vee maapinnalähedasest põhjaveekihist, mitte sadeveest. Arvestades, et põhjavesi

moodustub valdavalt sademete infiltreerumisel (võib pärineda ka pinnaveekogudest), ei ole

hagejate eristusel sisulist tähendust. Põhjavesi on vesi, mis on maapinnast allpool, ja mille

ülemist, aktiivselt veeringes osalevat kihti nimetatakse ka pinnaseveeks, keskkonnaministri

määruses „maapinnalähedaseks põhjaveekihiks“. Salvkaevule kehtestatud nõuete kohaselt

tuleb vältida vee voolamist kaevu maapinnalt ja sademete sadamist otse kaevu

(keskkonnaministri määruse § 14 lg 2 ja 3). Et kaevu oleks voolanud vesi maapinnalt, ei ole

asjas keegi väitnud. Kui tihendamata rakkevahed oleks olnud probleemi põhjus, nagu hagejad

e-kirjas kostjale viitavad, siis oleks hagejate tellitud tööd pidanud puuduse kõrvaldama.

8.4. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinnistu puudus ei ole tõendatud, ei ole

vaja hinnata, kas hagejad sellest kostjale õigeaegselt teatasid, kas kostjal pidi olema võimalus

asja parandada või milline oli mittekohase täitmise väärtus.

9. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda.

10. Kostja palus hagejatelt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 585,60 eurot, lepingulise

esindaja ajakulu oli neli tundi, tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks.

Ringkonnakohtu hinnangul on nii tunnihind kui ka kulunud aeg mõistlikud. Ringkonnakohus

määrab TsMS § 175 lg 1 alusel kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtus 585,60 eurot. Kuna hagejad osalevad menetluses erinevas ulatuses ning

Eileen Kubparti nõue moodustab kogu nõudest 20% ja Arvi Tamme nõue 80%, siis jätab

ringkonnakohus TsMS § 165 lg 1 alusel menetluskulud 20% ulatuses Eileen Kubparti ja 80%

ulatuses Arvi Tamme kanda.

11. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS §

177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)