2-22-7139/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

10.12.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-7139

Kohtuasi

AS LTH-Baas hagi N.R-i , M.F , I.K , X. X, G.Y ,

S.N , I.S , X.O , Q. Y, C. Z ja Z.B vastu töölepingute

ülesütlemisavalduste

tühisuse

tuvastamise,

töölepingute lõpetamise ja kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.02.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

AS LTH-Baas 23.02.2024 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AS LTH-Baas (registrikood 10449400),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Asko Pohla

Kostja I N.R (isikukood XXX)

Kostja II M.F (isikukood XXX)

Kostja III I.K (isikukood XXX)

Kostja IV X. X (isikukood XXX)

Kostja V G.Y (isikukood XXX)

Kostja VI S.N (isikukood XXX)

Kostja VII I.S (isikukood XXX)

Kostja VIII X.O (isikukood XXX)

Kostja IX Q. Y (isikukood XXX)

Kostja X C. Z (isikukood XXX)

Kostja XI Z.B (isikukood XXX)

Kostjate I-XI lepinguline esindaja advokaat Raimondas

Mažulis

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

2-22-7139

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12.02.2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta AS-i LTH-Baas määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS LTH-Baas (hageja) esitas 12.05.2022 Harju Maakohtule N.R-i (kostja I), M.F (kostja

II), I.K (kostja III), X. X (kostja IV), G.Y (kostja V), S.N (kostja VI), I.S (kostja VII),

X.O (kostja VIII), Q. Y (kostja IX), C. Z (kostja X) ja Z.B (kostja XI, edaspidi koos

kostjad) vastu hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise ja

kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt oli kõikide kostjate elukoht Ukrainas.

2. Harju Maakohus keeldus 11.07.2022 määrusega hagi menetlusse võtmast ja jättis

menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu

määruse ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas

05.10.2022 määruskaebuse, tühistas Harju Maakohtu 11.07.2022 määruse ning saatis asja

menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

3. Tallinna Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohtu veendumus, et kostjatel Eestis elukoht

puudub ennatlik. Kohtul on kohustus teha mõistlikud jõupingutused kostjate elukoha

teadasaamiseks. Kohtul oli võimalik koguda kostjate kohta andmeid erinevatest registritest, sh

Politsei- ja Piirivalveametilt, äriregistrist, kinnistusraamatust, liiklusregistrist, täitemenetluse

registrist jms. Samuti ei saanud kohus enne kostjalt seisukoha küsimist välistada, et asi allub

Brüssel I bis määruse järgi Eesti kohtule. Hagi menetlusse võtmisest saab maakohus

keelduda, kui kostjate elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis

vastu või ei vasta kohtule. Sellest tulenevalt tuli maakohtul teha vajalikud päringud, küsida

kostjate seisukohti ja tõendeid kogumis hinnates anda uus hinnang sellele, kas kostjate alaline

elukoht asub Eestis. Lisaks pidi maakohus kaaluma tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

14 lg 2 kohaldamist. Juhul, kui maakohus leiab, et kostjate alaline elukoht ei ole Eestis, tuli

maakohtul Brüssel I bis määruse art 62 lg-st 2 lähtuvalt kohaldada nende alalise elukoha

kindlakstegemiseks vastava riigi seadust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis hageja hagi kostjate vastu menetlusse võtmata ning jättis

menetluskulud hageja kanda.

2-22-7139

5. Harju Maakohus leidis, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuli keelduda. Maakohus tegi

vastavalt ringkonnakohtu juhistele kõik päringud ja küsis kostjate seisukohta. Kostjad I-III ja

V-XI vastasid kohtule esindaja vahendusel 25.01.2023, et neil olid hetkel Leedu elamisload.

Kostja IV kohtule ei vastanud. Seetõttu polnud kohtul kogutud tõendite pinnalt võimalik

järeldada, et kostjatel oli elukoht Eestis hageja juures töötamise ajal ega et neil oleks elukoht

Eestis hagi esitamise ajal, pärast töösuhte lõppu. Maakohus oli kõiki tõendeid kogumis

hinnates veendunud, et kostjate alaline elukoht ei asu Eestis. Käesoleval ajal olid kostjatel

Leedu Vabariigi elamisload ja kostjate elukoht oli Leedu Vabariigis. Esitatud asjaoludel tuli

lähtuda kostja IV elukoha määratlemisel hageja väitest, et kostjad olid aprillis Prantsusmaal ja

jäid pärast töösuhte lõppemist Prantsusmaale. Seega tuli asuda seisukohale, et hagi esitamise

ajal oli kostja IV elukoht Prantsusmaa. Võimalik ei ole kohaldada ka TsÜS § 14 lg 2, kuna

kohus ei tuvastanud ühegi kostja elukohta Eestis. Vastavalt ei tuvastanud kohus, et kostjate

elukoht oleks üheaegselt mitmes kohas. Brüssel I bis art 22 lg 1 kohaselt saab tööandja esitada

hagi töötaja alalises elukoha riigis, mistõttu tuleb esitada hagi elukoha järgi.

6. Maakohus leidis, et käesoleval juhul ei ole täidetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 72 lg 1 p 3 eeldused, sest asjal puudub tihe seotus Eestiga. Kostjad töötasid

tõepoolest Eesti ettevõttes, kuid töö tegemise koht ei olnud Eestis. Hageja esitatud selgitustest

ega kohtu kogutud tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks kohus järeldada, et

kostjate elukoht oli varasemalt Eestis ehk et Eestis ei olnud kostjate kodu, kus nad ööbisid ja

puhkasid, kus olid nende isiklikud asjad või pere ning et Eestis oli koht, kus kostjad kõige

rohkem viibisid. Kohus ei tuvastanud päringuid tehes ühegi kostja osas ühtegi seotust Eestiga.

Kohus ei nõustu hagejaga, et väljaspool Eestit oleks hagejal kas võimatu või oluliselt

raskendatud enda rikutud õiguste kaitsmine. Samuti vaidlesid kostjad I-III ja V-XI

kohtualluvusele vastu. Kostjal IV puudub tihe seotus Eestiga.

7. Maakohus jättis TsMS § 168 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

8. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja võtta asi Harju

Maakohtu menetlusse.

9. Hageja leiab esiteks, et maakohtu käsitlus on ebajärjekindel olulise tähtsusega küsimuses ja

see muudab määruse mittejälgitavaks. Ühelt poolt on maakohus määruses märkinud, et tuleb

välja selgitada, kas kostjatel oli hagi esitamise seisuga elukoht Eestis. Seejärel on maakohus

aga asunud hindama kostjate elukohta hoopis käesoleva aja seisuga.

10. Hageja toob teiseks välja, et ainuüksi elamislubade järgi ei saa kostjate elukohta, iseäranis

arvestades konkreetsete kostjate töö liikuva iseloomuga, kindlaks määrata. Kostjate

elamisload Eestis lõppesid vahetult enne hagi esitamist. Hagi esitamise seisuga puudusid

kostjatel veel aga näiteks Leedu elamisload. Täna võivad kostjatel olla kehtivad Leedu

elamisload või hoopis mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kehtivad elamisload. Maakohus

ei ole üleüldse hinnanud kostjate elukoha määramisel ei Eesti ega näiteks Leedu (või mõne

muu riigi) puhul ning seda ei hagi esitamise seisuga ega kohtumääruse tegemise aja seisuga.

Hageja hinnangul, kuigi vara olemasolu ja näiteks isiku kohta täitemenetluste läbiviimine

võivad viidata isiku püsivamale seotusele konkreetse riigiga, on kohus jätnud arvesse

võtmata, et kostjate näol on tegemist Ukraina kodanikega, kelle eesmärk viibida Euroopa

Liidu liikmesriikides on leida tööd, mis on liikuva iseloomuga, millega seoses ei ole

põhjendatud eeldada, et nad seovad end konkreetse riigi registervaraga. On enam kui

tõenäoline, et kui teha sarnased päringud näiteks Leedu registritesse või mis tahes muu

2-22-7139

Euroopa Liidu riigi registritesse, oleks päringute tulemuseks sarnaselt mistahes tulemuste

puudumine. Eelkirjeldatud olukord on taandatav sellele, et kostjate elukohta ja seeläbi

alluvust mingi riigi kohtule, sh Eesti kohtule, ei olegi võimalik läbi püsiva elukoha/alalise

viibimiskoha kriteeriumi kindlaks teha või oleks see sedavõrd ebamõistlikult keeruline, et

seda asjaolu ei ole võimalik kindlaks teha TsMS § 72 lg 1 p 3 mõttes. Hageja hinnangul on

rakendatav Rooma I määruse art 8 p 3, mille järgi oleks tavalise töötamise kohaks tööandja

tegevuskoht ehk Eesti.

11. Hageja on kolmandaks seisukohal, et kostjate ja käesoleva vaidluse tihe seotus on Eestiga

just seeläbi, et kostjad töötasid Eesti tööandja juures, kes tasus tööjõumaksud Eesti riigile ning

kostjate töölepingutele kohaldus Eesti õigus. Hageja hinnangul on maakohus eksinud, kui

käsitleb oma määruses terminit tihe seotus, vaid sellest aspektist, kas kostjatel oli/on Eestis

elukoht/elamisluba. TsMS § 72 lg 1 p 3 kohaselt on vaja tuvastada asja tihe seotus Eestiga

ning mitte kostja tihe seotus Eestiga.

12. Hageja on viimaseks seisukohal, et hagejal on tunduvalt koormavam oma rikutud õigusi

kostjate vastu kaitsta Leedu kohtus, sest hagi esitamise aja seisuga ei sidunud kostjaid

Leeduga midagi. Võib asuda seisukohale, et praktiliselt ei oleks hagejale tagatud

põhiseaduslik õigus kohtu kaitsele. Kui Harju Maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast

tähendaks see hagejale seda, et hageja peaks iseseisvalt asuma välja selgitama asjaolu, milline

on iga üksiku kostja tänane tegelik elukoht maailmas, et siis pöörduda nende vastu

asjakohasesse kohtusse. Kui hageja pöörduks praegusel juhul Leedu kohtusse, esitab iga

vähegi mõistlik kostja koheselt vastuväite, et Leedu ei ole tema elukohariik ja selle asjaolu

täpsustamine võib sarnaselt käesolevas kohtus hagi menetlusse võtmise menetlusega väldata

ligi mitu aastat ning nõnda edasi. TsMS § 72 lg 1 p 3 rakendamine on kohtule kohustuslik,

selle rakendamist ei välista Eesti Vabariigi ja Ukraina õigusabi leping ning kostjate

nõustumine või mittenõustumine Eesti kohtualluvusega ei ole TsMS § 72 lg 1 p 3

rakendamise eelduste hulgas. Seega on kõik eeldused TsMS § 72 lg 1 p 3 rakendamiseks

täidetud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta maakohtu

määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata. Määruskaebust ei rahuldata.

14. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus ei ole kostjate alalise elukoha

kindlaksmääramisel olnud oma põhjendustes järjepidev, mistõttu ei ole maakohtu käsitlus

jälgitav. Arvestades, et hagi tuleb esitada selle esitamise ajal kohtualluvuse järgi pädevale

kohtule, tuleb kohtualluvust kontrollida hagiavalduse esitamise seisuga.

15. Maakohus lähtus õigesti kostjate elukoha kindlaks määramisel esmalt Eesti Vabariigi ja

Ukraina lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades

(õigusabileping). Kuivõrd õigusabilepingu art 21 lg 1 kohaselt on kummagi lepingupoole

kohtud pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht ning

õigusabileping ei näe käesoleval juhul ette teisiti, siis tuleb õigusabilepingu järgi esitada hagi

kostjate elukoha järgi. Kuivõrd õigusabilepingust ei tulene aluseid, kuidas määrata kindlaks

kostjate alalist elukohta, siis tuleb lähtuda Brüssel I bis määruses sätestatust. Brüssel I bis

määruse art 62 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis,

kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust.

Maakohus lähtus õigesti TsÜS § 14 lg-test 1 ja 2 kostjate alalise elukoha kindlaks

2-22-7139

määramiseks ning järeldas õigesti, et kostjate alaline elukoht ei ole Eestis. Ringkonnakohus

märgib, et TsÜS § 14 lg 4 sätestab, et kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse

tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Maakohtu tuvastatud asjaolude pinnalt saab

lugeda kostjate I-III ja V-XI viibimiskohaks Leedu ja kostja IV viibimiskohaks Prantsusmaa,

mistõttu ei ole ka TsÜS § 14 lg 4 järgi kostjate alaliseks elukohaks Eesti. Vastuseks

määruskaebuse väitele, et kohaldada tuleks Rooma I määruse art 8 lg-t 3, märgib

ringkonnakohus, et vastav määrus reguleerib kohaldatavat õigust, mitte kohtualluvust,

mistõttu ei ole võimalik vastavat sätet kohaldada kohtualluvuse kindlaks tegemisel. Seega

arvestades maakohtu kogutud tõendeid, tuleb asuda seisukohale, et kostjate alaline elukoht ei

olnud hagiavalduse esitamise seisuga Eestis, mistõttu ei allu käesolev vaidlus Eesti kohtutele.

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti jätnud Harju Maakohtu

erialluvuse sätte (TsMS § 72) kohaldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjal

puudub tihe seotus Eestiga (TsMS § 72 lg 1 p 3). Määruskaebuse väited, et tihe seotus Eestiga

väljendub selles, et kostjad töötasid Eesti tööandja juures, kes tasus tööjõumaksud Eesti riigile

ning et kostjate töölepingutele kohaldus Eesti õigus, ei anna alust asuda teistsugusele

seisukohale. Töölepingutele kohalduv õigus ega asjaolu, et hageja on Eesti äriühing, ei

võimalda jaatada seda, et asjal on tihe seotus Eestiga. Veel enam, kui kostjate alaline elukoht

on mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, on töötajal kui töösuhte nõrgemal poolel, täiendav

kaitse Brüssel I bis määruse art 22 lg-st 1 tulenevalt, mille kohaselt võib tööandja algatada

kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole hagejal ka väljaspool Eestit kas võimatu või oluliselt raskendatud enda rikutud õiguseid

kaitsta, eriti olukorras, kus töölepingute p-s 8.5. on kokku lepitud kohaldatavas õiguses,

milleks on Eesti õigus (dtl 27, 30, 34, 37, 40, 43, 46, 49, 52, 55 ja 58). Seega ei anna

määruskaebuse väited alust kohaldada TsMS §-st 72 tulenevat Harju Maakohtu erialluvust.

17. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti TsMS § 371 lg 1 p 2

alusel keeldunud hagi menetlusse võtmisest, kuivõrd hagi ei allu Eesti kohtule.

Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

18. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS §

171 lg 1).

19. TsMS § 372 lg 5 kohaselt võib hageja esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)