2-23-7505/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

9. detsember 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-7505

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Y.X P. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

15 516,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja Y.X (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi Y.X P.

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista Y.X P. Aktiva Finance Group OÜ kasuks 4573,86 eurot, s.o kohtuotsuse

tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhinõue.

3. Välja mõista Y.X P. Aktiva Finance Group OÜ kasuks tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhinõude osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast

järgmiselt:

Maksetähtpäev

Summa

15.12.2024

158,27 eurot

15.01.2025

159,87 eurot

15.02.2025

163,16 eurot

15.03.2025

170,54 eurot

15.04.2025

170,03 eurot

15.05.2025

174,64 eurot

15.06.2025

177,12 eurot

15.07.2025

181,65 eurot

15.08.2025

184,51 eurot

1 (12)

15.09.2025

188,30 eurot

15.10.2025

192,69 eurot

15.11.2025

196,15 eurot

15.12.2025

200,44 eurot

15.01.2026

183,81 eurot

4. Välja mõista Y.X P. Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis sissenõutavaks

muutunud põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras alates 9. detsembrist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. See

kehtib ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhinõude osamaksete kohta. Kostjal

tuleb tasuda hagejale viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast

päevast kuni põhinõude tasumiseni.

5. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus Y.X P. vastu 9462,33 euro

väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 676,21 eurot, intress 622,49 eurot, lepingu

haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, viivis perioodi 25.07.2020–

08.12.2024 eest 8103,63 eurot.

6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 50% ulatuses Y.X P. kanda ja 50% ulatuses

Aktiva Finance Group OÜ kanda.

7. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

8. Välja mõista Y.X P. Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 880 eurot,

sealhulgas riigilõiv 490 eurot ja lepingulise esindaja kulu 390 eurot.

9. Välja mõista Y.X P. Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 880

eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

10. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus 1198,50 euro väljamõistmiseks Y.X P. .

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 22.05.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse Y.X

P. (kostja) vastu, mida täpsustas 07.08.2023. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista

2 (12)

13 669,41 eurot, millest põhinõue on 7751,25 eurot, intress on 622,49 eurot, lepingu haldustasu

on 10 eurot, sissenõudmiskulud on 50 eurot ja viivis on 5235,67 eurot. Samuti palub hageja

kostjalt välja mõista viivise määraga 23,90% aastas põhivõlgnevuselt (7751,25 eurolt) alates

23.05.2023 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Kohus lubas 02.10.2024 kohtumäärusega Aktiva Finance Group OÜ-l astuda menetlusse AS-i

Aktiva Portfolio asemel.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (võlausaldaja) ja kostja 03.01.2020 laenulepingu nr

L89003274472. Kostja sai laenu 7809 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku

alusel perioodil 15.02.2020–15.01.2026. Kostja on põhiosa katteks tasunud 57,75 eurot.

Kostjal on tasumata põhivõlg 7751,25 eurot (7809-57,75). Kostjal on põhiosa võlgnevus alates

3. osamaksest, s.o alates 15.04.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 6. osamakseni, s.o kuni

15.07.2020 summas 210,71 eurot (48,56+54,68+50,69+56,78). Kostja tasus põhiosa katteks

57,75 eurot. Lepingust tulenevalt on intressi määr 23,90% aastas ja lepingu krediidi kulukuse

määr on 28,80% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 3. osamaksest, s.o. alates

15.04.2020 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud 6. osamakseni, s.o. kuni 15.07.2020 summas

622,49 eurot (159,74+153,62+157,61+151,52). Viivisenõue perioodi 25.07.2020–22.05.2023

eest on 5235,67 eurot. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 23,90% aastas. Lepingust

tulenevalt kohustus kostja tasuma lepingu haldustasu igakuiselt 2,50 eurot. Kostjal on lepingu

haldustasu võlgnevus perioodi 15.04.2020–15.07.2020 eest summas 10 eurot.

Kostjal oli põhiosa ja intressi võlgnevus alates 3. osamaksest, s.o alates 15.04.2020 kuni

ülesütlemisele eelnenud 6. osamakseni, s.o kuni 15.07.2020. Seega oli kostja viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva osamaksega. Esialgne võlausaldaja saatis 08.07.2020 ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 22.07.2020 võlgnevuse tasumiseks. Kuna

kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne

võlausaldaja 24.07.2020 lepingu üles.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 24.08.2020 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 25 eurot, 16.09.2020 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

06.10.2020 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel; võlanõude

avaldamisega tehtud kulud.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on

laenutaotluses oma sissetulekuks märkinud 1500 eurot ning väljaminekuks 0 eurot.

Krediidiandja arvestab regulaarseteks majapidamiskuludeks 250 eurot kuus. Laenuandja on

arvestanud kõik kostja kulud ning taotletava laenu osamakse (210,80 eurot) tuludest maha ning

teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 1039,20 eurot (1500-0-250-210,80).

Krediidiandja tegi päringud Maksehäire registritesse ning Maksu- ja Tolliametisse. Kostja

poolt esitatud andmed vastasid tõele. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Krediidiandjal on õigus vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel

eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda (mis hõlmab endas

informatsioonikogumit tarbija regulaarsete sissetulekute, regulaarsete finantskohustuste ning

muude regulaarsete majapidamiskulutuste kogusuuruse kohta) ning et tarbija esitab

krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Taust.ee kohaselt

kostjal lepingu sõlmimisel maksehäired puudusid.

3 (12)

Esialgne võlausaldaja loovutas 31.07.2020 kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati 22.05.2023 hagiavaldus koos lisadega ja 07.08.2023 täpsustatud

hagiavaldus koos lisadega ja 04.10.2023 menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 21.10.2023

(TsMS § 322 lg 1 alusel, kättetoimetamine eluruumis elavale kostja elukaaslasele). Ülejäänud

menetlusdokumendid on kostjale menetluses kätte toimetatud elektrooniliselt (TsMS § 3111 lg

3 alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris kättetoimetamisportaal automaatselt). Kohus

kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse

ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus

20.11.2023. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank ja kostja vahel 03.01.2020 sõlmitud

väikelaenu lepingu nr L89003274472 (dtl 12–18). Leping on kostja poolt allkirjastatud.

Lepingu kohaselt oli laenusummaks 7809 eurot. Lepingust nähtuvalt võeti enne laenu

väljamaksmist laenusummast 7809 eurost maha lepingutasu 156,18 eurot ning kostjale kanti

üle 7652,82 eurot (dtl 12). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi,

haldustasu ja lepingutasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 72 osamakset, kuumakse

suurusega 210,80 eurot, esimene osamakse 156,18 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal

teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 03.01.2020 (dtl 13, 14). Kohus

loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

4 (12)

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 28,80% aastas (dtl 12, 17). Lepingutasu oli 156,18 eurot,

igakuine lepingu haldustasu 2,50 eurot, intressimäär oli 23,90% aastas ning kostjal tuli laen

tagastada 72 osamaksega (dtl 12). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks

korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli

03.01.2020

laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,61% (kohaldus alates

01.01.2020 kuni 30.06.2020 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 61,83%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 28,47%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi

kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on

seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

03.01.2020 sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Esmalt

hindab kohus, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

5 (12)

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

6 (12)

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

8.2. Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. 7. juulil 2023 selgitas kohus hagejale mh seda, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see,

et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 45). 4. augustil 2024

selgitas kohus hagejale, et hageja ei ole hagis välja toonud vastutustundliku laenamise

põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 81). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku

laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks, ümberarvestuse tegemiseks ja

tõendite esitamiseks.

Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et enne laenulepingu sõlmimist märkis kostja

laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 1500 eurot ja igakuised kohustused

on 0 eurot. Enne lepingu sõlmimist kontrollis krediidiandja kostja laenutaotlusel esitatud

andmeid Maksu- ja Tolliametist. Samuti kontrollis krediidiandja kostja varasemat

maksekäitumist maksehäireregistrist (taust.ee). Kostja varasem maksekäitumine oli korrektne

ning varasemaid ega kehtivaid maksehäireid lepingu sõlmimise ajal ei olnud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse

pinnalt. Hageja esitatud väljavõttest kostja laenutaotluse kohta nähtub, et kostjalt on laenu

taotlemisel küsitud andmeid tema keskmise kuusissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta,

millele kostja on vastanud vastavalt 1500 eurot ja 0 eurot (dtl 30). Hageja pole väitnud ega

tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta

(s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete

(majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate

krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata

isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja sissetulekute ja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS §

50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid

Maksu- ja Tolliametist ja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest.

Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja

nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega

kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste

täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse

kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses

kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed.

7 (12)

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandjad VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida. Seda, et kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline, kinnitab mh see, et

kostjal tekkis võlgnevus alates 3. osamaksest.

8.3. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele

mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema

regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende

täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei

võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides,

et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 0 eurot kuus. Isegi kui kostja esitatud andmed

olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et

kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul,

kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud

vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja

pangakonto väljavõtete nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude

finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal

makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks

nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise

kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud

mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte

esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.

Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus

tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

9. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.

8 (12)

9.1. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

9.2. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

03.01.2020–15.01.2026 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja haldustasu makseid

ning ühekordne lepingutasu. Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 15.03.2020 (dtl 13, 14).

15.03.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 57,75 eurot; 15.04.2020 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 48,56 eurot; 15.05.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse

54,68 eurot; 15.06.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 50,69 eurot; 15.07.2020 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 56,78 eurot; 15.08.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse

52,90 eurot. Kokku 321,36 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 577,78

eurot (dtl 87). Kostja tegi tagasimakseid perioodil 03.01.2020–10.03.2020.

Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivitusse 15.04.2020, 15.05.2020, 15.06.2020

osamaksetega. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne

kostja haldustasu ja lepingutasu ning arvestades, et 2020. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa

tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 24.07.2020. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus,

et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega

lõppenud.

10. Laenulepingu viimane osamakse tähtpäev on maksegraafiku järgi 15.01.2026 (dtl 14),

mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete

osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS §

82 lg 7 tähenduses. Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud

summat (kostjale välja makstud summa). Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka

tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda

põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate

korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei

täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast 10.03.2020 võlausaldajale makseid teinud ega osale

kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid

tähtaegselt ei tasu.

9 (12)

Lepingust nr L89003274472 tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad maksed, mis kohtuotsuse

tegemise päeva seisuga ei ole sissenõutavaks muutunud, on (kokku 2501,18 eurot):

15.12.2024 158,27 eurot

15.01.2025 159,87 eurot

15.02.2025 163,16 eurot

15.03.2025 170,54 eurot

15.04.2025 170,03 eurot

15.05.2025 174,64 eurot

15.06.2025 177,12 eurot

15.07.2025 181,65 eurot

15.08.2025 184,51 eurot

15.09.2025 188,30 eurot

15.10.2025 192,69 eurot

15.11.2025 196,15 eurot

15.12.2025 200,44 eurot

15.01.2026 183,81 eurot

Kohus rahuldab lepingust nr L89003274472 tuleneva hageja põhivõla nõude seega osaliselt

(edasiulatuvalt 2501,18 eurot) eeltoodud graafiku järgi.

Lepingust nähtuvalt võeti enne laenu väljamaksmist laenusummast 7809 eurost maha

lepingutasu 156,18 eurot ning kostjale kanti üle 7652,82 eurot (dtl 12). Hageja avaldas kohtule,

et kostja on teinud tagasimakseid 577,78 eurot (dtl 87). Kohus arvestab kostja tasutud 577,78

eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 7075,04 eurot (7652,82-

577,78=7075,04 eurot). Kohtuotsuse tegemise ajaks on põhivõlast sissenõutavaks muutunud

4573,86 eurot, arvestades, et tulevikus muutuvad sissenõutavaks osamaksed summas 2501,18

eurot perioodil 15.12.2024–15.01.2026 (7075,04-2501,18=4573,86). Kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud ja tasumata

põhivõla nõude 4573,86 eurot.

Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne

kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel haldustasu maksmist ja lepingutasu

maksmist. 2020. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%. Hageja intressinõude

osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas hagejale 04.08.2024 ümberarvestuse

tegemise võimalust. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi intressinõude osas

osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks intressinõude osas peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised on ümberarvutuste järgsed

intressimaksete võlgnevused. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude

ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata laenulepingust tulenevad hageja nõuded, s.o

põhinõue 676,21 eurot (7751,25-7075,04=676,21), intressinõue 622,49 eurot, viivisenõue

perioodi 25.07.2020–22.05.2023 eest 5235,67 eurot (dtl 35) ja viivis perioodi 23.05.2023–

08.12.2024 eest 2867,97 eurot, haldustasu nõue 10 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 50 eurot.

Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise

ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud

kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole

kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

10 (12)

11. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja nõuab kostjalt viivist ümberarvestatud põhivõla tasumisega viivitamise eest

seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest (dtl 89). Kuivõrd tagasimaksed muutuvad

sissenõutavaks erinevatel kuupäevadel ka pärast kohtuotsuse eeldatavat jõustumist, siis on

põhjendatud välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhinõudelt alates kohtuotsuse

tegemisest ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete tasumise tähtpäevale järgnevast

päevast.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (22.05.2023) oli hagihinnaks 15 516,89 eurot, arvestades

esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele

vastav hagihind on 7817,92 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 50%

ulatuses ning jättis rahuldamata 50% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 50% ulatuses kostja

kanda ja 50% ulatuses hageja kanda.

13. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

13.1. Hagilt hinnaga 15 516,89 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi

tasumisele riigilõiv 980 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses.

Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2).

13.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 1098,50 eurot (ilma

käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus

teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise

esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel

menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu

(RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi

koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 3 tundi;

11 (12)

hageja 07.08.2023 vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 2 tundi; hageja

05.09.2024 vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 1 tundi; menetluskulude

nimekirja koostamisele kulus 30 minutit.

Kohus leiab, et nimetatud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud, arvestades

menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide

läbitöötamisele, kui esmastele toimingutele, kulub tavapäraselt rohkem aega, kui järgmistele

menetluses tehtavatele toimingutele. Kohus arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega

mahuka tsiviilasjaga.

13.3. Hageja esindajate tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus

sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta)

ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu

suurusega. Hageja lepingulised esindajad vastavad TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud

nõuetele, kuid hageja esindajad ei ole advokaadid. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei

olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja

lepinguliste esindajate põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta).

Arvestades, et hageja esindajate menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 6 tunni ja 30

minuti ulatuses, siis on põhjendatud lepinguliste esindajate tasu suuruseks 780 eurot (ilma

käibemaksuta).

14. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 1760 eurot, sealhulgas

riigilõiv 980 eurot, lepingulise esindaja kulu 780 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et

poolte menetluskulud jäid 50% ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses hageja kanda, siis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 880 eurot, s.o riigilõiv 490 eurot ja

lepingulise esindaja kulu 390 eurot.

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 2078,50 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 880 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 1198,50 euro osas.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

12 (12)