2-23-9780/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

9. detsember 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-9780

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi F.S.-i vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

14 479,33 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja F.S. (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi F.S.-i

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista F.S.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 7585,20 eurot, s.o kohtuotsuse

tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhinõue.

3. Välja mõista F.S.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhinõude osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast

järgmiselt:

Maksetähtpäev

Summa

15.12.2024

222,42 eurot

15.01.2025

218,03 eurot

4. Välja mõista F.S.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis sissenõutavaks

muutunud põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras alates 9. detsembrist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. See

kehtib ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhinõude osamaksete kohta. Kostjal

tuleb tasuda hagejale viivist alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast

päevast kuni põhinõude tasumiseni.

1 (12)

5. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus F.S.-i vastu 7023,36 euro

väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 974,21 eurot, intress 445,71 eurot, lepingu

haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, viivis perioodi 21.10.2020–

08.12.2024 eest 5543,44 eurot.

6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 62% ulatuses F.S.-i kanda ja 38% ulatuses

Aktiva Finance Group OÜ kanda.

7. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

8. Välja mõista F.S.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 1047,80 eurot,

sealhulgas riigilõiv 564,20 eurot ja lepingulise esindaja kulu 483,60 eurot.

9. Välja mõista F.S.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 1047,80

eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

10. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus 960,70 euro väljamõistmiseks F.S.-ilt .

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 07.07.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse F.S.-i

(kostja) vastu, mida täpsustas 06.11.2023. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 13

142,02 eurot, millest põhinõue on 8999,86 eurot, intress on 445,71 eurot, lepingu haldustasu on

10 eurot, sissenõudmiskulud on 50 eurot ja viivis on 3636,45 eurot. Samuti palub hageja

kostjalt välja mõista viivise määraga 14,90% aastas põhivõlgnevuselt (8999,86 eurolt) alates

08.07.2023 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Kohus lubas 02.10.2024 kohtumäärusega Aktiva Finance Group OÜ-l astuda menetlusse AS-i

Aktiva Portfolio asemel.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (võlausaldaja) ja kostja 17.01.2020 laenulepingu nr

L89003293356. Kostja sai laenu 9560 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku

alusel. Kostja on põhiosa katteks tasunud 560,14 eurot. Kostjal on tasumata põhivõlg 8999,86

eurot (9560-560,14). Lepingust tulenevalt on intressimäär 14,90% aastas ja lepingu krediidi

kulukuse määr on 17,84% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 6. osamaksest, s.o. alates

15.07.2020 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud 9. osamakseni, s.o. kuni 15.10.2020 summas

2 (12)

445,71 eurot (111,75+113,98+112,52+107,46). Viivisenõue perioodi 21.10.2020–07.07.2023

eest on 3636,45 eurot. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 14,90% aastas. Lepingust

tulenevalt kohustus kostja tasuma lepingu haldustasu igakuiselt 2,50 eurot. Kostjal on lepingu

haldustasu võlgnevus perioodi 15.07.2020–15.10.2020 eest summas 10 eurot.

Kostja jäi maksetega viivitusse alates 6. osamaksest, s.o alates 15.07.2020 kuni ülesütlemisele

eelnenud 9. osamakseni, s.o kuni 15.10.2020. Krediidiandja saatis kostjale 01.10.2020 lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 20.10.2020

saatis krediidiandja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, sest kostja ei tasunud võlgnevust

ka täiendava tähtaja jooksul.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 03.03.2020 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 25 eurot, 05.04.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

06.12.2020 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel; võlanõude

avaldamisega tehtud kulud.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja märkis

laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks 1000 eurot ja kohustuste suuruseks 131 eurot.

Pensionikeskusesse tehtud päringu kohaselt oli kostja brutopalk ca 1277 eurot. Arvestades

osamakse suurust 230,39 eurot kuus, jäi kostjale vaba raha 638,61 (1000-131-230,39) eurot.

Kostja varasema maksekäitumise kohta kogutakse andmeid sisestest ja välistest allikatest.

Krediidiandja teeb päringud Creditinfo ja Krediidiregistri maksehäireregistritesse. Ühtlasi

kasutatakse väliste registrite poolt pakutavaid krediidireitinguid, mis hindavad tarbija

tõenäosust jääda võlgu. Krediiditaotluste esitamise ajal kostjal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud.

Hageja esitas ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu alusel sai kostja laenu 9560 eurot ning kostja

on teinud tagasimakseid 1343,15 eurot. Kostjal tuleb tagastada lepingute alusel saadud summa

8216,85 eurot (9560-1343,15). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks

lugeda lepingut 20.10.2020 kehtivalt üles öelduks, sest selleks hetkeks ei olnud kostja

osamaksetega võlas. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võla.

Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1

lause 1 kohaselt.

Esialgne võlausaldaja loovutas 22.10.2020 kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati 07.07.2023 hagiavaldus koos lisadega ja 06.11.2023 täpsustatud

hagiavaldus koos lisadega ja 07.11.2023 menetlusse võtmise kohtumäärus kätte isiklikult

allkirja vastu üleandmisega 30.11.2023 (TsMS § 313 järgi). Kohus kohustas kostjat esitama

kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise

määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 02.01.2024. Kostja hagile ei

vastanud.

3 (12)

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

5. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

6. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank ja kostja vahel 17.01.2020 sõlmitud

väikelaenu lepingu nr L89003293356 (dtl 11–17). Leping on kostja poolt allkirjastatud.

Lepingu kohaselt oli laenusummaks 9560 eurot. Lepingust nähtuvalt võeti enne laenu

väljamaksmist laenusummast 9560 eurost maha lepingutasu 191,20 eurot ning kostjale kanti

üle 9368,80 eurot (dtl 11). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi,

haldustasu ja lepingutasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 60 osamakset, kuumakse

suurusega 230,39 eurot, esimene osamakse 191,20 eurot, viimane osamakse 223,33 eurot.

Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha

17.01.2020 (dtl 11–13). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

7. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 17,84% (dtl 11, 16). Lepingutasu oli 191,20 eurot, igakuine

haldustasu 2,50 eurot, intressimäär oli 14,90% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 60

osamaksega (dtl 11). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1.

juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 17.01.2020 laenulepingu

sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine

4 (12)

krediidi kulukuse määr 20,61% (kohaldus alates 01.01.2020 kuni 30.06.2020 väljastatud

laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 61,83%. Finantsinspektsiooni hallatav

minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra

suuruseks 17,6%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1

sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

17.01.2020 sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

8.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

5 (12)

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

8.2. Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. 27.09.2023 selgitas kohus hagejale mh seda, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see,

et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

6 (12)

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 44, 45). 04.08.2024

selgitas kohus hagejale, et hageja ei ole piisaval määral hagis välja toonud vastutustundliku

laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 86, 87). Kohus määras hagejale tähtaja

vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks,

ümberarvestuse tegemiseks ja tõendite esitamiseks.

Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Hageja on välja toonud, et enne laenulepingu sõlmimist märkis kostja laenutaotluses, et tema

igakuise sissetuleku suuruseks on 1000 eurot ja igakuised kohustused on 131 eurot. Enne

lepingu sõlmimist kontrollis krediidiandja kostja laenutaotlustel esitatud andmeid

Pensionikeskusest, kust selgus, et kostja brutopalk oli ca 1277 eurot. Arvestades osamakse

suurust 230,39 eurot kuus, jäi kostjale vaba raha 638,61 eurot. Krediidiandja teeb päringud

Creditinfo ja Krediidiregistri maksehäireregistritesse. Ühtlasi kasutatakse väliste registrite

poolt pakutavaid krediidireitinguid, mis hindavad tarbija tõenäosust jääda võlgu.

Krediiditaotluste esitamise ajal kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse

pinnalt. Hageja esitatud väljavõttest kostja laenutaotluse kohta nähtub, et kostjalt on laenu

taotlemisel küsitud andmeid tema keskmise kuusissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta,

millele kostja on vastanud vastavalt 1000 eurot ja 131 eurot (dtl 29). Hageja pole väitnud ega

tõendanud, et krediidiandjad oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta

(s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete

(majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate

krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata

isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja

4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis

andmeid

Pensionikeskusest ja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest. Üksnes kostja

sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele

hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud

andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta

ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta.

Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et

kostja esitatud andmed on tõesed.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepinguid

sõlmida.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

7 (12)

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale

mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema

regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende

täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei

võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides,

et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 131 eurot kuus. Isegi kui kostja esitatud

andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada

seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg

5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul,

kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud

vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja

pangakonto väljavõtete nõudmine oleks andnud krediidiandjatele teavet kostja muude

finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal

makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks

nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise

kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud

mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte

esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.

Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus

tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

9. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.

9.1. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

8 (12)

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

9.2. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

17.01.2020–15.01.2025 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja haldustasu makseid

ning ühekordne lepingutasu. Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 15.02.2020 (dtl 12).

15.02.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 113,14 eurot; 15.03.2020 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 114,50 eurot; 15.04.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse

108,15 eurot; 15.05.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 113,36 eurot; 15.06.2020

muutus sissenõutavaks põhiosa makse 110,99 eurot; 15.07.2020 muutus sissenõutavaks

põhiosa makse 116,14 eurot; 15.08.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 113,91 eurot;

15.09.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 115,37 eurot; 15.10.2020 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 120,43 eurot. Kokku 1025,99 eurot. Hageja avaldas, et kostja on

teinud tagasimakseid 1343,15 eurot (dtl 95). Kostja tegi tagasimakseid perioodil 17.02.2020–

11.06.2020.

Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivitusse 15.07.2020, 15.08.2020, 15.09.2020, 15.10.2020

osamaksetega. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne

kostja haldustasu ja lepingutasu ning arvestades, et 2020. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa

tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 20.10.2020. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus,

et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega

lõppenud.

10. Laenulepingu viimane osamakse on maksegraafiku järgi 15.01.2025 (dtl 12, 13), mistõttu

ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas

veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg

7 tähenduses. Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat.

Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva

võlgnevuse väljamõistmist kostjalt, kuid hageja esitas kohtule ebaõige graafiku. Siiski leiab

kohus, et praegusel juhul on hagi võimalik osaliselt rahuldada. TsMS § 369 võimaldab nõuda

pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on

alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast

11.06.2020 võlausaldajale makseid teinud ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja

ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu.

Lepingust nr L89003293356 on kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutumata

järgmised kaks põhiosa makset (kokku 440,45 eurot):

15.12.2024 222,42 eurot

15.01.2025 218,03 eurot

Kohus rahuldab lepingust nr L89003293356 tuleneva hageja põhivõla nõude seega osaliselt

(edasiulatuvalt 440,45 eurot) eeltoodud graafiku järgi.

9 (12)

Lepingust nähtuvalt võeti enne laenu väljamaksmist laenusummast 9560 eurost maha

lepingutasu 191,20 eurot ning kostjale kanti üle 9368,80 eurot (dtl 11). Hageja avaldas kohtule,

et kostja on teinud tagasimakseid 1343,15 eurot (dtl 95). Kohus arvestab kostja tasutud

1343,15 eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 8025,65 eurot (9368,80-

1343,15=8025,65 eurot). Kohtuotsuse tegemise ajaks on põhivõlast sissenõutavaks muutunud

7585,20 eurot, arvestades, et tulevikus muutuvad sissenõutavaks osamaksed summas 440,45

eurot perioodil 15.12.2024–15.01.2025 (8025,65-440,45=7585,20). Kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud ja tasumata

põhivõla nõude 7585,20 eurot.

Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne

kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel haldustasu maksmist ja lepingutasu

maksmist. 2020. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%. Hageja intressinõude

osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas hagejale 04.08.2024 ümberarvestuse

tegemise võimalust. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi intressinõude osas

osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks intressinõude osas peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised on ümberarvutuste järgsed

intressimaksete võlgnevused. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude

ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata laenulepingust tulenevad hageja nõuded, s.o

põhinõue 974,21 eurot (8999,86-7585,20-440,45=974,21), intressinõue 445,71 eurot,

viivisenõue perioodi 21.10.2020–07.07.2023 eest 3636,45 eurot (dtl 36) ja viivis perioodi

08.07.2023–08.12.2024 eest 1906,99 eurot, haldustasu nõue 10 eurot ja sissenõudmiskulude

nõue 50 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate

kulude kandmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet

ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud

ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

11. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja nõuab kostjalt viivist ümberarvestatud põhivõla tasumisega viivitamise eest

seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest (dtl 95). Kuivõrd tagasimaksed muutuvad

sissenõutavaks erinevatel kuupäevadel ka pärast kohtuotsuse eeldatavat jõustumist, siis on

põhjendatud välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhinõudelt alates kohtuotsuse

tegemisest ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete tasumise tähtpäevale järgnevast

päevast.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10 (12)

12. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (07.07.2023) oli hagihinnaks 14 479,33 eurot, arvestades

esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis.

Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 8988,73 eurot. Eeltoodust

tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 62% ulatuses ning jättis rahuldamata 38% ulatuses.

Kohus jätab menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses hageja kanda.

13. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

13.1. Hagilt hinnaga 14 479,33 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi

tasumisele riigilõiv 910 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses.

Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2).

13.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 1098,50 eurot (ilma

käibemaksuta). TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus

teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise

esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel

menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu

(RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi

koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 4 tundi;

hageja 06.11.2023 vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 1 tundi; hageja

30.08.2024 vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 1 tundi; menetluskulude

nimekirja koostamisele kulus 30 minutit.

Kohus leiab, et nimetatud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud, arvestades

menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide

läbitöötamisele, kui esmastele toimingutele, kulub tavapäraselt rohkem aega, kui järgmistele

menetluses tehtavatele toimingutele. Kohus arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega

mahuka tsiviilasjaga.

13.3. Hageja esindajate tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus

sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

11 (12)

Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta)

ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu

suurusega. Hageja lepingulised esindajad vastavad TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud

nõuetele, kuid hageja esindajad ei ole advokaadid. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei

olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja

lepinguliste esindajate põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta).

Arvestades, et hageja esindajate menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 6 tunni ja 30

minuti ulatuses, siis on põhjendatud lepinguliste esindajate tasu suuruseks 780 eurot (ilma

käibemaksuta).

14. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 1690 eurot, sealhulgas

riigilõiv 910 eurot, lepingulise esindaja kulu 780 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et

poolte menetluskulud jäid 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses hageja kanda, siis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 1047,80 eurot, s.o riigilõiv 564,20 eurot ja

lepingulise esindaja kulu 483,60 eurot.

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 2008,50 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 1047,80 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 960,70 euro osas.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

12 (12)