2-22-150132/38 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

9. detsember 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-150132

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi L.K vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1484,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja L.K (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi L.K

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista L.K-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 543,17 eurot, sealhulgas

põhinõue 499,50 eurot, sissenõudmiskulud 15 eurot ja viivis perioodi 26.08.2022–

12.04.2023 eest 28,67 eurot.

3. Välja mõista L.K-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõude (499,50 eurot)

tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates

13. aprillist 2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus L.K vastu 804,94 euro

väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 500 eurot, intress 66,56 eurot, lepingutasu 35

eurot, kuutasu 22,50 eurot, sissenõudmiskulud 65 eurot, viivis perioodi 26.08.2022–

12.04.2023 eest 115,88 eurot. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ

hagiavaldus L.K vastu viivise väljamõistmiseks põhinõude (500 eurot) tasumata osalt

määraga 23,90% aastas alates 13. aprillist 2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 38% ulatuses L.K kanda ja 62% ulatuses

Aktiva Finance Group OÜ kanda.

6. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

1 (15)

7. Välja mõista L.K-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 402,80 eurot,

sealhulgas riigilõiv 106,40 eurot ja lepingulise esindaja kulu 296,40 eurot.

8. Välja mõista L.K-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 402,80

eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

9. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus 1425,02 euro väljamõistmiseks L.K-lt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 21.12.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

L.K (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 12.04.2022, mida täpsustas 13.07.2023. Hageja palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista 1348,11 eurot, millest põhinõue on 999,50 eurot, intress on

66,56 eurot, lepingutasu on 35 eurot, kuutasu on 22,50 eurot, sissenõudmiskulud on 80 eurot ja

viivis on 144,55 eurot (dtl 127). Samuti palub hageja kostjalt lepingu nr L89008012163 osas

välja mõista viivise määraga 23,90% aastas nimetatud lepingu põhivõlgnevuselt (500 eurolt)

alates 13.04.2023 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Samuti palub hageja kostjalt lepingu nr

C85008404487 osas välja mõista viivise määraga 22% aastas nimetatud lepingu

põhivõlgnevuselt (499,50 eurolt) alates 13.04.2023 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja

palub jätta menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (võlausaldaja) ja kostja 13.03.2022

laenuleping nr L89008012163. Kostja sai laenu 500 eurot kätte 16.03.2022. Hageja palub

kostjalt välja mõista põhinõude 500 eurot. Kostja kohustus laenu tasuma maksegraafiku alusel

perioodil 15.04.2022–15.03.2028. Lepingust tulenevalt on intressimäär 23,90% aastas ja

lepingu krediidi kulukuse määr on 39,32%. Kostjal on intressivõlgnevus alates 3. osamaksest,

s.o. alates 15.06.2022 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud 5. osamakseni, s.o. kuni

15.08.2022 summas 33,90 eurot (6,34+13,78+13,78). Viivisenõue perioodi 26.08.2022–

12.04.2023 eest on 75,30 eurot.

2 (15)

Lepingust tulenevalt kohustus kostja tasuma lepingutasu lepingu sõlmimise eest summas 35

eurot. Kostjal on lepingutasu võlgnevus 35 eurot. Lepingust tulenevalt kohustus kostja tasuma

lepingu haldustasu igakuiselt summas 2,50 eurot. Kostjal on lepingu haldustasu võlgnevus

alates 15.04.2022 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o kuni 15.08.2022

summas 12,50 eurot.

Kostja jäi maksetega viivitusse alates esimesest osamaksest, s.o. 15.04.2022 kuni

ülesütlemisele eelnenud viienda osamakseni, s.o. kuni 15.08.2022. Kokku jäi kostja viivitusse

viie üksteisele järgneva osamaksega, s.o. 15.04.2022, 15.05.2022, 15.06.2022, 15.07.2022,

15.08.2022 osamaksetega. Esialgne võlausaldaja saatis 04.08.2022 kostjale lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti täiendav kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni

18.08.2022 koos hoiatusega, et kui kostja võlgnevust nimetatud tähtajaks ei tasu, on esialgsel

võlausaldajal õigus kõik kostjaga sõlmitud lepingud üles öelda. Kuna kostja ei tasunud

võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingute

lõpetamise kohta 25.08.2022.

Kostjale saadeti tasulised meeldetuletuskirjad järgmiselt: 06.09.2022 (maksumusega 20 eurot),

14.09.2022 (maksumusega 5 eurot), 14.10.2022 (maksumusega 5 eurot), 31.10.2022

(maksumusega 5 eurot), 08.11.2022 (maksumusega 5 eurot). Kokku 40 eurot. Hageja tõi

22.08.2024 vastuses välja, et sissenõudmiskulud 40 eurot on kujunenud järgmiselt: 06.09.2022

saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 20 eurot, 14.09.2022 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 5 eurot, 14.10.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud

makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise

kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule tehtavate kõnede, kirjade, e-

kirjade ja sms-ide kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

1.2. AS Inbank (võlausaldaja) ja kostja sõlmisid 23.04.2022 makselahenduse lepingu nr

C85008404487. Kostja sai krediiti 500 eurot. Lepingu alusel sai kostja enda kasutusse

krediitkaardi krediidilimiidiga 500 eurot. Kaardi tellimisel sai kostja kohe hakata kasutama

virtuaalset kaarti. Kostja sai krediidi 500 eurot kätte 23.04.2022 ning hakkas seda kasutama.

Kostja kasutas kaarti 23.04.2022 tehingu tegemiseks summas 15 eurot, 23.04.2022 summas

450 eurot ja 24.04.2022 summas 35 eurot. 23.04.2022 tasus kostja krediitkaardi kontole summa

0,5 eurot. Kostja kohustus tasuma igakuiselt 5. kuupäevaks minimaalse tagasimakse. Kostja on

kasutanud krediiti summas 499,50 eurot. Põhivõlg on 499,50 eurot, mille hageja palub kostjalt

välja mõista.

Lepingust tulenevalt on intressimäär 22% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 39,85%.

Kostjal on intressivõlg põhisummalt 499,50 eurot alates 10.05.2022 kuni lepingu

ülesütlemiseni, s.o. kuni 24.08.2022 summas 32,66 eurot. Hageja nõuab hagis viivist

laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 22% aastas. Viivisenõue perioodi

26.08.2022–12.04.2023 eest on 69,25 eurot. Lepingus leppisid pooled kokku lepingu kuutasus.

Kostjal on lepingu kuutasu võlgnevus alates 05.05.2022 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud

osamakseni, s.o kuni 05.08.2022 summas 10 eurot.

Kostja jäi maksetega viivitusse alates esimesest osamaksest, s.o. 05.05.2022 kuni

ülesütlemisele eelnenud viienda osamakseni, s.o. 05.08.2022. Kokku jäi kostja viivitusse nelja

üksteisele järgneva osamaksega, s.o. 05.05.2022, 05.06.2022, 05.07.2022, 05.08.2022

osamaksetega. Esialgne võlausaldaja saatis 04.08.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse,

milles anti täiendav kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 18.08.2022 koos

hoiatusega, et kui kostja võlgnevust nimetatud tähtajaks ei tasu on esialgsel võlausaldajal õigus

kõik kostjaga sõlmitud lepingud üles öelda. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava

3 (15)

tähtaja jooksul, saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingute lõpetamise kohta

25.08.2022.

Kostjale saadeti tasulised meeldetuletuskirjad järgmiselt: 06.09.2022 (maksumusega 20 eurot),

21.09.2022 (maksumusega 5 eurot), 10.10.2022 (maksumusega 5 eurot), 19.10.2022

(maksumusega 5 eurot), 12.12.2022 (maksumusega 5 eurot). Kokku 40 eurot. Hageja tõi

22.08.2024 vastuses välja, et sissenõudmiskulud 40 eurot on kujunenud järgmiselt: 06.09.2022

saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 20 eurot, 21.09.2022 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 5 eurot, 10.10.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud

makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise

kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule tehtavate kõnede, kirjade, e-

kirjade ja sms-ide kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

1.3. Esialgne võlausaldaja loovutas 26.08.2022 kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

1.4. Hageja tõi 22.08.2024 vastuses välja, et krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Enne laenulepingu nr L89008012163 sõlmimist märkis kostja

laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 2500 eurot ja igakuised kohustused

on 200 eurot. Taotletava laenu summa oli 500 eurot, laenuperiood 72 kuud ja igakuise

osamakse summa 16,28 eurot. Enne lepingu nr C85008404487 sõlmimist märkis kostja

laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 2000 eurot ja igakuised kohustused 0

eurot. Taotletava laenu summa oli 500 eurot. Enne lepingute sõlmimist kontrollis krediidiandja

kostja laenutaotlustel esitatud andmeid Maksu- ja Tolliametist. Samuti kontrollis krediidiandja

kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest (taust.ee ja creditinfo.ee). Kostja

varasem maksekäitumine oli korrektne ning varasemaid ega kehtivaid maksehäireid lepingu

sõlmimise ajal ei olnud. Kogu esitatud ja kogutud teabe põhjal jõudis krediidiandja järeldusele,

et kostja oli krediidivõimeline.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustused, hageja 22.08.2024 vastus ja

hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 13. oktoobril 2024 avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30

päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile

vastamise tähtpäev saabus 12. novembril 2024. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses.

Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole

mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.

4 (15)

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 13.03.2022

sõlmitud laenuleping nr L89008012163 (dtl 130–136). Leping on kostja poolt allkirjastatud.

Lepingu kohaselt oli laenusummaks 500 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega

ning tasuma intressi, haldustasu ja lepingutasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 72

osamakset, kuumakse suurusega 16,28 eurot, viimane osamakse 16,16 eurot. Igakuiseid

makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks (dtl 131, 132). Kostja pangakontole

kanti üle laenusumma 500 eurot (maksekorraldus dtl 51). Kohus loeb eeltoodud asjaolud

esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Hageja on esitanud kohtule tõendina AS Inbank ja kostja vahel 23.04.2022 sõlmitud

makselahenduse lepingu nr C85008404487 (dtl 138–145). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli krediidilimiidiks 500 eurot. Maksepäevaks oli iga kuu 5.

kuupäev. Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli

leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud krediidilimiit. Lepingu

üldsätete p 8.2. kohaselt kujuneb minimaalse tagasimakse suurus järgnevalt: 1)

teenusetingimuste punktis 8.3 märgitud protsendimäära alusel kasutatud krediidilimiidist (mis

ei sisalda intresse ega teenustasusid) arvestatud summa; 2) eelmiste perioodide eest kogunenud

ja tasumata intresside ja teenustasude summa; 3) krediidilimiiti ületav summa juhul, kui on

ületanud teenuselepingus kokku lepitud krediidilimiiti; 4) makseplaani(de) kuumakse(te)

summa. Lepingu üldsätete p 8.3. kohaselt on minimaalse tagasimakse protsendimäär IN Pay

Standard kaardi puhul 3% ning IN Pay Platinum kaardi ja IN Pay Platinum Metal kaardi puhul

0% (dtl 141). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

5 (15)

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

8.1. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu nr L89008012163 ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 39,32% aastas (dtl 130, 135). Lepingutasu oli 35

eurot, igakuine haldustasu 2,50 eurot, intressimäär oli 22,90% aastas ning kostjal tuli laen

tagastada 72 osamaksega (dtl 130). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks

korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli

13.03.2022

laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,95% (kohaldus alates

01.01.2022 kuni 30.06.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,85%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 40,37%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi

kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on

seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga

8.2. Makselahenduse lepingust nr C85008404487 nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks

39,85% aastas (dtl 138, 144). Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud, et a)

krediidilimiit võetakse kasutusse esimesel võimalusel ja kogumahus ning makstakse tagasi

võrdsete osamaksetena 12 kuu jooksul; b) teenuselepingust tulenevaid kohustusi täidetakse

kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Krediidi kulukuse esialgse määra arvutamisel võetakse

arvesse teenuselepingu sõlmimise või muutmise ajal kehtivad kulud, mida on kohustus

teenuselepingu alusel tasuda: 1) intress; 2) IN Pay kontoga seotud kuutasu; 3) muu tasu, mis on

teenuselepingu sõlmimisel teada (lepingu p-d 9.2., 9.3.). Krediidikulukuse määra arvutamisel

võeti arvesse: krediidisumma 500 eurot, tagastamise tähtaeg 12 kuud, intress 22% aastas,

kaardi kuutasu 2,50 eurot. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 23.04.2022

laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu

keskmine krediidi kulukuse määr 16,95% (kohaldus alates 01.01.2022 kuni 30.06.2022

väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,85%. Finantsinspektsiooni hallatav

minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra

suuruseks 37,46%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud

krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062

lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

9. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

13.03.2022 sõlmitud laenuleping ja 23.04.2022 sõlmitud makselahenduse leping on

tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Esmalt hindab kohus, kas võlausaldajad on

järginud kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

6 (15)

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

7 (15)

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

9.2. Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. 9. märtsil 2023 selgitas kohus hagejale mh seda, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see,

et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 102). 24. juulil 2024

selgitas kohus hagejale, et hageja ei ole hagis välja toonud vastutustundliku laenamise

põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 323, 324). Kohus määras hagejale tähtaja

vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendite

esitamiseks.

Hageja on seisukohal, et krediidiandjad järgisid kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et enne laenulepingu nr L89008012163 sõlmimist

märkis kostja laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 2500 eurot ja igakuised

kohustused on 200 eurot. Enne lepingu nr C85008404487 sõlmimist märkis kostja

laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 2000 eurot ja igakuised kohustused 0

eurot. Enne lepingute sõlmimist kontrollisid krediidiandjad kostja laenutaotlustel esitatud

andmeid Maksu- ja Tolliametist. Samuti kontrollisid krediidiandjad kostja varasemat

maksekäitumist maksehäireregistritest (taust.ee ja creditinfo.ee). Kostja varasem

maksekäitumine oli korrektne ning varasemaid ega kehtivaid maksehäireid lepingu sõlmimise

ajal ei olnud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandjad tegid laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluste

pinnalt. Hageja esitatud väljavõttest kostja laenutaotluste kohta nähtub, et kostjalt on laenude

taotlemisel küsitud andmeid tema keskmise kuusissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta,

millele kostja on laenulepingu nr L89008012163 osas vastanud vastavalt 2500 eurot ja 200

8 (15)

eurot ning lepingu nr C85008404487 osas vastanud vastavalt 2000 eurot ja 0 eurot (dtl 151,

152). Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandjad oleks küsinud kostjalt muud teavet

tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh

kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja

varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud

teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui

palju neid oli.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandjad oleks kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja sissetulekute ja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS §

50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid

Maksu- ja Tolliametist ja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest.

Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja

nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega

kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste

täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse

kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses

kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed.

Kuna krediidiandjad ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandjad VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepinguid

sõlmida. Seda, et kostja ei olnud lepingute sõlmimise ajal krediidivõimeline, kinnitab mh see,

et kostja ei teinud pärast lepingute sõlmimist ühtegi tagasimakset, sh oli kostjal võlgnevus

esimesest lepingust, kui kostjaga sõlmiti teine leping.

9.3. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele

mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema

regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende

täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei

võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides,

et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 200 eurot kuus ja 0 eurot kuus. Isegi kui

kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotlustes esitamise

asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje

sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandjad oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

9 (15)

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

täitmiseks oleks krediidiandjad pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul,

kui krediidiandjad oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud

vastuolusid, oleks krediidiandjatel tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja

pangakonto väljavõtete nõudmine oleks andnud krediidiandjatele teavet kostja muude

finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal

makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandjad oleks

nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise

kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud

mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte

esitamist, oleks krediidiandjad kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.

Kohus leiab, et krediidiandjad ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus

tuvastab, et krediidiandjad ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingute ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

10. Järgmisena tuvastab kohus, kas lepingud lõppesid ülesütlemisega.

10.1. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

10.2. Laenulepingust nr L89008012163 nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda

ajavahemikul 15.04.2022–15.11.2022 igakuiseid intressimakseid, lepingutasu makseid ja

haldustasu makseid. Eelnimetatud perioodil ei olnud kostjal kohustust tasuda põhiosa makseid.

Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 15.12.2022 (dtl 131). Kuna krediidiandja rikkus

kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja VÕS § 4034 lg 7 teise

lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi. Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda

kostjalt lepingu alusel haldustasu maksmist ja lepingutasu maksmist. 2022. aastal oli VÕS §-s

94 sätestatud intressimääraks 0%.

10 (15)

Hageja tugineb sellele, et kostja jäi maksetega viivitusse alates esimesest osamaksest viie

üksteisele järgneva osamaksega, s.o. 15.04.2022, 15.05.2022, 15.06.2022, 15.07.2022,

15.08.2022 osamaksetega.

Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja

haldustasu, lepingutasu ja arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks

0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega

lepingu ülesütlemise ajal, s.o 25.08.2022. Lepingu kohaselt algas põhiosamaksete tasumise

kohustus alles 15.12.2022. Ka lepingu ülesütlemise teatisest nähtub, et kostjal ei olnud põhiosa

maksete võlgnevust krediidiandja ees (dtl 147). Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et

laenulepingu nr L89008012163 ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping

ülesütlemisega lõppenud.

Laenulepingu nr L89008012163 viimane osamakse on maksegraafiku järgi 15.03.2028 (dtl

131, 132), mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi

osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses

sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks

hageja väljatoodud summat (kostjale välja makstud summa). Ilma ümberarvutuseta ei ole

kohtul võimalik hagi laenulepingu nr L89008012163 osas osaliselt rahuldada, sest hagi

rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh

selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja

teinud. Hageja jäi seisukoha juurde, et krediidiandjad järgisid kostjaga lepingute sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla

sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja

tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid

õiguskaitsevahendeid.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata laenulepingust nr L89008012163 tulenevad

hageja nõuded. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate

kulude kandmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet

ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud

ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

10.3. Lepingust nr C85008404487 nähtub, et kostjal tuli igakuiselt tasuda tagasimakseid, mille

minimaalse tagasimakse suurus kujuneb järgnevalt: 1) teenusetingimuste punktis 8.3 märgitud

protsendimäära alusel kasutatud krediidilimiidist (mis ei sisalda intresse ega teenustasusid)

arvestatud summa; 2) eelmiste perioodide eest kogunenud ja tasumata intresside ja

teenustasude summa; 3) krediidilimiiti ületav summa juhul, kui on ületanud teenuselepingus

kokku lepitud krediidilimiiti; 4) makseplaani(de) kuumakse(te) summa (lepingu üldsätete p

8.2.). Lepingu üldsätete p 8.3. kohaselt on minimaalse tagasimakse protsendimäär IN Pay

Standard kaardi puhul 3% ning IN Pay Platinum kaardi ja IN Pay Platinum Metal kaardi puhul

0% (dtl 141). Kostja taotles Standard kaarti (dtl 152). Kostjal oli krediit kasutuses summas

499,50 eurot. Seega tuli kostjal teha igakuiseid makseid 3% krediidilimiidist, s.o 14,99 eurot

kuus põhiosa katteks.

Hageja tugineb sellele, et kostja jäi maksetega viivitusse alates esimesest osamaksest, s.o.

05.05.2022. Kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega, s.o. 05.05.2022,

05.06.2022, 05.07.2022. Hageja on tõendnaud, et krediidiandja saatis kostjale 04.08.2022

lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 148).

11 (15)

Kostjale anti täiendav tähtaeg võla tasumiseks hiljemalt 18.08.2022 (dtl 148). Krediidiandja

hoiatas kostjat, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral on krediidiandjal

õigus leping üles öelda. Arvestades, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

täiendavalt antud tähtaja jooksul, ütles krediidiandja lepingu üles 25.08.2022 (dtl 149).

Kohus leiab, et lepingu nr C85008404487 erakorraline ülesütlemine vastab seaduses

sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

kohustuste täitmisest ja saab krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda

laenusumma kohest tagastamist.

Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosa. Seda

kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata krediidi põhiosa 499,50 eurot, mille välja mõistmist

hageja taotleb. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 499,50 euro väljamõistmiseks kostjalt.

Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne

kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi hagejale muid tasusid kui seadusjärgses määras

intressi. Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel kuutasu 2,50 eurot

maksmist (2,50 eurot oli kaardi kuutasu, dtl 144). 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 0%, mistõttu ei ole hagejal kostja vastu ka intressinõuet.

Hageja palub lepingu nr C85008404487 osas kostjalt välja mõista viivise lepingus kokku

lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 22% (dtl 125). Hageja selgitab hagis,

et Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on

põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana (dtl 126). TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).

Hageja nõuab hagis viivist laenuintressi aastase määraga võrdses määras. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe tühine.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja

on palunud kostjalt viivise välja mõista perioodi 26.08.2022–12.04.2023 eest, s.o perioodi eest

pärast lepingu ülesütlemist. Perioodi 26.08.2022–12.04.2023 eest on viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kokku 28,67 eurot.

Kohus rahuldab hageja viivisenõude 28,67 euro ulatuses. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja viivise põhinõude (499,50 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud määras alates 13.04.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

10.4. Hageja on palub lepingu nr C85008404487 osas kostjalt välja mõista võla

sissenõudmiskulud 40 eurot.

VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500

euro ja kuni 1000 eurot. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem

12 (15)

seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib

võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.

Leping nr C85008404487 öeldi üles 25.08.2022. Hageja nõue on üle 500 euro. Hageja on

tõendanud, et hageja edastas kostjale kolm meeldetuletuskirja – 06.09.2022 (dtl 162),

21.09.2022 (dtl 164) ja 10.10.2022 (dtl 166).

Lepingu nr C85008404487 p 7.11. kohaselt kohustus kostja võlgnevuse korral tasuma vastavalt

hinnakirjale meeldetuletuskirja saatmise tasu ja hüvitama sissenõudmiskulud. Lepingu osaks

saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt on meeldetuletuskirja saatmise

teenustasu 5 eurot (dtl 144). Seega on pooled kokku leppinud, et meeldetuletuskirja saatmise

tasu on 5 eurot. Hageja nõuab tasu kolme meeldetuletuskirja saatmise eest. Seega on hageja

meeldetuletuskirjade saatmise eest nõue põhjendatud kokku 15 euro ulatuses ja põhjendamata

15 euro ulatuses. Muid makseviivitusega tekkinud kulusid summas 10 eurot hageja tõendanud

ei ole, mistõttu jätab kohus selles osas nõude rahuldamata. Kohus selgitab, et

sissenõudmiskulude hüvitamise nõue on olemuslikult kahju hüvitamise nõue ning hagejal tuleb

oma nõuet, st kahju tekkimist ja selle suurust, tõendada. Tööprogrammi (dtl 371) ja taust.ee

väljavõttest (dtl 373) eelöeldu ei järeldu.

Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 15 euro ulatuses ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 15 eurot. Sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata

25 euro ulatuses.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata lepingust nr C85008404487 tulenevad hageja

nõuded järgmises osas: intressinõue 32,66 eurot, viivisenõue 40,58 eurot (69,25-28,67),

kuutasu 10 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 25 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna

arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse 21.12.2022. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 21.12.2022. Hagi

esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka.

Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (21.12.2022) oli hagihinnaks 1484,21 eurot, arvestades

hageja 13.07.2023 täiendatud hagis esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus

rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 567,27 eurot (seisuga 21.12.2022).

Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 38% ulatuses ning jättis rahuldamata 62%

ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 38% ulatuses kostja kanda ja 62% ulatuses hageja kanda.

12. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

13 (15)

12.1. Hagilt hinnaga 1484,21 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 280 eurot. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Hageja on tasunud

riigilõivu ettenähtust enam 35 eurot. Hagejal on võimalik esitada kohtule avaldus riigilõivu

tagastamiseks enam tasutud osas. Kostjalt ei ole põhjendatud enam tasutud osas riigilõivu

väljamõistmine hageja kasuks, mistõttu jätab kohus selles osas hageja menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse rahuldamata.

12.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 1492,82 eurot (ilma

käibemaksuta). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse

ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS §

175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis

hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise

esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel

menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu

(RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi

koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 4 tundi,

hageja 22.08.2024 seisukoha koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 2 tundi, hageja

12.11.2024 seisukoha koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 1 tund ja 30 minutit, hageja

21.11.2024 menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 20 minutit.

Kohtu hinnangul on eeltoodud toimingud vajalikud ja põhjendatud 6 tunni ja 20 minuti

ulatuses (sh hagi koostamisele kulunud aeg 4 tundi; 22.08.2024 vastuse koostamisele kulunud

aeg 1 tund ja 12.11.2024 vastuste koostamisele kulunud aeg 1 tunni ulatuses ja menetluskulude

nimekirjale kulunud aeg 20 minutit ulatuses) ning põhjendamata 1,5 tunni ulatuses. Hagi

koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide läbitöötamisele, kui esmastele toimingutele,

kulub tavapäraselt rohkem aega, kui järgmistele menetluses tehtavatele toimingutele.

22.08.2024 ja 12.11.2024 vastustes kordas hageja suures ulatuses varasemat, mistõttu

vähendab kohus nende vastuste koostamiseks kulunud aega kokku 1,5 tunni võrra.

Menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aeg 20 minutit, on põhjendatud ja vajalik.

Kohus arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga.

12.3. Hageja esindajate tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus

sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta)

ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu

suurusega. Hageja lepingulised esindajad vastavad TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud

14 (15)

nõuetele, kuid hageja esindajad ei ole advokaadid. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei

olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja

lepinguliste esindajate põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta).

Arvestades, et hageja esindajate menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 6 tunni ja 20

minuti ulatuses, siis on põhjendatud lepinguliste esindajate tasu suuruseks 760 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohus leiab maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise

kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise esindaja tasu (ilma käibemaksuta).

13. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 1060 eurot, sealhulgas

riigilõiv 280 eurot, lepingulise esindaja kulu 760 eurot (ilma käibemaksuta) ja lepingulise

esindaja kulu 20 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 38%

ulatuses kostja kanda ja 62% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista menetluskulud 402,80 eurot, s.o riigilõiv 106,40 eurot ja lepingulise esindaja kulu

296,40 eurot.

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 1827,82 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 402,80 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 1425,02 euro osas.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

14. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

15 (15)