1-24-4825/44 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2024, Tallinn

suulises menetluses

Kriminaalasja number

1-24-4825

Kohtukoosseis

Sten Lind, Pavel Gontšarov ja Markus Kärner

istungisekretärid

Elina Huobolainen, Kea Lemming

Kriminaalasi

Tarmo Hanssoni süüdistuses KarS § 424 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 26. augustil 2024 kokkuleppemenetluse

korras kiirmenetluses tehtud otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Toomas

Koitmäe

Süüdistatav

Tarmo Hansson

Isikukood 36906010253, Eesti Vabariigi kodanik; elukoht:

XXX-i; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; tõkendit pole

kohaldatud; kriminaalkorras karistatud Pärnu Maakohtu 16.

augusti 2023 otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4571 KarS §

424 lg 2 järgi

Kaitsja

vandeadvokaat Silver Reinsaar

RESOLUTSIOON

Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

Mõista riigilt tunnistaja V.G kasuks välja sõidukulu 7,75 eurot (hüvitis tasuda Luminor

Panga arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXX).

Jätta rahuldamata kaitsja taotlus Tarmo Hanssonile menetluskulude hüvitamiseks.

Mõista Tarmo Hanssonilt välja apellatsioonimenetluses tekkinud KrMS § 175 lg 1 p-le 2

vastav kulu 7,75 eurot.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni üksnes

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 121. km-l toimus 25. augustil 2024 politseioperatsioon “kõik

puhuvad“. Kella 12:17 ajal peatati Tarmo Hanssoni juhitud auto Mercedes-Benz GLS 350D

4MATIC registreerimismärgiga XXXXXX ja kontrolliti indikaatorvahendiga Tarmi Hanssoni

väljahingatava õhu alkoholisisaldust. Näit oli positiivne. Kell 12.53 – 12.59 kontrolliti Tarmo

Hanssoni väljahingatava õhu alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga. Tulemus oli 0,89

mg/l.

Kell 13.00 peeti Tarmo Hansson kahtlustatavana kinni. Protokolli märkis Tarmo Hansson, et

soovib kaitsjat.

26. augustil 2024 algusega kell 11.38 kuulati Tarmo Hansson kahtlustatavana üle. Tarmo

Hansson tunnistas kuriteo toimepanemist ja avaldas kahetsust, kuid rohkem ütlusi anda ei

soovinud. Protokolli kohaselt Tarmo Hansson ülekuulamise juurde kaitsjat ei soovinud.

26. augustil kell 11.23 on prokurör teinud riigi õigusabi andmise määruse.

Samal päeval sõlmiti kokkulepe, toimus kohtuistung ja kohus tegi otsuse.

Maakohus tunnistas Tarmo Hanssoni KarS § 424 lg 2 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 1

aasta 7 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Pärnu

Maakohtu 16. augusti 2023. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 kuu 16 päeva

vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 10 kuud 16 päeva vangistust. KarS § 424 lg 4

p 2 ja § 50 lg 3 alusel võttis kohus Tarmo Hanssonilt lisakaristusena ära mootorsõiduki

juhtimise õiguse üheks aastaks.

Tegu vastas KarS § 424 lg-le 2, sest Tarmo Hansson oli Pärnu Maakohtu 16. augustil 2023

otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4571 süüdi tunnistatud KarS § 424 lg 2 järgi.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tarmo Hanssoni kaitsja, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile.

Apellatsiooni kohaselt on kriminaalasja menetlemisel rikutud KrMS § 339 lõike 1 punkti 12

nõudeid, kusjuures ausa ja õiglase menetluse rikkumisega on tegemist eri rikkumiste kogumi

tõttu.

Tarmo Hanssonil ei võimaldatud võtta ühendust enda soovitud kaitsja Karine Nersesjaniga

ega leppida temaga isiklikult kokku soovitud advokaadi menetlusest osavõtmise lepingulistes

tingimustes. Selle asemel määrati Tarmo Hanssonile riigi õigusabi. Tähelepanuväärselt oli

menetleja koostanud riigi õigusabi andmise määruse juba enne kahtlustatava ülekuulamise

alustamist, sh protokollis märgitud õiguste selgitamist. See kinnitab, et Tarmo Hanssoni poolt

enda õiguste efektiivne ja teadlik kasutamine jäeti menetluses täielikult tagamata.

Kriminaalasjas ei ole koostatud või vähemalt Tarmo Hanssonile ei ole antud kiirmenetluse

protokolli ning see ei sisaldu ka kriminaaltoimikus. Tarmo Hanssonile ei ole antud

kriminaaltoimiku koopiat.

Samas puudusid ka kiirmenetluse kohaldamise alused, sest asjas on tõsikindlalt välja

selgitamata Tarmo Hanssoni poolt väljahingatud õhus sisaldunud alkoholi kogus

mootorsõiduki juhtimise aja seisuga.

Kiirmenetluse vormis kokkuleppemenetluse kohaldamine ei ole kooskõlas ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõttega ka seetõttu, et Tarmo Hanssonile mõisteti sellise menetluse

tulemusena ligi kahe aasta pikkune reaalne vangistus.

Kokkuleppe sõlmimine toimus prokuröri ähvarduse tulemusena, et kokkuleppega

mittenõustumise või sellest loobumise korral kohaldatakse Tarmo Hanssoni suhtes tõkendina

vahistamist. Apellatsioonis on väidetud, et Tarmo Hansson tundis, et ta hakkab kambris

hulluks minema. Seda, et ta soovib väga koju saada, kuivõrd hakkab „hulluks minema“, teatas

Tarmo Hansson nii uurijale, prokurörile kui ka riigi õigusabi korras kaitsjale. Keegi Tarmo

Hanssonile vaimse tervise abi ei kutsunud. Prokurör teatas, et kokkuleppe sõlmimine on ainus

viis, kuidas vabadusse pääseda.

Kokkuleppemenetluses toimunud istungil ei olnud Tarmo Hanssonil kaitsjat. Tarmo Hansson

võttis kohtuistungist osa videoühenduse vahendusel, kuid talle ei olnud ka kohtuistungiks

antud kriminaaltoimiku koopiat.

3. Ringkonnakohtu istungil kuulati üle süüdistatav ning tunnistajad vandeadvokaat V.G ,

abiprokurör E.G, uurija L.K ja patrullpolitseinik I.P. Samuti uuris ringkonnakohus kaitsja

esitatud kirjalikke tõendeid.

Kaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde ning T. Hansson toetas esitatud apellatsiooni. Prokurör

palus jätta maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

5. Kaitsja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist põhjendusega, et menetluses on

rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine

KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Täpsemalt leiab kaitsja, et rikutud on PS § 21 esimeses ja

teises lauses ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Euroopa inimõiguste

konventsiooni) art 6 (3) punktides a) – c) sätestatud õigusi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiski kõik apellatsioonis esitatud argumendid seotud ausa ja

õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisega.

Apellatsioonist ei ilmne, kuidas seondub ausa ja õiglase menetluse põhimõttega seisukoht, et

tulenevalt T. Hanssonile mõistetud karistuse raskusest ei oleks tema kriminaalasja tohtinud

üldse sellises menetluses menetleda. Sellise seose välja toomine oleks aga olnud seda

olulisem, et Eesti kriminaalmenetlusõigust ringkonnakohtu hinnangul rikutud pole. Selle, kui

rasket karistust kiirmenetluse korras toimunud kokkuleppemenetluses kohaldada võib,

määravad ära kiirmenetlusele ja kokkuleppemenetlusele menetlusseadustikus kehtestatud

piirangud. KrMS § 240 lg 2 p-st 1 tulenevalt ei ole kokkuleppemenetlus välistatud isegi

esimese astme kuritegude puhul, rangema piirangu seab KrMS § 2561 lg 1, mille kohaselt

võib kiirmenetlust kohaldada vaid teise astme kuritegude puhul. KarS § 4 lg 3 kohaselt on

teise astme kuritegu kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni

viis aastat või rahaline karistus. Seega võib kohaldada kiirmenetlust, sh kokkuleppemenetluse

vormis kuni 5-aastase vangistuse mõistmiseks.

6. Kaitsja ülejäänud argumendid võib jagada üldjoontes kaheks: T. Hansson pandi

olukorda, kus ta oli sunnitud sõlmima talle mittesobiva kokkuleppe, ning menetluse käigus

rikuti tema õigust end efektiivselt kaitsta. Viimane omakorda jaguneb kaheks: T. Hanssonil ei

olnud võimalust vabalt kaitsjat valida, lisaks sellele oli tal kaitseõiguse teostamine

raskendatud, sest talle ei tagatud võimalust tutvuda kriminaalasja materjalidega ja kaitsjaga

privaatselt nõu pidada.

7. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsiooni argumente, mis seonduvad

ringkonnakohtu arusaama kohaselt väitega, et T. Hansson pandi olukorda, kus ta oli sunnitud

sõlmima talle mittesobiva kokkuleppe.

7.1

Apellatsiooni üks mahukamaid argumente oli see, et kiirmenetluse eeldused ei olnud

täidetud. Esmapilgul on selle väite puhul raske näha seost väitega, et rikutud on ausa ja

õiglase menetluse põhimõtet. Kui aga vaadata argumendi sisu, siis seab see ringkonnakohtu

hinnangul kahtluse alla, kas menetlus oli aus. Nimelt tähendab kaitsja tehtud etteheide seda, et

T. Hanssonile tehti ettepanek sõlmida kokkulepe olukorras, kus tegelikult ei olnud välja

selgitatud, et ta on kuriteo toime pannud. Selle väitega haakub omakorda väide, et T.

Hanssonit mõjutati kokkulepet sõlmima.

Apellatsiooni kohaselt ei olnud tõendamiseseme asjaolud selged – välja polnud selgitatud, kas

T. Hansson oli joobes auto juhtimise ajal. Tema väljahingatava õhu alkoholisisaldust mõõdeti

pool tundi pärast juhtimise lõpetamist. Kuna joodud alkohol võis olla alles imendumisfaasis,

pole välistatud, et T. Hanssoni vere alkoholisisaldus jäi juhtimise ajal alla joobe piirmäära.

KrMS § 2561 lg 1 näeb ette, et prokuratuur saab taotleda kriminaalasja lahendamist, kui

kahtlustus on esitatud teise astme kuriteos, kahtlustuse esemeks oleva kuriteo kohta on

kogutud kõik vajalikud tõendid ja tõendamiseseme asjaolud on selged. Kiirmenetluse taotlus

tuleb esitada 48 tunni jooksul alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest või isiku

kahtlustatavana kinnipidamisest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda need tingimused

midagi muud, kui menetleja hinnangut, et ta on suutnud koguda 48 tunni jooksul kõik tõendid,

mis on vajalikud isikule süüdistuse esitamiseks. Tulenevalt KrMS § 30 lg-test 1 ja 2 on selle

üle otsustamine, kas kogutud tõendid on isiku süüdistamiseks piisavad, prokuratuuri

pädevuses, kusjuures prokuratuuri volitusi teostab prokurör sõltumatult. Sellest tulenevalt on

seisukohaks, et kiirmenetluses poleks tohtinud kokkuleppemenetlust läbi viia, alust juhul, kui

kiirmenetlust kohaldati olukorras, kus juriidilise haridusega kõrvalseisja jaoks on ilmne, et

tõendamiseseme asjaolud ei ole kriminaalasja lahendamiseks piisavalt selged. Praegu sellise

olukorraga tegemist ei ole.

Õige on kaitsja seisukoht, et isiku võib KarS § 424 lg 2 järgi süüdi tunnistada ainult siis, kui

on tuvastatud, et ta oli joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise ajal. See ei tähenda aga, et kui

juhi väljahingatava õhu alkoholisisaldust ei mõõdeta vahetult pärast auto peatamist, tuleks

alati arvutada välja, kui palju oli isiku organismis alkoholi juhtimise ajal. Kohtupraktikas on

võetud omaks tõlgendus, et kui alkoholijoove tuvastatakse mõistliku aja jooksul pärast

mootorsõiduki peatamist, on saadud tulemus omistatav ka juhtimise ajale. Tõsi küll,

Riigikohus üheski lahendis selles küsimuses otsesõnu seisukohta võtnud ei ole. Küll on selle

kohta olemas kohtupraktika ringkonnakohtute tasandil. Nt Tallinna Ringkonnakohus on

asunud sellele seisukohale kriminaalasjades 1-12-9390 ja 1-13-1955, milles oli vaidluse all

just küsimus, kas mõõteseadme näit kehtib ka juhtimise ajale, kui mõõtmine ei ole toiminud

kohe pärast mootorsõiduki juhtimise lõppu. Neist esimesel juhul toimus mõõtmine umbkaudu

pool tundi pärast mootorsõiduki juhtimise lõppu, teisel juhul ligi tund pärast juhtimise

lõppemist. Märkida tuleb, et kummaski viidatud kriminaalasjas ei võtnud Riigikohus

kassatsiooni menetlusse.

Kirjeldatud praktikat ei muuda asjaolu, et kriminaalasjas nr 1-17-5879 ei pidanud Tallinna

Ringkonnakohus juhtimise lõpu ja mõõtmise vahele jäänud ajavahemiku tõttu alkoholijoovet

tuvastatuks – selles kohtuasjas jäi juhtimise lõpu ja mõõtmise vahele ligi poolteist tundi.

Ringkonnakohus jäi ka tolles kohtuasjas seisukohale, et põhimõtteliselt on mõistliku aja

jooksul pärast juhtimise lõppu toimunud mõõtmise tulemus ülekantav juhtimise ajale, kuid

leidis, et ligi pooleteisttunnist ajavahemikku ei saa enam pidada mõistlikuks ajavahemikuks,

sest sellise ajavahemiku puhul võib eeldada, et vere alkoholisisaldus on oluliselt muutunud.

Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kuna joobe tuvastamise asjades ei ole juhtimise ajal

organismis olnud alkoholikoguse välja selgitamine nn tagasiarvutuse teel tavapärane, ei saa

heita menetlejale ette, et nad pidasid tõendamiseseme asjaolusid selgeteks ilma selleta, et T.

Hanssoni joove juhtimise ajal oleks arvutuslikult (ekspertiisiga) välja selgitatud.

7.2

Eeltoodud põhjusel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ka kaitsja etteheidet, nagu

poleks T. Hanssonile tutvustatud üldmenetluse eeliseid, mis apellandi väitel seisnes just

võimaluses taotleda ekspertiisi selle välja selgitamiseks, milline oli T. Hanssoni

alkoholikontsentratsioon auto juhtimise ajal.

Ringkonnakohus on põhimõtteliselt nõus kaitsja väitega, et kahtlustatavale tuli selgitada,

millised võimalused tema kriminaalasja menetlemiseks on. KrMS § 240 lg 1 p 1 räägib küll

vaid kahtlustatavale kokkuleppemenetluse kohaldamise võimaluse selgitamisest ning tal

kokkuleppemenetluses olevate õiguste ja kokkuleppemenetluse kohaldamise tagajärgede

tutvustamisest, kuid nende mõistmiseks peab kahtlustatav teadma sedagi, mis on muud

võimalused. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda see aga menetleja kohustust selgitada

kahtlustatavale, milliste tõendite kogumist ta ühes või teises menetluses nõuda saaks ja võiks.

See, kas nõuda ekspertiisi tegemist või mingi muu tõendi kogumist, on kaitsetaktika küsimus.

Kaitsetaktika on kahtlustatava või süüdistatava ja tema kaitsja määrata ning ringkonnakohtu

hinnangul ei saa menetlejalt üldse nõuda kaitsetaktikat puudutavate võimaluste tutvustamist.

Seda, et põhimõtteliselt on võimalik asja arutamine üldmenetluses, T. Hanssonile selgitati –

seda näitab kasvõi asjaolu, et ühtlasi on apellatsioonis esitatud väide, et T. Hanssonile anti

teada, et üldmenetluse korral taotleks prokurör tema vahistamist.

Samas pole ka määratud kaitsjale etteheidetav see, et ta ei selgitanud T. Hanssonile võimalust

nõuda ekspertiisi. Osutatud õigusabi oleks põhjust pidada ebapiisavaks juhul, kui kaitsja oleks

jätnud tähelepanuta, et kogumata on tõend, mille vajalikkus on selliste kriminaalasjade puhul

üldtunnustatud. Nagu öeldud, apellatsioonis nimetatud tõendi kogumise vajadus

üldtunnustatud ei ole. Kõigi kaitsjate arusaam sellest, mida on kahtlustatava või süüdistatava

kaitsmiseks võimalik teha, ei pea täielikult kattuma, mistõttu see, et T. Hanssoni praeguse

kaitsja hinnangul oleks olnud võimalik ekspertiisi abil joove kahtluse alla seada, ei tähenda, et

T. Hanssonit kokkuleppe sõlmimisel kaitsnud advokaat oleks pidanud samuti selle võimaluse

välja pakkuma.

7.3

Kaitsja väitel mõjutas prokurör T. Hanssonit kokkuleppemenetlusega nõustuma,

ähvardades teda vastasel korral vahistamisega. Seejuures kasutas prokurör ära T. Hanssoni

halba enesetunnet. Apellatsiooni kohaselt tundis T. Hansson, et ta hakkab kambris hulluks

minema. Seda, et ta soovib väga koju saada, sest hakkab hulluks minema, teatas ta nii

uurijale, prokurörile kui ka määratud kaitsjale. Selle asemel, et T. Hanssonile oleks antud

meditsiinilist abi, öeldi talle, et kokkuleppe sõlmimine on ainus viis, kuidas vabadusse

pääseda.

Väide, et kokkuleppemenetluse kohaldamiseks kasutati ära T. Hanssoni halba enesetunnet, ei

leidnud tõendamist.

T. Hanssoni enda ütlused küsimuses, kas ta rääkis prokurörile ja kaitsjale, et ta tunneb, nagu

hakkaks hulluks minema, on ebamäärased. Kaitsjale vastates ütles ta: „Vaimselt oli nii

keeruline olla, ma kordasin mitu korda.“ Kaitsja täpsustavale küsimusele „Mida te kordasite?“

vastas ta: „Et ma lähen hulluks, kui ma siia veel peaks jääma“. Ringkonnakohtu hinnangul

võib sellisest väljendusest saada aru, et T. Hanssonil oli suur soov vältida edasist

kinnipidamisasutusse jäämist, kuid öeldu põhjal on raske aru saada, et see pidi tähendama, et

T. Hanssonil oli sel ajal vaimse tervisega probleeme.

Nii prokurör kui ka määratud kaitsja tunnistasid, et T. Hanssoni jaoks oli oluline koju saada.

Samas ei kinnitanud nad, et T. Hansson oleks rääkinud, et ta tunneb end halvasti. Ka ei olnud

nende kinnitusel märgata, et T. Hansson tunneks end halvasti.

Seda, kas kokkuleppemenetlus toimus nõuetekohaselt, peab kokkuleppemenetluse istungil

kontrollima maakohus. On põhjust eeldada, et kui T. Hansson oleks eelnevalt nii menetlejatele

kui kaitsjale rääkinud, et tunneb end kehvasti, oleks ta andnud sellest teada ka maakohtule.

Maakohtu istungi salvestise kohaselt kinnitas T. Hansson maakohtule, et sõlmis kokkuleppe

vabatahtlikult, ega maininud seda, et ta tunneks end halvasti.

Mis puutub väitesse, et T. Hanssonile öeldi, et ainus võimalus vabadusse saada on

kokkuleppemenetlus, siis tunnistas prokurör E.G ringkonnakohtus antud ütlustes, et ta selgitas

T. Hanssonile, et kaalub tema vahistamist. Sellest teavitamist on ringkonnakohtu hinnangul

põhjust pidada lubamatuks juhul, kui prokuröri jaoks oli ettenähtav, et tõenäoliselt

vahistamistaotlust ei rahuldataks. Praegusel juhul ringkonnakohtu hinnangul see tingimus

täidetud ei ole. Prokurör selgitas antud ütlustes, et pidas vahistamise taotlemist põhjendatuks,

sest T. Hanssonit oli alust kahtlustada katseajal toime pandud uues samalaadses kuriteos, mis

näitas, et eelnev karistus ei olnud mõju avaldanud. Ringkonnakohus nendib, et tegemist on

argumendiga, mis näitab vahistamisaluseks olevat uue kuriteo toimepanemise ohtu, mistõttu

ei ole alust pidada vahistamistaotluse esitamist selgelt alusetuks.

7.4

Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et T. Hanssoni lubamatu mõjutamine kokkulepet

sõlmima pole leidnud tuvastamist.

8. Apellatsiooni keskne väide on ringkonnakohtu hinnangul see, et rikuti T. Hanssoni

õigust valitud kaitsja abile.

T. Hansson on teinud kaitsjat puudutava valiku, märkides tema kahtlustatavana kinnipidamise

protokolli punktis „Kinnipeetu avaldused ja taotlused“, et soovib sama kaitsjat, kes tal oli

eelmisel korral. Selleks kaitsjaks oli vandeadvokaat Karine Nersesjan. Vaidlus puudub selles,

et T. Hanssonil ei olnud K. Nersesjaniga mingit eelnevat kokkulepet selleks, et viimane

vajaduse tekkimisel T. Hanssonit kriminaalmenetluses kaitseb. Seega ei saa rääkida sellest, et

vandeadvokaat K. Nersesjan oleks olnud praeguses kriminaalmenetluses T. Hanssoni valitud

kaitsja. Samas näeb PS § 21 teine lause ette, et kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult

võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Seega hõlmab vastav õigus mitte pelgalt

õigust saada õigusabi juba valitud kaitsjalt, vaid PS § 21 kaitsealasse kuulub ka õigus kaitsja

valida.

Kuna vastavalt advokatuuriseaduse § 55 lg-le 1 sõlmitakse õigusabi osutamiseks

kliendileping, ei ole kaitsja valimiseks kahtlustatava teadaanne, et soovib enda kaitsjaks just

konkreetset advokaati või muud juristi. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaitsja

valimine PS § 21 teise lause tähenduses hõlmab endas ka kaitsmist puudutava kokkuleppe

sõlmimist kahtlustatava ja kaitsja vahel.

Küsimus on selles, mida peab menetleja tegema, võimaldamaks kahtlustataval kaitsjat valida.

Õigusaktid seda ei reguleeri. Samuti ei ole ses küsimuses väljakujunenud kohtupraktikat:

Eesti kohtute ega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale pole apellatsioonis viidanud kaitsja

ja sellist praktikat ei leidnud ka ringkonnakohus.

Praegusel juhul on tõendatud, et menetleja tegi pingutusi võimaldamaks T. Hanssonile

soovitud kaitsjat: tunnistajana üle kuulatud uurija L.K ütluste kohaselt selgitas ta välja, et

eelmisel korral oli T. Hanssoni kaitsja vandeadvokaat K. Nersesjan, ja võttis temaga telefoni

teel ühendust. Kuna arestimajja, kus uurija T. Hanssoniga kohtus, ei tohtinud telefoni kaasa

võtta, suhtles L.K K. Nersesjaniga oma kabinetist ja T. Hanssoni juuresolekuta.

Apellatsioonis seevastu on heidetud ette, et T. Hanssonil ei võimaldatud kaitsjaga ühenduse

võtmiseks kasutada oma telefoni – autosse jäänud telefoni ei toodud selleks ära, et T. Hansson

saaks soovitud kaitsjale helistada.

Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tuleb lähtuda sellest, kas kahtlustataval oli reaalne ja

efektiivne võimalus leppida soovitud kaitsjaga kokku, et viimane teda kaitseks. See ei

tähenda, et kahtlustataval peaks olema võimalik võtta kaitsjaga ühendust just oma telefoni

kasutades. Seetõttu ei ole menetlejal kohustust tuua kinnipeetud kahtlustatavale tema mujale

jäänud telefoni. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et ülal toodud tingimus pole täidetud,

kui kahtlustatava soovitud advokaadiga võtab ühendust menetleja ilma kahtlustatava enda

juuresolekuta – kahtlustataval endal peab olema võimalik läbi rääkida võimaliku

õigusabilepingu tingimuste üle. Kui kaitsjaga suhtleb menetleja, lähtub ta olukorra

kirjeldamisel paratamatult oma arusaamast asjaolude ja menetluse edasise käigu kohta. See on

näha ka praegusel juhul. L.K ütluste kohaselt ei ütles K. Nersesjan T. Hanssoni kaitsmisest

ära, sest talle ei sobinud eeldatavad istungiajad. Kaitsja roll ei ole ainult istungil või muul

menetlustoimingul osaleda (maakohtu istungil kaitsja ei osalenudki, sest süüdistatav ei

pidanud seda vajalikuks). Samas on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt

kahtlustataval õigus konsulteerida kaitsjaga sõltumata eelseisvast menetlustoimingust (Beuze

v. Belgium, p 133), mistõttu see, et K. Nersesjanile ei sobinud võimalikud istungiajad, ei

tähenda, et T. Hansson poleks võinud talt saada esialgset konsultatsiooni. Sellest tulenevalt

leiab ringkonnakohus, et kahtlustatava õigust valida kaitsja on alusetult piiratud sellega, et T.

Hanssoni soovitud advokaadiga suhtles T. Hanssoni kaitsmise küsimuses ainult menetleja ja

seda ilma T. Hanssoni juuresolekuta. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda see aga, et

rikutud oleks õigust kaitsja abile oleks rikutud nii tõsiselt, et tegemist oleks olulise

menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Ka Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktika kohaselt ei tähenda see, et kahtlustatava õigust kaitsja abile on piiratud,

tingimata, et tegemist oleks ausa ja õiglase menetluse põhimõtte rikkumisega. Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb hinnata riive põhjust ning teiseks seda, milline on

riive mõju menetluse aususele tervikuna (Ibrahim jt v. Suurbritannia, p 257).

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole kaitsja valimise õiguse riive nii tõsine, et seda

oleks põhjust pidada ausa ja õiglase menetluse põhimõtte rikkumiseks. Tõendamist on

leidnud, et kahtlustatava soov, et vandeadvokaat K. Nersesjan teda kaitseks, K. Nersesjanile

edastati. Õigus valida kaitsja ei tähenda õigust kindlasti soovitud kaitsjalt õigusabi saada.

Andmeid ei ole, et pärast seda, kui K. Nersesjan ei olnud valmis T. Hanssoni kaitsjaks asuma,

poleks menetleja lubanud T. Hanssonil valida endale teine kaitsja. T. Hansson on ütlustes

tunnistanud, et kui talle teatati, et K. Nersesjan ei saa teda kaitsta, oli juttu sellest, kas ta

soovib mõnda teist kaitsjat. Ka toimikus olevas avalduses on T. Hansson kinnitanud, et

ülekuulamise juurde ta kaitsjat ei soovi, kuid edasiseks menetluseks valib endale kaitsja. Tõsi

küll, samale lehele on ta seejärel märkinud, et soovib siiski kaitsja määramist riigi õigusabi

korras. Seda, et T. Hanssonit oleks kuidagi sunnitud nõustuma määratud kaitsjaga, siiski

asjaosaliste ütlustest ei nähtu. Kuna kõnealuse avalduse tegemise täpne aeg ei ole teada, ei

nõustu ringkonnakohus apellatsiooni seisukohaga, et prokurör määras T. Hanssonile kaitsja

omal algatusel ja põhjuseta, võttes nii T. Hanssonilt õiguse valitud kaitsja abile.

Kuna T. Hanssonile määrati kaitsja, oli tal kokkuvõttes kaitsja abi tagatud.

9. Kaitsja valimisega seonduv ei olnud apellatsiooni kohaselt ainus kaitseõiguse

rikkumine.

9.1

Apellatsiooni kohaselt rikuti T. Hanssoni kaitseõigust veel sellega, et tal ei

võimaldatud pidada kaitsjaga nõu ilma teiste isikute juuresolekuta. Ringkonnakohus nendib,

et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kahtlustatava või süüdistatava võimalus

pidada oma advokaadiga nõu ilma teiste isikute juuresolekuta hoolimata sellest, et seda

konventsioonis nimetatud pole, ausa ja õiglase kriminaalmenetluse elementaarne nõue (Lanz

v. Austria, p 50; Öcalan v. Türgi, p 135; Rybacki v. Poland, p 56; Sakhnovskiy v. Venemaa, p

97; M v. Madalmaad, p 85).

Väide, et seda T. Hansson oma kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta nõu ei pidanud, leidis

kinnitust – seda tunnistasid oma ütlustes nii kaitsja kui ka prokurör. Samas väitsid nii T.

Hanssoni toonane kaitsja kui ka prokurör, et prokurör küsis T. Hanssonilt, kas ta soovib

pidada oma kaitsjaga nõu teiste isikute juuresolekuta, kuid T. Hansson ei avaldanud selleks

soovi. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. Hanssoni õigust pidada oma kaitsjaga nõu

teiste isikute juuresolekuta ei ole rikutud. Kuigi kohtukolleegium nõustub T. Hanssoni

praeguse kaitsjaga, et oleks loomulik, kui kaitsja peab kahtlustatava positsioonist ülevaate

saamiseks viimasega omal algatusel privaatselt nõu, ei tähenda asjaolu, et riigi määratud

kaitsja seab selle, kas privaatselt nõu pidada, sõltuvusse kahtlustatava soovist, tingimata isiku

kaitseõiguse rikkumist. See, kui suur on vajadus privaatseks nõupidamiseks, sõltub

etteheidetava kuriteo olemusest, kogutud tõenditest ja ka kahtlustatava valitud positsioonist.

Kuna tegemist on kahtlustatava õigusega, on menetleja kohustus tagada vastav võimalus, kuid

on kahtlustatava ja tema kaitsja otsustada, kas nad seda õigust kasutavad.

9.2

Apellatsioonis heidetakse ette sedagi, et T. Hanssonile ei tutvustatud kriminaalasja

materjale ega antud toimiku koopiat. Kaitsja osutab, et KrMS § 2562 lg 5 kohaselt

kiirmenetluses antakse kahtlustatavale kas kiirmenetluse protokoll või kriminaaltoimiku ja

süüdistusakti koopia. Ringkonnakohus tõdeb, et ses osas on menetlusõiguse rikkumine

leidnud tõendamist. KrMS § 2562 lg-st 5 tulenevalt tuleb kiirmenetluses anda süüdistatavale

kas kiirmenetluse protokoll või – kui kiirmenetluse protokolli asemel koostatakse eraldi

menetlusdokumendid, nagu praegusel juhul – kriminaalasja materjalide koopia ehk sisuliselt

kriminaaltoimik. See, et T. Hanssonile kriminaalasjas kogutud materjalide koopiat ei antud,

leidis tõendamist – lisaks T. Hanssonile kinnitasid seda ka kohtueelses menetluses osalenud

kaitsja ja prokurör.

Apellatsioonimenetluses osalenud prokurör leidis, et kuna KrMS § 2562 lg 5 näeb ette, et

kriminaalasja materjalide koopia antakse koos süüdistusaktiga, siis see kohustus

kokkuleppemenetlusele ei laiene. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Lähtuda tuleb kõnealuse

sätte eesmärgist, milleks on süüdistatava kaitseõiguse tagamine. Enesestmõistetavalt tuleb

isikule anda reaalne võimalus end kaitsta ka kokkuleppemenetluses. Seejuures peab

kokkuleppemenetluses olema võimalik kriminaalasja materjalidega tutvuda enne kokkuleppe

sõlmimist, st juba kahtlustatavana. Selleks, et oleks võimalik pidada sisulisi kokkuleppe

läbirääkimisi, peab ka kahtlustataval olema ülevaade tema vastu kogutud tõenditest. Seega

tuleb tõdeda, et kõnealuses osas on kriminaalmenetlusõigust rikutud. Praeguse kriminaalasja

asjaolusid arvestades ei pea ringkonnakohus rikkumist aga oluliseks. Nimelt nähtub toimikust,

et hoolimata sellest, et ta materjalide koopiat ei saanud, oli T. Hansson tutvunud tema süü

tuvastamise seisukohalt oluliste tõenditega ning muude toimikus olevate

menetlusdokumentidega (sh järelevalvemenetluses koostatud dokumentidega). Tõenditest,

mis näitavad, et T. Hansson on pannud toime KarS § 424 lg-le 2 vastava kuriteo, on T.

Hansson andnud allkirja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile ja T. Hanssoni enda

ülekuulamise protokollile (millel ei ole küll tõenduslikku sisu, sest T. Hansson ei ole sisulisi

ütlusi andnud; deklaratsioon, et ta tunnistab süüd, ei ütle midagi tõendamiseseme asjaolude

kohta). Lisaks eelnevale oli T. Hanssonil hoolimata sellest, et talle ei antud kriminaalasja

materjalide koopiat, kokkuleppemenetluse ajal põhimõtteliselt võimalik kriminaalasja

materjalidega tutvuda, sest teda kokkuleppemenetluse ajal kaitsnud advokaat V.G ütluste

kohaselt olid kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal kriminaalasja materjalid tema käes.

Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et toimiku koopia T. Hanssonile andmata jätmisega

rikuti kriminaalmenetlusõigust, kuid kuna see ei tähenda, et T. Hanssonil oleks üldse

puudunud ülevaade tema vastu kogutud tõenditest, ei ole see rikkumine oluline. Tegemist ei

ole ausa ja õiglase kohtumenetluse nõude rikkumisega, sest ausa ja õiglase menetluse nõudest

tulenevalt peab kahtlustataval olema võimalik end efektiivselt kaitsta, kuid selle printsiibi

seisukohalt ei ole oluline, kuidas täpselt süüdistatava võimalus tema vastu kogutud tõenditega

tutvuda korraldatakse.

10. Kokkuvõttes tõdeb ringkonnakohus, et kriminaalasja menetlemisel on olnud minetusi.

Need ei ole aga nii tõsised, et eraldivõetuna või nende koostoimes oleks põhjust rääkida ausa

ja õiglase menetluse nõuete rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Sellest tulenevalt

leiab ringkonnakohus, et Pärnu Maakohtu 26. augusti 2024 otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Sellest tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-e 1 vastava otsuse, jättes

apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

11. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 isiku kanda, kelle huvides apellatsioon esitati. See

tähendab, et apellatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda.

Öeldust tulenevalt jääb rahuldamata kaitsja taotlus T. Hanssonile menetluskulude

hüvitamiseks.

Lisaks T. Hanssoni õigusabikulule on apellatsioonimenetluse kuluks veel tunnistaja V.G

sõidukulu 7,75 eurot, mis tuleb talle vastavalt KrMS § 178 lg 1 p-le 3 hüvitada. KrMS § 185

lg-st 2 tulenevalt tuleb ka see KrMS § 175 lg 1 p-le 2 vastav kulu riigi kasuks välja mõista.

Allkirjastatud digitaalselt