3-23-2711/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-2711

Otsuse kuupäev

6. detsember 2024

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

Iuliia Glukhova kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. novembri 2023. a

ettekirjutuse nr 1052273719 tühistamiseks sissesõidukeelu osas või

alternatiivselt sissesõidukeelu kestuse lühendamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Iuliia Glukhova, esindaja Andrei Petrov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Eve Kikkas

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Iuliia Glukhova kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 6. jaanuar 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

3-23-2711

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 8. novembril 2023 Venemaa Föderatsiooni

kodanikule Iuliia Glukhovale (edaspidi kaebaja) ettekirjutuse nr 1052273719. Ettekirjutusega

kohustati kaebajat Eesti Vabariigist lahkuma seitsme päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 15.

novembril 2023, ning kohaldati tema suhtes

sissesõidukeeldu

kaheks aastaks

lahkumiskohustuse täitmise päevast arvates. Ettekirjutuse kohaselt oli ettekirjutus

sundtäidetav 16. novembrist 2023. Kui kaebaja pole selleks kuupäevaks lahkumisettekirjutust

täitnud, saadetakse ta Eesti Vabariigist välja Venemaa Föderatsiooni. Ettekirjutuses on

märgitud, et kaebajale oli väljastatud Kreeka Schengeni lühiajaline viisa kehtivusega 27.

septembrist 2023 kuni 9. novembrini 2023, lubatud viibimisajaga 29 kalendripäeva. Kaebaja

saabus Schengeni territooriumile 30. septembril 2023 Kreeka Ateena lennujaama kaudu.

Kaebaja viibis alates 29. oktoobrist 2023 Schengeni territooriumil seadusliku aluseta. Kaebaja

oli Narva piiripunkti saabumise hetkeks Schengeni riikide territooriumil viibinud kokku 40

kalendripäeva, seega 11 kalendripäeva ilma seadusliku aluseta. Kaebaja selgitas, et ei

lahkunud õigeaegselt Schengeni territooriumilt, sest tundis ennast haiglasena (vererõhk). Oma

haigestumist kaebaja dokumentaalselt tõestada ei suutnud. Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida

ebasoovitava välismaalase Schengeni alale saabumist ja Schengeni alal viibimist.

Vabatahtlikus lahkumisettekirjutuses kohaldatakse kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kaheks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kaebajal elab tütar Riias, keda ta

soovib näha. Ettekirjutuse õiguslike alustena on täiendavalt viidatud VSS § 2 lõikele 1, § 7

lõikele 1, § 72 lõigetele 11 ja 4, § 73 lõikele 1, § 74 lõigetele 1 ja 3 ning § 11 lõikele 1.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 8. novembri 2023. a ettekirjutuse nr

1052273719 osaliseks tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamise osas või alternatiivselt

sissesõidukeelu kestuse lühendamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebaja selgitas, et oli perioodil 26. oktoober 2023 kuni 7. november 2023 haige ega

saanud seetõttu varem Schengeni alalt lahkuda. Tõendit selle kohta kaebaja Narva piiripunktis

ei esitanud, sest unustas selle koju. Vererõhuhaigust on võimalik tõendada ka teisiti: näiteks

oleks vastustaja saanud paluda kaebajal ette näidata vererõhu alandamise tabletid. Need olid

kaebajal küsitluse ajal kaasas, seetõttu arstitõendit ei olnud vaja esitada. PPA ei arvestanud, et

kaebaja rikkumise tingisid terviseprobleemid. Kaebaja ei pannud rikkumist toime tahtlikult.

Kaebaja üks tütar elab Leedus Vilniuses koos kahe lapsega ning teine tütar elab Slovakkias

Bratislavas koos kahe lapsega. Üks lastelastest sündis 23. septembril 2023 ja lapse emal on

vaja kaebaja abi imiku hooldamiseks. Samuti on kaebajal vaja oma Riias asuvat korterit

majandada ja hooldada. Sissesõidukeeld on vastuolus sissesõidukeelu eesmärkidega. PPA ei

ole tõendanud, milles seisneb kaebaja ebasoovitavus Eesti Vabariigi jaoks. Kaebajat ei ole

karistatud kuriteo eest, ta ei ole teeninud mõne muu riigi relvajõududes, luure- ega

julgeolekuteenistuses ega osalenud sõjaväelistes operatsioonides väljaspool Eestit. Kaebaja on

saabunud Eestisse transiidi eesmärgil ehk sooviga lahkuda Venemaale. Kuna PPA otsustas

koostada vabatahtliku lahkumisettekirjutuse, kinnitab see, et sissesõidukeelu kohaldamiseks

vajadust ei olnud. Schengeni territooriumil viibimine ilma seadusliku aluseta ei saa olla

aluseks sissesõidukeelu kohaldamisele, kuna PPA on juba karistanud kaebajat väärteo korras

sama teo eest ehk ei saa karistada topelt ühe ja sama süüteo eest.

3-23-2711

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja põhjendas küll Schengeni

territooriumil seadusliku aluseta viibimist sellega, et tema vererõhk kõigub ja ta ei olnud

võimeline reisima, kuid arstitõendit tal esitada ei olnud. Sissesõidukeelu rakendamine

lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lõikest 1, mille kohaselt kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74

lõige 3 näeb ette, et kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeelu lühemaks ajaks.

PPA andis kaebajale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited sissesõidukeelu

kohaldamise kohta. Kaebaja põhjendas, et tal elab tütar koos lastega Riias, keda ta soovib

külastada. PPA otsustas kaebaja suhtes kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks ehk

kaheks aastaks. PPA tuvastas menetluse käigus kõik tähtsust omavad asjaolud ja arvestas

kaebajale sissesõidukeelu määramisel kaebaja seadusliku aluseta viibimist Schengeni

liikmesriikide territooriumil kui ka seda, et kaebajal elab tütar Läti Vabariigis. Kohustus

kontrollida enda Schengeni alal viibimise seaduslikkust on seadusega pandud välismaalasele

endale. Seega pani kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda, kus PPA pidi

kaebajale koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes

sissesõidukeeldu. Arvestades kõiki menetluse käigus kogutud kaebajaga seotud asjaolusid

kogumis, on vastustaja seisukohal, et kaebajale kaheaastase sissesõidukeelu kohaldamine on

õiguspärane ja proportsionaalne.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtuvaidluse esemeks on PPA koostatud lahkumisettekirjutuses kaheaastase

sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasus. Vaidlus ei hõlma küsimust, kas sissesõidukeelu

kohaldamisele eelnenud lahkumisettekirjutus oli õiguspärane.

6. VSS § 7 lõige 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane

viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes

sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus

lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu. VSS § 6 lõike 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on

vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Schengeni

sissesõidukeeluga keelatakse välismaalasel siseneda Eesti ning teise Schengeni konventsiooni

ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida (VSS § 6 lõige 2). VSS § 74

reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja

sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lõike 1 järgi kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks

lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lõige 3 sätestab, et kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

VSS § 74 lõige 4 võimaldab sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. VSS

§ 74 lõige 41 näeb ette, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa

Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema

perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu.

3-23-2711

7. VSS § 7 lõige 2 ning § 74 lõiked 3 ja 4 näevad ette kaalumiskohustuse. Haldusorganil

tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu

kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid tuleb põhjendada. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. veebruari 2019.

a otsus asjas nr 3-17-1545, punkt 34; 27. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, punkt 13; 1.

oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, punkt 16.)

8. HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud

toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning

muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna

kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust

kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“ Sissesõidukeelu kehtestamine on PPA, mitte

kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda PPA asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma.

Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas PPA kaalutlusotsus on õiguspärane.

Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga

(HKMS § 158 lõige 2).

9. 8. novembri 2023. a küsitluse protokollist nähtub, et kaebaja on palunud vastustajal

sissesõidukeelu kohaldamise üle otsustamisel arvesse võtta seda, et kaebajal elab tütar koos

lastega Riias kaebajale kuuluvas korteris ja kaebaja soovib teda külastada. Küsitlusel viitas

kaebaja ka sellele, et ei olnud vererõhu kõikumise tõttu võimeline reisima ja see takistas tal

õigeaegselt Schengeni alalt lahkuda. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendustest nähtub, et

vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamise üle otsustamisel arvesse võtnud seda, et kaebaja

viibis alates 29. oktoobrist 2023 kuni 8. novembrini 2023 Schengeni alal seadusliku aluseta

11 päeva, tal ei olnud oma väidetava haigestumise kohta dokumentaalseid tõendeid esitada

kui ka seda, et kaebajal elab Riias tütar. Samuti on ettekirjutuses viidatud sissesõidukeelu

eesmärgile vältida ebasoovitava välismaalase Schengeni alale saabumist ja Schengeni alal

viibimist (VSS § 6). Vastustaja on leidnud, et kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ei

ole põhjendatud kohaldada kaebaja suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu, nagu VSS § 74 lõige

1 ette näeb, vaid proportsionaalne on VSS § 74 lõike 3 alusel lühendada sissesõidukeelu

kestust kahe aastani. Ettekirjutuse põhjendustest järeldub, et vastustaja on leidnud, et kaebaja

poolt 8. novembri 2023. a küsitlusel esile toodud asjaolud ei ole käsitatavad humaansete

asjaoludena, mis peaksid tingima sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.

10. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutlusõiguse teostamisel kaalutlusreegleid

rikkunud (haldusmenetluse seaduse § 4 lõige 2). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole

esile toonud asjaolusid, mis välistaksid sissesõidukeelu kohaldamise humaansetel kaalutlustel

või tingiksid sissesõidukeelu kestuse lühendamise alla kahe aasta.

Humaanseteks kaalutlusteks sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks VSS § 74 lõike 4 alusel on

esmajoones peetud olukordi, kus sissesõidukeeld Eestisse või Schengeni alale riivaks

intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks

kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2024. a otsuse nr 3-23-

840 punkt 31 ja seal viidatu). Praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud ohtu oma elule või

tervisele. Samuti ei ole kaebaja toonud esile selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et

sissesõidukeelu kehtestamine riivaks intensiivselt kaebaja perekonna- või eraelu. 8. novembri

2023. a küsitlusel on kaebaja viidanud ainult ühele oma tütrele, kes sel ajal elas koos lastega

Riias. Kaebaja ei ole väitnud, et tema tütrel oleks raskendatud või võimatu külastada oma

lastega kaebajat Venemaal. Seega ei tee sissesõidukeeld olulisi takistusi kaebaja ja tema tütre

ja lastelaste kohtumistele. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et tema tütrel ei ole imiku eest

3-23-2711

hoolitsemiseks võimalik abi saada kelleltki teiselt, sh lapse isalt või lapsehoidjalt. Teisele

tütrele kaebaja 8. novembri 2023. a küsitluses ei viidanud. Siiski märgib kohus, et kaebaja ei

ole osutanud takistustele, mis välistaksid tema teisel tütrel koos lastega kaebajat Venemaal

külastada.

Küsitlusel tuli välja, et kaebajal on Riias korter, kuid kaebaja täpsustas, et seal elab tema tütar.

Seda arvestades ei pidanud vastustaja Riias korteri omamisele olulist kaalu andma, sest selle

eest sai hoolitseda kaebaja tütar. See, et kaebaja tütar on nüüdseks sealt ära kolinud, on

asjaolu, mis on tekkinud alles pärast sissesõidukeelu kohaldamist ning seda ei saa kohus

sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta.

Tõendi selle kohta, et perioodil 26. oktoober 2023 kuni 7. november 2023 oli kaebaja haige

ega saanud seetõttu Schengeni alalt lahkuda, esitas kaebaja alles kohtumenetluses. Pole

vaidlust selles, et vastavat tõendit kaebaja 8. novembril 2023 vastustajale ei esitanud ning

vastustaja ei saanud sellega arvestada. Seetõttu ei saa vastustajale ette heita, et ta ei pidanud

põhjendatuks kaebaja väidetava haigestumise tõttu sissesõidukeeldu kohaldamata jätta või

seda veelgi lühendada. Kaebaja jaoks pidi olema piisava hoolsuse korral äratuntav, et tal tuleb

Narva piiripunktis kohe esitada tõendid oma väidetava haigestumise kohta. Kuna kaebaja seda

ei teinud, kandis ka tema riski, et tema väidete tõendamatuse tõttu võib vastustaja talle

kohaldada asjakohaseid õiguslikke tagajärgi. Vastustajale ei ole etteheidetav, et ta ei pidanud

kaalukaks kaebaja paljasõnalisi väiteid tema haigestumise kohta. Kohus ei saa sissesõidukeelu

õiguspärasuse kontrollimisel arvesse võtta alles kohtumenetluses esitatud arstitõendit.

Kohaseks tõendiks õigel ajal Schengeni alalt lahkumise võimatuse kohta ei saa pidada ka

kaebajal kaasas olnud vererõhuravimeid. Vastupidi, ravimite olemasolust saab järeldada, et

kaebajal olid olemas vahendid, millega oma vererõhk kontrolli all hoida.

11. Asjaolu, et kaebajat ei ole karistatud kuriteo eest, ta ei ole teeninud mõne muu riigi

relvajõududes, luure- ega julgeolekuteenistuses ega osalenud sõjaväelistes operatsioonides

väljaspool Eestit, ei tähenda, et kaebajat ei saaks pidada ebasoovitavaks välismaalaseks VSS §

6 tähenduses. Asjakohases seaduseelnõu seletuskirjas1 on selgitatud, et sissesõidukeelu

kohaldamise eesmärk on muu hulgas soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba

rikkunud välismaalased (nt ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa

sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul riiki uuesti tulla. Sama eesmärk on kogu Schengeni ala

hõlmaval sissesõidukeelul (vt ka VSS § 74 lõige 41). Seega saab kaebajat ebasoovitavaks

välismaalaseks pidada juba tulenevalt asjaolust, et ta rikkus Schengeni alal lubatud

viibimisaega oluliselt (s.o 11 päeva võrra).

12. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja otsus teha vabatahtlik

lahkumisettekirjutus kinnitab, et sissesõidukeelu kohaldamiseks alust ei olnud.

VSS § 74 lõige 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74

lõige 2 sätestab: „Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud

juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.“ Eeltoodud kahest sättest koosmõjus nähtub

selgelt, et kui välismaalasele antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg, kohaldatakse tema

suhtes reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, vabatahtliku lahkumise tähtaja mitte

1 Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise

seadus (Schengeni acquis’ sätete rakendamine tagasisaatmise valdkonnas), 518 SE, seletuskirja lk 4. Kättesaadav

aadressil: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d191c7ac-a61b-45b3-9eb3-2357c4372bd0

3-23-2711

andmisel reeglina sissesõidukeeldu viieks aastaks. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/115/EÜ tulenevad imperatiivselt alused, mil

tuleb tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeeld: 1) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks

ei ole määratud või 2) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teistel juhtudel võib

tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeelu. VSS § 74 lõike 1 puhul kasutas Eesti seadusandja

samas direktiivis lubatud võimalust kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes,

kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seletuskirja kohaselt tugineb restriktiivsem poliitika

rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus kontrollida

välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Direktiivi 2008/115/EÜ

artikli 11 teine lause annab liikmesriikidele õiguse lisada sisenemiskeeld

tagasisaatmisotsustele ka muudel juhtudel kui need, mil tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks

ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Seega ei saa Eesti

seadusandja otsust lisada sisenemiskeeld ka juhtudel, kui isikule on määratud tähtaeg

vabatahtlikuks lahkumiseks, direktiiviga vastuolus olevaks pidada. (Vt Tartu Ringkonnakohtu

20. veebruari 2024. a otsus asjas nr 3-22-1320, punkt 16.) Vastustaja on küll määranud

kaebajale vabatahtliku lahkumise tähtaja, kuid on siiski pidanud vajalikuks anda kaebajale

sissesõidukeelu kohaldamise kaudu selge signaal, et lubatud viibimisaega rikkunud ja sellega

Schengeni liikmesriikide vastu oma lugupidamatust üles näidanud välismaalane ei ole teatud

perioodi jooksul Schengeni alale teretulnud. Kui välismaalane soovib saada eelist Schengeni

alal viibida, peab ta üles näitama asjakohast hoolsust liikmesriikide nõuete täitmise suhtes

ning kui ta seda ei tee, tuleb tal arvestada sellega, et tema juurdepääsu Schengeni alale

võidakse piirata.

13. Kaebaja väiteid topeltkaristamise keelu rikkumise kohta ei saa pidada asjakohaseks.

Sissesõidukeeld ei ole karistus, vaid haldusõiguslik tõkend, mille eesmärk on vältida

ebasoovitava välismaalase Schengeni alale saabumist.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puuduvad alused kaebajale kohaldatud

sissesõidukeelu tühistamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal.

Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1).

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)