3-21-2176/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Maret Altnurme ja Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2176

Haldusasi

Aktsiaseltsi Generaator kaebus Keskkonnaameti 30.06.2021

korralduse nr DM-111486-23 õigusvastasuse tuvastamiseks ja

Keskkonnaameti 25.08.2021 käskkirja nr 1-1/21/162

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Aktsiaselts Generaator;

esindajad v-adv Allar Jõks ja v-adv Britta Retel

Vastustaja – Keskkonnaamet;

esindaja Hanna Maria Kokla

Kaasatud haldusorgan – Muinsuskaitseamet;

esindajad Külli Siim ja Aivi Lintnermann

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.05.2023 kohtuotsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aktsiaseltsi Generaator apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 17.10.2024

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada aktsiaseltsi Generaator apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada

haldusasjas nr 3-21-2176 tehtud Tallinna Halduskohtu 17.05.2023 otsuse resolutsiooni

punkt 1 osas, milles halduskohus jättis rahuldamata aktsiaseltsi Generaator nõude

tuvastada Keskkonnaameti 30.06.2021 korralduse nr DM-111486-23 õigusvastasus, ja

selle kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tuvastada Keskkonnaameti 30.06.2021

korralduse nr DM-111486-23 õigusvastasus.

3. Jätta apellatsioonkaebus muus osas rahuldamata.

3-21-2176

4. Mõista Keskkonnaametilt aktsiaseltsi Generaator kasuks välja haldus- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulu kokku 15 000 eurot. Muus osas jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.01.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja esitas 09.09.2020 tähtajatu keskkonnaloa taotluse Kunda jõe paisutamiseks ja

hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks Kunda I paisul ning tahkete ainete

uputamiseks Kunda jõkke kruvikalapääsu ja kruviturbiini rajamise eesmärgil.

2. Keskkonnaamet (KeA) keeldus 30.06.2021 korraldusega nr DM-111486-23 (vaidlustatud

korraldus) kaebajale keskkonnaloa andmisest. Vaidlustatud korralduses on esitatud kokkuvõttes

järgmised põhjendused.

2.1.

Kunda jõgi on n-ö lõhejõgi, kus ei ole veerežiimi muutmine looduskaitseseaduse (LKS) §

51 lg 1 kohaselt lubatud, kaebaja kavandatav projekt kätkeb endas aga veerežiimi olulist

muutmist nii võrreldes vaidlustatud otsuse tegemise aja olukorraga (kus hüdroelektrijaam ei ole

14 aastat töös olnud) kui ka olukorraga, mis valitses LKS § 51 lg 1 jõustumise ajal (10.05.2004).

Kaebaja soovib veetaset tõsta küll üksnes tasemeni, mis oli 01.01.2004, ent vahepealse aja

jooksul on paisu amortiseerumise tõttu veetase langenud ja olukord muutunud jõeelustiku jaoks

soodsamaks. Veetaseme tõstmisel toimuks paranenud olukorra lubamatu taashalvendamine.

2.2.

Ihtüoloog Rein Järvekülje arvamuse põhjal ei ole olemasoleva teabe kohaselt kaebaja

kavandatav kruvikalapääs sobilik lahenduse kalade liikuvuse tagamiseks lõhejõgedel.

Vastupidist ei kinnita kaebaja taotluses viidatud uuringud ning seda eeskätt järgmistel põhjustel:

a) uuringutes käsitletud kruvipääsud on rajatud Kunda jõega võrreldes palju väiksema

vooluhulgaga jõgedele; b) puudub teave siirdekalade eduka massilise rände kohta

kruvikalapääsudes ja kruviturbiinides; c) uuringud ei luba järeldada, et Kunda jõkke kuderändel

sisenevad 70-130 pikkused lõhed ja 50-80 cm pikkused forellid võiksid vabatahtlikult ja

arvukalt hakata kasutama kruvikalapääse; d) uuringud kinnitavad arvestatavat rändeviivitust; e)

uuringutest saab vähe teavet allarände kohta, samuti võib kalu hirmutada mürareostus; f)

2(15)

3-21-2176

kruviturbiini läbimine võib põhjustada kaladele vigastusi, mille ohtu tuleb uuringutes

tuvastatuga võrreldes pidada suuremaks, kuna kaebaja kavandatav turbiin on uuringutes

käsitletutega võrreldes 2 korda suurema veetasemete vahega ja pikem; g) puudub selgus, kuidas

käituvad kruviturbiin ja kruvikalapääs miinuskraadidega.

2.3.

Kunda I pais asub Kunda jõe hoiualal, mis kuulub Natura 2000 võrgustikku Sirtsi

loodusala koosseisus. Loodusala kaitse-eesmärk on muu hulgas kaitsta elupaigatüüpi jõed ja

ojad ning liikidena hinki, harilikku võldast, jõesilmu, lõhet ja paksukojalist jõekarpi. Eelviidatud

elupaigatüübi ega liikide seisund Sirtsi loodusalal ei ole soodne. Sirtsi loodusala suurt

potentsiaali arvestades on alal oluline panus elupaigatüübi jõed ja ojad ning eelnimetatud liikide

üleriigilise soodsa seisundi saavutamisse. Kaitsekorralduskava kohaselt on võldase, jõesilmu ja

lõhe, samuti elupaigatüübi jõed ja ojad kaitse-eesmärkide saavutamise oluliseks kaitsemeetmeks

Kunda jõel kalade rändeteede efektiivne avamine ja muu hulgas Kunda I paisutuse

likvideerimine.

2.4.

KeA-l on piisav teave otsustamaks ilma selleks keskkonnamõju hindamist algatamata, et

kaebaja kavandatav tegevus on perspektiivitu, sest tegevusel on oluline keskkonnamõju, mida ei

saa vältida ega leevendada, ja tegevuseks ei saa veeluba anda.

2.5.

Puudub kaalukas põhjus, mille tõttu peaks kaebaja kalade läbipääsu nõude täitmisest

vabastama veeseaduse (VeeS) § 174 lg 4 alusel. Loodusdirektiivi1 art 6 lõikes 4 ning

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduse (KeHJS) § 29 lõigetes 3 ja 4 sellise

erandi tegemiseks sätestatud eeldused ei ole täidetud. Kavandatav tegevus ei ole alternatiivsete

lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel

põhjustel. Puudub avalik huvi taastuvenergia tootmiseks Kunda hüdroelektrijaamas.

Alternatiivideks on taastuvenergia tootmine muudes asukohtades, samuti põlevkivi baasil

elektrienergia tootmine. Kunda I paisul toodetav elektrienergia suurusjärk oleks 0,1-0,2% kogu

Eesti taastuvast energiast. Puudub ülekaalukas avalik huvi seoses kultuurimälestise säilimisega.

Kunda hüdroelektrijaama hoone, tamm ja algne turbiin koos ülekandemehhanismiga on

tunnistatud kultuurimälestiseks ja Muinsuskaitseamet on küll pidanud Kunda I paisu lõhkumist

või paisutuse likvideerimist muinsuskaitselistel eesmärkidel võimatuks, ent Kunda jõe paisutuse

likvideerimisel on võimalik ühildada nii muinsuskaitselised kui ka keskkonnakaitselised huvid.

3. 25.08.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/162 tagastas KeA kaebaja vaide vaide esitamise tähtaja

möödalaskmise tõttu.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud korralduse ja vaide

tagastamise otsuse tühistamist. Tartu Halduskohus andis kaebuse kohtualluvuse järgi üle

Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus luges 28.04.2022 määrusega kaebuse

tähtaegseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10.02.2023 määrusega halduskohtu eelviidatud

määruse osaliselt ning lõpetas kaebetähtaja rikkumise tõttu menetluse vaidlustatud korralduse

tühistamise nõude osas, rahuldades samas kaebaja taotluse täiendada kaebust vaidlustatud

korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kaebaja põhjendas kaebust kokkuvõttes

järgmiste argumentidega.

4.1.

KeA tegi olulise kaalutlusvea, kuna lähtus ekslikult eeldusest, et kaitsekorralduskava

kohaselt tuleb pais likvideerida. Asjassepuutuv Sirtsi loodusala kaitsekorralduskava 2016–2025

ei keela hüdroelektrienergia tootmise alustamist. Natura mõju hindamisel tuleb selgitada välja

see, kas tegevusega kaasneb jõe kui elupaiga või hoiualal kaitstavate liikide seisundi

halvenemine võrreldes Natura ala moodustamise hetkega. Vastustaja on vaidlustatud

korralduses käsitlenud taotletavat tegevust ekslikult uue tegevusena. Euroopa Liidu õigusest ei

tule kohustust taastada täielikult olukord, mis valitses vanade paisude asukohas enne nende

1 Nõukogu 21.05.1992. aasta direktiiv looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta.

3(15)

3-21-2176

rajamist. Elupaiga ja liikide seisundi paranemise tagab kalapääsu rajamine. Vastustaja pidi

arvestama, et Natura alaks määramise hetkel töötas Kunda hüdroelektrijaam toona kehtinud vee

erikasutusloa alusel.

4.2.

KeA leidis ekslikult, et välistatud on Natura erandi kohaldamine loodusdirektiivi artikli 6

lõike 4 ja KeHJS § 29 lg 4 tähenduses. Vastustaja seisukoht, et hüdroelektrienergiat ei pea

tootma, sest piirkonnas juba toodetakse elektrienergiat põlevkivist, ei ole kooskõlas Riigikohtu

otsuse nr 3-17-1739 punktis 33 sedastatuga.

4.3.

KeA leidis vääralt, et kavandatava tegevuse lubamiseks puudub avalik huvi, kuna

Baltimaade vanima hüdroelektrijaama taaskäivitamine on avalikes huvides, taastuvenergia

arendamine aitab vältida üha süvenevat energiakriisi. Natura erandi rakendamine on õigustatud

ka muinsuskaitselistel põhjustel.

5. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, jäädes vaidlustatud korralduses esitatud seisukohtade

juurde ning esitades kokkuvõttes järgmised põhjendused.

5.1.

Kavandatav tegevus ei ole jätkuv tegevus, kuna alates varasema veeloa kehtivuse

lõppemisest 04.10.2007 on paisutamine Kunda I paisul olnud ebaseaduslik.

5.2.

Lõhejõele ehitatud paisul peab paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii

paisust üles- kui ka allavoolu (VeeS § 174 lg 3). KeA võib seda kohustust leevendada kaaluka

põhjuse olemasolul, milliseid käesoleval juhul esi esine, kuna kavandatav tegevus ei ole vajalik

avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel ning tegevusele leidub

alternatiive. Kaebaja taotlus oli perspektiivitu kaebaja kavatsuste realiseerumise ja Natura 2000

võrgustiku ala kaitse-eesmärkide ning veemajanduskava eesmärkide saavutamise ühildamatuse

tõttu. Paisutamise ja hüdroenergia kasutamise korral on välistatud Natura 2000 võrgustikku

kuuluva Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkide saavutamine. Loodusala kaitse-eesmärkide

saavutamiseks ei ole muud võimalust kui Kunda I paisul paisutuse likvideerimine, et tagada

kaitsealustele liikidele vaba pääs paisust üles- ja allavoolu ning taastada paisjärve alla jäänud

elupaigad. Kaebaja kavandatav kruvikalapääs ei leevendaks nimetatud negatiivseid mõjusid.

5.3.

KeA ei saa anda luba tegevuseks, mille puhul ei ole kaitse-eesmärkide saavutamine

võimalik. Natura 2000 võrgustikku esitamise hetkel ei olnud Sirtsi loodusalal esineva

elupaigatüübi jõed ja ojad ega ka kaitse-eesmärgiks nimetatud liikide seisund soodne.

Loodusala kaitse-eesmärgiks ei ole mitte ainult ebasoodsa mõju vältimine (ehk seisundi

säilitamine), vaid ka ala seisundi parandamine. Vahepeal on paisu amortiseerumise tõttu veetase

langenud, ning olukord muutunud jõeelustiku jaoks soodsamaks, samas kui taotletava

tegevusega kaasneks Natura 2000 võrgustiku ala seisundi halvendamine.

5.4.

KeA ei eksinud Natura erandi kohaldamisel, kuna vaidlustatud korralduses on põhjalikult

analüüsitud Natura erandi rakendamise võimalikkust ja leitud, et vastavad tingimused ei olnud

täidetud, sest tegevusele on alternatiive ja puudub ülekaalukas avalik huvi.

6. Kultuuriministeerium kaasatud haldusorganina leidis, et kaebus on põhjendatud, kuna

vaidlustatud korralduse andmisel ei ole nõuetekohaselt kaalutud eelkõige VeeS § 174 lg 4

rakendamise võimalikkust ning jäetud arvesse võtmata, et mälestiseks tunnistatud objektide

parima säilimise tagaks see, kui Kunda hüdroelektrijaam oleks kasutuses oma algses

funktsioonis. Vee erikasutus Kunda I paisul tagab mälestiseks oleva paisu säilimise ja sellele

sobiva kultuuriväärtusliku keskkonna (sh paisjärve). Avalikuks huviks, millega KeA pidi Vees §

174 lõikes 4 nimetatud erandi tegemise üle otsustamisel arvestama, on ka muinsuskaitseline

huvi säilitada kultuuriväärtus sellele omases keskkonnas.

4(15)

3-21-2176

7. Tallinna Halduskohus jättis 17.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

7.1.

Vaidluse lahendamise seisukohast on asjassepuutuvad Riigikohtu seisukohad haldusasjas

3-16-478, mis puudutas kaebaja varasema taotluse rahuldamata jätmist. Riigikohus sedastas

selles otsuses, et KeA võis eelmisel korral, st 2016. aastal keelduda kaebajale Kunda I paisul jõe

paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks vajaliku veeloa andmisest, kuna Kunda_3

veekogumi seisund oli just paisutamise tõttu kesine ning saavutamata oli veemajanduskavas

sõnastatud eesmärk saavutada jõe hea seisund. Kunda jõe hea seisund saavutamise tähtaega küll

uue veemajanduskavaga pikendati kuni 2021. aastani, ent see eesmärk on senini saavutamata.

Samamoodi nagu haldusasjas 3-16-478, ei ole kaebaja ka siinsel juhul ümber lükanud KeA

seisukohti, mis puudutasid hüdroenergia kasutamise negatiivset mõju kaitstavatele kalaliikidele

ja elupaigatüübile ning ala terviklikkusele.

7.2.

Keskkonnamõju hindamist ei olnud vaja läbi viia, vaid KeA pidi hindama uusi tõendeid

(kruvikalapääsu lahendus ja selle toimimine), mida KeA ka tegi.

7.3.

Kuna viimane veeluba jõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks kehtis kuni

04.10.2007, siis on kaebaja taotlus käsitletav kavandatava, mitte jätkuva tegevusena.

7.4.

KeA leidis vaidlustatud korralduses õigesti, et arvestada tuleb vahepeal muutunud

olukorda, mitte lähtuda Natura ala moodustamise aegsest olukorrast, eeskätt juhul, kui olukord

on vahepeal muutunud soodsamaks. KeA on vaidlustatud korralduses Maa-ameti

kaardirakenduse andmetele viidates põhjendatult esile toonud, et veetase Kunda I paisul on

langenud võrreldes taotletava normaalpaisutustasemega ning seega on olukord muutunud kalade

jaoks soodsamaks, elektrienergia tootmise taaskäivitamisel oleks negatiivne mõju veerežiimile.

KeA on õigesti tuginenud LKS § 51 lõikele 1, mis keelab lõhejõgedel olemasolevate paisude

rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku

sängi ja veerežiimi muutmise.

7.5.

KeA ei saanud piirduda üksnes selle tuvastamisega, kas taotletava tegevusega kaasneb jõe

kui elupaiga või kaitstavate liikide seisundi halvendamine võrreldes Natura ala moodustamise

hetkega, vaid LKS §-st 70 ning loodusdirektiivi art 3 punktist 1 tulenevalt ja Natura 2000

võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest lähtudes pidi võtma ka meetmeid eksisteeriva

ebasoodsa olukorra parandamiseks.

7.6.

Kaitsekorralduskavas on võldase, jõesilmu ja lõhe kaitse-eesmärkide saavutamise

parimaks meetmeks peetud paisude likvideerimist. Jõgede ja ojade elupaigatüübi puhul on

negatiivsete mõjuteguritena esile toodud siirdekalade rändeteede ja teiste kalade vaba liikumise

tõkestamine paisudega, samuti hüdroenergia tootmine viisil, millega kaasneb pidev oht

vooluhulga kõikumiseks ning settereostuseks. Kui paisjärvealuseid elupaiku ei taastata ja

rändeteid efektiivselt ei avata, ei ole võimalik saavutada Kunda jõe hoiuala ja Sirtsi loodusala

kaitse-eesmärki ehk kaitstava elupaigatüübi ja liikide soodsat seisundit.

7.7.

Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt mõjutab Kunda I pais vooluveekogumit

Kunda Jaama tn sillast suudmeni (Kunda_3), mis on tugevasti muudetud veekogum.

Veekogumite seisundiinfo alusel on veekogumi seisund 2019. aasta koondhinnangu alusel

hinnatud halvaks. 2017. aastal oli veekogumi koondseisund hinnatud kesiseks, seega on

veekogumi seisund halvenenud. Vooluveekogumi Kunda_3 hea seisund tuli saavutada 2021.

aastaks. KeA keeldus veeloa andmisest põhjendatult, sest kavandatav tegevus seab ohtu

veekaitse eesmärkide saavutamise.

7.8.

KeA on piisavalt põhjendanud seisukohta, et olemasoleva teabe kohaselt ei ole

kruvikalapääs sobilikuks lahenduseks kalade läbipääsu tagamiseks lõhejõgedel, mida kinnitab

eelkõige Ökokonsult OÜ ja IB Urmas Nugin OÜ aruandes „Kruvikalapääsude efektiivsuse ja

selektiivsuse eksperthinnang Eesti tingimustes“ (2018) esitatud R. Järveküje kokkuvõte

5(15)

3-21-2176

olemasolevas teaduskirjandusest. Kaebaja tugineb Austria ja Saksamaa näidetele, kus

kruvikalapääse on rajatud ka Natura ala jõgedele ning on esitanud asjatundja Christian

Mitterlehneri arvamuse kruvikalatõstuki REHART/Strasser toimivusest. See arvamus ei tugine

aga kohalikke olusid arvesse võtvale ekspertiisile, vaid Saksamaalt ja Austriast saadud

kogemustele, millised olud ei ole üks-üheselt ülekantavad, nagu on toonud välja R. Järvekülg

eespool nimetatud hinnangus. Asjas esitatud tõendite pinnalt ei teki veendumust, et elupaiga ja

liikide seisundi paranemise tagab kruvikalapääsu rajamine. Piisavaks argumendiks ei saa lugeda

ka seda, et kruvikalapääsu rajamine leevendaks mõnevõrra praegust olukorda, kus Kunda I pais

on kaladele läbimatuks rändetõkkeks.

7.9.

VeeS § 174 lg 4 sätestatud erandi kaalumiseks tuli teha läbi nn Natura erandi hindamine

vastavalt loodusdirektiivi art 6 lõikele 4 ning KeHJS § 29 lõigetele 3 ja 4. Natura erandi

kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik tingimused kumulatiivselt. KeA on õigesti leidnud,

et Natura erandi tegemise eeldused ei ole täidetud. Elektriga varustamiseks on teised võimalused

olemas ja hüdroenergia kasutamine Kunda I paisul ei ole hädavajalik ja asendamatu. Kunda I

paisul toodetav elektrienergia hulk on riigi tasandil vähetähtis ja pole andmeid, et see oleks

tähtis kohalik tasandil. Ehkki ka väikese võimsusega taastuvenergia tootmine panustab

energiajulgeolekusse ning aitab kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele, on siiski võimalikud

alternatiivid, mis ei mõjuta negatiivselt Natura ala. Alternatiive tuleb hinnata riigi tasandil, mitte

aga üksiku ettevõtja tasandil.

7.10. Nagu ka Riigikohus otsuses nr 3-16-478 tõdes, ei ole hüdroenergia tootmine

muinsuskaitseliste eesmärkide saavutamiseks hädavajalik.

7.11. Kaebaja viidatud nõukogu 22.12.2022 määrus (EL) 2022/2577, millega kehtestatakse

raamistik taastuvenergia kasutuselevõetu kiirendamiseks, ei ole asjassepuutuv, kuna selle

määruse art 2 lõike 1 kohaselt ei kuulnud see kohaldamisele vaidlustatud korralduse suhtes.

7.12. Kuna Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 10.02.2023 määrusega, et kaebaja vaidlustas

KeA 30.06.2021 korralduse nr DM-111486-23 mittetähtaegselt ning ei ennistanud

kaebetähtaega, on õiguspärane KeA 25.08.2021 käskkiri nr 1-1/21/162, millega KeA tagastas

kaebaja vaide põhjusel, et vaie oli esitatud tähtaega ületades.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused

on kokkuvõttes järgmised.

8.1.

Halduskohus on tuginenud suuresti Riigikohtu otsuses nr 3-16-478 võetud seisukohtadele,

ent jätnud arvestamata, et asjaolud, materiaalõigus ja ka Riigikohtu seisukohad on muutunud.

Esiteks hõlmab 09.09.2020 veeloa taotluses kirjeldatud tegevus haldusasjas nr 3-16-478

käsitletuga võrreldes teist liiki turbiini kasutamist ning paisule kruvikalatõstuki rajamist, millega

avatakse vee-elustikule võimalus liikuda üles- ja allavoolu. Teiseks hakkas praegu VeeS § 174

lg 4 sätetatule sarnane erandi tegemise võimalus esmakordselt kehtima 01.07.2016 ehk

haldusasjas ehk 3-16-478 vaidluse all olnud KeA otsuse tegemisel sellist võimalust ei olnud.

Kolmandaks on Riigikohus otsuses nr 3-17-1739 selgitanud, et muinsuskaitse kaalutlustel võib

esineda piisav avalik huvi tegevuse lubamiseks Natura alal. Muu hulgas märkis Riigikohus, et

olemasoleva paisu puhul ei ole tegevuse muutmisena käsitletav olukord, kus seadusest

tulenevalt on vajalik kalapääsu rajamine. Seda arvesse võttes ei saa asuda seisukohale, et

kaebaja kavandatav tegevus on negatiivse mõjuga põhjusel, et kaebaja soovib kalapääsu rajada.

Samuti ei käsitlenud Riigikohus otsuses nr 3-16-478 rekonstrueerimise lubatavust LKS § 51

tähenduses, samas kui hilisemas lahendis nr 3-17-2565 on Riigikohus selgitanud, et see säte ei

keela ajalooliste paisude säilitamist ega rekonstrueerimist.

6(15)

3-21-2176

8.2.

Nõukogu 21.12.2022 määrus ja Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldus nr 163

kinnitavad, et taastuvenergia tootmine on ülekaalukas avalik huvi, mille puhul on võimalik

Natura erandit kaaluda ajaloolistel paisudel.

8.3.

Kavandatava (uue) tegevusena KeHJS § 29 lg 3 tähenduses saab käsitada üksnes

hüdroelektrienergia tootmise taasalustamist, paisutamine ei ole siinsel juhul KeHJS § 29 lg 3

tähenduses uus tegevus. Uue tegevusena ei ole käsitatav ka kalapääsu rajamine.

8.4.

KeA oleks pidanud algatama keskkonnamõju hindamise, et hinnata mõjusid, mis

kaasnevad kompleksse kruvikalapääsu rajamisega ja sellest tuleneva hüdroelektrienergia

tootmisega. Mõju hindamise raames oleks tulnud analüüsida kavandatava tegevuse mõju

võrreldes Natura ala määratlemisehetkega, mil Kunda hüdroelektrijaam töötas. Euroopa Kohtu

ja Riigikohtu praktika kohaselt tuleb Natura alal selgitada välja, kas tegevusega kaasneb jõe kui

elupaiga või hoiualal kaitstavate liikide seisundi halvenemine võrreldes Natura ala

moodustamise hetkega. Ka loodusdirektiivi artikkel 3 ei näe ette, et igal juhul tuleks taastada

kunagine olukord. KeHJS § 29 lg 2 tähenduses ebasoodsa mõju tõlgendamisel oleks

halduskohus igal juhul pidanud arvestama seda, et kaitsekorralduskava ei nõua paisu

lammutamist.

8.5.

Halduskohtu järeldus, et kruvikalapääs Kunda_3 veekogumi olukorda ei paranda, ei

põhine tõenditel. Kalapääsu rajamine võimaldab likvideerida veekogu seisundit halvendava

teguri, milleks on Kunda jõe takistatus Kunda I paisu tõttu. Ka haldusasjas nr 3-16-478 tehtud

otsuses leidis Riigikohus, et veemajanduskava kohaselt on oluliseks meetmeks kalade rändetee

avamine, ent sellest otsusest ei tulene, et hüdroelektrienergia tootmise lubamine ja paisutamise

jätkamine oleks otseselt vastuolus veepoliitika raamdirektiivi ja veemajanduskavaga. Seetõttu

oli KeA-l uue tehnilise lahenduse käsitlemisel kohustus uurida, kas see võimaldab veekogumi

seisundit parandada.

8.6.

Ükski uuring ei kinnita KeA seisukohta, et kruvikalapääs tekitab kalade vigastamise ohu.

Rändeviivitus on võimalik, nagu mistahes muu kalapääsu puhul, ent see ei tähenda, et

kruvikalapääs ei vastaks VeeS § 174 lõike 3 ja LKS § 51 lõikele 2, st et see ei parandaks

kudemisvõimalusi. Antud juhul muutub olukord positiivsemaks, sest igal juhul kaasneb

kudemisvõimaluste paranemine, kui tõkestatus kaob. Kaebaja väiteid toetab C. Mitterlehneri

ekspertarvamus. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et selles arvamuses esitatud seisukohad ei

ole Eesti oludele üle kantavad põhjusel, et see tugineb välisriikides tehtud uuringutele. Ka

eespool nimetatud R. Järvekülje seisukohad tuginevad välismaa allikatele. Samuti jättis

halduskohus põhjendamatult tähelepanuta, et Eestisse, Viira paisule on juba rajatud kruviturbiin,

mille toimivus on tõendatud. C. Mitterlehneri ekspertarvamus kinnitab eelkõige järgnevat: a)

kombineerituna hüdroelektrienergiakruviga on kruvikalatõstuk parim tehniline lahendus

saavutamaks tõkestusrajatiste läbimine jõgedes, kus kalad rändavad nii üles- kui ka allavoolu; b)

välja on töötatud spetsiaalne lahendus selleks, et võimaldada tõstuki kasutamist ka väheujuvate

või põhjas elutsevate liikide poolt; c) kruvikalatõstuki näol tegemist on terviklikult toimiva

kalarände abivahendiga ning kõik liigid kõigis arengustaadiumites suudavad tõusu läbida ja

kõigil või peaaegu kõigil sagedamini esinevatesse liikidesse kuuluvatel isenditel on see

võimalik, kruvikalatõstuki kaudu saavad üles liikuda ka põhjas elavad liigid nagu hink ja võldas,

sellise pääsu suudab läbida ka ojasilm, lõhe tõus kruvikalatõstuki kaudu näib realistlik; d)

hüdroenergiakruvi kaudu alla liikuvatel kaladel ei tuvastatud vigastusi ega kahjustusi ning

kruviturbiinides, mis töötavad pöörlemiskiirusega 20—30 rpm kalade suremus üldjuhul puudub

või on marginaalne. Ka R. Järvekülg ei ole asunud seisukohale, et kruvikalapääs on Eesti oludes

ebasobiv lahendus. Kruvikalatõstuki tõhususele konkreetselt Kunda I paisul on viidatud ka

Muinsuskaitseameti 15.11.2018 seisukohas.

8.7.

Välismaised rakendusuuringud kinnitavad, et projekteerida on võimalik kruvikalapääs,

mis on töökindel ja tagab kalade läbipääsu ehk sellest tulenevalt elupaigatüübi ja kaitsealuste

7(15)

3-21-2176

liikide seisund paraneb. Kalapääsu rajamisel ei kao ära kaitsealuste liikide elupaigad, vaid

tagatakse kalade liikumine paisust nii üles- kui ka allavoolu. KeA oleks pidanud hindama

tegevuse negatiivset mõju, mitte pikaajaliste eesmärkide saavutamise võimalikkust.

8.8.

Natura erandi tegemisega seoses on halduskohus jätnud põhjendamatult arvesse võtmata

menetlusse kaasatud Muinsuskaitseameti seisukoha et just vee erikasutus Kunda I paisul tagab

mälestiseks oleva paisu säilimise ja sellele sobiva kultuuriväärtusliku keskkonna. Eestis on

võetud muinsuskaitse alla ainult kolm hüdroelektrijaama koos paisuga, kusjuures Linnamäe

paisul andis Vabariigi Valitsus nõusoleku Jägala jõe paisutamiseks, viitades seejuures ka Kunda

I paisule. Sarnaselt Linnamäe hüdroelektrijaamaga, samuti Hellenurme paisuga, tuleb ka Kunda

hüdroelektrijaama käsitada väga erilise ja väärtusliku objektina.

8.9.

Halduskohus välistas põhjendamatult nõukogu 22.12.2022 määruse 2022/2577/EL

asjassepuutuvuse, kuna hoolimata ajalisest kohaldamisalast on see asjassepuutuv ülekaaluka

avaliku huvi sisustamisel.

8.10. Leides, et Natura erandi tegemine ei ole lubatud, kuna ei ole täidetud alternatiivsete

lahenduste puudumise eeldus, on halduskohus tähelepanuta jätnud, et alternatiivsete lahenduste

käsitlemisel tuleb lähtuda kavandatava tegevuse eesmärgist. Halduskohus oleks pidanud

kohtuasjas nr 3-17-1739 võetud Riigikohtu seisukoha valguses mõistma, et sarnaselt Hellenurme

paisule on ka Kunda hüdroelektrijaam ainulaadne ning Eesti jaoks ülimalt väärtuslik

kultuuripärand, mida tuleb kaitsta, samuti ei ole kaebaja eesmärk toota elektrit antud asukohas

muul viisil.

8.11. Halduskohus on valesti tõlgendanud LKS §-i 51 – LKS ei reguleeri ehitise ehitamist,

kasutamist ja korrashoidu. Veetasemeks, mida tõsta ei tohi, ei ole juhuslikel asjaoludel tekkinud

tase, vaid paisutuse normaaltase LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel. Veeloa taotluses on märgitud

veetase, mis on ajalooliste andmete alusel olnud paisutustasemeks ning see on isegi ca 45 cm

madalam, kui oli veetase LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel. Ebaõige on KeA ja halduskohtu

seisukoht, et veetaseme alanemise tõttu on olukord muutunud kalade jaoks soodsamaks.

9. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes halduskohtu seisukohtadega ning

märkides kokkuvõttes järgmist.

9.1.

Ka 09.09.2020 esitatud veeloa taotluses näidatud lahenduse korral jätkuvad ja kaasnevad

needsamad paistuse ja hüdroenergia kasutamisega seotud negatiivsed mõjutused (kalade

läbipääs ei ole kruvikalapääsuga tagatud, veerežiimi muutmine toimub), millele osutas

Riigikohus kohtuotsuses nr 3-16-478. KeA on vaidlusaluse korralduse punktis 3.2.1.1.1

selgitanud, et kavandatava lahenduse puhul muudetakse veerežiimi, see on aga LKS § 51 lg 1

kohaselt lubamatu.

9.2.

Küsimuses, kas tegemist on uue või jätkuva tegevusega, on keskne tähtsus sellel, kas

taotlejal on kehtiv veeluba või mitte. Kuna kaebajal kehtivat veeluba ei ole, on tegemist uue

tegevusega.

9.3.

KeA kaalus vaidlustatud korralduses avalikku huvi, ent leidis, et ülekaalukat avalikku huvi

Natura erandi tegemiseks ei esine.

9.4.

Halduskohus on õigesti tõlgendanud KeHJS §-i 29. Taotletaval tegevusel on Natura ala

kaitse-eesmärkidele negatiivne mõju, samuti tuleb ebasoodsa mõju hindamisel lähtuda vahepeal

paranenud seisundist. Taotletav tegevus ei ole ühitatav kaitse-eesmärkidega, võttes arvesse, et

Sirtsi loodusala kaitsekorralduskava kohaselt on kõige suuremaks negatiivseks mõjuteguriks

paisud ja hüdroelektrienergia kasutamine elektrienergia tootmiseks Kunda jõel. Samuti on Ida-

Eesti veemajanduskavas seatud eesmärgiks veekogumi Kunda_3 hea seisundi saavutamine ning

selleks vajaliku meetmeks on kalade rändetingimuste parandamine. Sirtsi loodusala kaitse-

8(15)

3-21-2176

eesmärgiks oleva elupaigatüübi jõed ja ojad ning kaitsealuste liikide elupaikade terviklikkus ei

ole tagatud paisude ja paisutamise tõttu.

9.5.

KeA ei nõustu kaebaja väitega, et kavandataval tegevusel positiivne või neutraalne mõju

kaitse-eesmärkidele. Olukord on vahepeal paranenud, sest hüdroelektrijaam ei ole töötanud ligi

14 aastat, mille tulemusena veetaset ei kõigutata ega juhita vett paisust sadu meetreid allavoolu

hüdroelektrijaama väljavoolukanali kaudu ning praegu liigub kogu jõevesi üle paisukeha

ülevoolu ja läbi osaliselt avatud põhjalasu, vahetult paisu alla. Kuigi kaitsekorralduskava ei nõua

tingimata paisu likvideerimist, siis näeb see kaitsealuste liikide kaitse parimaks meetmeks just

paisude likvideerimise.

9.6.

Kruvikalapääs ei ole sobiv vahend kalade läbipääsu tagamiseks, arvestades eelkõige seda,

et Kunda jõgi on suure vooluhulgaga, seal toimub massiline ränne, Kunda jões rändavad kalad

on suured ning puudub uuring, mis lubaks järeldada, et Eesti rannikujõgedesse (sealhulgas

Kunda jõkke) kuderändel sisenevad lõhed ja meriforellid võiksid vabatahtlikult ja arvukalt

hakata kasutama kruvikalapääse, mille trumlisse nad vaevu sisse mahuvad. Kruvikalapääs

põhjustab rändeviivitust, puudub teave allarände efektiivsuse kohta ja kaasneb mürareostus.

Kaebaja osutatud uuringutes vaadeldud kruvikalapääsud ja -turbiinid ei ole võrreldavad Kunda

I paisule kavandatavatega, mis on ca 2 korda suurema veetasemete vahega ja pikem. C.

Mitterlehneri eksperdiarvamus tugineb Austriast ja Saksamaalt saadud kogemustele, mis ei ole

Eesti oludesse üks-ühele üle kantavad. Kuigi R. Järvekülje ekspertarvamuses on kasutatud

väliskirjandust, siis on tema arvamuses välja toodud Eesti olude ja välismaa uuringutes

käsitletud kalapääsude olude erinevused, samuti on R. Järvekülg väljendanud kahtlust välismaa

uuringutes tehtud järelduste kohta.

9.7.

KeA ei ole lähtunud sellest, et Eestis pole võimalik ühtki kalapääsu rajada, vaid läbivalt

selgitanud, et kruvikalapääsu lahendus ei sobi just Kunda I paisule, arvestades konkreetset jõge

ja paisutuse kõrgust. KeA on hinnanud taotletava tegevuse negatiivset mõju vastavalt KeHJS §

29 lg 1 punktile 1 ja lõikele 2 ning loodusdirektiivi art 6 lõikele 3.

9.8.

Kaebaja kavandab lisaks kruviturbiini ja -kalapääsu käitamisele ka kasutusele võtta

hüdroelektrijaama, mille väljavoolukanali taastamisel juhitakse osa jõeveest paisust mitusada

meetrit allavoolu. Mitmete seadmete abil vooluhulga reguleerimist ning jõevee hulga

vähendamist paisu all ei saa pidada jõelõigu looduslähedaseks veerežiimiks.

9.9.

Halduskohus leidis õigesti, et Natura erandi tegemise eeldused on täitmata.

Muinsuskaitseameti hinnangul võib vee erikasutus olla parim lahendus mälestise seisukohast,

ent see ei ole ainus lahendus, kuidas kultuurimälestis säiliks. Kultuurimälestise parim võimalik

säilitamise viis ei kaalu üles Natura ala kaitse-eesmärkide saavutamata jätmise ohtu.

9.10. Kaebaja võrdlus Linnamäe paisuga ei ole kohane juba põhjusel, et viimasel on olnud

katkematult veeluba.

9.11. Nõukogu 22.12.2022 määrus 2022/2577/EL ei ole käesolevas asjas ülekaaluka avaliku

huvi sisustamisel asjassepuutuv. Lisaks tuleneb sellest määrusest, et ülekaaluka avaliku huviga

ei ole tegemist, kui taotletaval projektil on keskkonnale suur kahjulik mõju, mida ei saa

leevendada või kompenseerida. Halduskohus on tegevuse alternatiive õigesti hinnanud.

9.12. Halduskohus on LKS § 51 lõiget 1 õigesti kohaldanud. Taotletav tegevus muudaks

veerežiimi – kavandatava tegevuse käigus muutuvad paisu parameetrid, sest paisu veetase ja

paisust allavoolu juhitav vooluhulk on otseses seoses turbiinide juurdevoolukanali,

kruvikalapääsu ja –turbiini ning paisu varjade ning põhjaluugi avatusega. Taotletava tegevusega

kaasneks olukorra taashalvendamine. Vaidlusaluse korralduse andmise hetkel, kui

hüdroelektrijaam ei olnud töötanud ligi 14 aastat, liikus kogu jõevesi üle paisukeha ülevoolu ja

läbi osaliselt avatud põhjalasu. Hüdroelektrijaama väljavoolukanali taastamisel ja käitamisel

juhitakse osa jõeveest paisust mitusada meetrit allavoolu, mistõttu muudab tegevus oluliselt

9(15)

3-21-2176

veerežiimi paisust allavoolu ning voolu erisus tekitab rännakul olevates kalades segadust ja

rändeviivitust.

10. Muinsuskaitseamet jääb halduskohtus esitatud seisukohale, leides, et just vee erikasutus

Kunda I paisul tagab mälestiseks oleva paisu säilimise ja sellele sobiva kultuuriväärtusliku

keskkonna. Kunda jõe paisutuse likvideerimisel ei ole muinsuskaitsealased ja

keskkonnakaitselised huvid maksimaalselt ühildatud ning vaidlusaluse korralduse andmisel on

jäetud sisuliselt põhjendamata, miks ei ole muinsuskaitselist huvi kui avalikku huvi piisavalt

kaalukaks peetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas,

milles halduskohus jättis rahuldamata vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamise

nõude. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Osas, mis

puudutab KeA 25.08.221 käskkirja nr 1-1/21/162 tühistamise nõuet, jääb apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude

jaotust.

12. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmises: a) Kunda I pais (tamm) on rajatud 19. sajandi lõpus

ning hüdroelektrijaam töötas kuni 2007. aastani, mil lõppes nii jõe paisutamiseks ja

hüdroenergia kasutamiseks vajaliku keskkonnaloa kehtivus; b) hoolimata mõningasest

amortiseerumisest ja sellest tingitud veetaseme langusest paisu taga olevas paisjärves toimus

faktiliselt jõe paisutamine veeloa taotluse esitamise ajal ning toimub ka praegu; c) Kunda I pais

asub 2005. aastal kaitse alla võetud Kunda jõe hoiualal ning kuulub Sirtsi loodusala koosseisus

Natura 2000 alade võrgustikku eesmärgiga kaitsta elupaigatüüpi jõed ja ojad ning järgmisi

kalaliike – harilik võldas, harilik hink, lõhe ja paksuseinaline jõekarp; d) Kunda I pais oli

taotluse esitamise ajal ja on ka praegu Kunda jõel kaitsealuste kalaliikide rändel ületamatuks

taksituseks; e) hüdroelektrijaama hoone ja tamm on kultuuriministri 04.09.2008 käskkirjaga

tunnistatud kultuurimälestiseks ning 19.09.2019 väljastatud muinsuskaitse eritingimustes on

sätestatud, et Kunda I paisu lõhkumine või paisutuse likvideerimine ei ole lubatud.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebajale veeloa andmine avaldaks

Natura 2000 võrgustikku kuuluva ala terviklikkusele negatiivset mõju ega võimaldaks saavutada

kaitse-eesmärki, milleks on kaitsealuse elupaigatüübi ja kaitsealuste liikide soodne seisund.

Halduskohus on eelkõige kaitsekorralduskavale ning R. Järvekülje asjatundja arvamusele

osutades veenvalt põhjendanud, et kõnealuse soodsa seisundi tagamine eeldab paisutuse

likvideerimist, kuna ühelgi muul teadaoleval viisil, sealhulgas kaebaja taotluses nimetatud

kruvikalapääsu ka kruviturbiini abil ei ole tõenäoliselt võimalik tagada eelkõige kaitsealuste

liikide hulka kuuluva lõhe pääsemist Kunda I paisust ülesvoolu asuvatesse kudemis- ja

elupaikadesse. Küll aga leiab ringkonnakohus, et vastustaja on teinud olulise kaalutlusvea

hinnangu andmisel VeeS § 174 lg 4 kohaldamise võimalikkusele seoses kaaluka avaliku

muinsuskaitsehuviga.

14. Nimelt on vaidlustatud otsuse põhimotiiviks see, et Natura 2000 kaitse-eesmärkide

saavutamine eeldab Kunda I paisul paisutuse likvideerimist. Olukorras aga, kus asjaomase

paisutuse põhjustab faktiliselt muinsuskaitse all olev Kunda hüdroelektrijaama tamm, ei võinud

vastustaja VeeS § 174 lg 4 kohaldamise kaalumisel piirduda vaidlustatud korralduses esitatud

üldiste kaalutlustega loodus- ja muinsuskaitsehuvide vahelise tasakaalu leidmise võimalikkuse

kohta, vaid oleks pidanud selgelt määratlema, kas või millised reaalsed võimalused on

muinsuskaitseseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks nii, et paisutus samas likvideeritakse.

Selliste realistlike alternatiivide olemasolu vaidlustatud korraldusest ei nähtu. Alternatiivide

puudumise tuvastamisel oleks vastustaja pidanud taotlema Vabariigi Valitsuselt nõusolekut

10(15)

3-21-2176

Natura-erandi tegemiseks vastavalt KeHJS § 29 lõikele 3. Keeldudes vaidlustatud veeloa

andmisest eesmärgiga tagada paisutuse likvideerimine ja jättes samas välja selgitamata, kas või

kuidas on see likvideerimine paisutust põhjustava ehitise (tammi) mälestise staatust ja sellega

seonduvat kaitserežiimi arvestades üldse võimalik, on KeA sisuliselt jätnud välja selgitamata

otsuse tegemise seisukohast olulise asjaolu ehk selle, kas veeloa andmata jätmisest hoolimata

oleks taotletava eesmärgi saavutamine realistlik. Ringkonnakohus jagab kaebaja muret, mis

puudutab tema jäämist n-ö kahe ametkonna vastandlike nõudmiste vahele, olukorras, kus veeloa

andmisest keeldumisega kaasneb tõenäoliselt paisutuse likvideerimise kohustus ning samas on

kaebajal muinsuskaitseseadusest tulenev sõnaselge kohustus säilitada olemasoleval kujul

paisutust põhjustav tamm ja seda mitte rikkuda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinses

olukorras mõeldav erinevate asjaomaste otsuste tegemine üksteise järel ning kaebaja jätmine

õiguskindlusetusse olukorda teadmata ajaks. Küsimus Kunda I paisu edasisest saatusest tuleb

terviklikult lahendada erinevate ametiasutuste, eelkõige KeA ja Muinsuskaitseameti koostöös,

kasutades vajadusel Vabariigi Valitsuse seaduses ette nähtud organitülide lahendamise

mehhanismi.

15. Ringkonnakohus nõustub esmalt halduskohtu järeldusega, et vastustaja pidi kaebaja

taotluse esemeks olevat tegevust käsitama uue tegevusena, mitte aga enne ala Natura-

võrgustikku hõlmamist loa saanud jätkuva tegevusena. Mitte üksnes hüdroenergia kasutamine

elektrienergia tootmiseks, vaid ka jõe paisutamine on loakohustuslik tegevus. Kuna alates 2007.

aastast pole kaebajal ega kellelgi teisel olnud luba ei paisutamiseks ega hüdroenergia

kasutamiseks Kunda I paisul, ei ole neid tegevusi võimalik käsitada varem lubatud tegevuse

jätkamisena (vt selle kohta Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-17-2565, punkt 14). Siinkohal on

oluline, et erinevalt kaebaja viidatud kohtuasjast nr 3-17-1739, ei olnud kaebajal siinse taotluse

esitamise ajal mistahes veeluba, samas kui eelviidatud kohtuasjas käsitletud Hellenurme paisu

käitajal oli uue veeloa taotluse esitamise ajal kehtiv luba Elva jõe paisutamiseks. Viimati

viidatud kohtuotsuses märkis Riigikohus samas, et erinevalt Elva jõe paisutamisest ei saa ühtse

jätkuva tegevusena käsitada Hellenurme paisul hüdroenergia kasutamist, kuna sellekohaseks

tegevuseks taotluse esitamise ajal kehtinud vee erikasutusluba õigust ei andnud. See, et pärast

Kunda jõe paisutamiseks õigust andva varasema loa kehtivuse lõppemist paisutust faktiliselt ei

likvideeritud, ei anna alust järelduseks, et uue taotluse esitamise ajal, st 2020. aastal oleks

paisutamise näol olnud tegemist jätkuva tegevusega. Seega ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga,

et KeA on veeloa andmisest keeldumisel lähtunud lubamatult looduskaitselistest eesmärkidest,

mis määratleti pärast tegevusega alustamist. Kaebaja osutatud varasem kohtupraktika puudutab

olukordi, kus jätkuva tegevuse jaoks oli luba antud enne ala Natura 2000 võrgustikku arvamist

ning kus sestpeale ei olnud vastav tegevus muutunud loa kehtivuse lõppemisest vms põhjusest

tingituna õigusvastaseks. Siinsel juhul on olukord teistsugune.

16. Eeltoodu tõttu ei pidanud KeA piirduma pelgalt selle hindamisega, kas kaebaja taotletud

loa andmine halvendab jõe kui elupaiga ja kaitsealuste liikide seisundit võrreldes Natura ala

moodustamise ajaga, vaid võis ja pidi hindama seda, kas või mil määral oleks loa andmine

ühitatav nende veel saavutamata eesmärkide saavutamisega. KeA on siinkohal õigesti osutanud

sellele, et kõnealused kaitse-eesmärgid ei piirdu pelgalt teatava olukorra säilitamise ja

halvenemise vältimisega, vaid seisnevad ka positiivsete sammude astumises soodsas seisundis

mitte olevate liikide ja elupaikade soodsa seisundi saavutamisele tulevikus. Seejuures ei ole

poolte vahel vaidlust selles, et ei elupaigatüübi jõed ja ojad ega kaitstavate kalaliikide – eelkõige

lõhe, jõesilmu ja võldase – seisund Sirtsi loodusalal ei olnud soodne ei selle ala Natura 2000

võrgustikku arvamise ajal ega olnud seda ka vaidlustatud korralduse tegemise ajal. Asjaomases

kaitsekorralduskavas on aga kõnealuse elupaigatüübi ja liikide kaitse-eesmärgiks seatud just

nende soodne seisund. Kaitstavate elupaigatüüpide ja liikide soodsa seisundi ja alade

terviklikkuse tagamine tähendab muu hulgas vajadust vältida uusi tegevusi, mis sellele

eesmärgile vastu töötavad. Siinsel juhul on Kunda jõe paisutamine Kunda I paisul selliseks

11(15)

3-21-2176

tegevuseks. Olukorras, kus kaebaja taotluse läbi vaatamise ajal oli jõe paisutamine kehtiva

keskkonnaloa puudumise tõttu õigusvastane, ei pidanud KeA kaitse-eesmärkide saavutamise

seisukohast võrdlema üksnes olukorda, mis valitses loata faktilise paisutamise tagajärjel,

olukorraga, mis oleks valitsenud kaebaja projekti ellu viimise korral, vaid võis põhimõtteliselt

arvesse võtta ka paisutuse likvideerimise võimalust.

17. Halduskohus on tõendeid nõuetekohaselt hinnates põhjendatult nõustunud KeA-ga selles,

et puuduvad veenvad tõendid, mille pinnalt saaks järeldada, et kaebaja taotluses osutatud

kruvikalapääsu rajamine tagaks kaitsealustele liikidele piisava liikumisvõimaluse Kunda jões

selliselt, et oleks võimalik saavutada nende liikide ja elupaigatüübi soodne seisund.

Kaitsekorralduskavast nähtuvalt on sellise soodsa seisundi eelduseks asjaomaste liikide

takistusteta liikumisvõimalused üles- ja allvoolu. Vastustaja on põhjendatult osutanud asjaolule,

et ükski teadusuuring ei veena selles, et kaebaja kirjeldatud kruvikalapääs oleks sobiv

siirdekalade massrände korral, samuti sellele, et kaebaja viidatud uuringutes on Kunda jões

elavate lõhede suurusele vastavate kaladega tehtud väga vähe katseid ning nende tulemused ei

ole veenvad selles, et nende puhul asjaomane kruvikalapääs tõhusalt toimima hakkaks. Olles

lähtunud R. Järvekülje arvamuses esitatud seisukohtadest, ei ole halduskohus ega vastustaja

tõendeid ühekülgselt hinnanud, võttes arvesse, et R. Järvekülje seisukohad põhinevad

olemasolevate teadusuuringute läbi töötamisel ning kaebaja argumendid ja tema viidatud C.

Mitterlehneri arvamuses esitatud seisukohad ei lükka ümber R. Järvekülje avaldatud kahtlusi

kruvikalapääsu tõhususe osas. Olukorras, kus autoriteetne asjatundja on mujal avaldatud

uuringute tulemusi analüüsides asunud seisukohale, et teatava tehnilise lahenduse tõhusus

teatava keskkonna-eesmärgi saavutamisel ei ole veenvalt tõendatud, võib KeA otsustajana

sellisest seisukohast lähtuda vähemalt seni, kuni tal pole mõnd selgelt kaalukamat tõendit, mis

sellise kahtluse hajutab. Ringkonnakohus nõustub, et vähemalt lõhe rändetee avamise

seisukohast Kunda jõel ei pidanud KeA ega halduskohus C. Mitterlehneri järeldusi

kruvikalapääsu tõhususe osas lugema veenvateks. Sellises ebakindlas olukorras ei pidanud

vastustaja selge teadusliku tõenduseta efektiivsusega lahenduse tõhususele lootma jäädes võtma

seisukohta, et see lahendus tagab kõigile kaitsealustele liikidele vajaliku rändetee ning

võimaldab seeläbi saavutada nii nende liikide kui kaitstava elupaigatüübi soodsa seisundi.

18. Eelnevaga seoses tuleb silmas pidada, et juhul kui hiljem ilmneks, et kruvikalapääs kalade

tõhusat liikumist ei taga, põlistaks selle lahenduse tõhususe eeldusel antud veeluba ebasoodsa

olukorra pikaks ajaks. Kavale või projektile võib anda loa direktiivi art 6 lg 3 tähenduses vaid

tingimusel, et pädev asutus on pärast kõigi kava või projekti aspektide väljaselgitamist ning

parimate teadussaavutustega arvestades kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala

terviklikkusele püsivat negatiivset mõju. Nii on see juhul, kui teaduslikust seisukohast ei ole

mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise osas (Euroopa Kohtu 11.04.2013

otsus nr C-258/11 p 40 ja seal viidatud lahendid). Siinsel juhul see nii ei olnud. On tõendamata,

et planeeritav kalapääs aitaks kaasa kaitstavate liikide ja nende elupaigatüübi seisundi

parandamisele ning mittetoimiva kalapääsu rajamisel puuduks kaitstavate liikide ja nende

elupaigatüübi seisundile püsiv negatiivne mõju. Kui lubada eesmärgitu kalapääsu rajamine,

lükkab see elupaigatüübi seisundi parandamisele suunatud lahenduse saavutamise teadmata

ajaks edasi, millega kaasneb pikaajaline negatiivne mõju (vt selle kohta ka Tallinna

Ringkonnakohtu 28.02.2024 otsus haldusasjas 3-21-2290, punkt 18).

19. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on eksinud VeeS § 174 lg 4 kohaldamise

võimalikkuse kaalumisel. Nimetatud sätte kohaselt võib KeA sama paragrahvi lõikes 3

sätestatud lõhejõel kalade läbipääsu kohustuse täitmist veeloaga leevendada või paisu omaniku

nimetatud kohustusest vabastada, arvestades kaaluka põhjuse olemasolu. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et Natura 2000 ala puhul tuleb eelviidatud sätte

kohaldamisel juhinduda loodusdirektiivi art 6 lõikest 4 ja KeHJS § 29 lõigetest 3 ja 4. Teisisõnu

võib hoolimata kavandatava tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku

12(15)

3-21-2176

alale anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul tegevusloa, kui see tegevus on alternatiivsete

lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel

põhjustel.

20. Eelviidatud avalikkuse jaoks esmatähtsaks põhjuseks võib iseenesest olla kultuuriväärtuse

kaitse (vt selle kohta Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-17-1739, punkt 32). Erandi tegemise

esmaseks eelduseks on seejuures alternatiivsete lahenduste puudumine. Tõdedes, et

alternatiivsed lahendused on olemas, saab otsustaja erandi tegemise edasisest kaalumisest

keelduda, näiudates ära, et tegemist on reaalsete alternatiividega. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole vastustaja siinsel juhul aga kultuuriväärtuse (mälestise) kaitse seisukohast alternatiivseid

võimalusi sisuliselt hinnanud, vaid piirdunud lubamatult üldsõnalise tõdemusega loodus- ja

muinsuskaitsehuvide vahelise tasakaalu leidmise võimalikkuse kohta.

21. Vaidlustatud otsusest ei selgu, mida näeb vastustaja konkreetse lahendusena selleks, et

ühelt poolt tagada paisutuse likvideerimine (mille vajadus on vaidlustatud otsuse kohaselt veeloa

andmisest keeldumise keskseks põhjuseks) ning teisalt säilitada ja kaitsta seaduse alusel ja

kehtiva haldusaktiga mälestiseks tunnistatud hüdroelektrijaama paisu (tammi). Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa selles kontekstis asjassepuutuvaks pidada KeA argumente, millega viimane

seab sisuliselt kahtluse alla Kunda hüdroelektrijaama ehitiste kultuuriväärtuslikkuse (nt

vaidlustatud korralduse lk 28 esile toodud asjaolud, et mälestist on korduvalt muudetud, selle

algupärased hooneosad ja detailid ei ole säilinud), kuna mälestise kaitse alla võtmise eelduste

tuvastamine ning selle muinsuskaitse alla võtmise või kaitse lõpetamise otsustamine ei ole KeA

pädevuses. Asjaolust, et KeA pädevuses on keskkonnaloa andmise otsustamisel ka muude

huvide, sh avaliku muinsuskaitsehuvi kaalumine, ei tulene KeA-le siiski võimalust objekti

mälestise staatust lõpetada ega selle staatusega seotud kohustuste sisu ja mahtu muuta.

Samamoodi ei saa asjakohaseks pidada viiteid sellele, et KeA-d ei kaasatud mälestiseks

tunnistamise menetlusse ega sellele, et mälestiseks tunnistamine toimus 2008. aastal ehk

oluliselt hiljem mälestise asukohaks oleva ala arvamisest Natura 2000 võrgustikku. Need

asjaolud ei võimalda alternatiivsetest lahendustest rääkides mööda vaadata tõsiasjast, et Kunda

hüdroelektrijaama tammi näol on tegemist mälestisega, mille senisel kujul säilitamise kohustus

tuleneb seadusest ning KeA ei saa seda omapoolse otsusega mistahes viisil mõjutada.

22. KeA on vaidlustatud korralduse lk 29 teises lõigus viidanud MuKS § 40 lõikes 1

sätestatud võimalusele teisaldada kinnismälestis või selle osa teise sobivasse asukohta. Mis

tahes sisulist analüüsi, mis lubaks asuda seisukohale, et tegemist on reaalse alternatiiviga, ei ole

vaidlustatud korralduses esitatud. Samuti on vastustaja viidanud samas RETROUT projekti

raames hinnatud erinevatele lahendusvariantidele. Sellega seoses tuleb aga tõdeda, et

vaidlustatud korralduse joonealuses märkuses nr 62 osundatud dokumendis on Kunda

hüdroelektrijaama paisu (dokumendis nimetatud kui Kunda alumine pais) puhul kirjeldatud

kolme lahendust: esiteks tehiskärestiku loomist paisu vasakule kaldale, teiseks paisu keha

lammutamist ning kolmandaks kõigi paisu osade lammutamist. Seejuures on osutatud

dokumendis esimese variandi kohta märgitud, et see on „ilmselt liiga kallis“ ning teised kaks

hõlmavad arusaadavalt mälestise osalist lammutamist, mis on MuKS kohaselt lubamatu. Niisiis

ei ole vastustaja kirjeldanud ühtki reaalselt alternatiivi, mis võimaldaks tagada mälestise

puutumatuse ning samal ajal paisutuse likvideerimise.

23. Ringkonnakohus leiab, sellises olukorras nagu siinsel juhul, kus looduskaitselistest

kaalutlustest lähtudes likvideerimist vajava paisutuse põhjuseks on mälestiseks tunnistatud

ehitis, oleks vastustaja saanud asuda seisukohale, et VeeS § 174 lg 4 kohaldamine ei ole

võimalik siis, kui ta oleks suutnud veenvalt kirjeldada mõnda reaalset ning vastustaja päevusse

jäävate otsuste alusel teostatavat alternatiivset lahendust tammi senisesse asukohta jäämisele.

Tõdedes aga, et selline alternatiivne lahendus puudub, oleks vastustaja pidanud pöörduma

Natura-erandi tegemiseks nõusoleku andmise otsustamiseks Vabariigi Valitsuse poole (KeHJS §

13(15)

3-21-2176

29 lg 3). Nõusoleku andmisest keeldumisel oleks erandi tegemine olnud välistatud, samas kui

Vabariigi Valitsuse nõusoleku andmisel oleks vastustaja võinud loa anda, kui selleks on täidetud

seaduses sätestatud tingimused (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2024 otsus haldusasjas 3-

22-1463 (jõustumata), punkt 17). Just Vabariigi Valitsusel oleks valdkondade ülese ja

täitevvõimu juhtiva haldusorganina parim asjaomane teadmine avalikkuse jaoks esmatähtsatest

ja erakordselt tungivatest huvidest. Muu hulgas oleks Vabariigi Valitsusel asjaomase nõusoleku

andmise üle otsustamise raames või sellega samaaegselt võimalik Vabariigi Valitsuse seaduses

sätestatud valitsusasutuste üle teostatava järelevalve- ja organitülide lahendamise pädevust

teostades otsustada, kumb kahe erineva valitsusasutuse esindatavatest avalikest huvidest

prevaleerima peab.

24. Jättes eelkirjeldatud olukorras Vabariigi Valitsuselt KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku

(kooskõlastuse) küsimata, ei kaalunud vastustaja nõuetekohaselt VeeS § 174 lõikes 4 sätestatud

erandi tegemise võimalust. Kuivõrd kaebaja taotles sellise erandi kohaldamist ning Kunda

hüdroelektrijaama tammile laienevate muinsuskaitseliste kitsenduste ja kohustuste tõttu võib

paistuse likvideerimine osutuda õiguslikult võimatuks, on erandi tegemise nõuetekohane

kaalumata jätmine oluline viga, mis võis kaasa tuua asja vale lahendamise. Seetõttu on

vaidlustatud korraldus õigusvastane.

25. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et vaidlusalune

tegevus oleks vastuolus LKS § 51 lõikega 1, mille kohaselt on lõhejõgedel keelatud

olemasolevate paisude rekonstrueerimise ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine

ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Kaebaja on sellega seoses põhjendatult

osutanud Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-17-2565, kus Riigikohus selgitas, et nimetatud

säte ei keela ajaloolise paisu rekonstrueerimist, kusjuures selles sättes osutatud veetasemeks,

mida tõsta ei tohi, on paisutuse normaaltase LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb eeltoodud kohtupraktikast tulenevalt ka veerežiimi muutumisena käsitada

muutusi võrreldes LKS § 51 lg 1 jõustumise aegse veerežiimiga. Seejuures andis Riigikohus

LKS § 51 lõikele 1 eelviidatud tõlgenduse vaidluses, kus – sarnaselt siinsega – ei olnud kehtivat

veeluba vee paisutamiseks (vt osundatud kohtuotsuse p. 14). Seetõttu ei saa nõustuda

halduskohtu otsuse punktis 16 esitatud põhjendusega, et vastuolu LKS § 51 lõikega 1 tuleneb

siinsel juhul sellest, et paisu puitvarjade hävimise ja põhjalasu läbi laskmise tõttu on veetase

paisjärves hüdroelektrijaama töötamise aegsega võrreldes langenud.

26. Vääramatut vajadust kaebajale taotletud loa andmisest keeldumiseks ei tulene ka VeeS §-s

32 sätestatud kohustusest tagada Kunda jõe kui pinnaveekogumi hea seisund. Poolte vahel ei ole

vaidlust küll selles, et jõe seisund ei ole hea, ent nagu Riigikohus haldusasjas nr 3-16-478 tehtud

kohtuotsuse punktis 25 VeeS varasema redaktsiooni asjassepuutuvaid sätteid analüüsides

selgitas, ei ole tegemist absoluutse keeldumise alusega.

27. Kaebaja on taotlenud ka KeA 25.08.2021 käskkirja 1-1-/21/162 tühistamist. Nimetatud

käskkirjaga tagastati kaebaja vaie vaidlustatud otsuse peale vaide esitamise tähtaja rikkumise

tõttu. Siinses haldusasjas 10.02.2023 kohtumääruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kaebaja

esitas vaide hilinenult ning vaide tagastamine oli seega õiguspärane. Seega leidis halduskohus

õigesti, et 25.08.2021 käskkiri nr 1-1/21/162 on õiguspärane ja selle tühistamise nõue tuleb

rahuldamata jätta. Kuigi kaebaja on apelleerinud halduskohtu otsuse tervikuna, ei ole ta

apellatsioonkaebuses esitanud sisulisi vastuväiteid 25.08.2021 käskkirja tühistamise nõude

rahuldamata jätmisele.

28. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS §

109 lõikes 4 on sätestatud, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kaebaja esitas

14(15)

3-21-2176

28.04.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse mõista välja 12 307,10 eurot, millest kaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv moodustas 15 eurot, pangakulu 0,1 eurot ning ülejäänu oli

õigusabikulu, mille mahuks kokku 54,1 advokaadi töötundi. Õigusabikulu kandmine on

tõendatud advokaadibüroo arvetega. Ringkonnakohtu menetluses esitas kaebaja taotluse mõista

välja menetluskulu 8401,50+2030=10431,50 eurot. See kulu hõlmab apellatsioonkaebuselt

tasutud 20 euro suurust riigilõivu ja ülejäänud osas õigusabikulu, mis vastab kokku

33,4+2,5+7=42,9 advokaaditöötunnile. Apellatsioonkaebus ja kaebus kuuluvad rahuldamisele

osaliselt. Esialgses kaebuses taotles kaebaja vaidlusaluse otsuse ja vaide tagastamise otsuse

tühistamist, ent ringkonnakohtu 10.02.2023 määrusega lõpetati vaidlustatud korralduse

tühistamise nõude osas menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu ja rahuldati samas kaebaja taotlus

kaebuse täiendamiseks vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Sisulised

argumendid, millele tugines kaebaja algses tühistamisnõudes ja menetlusse võetud

tuvastamisnõudes on seejuures samad. Selles kontekstis saab lugeda, et kaebus ja

apellatsioonkaebus on rahuldatud osas, milles kaebaja vaidlustas vaidlustatud korraldust ja

jäetud rahuldamata osas, milles kaebaja vaidlustas vaide tagastamise otsuse. Pidades silmas

vaide tagastamise otsuse vaidlustamisel esitatud argumentide mahtu, saab lugeda, et kaebus on

rahuldatud 90% ulatuses. Kaebaja menetluskulud koosnevad riigilõivust ja õigusabikuludest.

Lõivukulu on vajalik ja põhjendatud. Õigusabikulu on põhjendatud osaliselt. Esiteks ei ole

õigusabikulu põhjendatud osas, milles see seondub halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud

korralduse kaebetähtaega puudutava argumentatsiooni koostamise ning tühistamisnõude

kaebetähtaega puudutavale määruskaebusele vastamisega, kuna kõnealust kaebetähtaega

puudutav vaidlus lahendati kokkuvõttes kaebaja kahjuks. Juhindudes HKMS § 109 lõikest 6

ning võttes arvesse vaidluse keerukust ja dokumentaalset mahukust, ei ole põhjendatud ka

ülejäänud õigusabikulude välja mõistmine taotletud ulatuses. Võttes arvesse eeltoodut, sh

kaebuse ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, peab ringkonnakohus kokkuvõttes

põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 000 eurot, mis hõlmab

ka 90% ulatuses tasutud riigilõivusid.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 26.02.2026 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Rahuldada vastustaja kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2024. a otsuse resolutiivosa punktid

1, 2 ja 4.

3. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 17. mai 2023. a otsus. Muuta selle põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Jätta menetluskulud poolte kanda.

15(15)