3-21-76/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. detsember 2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-76

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla kohustamiseks võimaldada

videokõnesid

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Viru Vangla

Kaasatud haldusorgan - Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.

4. Jätta taotlus täiendavate tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.

5. Asendada kohtulahendi avaldamisel selles kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 3. jaanuar

2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas 22. septembril 2020 vanglale taotluse

videokokkusaamise võimaldamiseks pojaga.

Viru Vangla 21. oktoobri 2020. a otsusega jäeti taotlus rahuldamata. Otsuse kohaselt peatati

vanglas lühi- ja pikaajalised kokkusaamised 27. augusti 2020. a käskkirjaga koroonaviiruse

tõkestamiseks, kuid need on taas lubatud alates 28. septembrist 2020 ning X.X.-il on võimalik

oma pojaga kohtuda. Videokokkusaamiste võimaldamiseks ei ole vanglal võimalusi ning selleks

pole ka vajadust.

2. X.X. esitas pärast edutut kohtueelset menetlust kaebuse, milles palus kohustada vanglat

võimaldada videokõnede tegemist pojaga. Kaebuse kohaselt oli vangla kohustus leida võimalus

videokõnede tegemiseks koroonapiirangute ajal. Ei ole usutav, et see pole vanglas võimalik.

3. Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Vanglal ei ole kohustust videokõnede võimaldamiseks, kuna õigusaktid sellist kohustust ette

ei näe. Vangistusseaduse (VangS) järgi on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise viisideks

lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised (VangS §-d 24 ja 25), kirjavahetus ja telefonikõned

(VangS § 28) ning lühiajaline väljasõit ja väljaviimine (VangS §-d 32 ja 33). Kokkusaamistena

mõeldakse nende sätete all vanglas kohapeal toimuvaid kokkusaamisi ning tavalisi

telefonikõnesid. Interneti kasutamine on kinnipeetaval keelatud, see on lubatud vaid selleks

kohandatud arvutis, kus on juurdepääs õigusalastele andmebaasidele. Riigikohus on selgitanud,

et vanglateenistusel tuleb kindlustada, et kinnipeetavad ei pääseks ligi veebilehtedele, mis

võimaldavad elektroonilist suhtlemist ning kinnipeetavatele on keelatud esemed, millega on

võimalik luua internetiühendus (RKHKo 3-18-477, p-d 38-39).

3.2. Seega ei pane õigusnormid vastustajale kohustust võimaldada kaebajale videokõnesid

lapsega. Kaebaja soovitud viisil (Skype`i teel nutitelefonis) on see lausa keelatud.

3.3. Videokõnede tegemist võimaldava regulatsiooni puudumine ei ole põhiseadusevastane.

Kaebajal on vanglaväliseks suhtlemiseks piisavalt võimalusi. Vangistuse paratamatu tagajärg on,

et kinnipeetavate võimalused tehniliste lahenduste kasutamiseks on kitsamad kui tavaelus.

Justiitsministeerium on selgitanud, et videokõnede võimaluse loomisega tegeletakse.

3.4. Tartu Vanglas erivajadusega kinnipeetavale üks kord videokohtumist võimaldati ja

õiguskantsler soovitas analüüsida, kas kehtiv õigus võimaldab videokohtumisi ning kui ei

võimalda, siis soovitas õigusakte muuta. Seega ka õiguskantsler ei olnud seisukohal, et

videokõned on lubatavad ega kohustanud vanglat neid võimaldama.

3.5. Kaebajale oli tagatud võimalus lapsega mõistliku ajavahemike tagant kokku saada, tal olid

pikaajalised kokkusaamised pojaga 2019-2023 aastatel vähemalt üks kord poolaastas. Lühiajalisi

kokkusaamisi ta ei taotlenud. Telefoni kasutamine oli koroonapiirangute ajal lubatud suuremas

mahus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Videokõnede piirang on ebaproportsionaalne ja vastuolus põhiseadusega.

4.2. Vajadus videokõnede järele võib uuesti tekkida koroonaviiruse tõusu korral või ka juhul,

kui kokkusaamisele tulla soovinud isikud jäävad muul põhjusel haigeks.

4.3. Ka õiguskantsler on arvamuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-18-477 leidnud,

et videokõnede piirang on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja palub see arvamus asja

materjalide juurde võtta, kuna tegemist on väga kaaluka argumendiga käesolevas vaidluses.

4.5. Nt Soomes saavad kinnipeetavad videokõnesid teha.

4.4. Samuti palub ta asja materjalide juurde võtta õiguskantsleri 16. mai 2022. a seisukoha,

mis on tehtud kontrollkäigu põhjal Viru Vanglasse, kus soovitatakse samuti

Justiitsministeeriumil astuda samme, et kinnipeetavad saaks suhelda lähedastega videosilla

vahendusel.

5. Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Kaebajal on

võimalik kohtuda perekonnaliikmetega eraldamisega ja eraldamiseta lühiajalistel

kokkusaamistel ja pikaajalistel kokkusaamistel, lisaks on tal võimalik igapäevaselt helistada ja

suhelda kirja teel.

6. Justiitsministeeriumi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta

järgmistel põhjendustel.

6.1. Riigikogu menetluses on eelnõu 227 SE, millega plaanitakse muuhulgas kinnipeetavatele

lühiajalise kokkusaamiste võimaldamist turvalise telesilla vahendusel.

6.2. Hetkel ei ole videokõnede tegemine võimalik mitmetel turvalisuse kaalutlustel.

Kohtumenetluse pidamiseks mõeldud seadmed ei sobi lähedastega videokõnede pidamiseks,

kuna võimalik pole tagada piisaval määral järelevalvet. Tekib olukord, kus vanglal ei ole

tegelikult kontrolli, kes vangiga suhtleb, nt on võimalik videokõne seade anda üle teisele

isikule, samuti võib videokõnega liituda mõni kolmas isik. Võimalik pole takistada keelatud

viisil või varjatud suhtlust. VangS § 29 lg 21 kohaselt vanglateenistus kontrollib, kellega

kinnipeetav telefoni teel suhtleb või kirjavahetust peab. Videokõnede võimaldamisel puuduks

vanglal igasugune ülevaade, kellega vang tegelikult suhtleb. Näiteks kui keegi on varasemalt

juba kohtumisel osalenud ja tänu sellele on seadme andmed teada (virtuaalruumi puhul

aadress ja parool), siis on võimalik vabalt valitud ajal kõnega liituda ja kõnet pealt kuulata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Kaebuse aluseks on see, et vangla keeldus 21. oktoobril 2020 kaebajale videokõne

võimaldamisest. Vaidlust pole selles, et sel ajal VangS sellist võimalust üldse ette ei näinud.

10. Praeguseks ajaks on see olukord muutunud. Käesoleva aasta 1. aprillil jõustus

vangistusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (vangistusseaduse kaasajastamine ja

digilahendsute kasutusele võtmine). VangS § 24 lg 1 ls 2 sätestab, et turvalise tehnilise

võimekuse olemasolu korral võib vanglateenistus võimaldada lühiajalist kokkusaamist

telesilla vahendusel. Sama paragrahvi lg 5 reguleerib seda, milliseid andmeid on

vanglateenistusel õigus kokkusaamise võimaldamiseks nõuda ja töödelda.

10.1. Seega praegusel ajal on iseenesest kinnipeetaval võimalik taotleda videokõne ehk

telesilla vahendusel lähedastega kokkusaamist.

Kaebaja kasuks muutunud õiguslik olukord ei tähenda aga, et kohustamiskaebus kuuluks

rahuldamisele. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 2 järgi tuleb

haldusakti ja toimingu õiguspärasust hinnata haldusakti andmise või toimingu tegemise aja

seisuga. See tähendab, et ka vangla 21. oktoobri 2020. a keeldumist tuleb hinnata selle

ajahetke seisuga. Ajal, mil vangla keeldus kaebajale videokõne tegemise võimaldamisest, st

21. oktoobril 2020, ei võimaldanud kehtiv õigus videokõnede tegemist. Seega oli vangla

keeldumine kooskõlas sel hetkel kehtivate õigusaktidega ning õiguspärane

(põhiseaduspärasuse küsimust käsitleb ringkonnakohus allpool eraldi). Seetõttu pole võimalik

käesolevas asjas kaebust rahuldada.

10.2. Ringkonnakohus selgitab, et kohus ei saa lähtuda kaebaja esialgsest taotlusest ning

käesoleval ajal kehtiva õiguse alusel kohustada vastustajat seda taotlust rahuldama juba

seetõttu, et käesoleval ajal kehtivast õigusest lähtuv haldusmenetlus on kaebaja taotluse suhtes

läbi viimata. Kaebuse rahuldamine tänu õigusliku olukorra muutumisele oleks vangla suhtes

ebaõiglane, kuna vangla ei saanud kaebaja 2020. a taotluse lahendamisel arvestada käesoleval

ajal kehtiva õigusega.

10.3. Sellises olukorras on õigem lahendus hoopiski see, et kaebaja esitab kehtiva õiguse

alusel uue taotluse lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks telesilla vahendusel. Seega pole

kohustamiskaebuse rahuldamiseks alust hoolimata kaebaja kasuks muutunud õiguslikule

olukorrale.

11. Hoolimata õigusliku olukorra muutumisest on vajalik hinnata siiski ka kaebaja

apellatsioonkaebuse põhjendatust. Kaebaja apellatsioonkaebus koosneb valdavas enamuses

õiguskantsleri poolt põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-18-477 esitatud seisukoha

väljavõtetest. Neis väljavõtetes avaldab õiguskantsler muuhulgas enda arvamust

kinnipeetavate ja tema lähedaste vaheliste videokõnede küsimuses ja leiab, et see piirab

ülemäära nende põhiõigust perekonnaelu kaitsele (põhiseaduse § 27 lg 1). Õiguskantsler toob

välja videokõnede kasutamise positiivseid efekte ning ta viitab, et mitmetes Euroopa riikides

on kinnipeetavatel videokõnede kaudu lähedastega suhtlemine olnud võimalik juba varem või

loodi see võimalus hiljemalt koroonakriisi ajal (vt dokumenti veebis aadressil:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p

%C3%B5hiseaduslikkuse%20j%C3%A4relevalve%20asjas%20nr%203-18-477.pdf).

Seega on kaebaja põhiseisukoht see, et kaebuse esitamise ajal kehtinud õigus, mis ei

võimaldanud videokõnede tegemist, oli põhiseadusevastane. Hoolimata käesolevaks ajaks

muutunud õigusest ja sellega seotud põhjendustest peab ringkonnakohus siiski käsitlema

küsimust, kas enne praegu kehtiva regulatsiooni kehtestamist oli VangS põhiseadusevastane

osas, milles ei võimaldanud kinnipeetavatel videokõne, telesilla vms viisil lähedastega

suhtlemist. Kui ringkonnakohus kaebaja seisukohaga nõustuks, tähendaks see kaebuse kohest

rahuldamist, vastavas osas VangS-i regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamist (HKMS § 158 lg 4).

11.2. Kaebaja põhjendab keeldumise ajal kehtinud regulatsiooni põhiseadusevastasust

sisuliselt ainult läbi õiguskantsleri poolt asjas nr 3-18-477 esitatud seisukohtade.

11.3. Sellega seoses märgib ringkonnakohus esiteks, et selline õiguskantsleri seisukoht on

käesoleva asja raames käsitatav üksnes dokumentaalse tõendina. See ei ole ringkonnakohtule

siduv.

Teiseks märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu üldkogu poolt lahendatud asjas 3-18-477 ei

olnud vaidluse all kinnipeetavatele lähedastega videokõnede tegemise küsimus. Selles asjas

oli vaidlus VangS § 311 põhiseaduspärasuse üle üksnes selles, kas kinnipeetavatel peaks

olema ligipääs Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ning Riigikohtu veebilehe sellele

osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid. Seega ei olnud hinnang videokõnede

tegemisele õiguskantsleri arvamuse põhieesmärgiks ega keskseks küsimuseks. Samuti pole

käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv asjaolu, et Riigikohtu üldkogu tunnistas

VangS § 311 põhiseadusevastaseks osas, milles see välistas kinnipeetava juurdepääsu

Ametlike Teadaannete võrguväljaandele ja Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata

Riigikohtu lahendeid.

11.4. Seoses õiguskantsleri poolt väljatoodud videokõnede positiivsete efektidega

kinnipeetavatele ja nende lähedastele (tagab tänapäevased suhtlemisvõimalused; aitab

paremini vangistusega toime tulla, aitab hoida suhteid; on eriti sobilik neile, kellel ei ole

mingil põhjusel võimalik või on raske vanglas kokkusaamistel käia jne) nendib

ringkonnakohus, et ehkki need positiivsed efektid võivad videokõnede tegemisel olemas olla,

ei saa siiski mööda vaadata videokõnedega kaasnevatest ohtudest. Ringkonnakohus ei näe

alust kahelda vangla ja Justiitsministeeriumi poolt väljatoodus, et varem ei olnud turvalisuse

kaalutlustel videokõnede tegemine võimalik. Teiste riigiasutustega suhtlemiseks mõeldud

videokonverentsi seadmed ei sobinud selleks kokkuvõtvalt eeskätt seetõttu, et välistatud pole

kolmandate isikute liitumine kõnega või seadme üleandmine teisele isikule. Ringkonnakohus

nõustub Justiitsministeeriumi ja vanglaga, et nende ja muude ohtude vältimiseks oli praegu

olemasolevate lahenduste juures põhjendatud videokõnesid kinnipeetavatele mitte

võimaldada.

11.5. Sellele, et olemasolevad lahendused, sh kaebaja poolt viidatud Skype´i rakendus ei

olnud piisavalt turvalised kinnipeetavatele videokõnede tegemiseks, viitab juba asjaolu, et

käesoleval ajal kehtiva VangS § 24 lg 1 ls 2 järgi võimaldatakse telesilla vahendusel

kokkusaamist üksnes juhul, kui selleks on turvaline tehniline võimekus. Ning VangS § 24 lg 5

sätestab rea andmeid, mida on vanglateenistusel õigus kokkusaamise võimaldamiseks nõuda

ja töödelda, sh üksikasjalikud andmed kokkusaaja kohta. On usutav, et kui piisavalt turvaline

oleks olnud lihtsalt Skype´i rakenduse kaudu videokõnede tegemine, ei oleks seadusandja

näinud eraldi ette „turvalise tehnilise võimekuse“ tingimust, mille kasutuselevõtt on ilmselgelt

märksa kulukam kui lihtsalt videokõnede võimaldamine läbi Skype või muu rakenduse.

Seaduseelnõu seletuskirja (https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/ab2a14ca-1c1f-

4ab4-8f42-09ef69cf194e/vangistusseaduse-ja-teiste-seaduste-muutmise-seadus-

vangistusseaduse-kaasajastamine-ja-digilahenduste-kasutusele-votmine/) järgi tuleb turvalise

tehnilise lahenduse all mõista vanglateenistuse poolt eelseadistatud seadet koostoimes

programmiga, mis võimaldab telesilla vahendusel isikuga kokkusaamist, kuid ei võimalda

tegeleda keelatud tegevustega ega anna juurdepääsu keelatud veebisisule või -funktsioonidele

(eelnõu seletuskirja lk 7).

Seega tuleb asjakohatuks pidada väiteid, et juba kaebuse esitamise ajal olemas olnud

tehnilised lahendused olid videokõnede tegemiseks piisavad.

11.6. Asjaolu, et välisriikides võisid olla videokõnede või telesilla lahendused teistsugused

või et Tartu Vanglas on ühel korral võimaldatud erivajadustega kinnipeetavatele videokõnet

Skype for Business programmi kaudu, ei tähenda, et seadusandjal ei oleks olnud õigust

püüelda maksimaalselt turvalise lahenduse kehtestamisele, st sellise lahenduse sätestamisele,

nagu VangS § 24 lg 1 ls 2 praegu ette näeb.

Sama kehtib kaebaja argumendi kohta, et ka telefonikõnede või kirjavahetuse puhul pole

välistatud telefoni või kirja üleandmine kolmandatele isikutele. Kehtivas VangS-s sätestatud

regulatsioon, sh vangla õigus nõuda ja töödelda telesilla läbiviimisega seotud andmeid võib

aidata seda riski vähendada. Seega oli põhjendatud eraldi regulatsiooni kehtestamine telesilla

kaudu kokkusaamistele, mitte lihtsalt piirdumine juba olemasolevate tehniliste lahendustega,

mis olid olemuselt sarnased tavaliste telefonikõnede võimaldamisega.

11.7. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ehkki õiguskantsleri seisukohad

videokõnede positiivsete efektide kohta võisid olla õiged, ei kaalu need üles videokõnede

tegemisega seonduvaid turvalisuse riske ning seetõttu pole alust pidada videokõnede

mittevõimaldamist enne käesoleval ajal kehtiva VangS regulatsiooni jõustumist

ebaproportsionaalseks. Seetõttu ei pea ringkonnakohus kuni 31. märtsini 2024 kehtinud

VangS-is videokõnesid võimaldava regulatsiooni puudumist põhiseadusevastaseks.

Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks ikkagi alust.

12. Kaebaja on taotlenud õiguskantsleri arvamuste asja materjalide juurde võtmist. Kuna

kaebaja ei ole ise neid arvamusi kohtule esitanud, vaid on neid üksnes tsiteerinud, tuleb seda

taotlust tõlgendada dokumentide väljanõudmise taotlusena menetlusväliselt isikult. Kuna aga

kaebaja viidatud dokumendid on õiguskantsleri kodulehel veebis avalikult kättesaadavad, ei

näe ringkonnakohus vajadust nende eraldi väljanõudmiseks ega asja materjalidesse

lisamiseks. Seega jääb see taotlus rahuldamata.

13. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema menetluskulud

apellatsiooniastmes (riigilõiv 20 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

14. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi

võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks

olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel

puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid

õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all

üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas kirjaliku menetluse eeldused

täidetud. Vaidluse all ei ole üldse faktilisi asjaolusid, küsimus on puhtalt õigusnormide

kohaldamises, normide põhiseaduspärasuses ning menetlusõiguse kohaldamises. Puudub

vajadus asjas täiendava info saamiseks. Seega pole asjas mingit vajadust istungi

korraldamiseks.

15. Kaebaja on taotlenud kohtulahendis tema nime asendamist tähemärgiga. HKMS § 175 lg

3 alusel kuulub see taotlus rahuldamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)