4-24-3246/18 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. november 2024, Narva kohtumaja

Väärteoasja number

4-24-3246 (233024001714)

Kohtunik

Jaanika Kõrgmaa

Kohtuistungi sekretär

Aliis Peri

Tõlk

Marina Davõdovitš

Väärteoasi

Jevgeni Vassiltšenko kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida

prefektuuri 20.09.2024 otsusele väärteoasjas nr

233024001714

Kaebuse esitaja

Jevgeni Vassiltšenko

isikukood 34212252725; elukoht XXX-i Vabariigi

kodakondsus, emakeel vene keel; töökoht XXX

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur

asukoht Vahtra tn 3, Narva

Kohtuistungil osalenud isikud

kohtuvälise menetleja esindaja

Anastassia Kevask

kohtuvälise menetleja esindaja

Aljona Denissova

menetlusalune isik

Jevgeni Vassiltšenko

kaitsja

Sergei Desjatnikov

ttunnistaja

D V

ttunnistaja

A T

ttunnistaja

E T

RESOLUTSIOON

juhindudes VTMS §-dest 38 lg-st 1, 132 p-st 2, 133, 134, §

155-156 ja KrMS §-dest 181, 175 maakohus otsustas:

1. Rahuldada Jevgeni Vassiltšenko kaebus osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 20.09.2024 otsus

üldmenetluse nr 233024001714 osaliselt, s.o menetlusalusele isikule määratud karistuse

osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega karistada KarS § 63 lg 1, 3 alusel Jevgeni

Vassiltšenkot LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100

trahviühikut, s.o 400 (nelisada) eurot ning LS § 237 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise

eest rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, kokku 220

trahviühiku ulatuses, s.o summas 880 (kaheksasada kaheksakümmend) eurot.

4. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

5. Rahatrahv 220 trahviühiku ulatuses, s.o 880 eurot tuleb 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri

10220245072867.

6. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi rahatrahvi tasumise tähtaega,

saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul

kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama

Viru Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui selleks ajaks ükski

menetluspool soovist kasutada kassatsiooniõigust ei teata, vormistatakse kohtuotsus selle

lõpposana. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus pooltele kättesaadav Viru

Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 04.12.2024. Kohtuotsuse peale võib menetlusaluse

isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada

kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti avalikult

teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSES TOIMUNU

Kohtuvälise menetleja otsus

1.

20.09.2024 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna

menetlusgrupi III uurija Aljona Denissova üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr

233024001714, millega karistati J. Vassiltšenkot karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 56 lg 1,

§ 63 lg 1 ja § 63 lg 3 juhindudes, liiklusseaduse (edaspidi LS) § 236 lg 1 alusel rahatrahviga

100 trahviühiku ulatuses, s.o 400,00 eurot ja LS § 237 lg 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega

12 kuuks. Karistuste määramise aluseks oli see, et 24.06.2024 kell 16:34 Narva-Jõesuu linnas,

Ida-Viru maakonnas, Tallinn-Narva, juhtis J. Vassiltšenko Opel Zafirat reg. märgiga XXX , ei

olnud piisavalt hoolas ja tähelepanelik, oma käitumisega ei hoidunud kõigest, mis võiks

takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, ei andnud teed peateel

liikunud mootorrattale BMW reg. märgiga XXX, mida juhtis kaine ning vastava kategooria

juhtimisõigust omav E T . Opel Zafira ja BMW vahel toimus kokkupõrge, mootorratas BMW

sõitis otsa Opel Zafira tagumisele vasakule küljele, mille tagajärjel kaotas mootorratas

juhitavuse ja juht kukkus. Opel Zafira juht lahkus sündmuskohalt ja ei teavitanud juhtunust

politseid, kuigi teavitamine oli kohustuslik. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai mootorrattur raskelt

vigastada ning sõiduauto omanikule tekitati varaline kahju. Otsuse kohaselt rikkus kaebuse

esitaja LS § 57 lg 1 pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi,

samuti rikkus J. Vassiltšenko LS § 169 lg 2, pannes sellega toime väärteo, mis on

kvalifitseeritav LS § 236 lg 1 järgi. Lisaks rikkus J. Vassiltšenko LS § 169 lg 6, pannes

sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 237 lg 1.

Kaebus ja poolte seisukohad kohtus

2.

07.10.2024 registreeris Viru Maakohus menetlusaluse isiku kaebuse kohtuvälise

menetleja 20.09.2024 otsusele. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja kohtuvälise menetleja

otsusega nõus. Kaebuses tuuakse välja, et lähtudes protokollist, liiklusõnnetusest teatamata

jätmine ja sündmuskohalt lahkumine ei olnud tahtlik tegu, sest menetlusalune isik isegi ei

teadnud kokkupõrkest mootorrattaga ja kui sai sellest teada, siis südamest kahetses juhtunut.

Kaebaja leiab, et otsus määratud karistuse osas ei ole proportsionaalne. Juhtimisõiguse

äravõtmine ei ole põhjendatud, sest otsuse tegemisel kohtuvälise menetleja ei analüüsinud ja

ei arvestanud olulise asjaoluga, et juhilubade olemasolu on menetlusaluse isiku puhul

hädavajalik. Isikul ja tema abikaasal on tuvastatud raske puue ning liikumine ja igapäevane

asjaajamine ning toimetamine on võimalik ainult transpordivahendi abil. Kohtuväline

menetleja asus ekslikult seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine on tõhusam karistus kui

rahatrahvi määramine. Kaebajal on piisav sissetulek trahvi tasumiseks, kuid see ei ole nii

suur, et trahv summas kuni 400 eurot ei jääks märkamatuks ja ei avaldaks mõju kaebaja

liikluskäitumisele. Määratud karistus, mille kohaldamisel järgneb kaebaja ja kaebaja abikaasa

väga raskesse seisundisse asetamine ja Jevgeni Vassiltsšenko töötuks jäämine ning sissetuleku

kaotus, ei ole proportsionaalne. Kaebaja palub tühistada kohtuvälise menetleja Politsei-ja

Piirivalveameti otsus määratud karistuse osas väärteoasjas nr. 233024001714 ja määrata

rahatrahv ning jätta kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebuse juurde on lisatud

kõnealuse väärteoasja otsus, Sotsiaalkindlustusameti otsused ja epikriisid, käsundusleping T

Ü ja J. J. Vassiltšenko vahel ning volikiri ja kaitsja haridust tõendav dokument.

3. Viru Maakohtu 15.10.2024 määrusega võeti J. Vassiltšenko kaebus menetlusse. J.

Vassiltšenko kaebuse ärakiri edastati koos teiste dokumentidega Politsei- ja Piirivalveameti

Ida prefektuurile. Määrati, et vaadata J. Vassiltšenko esitatud kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti Ida prefektuuri 20.09.2024 otsusele väärteoasjas nr 233024001714 läbi

suulises menetluses avalikul kohtuistungil Viru Maakohtu Narva kohtumajas 07.11.2024

algusega kell 10.00. Kohtuistungile kutsuda: menetlusalune isik Jevgeni Vassiltšenko ja tema

kaitsja Sergei Desjatnikov, kohtuvälise menetleja esindaja ning tunnistajad E T, D V, A T.

4. Kohtuvaidluste käigus märkis kaitsja, et kohtueelses menetluses jäi esitamata

vastulause, mille raames oleks võimalik täiendavate tõendite esitamine. Need tõendid on nüüd

esitatud kohtule. Kaebaja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine ei olnud põhjendatud ja nüüd

arvestades tõenditega, mis on kohtumenetluses juba esitatud võib kindlalt väita, et J.

Vassiltšenko on XXX ja kui sellega oleks arvestatud kohtuvälises menetluses, siis oleks

võimalik ka sellisel juhul KarS § 48 kohaldamine. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

Lisaks sellele abikaasa olukord ei ole parem. Tal on hulk haigusi ja arstide juures käimine on

vältimatu. Menetluses on kaitsja arvates tuvastatud, et kaebajal on selge mõistus, selge

nägemine. Seega juhtimisega ta saab hakkama, vaatamata sellele, et ta on kõrges vanuses

juba. Isik lahkus sündmuskohalt, see on tuvastatud. Aga kaitsja arvab, et siin tuleb arvestada

sellega, et isik tõesti ei teadnud, et oli kokkupõrge. Politseiniku D V ütlustest tundub, et ta

enam ei mäleta, mis seal tegelikult oli. Kaitsja jaoks ei ole usaldusväärsed tunnistaja D V

ütlused selles osas, et kui nad jõudsid esimest korda kohale, siis pidid nad kaebajat väidetavalt

peatama ehk kaebaja sõitis. Tegelikult ta ei sõitnud, võib-olla ta tahtis sõita, sest ütlustest

tulenevalt J. Vassiltšenko tahtis juba tagasi sõita. Seega palub kaitsja D V ütlustega mitte

arvestada, sest nad on vastuolulised. Kaitsja selgitas, et kuna nad ei taotle otsuse tühistamist,

vaid karistuse osas muutmist, siis on õiglane kaebuse rahuldamisel menetluskulud jätta

kaebaja kanda.

5. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kohtuväline menetleja jõudis järeldusele, et liiklusõnnetuse põhjustamine toimus just

ettevaatamatusest, kuid liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja sündmuskohalt lahkumine oli

tahtlik tegu. Menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et sõitis sündmuskohalt ära, kuna ta ei

saanud aru, mis toimus ning ei näinud kedagi sõiduteel. Väärteoasjas kogutud materjalidest on

näha, et menetlusaluse isiku auto sai nii tugevaid kahjustusi, et ei olnud võimalik mitte tajuda

kokkupõrget. Samuti antud kahjustus viitab sellele, et löök oli tehtud suure jõuga, mis on

füüsiliselt ka tajutav. Seega arvab kohtuväline menetleja, et pole eluliselt usutav, et isik ei

tajunud, et toimus kokkupõrge. Isiku käitumine oli kohatu, avariis osalenud inimene sai

kannatada ning sündmuskohale oli kutsutud kiirabi, aga isik isegi ei väljunud sõidukist

olukorda kontrollima. Sellisel viisil kaebaja tahtis vastutusest kõrvale hoiduda. Kaebaja ei ole

aru saanud oma teo ohtlikkusest ega selle võimalikest tagajärgedest ja siiamaani õigustab

ennast. Kohtuväline menetleja leiab, et J. Vassiltšenko suhtumine liikluskorda on hoolimatu ja

ükskõikne. Mis puudutab valitud karistusliiki arvab kohtuväline menetleja, et juhtimisõiguse

äravõtmine on antud konkreetsel juhul mõjus ja kohane ning vastab süü suurusele.

Kohtuvälise menetleja arvamusel ei ole tõendatud, et kaebajal on

XXXXXXXXXXXXXXXX Kohtuväline menetleja nõustub, et isikul on

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Menetleja ei nõustu kaebaja ja kaitsjaga

selles, et isikul ei ole võimalik kasutada muid võimalusi oma elu korraldamiseks. Esiteks võib

isik sõita tööle ja arsti juurde kasutada ühissõidukeid või taksoteenust, samuti isik võib paluda

kellegi abi, et toimetada teda, kuhu ta vajab tema autoga. Ilmselgelt ei ole see võrreldav

isikliku sõiduauto mugavustega ja eeldab teatud määral oma liikumise planeerimist, kuid

võimatu see pole. Seega leiab kohtuväline menetleja, et isiku suhtes võib kohaldata

põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja leiab, et

arvestades, et isik ikkagi tunnistas täna oma süüd ja kahetseb juhtunut, võib karistust

vähendada viie kuu võrra, aga muus osas palus kohtuväline menetleja jätta otsus muutmata.

6.

07.11.2024 toimunud kohtuistungil kuulati üle menetlusalune isik J. Vassiltšenko ja

tunnistajad E T, D V, A T.

7. Istungil uuriti ka toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, nimelt väärteootsus

24.06.2024, väärteoprotokoll 22.08.2024, sündmuskoha vaatlusprotokoll 24.06.2024, vaatluse

protokoll 24.06.2024 koos fototabeliga, vaatluse protokoll 24.06.2024 koos fototabeliga,

indikaatorvaheni kasutamise protokoll 24.06.2024, IVKH teatis liiklusõnnetuses kannatada

saanud isiku saabumisest 24.06.2024. Lisaks uuriti kirjalikult tõendeid, mis olid esitatud koos

kaebusega: Sotsiaalkindlustusameti teatis, mille kohaselt J. Vassiltšenkol on

XXXXXXXXXXXXXX, digiloo haigusjuhtum J. Vassiltšenko kohta 12.08.2024,

haigusjuhtum 17.02.2024 J. Vassiltšenko osas, käsundusleping T Ü ja J. Vassiltšenko vahel,

Sotsiaalkindlustusameti teatis A T suhtes, digiloo haigusjuhtum A T suhtes, digiloo

haigusjuhtum A T suhtes 10.05.2023-27.03.2024. Samuti lisati dokumentaalsete tõendite

juurde isiku karistusregistri väljavõtte.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid

kogumis, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri

20.09.2024 otsus üldmenetluse nr 233024001714 tühistada osaliselt, s.o menetlusalusele

isikule määratud karistuse osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega karistada KarS § 63 lg

1, 3 alusel Jevgeni Vassiltšenkot LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning LS § 237 lg 1 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 480 eurot, kokku 220 trahviühiku

ulatuses, s.o summas 880 eurot.

9. Kuna VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

VTMS § 133 loetletud küsimused. Muuhulgas peab kohus välja selgitama, kas leidis aset

tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas teo on toime pannud menetlusalune isik,

kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud.

A. Varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine

Objektiivne koosseis

10. Otsuses heidetakse J. Vassiltšenkole ette LS § 223 lg 1 alusel seda, et 24.06.2024 kell

16:34 Narva-Jõesuu linnas, Ida-Viru maakonnas, Tallinn-Narva, juhtis J. Vassiltšenko Opel

Zafirat reg. märgiga XXX , ei olnud piisavalt hoolas ja tähelepanelik, oma käitumisega ei

hoidunud kõigest, mis võiks takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või

keskkonda, ei andnud teed peateel liikunud mootorrattale BMW reg. märgiga XXX, mida

juhtis kaine ning vastava kategooria juhtimisõigust omav E T. Opel Zafira ja BMW vahel

toimus kokkupõrge, mootorratas BMW sõitis otsa Opel Zafira tagumisele vasakule küljele,

mille tagajärjel kaotas mootorratas juhitavuse ja juht kukkus. Opel Zafira juht lahkus

sündmuskohalt ja ei teavitanud juhtunust politseid, kuigi teavitamine oli kohustuslik.

Liiklusõnnetuse tagajärjel sai mootorrattur raskelt vigastada ning sõiduauto omanikule tekitati

varaline kahju. Sellega rikkus J. Vassiltšenko otsuse kohaselt LS § 57 lg 1 nõudeid, pannes

toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

11. LS § 57 lg 1 näeb ette, et kõrvalteel sõitev juht peab andma teed juhile, kes läheneb

ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema

sõidusuunast.

12. LS § 223 lg 1 kohaselt võib karistada mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise

eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest

tervisekahjustus.

13. Vaidlust ei ole väärteo toimepanemise aja osas. Väärteootsuse ja -protokolli kohaselt

oli toimepanemise ajaks 24.06.2024 kell 16:34. Menetlusalune isik on andnud ütlusi, et

sündmus toimus 24. juunil ning seda kella viie paiku, pool viis või kolmveerena viis. Samuti

on tunnistaja D V andnud ütlusi, et tema olles ekipaažis 4476 koos paarilisega 24.06.2024

umbes kell 16:30 sai väljakutse. Tõendid viitavad üheselt, et väärtegu oli toime pandud

väärteootsuses nimetatud kellaajal.

14. Sisulist vaidlust ei ole ka sündmuse kohas. Väärteootsuses on selleks nimetatud

Narva-Jõesuu linn, Ida-Virumaa, Tallinn- Narva. Väärteoprotokollis on väärteo

toimepanemise kohaks märgitud Narva-Jõesuu linn, Ida-Viru maakond, Tallinn-Narva

maantee ja Narva-Narva-Jõesuu-Hiiemetsa ristmik. Täpsem oleks olnud märkida ka otsuses,

et väärteo toimepanemise kohaks oli Tallinn-Narva maantee ja Narva-Narva-Jõesuu-

Hiiemetsa ristmik. Menetlusosaliste vahel ei ole olnud sündmuse toimumise koha osas

vaidlust. Kokkuvõttes ei ole sündmuskoha määratlemise viis väärteoprotokollis takistanud

kaitseõiguse teostamist (vt ka Riigikohtu 21.03.2018 otsuse nr 4-17-3969 p 9.2.).

15. Samuti on tuvastatud, et Opel Zafira ja BMW vahel toimus liiklusõnnetus LS § 2 p 32

mõttes, mootorratas BMW sõitis otsa Opel Zafira tagumisele vasakule küljele, mille tagajärjel

kaotas mootorratas juhitavuse ja juht kukkus. Kaebaja ütluste kohaselt sõitis ta teeristilt

maanteele, kus oli kiirendusrada. Tema sõnul vaatas ta vasakule ja seal ei olnud mitte kedagi.

Tee keskel oli mingi tume laik, kuid ta ei osanud arvata, et sealt võib keegi tulla, kuna kõik

transpordivahendid kasutavad lähitulede võimalust. Vaadates vasakule ei näinud ta mitte

kedagi ja pööras paremale kiirendusvööndisse ja asus sõiduteele. Sõites 25-30 meetrit tundis

ta tõugatust ja see oli selline liigutus, et talle anti nagu mingi kiirendus. Müra ta ei kuulnud,

kuid tagaistmel olevad klaaspurgid tegid häält. Ta vaatas küljepeeglisse, kuid sõiduteel ei

olnud mitte ühtegi transpordivahendit. Tal ei tulnud pähe ühtegi mõtet seoses teise

transpordivahendiga. Tunnistaja A T selgitas sarnaselt kaebajale, et viibis koos oma abikaasa

J. Vassiltšenkoga sõidukis ja nad keerasid kiirendusrajale ja sõitsid seal, kuid tundsid auto

tõmblemist ning klaaspurgid kõlisesid. Tunnistaja E. T sõnul oli ta peateel ja paremalt

teeristilt sõitis välja sõiduk, mis ei lasknud teda mööda ega andnud teed, ületas pideva joone

ja sõitis välja sõiduvööndisse. Tunnistaja sõnul sõitis ta 90 km/h ja ei jõudnud reageerida ja

isegi pidurdada. Kõik toimus kiiresti ja ta sõitis sõidukile tagant tagumisse vasakusse külge

sisse. Toimus löök ja vahetult peale seda ta ei mäleta mitte midagi. Samuti on võimalik

24.06.2024 mootorsõiduki vaatlusprotokollist tuvastada, et mootorsõidukil Opel Zafira olid

vasakpoolne tagatiib ja stange vigastatud ning osa vasakpoolsest tagatiivast oli sõiduki küljest

lahti tulnud. 24.06.2024 mootorratta vaatlusprotokolli kohaselt seisis mootorratas

ümberkukkununa maanteel. Mootorratta sadul ja vasakpoolne tagumine varustuskohver olid

ratta küljest ära paiskunud ja seisid eemal maanteel. Nimetatud tõenditest on võimalik

tuvastada, et kui J. Vassiltšenko juhitud Opel Zafira reg.märgiga XXX ei andnud teed peateel

liikunud mootorrattale BMW reg.märgiga XXX, siis toimus nende vahel kokkupõrge. Ei ole

eluliselt usutav ega reaalselt võimalik, et sõidueesõigusega tee oli tühi ja siis hetk hiljem oli

seal mootorratas, millega toimus kokkupõrge. Seega leiab kohus, et kuigi menetlusalune isik

oma antud ütluste kohaselt ei näinud peateel liikunud mootorsõidukit, siis on tuvastatud

asjaolu, et toimus kokkupõrge ja J. Vassiltšenko mootorrattale teed ei andnud.

16. Kõigi nende vigastuste ja kahjustuste faktilise olemasolu üle ei ole kohtumenetluses

vaidlust olnud, nagu ei ole keegi ka vaielnud, et need tekkisid J. Vassiltšenko juhitud Opel

Zafira reg-märgiga XXX ja mootorratta BMW reg. märgiga XXX vahelise kokkupõrke

tulemusena. Seega on tõendamist leidnud, et toimus kokkupõrge sõiduauto Opel Zafira

reg.märgiga XXX , mida juhtis J. Vassiltšenko, ja mootorratta BMW reg. märgiga XXX

vahel, mille tulemusel tekkisid sõidukitele kahjustused ja varaline kahju ning mootorrattur E

T sai kehalisi vigastusi. SA Ida-Viru Keskhaigla liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku

saabumises teatise kohaselt on E T seisundina 24.06.2024 avastatud parema jala lateraalse

malleooli (külgmise pekse) kinnine murd. Samuti on tunnistaja E T kohtuistungil öelnud, et

üks jalg ei ole tal siiamaani korras. Ta sõidab autoga ja vaevalt saab vajutada siduripedaali.

Seda, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai vigastada ka mootoratas kinnitab 24.06.2024

mootorratta XXX BMW R 1200 R M vaatlusprotokoll fototabeliga, mille kohaselt seisab

mootorratas vasakul küljel ümberkukkununa maanteel. Mootorratta sadul ja vasakpoolne

tagumine varustuskohver on ratta küljest ära paiskunud ja seisavad eemal maanteel. Maanteel

on erinevaid pisi-plastik detaile ja puru. Mootorratta metallist kaitse-tugiraami paremal küljel

on hõõrdumis/kulumisjäljed. Lisaks kinnitab 24.06.2024 vaatlusprotokoll, et mootorsõidukil

Opel Zafira olid samuti vigastused, mida kaebaja sõnul oli võimalik hiljem parandada. Kõigi

nende vigastuste ja kahjustuste faktilise olemasolu üle ei ole kohtumenetluses vaidlust olnud,

nagu ei ole keegi ka vaielnud, et need tekkisid J. Vassiltšenko juhitud Opel Zafira reg-

märgiga XXX ja mootorratta BMW reg. märgiga XXX vahelise kokkupõrke tulemusena.

17. Seega on tõendatud varalise kahju ja tervisekahjustuse tekitamisega liiklusõnnetuse

toimumine väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas.

Tagajärje omistamine J. Vassiltšenkole

18. LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tuvastamiseks tuleb tuvastada ka

liiklusõnnetuses osalenu poolt liiklusnõuete rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses teisele

isikule varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamisega. Kohtuväline menetleja on kaebajale

ette heitnud LS § 57 lg 1 rikkumist, mille kohaselt kõrvalteel sõitev juht peab andma teed

juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõiduõigusega teed,

sõltumata tema sõidusuunast. J. Vassiltšenko kaitsepositsioon on olnud väärteomenetluses

selline, et enne väljasõidu tegemist ristuvale teele veendus J. Vassiltšenko, et ühtegi lähenevat

sõidukit, kellel peaks teed andma, ei olnud. Seega otsustas ta teha manöövri. Ometi viis teele

pööramine omakorda kokkupõrkeni mootorrattaga BMW. Sellest tulenevalt on üheks

peamiseks küsimuseks see, kas liiklusõnnetus, mille tagajärjel toimus kokkupõrge ja E T

saadud kehavigastused on omistatavad LS § 223 lg 1 tagajärje mõttes just J. Vassiltšenkole.

Kohus leiab, et juhul kui kaebuse esitaja oleks eeltoodud liiklusnõuet korrektselt järginud, siis

oleks liiklusõnnetust olnud võimalik vältida. Seega kuigi kaebaja enda sõnul veendus

manöövri ohutuses, siis kohtu hinnangul ei veendunud ta piisavalt hoolsalt selles, et tee oleks

teistest liiklejatest vaba. Nagu kohus on varasemalt märkinud ei ole eluliselt usutav, et

sõidueesõigusega tee oli tühi ja siis hetk hiljem oli seal mootorratas. Siinkohal rõhutab kohus,

et J. Vassiltšenko on ise oma ütluses kinnitanud, et nägi tee keskel mingit tumedat laiku, aga

ei seostanud seda sõidukiga.

19. Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud

mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda

ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad

sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja

nendevaheline põhjuslik seos. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning

selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu

tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks

ka tagajärg jäänud saabumata. Käesoleval juhul oleks see tõesti nii olnud – kui J.

Vassiltšenko oleks veendunud, et maanteel ei ole teisi tema planeeritavale sõidurajale jäävaid

liiklejaid, siis ei oleks J. Vassiltšenko koheselt manöövrit alustanud ja lasknud mootorrattal

mööduda ning siis oleks liiklusõnnetus ja sellega kaasnendud kahju jäänud olemata.

20. Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega

põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on

aga üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-

30-13, p-d 13 ja 18). Jaatav vastus eelnevas punktis ei tähenda tingimata seda, et J.

Vassiltšenko tagajärje põhjustamise eest vastutab. Lisaks on vaja analüüsida, kas tagajärg on

talle normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo

tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-23-13, p 6 ja RKKKm nr

3-1-1-87-15, p 12). Näiteks ei saa isikule omistada tagajärge normatiivselt juhul, kui tema teo

ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või

kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (RKKKo nr 3-1-1-136-

05, p 9; 3-1-1-90-06, p 21).

21. Selleks tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit

hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab

üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse (RKKKo nr 3-1-1-45-14, p 8). Vajaliku hoolsuse

üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes siis, kui saabunud

tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav (RKKKo nr 3-1-1-79-10, p 20).

Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille

järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (RKKKo nr 3-1-1-

63-03, p 12; 3-1-1-95-11, p 10). See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole

põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul

ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad

liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna, et autojuhid

ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust (3-1-1-52-16). Siinkohal leiab kohus,

et saabunud tagajärg oli kaebajale objektiivselt ettenähtav, kuna kaebaja pidi juhtimisõigust

omava isikuna aru saama, et sõidueesõigusega maanteele pöörates võivad teised liiklejad

liikuda suure kiirusega ja ei jõua aegsasti reageerida. Seega pidi kaebaja ise maantee

kiirendusrajale pöörates andma teed peateel liikujatele ja selle kaudu vältima liiklusohtlikke

olukordi.

22. Tagajärje normatiivne omistamine isikule võib olla välistatud ka seetõttu, et kahju

kannatanu asetas ise ohtu enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule

kuuluva õigushüve (RKKKo nr 3-1-1-23-13; p 6). Sellisel juhul pole põhjust tagada

õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Mitme osapoolega

liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist ( nt RKKKo nr 3-1-1-

2-05, p 8, 3-1-1-79-06, p 6 ja 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb

hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt siis, kui ka kahju

kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise

liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.

23. Riigikohtu praktikast tuleneb ka teine põhjus, miks tuleb liiklusõnnetusega seotud

väärteoasja arutamisel vaadelda liiklussituatsiooni tervikuna (vt nt RKKKo nr 3-1-1-2-05, p 8

ja RKKKo 3-1-1-106-10, p 11; 3-1-1-95-11, p 9), st arvestades ka teiste liiklusõnnetuse

osaliste käitumist. Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe,

vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on

üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist

situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn

kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära

mõelda, ilma et tagajärg ära langeks.

24. Reeglina tuleb iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi

deliktistruktuuri elementide osas lahendada siiski iseseisvalt. Käesoleva väärteoasja raames

tuleb seega otsustada, kas J. Vassiltšenko vastutab vahetult talle väärteoprotokollis

etteheidetud teo eest. Samas on tema tegevusele hinnangu andmise vältimatuks eelduseks

siiski ka liiklusõnnetuse teiseks osapooleks olnud sõiduki liikumise ja selle juhi käitumise

hindamine.

25. Kohtumenetluses ei ole välja toodud asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et

mootorsõidukit juhtinud E T liikluskäitumine oleks võinud põhjustada kokkupõrke.

Tuginedes esitatud tõenditele puudub ka kohtu hinnangul alus arvata, et E T käitumine

moodustaks osa kausaalseosest. Tunnistaja E T sõnul valgus J. Vassiltšenko poolt juhitav

mootorsõiduk üle pidevjoone. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja A T sõnul liikusid nad

mootorsõidukiga esialgu kiirendusrajal ja seejärel suundusid sõidurajale. Kohus juhib

tähelepanu, et arvestades, et E T liikus mootorrattaga maanteel ja seda suurel kiirusel (90 km/

h), siis on eluliselt usutavad tema selgitused, et kui ta nägi mootorsõiduki kaldumist üle

pidevjoone, siis ei olnud tal piisavalt aega reageerimiseks. Samuti arvestades, et

menetlusaluse isiku sõnul ta mootorratast ei märganud, siis on võimalik, et rajavahetus võis

toimuda mootorratturile ootamatult (vahetus läheduses). Samuti olid liiklusõnnetuse osalised

kained ja vastava kategooria juhtimisõigust omavad. 24.06.2024 tehtud vaatlusprotokollide

juurde kuuluvatest fototabelitest on võimalik tuvastada, et toimingud viidi läbi 24.06.2024

kella 17:36-17:42 ja 17:50-17:55 ajal ning see toimus valgel ajal, ilm oli selge. Samuti oli

menetlusalune isik öelnud, et päike ei olnud liiga erk ja nähtavus oli hea. Sündmuskohale

saabunud tunnistaja D V andnud ütlusi, et ilm oli päikseline ja tee oli kuiv. Seega puuduvad

kohtu hinnangul ka muud ilmastikust tulenevad asjaolud, mis oleks saanud liiklejate käitumist

mõjutada.

26. Seega on eeltooduga tuvastamist leidnud menetlusaluse isiku teo ja tagajärje vahel

otsene põhjuslik seos ja see on talle ka objektiivselt omistatav. See tähendab, et kui J.

Vassiltšenko oleks järginud liiklusreegleid ja oleks enne sõidueesõigusega teele välja sõitmist

veendunud, et see ei põhjusta liiklusohtlikku olukorda, siis ei oleks toimunud kokkupõrget. J.

Vassiltšenko aga ei andnud teed mootorratta juhile, kes liikus mööda peateed.

Subjektiivne koosseis

27. Kohus leiab, et J. Vassiltšenko pani LS § 223 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava

teo toime ettevaatamatusest.

28. KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokooseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus

(kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus) või ettevaatamatus. KarS § 15 lg 3 kohaselt on

väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo

toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda

tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.

29. Kohus leiab, et kui J. Vassiltšenko oleks olnud tähelepanelikum ja kohustundlikum,

siis oleks tal olnud võimalik veenduda selles, et tee ei ole eesõigusega teele pööramiseks

vaba ning oleks saanud kokkupõrget vältida. Seega pani ta teo toime hooletusest.

30. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. J. Vassiltšenko on

süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt

14-aastane (täpsemalt – sündinuna 1942. a detsembris, oli ta teo ajal 81-aastane).

31. Eeltoodud asjaolude pinnalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku

käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 223 lg 1 järgi.

B. Liiklusõnnetusest mitteteatamine

Objektiivne koosseis

32. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et J. Vassiltšenko on rikkunud LS §

169 lg 2 tulenevaid nõudeid ja pani toime LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

33. LS § 169 lg 2 näeb ette, et kui liiklusõnnetuses on inimene saanud vigastada või

surma, peab juht kui liiklusõnnetuse kohal on sooritamata käesoleva paragrahvi lõike 1

punktides 1 ja 2 sätestatud toimingud, tähistama selle koha ohukolmnurgaga vastavalt

käesoleva seaduse § 39 lõikele 9 ja tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal

oleks ohutu; teavitama liiklusõnnetusest häirekeskust ning tegutsema sealt saadud korralduste

kohaselt; andma abivajajale esmaabi oma oskuste piires; kirjutama üles liiklusõnnetuse

pealtnägijate nõusolekul nende nimed ja aadressid.

34. LS § 236 lg 1 sätestab vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt

liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik.

35. Eelnevalt on tuvastatud, et sõidukite teel liikumise tagajärjel toimus liiklusõnnetus LS

§ 2 p 32 tähenduses. Kuivõrd käesoleva otsuse punktis 16 on tuvastatud, et mootorratta juht E

T sai vigastada, siis oli kaebaja LS § 169 lg 2 tulenevalt kohustatud tegema teatavaid

toiminguid, sh liiklusõnnetusest teavitama.

36. Vaidlus puudub selles, kas J. Vassiltšenko teavitas häirekeskust toimunud õnnetusest

või kas ta jäi sündmuskohale abi andma ja ohutust tagama. Tunnistaja E T sõnul kutsus

kiirabi möödasõitev auto, mis liikus Narva poole. Seal sõitis tema sõnul noor naisterahvas.

Samuti kinnitas tunnistaja D V, et tema teada kutsusid kiirabi inimesed, kes sõitsid

sündmuskohast mööda. Seega on tuvastatud, et kaebaja J. Vassiltšenko ei teavitanud

toimunud liiklusõnnetusest häirekeskust ja väljakutse abi kutsumiseks tegid kõrvalised

liikluses osalenud isikud.

37. Eeltoodut kokkuvõttes on kohtu hinnangul tõendatud, et J. Vassiltšenko pani toime

väärteomenetluse otsuses LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivsele

koosseisule vastava teo.

Subjektiivne koosseis

38. Kohus leiab, et J. Vassiltšenko pani LS § 236 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava

teo toime otsese kahtlusega.

39. KarS § 16 lg 3 kohaselt on tegu pandud toime otsese tahtlusega, kui isik teab, et ta

teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

40. Kuigi süüteo realiseerimiseks piisab ka ettevaatamatusest leiab kohus, et J.

Vassiltšenko puhul on võimalik tuvastada objektiivsete koosseisu tunnuste täitmise suhtes

otsene tahtlus. Sellist seisukohta ei muuda ka asjaolu, et nii kaebaja kui ka kaitsja selgituste

kohaselt ei saanud menetlusalune isik aru, et toimunud on kokkupõrge mootorrattaga BMW.

Kohus leiab, et kaebaja väide sellest, et ta ei saanud aru, et kokkupõrge toimus, ei ole eluliselt

usutav. Kohus peab vajalikuks ka märkida, et kohtuväline menetleja on toimunud

kohtuistungil asjakohaselt välja toonud, et nii kaebaja kui ka tema abikaasa tunnistaja A T on

andnud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses vastuolulisi ütlusi. Nii on kohtuväline

menetleja istungil välja toonud, et kohtueelses menetluses on kaebaja andnud ütlusi, et tema

naine ütles, et teel on mootorrattur ning ta sai aru, et mootorratas sõitis neile otsa ning nad

otsustasid edasi sõita ning nad otsustasid abikaasaga mitte teha tegemist selle asjaga, sõitsid

edasi. Kohtumenetluses on menetlusalune isik andnud ütlusi, et peale lööki ei näinud ta

endiselt sõiduteel ühtegi transpordivahendit ja ühtegi mõtet ei tulnud tal pähe seoses teise

transpordivahendiga. Ta jäi koheselt seisma ja palus abikaasal minna autost välja ja minna

vaadata, kas klirisevad purgid on terved. Abikaasa ütles, et kõik on korras ja nad hakkasid

taas sõitma. Nad kuulsid mingit sahisevat häält ja nad peatusid esimesel võimalusel, aga see

tee oli päris kitsas ja pikki teed oli pidev joon. Ees oli suur bussipeatus, kus ta tuli autost välja

ja nägi, et auto külg on katkine. Isiku sõnul sai ta siis aru, et ikka juhtus midagi. Nad

otsustasid koheselt sõita teeristile tagasi, kuid siis märkas, et Sillamäe poolt hakkas ümber

keerama politsei patrullauto. Tunnistaja A T osas on kohtuväline menetleja kohtuistungil

välja toonud, et kohtueelses menetluses andis tunnistaja ütluseid, et ta tuli välja vaatama ja

nägi, et tee peal keskel on mootorrattur, tõstab mootorratast üles ja kuna mootorrattur ise

tõstis mootorratta üles, ta mõtles, et kõik on korras ja mootorrattur jõuab neile järele ja

räägime. Kohtumenetluses on tunnistaja selgitanud, et nii ei saanud olla, ta võib olla rääkis

segaselt, tal oli stress ja šokk. Nad sõitsid mööda kiirendusrada ja ta tundis mingit auto

tõmblemist, purgid kõlisesid. Nad jäid kohe seisma, tema väljus autost ja vaatas tagumise

ukse kaudu klaaspurke. Ta vaatas tahapoole ja ei näinud mitte kedagi. Istus autosse ja sõitma

hakates kuulsid lohisemise müra. Otsisid kohta, kus peatuda ja jäid seisma. Nad vaatasid autot

ja said aru, et mingi kokkupõrge oli neil. Tol momendil, kui nad seda tundsid, otsustasid sõita

tagasi. See aeg just tuli politseiauto ja küsis, mis juhtus. Siis nad nägid kaugelt, et seal seisab

mootorrattur oma mootorratta kõrval.

41. Kohtu hinnangul ei ole menetlusaluse isiku ja tunnistaja A T ütlused osas, et nad ei

saanud aru, et toimus liiklusõnnetus, usaldusväärsed. Kohus leiab, et ei ole võimalik, et

menetlusalune isik ja tunnistajast kaassõitja ei saanud aru, et on toimunud liiklusõnnetus.

Hinnates sõidukitele tekkinud vigastuste ulatust (vt otsuse p 16) on ilmselge, et kokkupõrge

oli piisavalt tugev, et äratada liiklejate tähelepanu ja peatada sõiduk. Tegemist ei olnud nö

väikese plekimõlkimisega parklas väikesel kiirusel, vaid kaebaja autole sõitis mootorratas

tagant sisse umbes 90 km/h. Selline kokkupõrge ei saanud jääda märkamata. Kaebaja on ka

kinnitanud, et ta sõiduki peatas, kuid ei pidanud ise vajalikuks autost väljuda, vaid palus seda

teha oma naisel. Tunnistaja E T ütluste kohaselt toimus löök ja peale seda ta rohkem ei

mäleta. Pärast ta tõusis püsti ja nägi, kuidas selle kiirendamise vööndis jäi seisma musta värvi

sõiduk. E T lihtsalt lehvitas talle käega ja sõiduk sõitis ära. Kohus leiab, et eluliselt ei ole

usutav, et autost väljudes ei olnud näha teel olevat mootorratast ja mootorratturit. Kohtu

hinnangul on võimalik, et menetlusalune isik hindas tekkinud olukorda leebemaks

(mootorrattur tõusis püsti) või otsustas emotsionaalsest seisundist tulenevalt teekonda jätkata

ning alles hiljem otsustas tagasi pöörduda. See aga ei väära asjaolu, et J. Vassiltšenko ei

kontrollinud, kas liiklusõnnetuses osalenud mootorratas ja selle juht on kannatanud kahjusid

ning kas juht võiks vajada abi ning J. Vassiltšenko jättis häirekeskusesse liiklusõnnetusest

teavitamata. Selline käitumine on inimlikult võimalik, kuid siiski äärmiselt taunimisväärne.

Juhtimisõigust omava inimesena pidi J. Vassiltšenko teadma, et liikusõnnetusest teavitamine

on kohustuslik, mistõttu pani ta teo toime otsese tahtlusega.

42. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. J. Vassiltšenko on

süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt

14-aastane (täpsemalt – sündinuna 1942. a detsembris, oli ta teo ajal 81-aastane).

43. Eeltoodud asjaolude pinnalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku

käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 236 lg 1 järgi.

C. Liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine

Objektiivne koosseis

44. Lisaks eelmärgitule on menetlusalusele isikule ette heidetud LS § 169 lg 1 p 1 nõuete

rikkumist ja LS § 237 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemist, s.o selles, et menetlusalune isik

põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kohtu hinnangul on väärteoprotokollis kirjeldatud

liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine tõendatud.

45. LS § 169 lg 1 p 1 näeb ette, et kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses

osalenud juht võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama

sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub

kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk vastavalt LS § 39

lõikele 9.

46. LS § 237 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on

liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus

seisundis oleva inimese abita jätmine.

47. Esmalt märgib kohus, et nagu eelpool tuvastamist leidis, siis osales J. Vassiltšenko

liiklusõnnetuses. Kuna LS § 169 lg 1 p 1 sõnastus ütleb üheselt, et liiklusõnnetuses osalenud

juht peab seisma jääma, siis saab sellest järeldada, et süüküsimus ei ole seisma jäämisel

oluline, vaid oluline on liiklusõnnetuses osalemise fakt. Samuti on kohus käesoleva otsuse

punktis 41 selgitanud, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja A T ütlused osas, et menetlusalune

isik ei saanud aru, et toimunud on liiklusõnnetus, ei ole usaldusväärsed. Menetlusalune isik

pidi tajuma kokkupõrget. Kohus ei saa märkimata jätta, et kuigi menetlusalune isik peatas

korraks auto vahetult peale kokkupõrget, siis jätkas ta sõitmist ilma, et oleks tundnud huvi

kokkupõrke asjaolude ning teise liiklusõnnetuses osalenud osapoole tervise osas ja lahkus

sündmuskohalt. Seda kinnitavad tunnistaja E T ütlused, mille kohaselt ta nägi, kuidas

kiirendamise vööndis jäi seisma musta värvi sõiduk, mis sõitis ära. Samuti tunnistaja D V

ütlused, et talle antud info kohaselt isik oli sündmuskohalt lahkunud.

48. Kaebaja pidi nägema ja mõistma, et liiklusõnnetuse tagajärjel võis sõiduk saada

kahjustada ja sellel viibinud isik vigastada. Kohtu hinnangul on küüniline tunda muret autos

olevate klaaspurkide osas (kaebaja ja tunnistaja A T ütlused, miks oli vaja seisma jääda, et

kontrollida klaaspurke), aga mitte tunda muret teise inimese tervise osas. Seda olukorras, kus

tegemist oli mootorratturiga, kes võrreldes sõiduautoga on liikluses oluliselt vähem kaitstud

ning kelle vigastused kokkupõrkel võivad olla mistahes raskusastmega. J. Vassiltšenko aga

jätkas sõitmist ja põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Seega on käesolevas asjas etteheide

liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise osas kinnitust leidnud.

49. Eeltoodud põhjustel on kohtu hinnangul tõendatud, et J. Vassiltšenko pani toime

väärteomenetluse otsuses LS § 237 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivsele koosseisule

vastava teo. Väärteomenetleja on kajastanud rikkumist otsuses õigesti.

Subjektiivne koosseis

50. Kohus nõustub, et J. Vassiltšenko pani LS § 237 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava

teo toime samuti otsese tahtlusega.

51. Peale liiklusõnnetuse toimumist sõitis menetlusalune isik sõidukiga edasi ja lahkus

sündmuskohalt. Võimalik, et selle tingis J. Vassiltšenko ettekujutus selles, et mootorrattur

ajab ennast püsti ja ei ole raskeid tagajärgi kannatanud. Kohtu hinnangul on selline tegu

toimepandud teadlikult ja tahtlikult. Menetlusalune isik on väitnud, et ta ei tajunud

liiklussituatsiooni liiklusõnnetusena, kuid selles osas on kohus oma seisukoha esitanud juba

ülalpool. Kohtu arvates sai menetlusalune isik liiklussituatsiooni arvestades üheselt aru

sellest, et ta oli osalenud liiklusõnnetuses, samuti pidi ta juhtimisõiguse saanud isikuna

teadma, et sellisel juhul tuleb võimalikult kiiresti seisma jääda, põhjustamata sellega lisaohtu,

ja lülitada sisse ohutuled, kuid ta lahkus sündmuskohalt. Arvestades menetlusaluse isiku

käitumist saab asuda seisukohale, et süütegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, s.o

menetlusalune isik teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja ta ka tahtis seda.

52. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. J. Vassiltšenko on

süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt

14-aastane (täpsemalt – sündinuna 1942. a detsembris, oli ta teo ajal 81-aastane).

53. Eeltoodud asjaolude pinnalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku

käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 237 lg 1 järgi.

Karistus

54. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et KarS § 63 lg 3 kohaselt pani

menetlusalune isik LS § 236 lg 1 ja LS § 237 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod toime ühe teona

ning LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eraldiseivana teona. Seega tuleb KarS § 63 lg 1

kohaselt määrata isikule karistus eraldi LS 223 lg 1 ja LS § 237 lg 1 järgi.

55. LS § 223 lg 1 sätestab sanktsioonina mootorsõiduki poolt liiklusnõuete rikkumise eest,

kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse,

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kuivõrd LS § 223 lg 1 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset

määra, tuleneb see KarS § 47 lg 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3

trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peaks

mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-300 trahviühikut (s.o 12-1200 eurot). Sanktsiooni

keskmine oleks ca 150 trahviühikut ehk 600 euro ringis. Kohtuväline menetleja on määranud

trahvi alla sanktsiooni keskmist määra – 100 trahviühikut ehk 400 eurot.

56. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid.

57. Subjektiivsete tunnuste poolest pani J. Vassiltšenko selle väärteo toime

ettevaatamatusest. Kuigi sõidueesõigusega teele pöörates on sõidukijuht kohustatud

veenduma manöövri ohutuses ja vajadusel andma teed, siis oli J. Vassiltšenko hooletu.

Kuivõrd kohtumenetluses on J. Vassiltšenko avaldanud, et väga kahetseb tehtut, siis leiab

kohus, et on võimalik kohaldada KarS § 57 lg 3 tulenevalt kergendava asjaoluna

puhtsüdamlikku kahetsust.

58. Arvestada tuleb ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk seda, kuidas on võimalik mõjutada

J. Vassiltšenkot edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmetel ei

ole J. Vassiltšenkol kehtivaid karistusi, seetõttu leiab kohus, et alla keskmise sanktsiooni

määra kuuluvat rahatrahvi võib pidada piisavaks karistuseks.

59. Kohus on seisukohal, et J. Vassiltšenko tuleks mõista karistuseks rahatrahv, mis jääb

LS § 223 lg 1 sätestatud sanktsiooni keskmäärast alla ning seda ei väära ka võimalikud

täiendavad üldpreventiivsed kaalutlused. Kohtuvälise menetleja poolt J. Vassiltšenkole

määratud rahatrahv vastab isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele.

Seetõttu jätab kohus kohtuvälise menetleja määratud 100 trahviühiku ehk 400 euro suuruse

rahatrahvi muutmata.

60. LS § 237 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest on sätestatud

sanktsiooniks rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

kuni kahekümne nelja kuuni. Kohtuväline menetleja on määranud menetlusalusele isikule

karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise kaheteistkümneks kuuks. Kohus ei pea kohtuvälise

menetleja poolt mõistetud karistust põhjendatuks.

61. J. Vassiltšenko pani teo toime otsese tahtlusega, st teadis, et teostab süüteokoosseisule

vastava asjaolu, ja vähemalt möönis seda (KarS § 16 lg 3). Põgenedes sündmuskohalt pidi J.

Vassiltšenko vähemalt möönma, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu. Seega on

võimalik isiku poolt toime pandud tegu hinnates pidada isiku süüd keskmiseks. Kuid

kohtupraktika kohaselt hinnates teo raskust, ei saa seda vaadata lahutatult teistest karistuse

mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad

andmed ja karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid(RKKK 20.03.2017, nr 3-1-1-6-17, p

14).

62. Kohus peab siinkohal vajalikuks peatuda J. Vassiltšenkolt juhtimisõiguse äravõtmisel.

Kohtumenetluses on kaitsja toonud välja, et arvestades J. Vassiltšenko isikut, siis ei ole tema

puhul võimalik juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada tulenevalt KarS § 481 lg 2. Nimetatud

sätte kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab

mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaitsja selgitas kohtuistungil, et J. Vassiltšenkole on

vajalik juhtimisõiguse olemasolu, kuna ta abikaasal on tervisega probleeme ja teda on vaja

arsti juurde viia. Samuti on isikul XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Esimeseks tõendiks on

Sotsiaalkindlustusameti

teatis,

mille

kohaselt

J. Vassiltšenkol

on

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Samuti on esitatud digiloo haigusjuhtumid J.

Vassiltšenko kohta 12.08.2024 ja 17.02.2024, kust on võimalik tuvastada, et isikul on XXXX.

Asjaolu, et J. Vassiltšenko töötab kinnitab käsundusleping T Ü ja J. Vassiltšenko vahel. Isiku

abikaasa tervislikku seisundit iseloomustab Sotsiaalkindlustusameti teatis A T suhtes, digiloo

haigusjuhtum A T suhtes, digiloo haigusjuhtum A T suhtes 10.05.2023-27.03.2024. Kohus

nõustub kohtuvälise menetleja kohtuistungil esitatud seisukohaga, et kuigi isikule on

määratud XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Seega KarS § 481 lg 2 kohaldamine ei ole

käesoleval ajal põhjendatud. Teiste esitatud tõendite kohta märgib kohus, et on võimalik

tuvastada, et isikul on .XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Ometi ei leia

kohus, et nimetatud asjaolud tooksid endaga kaasa juhtimisõiguse äravõtmise kui karistusliigi

kohaldamise absoluutse keelu. See tähendab, et isiku elukvaliteeti mõjutaks negatiivselt

juhtimisõiguse äravõtmine ning tal tuleks leida teatavateks tegevusteks täiendavat abi. Ometi

on ühistranspordi ja takso kasutamine ning lähedastelt abi palumine nimetatud tegevuste

puhul võimalikuks alternatiiviks.

63. Järgnevalt hindabki kohus seda, missuguse karistusliigi kohaldamine oleks J.

Vassiltšenko isikut arvestades kohane. Karistusmäära ja karistusliigi hindamisel arvestab

kohus eripreventiivseid kaalutlusi ehk seda, kuidas on võimalik J. Vassiltšenkot mõjutada

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva

rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise

süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida

eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad

rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab

vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele

liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (RKKK 20.03.2017, nr 3-1-1-6-17, p-d

16-19.) Kohtu hinnangul ei ole põhjust asuda seisukohale, et J. Vassiltšenko käitumist

liikluses on võimalik mõjutada vaid juhtimisõiguse äravõtmisega ja veelgi enam

kaheteistkümneks kuuks. Asjaolu, et isikul ei ole mitte ühtegi varasemalt karistust viitab

sellele, et tegemist on ühekordse rikkumisega ning isikut on võimalik mõjutada ka

rahatrahviga. Kohus märgib ka seda, et kuigi kohus leidis, et J. Vassiltšenko näol ei ole

tegemist isikuga, kelle puhul saaks kohaldada KarS § 481 lg 2, siis ei saa tähelepanuta jätta

kaebaja tervislikku seisundit. Vaidlust ei ole, et kaebajal on XXX ning juhtimisõigusest ilma

jätmine mõjutaks tema elukvaliteeti oluliselt. Kohus nõustub kaitsjaga, et sellisel määral

kaebaja elukvaliteedi mõjutamine oleks antud juhul ebaproportsionaalne tema toime pandud

rikkumisega.

64. Kohus on seisukohal, et kuigi isik pani teo toime tahtlikult, siis on tuvastatud ka

karistust kergendav asjaolu. Kuigi J. Vassiltšenko on läbivalt väitnud, et ei saanud aru, et

toimus kokkupõrge mootorrattaga, siis J. Vassiltšenko on kohtumenetluses avaldanud, et

kahetseb väga tehtut. Seega leiab kohus, et on võimalik kohaldada KarS § 57 lg 3 tulenevalt

kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Mis puudutab süüdlase isikut, siis peab

kohus taaskord rõhutama, et karistusregistri andmetel ei ole J. Vassiltšenkol kehtivaid

karistusi.

65. Kohtu hinnangul on proportsionaalne määrata isikule karistuseks sanktsiooni

alammäärast suurem karistus ehk 120 trahviühikut, s.o 480 eurot. Kohus leiab, et arvestades J.

Vassiltšenko isikut, siis on kõnealune trahvimäär piisavaks, et panna isikut toime pandud

teguviise ümber hindama. Mõistetavat karistust ei väära ka võimalikud täiendavad

üldpreventiivsed kaalutlused. See tähendab, et muuhulgas ka karistusliigi valikut ei saa

põhjendada peamiselt üldpreventiivsete kaalutluste kaudu, lähtudes kõigest õiguskorra

kaitsmise huvidest.

66. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus J. Vassiltšenko kaebuse osaliselt ning määrab

tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 20.09.2024 otsus üldmenetluse nr

233024001714 osaliselt, s.o menetlusalusele isikule määratud karistuse osas. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega karistada KarS § 63 lg 1, 3 alusel Jevgeni Vassiltšenkot LS § 223 lg 1

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning LS §

237 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 trahviühikut, s.o 480 eurot,

kokku 220 trahviühiku ulatuses, s.o summas 880 eurot. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja

otsus muutmata .

/allkirjastatud digitaalselt/

Jaanika Kõrgmaa

Kohtunik