2-23-143750/11 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

2-23-143750

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Ruth Sild

Kohtujurist

Krista Kruusa

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2024, Haapsalu

Tsiviilasja number

2-23-143750

Tsiviilasi

OÜ GS Core hagi I.S-i

vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

287,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ GS Core, registrikood 16183586, asukoht

XXX; lepinguline esindaja X.N, e-post XXX;

Kostja I.S, ik XXX, elukoht registris XXX; tegelik elu- ja

viibimiskoht teadmata, e-post XXX.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt GS Core OÜ hagi I.S vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Välja mõista I.S-ilt OÜ GS Core OÜ kasuks põhivõlgnevus 117,44 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 6,34 eurot (s.o 11.06.2024 alternatiivse nõude arvestuse

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis).

3. Välja mõista I.S-ilt GS Core OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras tasumata põhivõlgnevuselt (117,44 eurot) alates 12.06.2024 kuupäevast kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte

suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlgnevus.

4. Jätta rahuldamata GS Core OÜ hagi I.S vastu järgnevates nõuetes: põhinõue 5,55

eurot, intress 16,16 eurot, sissenõudmiskulud 49,40 eurot ja viivis 62,30 eurot.

5. Jätta menetluskulud 88,57% ulatuses kostja kanda ja 11,43% ulatuses hageja kanda.

6. Välja mõista I.S-ilt GS Core OÜ kasuks menetluskuluna 106,284 eurot ja viivis

menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

7. Saata kohtuotsus menetlusosalistele.

8. Toimetada kostjale I.S-ile TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel käesolev kohtuotsus

kätte kohtuotsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja

lugeda kohtuotsus kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte

2-23-143750

väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue

GS Core OÜ esitas Pärnu Maakohtule hagi I.S-i vastu TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja

kostja vahel 12.12.2020 sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX tuleneva võlgnevuse 122,99

euro, intressi 16,16 euro, viivise 68,64 euro ja sissenõudmiskulu 49,40 euro saamiseks.

Kostjale võimaldati kauba ostu eest tasumiseks laenuna 143,89 eurot, intressimääraks on

lepingus kokku lepitud 40,86% aastas ning krediidikulukuse määraks on 49,42% aastas

eeltoodud tingimustel ning eeldusel, et krediit makstakse tagasi 36 kuu jooksul igakuiste

maksetega. Viivisemääraks lepiti kokku 24,15% aastas.

Kostja tegi lepingu jooksul neli tagasimakset kokku summas 26,45 eurot, alates 10.05.2021

maksest kostja tagasimakseid teinud ei ole /dtl 21-22/.

Laenuandja saatis kostjale 08.08.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles määrati kostjale

tasumata osamaksete tasumiseks täiendav tähtaeg 14 päeva hoiatuse kuupäevast. Hoiatuses

selgitas laenuandja, et kui võlgnevust täiendava tähtaja jooksul kostja ei tasu, loeb laenuandja

lepingu tähtajale järgnevast päevast üles öelduks ning nõue edastatakse sissenõudmiseks

inkassofirmale. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud

lepingu üles alates 23.08.2021. Hageja teavitas kostjat sama kirjaga nõude loovutamisest

hagejale.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse on summas 122,99 eurot, intresside

võlgnevuse summas 16,16 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 68,64 eurot ja

sissenõudekulude võlgnevuse 49,40 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hagi esitamisest

alates edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras 0,067% päevas tasumata

põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda ja mõista hageja menetluskulud välja kostjalt. Hageja menetluskuludeks on märgitud

riigilõiv summas 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.

Kostja seisukoht

Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 29.02.2024 TsMS

§ 317 lg 12 alusel avalikult Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisega.

2-23-143750

Maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule I.S-ile makseettepanekut üritatud kätte toimetada

järgmistel aadressidel:

-

31.10.2023, 03.11.2023, 08.11.2023 aadressil XXX – vastus seni puudub;

-

08.11.2023 aadressil XXX – vastus seni puudub;

Võlgniku ema kinnitas 08.11.2023, et võlgnik ei ela aadressil XXX, siin ainult sissekirjutus.

Ema sõnul võlgnik elab ja õpib juba mitu aastat XX, aadressi ei tea.

Eelnevalt nimetatud e-posti aadressidele proovis ka kohus kostjale menetlusdokumente kätte

toimetada 13.02.2024 kirjade saatmisega.

13.02.2024 tegi kohus päringu Politsei- ja Piirivalveametile kostja kontaktandmete osas.

Politsei- ja Piirivalveametist vastati 14.02.2024, et andmebaasidest ei nähtu I.S-i tegelikku

elu- ega asukohta ja muid kontaktandmeid, mis oleks uuemad, kui kohtu käsutuses olevad.

I.S-i ema V.N, kes elab XXX on politseile kinnitanud, et tütar elab koos lapse ja

elukaaslasega XXX aga täpsemat kohta ei tea. V.N-i sõnul on tütar I.S teadlik võlgadest ja e-

posti teel teavitused kätte saanud aga tal ei ole võimalusi võlgasid tasuda ja Eestisse tagasi

pöörduda ei planeeri.

Kohtu määratud tähtajaks kostja hagile vastust ei ole esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt

on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus

otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, sätte lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus-

või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti, vastupidist tuleb

tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11).

2.1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja I.S-i vahel oli sõlmitud 12.12.2020

laenuleping, mille alusel on kostja saanud laenu ostu eest tasumiseks summas 143,89 eurot

/dtl 18-19/. Lepingu kohaselt oli intressi määr 40,86% aastas laenu jäägilt ja krediidi kulukuse

määr 49,42% aastas. Kostja sai kauba müüjalt kätte ning laenuandja on laenu summa müüjale

kostja ostetud kauba eest välja maksnud. Hagiavalduse kohaselt on laenuandja kostja kauba

eest tasunud 553,99 eurot, kostja on laenuandjale tagasimakseid teinud neljal korral, summas

26,45 eurot /dtl 19, 21/.

2.2. Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooltel vaidlust asjaolu üle, et kostja kui füüsiline isik

võttis laenuna ostu eest tasumiseks laenuandjalt krediiti väljaspool majandustegevust. Seega

on vaidlusalune leping tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

3. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

2-23-143750

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

3.1. Kostja oli viivituses tagasimaksetega alates 10.05.2021, lepingu järgi viimane

osamakse kuupäev oli 10.12.2023. Kostja tagasimaksed arvestas laenuandja 9,95 euro osas

põhinõudele ja 16,50 eurot põhiosa katteks. Kostja oli sellegi poolest võlgnevuses vähemalt

kolme osamakse tasumisega, millest tulenevalt saatis laenuandja kostjale 08.08.2021

meeldetuletuse, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14

päeva jooksul teate kuupäevast ning märkis, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate

summade tasumata jätmise korral ütleb laenuandja lepingu üles ja loovutab nõude

sissenõudmiseks inkassofirmale /dtl 22/. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles laenuandja

kostjaga sõlmitud lepingu 23.08.2021 üles.

4. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust

sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei

saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi

lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale,

loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud

või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta

välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

4.1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal selgitas nõude loovutamisest kostjale 08.08.2021

lepingu ülesütlemise hoiatuskirjas /dtl 46/. Nõude loovutamisest hagejale teatati kostjale

23.08.2021 ülesütlemise teatises /dtl 47/. Kostja ei ole nõude loovutamise osas vastuväiteid

esitanud. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

5. Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas 2-21-13098 (p-s 13) selgitanud, et

kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati,

kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

5.1. Seega kontrollib kohus esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas, kuna VÕS § 4062 lg 1 esimese

lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas

ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

5.1.1.

Kostjaga sõlmitud lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 49,42% aastas /

dtl 19/.

5.1.2.

Kostja sai 12.12.2020 sõlmitud lepingu alusel võlausaldaja poolt laenu ostu

eest tasumiseks intressimääraga 40,86% aastas /dtl 19, 29/. Krediidi kulukuse määr on

arvutatud eeldusel, et laen võetakse kasutusele fikseeritud intressiga ning makstakse tagasi

36 kuu jooksul graafikujärgsete tagasimaksetena. Viivisemäär on 24,15% aastas. Nimetatud

2-23-143750

tingimustel on märgitud krediidi kogukuluks 250,14 eurot ja krediidi kulukuse määraks

49,42%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on hageja

poolt välja toodud andmete (antav krediit, kuumaksete arv ja aastaintress) alusel krediidi

kulukuse määr 49,45%. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud

krediidi kulukuse määr alates 01.07.2020 on 20,52% ning selle kolmekordne määr 61,56%.

Seega krediidi kulukuse määr on lubatud piirmääras nii kohtu arvestuse kui hageja poolt

toodud andmete järgi ja leping ei ole VÕS § 406² lõike 1 alusel tühine.

5.2. Teiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, milline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

5.2.1.

VÕS § 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija

varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7

sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg

13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendab vaidluse korral krediidiandja.

5.2.2.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise

metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga

seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende

põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste,

sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise

mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise

kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi

andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi

põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3)

metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid

kohustusi intressi muutumise korral.

KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele.

5.2.3.

Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18),

et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama

2-23-143750

tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima

tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja

koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab

krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate

kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS §

49 lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

5.2.4.

Kohus kohustas hagejat 07.06.2024 kohtunõudega hagi täpsustama ning

kohustas hagejat esitama hagiavalduse asjaoludes andmed selle kohta, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige kuidas on hageja

aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on kostja krediidivõimekust hinnatud

ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuli hagejal vastavalt TsMS § 363

lg 1 p-le 3 märkida tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kohus selgitas

hagejale, et hagejal tuleb esitada täpne arvestus, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja mille

katteks kostja tagasimaksed on arvestatud /dtl 78-79/.

5.2.5.

Hageja on 11.06.2024 menetlusdokumendis esitanud seisukoha, et hageja

hinnangul on algne võlausaldaja täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja

rõhutab, et kohustuse eesmärk on tagada, et kostja suudaks lepingulist kohustust täita ega

satuks „laenuorjusse“. Käesoleval juhul on igakuine lepinguline kohustus olnud sedavõrd

väike, et selle täitmine on jõukohale sisuliselt igaühele ning nimetatud negatiivse tagajärje

saabumine välistatud. Hageja on esitanud ka ümberarvestuse ja palub alternatiivselt, kui

kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista

kostjalt välja põhinõude, sissenõudekulud ja viivised seaduses sätestatud määras ning

2-23-143750

edasiulatuvalt viivised seaduses sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisest kuni

põhinõude täitmiseni /dtl 81-82/. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas hageja

lisaks hagis esitatule, kohtunõudes ei vastanud ega esitanud tõendeid.

5.2.6.

Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja

on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku

hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole

laenuandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta ega teabe kogumist

tõendanud. Hageja ei ole esitanud kohtule andmeid, kuidas laenuandja kontrollis kostja

andmeid kostja väljaminekute, teiste laenukohustuste olemasolu ja sissetulekute-

väljaminekute suhet.

Hagis esitatud selgitusest (hagiavalduse p. 1.3., dtl 20) nähtuvalt ei teinud laenuandja enne

laenu väljastamist kindlaks laenusaaja muude kohustuste suurust, samuti ei küsitud

laenutaotlejalt pangakontode väljavõtteid. Laenuandja poolt tehtud päringust Maksehäirete

registrisse ning Pensioniregistrisse ja sealt saadud andmete põhjal (maksehäire puudumine,

sissetuleku suurus väljamaksete põhjal) ei näidanud krediidiandja vajalikku hoolsust VÕS §

4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Samuti ei nähtu kohtule, kuidas

laenuandja veendus, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja väide, et laen oli väike ja ka

igakuine laenumakse oli väike, mistõttu ei olnud vajalik põhjalik kostja krediidivõime

hindamine, ei ole põhjendatud. Seadus ja kohtupraktika ei võimalda vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist piiritleda kuidagi laenu või igakuiste laenumaksete suurusega.

Kohtule esitatu kohaselt ei ole laenuandja kontrollinud kostja krediidivõimelisust ja

tuvastanud kostja igakuiste kulude suuruse kontoväljavõtte põhjal, s.o kohtule ei ole esitanud

analüüsi, mille kohaselt saaks veenduda, et kostja oli laenu väljastamisel krediidivõimeline ja

võimeline tagasi maksma laenulepinguga endale võetud kohustust. Kohtule ei ole hageja

poolt esitatud kostja sissetulekute ja väljaminekute suhte kontrollimise kohta andmeid,

mistõttu ei ole tõendatud asjaolu, et laenuandja üldse oleks kostja kohustuste olemasolu ja

krediidivõimelisust kostja andmete alusel kontrollinud.

Riigikohus määruse nr 2-21-13098 (p-s 13 ja 25) selgitatust tulenevalt on hagejal

tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist.

Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja õiguseellaseks olev laenuandja on eiranud

VÕS § 4034 lg-tes 2 ja 4 ning KAVS § 50 lg-tes 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja

kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Seega on

laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna kohtule esitatud asjaolude

alusel ei saa järeldada, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete

(kogumis) analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

5.3. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on sätte lg-s 6 nimetatud kohustuse rikkumise

tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest

tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, kuid hagi saab olla õiguslikult põhjendatud

üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi

ulatuses.

2-23-143750

VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga

poolt avaldatud infole oli aastal 2020-2022 (s.o 01.01.2020-31.12.2021) intress 0,00%.

Seega lepingu kehtivuse jooksul (leping sõlmiti 12.12.2020 ja öeldi üles 23.08.2021) kostja

intressi tasuma ei pidanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja

intressinõude summas 16,16 eurot.

5.4.

Hageja on esitanud andmed selle kohta, et lepingu alusel on kostja saanud ostu

tasumiseks laenu 143,89 eurot ja teinud tagasimakse summas 26,45 eurot /dtl 19, 21/. Kostjal

tuleb tagastada lepingu alusel saadud põhisumma, mille arvestuse on hageja esitanud

11.06.2024 menetlusdokumendis. Hageja arvestab eelnimetatud punktis kostja poolt

kasutusse võetud laenusummast maha kostja poolt tehtud tagasimakse summas 26,45 eurot

ning palub kohtul alternatiivselt, vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tuvastamisel kohtu poolt, mõista kostjalt välja põhisumma ja seadusjärgses määras viivised

/dtl 81-82/.

Kohus leiab, et hagi rahuldamine põhivõlgnevuse osas on põhjendatud ning kostjalt tuleb

välja mõista lepingujärgne põhivõlg 117,44 eurot.

5.5.

Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks sissenõutavaks muutunud

viivise kuni hagi esitamiseni 05.12.2023 summas 68,64 eurot lepingus kokku lepitud

intressiga võrdses määras 24,15% aastas.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise

määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kuna kohus jätab hageja intressinõude lepingus sätestatud määras rahuldamata ja VÕS § 4034

lg 7 tagajärjel kohaldub käesolevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

Hageja palub kostjalt põhinõudelt viivised välja mõista alternatiivsena, juhul, kui kohus

tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise krediidiandja poolt VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras alates 11.12.2023 (lepingu järgi viimase osamakse tähtaeg oli

10.12.2023) kuni 11.06.2024 (alternatiivse nõude arvestuseni) summas 6,34 eurot. Hageja

taotletud alternatiivne viivisenõue jääb VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatu piiridesse ning on kohtu

hinnangul põhjendatud.

Hageja taotleb kostjalt välja mõista ka edasiulatuv viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses kehtestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte põhivõlga ületavas

summas, mis on TsMS § 367 järgi lubatav ja kohtu hinnangul samuti põhjendatud.

Seega mõistab kohus hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel välja tasumata põhiosalt viivised

alates 11.12.2023 kuni alternatiivse arvestuse esitamiseni 11.06.2024 eest summas 6,34 eurot

ning rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt välja edasiulatuv viivis seadusjärgses määras

alates 12.06.2024 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte põhivõlga ületavas summas.

Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude hagi esitamise seisuga summas 62,30 euro

ulatuses.

2-23-143750

6. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja

mõista põhivõlgnevus summas 117,44 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 11.06.2024

kuupäevaga summas 6,34 eurot ja edasiulatuv viivis alates 12.06.2024 seadusjärgses määras

kuni kohustuse täitmiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõudes 5,55 eurot, intresside

osas 16,16 eurot, sissenõudmiskuludes 49,40 eurot ja viiviste osas 62,30 eurot.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt

poolte endi kanda.

Hageja nõue kostja vastu oli 139,75 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 123,78 euro

ulatuses, s.o 88,57% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 11,43%

ulatuses hageja kanda ja 88,57% ulatuses kostja kanda.

7.1. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Hageja on

hagiavaldusega palunud kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu summas 100

eurot ja maksekäsu kiirmenetluse tasu 20 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks

kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise

vältimatu eeltingimus ning maksekäsu kiirmenetluse avalduse tasu vastab TsMS §-s 4842

sätestatule.

7.2. Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 88,57% hageja menetluskuludest,

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas 106,284 eurot.

7.3. Kostja ei ole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

7.4. Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskuludelt viisise välja mõistmiseks alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses TsMS § 177 lg 4 alusel.

8. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse

või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole

kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega

dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.

8.1.

Kuna käesolevas kohtulahendis nimetatud asjaolud kostja elu- ja viibimiskoha osas ei

ole kohtule teadaolevalt muutunud ja kostja elukoht või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt

teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Sild

kohtunik