3-23-550/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-550

Haldusasi

O.Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.02.2023

otsuse nr 12208180053-1 tühistamiseks ning Politsei-

ja Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja O.Y , esindaja vandeadvokaat Keijo

Lindeberg

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

O.Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta O.Y apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.05.2023

otsus muutmata.

2. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud kulud riigi kanda. Muud

menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi, päritoluriik (XXX) ja emakeel

(XXX keel) ning kaebaja Eestisse saabumise ja siit lahkumise kuupäevad

tähemärkidega.

4. Lõpetada O.Y-le riigi õigusabi andmine.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 13.01.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-23-550

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX kodanikul O.Y-l (kaebaja) oli Eesti D-viisa töötamiseks. Kaebaja esitas Rootsis

03.08.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse, saabus XX.XX.XXXX Eestisse kui taotluse

läbivaatamise eest vastutavasse riiki ning esitas siin uuesti rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 06.02.2023 otsusega nr 12208180053-1 kaebaja

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel

põhjendamatuks ja lükkas selle sama seaduse § 20 lg 2 alusel tagasi, märkides, et taotlus on

VRKS § 201 p 7 järgi selgelt põhjendamatu, tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ettekirjutuse lahkumiseks XXX alates

viibimisaluse lõppemisest ning kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel viieaastast sissesõidukeeldu alates

lahkumiskohustuse täitmisest.

1) Kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1).

Kaebaja väitel kaasati ta enda teadmata kuritegelikku skeemi, millega on seotud XXX

kõrgemad riigiametnikud. Kui kaebaja püüdis osutada neile vastupanu, siis lavastati ta süüdi

majanduskuriteos. Kaebaja on tagaotsitav, ta kardab fabritseeritud kriminaalasjas

süüdimõistmist ja väärkohtlemist. Kaebaja märgib, et teda võivad taga kiusata ka eraisikud,

kelle tegevust riik talub või kes tegutsevad riigi ülesandel.

On usutav, et kaebaja kuulutati XXXs tagaotsitavaks seoses süüdistusega sealse

kriminaalkoodeksi (KrK) § 163 lg 3 p-s a nimetatud teo toimepanemises (rahaliste vahendite

omastamine eriti suures koguses, mille eest karistuse maksimummäär on 10 aastat vangistust),

kuid selle käsitamine kaebaja tagakiusamisena eeldab kaalukaid tõendeid. Kaebaja võis olla

ärimees, kuid ta ei ole esitanud mingeid tõendeid oma varasema tegevuse kohta, samuti oma

seoste kohta intervjuul mainitud äriühingutega, kus väidetavalt toimus ebaseaduslik tegevus.

Kaebaja esitatud põhikirjad ja äriregistri väljavõtted ei kinnita kaebaja väiteid. Kaebaja muutis

haldusmenetluses oma ütlusi, milliste äriühingutega ta oli seotud. Kui kaebaja oli väidetavalt u

2 aastat äriühingu juht või raamatupidaja, ei ole usutav, et ta polnud teadlik äriühingu seotusest

ulatusliku rahapesuga (kaebaja väitel toodi äriühingu kassasse igal nädalal 100 000 dollarit

sularaha). Kaebaja selgituse järgi jätkas ta töötamist akutehase direktorina ka siis, kui tal

tekkisid kahtlused raha päritolus. Kui on õige, et kaebaja rääkis kahtlustest oma ülemusele, siis

järelikult oli kaebaja teadlik, kuidas peaks sellises olukorras käituma. Usutavad pole kaebaja

väited, et ta ei olnud teadlik „mustast arvepidamisest“ jäätmeveoga tegelevas äriühingus, sest

kaebaja väitel oli ta äriühingu juhtkonnas ja osales äriprojekti väljatöötamises. Pealegi on

kaebaja selgitanud, et tegeles aastaid ettevõtlusega. Seega pidi ta teadma, kuidas ettevõtlus

toimib.

Usutavad pole kaebaja väited, et ta kuulutati XXXs tagaotsitavaks pelgalt selle tõttu, et ta

kirjutas sunni tõttu alla ülestunnistusele. Kaebaja selgitas, et jätkas pärast ebaseaduslikust

tegevusest teadasaamist töötamist samas ettevõttes veel kolm kuud. Seega on võimalik, et ka

kaebaja osales äriühingu ebaseaduslikus tegevuses. Eeltoodut arvestades on tõenäoline, et

2(8)

3-23-550

kaebajat ei ole kuulutatud tagaotsitavaks õigusvastaselt. Kuigi päritoluriigi teabe järgi on XXXs

süüdi mõistetud nii korruptsioonivastaseid blogijaid kui ka ajakirjanikke, ei ole kaebaja

tegelenud ajakirjandusliku, opositsioonilise vms tegevusega, mis võinuks pälvida XXX

ametiasutuste kõrgendatud tähelepanu. Ei ole tõenäoline, et ulatusliku rahapesuga tegelevad

isikud määraksid rahapesuga seotud ettevõtte juhatuse liikmeks, direktoriks või

raamatupidajaks isiku, kes ei ole rahapesust teadlik või ei oleks valmis tegema nendega

koostööd.

Usutavad ei ole kaebaja väited, et teda on korduvalt kehaliselt väärkoheldud ja

psühholoogiliselt survestatud. Kaebaja väitel nõudsid väljapressijad temalt lisaks kirjalikule

ülestunnistusele ka 300 000 dollarit, kuid hiljem selgitas ta, et tal oli naisega kahepeale 200

dollarit ja ta küsis ta oma sõbralt võlgu veel 2000 dollarit. Seega kaebaja ütluste kohaselt ei

olnud tal selliseid rahalisi vahendeid, et temalt oleks võinud nõuda 300 000 dollarit. Kuna

kaebaja väidetavate väljapressijate seas oli ka tema ülemus, pidid väljapressijad olema sellest

asjaolust teadlikud. Isegi kui kaebaja kirjeldused 2019. a koosolekul ja seejärel

miilitsajaoskonnas toimunud sündmustest vastavad tõele, ei tähenda see, et tema tagaotsitavaks

kuulutamine oli õigusvastane. Usutavad pole kaebaja selgitused, et pärast XXXst lahkumist

tegi ta Facebookis postituse, mille peale helistas talle presidendi väimees ja ähvardas kaebajat.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid postituse tegemise kohta ja tema profiil ei ole selline, et

presidendi väimees peaks teda telefoni teel ähvardama.

Kuigi päritoluriigi teave kinnitab, et XXXs on probleeme korruptsiooni ja ametivõimu

kuritarvitamisega, sh vägivalla kasutamisega politsei poolt, ei piisa sellest kaebajale

rahvusvahelise kaitse andmiseks. Praegu pole alust käsitada kaebaja suhtes algatatud

kriminaalmenetlust tema tagakiusamisena, samuti pole alust arvata, et kaebaja ei ole temale ette

heidetud õigusrikkumist toime pannud. Kaebaja tagaotsitavaks kuulutamine ei tähenda, et teda

on juba kuriteos süüdi mõistetud. Kuigi kaebaja väitel on pärast tema XXXst lahkumist

toimunud tema kodus läbiotsimine, ei saa seda seostada kaebaja tagakiusamisega.

VRKS § 201 p 7 kohaselt loetakse rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatuks, kui

taotleja on saabunud Eestisse ebaseaduslikult või viibinud ebaseaduslikult Eesti territooriumil

või ei ole esimesel võimalusel esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust. Kaebaja selgitas, et

lahkus XXXst 2019. a-l Türki ja seejärel elas kaks aastat Gruusias. Kaebaja taotles 16.02.2022

viisat Eestis töötamiseks, kuid tema viisa tühistati XX.XX.XXXX tööandja avalduse alusel,

sest kaebaja ei ilmunud tööle. Kaebaja jäi 22.02.2022 Austriasse ja liikus sealt edasi

Saksamaale, kus ta viibis 2,5 kuud. Seejärel reisis kaebaja Rootsi, kus politsei pidas ta

09.06.2022 kinni ning alles siis esitas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse. Usutavad pole

kaebaja selgitused, et ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust varem, sest ei usaldanud

kedagi.

2) Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Miski ei viita sellele, et kaebajat

ähvardaks päritoluriiki tagasi pöördumise korral suur ja tegelik oht. Kaebaja tagaotsitavaks

kuulutamine võis olla õiguspärane. Kaebaja suhtes ei ole veel tehtud süüdimõistvat kohtuotsust.

Kuigi päritoluriigi teabes on viiteid väärkohtlemise juhtumitele XXX kinnipidamisasutustes, on

kaebaja kandnud 2011. a-l XXXs vanglakaristust ega kogenud siis kehalist või vaimset

väärkohtlemist. Päritoluriigi territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada

iga seal viibiva isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et kaebajat ohustaks päritoluriigis

surmanuhtlus või muu inimväärikust alandav kohtlemisviis.

3) Kaebajale on põhjendatud teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotlus on selgelt põhjendamatu ning esineb kaebaja põgenemise oht, sest

tema hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kaebaja ei

tulnud viisa alusel Eestisse tööle, vaid reisis ringi Euroopa Liidu riikides selleks seaduslikku

3(8)

3-23-550

alust omamata. Kaebaja on tunnistatud päritoluriigis tagaotsitavaks, mistõttu pole usutav, et ta

täidab lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult. Kaebajal puuduvad Eestis majanduslikud huvid,

samuti ei ole ta olulisel määral integreerunud Eesti ühiskonda. Kaebajal ei ole Eestis ega teistes

Euroopa Liidu riikides sugulasi. Kaebaja terviseseisund ei takista reisimist. Kuna kaebaja on

XXX kodanik, tal on kehtiv päritoluriigi pass ja ta on elanud kogu oma elu XXXs, siis tuleb

sihtriigiks määrata XXX. Puudub kindlus, et kaebaja oleks võimalik takistusteta saata mõnda

teise riiki. Kuna kaebaja tagakiusamise oht ei ole leidnud kinnitust, ei riku tema tagasisaatmine

VSS §-s 171 sätestatud põhimõtet.

4) Lahkumisettekirjutusega samadel põhjustel on proportsionaalne kohaldada kaebajale

viieaastast sissesõidukeeldu. Puuduvad asjaolud, mis annaks aluse sissesõidukeelu tähtaega

lühendada või jätta see kohaldamata.

3. O.Y esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 06.02.2023 otsuse tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet, kaalutlusreegleid ja motiveerimiskohustust. Kaebajat

ähvardab päritoluriigis vaimne ja füüsiline vägivald ning diskrimineeriv või

ebaproportsionaalne süüdimõistmine või karistus. Kaebaja täitis kaasaaitamiskohustust, sh

esitas tõendeid, oma võimaluste piires. Vastuolusid ütlustes saab selgitada sündmustest

möödunud ajaga ja sellega, et sündmused olid kaebaja jaoks traumaatilised. PPA ei püüdnud

oma küsimustega vastuolusid kõrvaldada. PPA otsuses toodud kahtlused on paljasõnalised,

vaidlustatud otsus põhineb PPA oletustel ja subjektiivsel ettekujutusel sellest, kuidas

äriühingud XXXs tegutsevad. PPA on seadnud kaebajale põhjendamatult kõrge

tõendamislävendi. Kaebaja lisab kaebusele tõendi, mille järgi on XXX prokuratuur juba

esitanud talle süüdistuse. Selles on mainitud kaebaja seotust äriühingutega, millest kaebaja

rääkis juba haldusmenetluses. Süüdistusaktist on näha, et see põhineb vaid suulistel ütlustel.

Kokkuvõttes kinnitab see, et süüdistus kaebaja vastu on fabritseeritud. Kaebaja sai selle tõendi

alles kohtumenetluse ajal oma sõbra kaudu, kes on selles kriminaalasjas tunnistajaks.

Süüdimõistmisel ähvardab kaebajat ebaproportsionaalne karistus. PPA oletus, et kaebaja on

temale etteheidetud süüteo tegelikult toime pannud, on täiesti alusetu. Kaebaja on kogenud

XXXs jõhkrat vägivalda. Kaebajale oleks pidanud andma vähemalt täiendava kaitse.

Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole

ohtlik isik. Sissesõidukeeld võtab kaebajalt võimaluse turvaliselt emigreeruda, kui olukord

päritoluriigis peaks muutuma väljakannatamatuks.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

Puudub võimalus veenduda, et kaebaja esitatud süüdistusakt on autentne, selle on omakäeliselt

tõlkinud huvitatud isik ise.

5. Tallinna Halduskohus jättis 29.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Kohus nõustus vaidlustatud haldusakti põhjendustega neid kõiki kordamata

(HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja on esitanud kohtumenetluses uue tõendina väidetava süüdistusakti. Kaebaja väitel nägi

ta seda esimest korda alles 28.02.2023, kui üks sõber selle talle saatis. Samas

kriminaalmenetlust alustati juba 16.04.2019 ja süüdistusakt on koostatud 2019. a augustis.

Kuna kaebaja selgituste järgi oli ta süüdistusaktist varem kuulnud, pidanuks ta selle välja

nõudma ja PPA-le esitama juba haldusmenetluses. Puudub mõistlik selgitus, miks kaebaja ei

tegelenud süüdistusakti hankimisega varem, kui see tema hinnangul tõendas tagakiusamist.

Dokumendi saamise viis ja aeg seab selle usaldusväärsuse kahtluse alla. Lisaks on sellest vene

keelde tõlgitud vaid mõned üksikud lõigud, millele on lisatud kaebaja kommentaarid.

Kokkuvõttes pole tegemist usaldusväärse tõendiga ja seda ei saa asja lahendamisel arvestada

(HKMS § 62 lg 6). Kui siiski eeldada, et tegemist on autentse süüdistusaktiga, ei tõenda

4(8)

3-23-550

kaebaja tõlgitud lõigud kaebaja väidet tema tagakiusamisest ja XXXs kohtuliku kaitse

puudumisest. Kaebajal tuleb end süüdistuse eest kaitsta päritoluriigi kohtus. Rahvusvaheline

kaitse ei ole mõeldud kriminaalmenetluse eest põgenemiseks.

Kaebaja kohtuistungil antud ütluste ja asja materjalide põhjal on kaebaja usaldusväärsus väga

madal. On ilmne, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset, vaid tegemist on rahvusvahelise

kaitse süsteemi kuritarvitamisega. Seda kinnitab mh kaebaja tegevus pärast päritoluriigist

lahkumist ja rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud. Kaebaja elas ja töötas Türgis ja

Gruusias ega taotlenud seal rahvusvahelist kaitset. Kaebaja taotles selle asemel Eestis

töötamiseks viisat, esitades selle käigus valeandmeid, kuid Eestisse tegelikult tööle ei tulnudki,

vaid jäi Austriasse ja liikus sealt edasi Saksamaale. Kaebaja ei taotlenud rahvusvahelist kaitset

ka üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Kaebaja jõudis välja Rootsi ja esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse alles siis, kui politsei pidas ta seal kinni ja teda XXX ähvardas

tagasi saatmine. Usutav pole kaebaja selgitus, et ta ei põhjendanud Rootsis rahvusvahelise

kaitse vajadust, kuna ei usaldanud Rootsi politseid. Kokkuvõttes on kaebaja taotlus selgelt

põhjendamatu VRKS § 201 p 7 tähenduses.

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased PPA otsuses toodud põhjustel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. O.Y palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja on põhjalikult selgitanud, miks ta vajab rahvusvahelist kaitset. Halduskohtu otsus

koosneb peamiselt PPA otsuse refereerimisest, õigusnormidest ja kohtupraktikast, kuid

puuduvad kohtu enda järeldused. Kaebaja olulised vastuväited on jäänud hindamata. Kui kohus

ei pidanud kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud süüdistusakti usaldusväärseks, sest selle oli

tõlkinud kaebaja ise ja üksnes osaliselt, oleks pidanud kohus korraldama selle täies mahus

tõlkimise või määrama kaebajale tähtaja selle tõlkimiseks. Kaebaja tegi kõik mõistlikult

võimaliku süüdistusakti hankimiseks. Kaebaja selgitas, miks tal ei olnud võimalik pöörduda

otse XXX ametiasutuste poole süüdistusakti saamiseks. Kaebaja sõber aitas süüdistusakti

hankida ja kaebaja palus tal seda teha juba haldusmenetluse ajal. Kohtu seisukohad on

vastuolulised, sest kohus on sisuliselt arvestanud süüdistusakti, mida ei pidanud

usaldusväärseks.

Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. Kaebaja ei kujuta endast mingit

ohtu ja täitis haldusmenetluses kaasaaitamiskohustust. Kuigi sissesõidukeeld ei takista edaspidi

Euroopa Liidus varjupaiga taotlemist, takistab see jõudmist liikmesriigi piirile, et esitada seal

rahvusvahelise kaitse taotlus.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

8. PPA 15.03.2024 e-kirja kohaselt lahkus kaebaja Eestist YY.YY.YYYY (dtl 358). Kaebaja

riigi õigusabi korras määratud esindaja andis 19.03.2024 teada, et tal ei ole kaebajaga kontakti

(dtl 360). See ei takista siiski ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse sisulist läbivaatamist.

9. Ringkonnakohus selgitas 01.11.2024 määruses, et HKMS § 158 lg 31 esimene lause kohaselt

hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse

tegemise aja seisuga. See tähendab kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid ja tõendeid, mis

ilmnesid pärast vaidlusaluse PPA otsuse vastuvõtmist. Seepärast tuli menetlusosalistel hiljemalt

5(8)

3-23-550

22.11.2024 kohtule teatada, kui pärast apellatsioonkaebuse ja sellele vastuse esitamist on

ilmnenud uusi asjaolusid, sh kui on muutunud olukord päritoluriigis, mis mõjutab kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamist. Kumbki menetlusosaline ei ole esitanud täiendavaid

avaldusi. Apellatsioonkaebusest ega PPA 07.08.2023 vastusest ei nähtu samuti mingeid uusi

asjaolusid, millega halduskohus ei oleks arvestanud. Seega lähtub ringkonnakohus asja

lahendamisel sellest, et halduskohtu otsuse tegemise ajaga võrreldes ei ole kaebaja

rahvusvahelist kaitset mõjutavad asjaolud muutunud.

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. PPA on kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotluse õigesti tagasi lükanud ning kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus

ja sissesõidukeeld on õiguspärased. Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab

vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

11. Halduskohus tõi otsuse põhjendavas osas kokkuvõtlikult välja vaidlustatud haldusakti

järeldused, kuid kooskõlas HKMS § 165 lg-ga 2 ei pidanud kordama kõiki PPA otsuse

põhjendusi, mis olid kaebuse väiteid arvestades piisavad ja asjakohased. Kohtuotsusest on aru

saada, millistes küsimustes halduskohus oli PPA-ga samal seisukohal. Halduskohus hindas

lisaks kohtumenetluses (sh kohtuistungil) esitatud väiteid ja uusi tõendeid, sh andis hinnangu

XXX prokuratuuri koostatud süüdistusaktile (dtl 32 jj, osaline tõlge dtl 214). Halduskohus

põhjendas, miks kaebaja väited ei ole usaldusväärsed.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-s 12 toodud põhjendustega, et

süüdistusakt ei ole usaldusväärne tõend. PPA ei seadnud vaidlustatud haldusaktis kahtluse alla,

et kaebaja oli tunnistatud oma päritoluriigis tagaotsitavaks, kuid ei nõustunud kaebaja

seisukohaga, et ainuüksi sellest asjaolust saaks järeldada kaebaja tagakiusamist tema poliitilise

meelsuse tõttu. Kuigi selle üle käis vaidlus juba rahvusvahelise kaitse menetluses, esitas

kaebaja fotod süüdistusaktist alles halduskohtumenetluses, väites, et need saatis talle

28.02.2023 sotsiaalmeedia vahendusel üks sõber, kes on kaebaja vastu algatatud kriminaalasjas

tunnistaja (vt kaebaja 20.04.2024 menetlusdokument, dtl 223 jj). Kaebaja ei osanud täpselt

selgitada, kust sõber kõnealused fotod sai ning kaebaja kirjavahetus sõbraga on väidetavalt

kustutatud. Süüdistusakti järgi alustati kaebaja suhtes kriminaalmenetlust juba 16.04.2019,

süüdistusakt on koostatud 2019. a augustis ja kaebaja väitel kuulis ta süüdistusakti olemasolust

juba 2019. a-l Türgis viibides, kuid ei püüdnud siis süüdistusakti hankida, et selle sisuga

tutvuda. Halduskohus märkis õigesti, et päritoluriigist tõendite kogumine võib olla

rahvusvahelise kaitse taotleja jaoks ohtlik ning seda ei saa temalt reeglina eeldada. Siinsel juhul

kaebaja siiski küsis sõbralt lõpuks seda süüdistusakti, kuid ei selgitanud, miks ta ei püüdnud

seda hankida juba varem, kui see oli kaebaja hinnangul oluline tõend tema tagakiusamise

kohta. Kaebaja selgitused selle süüdistusakti saamise asjaolude kohta on ebamäärased. Õige on

ka halduskohtu seisukoht, et süüdistusaktist on tõlgitud eesti keelde vaid üksikud lõigud ja

nende põhjal ei ole süüdistuse sisu arusaadav. Ebausaldusväärse tõendi võis jätta HKMS § 62

lg 6 alusel asja lahendamisel arvesse võtmata.

13. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuses toodud etteheitega, et halduskohus ei korraldanud

ise XXXkeelse süüdistusakti täies mahus tõlkimist. Halduskohus kohustas 14.03.2023

määruses kaebajat esitama kõnealuse süüdistusakti tõlke (dtl 75). Kaebaja esitas 27.03.2023

tõendi osalise tõlke selliselt, et kaebaja ise tõlkis süüdistusakti mõned lõigud kokkuvõtlikult

vene keelde, põimides sinna vahele enda kommentaare, ning kaebaja venekeelne tekst on

omakorda tõlgitud eesti keelde (vt kaebaja 27.03.2023 menetlusdokument koos lisadega, dtl

212 jj). Kaebaja ei väitnud halduskohtule, et süüdistusakti täies mahus tõlkimine ei ole

võimalik. Apellatsioonkaebuses taotles kaebaja ringkonnakohtult süüdistusakti täies mahus

eesti keelde tõlkimise korraldamist. Ringkonnakohus jättis selle taotluse 01.11.2024 määrusega

rahuldamata, sest kaebaja ei ole välja toonud mõistlikku põhjust, miks tal endal ei ole võimalik

6(8)

3-23-550

korraldada tõendi täies ulatuses tõlkimist. Ringkonnakohus märkis, et tõlkimist on mh võimalik

korraldada, kasutades avalikult ja tasuta kättesaadavaid masintõlkeprogramme, ning kaebajal

on riigi õigusabi korras määratud esindaja, kes saab teda vajadusel tõlkimise korraldamisel

abistada. Kaebaja ei esitanud 01.11.2024 määruses antud tähtaja jooksul süüdistusakti tõlget

ega selgitusi, miks see ei ole võimalik. See näitab, et kaebaja apellatsioonkaebuses toodud

vastuväited on otsitud.

14. Kui siiski võtta süüdistusakti kaebaja tõlgitud mahus arvesse, tõendab see üksnes kaebaja

vastu süüdistuse esitamist, kuid mitte seda, et see on poliitiliselt motiveeritud ja kaebajat

kiusatakse päritoluriigis taga tema poliitiliste vaadete tõttu. Kaebaja üldine usaldusväärsus on

madal ja tema käitumine pärast päritoluriigist lahkumist viitab samuti sellele, et kaebajal

puudub rahvusvahelise kaitse vajadus. Selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse

põhjendustega neid kordamata. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud selles osas uusi

sisulisi seisukohti ega põhjendanud, miks halduskohtu järeldused on väärad.

15. Kokkuvõttes PPA kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse õigesti VRKS § 20 lg 2 alusel

tagasi lükanud, sest kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks ega täiendava kaitse saajaks (VRKS § 4

lg-d 1 ja 3).

16. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid lahkumisettekirjutusele,

mistõttu ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega neid

kordamata.

17. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane (VSS § 74 lg 2). Sissesõidukeelu

tähtaja määramine on kaalutlusotsus (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). PPA arvestas mh kaebaja vanust,

tervislikku seisundit, Eesti ühiskonda lõimumist, Schengeni alal majanduslike huvide ja

sugulaste puudumist ning tema sidet oma päritoluriigiga. Kaebaja ei toonud haldusmenetluses

välja asjaolusid, mis oleksid andnud aluse sissesõidukeelu tähtaega lühendada, mh ei anna

selleks alust kaebaja väide, et ta ei ole Eesti riigile ohtlik. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest

ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks pidanud tooma

kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel. Väite, et kaebajat

ähvardab päritoluriiki tagasipöördumise korral tagakiusamine või tõsine oht, lükkab ümber

eespool tuvastatu, et kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitsele ning tema hirm

tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.

18. Kaebaja väide, et tal võiks tekkida sissesõidukeelu kehtimise aja jooksul uuesti vajadus

taotleda rahvusvahelist kaitset ja tal oleks siis raskendatud jõuda Euroopa Liidu liikmesriigi

piirile, et kaitset taotleda, on hüpoteetiline. Asjaolude olulisel muutumisel pärast

sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu

kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32).

II

19. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma

algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt

esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi

andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Riigi õigusabi

andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma

õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid

kasutataks säästlikult. VRKS § 252 lg 2 kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse

rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud.

20. Kaebaja on Eestist lahkunud. Ta on saanud realiseerida oma edasikaebeõigust. Kaks

kohtuastet on pidanud tema kaebust põhjendamatuks. Ringkonnakohus ei näe vajadust, et

advokaat peaks jätkama menetluses osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi õigusabi

7(8)

3-23-550

kulusid olukorras, kus isik on Eestist lahkunud, tema asukoht on teadmata ning esindajal

puudub temaga kontakt. Eeltoodut arvestades tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada.

21. Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat

RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse

alusel kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse.

III

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta, samuti

menetlusabi tõlkimiseks ja riigilõivu tasumiseks. Need kulud ringkonnakohtus jäävad riigi

kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste

endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

23. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse

avaldamisel asendatakse kaebajat identifitseerida võivad andmed tähemärkidega (HKMS §

175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)