3-24-2445/17 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-2445

Haldusasi

X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses 1. juuli 2023. a sündmusega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Liisa Paltsar-

Jürimäe

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X-i 6. oktoobri 2024. a taotlus tervisekaardi väljavõtte kogumiseks.

2. Rahuldada X-i kaebus osaliselt.

3. Mõista Tartu Vanglalt X-i kasuks välja 200 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks seoses

1. juuli 2023. a sündmusega.

4. Jätta X-ile antud menetlusabi kulud (riigilõiv 60 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Muud

menetluskulud jätta poolte endi kanda.

5. Asendada kohtuotsuse avaldamisel X-i ja Y nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 2. jaanuaril

2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata

tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-2445

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg.

nr 2-24/2-2/4345), milles soovis saada hüvitist selle eest, et 1. juulil 2023. a viskas

kaaskinnipeetav Y teda toidujagamise ajal uriiniga (digitaalse kohtutoimiku leheküljed

(dtl) 103-106). Hiljem selgus, et vangla oli kohaldanud kaebaja ja Yi vahel isolatsiooni

julgeoleku kaalutlustel. Tartu Vangla ei lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust

tähtaegselt.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 8. juulil 2024 hiljem täpsustanud kaebuse Tartu

Vangla tegevuse peale (dtl 1-24, 29-38). Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi

taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohus võttis 29. augusti 2024. a määrusega kaebuse menetlusse,

vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, tunnistas

vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele

ning haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 142-144).

4. Tartu Vangla esitas 3. oktoobril 2024 vastuse kaebusele (dtl 155-158).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja vaidlustab Tartu Vangla tegevuse, väites järgmist.

1) Kaebaja määrati 2023. a alguses majandustööliseks (toidujagaja). Sellega täitis kaebaja

vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 2, millest tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama. 1.

juulil 2023 umbes ajavahemikus 12:00-13:00 sektsioonis S7, viskas kinnipeetav Y kaebajat

läbi avatud toiduluugi uriiniga, ajal kui kaebaja täitis kohustuslikku majandustööd

toidujagajana.

2) Kaebaja kõrvaldati 2. juulil 2023 toimunu tõttu toidujagaja töökohalt. Töölt kõrvaldamist

vastustaja ei põhjendanud. Hiljem selgus, et kaebaja ja kinnipeetav Yi vahel oli kohaldatud

isolatsiooni. Isolatsioone kohaldatakse kinnipeetavatele julgeoleku kaalutlustel. Eesmärk on

tagada, et kinnipeetavad ei puutuks kokku.

3) Vastustaja oli teadlik, et kaebaja ja kinnipeetav Yi vahel oli kohaldatud isolatsiooni. Sellest

hoolimata nähtub, et vangla on tahtliku või hooletu tegevusega tekitanud olukorra, kus esines

kokkupuute võimalus. Seega on vastustaja eksinud, jätnud täitmata või ei täitnud piisavalt

talle seatud kohustust tagada kaebaja turvalisus, tervise kaitse ja sotsiaalne heaolu. Intsidendi

vältimiseks oleks vastustaja pidanud kaebaja julgeoleku tagamiseks ja tervise kaitseks lähtuma

isolatsiooni nõudest, milleks oli kaebaja ja Yi eraldamine.

4) Vanglateenistus on kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud

töötingimused.

6. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja seisukohad on järgmised.

1) Vangla tegevust ei saa käesoleval juhul pidada õigusvastaseks. VangS 1. juulil 2023. a

kehtinud redaktsiooni § 12 lg 1 p-de 1-7 kohaselt hoitakse vanglas erialdi mehi ja naisi;

alaealisi ja täiskasvanuid; kinnipeetavaid ja vahistatuid; isikuid, keda nende ametialase

tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht; arestialuseid; kainenema toimetatud joobeseisundis

isikuid. VangS § 12 lg 2 sätestab, et erandkorras võib vanglateenistus paigutada

3-24-2445

kinnipeetavaid eraldi ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel. VangS §

12 lg 5 kohaselt võib sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud eraldihoidmise printsiipidest teha

erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega.

2) Kuigi käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et kaebaja ja teda vedelikuga visanud

kaaskinnipeetava vahel oli kehtestatud isolatsioon ning välistatud pidi olema kinnipeetavate

füüsiline kokkupuude, ei saanud vangla objektiivselt näha ette seda, et aset võib leida rünnak,

mille käigus enda elukambris viibiv kinnipeetav viskab kambriukses oleva toiduluugi kaudu

eluosakonna koridoris toidujagamist teostavat kinnipeetavat vedelikuga. Nagu nähtub teabe-

ja uurimisosakonna spetsialisti K. Uuseni e-kirjast, oli kinnipeetavate vahelise isolatsiooni

eesmärgiks vältida võimaliku konflikti tekkimist ja tagada, et isikud oleksid omavahel

füüsiliselt eraldatud. Vangla tegi endast kõik oleneva selleks, et viia võimaliku konflikti

tekkimise tõenäosus miinimumini – kinnipeetavad olid füüsiliselt üksteisest eraldatud ning

toidujagamise juures viibis ka ametnik.

3) Kuivõrd toidujagajana töötamine eeldab vastavat väljaõpet, tervisetõendi olemasolu ning

vanglapoolse usalduse olemasolu, et kinnipeetav täidab temale pandud ülesannet

kohusetundlikult ning nõuetekohaselt, on kinnipeetavatest toidujagajate inimressurss

paratamatult piiratud. Kaebajale antud tööülesande olemusest tulenevalt ei ole vanglal

võimalik ka kõiki kokkupuuteid kinnipeetavate vahel välistada. Kuivõrd toidujagajana

töötavaid kinnipeetavaid on vanglas piiratud hulgal, võivad toidujagajad oma tööülesannetest

tulenevalt sattuda toitu jagama ka nendesse osakondadesse, kus viibivad kinnipeetavad,

kellega nad igapäevaselt füüsiliselt kokku puutuda ei või. See, et kinnipeetavad viibivad

toitlustamise ajal lukustatuna oma elukambrites, toitlustamine toimub läbi kambriukses oleva

väikse toiduluugi ning asjaolu, et toidujagamise juures viibib ka vanglaametnik, aitavad

vastustaja hinnangul viia miinimumini võimalike konfliktide aset leidmise tõenäosuse. Ka

käesoleva juhtumi puhul oli vangla võtnud kasutusele vajalikud meetmed selleks, et

toidujagamist teostava kaebaja ohutust piisaval määral tagada.

4) Vastustaja nendib, et tundmatu vedelikuga pihta saamine on ebameeldiv ja see võis tekitada

kaebajas negatiivseid tundeid ja üleelamisi. Samas ei kvalifitseeru iga ebameeldivus siiski

väärikust alandavaks kohtlemiseks. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad

tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik

määrata.

5) Käesoleval juhul oli tegemist ühekordse intsidendiga. Kuigi kaebaja on viidanud mitmetele

temale väidetavalt saabunud kahjulikele tagajärgedele, on tegemist liialt üldsõnaliste

väidetega, mida kaebaja täpsemalt sisutanud ei ole. Kuigi kaebaja väidab, et vaidlusalune

intsident võis endaga erinevaid negatiivseid tagajärgi kaasa tuua, ei ole kaebaja vastustaja

hinnangul suutnud veenvalt põhjendada ega selgitada, kas ja kuidas kirjeldatud tagajärjed ka

konkreetselt tema suhtes realiseerusid.

6) Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis

erandlik ja piiratud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Esmalt lahendab kohus veel lahendamata taotlused. Kaebaja on 6. oktoobri 2024. a

menetlusdokumendis palunud kohustada vastustajat väljastama kohtule kaebaja tervisekaardi

väljavõte seoses arstiabiga, mida talle pakuti peale toimunud intsidenti (dtl 165). Kohus jätab

3-24-2445

selle taotluse rahuldamata. Kaebaja on 14. oktoobril 2024. a selgitanud, et tervisekaardi

väljavõte tõendaks arstiabi andmist (s.o silmade puhastust). Kohtu hinnangul ei ole seda

asjaolu tarvis praegusel juhul tervisekaardi väljavõttega tõendada. Esiteks ei ole selles

küsimuses poolte vahel vaidlust. Teiseks ei ole kohtu menetluses kaebaja kaebust

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervise kahjustamisega. Kohus menetleb vaid kaebust

seoses inimväärikuse alandamisega. Kaebaja 14. oktoobri 2024. a vastusest nähtuvalt ei

soovinud kaebaja selles osas ka kaebust muuta (dtl 168). Kuna kohtu menetluses ei ole

kaebaja kaebust seoses tema tervise kahjustamisega, jätab kohus tähelepanuta ka vastustaja

seisukohad, mis seonduvad kaebaja tervise kahjustamisega.

8. Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohtu põhjendused

on järgnevad.

9. Vaidluse all on vangla tegevuse õiguspärasus seoses 1. juulil 2023 toimunud sündmusega,

kus kinnipeetav Y viskas kaebajat läbi avatud toiduluugi uriiniga. Kaebaja palub mõista

vanglalt talle tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise 2000 eurot. Kaebaja leiab, et

intsidendi vältimiseks oleks vastustaja pidanud kaebaja julgeoleku tagamiseks ja tervise

kaitseks lähtuma isolatsiooni nõudest, milleks oli kaebaja ja Yi eraldamine. Vastustaja leiab,

et käesoleva juhtumi puhul võttis vangla kasutusele vajalikud meetmed selleks, et

toidujagamist teostava kaebaja ohutust piisaval määral tagada. Vangla hinnangul ei ületanud

aset leidnud juhtum ka künnist, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

10. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1

sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust,

objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud

piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt

kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise

kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu

sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis

isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.

11. Väljakujunenud kohtupraktika põhjal ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada, kuna

valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav

tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise.

Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel. Muu hulgas

on mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud väärikuse alandamise korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline

või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p

12.2).

12. Poole vahel ei ole vaidlust, et 1. juulil 2023. a leidis aset juhtum, mille käigus Y viskas

kaebajat toidujagamise ajal vedelikuga ja kaebaja sai sellega pihta. Kaebaja on selgitanud, et

see oli uriin, vastustaja viitab aga tundmatule vedelikule. Kohus peab Tartu Vangla teise

3-24-2445

üksuse valvuri A. Haidaki 1. juuli 2023. a ettekandest nr 2-23-3054 (dtl 148) nähtuvalt

usutavaks, et tegemist oli uriiniga. Nimelt on ettekandes märgitud, et Y viskas toidujagaja

suunas haisva ja kollaka värvusega vedelikuga. Tõenäosus, et kinnipeetaval on kambris muid

kollaka värvusega haisvaid vedelikke peale uriini, on väga väike.

13. Vaidlust ei ole, et Tartu Vangla määras kaebaja 9. märtsi 2023. a käskkirjaga nr 6-3/59

majandustööle (dtl 151) ja et kaebaja töötas toidujagajana. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb

kinnipeetava üldine kohustus töötada. Seega kaebaja täitis 1. juulil 2023 toidujagajana VangS

§-st 37 tulenevat töökohustust ning tööst keeldumine võinuks kinnipeetavale kaasa tuua

distsiplinaarkaristuse määramise.

14. Samuti pole vaidlust, et vastustaja kehtestas 17. aprillil 2023. a kaebaja ning teda

vedelikuga visanud kaaskinnipeetava vahel isolatsiooni, mis kestis ka 1. juulil 2023 ning et

välistatud pidi olema kinnipeetavate füüsiline kokkupuude (dtl 149). Vastustaja on selgitanud,

et „isolatsiooni eesmärk on vältida võimaliku konflikti tekkimist ja et isikud oleksid omavahel

füüsiliselt eraldatud“ (dtl 149).

15. Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist Kaisa Uusen on 1. oktoobril 2024. a

selgitanud (dtl 149), et füüsiliselt kinnipeetavad kokku ei puutunud – üks oli kambris luku

taga, teine eluosakonna koridoris. Konflikti tekkimist sellisel moel oli võimatu ette näha ja

vanglal puudus informatsioon, et toidujagamise ajal kavatseb Y kaaskinnipeetavat uriiniga

visata. Vastustaja leiab, et vangla ei saanud objektiivselt ette näha, et selline rünnak võib aset

leida.

16. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja oli teadlik võimalikust konflikti tekkimisest,

kuivõrd oli 17. aprillil 2023 kohaldanud isolatsiooni, mis kehtis tähtajatult. Asja materjalidest

nähtuvalt oli isolatsiooni kehtestamise eesmärk preventiivne, hoidmaks ära konflikti

tekkimist. Võib eeldada, et eesmärk oli ka tagada isikute julgeolek ja tervise kaitse. VangS §

66 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavate järelevalve korraldada viisil, mis tagab VangS-i ja

vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vastavalt VangS § 111 lg-le

1 on vanglaametnike ülesanne muu hulgas kinnipeetava järelevalve ja julgeoleku tagamine

vanglas.

17. Kuigi kohus nõustub vastustajaga selles, et vanglal ei ole võimalik ette näha kõiki

konfliktisituatsioone, nõustub kohus samas ka kaebajaga, et eluliselt ei ole usutav vastustaja

väide, et konflikti tekkimist praegusel juhul oli võimatu ette näha. Vastustajal on

aastakümnete pikkune kogemus ja teadmised järeldamaks, et selline rünnak võib aset leida.

Näiteid, kus kinnipeetav viskab või ähvardab visata läbi toiduluugi vedelikke, toitu või nõusid

on kohtupraktikas palju (nt 3-23-978, 3-21-502, 3-21-25, 3-22-158, 3-21-181, 3-22-2152, 3-

21-617). Kaebaja viitab ka haldusasjadele nr 3-16-332, kus kinnipeetav viskas valvurit veega

ja nr 3-17-2181, kus kinnipeetav viskas toidujagajat ja valvurit kruusi ja kruusis olnud

vedelikuga.

18. Vastustaja on seisukohal, et vangla tegevust ei saa käesoleval juhul pidada õigusvastaseks.

Seejuures viitab vastustaja VangS 1. juulil 2023. a kehtinud redaktsiooni § 12 lg 1 p-dele 1-7,

mille kohaselt hoitakse vanglas erialdi mehi ja naisi; alaealisi ja täiskasvanuid; kinnipeetavaid

ja vahistatuid; isikuid, keda nende ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht;

arestialuseid; kainenema toimetatud joobeseisundis isikuid. VangS § 12 lg 2 sätestab, et

erandkorras võib vanglateenistus paigutada kinnipeetavaid eraldi ka sama paragrahvi lg-s 1

nimetamata tunnuste alusel. VangS § 12 lg 5 kohaselt võib sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud

eraldihoidmise printsiipidest teha erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või

muu tegevusega. Vastustaja hinnangul oli vangla teinud endast kõik oleneva selleks, et viia

3-24-2445

võimaliku konflikti tekkimise tõenäosus miinimumini – kinnipeetavad olid füüsiliselt

üksteisest eraldatud ning toidujagamise juures viibis ka ametnik. Kohus nõustub kaebajaga, et

olukorras, kus kambriuksel paiknev toiduluuk avatakse, tekib võimalus füüsiliseks

kokkupuuteks ja ründeks, hoolimata sellest, et osapooled on eraldatud uksega. Ka haldusasjas

nr 3-21-501 selgitas Tartu Halduskohus 9. juuni 2023. a otsuse p-s 10, et avatud toiduluugi

kaudu on kinnipeetaval võimalik toime panna vangla julgeolekut ohustavaid tegevusi, nt teiste

kinnipeetavatega suhelda, vanglaametnike tööd häirida, esemeid visata jne. Seda pidi vangla

teadma.

19. Vastustaja hinnangul oli käesoleva juhtumi puhul vangla võtnud kasutusele vajalikud

meetmed selleks, et toidujagamist teostava kaebaja ohutust piisaval määral tagada. Kohtu

hinnangul see nii siiski ei olnud, vastasel korral poleks saanud kinnipeetav Y kaebajat uriiniga

näkku visata. Tartu Vangla turvakaamera salvestise vaatlusprotokollist nähtub, et kui kaebaja

kallab kambri nr 420 toiduluugi peal olevasse kruusi piima, paneb valvur samal ajal kinni

kambri nr 404 toiduluuki (dtl 159). Valvur liikus kambri nr 420 poole alles pärast seda, kui

kaebaja oli saanud vedelikuga näkku. Seega ei mõjutanud valvuri kohalolu kuidagi 1. juuli

2023. a juhtumi toimumist.

20. Kaebaja on märkinud ja vastustaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud, et vangla

tavapärane praktika on hoopis suunata toidujagajast kinnipeetava mujale osakonda ja/või

sektsiooni toitu jagama, kus tal ei saa tekkida kokkupuudet isikuga mujal osakonnas, kellega

tal on kehtiv isolatsioon. Vastustaja on vastuses kaebusele väitnud, et kuivõrd toidujagajana

töötamine eeldab vastavat väljaõpet, tervisetõendi olemasolu ning vanglapoolse usalduse

olemasolu, et kinnipeetav täidab temale pandud ülesannet kohusetundlikult ning

nõuetekohaselt, on kinnipeetavatest toidujagajate inimressurss paratamatult piiratud.

Vastustaja väide, et kinnipeetavatest toidujagajate inimressurss on piiratud, ei ole praegusel

juhul asjakohane, sest kaebaja sõnutsi kõrvaldati ta 2. juulil 2023 toimunu tõttu üldse

toidujagaja töökohalt. Vastustaja ei ole seda kaebaja väidet kahtluse alla seadnud. Seega

mõjutas 1. juuli 2023. a intsident kaebaja tööd toidujagajana tunduvalt rohkem, kui see, kui

kaebaja oleks suunatud mujale osakonda või sektsiooni toitu jagama.

21. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust

ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vastustaja nendib, et

tundmatu vedelikuga pihta saamine on ebameeldiv ja see võis tekitada kaebajas negatiivseid

tundeid ja üleelamisi. Samas ei kvalifitseeru iga ebameeldivus siiski väärikust alandavaks

kohtlemiseks. Kohus vastustajaga ei nõustu.

22. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtul on mittevaralise kahju

eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest kannatanule tekitatud mittevaralise kahju

suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Mittevaralise kahju hüvitise

suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse

rikutud õiguse olulisust, välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele.

23. Kuigi käesoleval juhul oli tegemist ühekordse intsidendiga, on selle mõju kaebajale

pikaaegsem. Kaebaja on selgitanud, et kuna rünnak, s.o uriini ja väljaheite seguga viskamine,

leidis aset vanglas, siis on tegemist vangla keeles isiku n-ö alla laskmisega, mille eesmärk on

isikut alandada ja muuta asja ajamised talle vanglas raskendatuks. See tähendab seda, et

paljud kinnipeetavad keelduvad kaebajaga nt kambrit jagamast, suhtlemast ja üleüldiselt

sotsialiseerumast ning suhtuvad kaebajasse negatiivselt, mis väljendub solvangutes ja

3-24-2445

mürgistes kommentaarides. Kohus peab selliseid kaebaja selgitusi usutavaks, mistõttu saab

pidada vaidlusalust intsidenti kaebaja inimväärikust alandavaks.

24. Vastustaja on seisukohal, et isegi, kui kohus jaatab, et käesoleval juhul võis olla tegemist

kaebaja väärikuse alandamisega, ei ületanud aset leidnud juhtum siiski künnist, mis õigustaks

rahalise hüvitise väljamõistmist. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et rikkumise

iseloom ja raskus ei õigusta rahalise hüvitise määramist. Kaebajale vangla õigusvastase

tegevuse tulemusena põhjustatud negatiivse mõju hüvitamiseks ei piisa kohtu hinnangul

üksnes tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest ja haldusorgani poolsest vabandamisest. Kohus

leiab, et põhjendatud on mõista kaebajale talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja hüvitis

200 euro ulatuses. Seejuures võtab kohus arvesse, et kaebaja täitis VangS §-st 37 tulenevat

kohustust töötada; vastustaja oli kinnipeetavatele kehtestanud isolatsiooni, et vältida

võimalikku konflikti; konflikti tekkimist sellisel moel oli võimalik ette näha; vastustaja ei

teinud endast kõik olenevat selleks, et viia võimaliku konflikti tekkimise tõenäosus

miinimumini ning vastustaja ei võtnud kasutusele vajalikke meetmeid selleks, et

toidujagamist teostava kaebaja ohutust piisaval määral tagada.

25. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks

välja 200 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 1. juuli 2023. a sündmusega.

26. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja palus vanglalt välja mõista

hüvitise 2000 eurot. Kohus vabastas kaebaja 60 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.

Arvestades kaebaja nõude suurust ja välja mõistetavat hüvitist, on kaebus rahuldatud osaliselt

10% ulatuses. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks,

mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta

võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole

vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on

Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Seega jätab kohus

kaebajale antud menetlusabi kulud (riigilõiv 60 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Muude

menetluskulude kandmist asjas ei nähtu ning kui need on pooltel siiski tekkinud, siis jäävad

need kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

27. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja ja Yi nimed

tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)