1-24-941/53 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-941

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. detsember 2024. a Tallinn

Kohtuasja number

1-24-941

Kohtukoosseis

Eesistuja Orvi Koik, liikmed Janika Kallin ja Markus Kärner

Kohtuistungi sekretär

Tõlk

Elina Huobolainen

Jelena Kremez

Kohtuasi

Pavel Karsakovi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 30. augusti 2024. a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Vladimir Sadekov

Prokurör

Eve Soostar

Süüdistatav

Pavel Karsakov, isikukood: 38102070211; elukoht: XXX;

kodakondsus: Eesti Vabariik, emakeel: vene keel; haridus:

XXX; töökoht või õppeasutus: XXX. Kriminaal- ja

väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud.

Kaitsja

Vladimir Sadekov

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 30. augusti 2024. a kohtuotsus muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Pavel Karsakov süüdi KarS § 121

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära (21,40 eurot) ulatuses,

s.o summas 4280 eurot. KarS § 66 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud rahaline karistus 4280

eurot kuulub kandmisele ositi 12 kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igal kuul vähemalt 356,67 eurot, viimasel kuul

tuleb sel juhul tasuda 356,63 eurot.

1.2 Otsusega lahendati ka menetluskuludega ja tsiviilhagiga seonduv.

2. Pavel Karsakovi süüdistatakse selles, et tema 1. veebruaril 2022 kella 10:30 paiku, aadressil

Tallinn, XXX parkivas veoauto Scania registreerimismärgiga XXX kabiinis kägistas

kannatanut T.U-d kaelast ja lõi vähemalt ühe korra rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra

põlvega näkku lõua piirkonda. Pavel Karsakovi tegevuse tagajärjel tundis kannatanu füüsilist

valu ja talle tekitati tervisekahjustused, millest paranemine kestab rohkem kui neli nädalat:

mõlema silmakoopa murrud, ninaluude murd ninaverejooksuga, mõlemapoolne ülalõualuu

murd, nahamarrastused, hematoomid näol ning rindkerel.

Seega pani Pavel Karsakov toime teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja

tervise kahjustamise, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli

nädalat, see on KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Vladimir Sadekov.

Apellant taotleb tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2024 kohtuotsus ning mõista Pavel

Karsakov KarS § 121 lg 2 p 1 järgi õigeks. Alternatiivselt saata Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Jätta T.U poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata või osaliselt rahuldamata.

Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

4. Apellant asub seisukohale, et kannatanu T.U ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsjale jääb

arusaamatuks, miks kannatanu viitas erakorralise meditsiini osakonnas küll vigastusele, kuid

jättis mainimata, kuidas vigastused on tekkinud. Maakohus ei ole võtnud arvesse, et

kannatanu ütlused erinevad osas, mis puudutab kannatanu kehaasendit, kui süüdistatav kabiini

sisenes. Vasturääkivused on ka sündmuse kestvuse osas. Maakohus jättes need

vasturääkivused kannatanu ütlustes tähelepanuta, jättis tuvastamata juhtunu asjaolud, mille

tulemusena ei tuvastanud maakohus hädakaitseseisundit. Maakohus tuginedes kannatanu

ebausaldusväärsetele ütlustele rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes.

5. Maakohus ei hinnanud tunnistaja RI ütlusi kogumis ja jättis osad ütlused tähelepanuta, mis

iseloomustavad kannatanut konfliktse inimesena.

6. Maakohus leidis ekslikult, et süüdistatava ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed. Maakohus

on andnud hinnangu veokabiinis toimunule tuginedes ainult kannatanu ütlusele, mis ei ole aga

usaldusväärsed. Seega jättis maakohus arvestamata kaitsja versiooniga toimunust.

Süüdistatava ütlused on olnud nii kohtumenetluses kui ka kohtueelses menetluses

järjepidevad. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks leidis maakohus, et süüdistatava ütlustes

esinevad sisemised vastuolud. Süüdistatav selgitas üheselt, et füüsilise väärkohtlemise

alustamise hetkeks oli aeg, mil kannatanu hakkas tema poole liikuma ja kätega vehkima.

Asjaolu, kes kasutas jõudu esimesena on muu faktiline asjaolu, mistõttu süüdistatava ütlustes

vastuolu ei esine ja süüdistatava ütlused on usaldusväärsed.

2(11)

7. Maakohus eksis selles, et tegemist ei olnud hädakaitseseisundiga. Iga mõistlik inimene loeb

prillide eest äravõtmise ja tõusmise agressiivseks. Arvesse tuleb võtta ka seda, et suhtlemine

kannatanu ja süüdistatava vahel oli ka enne süüdistatava veokabiini jõudmist agressiivne. Ka

ei saa nõustuda maakohtuga, et süüdistatava positsioon väidetava noa olemasolust oli

oletuslik. Praktikas on levinud, et autojuhid hoiavad nuga või teisi kaitsevahendeid

veokabiinis. Süüdistatav, olles ise autojuht, ei saanud kuidagi antud fakti ignoreerida. Seega ei

saa lähtuda selle fakti hindamisel tavainimese arusaamast vaid kohalduma peavad teised

hindamisstandardid ning prillide eest võtmist ja süüdistatavale lähenemist saab käsitleda

võimaliku rünnakuna.

7.1 Kaitsja hinnangul oli olemas oht õigushüvele ning süüdistatav tajus kannatanu käitumises

ohtu enda tervisele ja elule. Kannatanu käitumist tuleb käsitada õigusvastase ründena. End

kaitsev isik ei pea ootama, kuni ta satub aktuaalsesse võitlusolukorda, vaid ta võib hakata

tegutsema sellest hetkest, kui teda ähvardab viimase kaitsevõimaluse äralangemine (RKKK 3-

1-1-124-01 p 7.1). Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et kannatu käitumine- prillide peast ära

võtmine ja süüdistatavale lähenemine ning haaramisliigutus on vahetult eesseisev

õigusvastane rünne.

7.2 Süüdistatav ei teostanud kaitset vahenditega, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele.

Ka ei ole süüdistatav ründajale ilmselt liigset kahju põhjustanud. Tuvastatud asjaolude pinnalt

ei ole alust arvata, et Pavel Karsakov seadis eesmärgiks sedavõrd raskete vigastuste

tekitamise, sest süüdistatav oli üllatunud, kui kuulis kannatanu seisundist. Süüdistatava tegu

oli kantud kaitsetahtest, mitte eesmärgist sedavõrd raskete vigastuste tekitamises.

8. Maakohus jättis analüüsimata ka teoprovokatsiooni. Kannatanu lõi oma käitumisega

kuriteosituatsiooni. Sellises olukorras ei ole isik mitte kannatanu, vaid kahjulike tagajärgede

põhjustaja, sest just tema provokatsioon käivitas sündmuste ahela, millega kaasnesid talle

kahjulikud tagajärjed. Kaitsja hinnangul annavad tuvastatud asjaolud ainest põhjalikumalt

kontrollida ka seisukohta, et vaadeldava konfliktiolukorra tekkel ja kujunemisel lasus

kaalukas roll kannatanul. Provokatsiooni mõiste sisustamisel on Riigikohus korduvalt

märkinud, et teatud elulistes olukordades on ründe kutsunud esile hoopis kannatanu ise enda

eelneva õigusvastase käitumisega (vt provokatsiooni kohta nt RKKKo nr 3-1-1-10-13, 1-19-

8038/67, 1-20-3535, p 16-17, 1-20-3046 p 38).

8.1 Kannatanu on mitmel korral solvanud Pavel Karsakovi ja tema ema, eiranud tööreegleid ja

töötaja lojaalsuskohustust. Läbi sellise käitumise meelitas kannatanu ise välja ründe olukorra.

Süüdistatava ja süüdistatava ema solvamine oli küll vahetu ründe tähenduses möödas, kuid oli

nii ajaliselt kui ka ruumiliselt süüdistatavale etteheidetava käitumisega siiski tihedalt seotud.

Vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna (vt nt

RKKKo nr 3-1-1-26-11, p 16). Näiteks hädakaitsesituatsiooni puhul võib asjasse puutuv

eelnenud sündmuste käik ulatuda isegi eelmisesse päeva (RKKKo nr 3-1-1-124-01, p 7.2).

Kaitsja leiab, et käesolevas asjas on tegemist hädakaitseseisundiga kannatanu provokatsiooni

tõttu. Sellises olukorras ei saa olla ka tegemist Pavel Karsakovi poolt hädakaitse piiride

ületamisega. Juhul, kui Pavel Karsakov ületas hädakaitse piire seetõttu, et kaitsetegevus ei

vastanud provokatsiooni ohtlikkusele, siis siinkohal tuleb kohaldada KarS § 57 lg 1 p-s 8

sätestatud kergendavat asjaolu, mis maakohtul jäi tuvastamata.

9. Maakohus jättis hindamata, kas tegemist võib olla eksimusega õigusvastasust välistavas

asjaolus (KarS § 31 lg 1) ning isik võib vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.

3(11)

Kuna seadus ettevaatamatusest valu või tervisekahjustuse tekitamise eest vastutust ette ei näe,

tuleb antud juhul Pavel Karsakov selle alusel õigeks mõista. Pavel Karsakov lähtus ekslikult,

et viibib hädakaitse olukorras.

10. Tsiviilhagi rahuldamise otsuse tegemisel ei võtnud maakohus arvesse kannatanu T.U

käitumist ehk seda, et kannatanu provotseeris Pavel Karsakovi. Maakohus leidis, et kannatanu

T.U nõue tuleb rahuldada osaliselt ning mõistis Pavel Karsakovilt välja T.U kasuks 1790,88

eurot. Kannatanu on samasisulise nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25000

eurot esitanud ka tsiviilkohtumenetluses Pavel Karsakovi tööandja vastu. Seega tuleks

tööandjalt ja Pavel Karsakovilt tsiviilhagi mõista välja solidaarselt. Lisaks on maakohus

jätnud tähelepanuta, et töölepingu ülesütlemise hüvitise nõudmisel summas 25000 eurot,

tugineti just tervisekahjustuste tekitamisele, mitte seoses töölepingu teistele rikkumistele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

11. Ringkonnakohtu istungil kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde ning süüdistatav toetas

kaitsja apellatsiooni.

11.1 Prokurör taotles jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

12. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning

kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale.

12.1

Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav,

tuleb kolleegiumil märkida järgmist.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks

kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse

kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste

meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite

hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava

põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise

tee.

12.2 Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud

järelduste ümberhindamist.

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid

kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid

nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt

tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid

hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu

siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse

hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on

pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele

4(11)

järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (vt nt

RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07).

12.3 Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka kohtupraktikas väljendanud seisukohale, mille

kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme

kohtul. Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas

asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas

kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. (vt

RKKKo nr 3-1-1-17-03). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-

77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi

olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama

ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku

uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult

maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

12.4 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva

põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu

otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati

esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud.

Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS

§ 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub

hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

13. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava Pavel Karsakovi

süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 1 järgi on põhjendamatu.

Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka

süüdistatava ütlus. Käsilolevas kriminaalasjas ei ole kohtueelses menetluses kogutud

süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta muid otseseid tõendeid peale süüdistatava ja

kannatanu ütluste, kuid kogutud on muud kaudsed tõendid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi

toimunu osas.

13.1 Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid

ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-109-10) ning paljude teiste

otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida

tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas on Riigikohus leidnud, et sellisel juhul tuleb

kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61

sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendades

kriminaalasja tehiolusid kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste

andja usaldusväärsusest. Maakohus ongi tulenevalt kohtupraktikast igakülgselt ning

erapooletult vaaginud kõiki kaitsja poolt tõstatatud kahtlusi selle ühe süüstava tõendi

hindamisel. Maakohus on kaitsja tõstatatud kahtlused tõendi ebausaldusväärsusest veenvalt

kummutanud ja asunud seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed.

14. Maakohus on tuginenud süüdistatava süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu

ütlustele ja teistele tõenditele, mis toetavad kannatanu antud ütlusi. Kolleegium peab

põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada kannatanu T.U ütlused

ebausaldusväärseks.

Maakohtu järeldused kannatanu T.U ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja

jälgitavad ning ei ole vastuolus kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega isikulise

tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud kannatanu

5(11)

ütluste usaldusväärsust (kohtumenetluse kd I, tl 119-119 pöördel) ning kohtukolleegium

nõustub ühtlasi kannatanu ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale

inkrimineeritud kuriteo osas.

14.1 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kannatanu T.U ütlusi tervikuna, hinnanud, kas

ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused

on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust.

Ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Maakohus on lugenud kannatanu ütlused

usaldusväärseks põhjusel, et kannatanu ütlused on olnud üldjoontes järjepidevad kogu

menetluse vältel ning nõustuda tuleb maakohtuga ka selles, et mõningad ebatäpsused

peksmist puudutavates detailides ei tee kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks (vt

kohtumenetluse kd I, tl 119).

14.2 Kohtukolleegium leiab, et kannatanu kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud

ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, sest tegelikkuses ei ole kannatanu kohtueelses

menetluses antud ütlusi kohtumenetluses avaldatud usaldusväärsuse kontrollimiseks. Pelgalt

apellatsioonis viidatu, et kannatanu ütlustes sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on

mingitel aegadel erinev, ei sea aga kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsust kui on

täitmata KrMS §-s 289 eeldused. Kohtukolleegium asub seisukohale, et kannatanu põhjendus,

miks ta mingeid asjaolusid uurimistoimingu käigus ei maininud, vaid rääkis sellest alles

ristküsitlusel ei ole ebaloogiline ja on usutav. Kohtukolleegium asub seisukohale, et

apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu kohtuistungil ristküsitluses antud

ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

14.3 Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaitsja oleks taotlenud mingite tõendite (ütluste

olustikuga seostamise protokoll, teabesalvestise vaatlusprotokoll, meditsiinidokumentide

vms) avaldamist kannatanu ristküsitluse käigus, et kontrollida kannatanu ütluste

usaldusväärsust. Kui kaitsja jättis kohtuistungil taotlemata KrMS § 289 korras avaldada

kannatanu ristküsitluse käigus uurimistoimingu protokollis või muus dokumendis talletatu,

siis ei saa kaitsja asuda seisukohale, et kannatanu ristküsitlusel antud ütlused on vastuolus

mingite muude tõenditega. Seega ei ole kaitsja soovinud tegelikkuses sisuliselt kontrollida

kannatanu ütluste usaldusväärsust teiste tõendite pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud

asjaolud, miks jättis kannatanu mainimata EMOS, kuidas vigastus on tekkinud, miks väitis

kannatanu, et istus autos, kuid hiljem väitis, et lamas ning ristküsitlusel andis ütlusi, et magas,

ei osuta tegelikkuses kannatanu ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast

alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Selliseid apellandi väiteid peab

kohtukolleegium otsituks.

14.4 Väärib märkimist ka see, et uurimistoimingu protokollis või kriminaaltoimiku muus

dokumendis kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt

poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus

kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised

tingimused (vt RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). Seega on kohtupraktikas peetud silmas seda,

et kui isiku ristküsitlusel antud ütlused haakuvad menetlustoimingu protokollides kajastatud

asjaoludega, võib kohus nentida, et ristküsitlusel ütlusi andnud isik on sündmuse kohta

järjepidevalt samasisulisi selgitusi andnud. Kuivõrd riimuvate tõendite kogum suurendas

kajastatava asjaolu tõenäosust, tuleb kohtukolleegiumil nõustuda maakohtuga, et kannatanu

ütlustes vastuolusid, et teda kägistati, ei ole.

6(11)

14.5 Ühtlasi ei nõustu kohtukolleegium kaitsjaga selles, et eluliselt ei ole usutav, et kannatanu

ei mäleta, millest räägiti enne füüsilist konflikti, sest kannatanu ütluste kohaselt toimus

sõnavahetus eelnevalt 30 minutit. Kannatanu ei ole andnud ütlusi, et sõnavahetus kestis

täpselt 30 minutit vaid on öelnud, et ta ei mäleta ja see võis olla umbkaudu 15 või 30 minutit.

Selle ajavahemiku sisse jäi suhtlus ja ka vägivalla tarvitamine (kohtumenetluse kd I, tl 48

pöördel). See, et kannatanu ei mäleta täpselt kogu vestluse sisu, ei ole asjaolu, mis viitaks

sellele, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et

kannatanu on tegelikkuses selgitanud lühidalt, milles sõnavahetus seisnes (vt kohtumenetluse

kd I, tl 39, 47). Seega ka sel põhjustel ei ole alust nõustuda kaitsjaga, et kannatanu ütlused ei

ole usaldusväärsed.

15. Kaitsja seisukoht, et maakohus ei ole arvestanud kaitsja poolt toodud versiooniga

juhtunust on ainetu. Maakohus on kaitsja versioonile andnud põhjaliku ja ammendava vastuse

(kohtutoimik kd I, tl 119-121).

Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava ütlustega

osaliselt, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest.

Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava ütlusi osaliselt

usaldusväärseks ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate

asjaolude kohta kannatanu ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Pavel

Karsakovi poolt antud erinevatest ütlustest (kohtutoimik kd I, tl 119 pöördel-120). Maakohus

on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning

maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud

tõenditega, s.h kannatanu ütlustega ning teinud seda veatult. Seega ei ole asjakohased

apellandi etteheited maakohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi

ja esitatud versiooni. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna

ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi.

15.1 Maakohtuga tuleb nõustuda, et süüdistatava ütlused, kuidas konflikt füüsiliseks muutus

ja mis täpselt veokikabiinis toimus on ebausaldusväärsed ning süüdistatav on andnud ütlusi,

mis välistavad teineteist. Süüdistatav on algselt kaitsjale kinnitanud, et sisenes kabiini sisse

ning kannatanu istus magamisvoodil (kohtutoimik kd I, tl 66), kuid hiljem selgitas, et seisis

trepil teisel või kolmandal astmel ning ajal, mil tunnetas kannatanu käitumisest ohtu, tahtis

siseneda, et ei kukuks (kohtutoimik kd I, tl 66 pöördel). Seega sisenedes juba kabiini ei olnud

süüdistataval kuidagi võimalik karta trepilt kukkumist või vastupidi, kui süüdistatav seisis

trepil ei olnud kuidagi võimalik kannatanul süüdistatavat tõugata olles ise alles

magamisvoodilt tõusnud. Kaitsja versioon, et kannatanu võttis prillid peast ja hakkas

süüdistatavale lähenema, tehes haaramisliigutuse on ainetu. Asjaolu, et kannatanul on peale

tema suhtes süüdistatava poolt kasutatud füüsilist vägivalda prillid ees, ei tõenda versiooni, et

kannatanu võttis prillid enne eest, kui lähenes süüdistatavale. Seejuures haaramisliigutuse

tegemist süüdistatav ei kinnita. Nii on süüdistatav kaitsjale vaid märkinud, et teab, kus autos

võivad olla mingid esemed (lusikas, kastrul või nuga) (kohtutoimik kd I, tl 66 pöördel), kuid

nendest ütlustest ei tulene, et kannatanu tegi haaramisliigutuse mingi eseme järgi. Hiljem küll

süüdistatav märgib prokurörile, et kannatanu tegi haaramisliigutuse (kohtutoimik kd I, tl 70),

kuid ei oska öelda, mis käega, milles liigutus seisnes ja mis eseme järgi kannatanu väidetavalt

haaras. Seega jäävad süüdistatava sellised väited tagajärjetuks.

15.2 Ühtlasi on ainetu ka kaitsja poolt toodu, et kannatanu rõivaste kahjustamine kinnitab

süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Süüdistatav selgitas, et võib olla ta tõukas kannatanut,

lükkas tagasi (kohtutoimik kd I, tl 70), kuid ei ole andnud ütlusi, et ta oleks haaranud

kannatanu kampsunist ja teda lükanud. Seejuures ei nähtu mingit rebendit kampsunil, millele

7(11)

viitas kaitsja (vt tõendite kd I, tl 31), sest tegemist on kandiga õmblusega, mis on eri värvi (vt

nt tõendite kd I, tl 4). Ka ei oleks selline versioon eluliselt võimalik, et mingi väidetav rebend

saab tekkida lükkamise käigus, sest siis pidanuks süüdistatav küll kannatanut lükkama, kuid

hoidma samaaegselt kramplikult kampsunist kinni. See aga omakorda näitab seda, et

süüdistatav ei soovinud tegelikkuses kannatanust lahti lasta või teda endast eemale tõugata.

16. Kohtupraktika kohaselt, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus)

õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt

olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis

ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri. Teiseks peab rünne olema

õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva

normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse

õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe

tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei

ole vastuolus õiguskorraga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 12).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid versiooni, et

süüdistatav Pavel Karsakov oli hädakaitseseisundis. Maakohus on otsuses sellele küsimusele

ammendavalt ja põhistatult vastanud (kohtutoimik kd I, tl 120 pöördel) ning kohtukolleegium

nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma.

Kohtukolleegiumil tuleb vaid märkida, et igat ärritunud seisundit või liigutust või verbaalset

tööalast vaidlust ei saa võtta kui rünnakut ning see ei too kohe kaasa hädakaitseseisundit.

16.1 Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et isegi kui lugeda süüdistatava ütlused

usaldusväärseks osas, mis puudutab prillide ära panekut ja tõusmist, ei ole see nn

„objektiivsete kõrvalseisjate“ arusaamast tulenevalt vaadeldav ründena. Ka ei ole kannatanu

T.U poolt süüdistatava Pavel Karsakovi suhtes öeldud väljendid käsitatavad ründena

süüdistatava aule kui õigushüvele, mille kaitseks võis olla Pavel Karsakovil õigus kasutada

hädakaitset. Süüdistatav on kinnitanud kaitsjale, et omavahelises sõneluses öeldud sõnad ei

olnud solvavad (kohtutoimik kd I, tl 66 pöördel). Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et isegi

kui kannatanu öeldud sõnad oleksid olnud solvavad, ei saa sellise olukorra hindamisel jätta

tähelepanuta seda, et süüdistatavale suunatud rünne ei vastanud ühelegi süüteokoosseisule,

mistõttu oleks sellises olukorras olnud süüdistatava hädakaitseõigus ründe väheolulisuse tõttu

piiratud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 19).

Kolleegium nõustub maakohtu argumentidega, et ei ole tuvastatav hädakaitseseisund ning

apellatsioonis puuduvad argumendid, mis maakohtu sellist järeldust kummutaks. Kuna

kaitseseisundit ei tuvastanud ka kohtukolleegium, siis ei ole ka hädakaitset kui õigustavat

asjaolu, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks hakata analüüsima kaitsetegevust.

17. Kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis hindamata, kas tegemist võib olla

eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31 lg 1).

Kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja ei osutanud KarS

§ 31 lg 1 sättele. Kuivõrd kaitsja viitas KarS § 31 lg 1 sättele esmakordselt alles

apellatsioonis, siis hindab kolleegium, kas süüdistatav Pavel Karsakov kujutas endale

ekslikult ette, et kannatanu T.U asub teda ründama.

17.1 KarS § 31 lg 1 reguleerib olukorda, kus isik arvab ekslikult, et viibib hädakaitse

seisundis (näilik hädakaitse) ning peab oma tegu selles olukorras lubatavaks. Seega teo

õigusvastasuse võib välistada KarS § 31 lg 1 järgi ka eksimus teo õigusvastasust välistavas

asjaolus. KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik

seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.

8(11)

KarS § 31 lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik

hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil.

17.2 Kaitsja esitab omapoolse versiooni toimunust, jõudes järeldusele, et süüdistatava

käitumises võib esineda õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes. Selline

apellandi järeldus ei vasta aga maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Maakohus

on põhjalikult analüüsinud objektiivset olukorda, kannatanu käitumist, millega

kohtukolleegium nõustub. Kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada Pavel

Karsakovi puhul eksimust KarS § 31 lg 1 esimese lause tähenduses ning kohtukolleegium

saab kahtlusteta asuda seisukohale, et süüdistatav ei tegutsenud näiliku hädakaitse seisundis.

Puuduvad igasugused tõendid, et T.U mingistki käitumisest oleks süüdistatav Pavel Karsakov

võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on ründega tema kehalisele

puutumatusele. Sellist käitumisakti, mis viitaks ründele kannatanu poolt süüdistatava suhtes ei

kinnita ükski tõend. Seega ei saa rääkida eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS §

31 lg 1 tähenduses. Kohtukolleegium leiab üheselt, et mingite esemete, sh väidetava noa

olemasolu veoautos, ei andnud süüdistatavale põhjust tõlgendada kannatanu mingit liigutust

(püsti tõusmist ja liikumist) ähvardusena ning see ei anna mingilgi moel alust järelduseks, et

järgneb relvastatud rünnak süüdistatava kehalisel puutumatusele või elule, millele süüdistatav

võis reageerida sellise vägivallaga. Sellist käitumisakti, mis viitaks relvaga või muu esemega

ründele kannatanu poolt süüdistatava suhtes ei kinnita ükski tõend peale süüdistatava enda

ütluste, mille maakohus ebausaldusväärseks tunnistas.

18. Kaitsja on leidnud sedagi, et tegemist oli kannatanu poolse provokatsiooniga.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kannatanu on oma varasema käitumisega ründe

provotseerinud ning käivitanud sündmuste ahela, millega kaasnesid talle endale kahjulikud

tagajärjed. Käsiloleval juhul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et peksmisele eelnes

kannatanu vägivaldne või solvav tegu. Sellistele tõendite olemasolule ei ole ka kaitsja

apellatsioonikaebuses viidanud, seega on tegemist pelgalt kaitsja arvamusega. Sellele ei viita

ka kannatanu tööst keeldumine, sest kannatanu ei nõustunud tööle asumisega puhkeaja

nõudeid rikkuvalt. Asjaolu, et kannatanul olid tööandjaga olnud eelnevad erimeelsused

tööülesannete täitmisel, ei saa pidada provokatsiooniks. See tuleneb üheselt tunnistaja RI

ütlustes, kes selgitas, et tegemist oli argipäevaste probleemidega ja neid probleeme tuleb ette

kõigi autojuhtidega. Pelgalt see, et kannatanul on olnud eelnevalt tööalaseid konflikte

logistikutega, sh süüdistatava Pavel Karsakoviga, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist

oli kannatanu poolse provokatsiooniga. Pigem tuleb nõustuda maakohtuga (kohtutoimik kd I,

tl 120 pöördel), et kannatanu keeldumine tööd teha ärritas süüdistatavat sedavõrd, et

süüdistatav asus kannatanut kägistama ning seejärel lõi rusikaga ja põlvega kannatanut näkku.

See aga näitab tegelikkuses süüdistatava kesist probleemilahendamise oskust. Kokkuvõtvalt ei

ole võimalik asuda seisukohale, et käsiloleva konfliktolukorra tekkel ja kujunemisel oleks

kaalukas roll kannatanul.

18.1 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et maakohus ei hinnanud tunnistaja RI ütlusi

kogumis ja jättis osad ütlused tähelepanuta, mis iseloomustavad kannatanut konfliktse

inimesena. Millised konkreetsed tunnistaja ütlused maakohus hindamata jättis, seda kaitsja

apellatsioonis ei märgi. Apellatsioonis esitatud sellesisulist väidet ei ole seostatud tunnistaja

ütlustega, sh ei ole viidatud kohtuistungi protokolli konkreetsele leheküljele, mistõttu ei ole

apellatsioon selles osas jälgitav ja jääb ebamääraseks. Kolleegiumil ei ole võimalik pimesi

arvata, milliseid konkreetseid tunnistaja RI ütlusi kaitsja silmas peab, mistõttu jääb kaitsja

väide tagajärjetuks.

9(11)

19. Kokkuvõtvalt tuleb kohtukolleegiumil märkida, et apellatsioonis esitatud kaitseversioonid

ei ole tõendamist leidnud ning käsilolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka KarS

§ 121 subjektiivset ja objektiivset koosseisu ning need põhjendused on maakohtu otsuses

piisavad. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Pavel Karsakovi

käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 1 järgi.

20. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele

mõistetavat rahalist karistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei

tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse

tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks.

20.1 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid

asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud. Kuna kohtukolleegium ei tuvastanud süüdistatava

suhtes õigusvastast rünnet kannatanu poolt, pole võimalik sedastada hädakaitse piiride

ületamist süüdistatava poolt. Seetõttu pole põhjust arvestada ka karistust kergendava

asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 sätet.

21. Õiguslikult asjakohatu on kaitsja väide, et mittevaralise kahju peaks välja mõistma

tööandjalt ja Pavel Karsakovilt solidaarselt, sest selleks puudub seaduslik alus. Esiteks ei ole

Pavel Karsakovi tööandja AS C kaasatud kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. Teiseks,

kuivõrd tsiviilhagis on nõude adressaadina märgitud süüdistatav Pavel Karsakov ehk

tsiviilhagi on konkreetselt esitatud süüdistatava Pavel Karsakovi vastu, siis ei saanud

maakohus ega saa ka ringkonnakohus teha otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.

Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 27).

21.1 Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et kannatanu ei ole taotlenud mittevaralise kahju

hüvitamist summas 25000 eurot vaid on palunud kohtul mõista välja mittevaraline kahju

kohtu äranägemisel (kohtutoimik kd I, tl 83). Seejuures oli töölepingu erakorraline

ülesütlemine töötaja poolt TLS § 91 lg 2 p 1, 3 alusel põhjusel, et tööandja esindaja

vägivallatses töötajaga ning see andis aluse nõuda TLS § 100 lg 4 alusel ülesütlemise hüvitist.

TLS § 100 lg 4 teine lause sätestab üheselt, et hüvitisele ei kohaldata võlaõigusseaduse 7.

peatükis sätestatut. Seega ei ole töövaidluskomisjon lahendanud mittevaralise kahju nõuet

võlaõigusseaduse 7. peatüki sätete alusel. Seevastu maakohus on tuginenud mittevaralise

kahju hüvitise suuruse nõude kaalumisel võlaõigusseaduse 7. peatüki sätetele.

21.2 Mingeid muid argumente kaitsja apellatsioonis esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud.

Maakohus on arvestanud varalise ning mittevaralise kahju hüvitamise määramisel

asjakohaseid kriteeriume ning kolleegium nõustub maakohtu kaalutlustega hüvitiste suuruse

kindlaks määramisel.

22. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

Pavel Karaskovi kaitsja Vladimir Sadekov esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada

süüdistatavale 2379 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis

1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon

esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ja kaitsja

apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

10(11)

23. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium

Harju Maakohtu 30. augusti 2024. a otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

11(11)