3-24-741/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

29.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-741

Haldusasi

G.M-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

28.02.2024 otsuse nr 15.3-3.2/135-1 ja 19.03.2024

lahkumisettekirjutuse nr 1052277625 tühistamiseks

ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata

tema elamisloa taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.10.2024 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja G.M , esindaja Fränk Valdmann

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja I.B

Menetluse alus ringkonnakohtus

G.M-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse G.M-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.10.2024 määruse

resolutsiooni p 1 peale.

2. Jätta G.M-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.10.2024

määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jordaania Hašimiidi Kuningriigi kodanik G.M (sündinud xx.xx.xxxx Jordaanias)

(kaebaja) omas tähtajalist elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks perioodil

06.03.2019‒30.11.2022 ning tähtajalist elamisluba töötamiseks kehtivusega 20.10.2022‒

01.06.2027.

2. Kaebaja esitas 09.05.2023 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse

(VMS) § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks.

3. Kaebaja tähtajalise elamisloa töötamiseks tunnistas PPA 20.02.2024 kehtetuks VMS §

135 lg 2 p 1 alusel.

3-24-741

4. PPA keeldus 28.02.2024 otsusega nr 15.3-3.2/135-1 kaebajale VMS § 123 p 2 ning § 124

lg 1 p-de 1, 5 ja 6 alusel tähtajalise elamisloa andmisest.

5. Kaebaja esitas 11.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.02.2024 otsuse

tühistamiseks ja PPA kohustamiseks tema tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi vaatama

(haldusasi nr 3-24-741).

6. PPA kohustas kaebajat 19.03.2024 ettekirjutusega nr 1052277625 väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seadu (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel Eesti

Vabariigist lahkuma 14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 02.04.2024 (sundtäidetav alates

03.04.2024), ning kohaldas tema suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu pikkusega 3 aastat.

7. Kaebaja esitas 19.03.2024 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse PPA

19.03.2024 ettekirjutuse peatamiseks ja selle sundtäitmise keelamiseks kuni haldusasja nr 3-

24-741 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

Kaebajal elab Eestis alaealine tütar, kellega ta on lähedane. Kaebaja elab Eestis pereelu.

Kaebaja väljasaatmine riivab intensiivselt nii tema enda kui ka tema pereliikmete põhiõigust

perekonna- ja eraelu puutumatusele. Esialgne õiguskaitse annaks kaebajale võimaluse oma

õigusi kõige paremini kaitsta.

8. Kaebaja esitas 01.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 19.03.2024 ettekirjutuse

tühistamiseks (haldusasi nr 3-24-975).

9. Tallinna Halduskohus liitis 02.04.2024 määrusega haldusasjad nr 3-24-741 ja 3-24-975

ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-24-741 (resolutsiooni p 2) ning keelas PPA-l

19.03.2024 ettekirjutuse täitmise kuni haldusasja nr 3-24-741 kohtumenetluse lõpuni

(resolutsiooni p 6).

Kui kaebaja on Eestist välja saadetud ning tema suhtes on kohaldatud ka sissesõidukeeldu, ei

oleks tal võimalik halduskohtumenetlusest osa võtta ja kohtuistungil osaleda.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.04.2024 määrusega PPA määruskaebuse rahuldamata

ja Tallinna Halduskohtu 02.04.2024 määruse resolutsiooni p 6 muutmata.

11. PPA esitas 26.09.2024 halduskohtule taotluse 02.04.2024 kohtumääruse resolutsiooni

p-ga 6 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks.

Kaebajal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ehkki kohus selgitas kaebajale

02.04.2024 määruses, et tal puudub õigus Eestis töötada, siis asus kaebaja vaatamata sellele

tööle. Selle eest karistati kaebajat väärteo korras. Selle asemel, et lahkuda Eestist oma

koduriiki, kus kaebajale kui kodanikule on tagatud kõik eluks vajalikud teenused, on kaebaja

asunud Eestis seadust rikkuma. Riigi huvides ei ole võimaldada ebaseaduslikult riigis viibival

välismaalasel Eestis viibida, kes lisaks sellele ei pea kinni Eestis kehtivast õiguskorrast.

Kaebajal on kaks kehtivat väärteokaristust ning mõlema puhul on täitmata trahvi tasumise

kohustus. Kaebaja viibimine Eestis ei ole vajalik kohtumenetluse huvides.

Kaebaja väärkohtles oma abikaasat, kes lahkus selle tagajärjel koos lapsega turvakodusse.

Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja ja tütre vaheline suhtlus on otsuse tegemise seisuga

2(5)

3-24-741

katkenud ning kaebaja esitas avalduse suhtlemiskorra määramiseks ainult selleks, et vältida

lahkumisettekirjutuse sundtäitmist.

12. Kaebaja palus vastuses jätta PPA 26.09.2024 taotluse rahuldamata.

Asjaolud ei ole muutunud ning kaebajal esineb jätkuvalt esialgse õiguskaitse vajadus

vähemalt kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kaebus ei ole ilmselgelt

perspektiivitu. Esialgne õiguskaitse annab jätkuvalt kaebajale võimaluse oma õigusi kõige

paremini kaitsta ning kaebajal on jätkuvalt soov oma Eestis viibimine seadustada. PPA poolt

välja toodud õigusrikkumised on kõik seotud kaebaja Eestis ebaseaduslikult viibimisega.

Esialgse õiguskaitse kohaldamine riivaks kaebaja põhiõigust ning tekitaks pöördumatut kahju

suhtlusele lapsega. Kaebaja viibimine Eestis on vajalik seoses tsiviilasjaga nr 2-24-578.

13. Tallinna Halduskohus jättis 30.10.2024 otsusega kaebaja kaebuse haldusasjas nr 3-24-741

rahuldamata.

14. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.10.2024 määrusega PPA 26.09.2024 taotluse ning

tühistas alates 01.12.2024 Tallinna Halduskohtu 02.04.2024 määruse resolutsiooni p-ga 6

kohaldatud esialgse õiguskaitse.

Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ei ole tungiv. Kaebaja pole näidanud, millised

pöördumatud tagajärjed esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel tekivad. Kaebaja suhted

lapsega on katkenud ning laps keeldub isaga suhtlemast. Lapsega on võimalik suhelda ka

sidevahendite kaudu. Kaebaja pole näidanud, et teise riiki elama asumisega kaasneksid

märkimisväärsed rahalised raskused.

Avalikes huvides on, et ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased lahkuksid kodumaale

ning ei töötaks Eestis ebaseaduslikult. Kaebajal ei ole lubatud Eestis töötada, kuid see asjaolu

ei heidutanud kaebajat uut õigusrikkumist toime panemast. Kaebaja ei austa Eesti õiguskorda.

Päritoluriigis on kaebajal võimalik asuda tööle ning seeläbi osaleda rahaliselt ka lapse

kasvatamises. Samuti on kaebajal päritoluriigis elades võimalik videokonverentsi vahendusel

osaleda kohtuistungil. Asjaolude muutumisel (lapsega suhete paranemine) on kaebajal õigus

taotleda sissesõidukeelu muutmist. Kaebuse olematud eduväljavaated ning avalik huvi, et

isikud ebaseaduslikult Eestis ei viibiks ning siin tööd ei teeks, kaaluvad üles kaebaja soovi

jääda kohtumenetluse lõpuni Eestisse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

15. Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse ning uue määrusega

jätta PPA 26.09.2024 taotlus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.04.2024 määruse

resolutsiooni p-ga 6 kohaldatud esialgne õiguskaitse jõusse.

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel tekivad kaebajale pöördumatud tagajärjed.

Kaebajal elab Eestis 9-aastane tütar, kellega suhtlus katkeks väljasaatmisel jäädavalt või

vähemalt määramata ajaks ning see tooks kaasa lapse võõrdumise oma isast. Täita ei oleks

võimalik tsiviilasja nr 2-24-5786 raames pandud kohustusi, mis tooks kaasa isa ja lapse

vahelise suhtlemiskorra kindlaks määramata jätmise. Kaebajal ei oleks võimalik oma õigusi

edasises halduskohtumenetluses tõhusalt kaitsta.

Kaebaja suhe lapsega ei ole katkenud, vaid see on ajutiselt peatunud ema tegevuse tõttu.

Kaebaja vägivaldse käitumise kohta puuduvad tõendid.

3(5)

3-24-741

Tõele ei vasta halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei ole olnud aktiivne hooldusõiguse vaidluse

tingimusi täitma. Esiteks ei ole praegusel juhul tegemist hooldusõiguse vaidlusega, vaid isa ja

lapse vahelise suhtlemiskorra kindlaksmääramise vaidlusega. Määruskaebuse esitaja on

astunud samme ja võtnud tarvitusele kõik seadusega lubatud meetmed, et taastada suhted oma

tütrega. Kaebaja on registreerinud ennast „Hoolivad isad“ programmi. Nõustaja Q leidis

kohtumise põhjal, et määruskaebuse esitajal ei ole vihajuhtimise koolitust vaja. Lisaks soovib

kaebaja kohtuda lastekaitsespetsialistiga. Eestist lahkumisel ei ole kaebajal võimalik oma

õigusi kõnealuses tsiviilkohtumenetluses kaitsta. Lapsega sidevahendite kaudu suhtlemine on

takistatud ema tegevuse tõttu.

Halduskohus on leidnud, et kaebaja ei ole näidanud, et teise riiki elama asumisega kaasneksid

talle märkimisväärsed raskused rahalisel toimetulekul. Kaebaja ei ole oma esialgse

õiguskaitse vajadust nende kohtu poolt nimetatud asjaoludega põhjendanud.

Kaebaja kaebus ei ole perspektiivitu ning ta soovib kohtuotsuse vaidlustada ning menetluses

isiklikult osaleda. Iisraeli ja Hamasi konflikti tõttu võib olla raskendatud ka internetikasutus

ning suhtlus sidevahendite teel välismaailmaga. Kaebaja väljasaatmise keelamine

kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi ning tagab kaebaja õiguste

tõhusa kaitse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning see vastab nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

17. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks

enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava

hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Vajaduse korral tuleb esialgset

õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt

Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate

lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu

27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seejuures

kaebusel väga heade eduväljavaadete olemasolu, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks

iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt

Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8).

18. Kaebaja esitatud väidetest pole võimalik järeldada seda, et esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmisel saaksid kaebaja õigused pöördumatult kahjustatud.

19. Kaebaja soov osaleda oma kohtuasja juures ei ole praeguses asjas piisavalt kaalukas

argument, et kohaldada esialgset õiguskaitset. Halduskohus toob määruses õigesti esile, et

kaebajal on kohtuistungil võimalik osaleda videokonverentsi vahendusel. Kaebajal on

õigusteadmistega esindaja, kes tagab kaebaja parimate huvide kaitse. Lisaks pidas kaebaja

vajalikuks vaadata haldusasi halduskohtus läbi kirjalikus menetluses. Kuigi

internetiühendusega seotud probleemide esinemist ei saa välistada (need võivad esineda ka

Eestis), on kaebaja sellekohased põhjendused üksnes hüpoteetilised. Istungist videosilla

4(5)

3-24-741

vahendusel osavõtmisel ja seletuste andmisel ei pruugiks kohtul küll olla võimalik tajuda

kõiki nüansse, mida saaks tajuda siis, kui seletuste andja viibib isiklikult kohtusaalis, kuid

praeguses vaidluses ei nähtu selliseid asjaolusid, mille puhul oleks ilmselgelt vajalik

kaebajaga vahetult suhelda ja jälgida nt tema reaktsioone ka vastaspoole sõnavõtule. Lisaks

on kaebajal võimalik vajaduse korral taotleda kohtuistungil osalemise eesmärgil Eestisse

saabumiseks sissesõidukeelu muutmist.

20. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei halveneks kaebaja suhe lapsega senisega võrreldes

pöördumatult. Kaebajal elab Eestis alaealine laps. Halduskohus on määruses põhejndanud, et

kaebaja suhted lapsega on katkenud ning laps keeldub kaebajaga suhtlemast. Kaebaja on

esitanud Harju Maakohtule avalduse lapsega suhtlemiskorra määramiseks ning

menetlusosaliste ärakuulamiseks toimus 30.04.2024 kohtuistung (tsiviilasi nr 2-24-5786).

Kaebaja on saanud 30.04.2024 toimunud istungil isiklikult osaleda. Harju Maakohtu

01.08.2024 määrusega tehti kaebajale ettekirjutus ja kohustati teda osalema

sotsiaalprogrammis „Hoolivad isad“, pöörduma Tallinna Linnavalitsus poole programmis

osalemise aja kokkuleppimiseks ning peatati tsiviilasja menetlus ettekirjutuse täitmise ajaks,

kuid mitte kauemaks kui 01.02.2025. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 19.08.2024

maakohule, et kaebaja ei olnud 19.08.2024 seisuga lapse heaolu spetsialistiga ühendust

võtnud ega sotsiaalhoolekandelise abi taotlust esitanud. Halduskohus on seega õigesti leidnud,

et kaebaja ei ole kohtu seatud tingimuste täitmisel aktiivne olnud. Tsiviilasja materjalidest

järeldub, et hetkel on kaebaja laps väljendanud oma kindlat seisukohta, et ta isaga suhelda ei

soovi. Laps on enda sõnul näinud kõrvalt, et isa on olnud lapse ema vastu vägivaldne, samuti

on lapse väitel isa ka teda löönud ja tema peale karjunud (dtl 240-241). Kaebajal on võimalus

suhelda lapsega sidevahendite abil ja osaleda lapsega suhtlemisekorra määramise vaidluses

esindaja vahendusel.

21. Kaebaja on viibinud Eestis alates 2019. aastast tähtajaliste elamislubade alusel. Seega ei

saanud kaebajal tekkida õigustaud ootust selles, et ta saab oma Eestis viibimist seaduslikul

alusel jätkata ka pärast tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist või töötamiseks antud

elamisloa kehtetuks tunnistamist. Tegemist on riigis ajutise viibimise alusega ja isikud peavad

oma elu korraldamisel nimetatud asjaolu arvesse võtma (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

30.01.2024 määrus asjas nr 3-24-138, p 13).

22. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebus ei oma sellist perspektiivi, et

kohaldada esialgset õiguskaitset. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub praegusel

juhul üles lahkumisettekirjutuse täitmisega kaasneva riive kaebaja õigustele. Halduskohus on

02.04.2024 määruses selgitanud, et kaebajal ei ole lubatud Eestis töötada, kuid see selgitus ja

ka pooleliolev kohtumenetlus pole kaebajat mõjutanud õiguskuulekalt käituma (vt

karistusregistri väljavõte dtl 222). Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebajale

kaasnev õiguslik tagajärg ei ole pöördumatu. Kaebuse rahuldamise korral väljastatakse

kaebajale elamisluba ning tal on õigus Eesti Vabariiki naasta. Kaebaja on olnud PPA

keelduvast otsusest teadlik alates 28.02.2024 ning tal on olnud piisavalt aega, et teha

lahkumisettekirjutuse täitmiseks vajalikud ettevalmistused.

23. Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni p 1

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)