3-22-721/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-721

Haldusasi

M.U. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. novembri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.U. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant M.U.

esindaja D.U.

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. novembri 2023.

a otsus muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. detsember 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Häirekeskusele esitati 18. veebruaril 2022 kell 23.50 teade öörahu rikkumise kohta kaebaja

elukoha aadressil. Häirekeskusele laekus 19. veebruaril 2022 kell 00.06 samalt helistajalt kõne,

milles ta teatas, et samas korteris oli kuulda pudelite kolinat ja kukkumist ning helistaja arvates

kukkus meesterahvas maha. Helistaja palus kontrollida ega meesterahvas pole kukkumise

tagajärjel saanud viga. Väljakutsele reageeris Tartu politseijaoskonna patrull, kes jõudis kohale

19. veebruaril 2022 kell 00.27. Politseinikud sisenesid kaebaja korterisse ning toimetasid kaebaja

kainenema.

2. Kaebaja esitas 28. märtsil 2022 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille

lõplikuks nõudeks jäi tuvastada Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse õigusvastasus kaebaja

kodust kainenema toimetamisel.

Kaebuse kohaselt sisenesid politseinikud kaebaja korterisse ja äratasid ta üles. Kaebaja oli teki all

riieteta, kuid talle ei võimaldatud privaatsust riiete selga panemiseks. Kui kaebaja oli saanud püksid

jalga, hakkasid politseinikud kaebaja kallal vägivallatsema, käsi väänama, kaebajale suruti põlvega

kaelale, tema käed pandi raudu ning kaebaja tiriti palja ülakehaga ja paljajalu politseiautosse.

Politseiametnike vormikaamerad ei olnud sisse lülitatud.

Kaebaja ei rikkunud kellegi öörahu, oma kodus alkoholi tarbimine ei ole keelatud.

Üks politseiametnikest teadis, et kaebaja vanemad elavad sama maja teises trepikojas. Juhul, kui

politseiametnikud tõepoolest alkoholijoobes isiku turvalisuse pärast muret tundsid, poleks olnud

raske koputada vanemate korteri uksele ja sellest teada anda.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et politsei reageeris väljakutsele avaliku korra tagamise eesmärgil. Kaebaja

korteri uks oli praokil ja oli näha, et korteris on asjad põrandal laiali ning köögilaud lõhutud,

hõikamisele ja koputamisele keegi ei vastanud. Politseiametnikel tekkis kahtlus, et korteris oleva

isiku elu võib olla ohus ning nad sisenesid korterisse.

Kaebaja oli politseile tuttav, tema käitumismuster on teada. Seetõttu oli politseiametnikel

põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib olla ohtlik endale või teistele tulenevalt oma terviseseisundist.

Lisaks oli kahtlus, et kaebaja on saanud kukkumisel viga.

Kaebaja lamas voodis ja kõnetamisele ei reageerinud ning polnud aru saada, kas ta hingab.

Raputamise peale üles ärganud ja mõne aja pärast toibunud kaebaja koordinatsioon oli oluliselt

häiritud, tema silma pupillid olid väga suured ning pilk ekslev. Sellest tekkis politseinikel kahtlus,

et kaebaja võib olla narkojoobes. Kaebaja ise eitas narkootilise aine tarvitamist, keeldus koostööst,

muutus agressiivseks ning hakkas ebatsensuursete sõnadega politseinikke solvama.

Kaebaja toimetati kainenema, kuna ta oli oma agressiivse käitumisega ohtlik nii iseendale kui

teistele isikutele. Seejuures arvestati kaebaja elukohas avanenud vaatepilti, kus mööbel oli lõhutud

ja esemed segi paisatud, kaebaja käitumist ning seda, et ta ei suutnud rahuneda kogu politseiga

suhtlemise aja jooksul.

Kaebaja suhtes kohaldati kainenemisele toimetamisel vahetut sundi põhjusel, et oli vägivalla oht

teise isiku suhtes.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 15. novembri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus sedastas, et 18. veebruaril 2022 kella 23.50 paiku teavitati Häirekeskust sellest, et

kaebaja elukohas karjutakse (sh karjuti kõne tegemise ajal), vahepeal oli kosta kõva muusikat ning

helistaja sõnul võis korteris olla tarvitatud narkootikume. Sama helistaja tegi Häirekeskusesse kõne

ka 15 minutit hiljem teatades, et kaebaja korterist oli kuulda, et seal olev mees kukkus maha ning

maha kukkusid ka pudelid. Helistaja palus kontrollida ega mees viga ei ole saanud.

6. PPA selgitusel ei olnud trepikotta sisenedes kuulda müra ega karjumist. Kuna kaebaja korteri

uks oli praokil, siis oli näha, et korteris on asjad põrandal laiali ning köögilaud lõhutud.

Hõikamisele ja koputamisele keegi ei vastanud. Seega sisenesid politseiametnikud kaebaja

korterisse kontrollimaks kahtlust, et korteris viibinud kaebaja võis olla ohtlik endale ning polnud

välistatud, et ka teistele isikutele, samuti kontrollimaks kaebaja terviseseisundit. Järelikult oli

tegemist vahetu kõrgendatud ohuga korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 5 mõistes.

Politseiametnikel oli KorS § 50 lg 1 p-st 1 ja KorS § 50 lg-st 4 tulenevalt õigus siseneda ilma

kaebaja nõusoleku ja teadmiseta kaebaja eluruumi.

Ühestki õigusaktist ei tulene politseiteenistujatele kohustust toimingute teostamisel kasutada

vormikaamerat.

7. Olukorras, kus politseinikel tekkis kahtlus kaebaja tervise osas, oli põhjendatud kaebaja üles

äratamine ning kaebaja seisundist tulenevalt anda korraldus politseisõiduki juurde tulemiseks, et

kontrollida võimaliku narkojoobe olemasolu. Kaebaja oluliselt häiritud koordinatsioon,

suurenenud pupillid ja ekslev pilk andis politseinikele kinnitust varasemalt tekkinud kahtlusele

narkojoobe olemasolu kohta. On üheselt mõistetav, et politseinikud soovisid kaebaja suhtes

narko kiirtesti teostada õigusrikkumise väljaselgitamiseks.

8. Kaebaja võis tunda end ebamugavalt, kuid arvestada tuleb seda, et kaebaja põhjustas kaudselt

oma tegevusega, olukorra, kus tal tuli taluda teatavaid ebamugavusi ja piiranguid.

Naispolitseiniku juuresolek võis olla vajalik julgeoleku tagamiseks, arvestades kaebaja

varasemat käitumismustrit. Kokkuvõttes ei toiminud vastustaja õigusvastaselt.

9. Kaebaja toimetati kainenema KorS § 42 lg 1 alusel. Kuna protokollis on märgitud joobele

viitavad tunnused, võib mõista, et kaebaja kainenema viimise aluseks oli mh KorS § 42 lg 2.

Vastavalt KorS § 42 lg-le 1 võib politsei joobeseisundis täisealise isiku toimetada kainenema

politsei arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või

teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Oluline oht on KorS § 5 lg 3 järgi oht isiku

tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või KorS § 5 lg-s 4 nimetamata

kuriteo toimepanemise oht.

Et politseinike seletustes kajastub, et kaebaja oli oma agressiivse käitumisega ohtlik nii iseendale

kui teistele isikutele, ning kaebaja ei olnud suuteline järgima indikaatorvahendi kasutamise

protseduuri, oli kaebaja kainenemisele toimetamine õigustatud. Polnud välistatud, et kaebaja võis

oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega seada ohtu nii ennast kui ka teisi. Kuna kaebaja puhul

oli tegemist täiskasvanud isikuga, polnud PPA-l kohustust anda kaebaja üle samas majas elanud

kaebaja vanematele (vt KorS § 42 lg 11).

10. Politseinike seletuste järgi muutus kaebaja käitumine järjest agressiivsemaks, ta keeldus

korraldust täitmast ning püüdis haardest vabaneda, mistõttu kasutati tema suhtes vahetut sundi,

sh käeraudu. KorS § 79 lg 1 p-st 1 tuleneb politsei õigus kasutada isiku suhtes käeraudu, kui on

alust arvata, et isik võib osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu. Vahetu sunni

kohaldamine ehk füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine oli nendel asjaoludel lubatav (KorS §

76 lg 1). Lisaks nähtub, et PPA hoiatas kaebajat, et kui ta ei rahune ja koostööd ei tee, siis

võidakse tema suhtes kasutada vahetut sundi (KorS § 78 lg 1).

11. Kaebaja väide paljajalu olemise kohta on paljasõnaline ning selle tõele vastavust ei kinnita

ükski haldus- ega kohtumenetluses kogutud tõend. Kuivõrd kaebaja suhtes kohaldati vahetut

sundi, sh käeraudu, on ilmne, miks ei olnud politseiametnikel võimalik kaebajale selga aidata

jopet, vaid see võeti kaebaja jaoks kaasa. Lisaks ei saa tähelepanuta jätta, et kaebajale võimaldati

esmalt ennast ise riidesse panna, et välja politseisõiduki juurde minna, kuid selle asemel hakkas

kaebaja politseinike suhtes agressiivselt käituma.

12. Kokkuvõttes oli PPA tegevus kaebaja korteris ja kaebaja kainenema toimetamisel

õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohtadega ja põhjendustega, mis puudutavad vaidlusalusel ajal

kaebaja korteris toimunut. Kohus jättis õigusvastaselt korraldamata kohtuistungi asja

läbivaatamiseks ning tõlgendas asjaolusid ühekülgselt.

Ühelt poolt on neli politseiametnikku, kes kõik kokkulepitult saavad rääkida ühte juttu, kirjeldada

toimunut kokkulepitult ühte moodi ja teiselt poolt kaebaja üksi. Kohus ei ole analüüsinud, miks

ühelgi politseinikul ei olnud vormikaamera sisse lülitatud. Kaebaja esitas kaebuse olukorras, kus ta

ei olnud teadlik, et politseiametnikel vormikaamerate salvestised puuduvad. Kui kaebaja oleks ise

eksinud, käitunud agressiivselt ja teades, et vormikaamerad näitavad korteris toimunut, ei oleks ta

läinud politseiametnike tegevuse peale kaebust esitama.

Väide, et PPA ametnikud tundsid muret korteris viibiva isiku tervisliku seisundi pärast, ei saa

vastata tõele. Kukkumisel on sagedaseks tagajärjeks põrutus, mida ei ole visuaalsel vaatlusel

tuvastatav. Põrutuse teeb kindlaks meditsiiniasutus. Ometi toimetati kaebaja oma kodust, kus ei

toimunud mingit korrarikkumist, Tartu Vanglasse kainenema. Kui PPA oli veendunud, et isik elab,

nähtavaid vigastusi ei ole, siis oleks pidanud PPA isiku rahule jätma.

Vaidlus ei ole selle üle, et kaebaja oli tarvitanud alkoholi. Kuid ta tegi seda oma kodus ja see ei ole

keelatud ega saanud põhjustada kõrgendatud ohtu. PPA-l ei ole õigust siseneda korrakaitseseadusele

viidates inimese eluruumidesse, selleks, et kellegi kahtluse alusel teha oletusi narkojoobe kohta.

Tugevalt joobes isiku käitumine ei pruugigi olla väga adekvaatne ning politseiametnike kirjeldused,

et “oli segaduses”, “ei saanud aru, mis toimub” vastavad ilmselt tõele. Kui keskmises või tugevas

alkoholijoobes isik peale alkoholi tarbimist magama jääb ning teda kohe peale unne “kukkumist”

üles raputada, siis ei saa kuidagi eeldada, et isik segadusse ei satuks.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele PPA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

16. Kaebaja hinnangul ei taganud halduskohus talle võimalust asja lahendamiseks õiglases

kohtumenetluses. Eelkõige heidab kaebaja halduskohtule ette kohtuistungi korraldamata jätmist

ning vastustaja ametnike vormikaamerate salvestiste puudumise arvestamata jätmist tõendite

hindamisel.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud halduskohus kaebaja õigust õigele ja õiglasele

õigusemõistmisele. Kaebajale oli tagatud võimalus esitada oma seisukoht vaidlustatud tegevuse

tegelike asjaolude ning vastustaja tegevuse õigusliku aluse nõude täidetuse kohta, samuti esitada

tõendeid oma väidete kinnituseks või osutada selliste tõendite kogumise võimalusele. Seda

võimalust on kaebaja ka kasutanud.

18. Kaebaja taotles halduskohtult tunnistaja T. E. ülekuulamist. Sama taotluse esitas kaebaja ka

apellatsioonkaebuses. Vaidlust ei ole selles, et tunnistaja viibis kaebaja korteris intsidendile

eelnenud õhtul, kuid oli politsei saabumise ajaks lahkunud. Seega saanuks tunnistaja anda ütlusi

selle kohta, mida tunnistaja ja kaebaja tegid koos intsidendile eelnenud õhtul. Tunnistajal ei ole

aga teadmisi selle kohta, millistel asjaoludel vastustaja ametnikud sisenesid kaebaja korterisse,

kuidas nad seal käitusid ja kaebaja suhtes vahetut sundi rakendasid ega sedagi, milline oli

kaebaja enda käitumine või väljanägemine intsidendi ajal. Halduskohus juhtis 14. septembri

2023. a määruses kaebaja tähelepanu sellele, et tunnistaja ei saa anda ütlusi asja lahendamisel

oluliste asjaolude kohta, kuna ta ei viibinud sündmuste juures. Kuid ka ringkonnakohtule

esitatud apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja selgitanud, miks on tunnistaja ülekuulamine selle

vaatamata siiski vajalik asja õigeks lahendamiseks. Olukorras, kus kaebaja ise tunnistab alkoholi

tarvitamist enne intsidenti ning sellest tingitud joovet, ei näe ringkonnakohus, et tunnistaja

ütlused võiks anda täiendavat teavet asja lahendamiseks.

Halduskohus ei rahuldanud ka kaebaja taotlust politseiautode GPS väljavõtete väljanõudmiseks,

selgitades, et asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid, et tuvastada, millal saabus politseipatrull

kaebaja korterisse ja millal tehti teine telefonikõne Häirekeskusesse. Ka sellele halduskohtu

seisukohale ei ole kaebaja sisuliselt vastu vaielnud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, millal vastustaja

ametnikud jõudsid kaebaja korterisse või millal tehti teine kõne Häirekeskusse. Liiati ei sõltu

vastustaja toimingute õiguspärasus sellest, kui kiiresti nad kõnele reageerisid või millal täpselt

kohale jõudsid.

19. Kaebaja ei väida, et tema seiskohtade kinnitamiseks oleks vajalik koguda veel tõendeid või,

et üldse oleks mõni tõend, mille kogumine oleks võimalik. On mõistetav, et olukorras, kus

kaebaja hinnangul ta ei käitunud intsidendi ajal agressiivselt ega osutanud vastustaja ametnikele

vastupanu, soovib kaebaja, et asjas oleks võimalik tõendina uurida politseiametnike

vormikaamerate salvestusi. Ringkonnakohus ei jaga aga kaebaja arusaama, et salvestiste

puudumisest tuleks järeldada seda, et vastustaja ametnikud oma seletustes (dtl 86-89)

kirjeldaksid sündmuste käiku ebaõigesti. Seda seisukohta ei muudaks asjaolu, kui vastustaja

ametnikud oleks vormikaameraid kasutamata jättes kaldunud kõrvale PPA siseaktis ette nähtud

käitumisjuhistest. Ka sellel juhul tulnuks halduskohtul asjas kogutud tõenditele tuginedes ikkagi

hinnata, millises osas on poolte väited sündmuste kohta tõendatud. Kaebaja ise möönab, et ta oli

tugevas joobes ning vastustaja ametnike poolt unest äratamise järel ka segaduses.

Ringkonnakohtu hinnangul on nendel asjaoludel tõenäoline, et kaebaja ei mäleta intsidendi kõiki

asjaolusid, s.h enda käitumise agressiivsust, allumatust vastustaja ametnike korraldustele ega

verbaalseid rünnakuid ametnike vastu. Oluliselt väiksem on tõenäosus, et neli politseiametnikku

leppisid kokku kaebaja suhtes vahetu sunni kohaldamises ja tema kainenemisele toimetamises

nendeks toiminguteks õigusliku aluse puudumisele vaatamata ja hiljem esitasid ka kokkulepitud

selgituse sündmuste käigu kohta. Igal juhul peaks esinema selge põhjus vastustaja ametnike

seletuste usaldusvääruses kahtlemiseks. Selline põhjus ei ole ringkonnakohtule äratuntav.

Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks politseiametnike tunnistajatena ülekuulamist, mis viitab sellele, et

kaebaja hinnangul ei ole põhjust arvata, et suuliste ütluste andmisel ilmneks lahkhelid ametnike

seletustes. Seega tugines halduskohus põhjendatult politseiametnike kirjalikele seletustele ja pidas

neid usaldusväärseks.

20. Eeltoodu asjaoludel leidis halduskohus põhjendatult, et asja lahendamiseks olulised asjaolud

on võimalik välja selgitada ka kirjalikus menetluses. Kaebaja on kohtumenetluses olnud aktiivne

oma õiguste kaitsmisel ning näidanud oma tegevusega, et kirjalik suhtlus kohtuga ei takista

õiguste kaitseks vajalike taotluste, kaebuste ja seisukohtade esitamist. Ringkonnakohtule esitatud

apellatsioonkaebus kinnitab samuti, et kaebajal ei ole halduskohtus toimunud kohtumenetluse

osas etteheiteid selliste menetluslike minetuste kohta, mis võinuks viia asjas teistsuguse

lahendini.

21. Kaebajaga ei saa nõustuda selleski, nagu oleks halduskohus tõendeid hinnates valesti

tuvastanud intsidendi asjaolud ning ekslikult leidnud, et vastustajal oli õiguslik alus kaebaja

korterisse sisenemiseks, kaebaja suhtes vahetu sunni rakendamiseks ja kaebaja kainenemisele

toimetamiseks.

22. Vastustaja ametnike seletuste kohaselt tegi kaebajaga samas majas elav isik 18. veebruari

2022 viimastel ja 19. veebruari 2022 esimestel minutitel Häirekeskusesse kaks kõnet, millest

esimeses kaebas kaebaja korterist kostva karjumise ja valju muusika üle ning teises, et kaebaja

korterist oli kuulda inimese ja pudelite kukkumist. Politseinike saabumisel ei olnud kortermajas

kuulda müra ega karjumist, kuid kaebaja korteri uks oli praokil ja näha oli, et korteris on asjad

põrandal laiali ning köögilaud lõhutud.

23. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et selles olukorras oli vastustaja ametnikel

alust järeldada kõrgendatud ohu esinemist ja seega siseneda kaebaja korterisse kõrgendatud ohu

tõrjumiseks vaatamata sellele, et tegemist oli öise ajaga (KorS § 51 lg 3). Kõrgendatud oht on

muu hulgas oht isiku elule (KorS § 5 lg 4). Ohtu kaebaja elule võis järeldada asjaoludest

kogumis. Kaebaja oli ca pool tundi enne vastustaja ametnike saabumist olnud joobele viitavalt

aktiivne ja lärmakas, sellele oli järgnenud kaebaja kukkumine, kaebaja korteri uks ei olnud

suletud, näha oli korratuse ja vägivalla märke ning korterist koputamisele ega hõikamisele ei

vastatud. Need asjaolud osutavad võimalusele, et kaebaja oli saanud vigastuse, mis oli

katkestanud tema tegevuse ega võimaldanud ametnikele vastata. Seda hinnangut ei muuda

asjaolu, et ametnikud leidsid kaebaja voodist selili asendis, kusjuures otseseid vigastusi ei olnud

märgata. Nagu vastustaja ametnikud selgitasid, ei vastanud kaebaja endiselt ning koheselt ei

olnud aru saada, kas ta hingab. Oht kaebaja elule võis tuleneda ka joobeseisundist enesest.

Kaebaja äratamise järel aga ilmnesid kaebaja käitumises ja olekus tunnused, mis on omased ka

narkootilise aine joobele. Täpsemalt ei tajunud kaebaja ümbrust ega vastanud küsimustele. Mõne

aja jooksul pärast ärkamist kaebaja küll mõnevõrra toibus, kuid ta ei saanud jätkuvalt küsimustest

aru, kaebaja pupillid olid suurenenud ning koordinatsioon tugevalt häiritud. Ringkonnakohus

nõustub, et seega esines õiguslik alus (KorS § 37 lg 1) kaebaja allutamiseks narkootilise aine joobe

tuvastamisele. Narkootilise aine joobe tuvastamine oli oluline võimaliku süüteo toimepanemise

tuvastamiseks, kuna narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg

1 järgi on narkootilise aine tarvitamine karistatav. Samuti võib narkootilise aine joobes isiku elu ja

tervis olla ohus ning joobe mõjul võib isiku käitumine olla ettearvamatu ja ennast või teisi isikuid

ohustav.

24. Kaebaja väitel ongi tavaline, et alkoholijoobes isik on vahetult pärast äratamist segaduses.

Samas ilmneb ametnike seletustest, et kaebajale anti võimalus virgumiseks, kuid ka seejärel

esinesid kaebajal narkootilise aine joobele viitavad tunnused. Koordinatsioonihäired,

desorienteeritus olukorras, võimetus küsimustest aru saada ja neile vastata ning pupillide

suurenemine ei ole seega seletatav ainuüksi sellega, et kaebaja äratati ja ta oli seetõttu segaduses.

25. Narkootilise aine joobe tunnused ühes sellega, et kaebaja ei allunud ametnike korraldustele,

osutas füüsilist vastupanu ning keeldus koostööst ka pärast seda, kui teda hoiatati vahetu sunni

kasutamise eest on piisavad, et anda õiguslik alus kaebaja suhtes vahetu sunni, s.h käeraudade

kohaldamiseks. Halduskohus selgitas põhjendatult, et vahetu sunni kasutamist KorS § 79 lg 1 p

1, § 78 lg 1 ja § 76 lg 1 järgi õigustas see, et ametnikega suheldes kaebaja ei rahunenud, ei olnud

nõus tegema politseinikega koostööd, tema käitumine muutus järjest agressiivsemaks, ta hakkas

kätega vehkima, püüdis politseinike haardest vabaneda, ning muud vähem koormavad meetmed

puudusid.

26. Kaebaja on seadnud kahtluse alla vastustaja versiooni sündmuste kulu kohta, väites, et ta ei

käitunud agressiivselt ega andnud põhjust vahetu sunni kohaldamiseks. Ringkonnakohus ei pea

kaebaja seisukohta põhjendatuks. Esmalt on kaebaja agressiivsust ja koostööst keeldumist

kinnitanud mitu ametnikku. Ringkonnakohus ei näe alust eeldada, et ametnikud oleks

omavahelisel kokkuleppel kaebaja käitumist valesti kirjeldanud. Ka kaebaja ei ole suutnud välja

tuua, miks ametnikud võinuks soovida allutada kaebaja narkootilise aine joobe tuvastamisele ja

kohaldada tema suhtes vahetut sundi selleks seadusest tulenevat alust omamata. Teiseks ei

selgita kaebaja väited, miks pidanuks vastustaja ametnikud kaebaja suhtes vahetut sundi

kohaldama, juhul kui kaebaja käitunuks rahulikult, ta teinuks vastustaja ametnikega koostööd ja

allunuks korraldusele minna ametnikega kaasa politseisõiduki juurde narkootilise aine

tuvastamiseks kiirtestiga. Seega on eluliselt usutav ametnike seletustes esitatud sündmuste

kirjeldus. Kaebaja poolt koostööst keeldumine nähtub ilmekalt sellestki, et kaebaja ei pannud

ennast majast väljumiseks riidesse, kuigi tegemist oli talvise ajaga. Seega ei olnud kaebaja

valmis alluma joobe tuvastamise toimingutele ning tema tegevuses väljendus allumatus ametnike

korraldustele.

27. Vaidlust ei ole selles, et ametnikud rakendasid seejärel kaebaja suhtes vahetut sundi tema

politseisõidukisse toimetamiseks. Kaebaja heidab ette, et ta viidi välja paljajalu ja palja

ülakehaga. Halduskohus tuvastas, et tegelikkuses nähtub tõenditest, et ametnikud panid kaebajale

jalanõud jalga. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja väitnud, et halduskohus oleks selle asjaolu

tuvastamisel eksinud. Riietumisest oli kaebaja seejuures ise keeldunud. Pärast käeraudade

panemist ei olnud ülakeha katmine enam võimalik ei eest kinnitatava ega üle pea käiva

riideesemega. Ametnike seletustest ilmneb, et kaebajale võeti kaasa jope. Selle asetamine

kaebajale võis aga olla takistatud nii käeraudade kasutamise tõttu kui ka põhjusel, et

konvoeerimisel avaldas kaebaja füüsilist vastupanu ja üritas peaga lüüa ühte politseinikest. Selles

olukorras ei saa jahedast välisõhust tingitud ebamugavust pidada kaebaja õigusi rikkuvaks, sest

selle ebamugavuse põhjuseks oli eelkõige kaebaja enda käitumine. Lisaks ei ole kaebaja väitnud,

et riietuse puudumine oleks toonud kaasa mõne vähegi püsiva tagajärje tema tervislikule

seisundile.

28. Ringkonnakohus mõistab olukorda selliselt, et politseisõidukisse viimise järel ei olnud

kaebaja võimeline ega ka soovinud alluda joobe tuvastamisele indikaatorvahendiga. Seega esines

õiguslik alus kaebaja Tartu Vanglasse kainenema toimetamiseks vastavalt KorS § 42 lg-tele 1 ja

2. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu olnuks kaebaja kainenemisele toimetamine lubamatu, sest politsei

saabumisel kaebaja viibis oma kodus, magas, ei häirinud kellegi öörahu ega ohustanud oma

tegevusega ennast ega kedagi teist. Kaebaja kainenemisele toimetamise otsuse õiguspärasust tuleb

hinnata selle tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 p 2). Kaebaja kainenemisele toimetamise

ajaks oli kaebaja konvoeeritud politseisõidukisse joobe tuvastamise eesmärgil. Seega ei viibinud

kaebaja enam kodus. Oluline on aga eelkõige see, et kaebaja oli ärkvel ning ametnikega suheldes

tema käitumine oli muutunud agressiivseks, ta oli kasutanud ametnike suhtes ebatsensuurseid

väljendeid ning neid ähvardanud. Samuti oli kaebaja keeldunud allumast ametnike korraldustele

ning üritanud neid ka füüsiliselt rünnata isegi pärast käeraudade paigutamist. Mööda ei saa vaadata

sellestki, et endiselt oli kõrvaldamata kahtlus selles, et kaebajal on narkootilise aine joove.

Kokkuvõttes oli piisavalt alust arvata, et kaebaja järelevalveta jätmise korral ohustab ta enda või

teiste isikute tervist või isegi elu. Kuna kaebaja ei rahunenud ametnikega suhtlemise ajal, siis saab

pidada piisavalt tõenäoliseks, et korterisse järelevalveta jätmise järel ei oleks kaebaja uinunud, vaid

jätkanuks varasemat tegevust ühes öörahu rikkumisega ning agressiivse hoiaku tõttu ohustanuks

igaüht, kes üritanuks kaebaja tegevust lõpetada. Seetõttu ei saa järeldada, et kaebajast lähtunuks oht

ainuüksi temale endale ning KorS § 42 lg 3 kohaselt tulnuks ta toimetada tema elukohta. Samuti ei

olnud võimalik anda kaebajat tema vanemate hoole alla, kuna sellise võimaluse näeb KorS § 42 lg

11 ette üksnes alaealise suhtes.

29. Kaebaja heidab vastustajale ette veel seda, et kaebajale ei võimaldatud privaatsust isegi

pükste jalga panemiseks. Kaebajal on õigus nõuda, et teda koheldaks inimväärikust austavalt

(KorS § 9 lg 2).

Praegusel juhul ei ole kaebaja väärikuse alandamine tuvastatav. Nagu halduskohus osutas, siis kuigi

kaebaja korteris viibisid ka vastassoost ametnikud, oli kaebajal võimalik varjata end riietudes

tekiga. Samuti ei ole selge, kas kaebaja üldse palus võimaldada riietumiseks enam privaatsust.

Nimelt ilmneb kaebaja selgitusest (dt 37), et tema väitel kohe, kui ta oli saanud püksid jalga, hakati

tema kallal vägivallatsema, pandi käed raudu ja tiriti politseiauto kongi. Kaebaja oli endast väljas,

kohutavas segaduses, sest ei pidanud seda isegi mitte reaalsuseks.

Kaebaja kirjeldus lahkneb ametnike seletustest nähtuvast oluliselt, kuna ametnikud vestlesid

kaebajaga enne politseisõidukisse toimetamist mõnda aega ja kaebaja vähemalt osaliselt vastas

ametnikele, ärritudes seejuures ühe enam. Politseiametnikud saabusid kaebaja elukohta kell 00:27,

kaebaja kainenemisele toimetamise protokoll on koostatud kell 01:07 (dt 25), seega 40 minutit

hiljem. Vastavalt ei saanud sündmused toimuda sedavõrd lühikese aja jooksul nagu kaebaja oma

seletuses väidab. Kaebaja enda selgitus osutab, et ta ei mäleta sündmust kuigivõrd. See omakorda

seab kahtluse alla ka kaebaja väite, et ta mäletab, et palus riietumiseks privaatsust või, et

vastussoost ametnikud sellisele palvele reageerimata jätsid. Nendel asjaoludel ei ole tuvastatav, et

vastustaja tegevus oleks rikkunud kaebaja õigust inimväärikusele.

30. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse

rahuldamata, sest vastustaja tegevus kaebaja elukohta sisenemisel, kaebaja suhtes vahetu sunni

rakendamisel ja kaebaja kainenemisele toimetamisel oli õiguspärane.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

32. Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete

kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)