2-24-104705/12 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2024, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-104705

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi S.M-i (S.M) vastu põhivõla

812 euro 24 sendi, intressi, viivise, haldustasu ja

sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

1236 eurot 35 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: S.M (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista S.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja

seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg 645 eurot 71 senti.

3. Mõista S.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuva põhivõla osamakse 52 eurot 14 senti alates 16. detsembrist 2024.

4. Mõista S.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (697 eurolt 85

sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

5. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 114 euro 53 sendi ulatuses.

Jätta täielikult rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ intressinõue (64 eurot 09 senti),

laenuhaldustasu nõue (6 eurot), sissenõudmiskulude nõue (40 eurot) sissenõutavaks

muutunud viivise nõue (111 eurot 77 senti) ja edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset

määra ületavas osas.

6. Jätta menetluskuludest 67% S.M-i ja 33% Aktiva Finance Group OÜ kanda.

7. Mõista S.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 442

eurot 20 senti.

8. Mõista S.M-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (442 eurolt 20 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

9. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kostjale toimetada otsus kätte kohtuotsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 2. veebruaril 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse S.M-ilt (kostjalt) 1062 euro 57 sendi saamiseks. Kuivõrd

makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, andis Pärnu

Maakohus nõude Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 17. aprillil 2024 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõla 812 eurot 24 senti, intressi 64 eurot 09 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 111 eurot 77 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ja haldustasu 6 eurot, samuti

viivise põhivõlalt alates 18. aprillist 2024 kuni põhinõude täitmiseni määras 24,9% aastas.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 22.

detsembril 2022 laenulepingu nr L477233, mille alusel sai kostja 1000 euro suurust laenu.

Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel. Kuivõrd kostja ei täitnud oma kohustusi,

saatis esialgne võlausaldaja kostjale 30. augustil 2023 laenulepingu ülesütlemise hoiatuse,

milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 28. septembril 2023 üles.

Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 22. detsembril 2022 sõlmitud laenulepingust nr L477233 (dtl 45 – 50; maksegraafik

dtl 51; väikelaenukindlustusega seotud kulude tasumise kokkulepe dtl 52 – 55; Euroopa

Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo dtl 56 – 58). Lepingu alusel sai kostja 1000 euro suurust

laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel (dtl 51).

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul

kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui

kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

8. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 37,07% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (22.

detsembril 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr seega

45,93%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

10. Hageja on hagiavalduse p-s 1.5 selgitanud, et krediidianalüüsi käigus kontrollis esialgne

võlausaldaja kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist (MTA).

Kohus on 14. augusti 2024 kohtunõudes selgitanud, et hagis esitatud andmed ei võimalda

kohtul kontrollida, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingu

sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole jälgitav, kuidas esialgne võlausaldaja jõudis positiivse

otsuseni. Kohus palus hagejal selgitada, kuidas on praegusel juhul järgitud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (sh tuua välja konkreetsed asjaolud).

Samas selgitas kohus ka seda, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis

laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes

laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka

muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt

nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Ka siis,

kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri

andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte.

Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed

oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2023 otsus

tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2). Seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel

seoses laenusumma suurusega (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2022 määrus

tsiviilasjas nr 2-21-142768, p 11).

Vastusena kohtunõudele on hageja 25. septembri 2024 menetlusdokumendis selgitanud, et

kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja taotluses

esitatud teavet ning tegi päringu MTA-le.

11. Kohus saab hageja vastusest kohtunõudele aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole

kostjalt nõudnud ka konto väljavõtteid. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja

(tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtule

on esitatud krediidivõimelisuse hindamine (dtl 64 – 73), mis suures osas ei ole loetav (vt selle lk

3 jj). Hageja on sellesse dokumenti ja 25. septembri 2024 menetlusdokumenti kopeerinud MTA

väljavõtte, kuid sellest ei selgu, kelle kohta see väljavõte on tehtud. Kohtu hinnangul ei ole

tegemist tõendiga. Ka siis, kui kohus saaks lähtuda esialgse võlausaldaja kindlaks tehtud

sissetulekust (keskmiselt 1347 eurot kuus), ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks teinud kostja

kohustusi. Esialgne võlausaldaja on lähtunud kostja enda esitatud andmetest ning lugenud

väljaminekuteks 335 eurot.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

13. Hageja on 25. septembri 2024 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus

kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja on märkinud, et sellises olukorras tuleb kostjal tagastada lepingu alusel

saadud 697 eurot 85 senti (1000 – 302,15). Kostja pidi laenu tagastama maksegraafiku alusel.

Kostja on tasunud 302 eurot 15 senti ning seega oli kostja osaliselt viivituses alates 9.

osamaksest (15. septembri 2023 makse). Järelikult ei olnud kostja viivituses

kolme järjestikkuse osamaksega (15. juuni 2023, 15. juuli 2023 ja 15. augusti 2023

osamaksetega) ning seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu

ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.

14. Kohtuotsuse tegemise ajaks on kostja viivituses osaliselt alates 9. osamaksest (15.

septembril 2023) ning täielikult viivituses alates 10. osamaksest (15. oktoobril 2023) kuni 23.

osamakseni (15. novembril 2024). Sissenõutavaks muutunud põhivõlg on seega 645 eurot 71

senti ning viimase ehk 24. osamakse (52 eurot 14 senti) tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud

(selleks on 15. detsember 2024).

TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või

ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda

pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõla 645 eurot 71 senti ja TsMS § 369 alusel tulevikus

sissenõutavaks muutuva põhivõla osamakse 52 eurot 14 senti alates 16. detsembrist 2024.

15. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik

tasu laenu kasutamise eest. Lepingu kohaselt on intressimääraks 24,9% aastas. VÕS § 4034 lg-st

7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole kohtule uut

intressiarvestust esitanud. Eelneva tõttu jätab kohus hageja intressinõude rahuldamata.

16. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

17. Lepingu kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga (24,90% aastas). VÕS § 4034 lg 7

järgi kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Ka hageja ise on arvestanud

25. septembri 2024 menetlusdokumendis viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

(s.o seadusjärgses määras).

Kohus on eelnevalt leidnud, et kohtuotsuse tegemise ajaks (29. novembriks 2024) on

sissenõutavaks muutunud põhivõlg 645 eurot 71 senti ja põhivõla osamakse 52 eurot 14 senti

muutub sissenõutavaks alates 16. detsembrist 2024. Hageja palub 25. septembri 2024

menetlusdokumendis mõista kostjalt enda kasuks välja viivis põhivõlalt (697 eurot 85 senti)

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Kuigi kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole põhivõlgnevus veel täies ulatuses

sissenõutavaks muutunud, on see eelduslikult sissenõutavaks muutunud kohtuotsuse jõustumise

hetkeks (otsus saab kõige varasemalt jõustuda 30. detsembril 2024). Seega peab kohus

põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (697 eurolt 85 sendilt) alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

18. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

Hageja nõuab kostjalt 40 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 1132 lg 2 p 2

sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot.

Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda

sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude

hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus-

või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist

iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest

summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult

juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe

tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 1132

lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus

jätab selle nõude rahuldamata.

19. Hageja nõuab kostjalt ka laenuhaldustasu (6 eurot). Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7).

Kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on

krediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu,

lepingu hooldustasu). Eelneva tõttu ei saa hageja nõuda kostjalt laenuhaldustasu.

20. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõla 645 eurot 71 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

põhivõla osamakse 52 eurot 14 senti alates 16. detsembrist 2024. Lisaks mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (697 eurolt 85 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab

rahuldamata hageja põhinõude 114 euro 53 sendi ulatuses (812,24 – 697,71). Kohus jätab

täielikult rahuldamata hageja intressinõude (64 eurot 09 senti), laenuhaldustasu nõude (6 eurot),

sissenõudmiskulude nõude (40 eurot) ja sissenõutavaks muutunud viivise nõude (111 eurot 77

senti). Kohus jätab rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset määra ületavas

osas.

21. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 1034 eurot 10 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 697 eurot 85 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

67% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 67% kostja ja 33% hageja kanda.

22. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja 807 eurot (riigilõiv 280 eurot,

maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 507 eurot). Kostja ei ole

menetluskulude nimekirja esitanud.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS

§ 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.

23. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 507 eurot (3 h x

169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja

ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda

mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks

tunnitasuks 120 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu (3 h) on kohtu hinnangul

põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 360 eurot (3 x 120).

25. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 660 eurot (280 + 20 + 360). Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista menetluskulud 442 eurot 20 senti (660 x 0,67). Vastavalt hageja

taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (442 eurolt 20

sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

26. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras,

mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu,

ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg

1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1

sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2020

määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja 20. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p

9.2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik