3-24-2488/3 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

29.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2488

Haldusasi

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse

Naiskloostri kaebus Riigikogu 06.05.2024 avaldusega

„Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa

Föderatsiooni

sõjalist

agressiooni

toetavaks

institutsiooniks“ tekitatud õigusvastaste tagajärgede

kõrvaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik,

esindajad v.adv Steven-Hristo Evestus ja v.adv Artur

Knjazev

Menetluse alus ringkonnakohtus

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse

Naiskloostri määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri

määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määruse peale.

2. Jätta kaebaja taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

3. Jätta Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri määruskaebus

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikogu tegi 06.05.2024 avalduse „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa

Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“.

3-24-2488

Riigikogu peab vastuvõetamatuks Moskva patriarhaadi kui institutsiooni tegevust Venemaa

Föderatsiooni Ukraina vastase agressiooni õigustamisel ja toetamisel. Sellest lähtuvalt peab

Riigikogu vajalikuks kuulutada Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist

agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu kutsub üles kõiki riike ja rahvusvahelist

kogukonda tõkestama Moskva patriarhaadi vaenulikku mõjutustegevust. Ühtlasi rõhutas

Riigikogu, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni

toetavaks institutsiooniks puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte

õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Õigeusu ühendused ja kogudused peaksid ka ise

hindama vaenulikust mõjutustegevusest tulenevat ohtu avalikule korrale ja oma liikmetele

ning astuma vajalikke samme Moskva patriarhaadiga sidemete katkestamiseks. Eesti

Vabariigis peab säilima põhiseaduslik õigus usuvabadusele, arvestades kõikide siin elavate

inimeste õigusi ja vabadusi.

2. Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster (edaspidi ka kaebaja)

esitas 03.09.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse kohustada Riigikogu kõrvaldama

Riigikogu 06.05.2024 avaldusega „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa

Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“ (edaspidi Riigikogu avaldus)

tekitatud õigusvastaseid tagajärgi ning selleks kuulutama avalduses avalikkusele, et Riigikogu

avaldusega on ebaõigesti ja õigusvastaselt kuulutatud Moskva patriarhaat Venemaa

Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks osas, milles see hõlmab ega

välista Moskva Patriarhaadi ehk Vene Õigeusu Kiriku koosseisu kuuluvat Pühtitsa Jumalaema

Uinumise Stavropigiaalset Naiskloostrit ning Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne

Naisklooster ei ole Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni toetaja. Alternatiivselt taotleb

kaebaja, et kohus tuvastaks avalduse õigusvastasuse osas, milles see avaldus kuulutab

Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks Moskva Patriarhaadi,

kuid ei välista selle koosseisust Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalset Naiskloostrit.

Kaebaja ei ole kunagi ühtegi sõda ega Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetanud,

vaid on oma olemuselt sõjavastane, sügavalt kristlik ja täiesti apoliitiline. Riigikogu on

kuulutanud Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni toetajaks kogu Moskva Patriarhaadi

ehk Vene Õigeusu Kiriku ja selle kanoonilisse koosseisu kuuluva kaebaja. Riigikogul puudus

seaduslik alus kuulutamaks kaebajat agressiooni toetajaks. Riigikogu avaldus on vaenulik

kaebaja suhtes ning sellisena lubamatu. Riigikogu avaldus on kaebajat puudutavas osas

faktiliselt väär ja õigusvastane. Eksitav teave rikub kaebaja õigusi. Riigikogu avaldusega on

võimendatud ja õigustatud vaenulik suhtumine kaebaja suhtes, mis avaldub negatiivsetes

meediakajastustes. Siseministeerium on asunud survestama kaebajat katkestama sidemeid

Vene Õigeusu Kirikuga. Kindlustusandjad on keeldunud pakkumast kaebajale

kindlustamisteenuseid kloostri vara kindlustamiseks, mis on aga hädavajalik, et kaebaja saaks

lepingute järgi riigile kuuluvat kloostri vara kasutada. Kaebaja õiguste riive lõplik

tuvastamine sõltub sisulisest hinnangust Riigikogu avalduses toodud faktiväidetele ja

hinnangutele. Eeskätt on riivatud kaebaja õigust heale nimele. Samuti on riivatud kaebaja

õigust süütuse presumptsioonile ning esineb lubamatu sekkumine tema usuvabadusse.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 30.09.2024 määrusega kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg

1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

Põhiseaduse (PS) § 65 p 11 ja erialakirjanduse kohaselt on Riigikogu avaldused,

deklaratsioonid ja pöördumised Riigikogu poliitilist tahet väljendavad õiguslikult mittesiduva

iseloomuga aktid. Riigikogu avaldust tuleb lugeda riigi tegevuseks avalik-õiguslikus suhtes.

Nõustuda tuleb kaebajaga, et ükski seadus ei näe Riigikogu avalduse üle tekkinud vaidluse

lahendamiseks selgelt ette eraldi kohtulikku või kohtuvälist menetluskorda. Riigikogu avaldus

2(6)

3-24-2488

ei ole õigustloov akt ja selle suhtes ei ole võimalik algatada normikontrolli menetlust

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 2. peatüki tähenduses.

Avalduse puhul ei ole tegemist Riigikogu otsusega PSJKS § 16 mõistes. Eelnevale vaatamata

on halduskohtu pädevuse piiramine võimalik ka teistsuguse vaidlustusmenetluse puudumise

korral, kui vajadus sellise piirangu järele tuleneb vahetult mõnest põhiseaduse normist või

põhiseaduslikust väärtusest.

Avaldusega esinedes ei täida Riigikogu siiski avaliku halduse ülesannet ja sellist tegevust ei

saa käsitleda halduse teabetoiminguna. Avaldustega esinemine on PS § 65 p 11 kohaselt osa

Riigikogu kui seadusandliku võimuharu ülesannetest. Avalduste kaudu väljendab

seadusandja oma poliitilist tahet. Halduskohtu poolt Riigikogu avaldustes väljendatud

poliitiliste seisukohtade sisu kontrollimine oleks vastuolus nii võimude lahususe ja

tasakaalustatuse põhimõttega kui ka parlamentaarse demokraatia põhimõttega. Halduskohtud

ei teosta vahetut kontrolli parlamendi poolt tema põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmise

õiguspärasuse üle. Riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust poliitiliste avalduste eest

Riigikogus või selle organites. Riigikogu liikme õigusliku vastutuse puudumine (indemniteet)

hõlmab keeldu algatada parlamendiliikme vastu kriminaal, väärteo-, halduskohtu- või

tsiviilkohtumenetlust parlamendis tehtud poliitilise avalduse eest. Riigikogu poliitilise

avalduse kohtulik kontroll kahjustaks avalduse poolt hääletanud Riigikogu liikmete julgust

end vabalt parlamendis väljendada.

Kohustust võimaldada kaebajale tema soovitud viisil oma õiguste kaitseks halduskohtusse

pöördumist ei tulene ka Eesti Vabariigile siduvatest rahvusvahelistest kohustustest. Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 13 rakenduspraktika

kohaselt ei anna konventsioon isikule õigust tõhusale kaitsevahendile riigivõimu üldiste

poliitiliste seisukohtade vastu (nt Hatton jt vs. Ühendkuningriik 2003, § 138) ega võimalda

vaidlustada sellisele kaitsevahendile põhiseadusest tulenevaid piiranguid (nt Paksas vs. Leedu,

2011, § 114).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse ning saata asi

halduskohtule lahendamiseks.

Halduskohtu lähenemine võimaldab Riigikogul levitada mistahes sõnumeid adresseeritult

ükskõik millise inimese või inimgrupi vastu ilma, et kannatanud saaksid eksitavat

informatsiooni või ebasündsalt halvustavaid väljendeid vaidlustada, oma head nime või

süütuse presumptsiooni kaitsta.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et avaldusega esinedes väljendas Riigikogu poliitilist

tahet. Küsimus sellest, mida Riigikogu vaidlusaluse avaldusega väljendas, tuleb välja

selgitada tõendite hindamise käigus. Kohus ei saanud tõendeid hindamata asuda kaebuse

asjaoludest erinevale seisukohale, et Riigikogu väljendas üksnes poliitilist tahet, kuna kohus

peab eeldama menetlusse võtmise otsustamisel kaebuse faktiväidete õigsust (Riigikohtu

12.12.2017 määrus asjas nr 3-17-981, p 11). Poliitilist tahet on Riigikogu avalduses parimal

juhul vaid viimases lõigus. Ülejäänud Riigikogu avalduse tekst sisaldab peamiselt faktiväiteid

või väärtushinnanguid Moskva patriarhaadi ja sellega üheskoos kaebaja kohta, mida hilisem

Riigikogu vastus kaebaja teabenõudele sisuliselt kinnitab ja tõendab.

Riigikogu poliitiline vabadus on piiratud ja allub kohtulikule kontrollile, kui sellega on

riivatud isiku põhi- ja inimõiguseid. Riigikogu õiguslikku vastutust on kinnitanud Tallinna

3(6)

3-24-2488

Ringkonnakohus oma praktikas (09.04.2020 määrus asjas nr 3-19-2159, p-d 12 ja 13).

Seejuures on Tallinna Halduskohus käsitlenud Riigikogu ennast vastutajana (18.10.2021 otsus

asjas nr 3-21-1396).

Kaebaja ei vaidlusta Riigikogu õigust teha poliitilisi avaldusi. Kaebuse ese on Riigikogu poolt

ühiskonnale väljendatud väärad ja eksitavad faktilised seisukohad, mis omandavad Riigikogu

avaldusena suure kaalu ja autoriteedi, kuid mis kujundavad lubamatult konkreetse

vähemusgrupi vastu vaenulikke eelhoiakuid ja reaktsioone. Seega ei olnud tegemist üldise

poliitilise seisukoha esitamisega. Riigikogu avalduse üle teostatav kohtulik kontroll ei

vähenda Riigikogu liikme tegutsemisjulgust. Vähemusgrupi kohta antav Riigikogu hinnang

peab olema kooskõlas põhiseaduse, EIÕK ja isikute põhiõigustega.

Praegusel juhtumil on ühest inimgrupist lähtuvast ohust teavitatud ühiskonda ning praktikas

on sarnaseid hoiatusteateid käsitletud halduse teavitamistoiminguna. Kuigi seadusandliku

võimu ja haldusfunktsiooni eristamine võib olla keerukas, siis Riigikohtu praktika järgi

õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse

võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist.

Kohtumenetlus peab võimaldama kaitsta põhi- ja inimõigusi. Riigikogu on halvustava

avaldusega sekkunud kaebaja usuvabadusse ning EIK on korduvalt andnud kohtulikku kaitset

juhtumites, kus avaliku võimu organ on usulist ühendust halvustanud (vt kaebuse p-s 2.4

viidatud EIK 23.11.2021 otsus 37477/11 Centre of Societies for Krishna Consciousness in

Russia and Frolov v Russia, p-d 29 ja 38). Lisaks on kaebaja esile toonud ka süütuse

presumptsiooni rikkumist (kaebuse p 2.3), mis on samuti inimõiguste konventsioonist tulenev

õigus (EIÕK art 6 lg 2).

Riigikogu on lisaks avaldusele vastanud teabenõudele. Seega isegi juhul, kui kohus pidas

Riigikogu avaldust mittevaidlustatavaks, kuna Riigikogu polnud haldusorgan, siis vastates

kaebaja teabenõudele on Riigikogu täitnud kahtlemata haldusfunktsiooni. Seetõttu oleks

kohus pidanud võimaldama kaebajal oma kaebust muuta ega tohtinud seda tagastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning seda on võimalik menetleda. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

6. Kaebaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse

määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada.

Kaebaja on saanud tuua kaebuses ja määruskaebuses esile kõik asja lahendamisel tähtsust

omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik

analüüsida ka kirjalikus menetluses. Lisaks võimaldab kirjalik menetlus määruskaebuse

kiiremat lahendamist. Seetõttu jääb kaebaja taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

7. Kaebaja on leidnud, et Riigikogul puudus seaduslik alus kuulutada kaebajat agressiooni

toetajaks ja esitanud seetõttu kaebuse talle Riigikogu avaldusega tekitatud õigusvastaste

tagajärgede kõrvaldamiseks ja alternatiivselt Riigikogu avalduse osalise õigusvastasuse

tuvastamiseks.

4(6)

3-24-2488

8. Määruskaebusmenetluses on vaidluse all, kas Riigikogu avalduses Moskva Patriarhaadi

ehk Vene Õigeusu Kiriku ja seeläbi ka selle kanoonilisse koosseisu kuuluva kaebaja suhtes

võetud negatiivne hinnang on halduskohtus vaidlustatav.

9. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust

halduskohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega ning ei

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

10. Halduskohus on õiguspäraselt leidnud, et käesoleva vaidluse lahendamine ei kuulu

halduskohtu pädevusse.

11. Riigikogul on õigus avalduses väljendada hinnangut üldtähtsas poliitilises küsimuses

ilma, et ta peaks kohtuliku kontrolli kartuses kujundama oma arvamust isiku võimalikest

ootustest lähtudes. Riigikogu peab oma kohustuste täitmisel saama juhtida tähelepanu

probleemidele ja Riigikogu liikmel on õigus kaitsta valijate huve. Sellest tulenevalt on

paratamatu, et mõni isik võib Riigikogu avalduses esinevat hinnangut pidada häirivaks või

ebatäpseks. Riigikogu üle kohtuliku kontrolli puudumine (Riigikogu puutumatus) tagab

Riigikogule sõnavabaduse, mis on tõhusalt toimiva demokraatia oluline element. Halduskohtu

funktsioon ei ole Riigikogu poliitiliste avalduste korrektsust ja täpsust hinnates asendada

üldsuse seisukohti enda omadega. Riigikogu avalduses sisalduva hinnangu vaidlustamisel

tuleb kohtusse pöördumise õigust juriidiliste isikute puhul tõlgendada kitsendavalt. Juriidilise

isiku maine kaitse ei ole siiski sama kaaluga kui üksikisiku maine või õigused (EIK

11.01.2022 otsus Freitas Rangel v Portugal, p 53).

12. Halduskohus järeldas õigesti, et tulenevalt võimude lahususe põhimõttest ning

parlamendi põhiseaduslikust rollist ja Riigikogu liikmete indemniteedist ei ole üksikisikul

võimalik esitada halduskohtule nõudeid sellise avalduse õiguspärasuse kontrollimiseks, sh

ümberlükkamiseks või -sõnastamiseks, mille Riigikogu on teinud oma vahetult põhiseadusest

tuleneva baaspädevuse raames. Sellisel juhul ei ole olukord võrreldav haldusorgani

teabetoiminguga, kes avaldab isiku õigusi riivata võivat teavet seaduses sätestatud alustel

haldusfunktsiooni täitmiseks. Samale seisukohale on ringkonnakohus asunud ka varasemas

praktikas (Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-2487, p 7), mille

juurde jääb ringkonnakohus ka praeguses asjas.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhiseaduses ette nähtud võimude lahususe ja

kohtuliku kontrolli süsteemi arvestades põhjendatud, et halduskohus kontrolliks Riigikogu

põhiseadusest tuleneval pädevusel põhinevat tegevust ning teeks selle kohta Riigikohtu

põhiseadusest tulenevast pädevusest mööda minnes Riigikogule siduva kohtuotsuse. Muu

hulgas võib see kaasa tuua lahkneva kohtupraktika, mille vältimine on iseäranis oluline riigi

toimimise kohalt olulistes küsimustes. Halduskohtu pädevus ei hõlma selliste vaidluste

lahendamist, mis olemuslikult kuuluvad mõne teise kohtu võimkonda. Kui teist liiki

kohtumenetluses ei ole ette nähtud võimalust esitada isiku soovitavat nõuet, saab ta taotleda

tolles menetluses kaebuse esitamist piirava sätte põhiseaduslikkuse kontrolli, mitte aga esitada

nõuet halduskohtule (Riigikohtu 22.03.2013 määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 13; 10.03.2023

määrus asjas nr 3-22-500, p 13). HKMS § 4 lg-s 1 nimetatud teistsuguse menetluskorra

kohaldamiseks ei ole nõutav, et otsust saaks teistsuguses menetluses vaidlustada

halduskohtumenetlusega sarnasel viisil (Riigikohtu 10.06.2021 määrus asjas nr 3-21-231, p

11), seega ka täpselt samade nõuetega. PSJKS § 16 näeb ette õiguskaitsevahendi isikule, kelle

õigusi on rikutud Riigikogu otsusega. Riigikohus saab selle seaduse alusel esitatud kaebuse

lahendamisel otsustada, kas see norm hõlmab ka Riigikogu avaldusi ja võimaldab kaebaja

5(6)

3-24-2488

õiguste tõhusat kaitset ning kui ei, siis kas selline piirang on põhiseadusega kooskõlas (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-2487, p 8).

14. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu pädevusse kuulub Riigikogu tegevuse peale

esitatud kaebuse lahendamine üksnes siis, kui Riigikogu on täitnud mitte oma põhiseadusest

tulenevat põhifunktsiooni, vaid seadusest tulenevat halduslikku tugifunktsiooni (teabenõuded,

riigihanked, teenistusasjad, vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2020 määrus haldusasjas nr 3-

19-2159, p 12) või muid lihtseadusest tulenevaid ülesandeid, ning kui seadus ei näe sellise

vaidluse lahendamiseks ette teistsugust menetluskorda.

15. Ringkonnakohus märgib, et kui mõni haldusorgan peaks rakendama kaebaja suhtes

meetmeid või panema talle kohustusi, siis oleks tal võimalik vaidlustada sellist tegevust

halduskohtus (HKMS § 2 lg 1 ning § 4 lg 1). Kui kaebaja või tema juhtorgani liikme suhtes

peaks alustatama süüteomenetlust, millisele võimalusele on kaebuses viidatud, tagab

õiguskord isiku õiguste kaitse asjaomase süüteomenetluse raames. Haldusorgan ja tema

tegevust kontrolliv halduskohus ning süüteoasja menetleja peavad faktid tuvastama ning

õigusliku hinnangu andma iseseisvalt ja sõltumatult. Seega on kaebajal mõistlikud

alternatiivsed vahendid oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks.

16. Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)