3-22-1095/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1095

Haldusasi

R.N kaebus Transpordiameti 18. märtsi 2022. a otsuse

nr

11.3-1/22/10239-1

tühistamiseks

ja

Transpordiameti kohustamiseks registreerida sõiduk

liiklusregistris

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kaebaja) ‒ R.N

Apellandi esindaja – Elari Arjakas

Vastustaja – Transpordiamet

Vastustaja esindaja – SR

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.N apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale 02.06.2023 menetlusdokumendi lisa 1.

2. Rahuldada R.N apellatsioonkaebus, tühistada Tallinna Halduskohtu 24. aprilli

2023. a otsus ja teha asjas uus otsus.

3. Rahuldada kaebus ja tühistada Transpordiameti 18.03.2022 otsus nr 11.3-

1/22/10239-1 ja 14.04.2022 vaideotsus nr 1.2-2/22/7496-2.

4. Kohustada Transpordiametit uuesti läbi vaatama R.N 22.02.2022 taotlust

mootorsõiduki MINI COOPER (VIN-kood: WMWRC31020TB47093) liiklusregistris

registreerimiseks, arvestades käesoleva kohtuotsuse põhjendusi.

5. Jätta menetluskulud halduskohtus ja ringkonnakohtus vastustaja kanda. Mõista

Transpordiametilt R.N kasuks välja menetluskulud 4796 eurot ja 40 senti (riigilõivud

60 eurot ja õigusabikulud koos käibemaksuga 4736 eurot ja 40 senti).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. detsembril 2024. a

(HKMS § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-1095

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (müüja) müüs 28.01.2022 avalikul enampakkumisel

Soome registriasutuses registreeritud mootorsõiduki MINI COOPER (VIN-kood:

WMWRC31020TB47093). Sõiduki ostis enampakkumise hinnaga 348 eurot (sh käibemaks

58 eurot) R.N (kaebaja). 22.02.2022 esitas R.N sõiduki Transpordiametile (TA või

vastustaja) registreerimiseelsesse tehnonõuetele vastavuse kontrolli koos suulise taotlusega

sõiduki registreerimiseks liiklusregistris.

2. Transpordiamet jättis 18.03.2022 otsusega nr 11.3-1/22/10239-1 R.N taotluse

mootorsõiduki liiklusregistris registreerimiseks rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011

määrus nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (edaspidi

määrus nr 19) sõiduki registreerimiseks esitatavate dokumentide loetelu, sh kehtiv

registreerimistunnistus ja kaheosalise registreerimistunnistuse puhul selle mõlemad osad (§ 7

lg 2 p 1 ja § 6 lg 5 p 3) ning sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid (§ 7 lg 2

p 2). Taotleja ei esitanud TA-le sõiduki registreerimistunnistuse mõlemaid osasid ning sõiduki

omandamise järjepidavust tõendavad dokumendid on puudulikud. 23.02.2022 saatis TA e-

posti teel päringu Soome registriasutusele Traficom, küsides nõusolekut sõiduki

liiklusregistris registreerimiseks, millele vastuseks edastas Soome registriasutus 25.02.2022

nõusoleku sõiduki liiklusregistris registreerimiseks tingimusel, et sõiduki omandamine on

piisavalt selgelt tõendatud. Lisaks edastas Traficom andmed sõiduki viimase registreeritud

omaniku kohta Soomes. 01.03.2022 võttis TA sõiduki liiklusregistris registreerimise

nõusoleku saamiseks e-kirja teel ühendust sõiduki registrijärgse omanikuga Soomes, kes

edastas 01.03.2022 e-kirjaga TA-le vastuse, et sõiduk kuulub endiselt temale, sõiduk viidi

Eestisse tema loata ning sõidukit otsitakse. Samuti küsis TA 08. ja 09.03.2022 e-kirja teel

müüjalt infot sõiduki omandamise asjaolude kohta. Kogutud teabele tuginedes leidis TA, et

sõiduki omandiõigus ei ole olemasolevate tõendite ja asjaolude raames üheselt selge.

Omandamise järjepidevust tõendavate dokumentide puudumisel ei ole võimalik

omanikuvahetuse kannet registrisse teha. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75

„Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ (edaspidi määrus nr 75) § 11 lg 2 kohaselt on

registripidajal õigus keelduda toimingu tegemisest registris, kui ta avastab esitatud andmetes

puudusi või kui andmed on ebaõiged, teavitades sellest andmete esitajat.

TA peab enne sõiduki omanikuvahetuse toimingut veenduma taotleja omandiõiguses. Kuna

omandiõigus ei ole selge, peavad sõiduki registrijärgne omanik ja taotleja esmalt lahendama

vaidluse sõiduki omandiõiguse üle. Kuni toimub vaidlus, ei saa TA hakata ise omandiõigust

tuvastama ega ümber hindama, selleks puudub liiklusregistri bürool pädevus. TA teeb talle

esitatud dokumentidest ja tema käsutuses olevatest andmetest lähtudes kindlaks

haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu, kuid tsiviilõigusliku asjaolu kindlakstegemisega ei

2(13)

3-22-1095

sekku haldusorgan pooltevahelistesse tsiviilõigussuhetesse. Tsiviilõiguslikest lepingutest

tulenevad vaidlused on üldkohtu (maakohtu) pädevuses. Kui esitatud dokumentides ja

liiklusregistri andmetes esinevad vastuolud, tuleb asjaosalistel endil need kõrvaldada. Esmalt

peavad taotleja ja sõiduki registrijärgne omanik seega lahendama vaidluse sõiduki

omandiõiguse osas ning alles pärast seda, kui jõutakse selgusele, kes on sõiduki omanik, saab

TA teha taotletava toimingu. Juhul, kui esitatud dokumentides ja liiklusregistri andmetes

esinevad vastuolud, tuleb asjaosalistel endil need kõrvaldada. Kuni sõiduki omandiõiguse üle

ei leita kompromissi, saab sõiduki omandit tõendada üksnes kohtuotsuse või -määrusega.

3. R.N esitas TA otsusele vaide, mis jäeti 14.04.2022 vaideotsusega nr 1.2-2/22/7496-2

rahuldamata.

Vaideotsuses selgitas vastustaja lisaks 18.03.2022 otsuse põhjendustele, et sõiduki

registreerimine on võimalik, kui sõiduki omandiõigus on üheselt tuvastatud või

omandivaidlus on ära langenud. Väidetav sõiduki omandiõigus on taotlejale tekkinud

pandipidajast müüja poolt pandiõiguse kehtimapaneku tagajärjel. 08.03.2022 e-kirjas on

müüja märkinud, et kuigi asjaõigusseaduse (AÕS) § 293 lõike 1 kohaselt on pandipidaja

kohustatud pantijale panditud asja müügist teatama üks kuu ette, siis seda käesoleval juhul ei

tehtud. Müüja põhjendas müügist etteteatamata jätmist sellega, et kuna sõiduk ei olnud Eestis

registreeritud, siis polnud võimalik müügist teatada. TA hinnangul ei tähenda ainuüksi

asjaolu, et sõiduk on registreeritud Soomes, automaatselt seda, et müügist teatada ei olnud

kuidagi võimalik. Müüja ei ole mitte kuidagi põhjendanud, miks müügist etteteatamine ei

olnud võimalik Soome numbrimärgiga sõiduki puhul, mille kohta on võimalik teha tasulisi

päringuid, saamaks teada sõiduki omaniku andmed (sh kontaktandmed). Asja materjalidest ei

nähtu, et müüja oleks püüdnud üldse kuidagi sõiduki omanikku tuvastada. AÕS § 293 lg-te 1

ja 2 eesmärk on kogumis tagada, et pantijal/pandieseme omanikul oleks mõistlik aeg ette

valmistuda ning täita vabatahtlikult panditud nõue. Seega on müüja kui pandipidaja rikkunud

seadusesätte kaitse-eesmärki ja sõiduki Soome registri järgse omaniku õigusi ning

enampakkumine on sel alusel tühine, mistõttu kehtib õiguslik olukord, mis eelnes

enampakkumisele.

Sõidukil puudub täielikult registreerimistunnistus ja Soome registriasutus andis sõiduki

registreerimiseks Eestis nõusoleku tingimusel, et omandiõigus on piisavalt tõendatud. TA

hinnangul on alust kahelda, et kaebajal on sõiduki suhtes omandiõigus tekkinud. Kõiki

tõendeid arvesse võttes ei ole TA-l võimalik sõiduki omandiõigust tuvastada. Sellises

olukorras on TA-l nii liiklusseaduse (LS) § 77 lg 1 p 1 kui määruse nr 75 § 11 lg 2 kohaselt

alus keelduda sõiduki registreerimisest. TA on jätkuvalt seisukohal, et kuni sõiduki

omandiõiguse osas ei leita kompromissi, saab sõiduki omandit tõendada üksnes kohtuotsuse

või -määrusega.

4. R.N esitas 16.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse TA 18.03.2022 otsuse nr 11.3-

1/22/10239-1 tühistamiseks ja TA kohustamiseks registreerida liiklusregistris sõiduk Mini

Cooper VIN-koodiga WMWRC31020TB47093.

Sõiduki omandiõigus on kaebaja arvates tõendatud. Kaebaja omandas sõiduki müüja

korraldatud enampakkumiselt. Müüja on parkimisteenuseid osutav äriühing, kes müüb aeg-

ajalt enampakkumisel pandiõigusega tagatud sõidukeid, mille omanikud/kasutajad on

parkimislepinguid rikkunud, st müüjal on tekkinud rahalised nõuded nimetatud isikute vastu.

Parkimisleping on oma olemuselt üürileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) järgi tekib

üürileandjal teatud juhtudel pandiõigus (§ 305 jj). Kirjeldatud kontekstis on pandiõiguse

tekkimist jaatatud ka Eesti kohtupraktikas (RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 40). Müüja pandiõigus

kui asjaõigus on seaduslik olenemata sellest, kes on sõiduki senine omanik. Pandiõiguse

rakendamisel müüja poolt peetakse vastav sõiduk kinni ja võõrandatakse enampakkumisel

3(13)

3-22-1095

olemasolevate nõuete katteks. Sõiduki kinnipidamisest ja/või teisaldamisest teavitatakse

Politsei- ja Piirivalveametit (PPA). Sõiduki võõrandamine toimub VÕS § 305 alusel ja

kooskõlas AÕS §-dega 292‒295. Kaebaja on esitanud sõiduki registreerimiseks kõik

dokumendid, mida määruse nr 19 § 6 lg-st 5 tulenevalt võib pidada vajalikuks. Eelkõige on

kaebaja tõendanud sõiduki seaduslikku omandamist, esitades vastava müügilepingu. Tõsi,

kaebaja ei esitanud registreerimistunnistust, kuid TA küsis ja sai nõusoleku sõiduki

registreerimiseks selle päritoluriigist (Soome Vabariigist). Seega ei saa käesoleval juhul

esineda vajadust sõiduki registreerimistunnistuse esitamiseks. Vastustaja ei ole selle

dokumendi esitamata jätmist kaebajale ka ette heitnud.

Pole alust väita, et enampakkumine, millelt kaebaja sõiduki omandas, oleks ebaseaduslik või

selle tulemused ei omaks seaduses sätestatud õiguslikke tagajärgi. Kaebaja sõlmis müüjaga

müügilepingu ja tasus sõiduki ostuhinna. Keegi pole asunud ega saagi asuda seisukohale, et

müügitehing oleks tühine või muul põhjusel kehtetu. Kaebaja ei nõustu vastustaja

seisukohaga, et sõiduki omandit saab käesoleval juhul tõendada üksnes kohtuotsuse või -

määrusega. Asjaolu, et sõiduki eelmine omanik vaidleb omandiõiguse üleminekule vastu või

muul põhjusel ei ole olukorraga rahul, ei saa omandi tekkimise seisukohast tähendust omada.

Sõiduki eelmine omanik või muu isik saaks vajadusel oma õigusi kaitsta

tsiviilkohtumenetluses, mis aga ei oma puutumust registrimenetlusega. Vaideotsuse

seisukoht, et sõiduki enampakkumine on tühine, on kaebaja hinnangul vastuoluline,

arvestades vastustaja enda seisukohta, et tsiviilõiguslikest lepingutest tulenevad vaidlused on

üldkohtu pädevuses ja vastustajal pädevus puudub.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Sõiduki registreerimisest keeldumise aluseks on asjaolu, et sõiduki omandiõiguse küsimus ei

olnud üheselt selge. Soome register andis sõiduki Eestis registreerimiseks tingimusliku

nõusoleku, määratud tingimused on aga täitmata. Sõiduki Soome registri järgne omanik teatas

e-kirjaga TA-le, et sõiduk kuulub endiselt temale, sõiduk viidi Eestisse ilma loata ning

sõidukit otsitakse, mistõttu on antud juhul vaidlus sõiduki omandiõiguse üle Soome registri

järgse omaniku ja kaebaja vahel. Kuni sõiduki omandiõiguse osas ei leita kompromissi, saab

sõiduki omandit tõendada üksnes kohtuotsuse või -määrusega. Omandiõigusega seotud, sh

tsiviilõiguslikest lepingutest tulenevad vaidlused, on maakohtu pädevuses. TA-l puudub

pädevus omandiõiguse tuvastamiseks. Kuigi liiklusregistri kanded ei mõjuta sõiduki

omandikuuluvust, ei tähenda see, et liiklusregister võikski sisaldada teadvalt ebaõigeid

andmeid sõiduki omaniku kohta. Kuni sõiduki eelmise omaniku vastuväited loovad

põhjendatud kahtluse, et kaebaja ei ole sõiduki omanik, ei ole TA-l võimalik taotletud kannet

teha. Kui registrikandeid oleks võimalik muuta registrisse kantud omaniku nõusolekuta

pelgalt formaalsete nõuete täitmisel, siis ei oleks enam mingit kaitset pahatahtliku tegevuse

eest. Ei ole tõendatud, et sõiduk müüdi avalikul enampakkumisel, kuna 16.02.2022

digiallkirjastatud müügilepingu p-s 1 on märgitud vaid, et müügilepingu esemeks on müüja

poolt pandiõiguse teostamise käigus ja enampakkumisel võõrandatud sõiduk, kuid viide

konkreetsele enampakkumisele (k.a aktile) kui ka selle toimumise kuupäevale puudub.

06.04.2022 koos vaidega edastatud pdf-formaadis vara enampakkumise akt on vaid käsitsi

müüja poolt allkirjastatud dokument. Kohustamiskaebus on ennatlik, kuna TA-l ei ole

võimalik sõidukit liiklusregistris registreerida enne, kui ei lahene sõiduki omandiõiguse

küsimus.

6. Tallinna Halduskohus jättis 28.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

TA 18.03.2022 otsus nr 11.3-1/22/10239-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Otsus on piisavalt motiveeritud, kohus nõustub otsuse ja TA 14.04.2022 vaideotsuse nr 1.2-

4(13)

3-22-1095

2/22/7496-2 põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Kuna kaebaja

taotluse rahuldamisest keelduv otsus on õiguspärane, puudub alus ka kohustamisnõudel.

Vaatamata asjaolule, et liiklusregistri andmete muutmine ei muuda tegelikke omandisuhteid,

peavad riikliku registri andmed olema õiged (RKHKo 26.03.2019 nr 3-14-52261, p 12).

Selleks on registrisse andmete esitajatel kohustus esitada tõeseid andmeid ning registripidajal

(TA) on õigus keelduda toimingu tegemisest registris, kui andmed pole õiged või kui neis on

puudusi (määruse nr 75 § 10 lg 2 ja § 11 lg 2); samuti on tal mh õigus teha registrile esitatud

andmete täpsustamiseks järelepärimisi ning saada seaduses sätestatud korras andmeid teistest

andmekogudest (määruse nr 75 § 11 lg 3). Puudub vaidlus, et kaebaja ei esitanud sõiduki

registreerimiseks nõutud registreerimistunnistust ega selle osa (määruse nr 19 § 7 lg 2),

samuti selles, et Soome Vabariigi registrisse sõiduki omanikuna kantud isiku väitel kuulub

sõiduk talle ning sõiduk on Eestisse toodud tema loa ja teadmiseta (vastustaja 27.06.2022

menetlusdokumendi lisa 4). On tõsi, et kaebaja on esitanud TA-le tema ja kolmanda isiku

vahelise müügilepingu vaidlusaluse sõiduki kohta, kuid kuna seda sõidukit ei ole kaebajale

müünud sõiduki päritoluriigi registris omanikuks märgitud isik, siis ei saa üksnes selle

lepingu alusel omaniku muudatust registrisse kanda, vaid kaebaja peab tõendama sõiduki

registrijärgse omaniku nõusolekut temalt omandiõiguse ülemineku kohta kas kaebajale või

kaebaja teatatud sõiduki võõrandajale. Kaebaja pole seda teinud. Seega pole vaidlusaluse

sõiduki omandiõiguse üleminek kaebajale usaldusväärselt tõendatud, mistõttu oli vastustaja

keeldumine registriandmete muutmisest põhjendatud. Pooled on omistanud liigset tähelepanu

kaebajaga müügilepingu sõlminud kolmanda isiku toimingutele avaliku enampakkumise

läbiviimisel. Kohtu hinnangul ei oma need käesoleva vaidluse kontekstis määravat tähtsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja esitas 29.05.2023 apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu

28.04.2023 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus ning tühistada

vastustaja 18.03.2022 otsus ja 14.04.2022 vaideotsus, samuti kohustada vastustajat tegema

uut otsust sõiduki liiklusregistris registreerimiseks.

Halduskohtu otsus on vastuolus Tallinn Ringkonnakohtu varasema tõlgenduse ja juhistega

sõidukite registrimenetluse osas (13.01.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-2078), kus

ringkonnakohus selgitas, et haldusorgan peab uurimispõhimõttest tulenevalt haldusakti

andmisel välja selgitama kõik menetletavas asjas tähtsust omavad asjaolud, sh vajaduse korral

tuvastama tsiviilõiguslike suhete olemasolu või nende puudumise. Halduskohus on valesti

kohaldanud haldusmenetluse üldpõhimõtteid, sh uurimispõhimõtet, liiklusregistri menetlust

reguleerivaid avalik-õiguslikke norme ning võla- ja asjaõigust, eelkõige omandi tekkimist ja

pandiõigust reguleerivaid tsiviilõigusnorme.

Erinevalt halduskohtu seisukohast omavad avaliku enampakkumisega seotud asjaolud

käesoleva vaidluse kontekstis olulist tähtsust ja vastustaja on õigusvastaselt loobunud sõiduki

seadusliku omandamise fakti kohta hinnangu andmisest, mis tõi kaasa ebaseadusliku

haldusakti andmise. Üürileandja pandiõigus kehtib mitte ainult üürniku, vaid igaühe suhtes.

Kaebaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et sõiduk kuulus kolmandale isikule ja see ei omagi

omandiõiguse tekkimisel tähtsust. Halduskohus on asunud väärale seisukohale, et kuivõrd

sõidukit ei võõrandanud registrijärgne omanik, peaks ta esitama TA-le registrijärgse omaniku

nõusoleku registreerimiseks. Iga isik vaidleks omandi kaotusele vastu, kuid selline vastuväide

tuleb jätta tähelepanuta, kui asja omandi tekkimine on seaduse kohaselt õiguspärane ja

lubatav.

Vastustajal puudus LS § 77 lg 1 p-st 1 tulenev alus keelduda sõiduki registreerimisest

registreerimiseks vajalike dokumentide või andmete puudumise tõttu, kuna esitatud

müügileping jm vajalikud dokumendid võimaldavad kontrollida ja veenduda sõiduki

5(13)

3-22-1095

seaduslikus omandamises. Vastustaja on sellest vastuolus uurimispõhimõttega õigusvastaselt

loobunud.

Õige ei ole vastustaja seisukoht, et enampakkumise läbiviimine on tühine, sest pandipidaja ei

teavitanud sõiduki müügist selle eelmist omanikku. Müügist omanikule teatamata jätmine

(AÕS § 293 lg 1) ei muuda enampakkumist ega sõiduki võõrandamist tühiseks. Müügist

teatamine ei ole AÕS § 293 lg 2 järgi kohustuslik ning vastavate tagajärgede (nt võimalik

kahjunõue) riisikot kannab pandipidaja. Arusaamatu on vastustaja seisukoht, et ta ei ole pädev

tuvastama müügilepingu kehtivust vms tsiviilõiguslikest lepingutest tulenevaid asjaolusid,

millega selges vastuolus on vastustaja ometi tuvastanud enampakkumise tühisuse.

Halduskohus, nagu ka vastustaja, on ebaõigesti hinnanud tõendeid, millest tulenes ebaõige

järeldus, nagu ei oleks kaebaja sõiduki seaduslikku omandamist usaldusväärselt tõendanud.

Kaebaja omandas sõiduki, mis võõrandati pandiõiguse alusel vastavalt vallasasja omandamist

ja pandiõigust reguleerivatele õigusnormidele ning esitas kõik registreerimiseks vajalikud

tõendid ja selgitused. Registrimenetluse normid ei saa prevaleerida materiaalõiguse ees, mis

reguleerib vallasasja omandamist. Ükski õigusnorm ei nõua avalikult enampakkumiselt

omandatud sõiduki eelmise omaniku nõusolekut sõiduki registreerimiseks. Haldusmenetluses

ei ole lubatav kohustada isikuid tõendite kogumise eesmärgil kohtusse pöörduma.

Asjakohaseks aluseks registreerimisest keeldumisel ei saa olla ka asjaolu, et kaebaja ei

esitanud sõiduki registreerimistunnistust. Analoogsetel asjaoludel ei saakski

registreerimistunnistust esitada ja määruse nr 19 § 6 lg 5 kohaselt tuleb taotlusele lisada

dokumendid vajadusest lähtuvalt ning Soome registriasutus on andnud nõusoleku sõiduki

Eestis registreerimiseks. Nendele kaebaja seisukohtadele ei ole kohtueelses menetluses ega

kohtuotsuses vastatud.

Kaebaja ja sõiduki eelmise omaniku huvidele ja õigustele on omistatud ebaõige kaal, mistõttu

ei ole sõiduki registreerimisest keeldumise otsus proportsionaalne. Arvestades mh, et sõiduki

eelmine omanik ei ole astunud ühtegi sammu enda väidetava omandi taastamiseks ja õiguste

kaitsmiseks, on eluliselt usutav, et tal puudub huvi sõiduki vastu. Vaidlustatud haldusakt

riivab kaebaja õigusi oluliselt rohkem kui eelmise omaniku õigusi, kuna kaebajal puudub

mõistlik võimalus sõiduki omandiõiguse teostamiseks ja olukorra mõistlikuks lahendamiseks.

Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme, kuna kohtuotsus on sisuliselt

põhjendamata. Vaatamata viitele haldusakti põhjendustele, ei ole halduskohus tegelikult

kontrollinud, et haldusakti põhjendus oli sisuliselt piisav, vastustaja on oma otsuses käsitlenud

kaebaja argumente ainult valikuliselt.

8. Vastustaja esitas 10.07.2023 vastuse apellatsioonkaebusele, milles palus jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja nõustus halduskohtu põhjendustega ja viitas oma

varem menetluses esitatud seisukohtadele.

Täiendavalt osundas vastustaja, et apellandi viidatud Tallinna Ringkonnakohtu määrus

haldusasjas nr 3-19-2078 puudutas liiklusregistris võltsitud dokumentide alusel registreeritud

väikelaeva ja olukorda, kus liiklusregistrisse kantud sama sõiduki kohta esitavad

omandiõigust tõendavaid dokumente kaks väidetavat omanikku. Ringkonnakohtu suuniseks

oli edastada vajadusel dokumendid pädevale riigiasutusele nende ehtsuse kontrollimiseks, et

seejärel oleks võimalik dokumentidele hinnang anda. Ka viidatud juhul ei muudetud

registrikannet küsitavate dokumentide alusel. Samuti ei ole arusaadavalt põhjendatud muus

osas vastuolu vastustaja varasema halduspraktikaga.

Kaebaja ei esitanud sõiduki registreerimiseks piisavalt tõendeid omandiõiguse tõendamiseks.

Tähtsust ei oma, kuidas sai apellant endale sõiduki valduse. Sõiduki registrijärgne omanik ei

ole nõus oma omandiõigusest loobuma ja vastustajal pole õigust seda temalt ära võtta.

6(13)

3-22-1095

Ostuotsuse langetamisel peaks ka ostja ise rakendama tavapäraselt keskmiselt tarbijalt

eeldatavat hoolsuskohustust eelnevalt sõiduki dokumentide ja registriandmete vastavus üle

vaadata. Vastustaja on nõus, et seaduslikult omandatud õigusi tuleb tunnustada, kuid

käesoleval juhul on kahtlus kõikide nõuete järgimise osas enne sõiduki registreerimistaotluse

esitamist.

Vastustaja on kontrollinud apellandi poolt esitatud dokumente, kuid nende alusel ei ole

võimalik veenduda tema poolt sõiduki seaduslikus omandamises. Lisadokumente ei ole

apellant soostunud esitama. Müüja tegevus enampakkumise läbiviimisel ja pandiõiguse

teostamisel ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja tuleks vajadusel tuvastada või selgeks

vaielda tsiviilkohtumenetluses. Apellant ei ole välja toonud ühtegi õigusakti sätet, mis annaks

vastustajale õiguse sõiduki seadusliku omandamise fakti tuvastada. Vastustaja pädeva

organina hindab, kas kõik määruses nr 19 nõutud tingimused registrikande tegemiseks on

täidetud või on taotlejal vaja asjaolusid täiendavalt tõendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja seni lahendamata taotluse täiendava tõendi asja

juurde võtmiseks, seejärel lahendab apellatsioonkaebuse ja viimaks jaotab asjas

menetluskulud.

10. Kaebaja esitas 02.06.2023 kohtule taotluse võtta asja juurde täiendava tõendina Politsei-

ja Piirivalveameti (PPA) 01.06.2023 vastus pöördumisele nr 1.1-21/156-3, milles PPA

kinnitas, et 18.01.2021 on hädaabinumbri 112 vahendusel PPA-le laekunud teade vaidlusaluse

sõiduki teisaldamise kohta. Kaebaja on seisukohal, et asjaolu omab asjas tähtsust seoses

pandiõiguse teostamisega müüja poolt, kuna seeläbi püüdis müüja tagada maksimaalsel

võimalikul määral sõiduki eelmise omaniku õigusi, kellele ei olnud sõiduki järgnevast

müügist enampakkumisel võimalik teada anda. R.N-i esitamine apellatsioonimenetluses on

lubatav, kuna PPA ei vastanud kaebaja 14.02.2023 pöördumisele tähtaegselt, mis ei

võimaldanud esitada tõendit halduskohtu menetluse ajal. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja

ei ole 02.06.2023 esitatud täiendava tõendi hilinemisega esitamist piisavalt põhjendanud ja

tõend on ka sisult asjasse puutumatu. Sõiduki müügist tuleb AÕS § 293 lg 1 kohaselt

teavitada sõiduki omanikku.

11. Ringkonnakohtu hinnangul saab tõendi hilinemisega esitamist pidada asjaoludest

nähtuvalt põhjendatuks, kuid tõend ei oma asja lahendamisel tähtsust ja seetõttu puudub

HKMS § 62 lg 2 kohaselt alus selle vastuvõtmiseks. Asjas on vaidluse all kaebaja

omandiõiguse eelduste tõendatuks lugemine liiklusregistri kande tegemise eeldusena.

Vastustaja on seadnud kaebaja omandi kahtluse alla mh põhjusel, et sõiduki müüja ei

teavitanud kooskõlas AÕS § 293 lg-ga 1 enampakkumisest sõiduki senist omanikku ette.

Sõltumata sellest, milline on AÕS § 293 lg 1 õiguslik tähendus ja selle rikkumise mõju asja

omandi käsutusõigusele, ei sätesta seadus vallasasja pandipidaja kohustust teavitada

pandieseme enda valdusse võtmisest ega plaanitavast enampakkumisest PPA-d ega muud

avaliku võimu asutust. Samuti ei saa seaduse alusel omistada hädaabinumbril edastatud

teatele AÕS § 293 lg-s 1 sätestatud teavitusega analoogset tsiviilõigusliku tahteavalduse

tähendust ja seadus ei sätesta PPA kohustust pandipidaja tahteavalduse pantijale

edastamiseks. Seega ei saa hädaabinumbril teate edastamise fakt tõendada vaidluse all olevaid

tsiviilõiguslikke asjaolusid ja tõend tuleb kaebajale tagastada.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendatud, nii vaidlustatud

haldusaktid kui halduskohtu otsus tuleb tühistada põhjendamis- ja uurimiskohustuse olulise

rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning vastustajat tuleb kohustada

kaebaja taotlust mootorsõiduki registreerimiseks uuesti läbi vaatama.

7(13)

3-22-1095

13. Asja lahendamiseks on vaja analüüsida TA pädevust ja kohustusi liiklusregistri kande

tegemise eelduste kontrollimisel ja selleks tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel ning kas TA

on käesoleval juhul sõiduki registreerimisest keeldudes oma kohustusi talle omistatud

pädevuse raames kohaselt täitnud . Sealjuures tuleb hinnata, kas vastustaja tuvastas

asjaoludest ja tõenditest lähtudes kohaselt ja põhjendatult kaebaja omandiõiguse eelduste

ebapiisava tõendatuse, mis välistas kaebaja omanikuna liiklusregistrisse kandmise.

14. Liiklusregistri näol on tegemist informatiivse andmekoguga, mida kasutatakse avalike

ülesannete täitmiseks ja registrikandel ei ole mootorsõiduki omandiõiguse tekkimisel

konstitutiivset õiguslikku tähendust (määruse nr 75 § 9). Siiski loob olemuselt informatiivne

omanikukanne liiklusregistris sõiduki omandi suhtes nii tsiviil- kui haldussuhetes mõistlikult

usaldatava õigusnäivuse, millest tulenevalt on registrikandel oluline roll õigus- ja

käibekindluse tagamisel. Seetõttu peab omanikukanne vastama tegelikule tsiviilõiguslikule

olukorrale, mille TA peab oma pädevuse piires tagama. Iseäranis hoolsalt peab TA

omandiküsimuse välja selgitama omanikukande muutmisel ehk uue omaniku liiklusregistrisse

kandmisel. Seejuures on TA kohustus mitte üksnes võimaliku ebaõige kande tegemisega

kaasneva väära õigusnäivuse vältimine, vaid ka taotleja õiguste kaitse seeläbi, et taotlust ei

jäetaks kooskõlas uurimisprintsiibiga lahendamata ja kande tegemise eeldusi põhjendamatult

välja selgitamata.

15. Käesoleval juhul on vastustaja oma 18.03.2022 otsusega jätnud kokkuvõttes kaebaja

taotluse sõiduki registreerimiseks ja kaebaja sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kandmiseks

rahuldamata kaalutlusel, et sõiduki omandi küsimus on vastustaja hinnangul ebaselge;

kuivõrd sõiduki senine Soome registrisse kantud omanik on kinnitanud, et ta on jätkuvalt

sõiduki omanik ja on kaotanud sõiduki valduse enda teadmise ja tahte vastaselt, eksisteerib

vaidlus sõiduki omandi üle; vastustaja ei saa omandiõigust tuvastada, kuna see kuulub

üldkohtu pädevusse; uut omanikku ei saa registrisse kanda, kuni vaidlus ei ole lahendatud ja

seni saab sõiduki registreerida üksnes kas senise omaniku nõusolekul või kohtulahendi alusel.

14.04.2022 vaideotsuses on vastustaja täiendanud haldusaktis toodud põhjendusi järeldusega,

et kuivõrd sõiduki müüja on kinnitanud, et ta ei teatanud AÕS § 293 lg 1 kohaselt üürileandja

pandiõiguse alusel sõiduki müügist senist omanikku ette väidetava võimatuse tõttu, kuid

Soome registrisse kantud sõiduki omaniku väljaselgitamine ei ole võimatu ega keerukas, siis

on enampakkumine, kus kaebaja sõiduki omandas, tühine, ning kehtib enampakkumisele

eelnenud õiguslik olukord. Seega ei ole TA hinnangul kaebaja esitanud ega TA-l õnnestunud

koguda omandiõiguse kohta piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mille alusel saaks TA sõiduki

omanikku tuvastada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et esitatud põhjendustel sõiduki

registreerimisest keeldumine ei olnud õiguspärane. Haldusaktis esitatud põhjendustest ei

nähtu võimatust tuvastada sõiduki omandiõigust sellisel alusel ja sellistel eeldustel, nagu

kaebaja on vastustajale haldusmenetluses selgitanud ja tõendanud.

16. Tallinna Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas selgitanud liiklusregistri vastutava

töötleja (Maanteeameti, mille ülesanded on alates 01.01.2021 üle antud TA-le) kohustusi

omanikukande tegemiseks vajalike tsiviilõiguslike asjaolude väljaselgitamisel 13.01.2020

määruses haldusasjas nr 3-19-2078. Ringkonnakohus rõhutas antud määruses koos viidetega

asjakohasele Riigikohtu praktikale, et haldusorgan peab uurimispõhimõttest (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja kõik menetletava asja

otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sh vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslike suhete

olemasolu või puudumise. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja

kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu

tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu

tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras (p 15). TA-l on pädevus tuvastada sõiduki omand

kui registrikande tegemisel tähtsust omav asjaolu ka juhul, kui esitatud dokumendid võivad

8(13)

3-22-1095

olla ebaselged või vastuolulised või kui mitu isikut väidavad end olevat sama sõiduki

omanikud. Selline taotletud registrikande tegemise või sellest keeldumise otsustamiseks

vajaliku asjaolu tuvastamine TA poolt ei tähendaks omandiküsimuse lõplikku ega siduvat

lahendamist ning ei võtaks kelleltki võimalust tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite

kasutamiseks (p 16). Registrikande tegemisest keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et

omandiõiguse küsimuses on isikute vahel vaidlus, vaid üksnes asjaolu, et registrikande

taotleja ei ole esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema omandiõigust

(p 17). Viidatud määruses käsitletud vastustaja kohustused meresõiduohutuse seaduses

reguleeritud väikelaevade registreerimisel ei erine olemuselt vastustaja kohustustest

liiklusseaduses reguleeritud mootorsõidukite registreerimisel, mistõttu on seal esitatud

seisukohad asjakohased ka käesoleval juhul.

17. Vastustaja pädevus sõiduki omanikukande aluseks olevate asjaolude kindlakstegemiseks

ei ole seadusega piiratud, sh ei sätesta seadus, et asjaolu tuleks igal juhul kindlaks teha kohtu

poolt. See, et haldusorgan ei saa siduvalt tuvastada omandiõigust tsiviilõiguslikus suhtes ja et

selline pädevus on tõepoolest üksnes kohtul, ei tähenda, et haldusorganil puuduks

haldusmenetluses uurimisprintsiibist tulenevalt vastava asjaolu kindlakstegemise õigus ja

kohustus ulatuses, mis on vajalik haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks. Seda on

korduvalt rõhutanud ka Riigikohus (nt RKHKo 27.11.2006 nr 3-3-1-59-06, p-d 10–11;

RKHKo 11.11.2002 nr 3-3-1-59-02, p 9 ja seal viidatud mahukas varasem kohtupraktika).

Seega olukorras, kus kaebaja taotles sõiduki registreerimist ja enda omanikuna registrisse

kandmist enampakkumisel saadud omandiõiguse alusel, oli vastustaja kohustatud kahtluse

korral välja selgitama sellise omandamise eelduste täitmise ja andma põhjendatud hinnangu,

kas kaebajat saab käsitada sõiduki omanikuna ka juhul, kui vastustajale sai teatavaks, et

sõiduki omanikuks peab ennast ka selle Soome registri järgne senine omanik. Sealjuures

vastuolus pädevuse puudumise postulaadiga on vastustaja oma 14.04.2022 vaideotsuse p-s 2.6

tuvastanud, et enampakkumise tühisuse tõttu kehtib õiguslik olukord, mis eelnes

enampakkumisele, st sisuliselt möönnud senise Soome registri järgse omaniku omandiõiguse

jätkuvust, kuid on samas jätkuvalt põhjendanud, et omandiõigust ei ole võimalik tuvastada.

Ehkki põhimõtteliselt ei saa välistada võimalust, et välisriigis registreeritud sõiduki omandi

küsimus võikski olla sedavõrd ebaselge, et see välistaks sõiduki registreerimise, ei anna antud

juhul haldusakti põhjendused selliseks järelduseks ja sisuliselt omandiõiguse tuvastamisest

loobumiseks alust.

18. Halduskohus on otsuse p-s 10 ekslikult selgitanud ja vastustaja poolt kohtule esitatud

seisukohaga alusetult nõustunud, et välisriigis registreeritud mootorsõiduki omandamisel

peaks omandaja omanikukande registreerimiseks igal juhtumil tõendama sõiduki eelmise

omaniku nõusolekut omandiõiguse üleminekuks. Määruse nr 19 § 7 lg 2 p 2 kohaselt tuleb

registripidajale esitada sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid, mille

omandiõiguse tõendamiseks vajalik sisu ja koosseis sõltuvad sõiduki omandamise õiguslikust

alusest ja asjaoludest. Vallaspandiõiguse realiseerimisele avaliku enampakkumise teel on

iseloomulik, et ostja omandab asja seaduslikult senise omaniku nõusolekust sõltumata. Samuti

ei saa pandipidaja talle panditud asja vahepealseks omanikuks, vaid pandi realiseerimiseks

läbiviidaval enampakkumisel müüakse pantijale kuuluv asi, mille omand läheb pandipidaja

seaduse alusel tekkiva asja käsutamise õiguse alusel otse üle ostjale. Vastustaja ja

halduskohus on siinjuures vääralt tõlgendanud üürileandja pandiõiguse tekkimist ja teostamist

reguleerivat materiaalõigust.

19. Kaebaja on väitnud, et ta omandas sõiduki müüja poolt üürileandja pandiõiguse

teostamiseks läbiviidud avalikult enampakkumiselt. VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja

üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal

asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele

9(13)

3-22-1095

ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Riigikohus on selgitanud (RKTKo 25.01.2017 nr

3-2-1-68-16), et eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks

põhimõtteliselt üürileandja pandiõigus parklasse pargitud autodele (p 40), sealjuures

vaatamata sellele, et auto ei kuulu parkijale (st parkimislepingu poolele ehk üürnikule), kuna

üürileandja võib AÕS § 90 lg 1 alusel eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad

kuuluvad üürnikule olenemata sellest, kes on teine lepingupool (p 40.2). Samuti võib

pandiõigus põhimõtteliselt tagada parkimistasu, leppetrahvi ja teisaldamistasu maksmise

nõudeid (p 41). Esitatud seisukohtadest ei nähtu, nagu poolte vahel oleks vaidlus selles, et

põhimõtteliselt võis sõiduki müüjal kui parkimiskoha üürileandjal olla sõiduki pandiõigus.

Sellise kahtluse olemasolul tulnuks aga vastustajal see asjaolu välja selgitada nt müüjalt

täpsemate selgituste ja tõendite nõudmisega.

20. VÕS § 305 lg 2 kohaselt ei ulatu üürileandja pandiõigus asjadele, millele ei saa pöörata

sissenõuet ja lg 3 kohaselt eelnevad üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused

asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule,

samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt

varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest

välja läinud. Nagu on selgitatud ka õiguskirjanduses, ei ütle seadus, et pandiõigus ei kehtiks

üürnikule mittekuuluvate ja sealjuures isegi temalt varastatud või kadunud asjade suhtes.

Seaduse kohaselt eelnevad VÕS § 305 lg-s 3 sätestatud juhul kolmanda isiku õigused

üürileandja pandiõigusele, st omanik saab oma õigusi sellistele asjadele üürileandja suhtes

eelistatult maksma panna (esmajoones välja nõuda), kuid see ei välista iseenesest pandiõigust

(RKTKo 11.03.2008 nr 3-2-1-8-08, p 12). Kui vastava õiguse realiseerimine üürileandja

pandiõiguse maksmapaneku välistab, siis ei saa üürileandja pandiõigust teostada, kuid seda

üksnes juhul, kui esinevad VÕS § 305 lg-s 3 sätestatud eeldused ja kui vastav isik oma õiguse

maksma paneb.1 Vastustaja on sõiduki Soome registrisse kantud omanikult saadud vastuse

põhjal sisuliselt tuvastanud, et eelduslikult oli omanikul üürileandja pandiõigusele järjekohalt

eelnev õigus, kuid kuna isik oli kaotanud sõiduki valduse enda väitel tahte vastaselt, ei olnud

ta seda enne sõiduki enampakkumisel müüki pandipidaja suhtes maksma pannud. Seega ei

välista antud asjaolu iseenesest müüja pandiõigust ega selle kehtivat teostamist. Vajadusel

tulnuks aga vastustajal see asjaolu täpsemalt välja selgitada nt asjaosalistelt täpsemate

selgituste küsimisega.

21. VÕS § 305 lg 4 kohaselt kohaldatakse üürileandja pandiõigusele ühtlasi AÕS-s

vallaspandi kohta sätestatut, sh kohaldatakse vallaspandi sätteid pandiõiguse teostamisele.

AÕS § 292 lg 1 kohaselt toimub pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga,

milleks tekib lg 2 kohaselt õigus, kui pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt

täidetud. AÕS § 293 lg 1 kohaselt on pandipidaja kohustatud pantijale panditud asja müügist

üks kuu ette teatama, kusjuures ette teatada võib pärast müügiõiguse tekkimist. Lõike 2

kohaselt võib teatamisest loobuda, kui teatada pole võimalik ning sellisel juhul ei tohi

panditud asja müüa enne ühe kuu möödumist müügiõiguse tekkimisest. Õiguskirjanduses on

selgitatud, et etteteatamine ja etteteatamistähtaja järgimine ei ole müügiõiguse tekkimise

eelduseks.2 Etteteatamiskohustuse või ooteaja järgimise kohustuse rikkumine ei too endaga

kaasa seda, et pandipidajal müügiõigust ei teki. Seega on müük kehtiv ka pandipidaja poolt

ette teatamata. Etteteatamistähtaja järgimata jätmise korral tekib panditud asja omanikul kahju

hüvitamise nõue pandipidaja vastu VÕS § 115 alusel.3

22. AÕS § 294 lg 1 kohaselt tuleb panditud asi müüa avalikul enampakkumisel ja lg 2

kohaselt tuleb lisaks avaliku enampakkumise aeg ja koht teatavaks teha pantijale ja

1 K. Paal, VÕS § 305 komm. 3.4. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt. Juura 2019

2 U. Volens, AÕS § 293 komm. 3.1. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt, Juura

2014

3 Samas komm. 3.3.1.

10(13)

3-22-1095

kolmandale isikule, kellel on panditud asjale õigusi. Avaliku enampakkumise käigus

sõlmitakse VÕS § 10 reeglite järgi müügileping, mis tähendab, et leping loetakse sõlmituks

parimale pakkumisele nõustumuse andmisega enampakkumise läbiviija poolt. Pärast

enampakkumist annab pandipidaja § 92 jj kohaselt enampakkumise võitnud ostjale ostuhinna

tasumise vastu panditud eseme omandi üle. Võimalikud kolmandate isikute õigused panditud

esemele lõpevad § 951 alusel, kui pandipidaja poolt antakse enampakkumise võitnud isikule

üle panditud asja omand.4 AÕS § 294 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustuse osas toetab

õiguskirjandus tõlgendust, mille kohaselt ei mõjuta müügiviisi ja teavitamiskohustuse

rikkumine asja omandi saamist, vaid annab omanikule üksnes nõude kahju hüvitamiseks

pandipidaja vastu. Ka tõlgenduse alusel, et kohustuste rikkumise korral pandipidajal panditud

asja müügiõigus puudub, toimub asja omandamine enampakkumisel AÕS § 95 alusel juhul,

kui panditud eseme omandaja ei teadnud ega pidanudki teadma pandipidaja müügiõiguse

puudumisest. Erandlikult kehtib heauskne omandamine § 95 lg 3 kolmanda lause kohaselt ka

siis, kui panditud asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema

valdusest välja läinud.5 Samu seisukohti on kinnitanud ka kohtupraktika. Nii on nt Tallinna

Ringkonnakohus 23.01.2018 otsuses tsiviilasjas nr 3-17-12728 selgitanud (p 10), et olukorras,

kus pandipidaja rikkus kohustust müüa pandiese avalikul enampakkumisel ja sellest pantijale

vähemalt üks kuu ette teatada, viies selle hoopis pandimajja, on pantija asjakohaseks

õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel. AÕS § 95 lg 3 osas on

õiguskirjanduses selgitatud, et omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud asju on

võimalik heauskselt omandada, kui võõrandamine toimub avaliku enampakkumise vormis, nt

juhul, kui tegemist on panditud vallasasja võõrandamisega AÕS § 294 lg-te 1 ja 2 kohaselt,

kusjuures omandamise vältimatuks eelduseks on omandaja heausksus.6 Sealjuures välistab

omandaja heausksuse tema teadlikkus sellest, et võõrandajal puudub õigus asja käsutamiseks

või raske hooletus, millest tulenevalt ta sellest teadlikuks ei saanud.7

23. Vastustaja on haldusmenetluses tuvastanud, et sõiduki müüja rikkus AÕS § 293 lg-st 1

tulenevat kohustust panditud asja omanikule/pantijale sõiduki müügist ette teatada,

põhjendades mh, et teatamine ei olnud lg 2 mõttes võimatu, kuna Soome registripidajalt on

võimalik tasulise päringu teel teada saada ka registrijärgse omaniku kontaktandmed.

Vastustaja on teinud sellest järelduse, et müüja on pandipidajana rikkunud seeläbi AÕS § 293

lg-te 1 ja 2 kaitse-eesmärki ja sõiduki Soome registri järgse omaniku õigusi ning

enampakkumine on sel alusel tühine, mistõttu kehtib õiguslik olukord, mis eelnes

enampakkumisele. Iseenesest on selline tõlgendus, et teavitamiskohustuse rikkumise

tagajärjeks on pandipidaja käsutuskeeld, grammatiliselt võimalik, mida näitab ka vastustaja

viide Harju Maakohtu 10.01.2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-10-56525.

24. Samas ei ole see tõlgendus ringkonnakohtu hinnangul antud juhul põhjendatud, kuna

oleks ilmses vastuolus eelviidatud õiguskirjanduses esitatud süstemaatilise seaduse

tõlgendusega ega võimaldaks seadusandja poolt taotletud käibekindlust pandiõiguse

realiseerimisel mh olukorras, kus käsutuse kehtivus võiks sõltuda hinnangust, kas teavitamine

oli asjaoludest tulenevalt AÕS § 293 lg 2 mõttes võimalik või mitte. Ka on vastustaja esitanud

antud põhjenduse esmakordselt alles 14.04.2022 vaideotsuses ning ringkonnakohtule ei nähtu,

et see oleks olnud algse haldusakti kaalutluseks. Lisaks sellele jätavad nii haldusaktis kui

vaideotsuses esitatud põhjendused täielikult hindamata küsimuse, kas kaebaja võis isegi

müüja käsutusõiguse puudumist eeldades saada enampakkumise tulemusel sõiduki omanikuks

4 U. Volens, AÕS § 294 komm. 3.1. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt, Juura

2014

5 Samas komm. 3.5.

6 K. Kullerkupp, AÕS § 95 komm. 3.7.3. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt,

Juura 2014

7 Samas komm. 3.3.3.

11(13)

3-22-1095

heauskselt. AÕS § 95 lg 3 kohaselt ei toimu vallasasja heauskset omandamist, kui asi on

varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, kuid

lõike kolmanda lause kohaselt ei kohaldata seda mh avalikul enampakkumisel omandatud asja

suhtes. Sealjuures ei olene heauskse omandamise võimalikkus müüja või enampakkumise

korraldaja, vaid üksnes omandaja heausksusest.

25. Vastustaja ei ole haldusmenetluses kaebaja heausksust sõiduki omandamisel mingil viisil

kahtluse alla seadnud. Kuigi hiljem kohtumenetluses on vastustaja tuginenud ka väidetele, et

kaebaja esitatud vara enampakkumise akt oli „vaid müüja poolt käsitsi allkirjastatud ja pdf

formaadis dokument“ (dtl 101 jj) ja „sõiduki ostja peab ka ise rakendama piisavat hoolsust, et

veenduda sõidukit müüva isiku samasuses liiklusregistrisse kantud omanikuga“ (dtl 163 jj), ei

nähtu haldusaktist ja vaideotsusest, et vastustaja oleks haldusmenetluses tegelikult mingilgi

määral lähtunud kahtlustest, et enampakkumist ei toimunudki või kaebaja heausksuse sõiduki

omandamisel välistas raske hooletus. Ringkonnakohus märgib sealjuures, et pandiõiguse

teostamiseks läbiviidava enampakkumise puhul, kus pandipidaja müübki teisele isikule

kuuluvat vara, oleks müüja ja omaniku samasuse kontrollimine ka täiesti põhjendamatu

eeldus. Ei saa välistada, et sõiduki seaduslikku omandamist saab olenevalt asjaoludest

registrimenetluses tõendada enampakkumise akti, müügilepingu ja muude asjakohaste

tõenditega ilma endise omaniku nõusolekut tõendamata. Asjakohatu on ka vastustaja arutlus

sellest, et kaebaja ostis sõiduki enampakkumiselt turuhinnast oluliselt soodsamalt. Eeldusel, et

kaebaja omandas sõiduki enampakkumiselt seaduslikult, on tal õigus sõiduk registreerida

sõltumata ostuhinnast. Vaidluse esemega seostamatu on vastustaja osundus

apellatsioonkaebuse vastuses (dtl 222), nagu oleks kaebaja pidanud otsima kompromissi

sõiduki registrijärgse omanikuga ja osutama talle abi sõiduki tagasisaamiseks ning taotlema

kompensatsiooni.

26. Kokkuvõttes on vastustaja lähtunud haldusakti andmise käigus sõiduki omandiõiguse

kindlakstegemisel vallasasja omandamist reguleerivate materiaalõigusnormide ebaõige

tõlgendamise tõttu asjakohatutest eeldustest, jätnud kaebaja omandiõigusele hinnangu

andmiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata ja teinud järelduse sõiduki senise omaniku

omandiõiguse jätkuvuse kohta ilma enampakkumise käigus vallasasja heauskse omandamise

eeldusi kontrollimata. Asjaoludest ei nähtu, et olukorras, kus vastustaja pidas sõiduki

omandiküsimuse lahendamist tõendite ebapiisavuse tõttu võimatuks, oleks ta kaebajale

arusaadavalt selgitanud, milliseid tõendeid tuleb kaebajal täiendavalt esitada, et kahtlusi

sõiduki omandiõiguses kõrvaldada. Millised nõutud tõendid kaebaja vastustaja hinnangul

esitamata jättis, ei selgu ka vaidlustatud haldusaktist, mistõttu on vastustaja ilmselgelt

rikkunud ka HMS § 56 lg-s 2 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustust. Eeltoodust

tulenevalt ei saa asjakohaseks etteheiteks kaebajale olla sõiduki senise omaniku nõusoleku

mitteesitamine sõiduki registreerimiseks.

27. Vastustaja haldusakti ja vaideotsuse põhjendustega blanketselt nõustudes ja senise

omaniku nõusolekut registrikande vältimatu eeldusena käsitledes on ka halduskohus

kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse

seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Halduskohtu otsus tuleb seetõttu tühistada.

28. Vaidlustatud haldusakti puuduste tõttu ei ole otstarbekas saata asja halduskohtule uueks

arutamiseks, kuna vastustaja poolt välja selgitamata ja kohaselt hindamata jäetud asjaoludele

tuleb oma pädevuse raames anda hinnang vastustajal kui haldusorganil, mida ei saa tema eest

teha kohus. Ringkonnakohus teeb seetõttu asjas uue otsuse, rahuldab kaebaja

apellatsioonkaebuse ja kaebuse ning tühistab vaidlustatud haldusaktid. Samal põhjusel ei tee

ringkonnakohus kaebaja kohustamisnõuet rahuldades siiski vastustajale definitiivset

ettekirjutust sõiduki registreerimiseks, vaid kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi

12(13)

3-22-1095

vaatama. Vastustajal tuleb sealjuures hinnata tervikuna sõiduki omandamise eeldusi, sh

üürileandja pandiõiguse teostamise ja vallasasja heauskse omandamise sätete valguses.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja kaebuse nõuded asja halduskohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata, tuleb menetluskulude jaotuse määramisel jätta nii esimese kui teise

kohtuastme menetluskulud tervikuna vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 12 ja TsMS § 173 lg

3).

30. Kaebaja on esitanud halduskohtu menetluses 08.03.2023 taotluse menetluskulude

väljamõistmiseks summas 2780 eurot, sh riigilõiv 20 eurot ja lepingulise esindaja

õigusabikulud koos käibemaksuga 2760 eurot, mille tekkimine on tõendatud OÜ EFTA Legal

arvega nr 23027. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebajale osutatud seoses haldusasja

menetlusega halduskohtus õigusabi 23 töötunni mahus tunnihinnaga 100 eurot, millele

lisandub käibemaks 20%. Kaebaja on füüsiline isik ja on ka kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohuslane. Kohtu hinnangul on nimetatud kulud kooskõlas asjas esitatud

seisukohtade mahu ja keerukusega ning seega HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalikud ja

põhjendatud.

31. Ringkonnakohtu menetluses on kaebaja esitanud 1.11.2024 taotluse menetluskulude

väljamõistmiseks summas kokku 2016 eurot ja 40 senti, sh riigilõivud 40 eurot ja

õigusabikulud koos käibemaksuga 1976 eurot ja 40 senti, mille tekkimine on tõendatud OÜ

EFTA Legal arvega nr 24194. Õigusabi on menetluskulude nimekirja kohaselt kaebajale

osutatud 13,5 töötunni mahus tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks 22%.

Kohtu hinnangul on nimetatud kulud asjas esitatud seisukohtade keerukust ja mahtu

arvestades kokkuvõttes vajalikud ja põhjendatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)