3-24-2840/8 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-24-2840

Otsuse kuupäev

28. november 2024

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

U.K.T kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni 4. oktoobri 2024. a

otsuse vaidlustusasjas nr 174-24/281742 tühistamiseks ja

Mittetulundusühingu Tartumaa Ühistranspordikeskus kohustamiseks

viima riigihanke „Sotsiaaltranspordi osutamine Tartu maakonnas“

(viitenumbriga 281742) alusdokumendid vastavusse õigusaktidega

Menetlusosalised

Kaebaja (vaidlustaja)  U.K.T, esindajad vandeadvokaat Margo

Lemetti ja vandeadvokaadi abi Mariliis Timmermann

Vastustaja (hankija)  Mittetulundusühing Tartumaa Ühistranspordi-

keskus, esindaja vandeadvokaat Kristina Laarmaa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.K.T kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

3. Jätta vastustaja kohtumenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Käesoleva kohtuotsuse peale võib 10 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates

(s.o hiljemalt 9. detsembril 2024) esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 278 lõige 1). Vastuapellatsioonkaebust

hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lõige 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing Tartumaa Ühistranspordikeskus avaldas 30. juulil 2024 riigihangete

registris hanketeate riigihanke „Sotsiaaltranspordi osutamine Tartu maakonnas“ (viitenumber

281742) väljakuulutamise kohta. Hange korraldatakse avatud hankemenetlusena.

Riigihange on jagatud neljaks osaks:

-

osa 1: Põhja piirkonnas vedu tavasõidukitega Kastre, Luunja ja Tartu valla klientidele;

3-24-2840

-

osa 2: Lõuna piirkonnas vedu tavasõidukitega Elva, Nõo ja Kambja valla klientidele;

-

osa 3: Tartumaa vedu erisõidukitega Kastre, Luunja, Tartu, Elva, Nõo ja Kambja valla

klientidele;

-

osa 4: Tartumaa jooksva päeva tellimuste vedu tavasõidukitega Kastre, Luunja, Tartu,

Elva, Nõo ja Kambja valla klientidele.

Hankija eesmärk on igas riigihanke osas sõlmida leping ühe eduka pakkujaga, et osutada

sotsiaaltransporditeenust Tartu maakonnas kohalike omavalitsuste poolt määratud reisijatele

tellija poolt esitatud marsruutide ja hankes määratud tingimuste alusel eeldusliku teenuse

osutamise alguskuupäevaga 1. jaanuar 2025 veoperioodiga 48 kuud.

2. U.K.T esitas 6. septembril 2024 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse

riigihanke alusdokumentide (RHAD) peale. VAKO jättis 4. oktoobri 2024. a otsusega

vaidlustuse rahuldamata.

3. U.K.T esitas 14. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse VAKO 4. oktoobri 2024.

a otsuse tühistamiseks ja hankija kohustamiseks viima RHAD vastavusse õigusaktidega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja on seisukohal, et RHAD on õigusvastased vastuolu tõttu riigihanke

korraldamise üldpõhimõtetega (eelkõige riigihangete seaduse (RHS) § 3 punktidega 2, 3 ja 5).

VAKO on analüüsinud iga üksikut kaebaja poolt vaidlustatud RHAD-is sätestatud tingimust

ning jätnud tähelepanuta kõik kaebaja väited, mis puudutavad sõlmitava lepingu üldist

majanduslikku tasakaalu. Iga tingimus eraldiseisvalt ei pruugigi RHS-s sätestatud

üldpõhimõtteid rikkuda, kuid nende kumulatiivne toime viib RHS-i rikkumiseni.

Raamlepingu punkti 6.10 kohaselt ei muudeta vedajale makstavat veotasu lepingu vältel. Kui

pakkuja peab pakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude

suurenemisega järgmise 4,5 aasta jooksul, tõstab see ebamõistlikult pakkumuste hinda.

Vastustaja ei ole põhjendanud, miks tal ei ole võimalik sätestada reegleid, mil viisil on

võimalik lepingu kehtivuse ajal veotasu hinda muuta. Seejuures 2022. aasta hankes nägi

vastustaja hanketingimustes ette, et veotasu muudetakse kaks korda aastas vastavalt

tarbijahinnaindeksi muutumisele. Selleks, et oleks tagatud riigihangete läbipaistvuse ja

ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtted, peavad hinna muutmise võimalused olema

hanketingimustes üksikasjalikult ette nähtud. VAKO on ekslikult leidnud, et RHAD

vaidlustades ei saa vaielda teema üle, kas lepingu kehtivuse ajal on võimalik RHS § 123

alusel pakkumuses esitatud maksumust muuta. Kui RHAD välistavad ka RHS § 123 alusel

hiljem veohinna muutmise, siis on see hanketingimus. Riigihangete läbipaistvus ja ettevõtjate

võrdne kohtlemine on igal juhul paremini tagatud, kui hinna muutmise tingimused on

sätestatud hanketingimustes. Kui lepingu täitmise käigus selgub, et lepingu täitmine on

muutunud vedaja jaoks majanduslikult ebamõistlikuks, võib see viia olukorrani, mis seab ohtu

reisijate turvalisuse.

Tehnilise kirjelduse punkti 1.5 kohaselt toimub teenuse osutamine üksnes tellija tegelikest

vajadustest lähtuvalt ning garanteeritud veomahte ei ole. Seega ei rikuks vastustaja

raamlepingut ka juhul, kui ta kogu lepingu kehtivuse aja jooksul ei telliks vedajalt ühtegi

veokilomeetrit. Vedaja peab tegema lepingu täitmiseks olulisi investeeringuid ja maksma ka

3-24-2840

lepingu täitmistagatise, olema kogu lepingu kehtivuse aja valmisolekus osutada

sotsiaaltransporditeenust, kuid leping ei anna mingit kindlustunnet, et tehtud investeeringuid

oleks võimalik tagasi teenida. Seejuures on raamlepingu punkti 10.5 kohaselt tellijal õigus

mistahes põhjusel 90-päevase etteteatamisega leping korraliselt üles öelda ning vedaja

hüvitusnõuded tellija suhtes tulenevalt saamata jäänud kasust või muul alusel on välistatud.

Vastustaja on põhjendanud veomahtude mittegaranteerimist sellega, et ei ole teada, kui palju

kohalikud omavalitsused vastustaja käest teenust tellivad. Sotsiaaltransporditeenuse puhul on

tegemist kohustusliku omavalitsusliku ülesandega. On ebatõenäoline, et 4 aasta jooksul ei teki

ühelgi kohalikul omavalitsusel vajadust tellida ühtegi sotsiaaltranspordi alast vedu.

Vastustajal oli hanke väljakuulutamisel vähemalt 4-aastane kogemus Tartu maakonnas

sotsiaaltranspordi teenuse osutamisel. Sellise kogemuse pealt on võimalik vähemalt mingis

mahus veomahte garanteerida. Piisab, kui veomahud on garanteeritud kasvõi osaliselt.

Vastustajal on võimalik veomahtude garanteerimiseks sõlmida kohalike omavalitsustega

sellised lepingud, mis kohustaksid kohalikke omavalitsusi ostma sotsiaaltranspordi teenust

vastustaja kaudu. Kui siduvaid lepinguid ei ole ja vastustaja veomahtusid ei garanteeri, tõstab

see hangitava teenuse hinda, mis omakorda viib selleni, et kohalikud omavalitsused püüavad

teenuse pealt raha kokku hoidmiseks osta ise teenust sisse väljastpoolt vastustajat.

Raamlepingu punkti 10.4 kohaselt on vedajal õigus leping üles öelda vaid juhul, kui

vastustajal on vedaja ees tekkinud võlgnevus. Kui vastustaja vedusid ei telli, siis peab vedaja

ikkagi kogu lepingu kehtivuse aja olema valmis teenuse osutamiseks, kuid tal puudub

võimalus nii investeeringuid tagasi teenida kui ka lepingust väljuda. Olukorras, kus

raamleping ei näe ette võimalust veotasu muutmiseks lepingu kehtivuse ajal, peab olema

vedajale jäetud võimalus öelda leping ennetähtaegselt üles ka juhul, kui lepingu täitmine on

muutunud vedaja jaoks majanduslikult ebamõistlikuks. Kui kohalikel omavalitsustel ei ole

kohustust tellida teenust läbi vastustaja, tähendab see, et neil on võimalik tellida teenust ka

teistelt teenuseosutajatelt, mistõttu teenuse pakkumine ei katkeks, kui vedaja vastustajaga

lepingu ennetähtaegselt üles ütleks. Kaebaja ei nõustu vastustaja ja VAKO-ga, et vedaja

õigused on piisavalt tagatud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 102 lõikega 4. HMS § 102

lõike 4 kohaldamise eelduseks on, et halduslepingu täitmine peab olema muutunud pärast

selle sõlmimist oluliselt raskemaks. Ja ka sellisel juhul tuleb lepingu lõpetamiseks pöörduda

kohtusse. Olukorras, kus vastustaja on sätestanud teenusele ranged nõuded, mis eeldavad, et

vedaja peab tegema olulisi investeeringuid lepingu täitmiseks, kuid lepinguga garanteeritud

veomahtusid ette nähtud ei ole, on õigusvastane raamlepingu punkt 10.5, mis annab tellijale

õiguse igal ajal 90-päevase etteteatamistähtajaga leping ühepoolselt üles öelda ja välistab

vedaja hüvitusnõuded tellija suhtes. Sellise tingimuse kehtestamiseks ei ole asjakohast

põhjust, kuid see tõstab oluliselt teenuse hinda.

Tehnilise kirjelduse punkt 3.2 keelab riigihanke osades 1 ja 2 sõidukite omavahelise

ristkasutamise. Sõidukite ristkasutamise keeld ei ole põhjendatud, seda eriti olukorras, kus

garanteeritud veomahtusid ei ole, kuid vedajal on kohustus kogu lepingu kehtivuse ajal hoida

kõik sõidukid RHAD-is sätestatud nõuetele vastavas olukorras. Sõidukite ristkasutamise keeld

kahjustab konkurentsi, sest eeldab pakkujalt, kes soovib pakkumust teha, nii riigihanke osas 1

kui ka 2 oluliselt suurema arvu sõidukite olemasolu, kui tegelikult lepingu täitmiseks on vaja.

Sõidukite ristkasutamise keeld on ka vastuolus igaühe kohustusega säästa keskkonda. Näiteks

kui riigihanke osasid 1 ja 2 täidab sama vedaja ja riigihanke osa 1 sõit lõpeb ühes kohas, aga

osa 2 sõit algab samal ajal samas kohas, siis takistab tehnilise kirjelduse p-s 3.2 sätestatud

ristkasutuse keeld alustada samas kohas oleval osas 1 registreeritud autol riigihanke osa 2

sõitu.

3-24-2840

Tehnilise kirjelduse p 3.19 kohaselt peab vedaja võimaldama juhul, kui kliendil on samaks

päevaks tellitud nii teenusele/arsti juurde sõit kui ka tagasisõit, kliendil töökäsus nimetatud

abivahendit kasutada ka kahe tellimuse vahelisel ajal. Tegu on abivahendi renditeenusega, mis

ei ole sotsiaaltransporditeenuse osa. Sotsiaaltransporditeenus on klientide vedu töökäsus

näidatud lähtekohast sihtkohta. Tellimuste (sõitude) vaheline aeg väljub lepingu esemest.

Abivahendite renditeenuse osutamise kohustus tõstab üleüldiselt teenuse hinda, ka nende

sõitude osas, kus seda teenust ei kasutata.

Alates 6. septembrist 2024 kehtivas tehnilise kirjelduse punktis 3.5 ei ole sätestatud, et

keskkonnahoidlikke sõidukeid peab minimaalselt 23,1% ulatuses ka raamlepingu täitmiseks

kasutama. Selline kohustus peab olema RHAD-is selgesõnaliselt sätestatud. Olukorras, kus

riigihanke osades 1 ja 2 nõutakse kummaski 13 sõiduki olemasolu ja vedaja valib ise, millise

autoga ta konkreetset tellimust täidab, võib tal olla võimalik teenindada kõik sõidud ära

tavaautodega ja vältida keskkonnahoidlike autode kasutamist. Ka sõitude aruandega ei saaks

kontrollida keskkonnahoidlike sõidukite kasutamise kohustust, isegi kui see oleks sätestatud,

sest RHAD-is pole kindlaks määratud, mil viisil seda kohustust tuleb täita (kas

veokilomeetrite või tellitavate sõitude arvu järgi).

Alates 6. septembrist 2024 kehtiva tehnilise kirjelduse punkti 4.3 kohaselt peab vedaja

esitama kliendile omaosaluse arve tellija nimel. Ei ole sätestatud, et arvel märgitud tasu tuleb

tasuda vedaja arvelduskontole, kuigi arve on väljastatud tellija nimel. Sellise sätte puudumisel

ei ole vedajal õigust väljastada arvet tellija nimel selliselt, et tasu laekuks vedajale. Ometi on

RHAD-ist aru saada, et selline on olnud tellija soov. Sellele viitab otseselt ka tehnilise

kirjelduse punkt 4.8, mille kohaselt käsitletakse laekunud tulu vedajale tasu ettemaksuna. Kui

vedaja peab väljastama kliendile omaosaluse arve tellija nimel, siis peab tellija selle arve

koostama ja see on tellija raamatupidamise algdokument. Tellija võib enda nimel väljastatud

arvele märkida, et arve tuleb tasuda vedajale kuuluvale arvelduskontole. Vedaja võib selle

arve kliendile üle anda, kuid ta ei saa olla arve koostaja ning selline arve ei saa olla vedaja

raamatupidamise algdokument. Seega on hanketingimus, et arve tuleb esitada tellija nimel,

olukorras, kus vedaja peab kliendile väljastatavad arved koostama, vastuolus õigusaktides

ettenähtud nõuetega

Kaebajale jääb ebaselgeks, mida tähendab tehnilise kirjelduse punktis 4.10 sätestatud tellija

vastutus kliendi poolt arve tasumata jätmise korral ja miks peaks mittelaekunud tulu maha

arvama tellija poolt vedajale makstavast tasust. Tehnilise kirjelduse punkti 4.8 kohaselt

käsitletakse laekunud tulu vedajale tasu ettemaksuna. Kuna tehnilise kirjelduse punkti 4.10

teine lause sätestab, et vedaja poolt teavitamiskohustuse täitmata jätmisel loetakse ka arve

alusel laekumata tulu vedajale tehtud ettemaksuks, peab olema RHAD-is sätestatud, et kui

vedaja on täitnud tasumata arve osas oma teavitamiskohustust, siis kohustub tellija laekumata

tulu vedajale tasuma.

Tehnilise kirjelduse punktide 3.14 ja 3.21 (logod sõidukite välisküljel ja infolehed sõidukites)

puhul on tegemist ebamõistlike tingimustega, kui need peavad pakkumuses esitatud sõidukite

puhul olema täidetud kogu lepingu kehtivuse aja. Vastustaja on hankemenetluses toimunud

teabevahetuse korras selgitanud, et hanketingimustes ei ole nõutud, et logo peaks olema

sõidukile kantud püsivalt, vaid sõidukil peab olema logo vaid lepingu täitmise ajal. Kaebaja ei

nõustu vastustaja ja VAKO seisukohaga, et vaidlustaja ei ole selle vastusega muutnud

hanketingimusi, vaid üksnes täpsustanud. Kui RHAD sätestavad, et kõik sõidukitega seotud

tingimused peavad olema täidetud kogu lepingu kehtivuse aja, siis ei saa see tähendada vaid

lepingu täitmise aega. Lisaks sellele on logode kasutamine sotsiaaltransporditeenust osutaval

3-24-2840

sõidukil erivajadusega isiku jaoks negatiivselt sildistava toimega, kuna rõhutab tema

sotsiaalset abivajadust. On üldteada, et tellija logoga sõiduautod osutavad

sotsiaaltransporditeenust.

5. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kaebaja ei selgita, kuidas vaidlustatud hanketingimused on õigusvastased või riivavad tema

subjektiivseid õigusi. Kaebaja piirdub vaid konstateeringuga, et vaidlustatud hanketingimused

tõstavad pakkumuse hinda, kuid hanketingimuse mõju pakkumuse hinnale ei saa

põhimõtteliselt tingida hanketingimuse õigusvastasust. Kuigi arusaadavalt on üheks

kaalutluseks riigihanke läbiviimisel ka saadava teenuse maksumus (ning seda peegeldabki

hindamiskriteeriumina madalaim hind), ei saa võimalikult madala maksumuse ettekäändel

loobuda teenuse kvaliteedi suhtes esitatud nõuetest. Riigihanke tingimused on kujundatud

kohalike omavalitsuste juhistest lähtudes.

Tulenevalt sotsiaaltranspordi olemusest kujuneb reaalne vajadus sotsiaaltranspordi tellimuste

järele jooksvalt ja hankijal ei ole võimalik sätestada hanketingimustes minimaalseid

veomahte, mille täitmise hankija kohustub vedajale igal juhul tagama, sest hankija ei saa

mõjutada seda, millised puudega isikud millises teeninduspiirkonnas ja kuhu täpselt soovivad

sõita. Eelneva kogemuse pinnalt on hankijal võimalik hanketingimuses sätestada üksnes

eelduslikud veomahud igas riigihanke osas ja seda hankija ongi teinud. Kohalikud

omavalitsused tellivad omal käel ainult üksikuid ja eriolukordadest tingitud veootsi.

Sotsiaaltransporditeenus ei ole avalik liinivedu ühistranspordiseaduse (ÜTS) tähenduses,

mille suhtes saaks kasvõi teoreetiliselt rakenduda seadusest tulenev kohustus (ÜTS § 23 lõige

2) tagada igal ajahetkel lepingu täitmise faasis avaliku liiniveo kulude katmine lepingust

saadava tuluga. Eesti ega Euroopa Liidu õigusest ei tulene üldpõhimõtet selle kohta, et

mistahes avaliku ülesande täitmise reaalsed kulud peavad igal juhul olema kaetud avaliku

ülesande täitmiseks sõlmitud halduslepingu alusel saadava tuluga. Kuigi hankija on

hanketingimuste kaudu soovinud, et pakkumuses esitatava veoteenuse hinna piisavuse riski

kannaks pakkuja ise, ei järeldu sellest mitte kuidagi tellija kohustust garanteerida pakkuja

enda poolt pakutava veohinna perioodilist indekseerimist. Lepingu ajalist kestust arvestades

on pakkujatele jõukohane prognoosida võimalikke muutusi majanduskeskkonnas ja kajastada

need pakkumuse maksumuses. Kohalike omavalitsuste jaoks on oluline teada, milline on

kogu lepingu kehtivusaja jooksul teenuse hind, et sellest johtuvalt planeerida

eelarvevahendeid sotsiaaltransporditeenuse tellimiseks ja kujundada vastavalt kohalikku

poliitikat (sh määrata omaosalustasud). Lepingu punkt 6.10 ei takista mitte mingil moel RHS-

s või HMS §-s 102 sätestatud alustel lepingumuudatuste tegemist. Ent ka lepinguliselt teatud

lepingumuudatuste tegemise võimaluse piiramine ei muudaks hanketingimust ennast

õigusvastaseks, vaid mõjutaks üksnes seda, kuidas pakkujad peavad oma pakkumuse

hinnastama.

Riigihankes sõlmitava lepingu erakorralise ülesütlemise aluste piiramine on vajalik

sotsiaaltransporditeenuse järjepidevuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Vedaja poolt lepingu

ülesütlemine tellija võlgnevuse tõttu ei vii kuidagi järelduseni, et vedaja osutab teenust tasuta,

sest vedajal säilivad kõik tasunõuded osutatud teenuse eest koos muude sanktsioonidega (nt

viivisenõue). Ka ei ole hanketingimustega mitte mingil moel piiratud kaebaja õigust lepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks, kui lepingu täitmine peaks osutuma vedaja jaoks

ettenägematult majanduslikult koormavaks – nimelt on kõikide halduslepingute puhul

seaduses sätestatud regulatsioon, et halduslepingu ühepoolseks ülesütlemiseks majandusliku

3-24-2840

tasakaalu muutumise tõttu peab eraõiguslik pool pöörduma kohtusse. Erinevalt

võlaõigusseadusest HMS § 102 lõike 4 kohaselt halduslepingu eraõiguslik pool ei saagi

ühepoolselt halduslepingut üles öelda põhjusel, et lepingu täitmine on muutunud eraõigusliku

poole jaoks majanduslikult raskemaks, vaid kõnealune säte annab eraõiguslikule poolele

lepingu muutmise õiguse ning kokkuleppe mittesaavutamisel õiguse pöörduda lepingu

lõpetamiseks kohtusse.

Kaebaja ainus etteheide raamlepingu punktis 10.5 sätestatud korralisele ülesütlemisele see, et

tellija korralise ülesütlemisega seoses ei saa vedaja esitada hüvitusnõudeid tellija suhtes

(eeldusel, et tellija on ülesütlemistähtaega järginud) ja seetõttu hanketingimus tõstab oluliselt

teenuse hinda. Asjaolu, et hanketingimus mõjutab pakkumuse hinda, ei saa muuta

hanketingimust õigusvastaseks. Pakkuja peab struktureerima oma äritegevuse nii, et 90-

päevase etteteatamisega on tal võimalik lepingu täitmiseks planeeritud ressursid (sõidukid,

töötajad jne) suunata ümber. Pealegi ei saa korralise ülesütlemise säte põhimõtteliselt rikkuda

kaebaja subjektiivseid õigusi olukorras, kus tegemist on raamlepinguga, mille puhul ei ole

garanteeritud konkreetseid veomahte – reaalne toime vedaja äritegevusele korralise

ülesütlemise puhul (sh välistades hüvitusnõuded) pole halvem võrreldes sellega, kui

raamleping jätkab kehtivust, kuid tellijal ei ole enam vajadust raamlepingu alusel tellimusi

esitada.

Lähtudes eelmises riigihankes sõlmitud lepingute teenindamise praktikast, oli hankija jaoks

ilmne, et eelmises hankes osas 1 ja osas 2 kokku minimaalselt nõutud 16 sõidukit jääb

käesoleva riigihanke osades 1 ja 2 liiga väheks ning reaalne vajadus kvaliteetse teenuse

osutamiseks on kokku vähemalt 26 sõiduki järele (vähemalt 13 sõidukit osas 1 ja 13 sõidukit

osas 2). Kuna osa 1 ja osa 2 teenindamise territooriumid on erinevad, siis ei saa teenuse

kvaliteeti tagada see, kui osa 1 ja osa 2 puhul teenindavad mõlemat osa kokku needsamad 13

sõidukit. Sotsiaaltransporditeenuse kvaliteedi oluline näitaja on teenuse operatiivsus ja

kättesaadavus reisija jaoks. Tuginedes eelmise riigihanke kogemusele, on nii osas 1 kui ka

osas 2 vajalik tagada võimalus, et kummaski osas on täitmisel korraga kuni 13 töökäsku ehk

kokku on nii osas 1 kui ka 2 korraga väljas 26 sõidukit samaaegselt. See eesmärk on

saavutatav vaid nii, et osas 1 minimaalselt nõutud 13 sõidukit ei kattu osas 2 nõutud

minimaalse 13 sõidukiga.

Tehnilise kirjelduse nõuded keskkonnahoidlike sõidukite osas ei ole piiratud sellega, et

pakkumuses tuleb üksnes nimetada keskkonnahoidlikud sõidukid, kuid neid ei tule kasutada.

Riigihankes sõlmitavat lepingut tuleb täita kooskõlas tehnilise kirjelduse kõikide nõuetega ja

kooskõlas pakkuja poolt esitatud pakkumusega. Raamlepingu alusel esitab vedaja regulaarselt

lepingu lisa 1 järgi aruandeid, märkides mh ära lepingu täitmiseks kasutatud sõidukite

registreerimisnumbrid – nende andmete alusel on hankijal võimalik jooksvalt jälgida, kas

vedaja täidab tehnilise kirjelduse punktis 3.5 sätestatud keskkonnahoidlikkuse nõudeid.

Mitte ükski seadusesäte ei keela halduslepinguga volitada vedajat tellija nimel ettemaksuarvet

väljastama nii, et ettemaksu laekumine toimub vedaja arveldusarvele.

Sõidukitel on nõutav hankija logo ja vedaja logo. Kumbki neist ei saa olla puudega isikut

sildistav, sest nii vedaja kui ka ühistranspordikeskus ei ole üksnes sotsiaaltransporditeenuseid

pakkuv ühendus ning vedaja või ühistranspordikeskuse logo ei viita ka isiku puudele. Küll

aga on sõidukil ühistranspordikeskuse või vedaja logo suureks abiks puudega isikule sõiduki

leidmisel, kuivõrd paljude sõitude algpunkt on rahva- ja liiklusrohke (nt tervishoiuasutuse

juurdepääsualad).

3-24-2840

Kaebaja heidab ette, et talle ei ole arusaadav, mida tähendab see, et kliendile väljastatud

ülekandearve tasumata jätmisel vastutab laekumata tulu eest tellija. Hanketingimusi tuleb

tõlgendada koosmõjus. Tehnilise kirjelduse punkti 4.8 järgi käsitletakse klientide

omaosalusest laekunud tulu vedaja ettemaksena ehk kattena tellija poolt vedajale maksmisele

kuuluvale tasule. Kui klient omaosalusarvet vedaja kontole ei tasu, siis järelikult ei ole

tehnilise kirjelduse punkti 4.8 kohaselt vedaja vastavat ettemaksu tellijalt saanud ning vedajal

on järelikult tellija suhtes ettemaksu tasunõue.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Hankijal on hanketingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum ning VAKO ja kohtute

kontroll selle üle on piiratud. Eelkõige saab kohus kontrollida, et hankija kehtestatud

tingimused ei oleks ilmselgelt asjakohatud või meelevaldsed. Kohus ei saa eraldivõetuna

hinnata nende otstarbekust vms.

7. Raamlepingu punkt 6.10 sätestab, et vedajale makstavat veotasu lepingu vältel ei

muudeta.

Kaebaja leiab, et selline tingimus on vastuolus RHS § 3 punktidega 2, 3 ja 5, sest see tõstab

ebamõistlikult pakkumuste hinda, ei taga riigihanke läbipaistvust, ettevõtjate võrdset

kohtlemist ega rahaliste vahendite säästlikku ja otstarbekat kasutamist. Kaebaja leiab, et hinna

muutmise tingimused peavad olema sätestatud hanketingimustes. Kaebaja märkis, et

raamlepingu p 6.10 sõnastus on sedavõrd range, et selle eesmärk on olnud välistada ka

seadusest tulenevad lepingu muutmise võimalused.

Kohus nõustub VAKO ja vastustajaga, et asjaolu, et vastustaja ei ole RHAD-is sõnaselgelt

sätestanud veotasu muutmise võimalust, ei ole õigusvastane ning samuti ei tähenda see, et

veotasu muutmine oleks lepingu kehtivuse ajal igal juhul välistatud. Ükski õigusakt ei

kohusta vastustajat RHAD-is ette nägema veotasu muutmise üksikasjalikke tingimusi, vaid

üldised põhimõtted selleks tulenevad RHS §-st 123 ja HMS §-st 102 ning vastustajal ei saa

olla sellist õigust, et RHAD-iga välistada nimetatud sätetest tulenevad õigused lepingu

muutmiseks. Asja materjalidest ka ei nähtu, et vastustaja oleks seisukohal, et veotasu

muutmine lepingu kehtivuse aja jooksul oleks igal juhul välistatud. Seega on kaebajale

tagatud võimalus veotasu muutmiseks seaduses sätestatud alustel. Kaebajal ei ole õigust

nõuda, et just RHAD-is peavad olema üksikasjalikult ette nähtud veotasu muutmise

tingimused. Asjaolu, et selline lahendus oleks kaebajale mugavam, ei tähenda veel, et

vastustaja oleks õigusvastaselt toiminud. Kohtu hinnangul on vastustaja esile toonud

asjakohase ja mõistliku selgituse, miks selles riigihankes on otsustatud fikseeritud veotasu

kasuks. Nimelt on vastustaja selgitanud, et fikseeritud veotasu suurus on oluline vastustajat

haldusülesande täitmiseks volitanud kohalikele omavalitsustele, et nad saaksid sellest

lähtuvalt planeerida eelarvevahendeid sotsiaaltransporditeenuse tellimiseks ja kujundada

vastavalt kohalikku poliitikat (sh määrata omaosalustasud). Seega ei ole sellise tingimuse

kasuks otsustamisel tegemist ilmselgelt meelevaldse valikuga. Eelmises riigihankes tehtud

valik võimaldada veotasu muuta vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele ei loo vastustajale

mingeid kohustusi praeguse riigihanke korraldamisel. Vastustajal on õigus teha järgmises

riigihankes korrektuure vastavalt eelmise riigihanke kogemustele ja kohalike omavalitsuste

soovidele. See, et uus hanketingimus on kaebaja jaoks ebasoodsam, ei tähenda veel, et tegu

oleks vastuoluga riigihanke üldpõhimõtetega. Ka asjaolu, et kaebaja peab pakkumust tehes

arvestama erinevate järgmise 4,5 aasta jooksul esineda võivate asjaoludega ja teatav

3-24-2840

ebakindlus võib tõsta pakkumuse hinda, ei tähenda veel, et eksitud oleks riigihanke

üldpõhimõtete vastu. Ettevõtluses on tavapärane pikemate plaanide tegemine ja

majanduskeskkonna muutustega arvestamine. 4,5 aasta pikkust perioodi ei saa pidada niivõrd

pikaks ajavahemikuks, et kaebajal ei oleks võimalik mõistlikult oma tegevust planeerida ja

sellest lähtuvalt veotasu paika panna. Ka kaebaja viidatud Riigikohtu asjast nr 3-18-1946 ei

saa järeldada, et hankijal on kohustus veotasu muutmine RHAD-is ette näha. Selles lahendis

rõhutatakse, et hoolsale vedajale peab olema tagatud võimalus mõistlikult mitteettenähtavate

uute asjaolude ilmnemisel lepingut tasu osas muuta. Nagu eelnevalt selgitatud, on kaebajale

see võimalus tagatud. Lepingu muutmise regulatsiooni kaudu saab ka välistada riski, mis

võiks kaasneda sõitjate turvalisusele sellega, kui ettenägematute asjaolude tõttu

majanduslikesse raskustesse sattunud vedaja peaks teenuse osutamist jätkama sama tasu eest.

Vastustaja 8. oktoobri 2024. a vastuses väljendatud seisukohast, et pakutav hind peab katma

lepingu täitmise kulud, ei saa järeldada vastustajale kohustust näha RHAD-is ette veotasu

muutmise tingimused. Tegu on suunisega pakkujatele, mitte kohustusega vastustajale.

8. Tehnilise kirjelduse punkt 1.5 sätestab: „Teenuse osutamine toimub üksnes Tellija

tegelikest vajadustest lähtuvalt. Lepingu eeldatav veomaht on osas 1 Põhja piirkonnas 135

000 kilomeetrit aastas, osas 2 Lõuna piirkonnas 145 000 kilomeetrit aastas ja osas 3

Tartumaal 30 000 kilomeetrit aastas ning osas 4 Tartumaal 20 000 kilomeetrit aastas.

Nimetatud veomahud ei ole garanteeritud veomahud. Tegelikud veomahud kujunevad

vastavalt Tellija tegelikele vajadustele, kuid maksimaalsed veomahud ei saa ühelgi aastal

üheski osas ületada 50% käesolevas punktis määratud eelduslikust veomahust aastas.“

Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et garanteeritud veomahte ei ole. Kaebaja selgitas, et tema

peab kogu lepingu kehtivuse aja jooksul tegema kulutusi selleks, et täita lepingu nõudeid,

kuid vastustajal ei ole kohustust tellida temalt ühtegi veokilomeetrit. Selline ebakindlus tõstab

teenuse hinda.

Kohus märgib, et VAKO ja vastustaja on asjakohaselt juhtinud tähelepanu sellele, et

praegusel juhul on tegu raamlepingute sõlmimisega. Raamleping ongi mõeldud juhtudeks, kus

hankijal on vaja teenust, kuid ta ei tea, millal ja kui palju tal hangitavat teenust vaja on.

Raamlepingu raames on hankijale tagatud võimalus vajaduse korral teenust saada ning

lepingu sõlminud pakkuja peabki olema valmis teenuse osutamiseks. Eelnevat arvestades ei

saa garanteeritud veomahtude puudumist pidada õigusvastaseks. Sellise lepingu sõlmimisega

seotud riske saab pakkuja arvestada pakutavas hinnas ning seda ei ole alust pidada

õigusvastaseks. Kui kaebaja leiab, et teenusega seotud riskid ületavad tema taluvusläve, on tal

õigus loobuda pakkumuse esitamisest. Riigihankel osalemine ei ole pakkuja kohustus, vaid

tema õigus, sh on tal õigus ise määratleda hind, millega ta on võimeline ja nõus teenust

osutama. (Vrd Tartu Halduskohtu 6. juuli 2018. a otsus asjas nr 3-18-1047, p 8.) Kaebaja

loogikat järgides muutuks raamlepingu instituut sisutühjaks. Pakkumuste tegemisel on

pakkujatele abiks hankija poolt välja toodud eeldatavad veomahud, mille vastustaja on

määranud oma varasema kogemuse põhjal. Kaebaja on ka ise välja toonud, et on

ebatõenäoline, et 4 aasta jooksul ei teki ühelgi kohalikul omavalitsusel, kes vastustajalt

teenust tellivad, vajadust tellida ühtegi sotsiaaltranspordi vedu. Seda arvestades on kaebaja

kahtlused, et temalt ühtegi veokilomeetrit ei tellita ja tal ei ole võimalik oma investeeringuid

tagasi teenida, eluliselt ebausutavad. Kaebaja ei saa vastustajale ette kirjutada, et viimane

peab kohalike omavalitsustega sõlmima lepinguid, et need ostaksid sotsiaaltransporditeenust

ainult vastustaja kaudu. Seda ei saa kohalikelt omavalitsustel nõuda ka vastustaja. Senine

praktika, kus samuti ei ole riigihanke raames olnud veomahud garanteeritud, näitab, et

kohalike omavalitsuste poolt ilma vastustajata hangitud sotsiaaltransporditeenuse maht on

3-24-2840

võrreldes vastustaja kaudu tellitud teenuse mahuga äärmiselt väike. Pole põhjust arvata, et see

edaspidi oluliselt muutuks.

9. Raamlepingu punkt 10.4 sätestab: „Vedajal on õigus lõpetada Leping ühepoolselt

ennetähtaegselt, teavitades sellest ette vähemalt 90 päeva, kui Tellija võlgnevus Vedaja ees

ületab vastava Riigihanke osa eelduslikust aastasest veomahust 20%-le vastava veomahu ja

Vedaja veokilomeetri maksumuse korrutisele vastava summa ning Tellija ei ole võlgnevust

tasunud ka Vedaja poolt määratud täiendava tähtaja jooksul. Lepingu ülesütlemise tähtaeg

hakkab kulgema Vedaja poolt Tellija kirjalikust teavitamisest. Mistahes muul alusel ei ole

Vedajal õigust Lepingut ühepoolselt ennetähtaegselt üles öelda.”

Raamlepingu punkt 10.5 sätestab: “Tellijal on õigus mistahes põhjusel Leping korraliselt üles

öelda, teavitades sellest Vedajat ette vähemalt 90 kalendripäeva. Korralise ülesütlemise korral

ei ole Vedajal mistahes hüvitusnõudeid Tellija suhtes tulenevalt saamata jäänud kasust ega

muul alusel.”

Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et tal on võimalik leping üles öelda vaid juhul, kui

vastustajal on vedaja ees tekkinud võlgnevus. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks vedajale

kohalduvat 90-päevast etteteatamistähtaega. Kaebaja leiab, et vedajale peab olema jäetud

võimalus öelda leping ennetähtaegselt üles ka juhul, kui lepingu täitmine on muutunud vedaja

jaoks majanduslikult ebamõistlikuks. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks seda, et hankijal on

õigus igal ajal 90-päevase etteteatamistähtajaga leping ühepoolselt üles öelda ja on välistatud

vedaja hüvitusnõuded hankija suhtes.

Kohus märgib, et vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et praeguse riigihanke raames tellitava

teenuse puhul on oluline selle katkematus ja järjepidevus ning sellest tulenevalt ei saa

vedajale tagada võimalust öelda leping kergekäeliselt üles, vaid see õigus saab vedajal olla

üksnes hankija kõige olulisemate lepingurikkumiste korral. Selline piirang on vajalik avaliku

huvi kaitseks. Ettevõtjal, kes kaalub riigihanke raames pakkumuse tegemist, on võimalik kõik

sellise lepingu sõlmimisega kaasnevad riskid enda jaoks läbi mõelda ja sellest lähtuvalt

otsustada pakkumuse tegemise (sh hinna) üle. Samuti on vastustaja asjakohaselt selgitanud, et

vedajale kehtiv 90-päevane etteteatamistähtaeg on vajalik selleks, et vastustaja jõuaks

korraldada uue vedaja leidmiseks uue riigihanke ja vältida sotsiaaltransporditeenuse

katkemist. Kohtu hinnangul ei ole tegu ebamõistlikult pika ajaga uue vedaja leidmiseks, vaid

pigem minimaalseima võimaliku ajaga vedaja leidmiseks. Asjaolu, et kohalikud

omavalitsused on aeg-ajalt tellinud väheses mahus sotsiaaltransporditeenust ilma vastustajata,

ei kinnita, et nad oleksid võimelised lepingu ootamatu lõppemise korral seda kiiresti suures

mahus kõigile abivajajatele tagama.

Kohus leiab, et hankija õigust öelda leping mistahes põhjusel 90-päevase

etteteatamistähtajaga üles ei saa pidada õigusvastaseks. Kui hankija jaoks on ilmnenud, et

lepinguga jätkamine ei ole võimalik, ei saa avalike vahendite säästva kasutamise põhimõttest

tulenevalt nõuda, et hankija sellest hoolimata lepinguga jätkaks. Riskiga, et vastustaja võib

igal ajal mistahes põhjusel lepingu üles öelda, saavad pakkujad arvestada pakkumust tehes, sh

hinda määrates. Kohus nõustub VAKO ja vastustajaga, et 90-päevast etteteatamistähtaega

tuleb pidada vedajale piisavaks, et oma tegevus ümber korraldada ja leida võimalus muul

viisil tulu teenimiseks. Vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et kuni lepingu lõppemiseni

osutatud teenuse eest on vedajal õigus tasu saada. Kuid nõuded, mis seonduvad sealt edasi

saamata jäänud tuluga või muud sarnased nõuded, ei ole põhjendatud. Sellist tingimust ei ole

alust pidada ilmselgelt meelevaldseks.

3-24-2840

Asjaolu, et kirjeldatud lepingu lõpetamise regulatsioon tõstab pakkumuse hinda, ei tähenda

veel, et selline regulatsioon oleks vastuolus riigihanke üldpõhimõtetega.

10. Tehnilise kirjelduse punkti 3.2 alapunkt e sätestab: „Kui sama pakkuja esitab

pakkumuse nii Riigihanke osas 1 kui ka osas 2, ei tohi pakkumustes nimetada samu sõidukeid

kummagi pakkumuse Vormil 4 järjekorranumbrite 1 kuni 13 juures (s.t kõik sõidukid osa 1

Vormil 4 järjekorranumbritega 1-13 ja osa 2 Vormil 4 järjekorranumbritega 1-13 peavad

olema erinevad). Alates järjekorranumbrist 14 võib soovi korral osa 2 pakkumuses Vormil 4

nimetada sõidukeid, mis on loetletud osas 1 ja alates järjekorranumbrist 14 võib soovi korral

osa 1 pakkumuses Vormil 4 nimetada sõidukeid, mis on loetletud osas 2. Kui osades 1 ja 2

osutub valituks sama vedaja, võimaldab selline lahendus sõidukeid osa 1 ja 2 puhul

ristkasutada.“

Kaebaja leiab, et sõidukite ristkasutamise keeld kahjustab konkurentsi, sest eeldab pakkujalt,

riigihanke osas 1 ja 2 oluliselt suurema arvu sõidukite olemasolu, kui tegelikult lepingu

täitmiseks on vaja. Samuti on kaebaja arvates sõidukite ristkasutamise keeld vastuolus igaühe

kohustusega säästa keskkonda.

Kohus leiab, et vastustaja on piisaval määral selgitanud, miks ristkasutamise keeld on osade 1

ja 2 puhul vajalik. Vastustaja on selgitanud, et senise kogemuse põhjal on ilmnenud, et

reaalne vajadus kvaliteetse teenuse osutamiseks praeguse riigihanke osades 1 ja 2 on kokku

vähemalt 26 sõiduki järele (vähemalt 13 sõidukit osas 1 ja 13 sõidukit osas 2) ning peab

olema tagatud, et need sõidukid on kõik valmis üheaegselt neile ette nähtud piirkonnas teenust

osutama. Kaebaja on üksnes märkinud, et täidab hetkel kehtivaid raamlepinguid ning teab

seetõttu väga täpselt, millise arvu sõidukitega on võimalik lepinguid tegelikult täita, kuid ei

ole hanketingimuse õigusvastasuse äranäitamiseks kohtule rohkem mingeid tõendeid esitanud

ega väitnud, et tal oleks selliste tõendite esitamine raskendatud või võimatu. Lubatavaks ei saa

pidada seda, et isik vaidlustab hanketingimuse üksnes paljasõnalise väitega ega esita

tingimuse õiguspärasuse kahtluse alla seadmiseks ühtegi tõendit. Selline paljasõnaline väide

ei saa tekitada VAKO-le ega kohtule uurimispõhimõttest tulenevat kohustust hakata kaebaja

väite paikapidavust omal algatusel välja selgitama. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda

vastustaja selgituses, et riigihanke osades 1 ja 2 on kummaski vaja 13 sõidukit. Kohtule jääb

arusaamatuks kaebaja väide konkurentsi kahjustamise kohta, sest selline hanketingimus

kehtib kõikide pakkujate suhtes, mitte ainult kaebaja suhtes. Keskkonnahoidlikkus on

riigihanke korraldamisel küll oluline kaalutlus (RHS § 2 lõige 2), kuid see ei saa hakata

takistama kvaliteetse sotsiaaltransporditeenuse osutamist. Vajadus tagada puuetega isikutele

osades 1 ja 2 vajalikus mahus ja operatiivselt transporditeenuse olemasolu prevaleerib

praegusel juhul keskkonnahoidlikkuse põhimõtte üle.

11. Tehnilise kirjelduse punkt 3.19 sätestab: „Vedajal peab olema igas Riigihanke osas

kasutada minimaalselt järgmine kohustuslike abivahendite hulk, millega varustab sõidukid

vastavalt tellimiskeskuse poolt esitatud töökäsule: anatoomilise käepidemega reguleeritavad

küünarkargud 1 paar, kaenlaalused kargud 1 paar, käimiskepid 1 tk, ratastega käimisraam 1

tk, abivahendite kinnitusvahendid salongis vedamiseks. Osa 3 teenindaval Vedajal peab lisaks

olema 2 ratastooli. Vastava info, milliste abivahendite olemasolu konkreetset tellimust täitvas

sõidukis vaja on, annab Vedajale tellimiskeskus punktis 1.13 nimetatud töökäsu esitamisel.

Kõik abivahendid peavad olema Vedaja omandis või muul õiguslikul alusel kasutuses ja need

tuleb esitada Tellijale ülevaatamiseks punktis 3.3 nimetatud sõidukite ülevaatamise käigus.

Juhul, kui kliendil on samaks päevaks tellitud nii teenusele/arsti juurde kui ka tagasisõit, on

kliendil õigus töökäsus nimetatud abivahendit kasutada ka kahe tellimuse vahelisel ajal.

3-24-2840

Abivahendi säilimise eest vastutab kahe tellimuse vahelisel ajal klient. Vedajal on õigus

nõuda kliendilt vastavasisulise kokkuleppe allkirjastamist eeldusel, et vastavasisuline

kokkuleppe projekt on eelnevalt Tellija poolt kirjalikult heaks kiidetud.“

Kaebaja märkis, et abivahendi renditeenus ei ole sotsiaaltransporditeenuse osa ning sõitude

vaheline aeg väljub lepingu esemest. Samuti leiab kaebaja, et abivahendite renditeenuse

osutamise kohustus tõstab teenuse hinda.

Kohus märgib, et kaebajal ei ole õigust hankijale ette kirjutada, millise sisuga teenust võib

hankija riigihanke korras tellida. Vastustaja on selgitanud, et sotsiaaltransporditeenusega on

lahutamatult seotud ka vajadus tagada sihtkohas (nt haiglas, õppeasutuses) puudega isikule

vajaliku abivahendi kasutamise võimalus ja sellest lähtuvalt toimetulek. Kohus nõustub

vastustajaga, et abivahendite rent puudega isikule samal päeval toimuvate reiside vaheliseks

ajaks on ilmselgelt vajalik sotsiaaltransporditeenuse eesmärgi saavutamiseks, milleks on

võimaldada puudega isikule tõhusat juurdepääsu tööle, haridusele ja avalikele teenustele.

Kohtu hinnangul on tegu igati asjakohase ja põhjendatud tingimusega. Asjaolu, et

abivahendite renditeenuse tagamise kohustusega tõuseb ka pakkumuse hind, ei tähenda veel,

et selline hanketingimus oleks riigihanke üldpõhimõtetega vastuolus.

12. Tehnilise kirjelduse punkt 3.5 sätestab: „Riigihanke osades 1, 2 ja 4 peab olema täidetud

keskkonnahoidlikkuse nõue arvestades määruse

„Hankelepingu esemeks oleva

maanteesõiduki kohta riigihanke alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud

kriteeriumid ja tingimused“ § 6 lg 5 (s.t riigihanke 4. osa puhul rakendub nõue juhul, kui

pakkuja soovib 4. osas pakkumuses nimetada vähemalt eelviidatud sättes nimetatud arvu

sõidukeid). Riigihanke osades 1 ja 2 ning riigihanke osas 4 juhul, kui pakkuja soovib

pakkumuses nimetada rohkem kui 4 sõidukit, peavad minimaalselt 23,1% sõidukitest täitma

keskkonnahoidlikkuse tingimusi järgmiselt:

a) maanteesõidukil peab olema maksimaalne summutist väljuv CO2-heide väiksem kui 50

g/km;

b) maanteesõidukil peavad olema tegelikus liikluses tekkivad õhusaasteainete heited

protsendina EURO 6 heite piirnormist väiksemad kui 80%.

Punktides 3.10, 3.11 ja 3.13 on nimetatud minimaalsed nõutavad sõidukite kogused

vastavates riigihanke osades. Pakkujal on soovi korral õigus pakkuda rohkem sõidukeid, kuid

seejuures peab pakkuja arvestama punktis 3.5 sätestatud keskkonnahoidlike sõidukite

protsentuaalse kogusega pakkumuses märgitud sõidukite koguarvust vastavas riigihanke osas

(riigihanke osas 4 ainult juhul, kui pakutakse enam kui 4 sõidukit). Iga riigihanke osa puhul

käsitletakse keskkonnahoidlike sõidukite hulka eraldi. Riigihanke osas 3 kasutatavate

sõidukite osas keskkonnahoidlikkuse tingimusi kehtestatud ei ole.

Kaebaja peab tehnilise kirjelduse punkti 3.5 õigusvastaseks osas, milles see ei sätesta

keskkonnahoidlike sõidukite kasutamise kohustust.

Kohus selgitab, et hanketingimusi ja nende toimet tuleb tõlgendada koosmõjus. Vastustaja on

igas osas minimaalselt nõutavate sõidukite arvu määrates lähtunud oma senisest kogemusest

ja klientide nõudlusest teenuse järele. Sellest saab järeldada, et vastustaja on nõutavate

sõidukite minimaalset arvu määrates arvestanud sellega, et tõenäoliselt leiavad arvestatava osa

ajast kõik sõidukid kasutust. Seda arvestades on ebausutav, et vedajal õnnestub teenust

osutada nii, et ta ei pea üldse 23,1% sõidukitest kasutama. Eeltoodu kaudu on tagatud ka

keskkonnahoidlike sõidukite kasutamine. Kohtu hinnangul ei saa RHS-ist tuletada nõuet, et

täpselt peab olema tagatud ka see, et vähemalt 23,1% läbitud sõidukilomeetritest või tehtud

3-24-2840

sõitude arvust peab olema tehtud just keskkonnahoidlike sõidukitega. Nagu öeldud, eeldada

võib, et vedajal tuleb arvestatava osa ajast kasutada kõiki hankes ette nähtud sõidukeid ning

sellega on tagatud ka keskkonnahoidlikkuse kaalutlus, sest kindlustatud on, et osaliselt on

teenuse osutamisel osalenud ka keskkonnahoidlikud sõidukid.

13. Tehnilise kirjelduse IV osa „Omaosaluse arve ja seadmed“ sätestab järgmised

tingimused:

4.1. Sõidukites peavad sõidukijuhid võtma vastu klientide omaosaluse tasusid Tellija poolt

antud hinnakirja alusel.

4.2. Tasu vastuvõtt või arve väljastamine Kliendile tuleb lõpetada enne Kliendi lähtekohast

väljasõitmist.

4.3. Kliendi omaosaluse arvele peavad olema kantud järgmised andmed: vedaja nimi ja

kontaktandmed, arve number, sõidu hind koos käibemaksuga, käibemaksu suurus,

sõidusoodustuse korral soodustuse määr, kuupäev ja väljumisaeg, kliendi nimi, tasumise viis

(sularaha või ülekanne), Tellija ja tellimiskeskuse kontaktandmed. Arve esitatakse Tellija

nimel.

4.4. Tellija ei nõua elektroonilisi arve väljastamise seadmeid ega printerit. Väljastatavad arved

võivad olla eelnevalt trükitud ning kohapeal käsitsi täidetavate lahtritega. Sellise lahenduse

korral peavad arved olema isekopeeruvate blankettidena ning iga arve koopia jääb Vedajale.

Arveblankettide trükkimise kulu on Vedaja kulu ja seda Tellija Vedajale ei hüvita.

4.5. Tellija nõudmisel esitab Vedaja punktis 4.4 nimetatud arvete koopiad.

4.6. Klient saab sõidu eest tasuda koheselt sularahas või hilisema pangaülekandega.

Pangakaardiga maksmise võimalus ei ole nõutav.

4.7. Vedajale klientide omaosaluste arveldamise eest täiendavat tasu ei maksta.

4.8. Laekunud tulu käsitletakse Vedajale tasu ettemaksuna ning Vedajale laekunud tulu

arvatakse maha Vedajale ülekantavast Lepingu alusel makstavast tasust.

4.9. Vedaja tagab tööpäeva alguses piisava sularaha vahetusraha olemasolu igas sõidukis. Kui

nimetatud nõue on täitmata, on kliendil õigus omaosaluse tasumisest keelduda, sealjuures

arvestatakse laekuma pidanud kliendi omaosalus Vedaja tasu ettemaksuks. Järelevalvet

teostaval Tellija esindajal on õigus nõuda vahetusraha ettenäitamist sõidukijuhi poolt.

4.10. Juhul, kui klient jätab talle väljastatud ülekandearve tasumata, vastutab laekumata tulu

eest Tellija, eeldusel et Vedaja on tähtajaks laekumata omaosaluse arvest tellimiskeskust

teavitanud maksetähtaja möödumisest 3 tööpäeva jooksul. Juhul, kui Vedaja on jätnud

vastava teavituse tellimiskeskusele tähtaegselt esitamata, vastutab ta laekumata tulu eest ise ja

sellisel juhul loetakse ka laekumata tulu Vedajale tehtud ettemakseks p 4.8 tähenduses ning

lahutatakse Tellija poolt Vedajale makstavast tasust.

Kaebaja leiab, et puudub säte, mis ütleks, et arvel märgitud tasu tuleb tasuda vedaja

arvelduskontole, kuigi arve on väljastatud tellija nimel. Sellise sätte puudumisel ei ole vedajal

õigus väljastada arvet tellija nimel selliselt, et tasu laekuks vedajale. Ometi on riigihanke

alusdokumentidest aru saada, et selline on olnud tellija soov. Kaebaja on seisukohal, et ta ei

saa olla tellija nimel väljastatud arve koostajaks.

Nagu eelnevalt öeldud, tuleb hanketingimusi tõlgendada koostoimes. RHAD üldosa punkt 7.3

sätestab, et sõitjate poolt vedajale omaosaluse korras makstud tulu kuulub tellijale ning see

tasaarvestatakse vedajale makstava tasuga vastavalt lepingu tingimustele. Ka tehnilise

kirjelduse punktidest 4.1 ja 4.6 nähtub, et vedaja võtab vastu klientide omaosaluse tasusid

ning neid võib maksta sularahas või hilisema pangaülekandega. Ka tehnilise kirjelduse

punktist 4.7 tuleneb, et omaosalustega arveldab vedaja. Tehnilise kirjelduse punkt 4.8 viitab

samuti sellele, et omaosaluste korras saab tulu laekuda vedajale. Ka tehnilise kirjelduse

3-24-2840

punktist 4.10 järeldub, et arve alusel peab omaosalus laekuma vedajale, sest vastasel korral ei

saaks vedaja tellijat omaosaluse arve tasumata jätmisest teavitada. Seega ilmneb eelnevate

punktide koostoimest, et omaosaluse tasu peab laekuma vedajale. Selline tasu on käsitletav

raamlepingu alusel makstava tasu ettemaksuna. Ükski õigusakt ei keela vedajal koostada

tellija nimel arvet ja märkida arvele vedaja arvelduskontot, kui tellija on ise sellega nõus.

Vastustajal on õigus ise määrata, millisele kontole laekub tema nimel koostatud arve alusel

tasutud raha. See, kuidas vastustaja selliseid arveid deklareerib, ei kuulu enam kaebaja õiguste

sfääri.

Samuti jäi kaebajale ebaselgeks, mida tähendab tehnilise kirjelduse p-s 4.10 sätestatud tellija

vastutus ja miks peaks faktiliselt mittelaekunud tulu maha arvama tellija poolt vedajale

makstavast tasust. Tehnilise kirjelduse p 4.8 kohaselt käsitletakse laekunud tulu vedajale tasu

ettemaksuna. Kuna tehnilise kirjelduse p 4.10 teine lause sätestab, et teavitamiskohustuse

täitmata jätmisel loetakse ka laekumata tulu vedajale tehtud ettemaksuks, peab olema

riigihanke alusdokumentides sätestatud, et kui vedaja on täitnud tasumata arve osas oma

teavitamiskohustust, siis kohustub tellija laekumata tulu vedajale tasuma. Kaebaja märkis, et

kui vastustaja on otsustanud kehtestada väga üksikasjalikud RHAD, siis peavad kõik olulised

küsimused olema väga täpselt kindlaks määratud.

Kohus leiab, et kaebaja ei ole ära näidanud, milles seisneb punkti 4.10 õigusvastasus ja

vastuolu RHS-iga. Kaebaja etteheited seisnevad ainult selles, et tema hinnangul ei ole

tehnilise kirjelduse punkt 4.10 tema jaoks piisavalt arusaadav ja talle sobiva

üksikasjalikkusega kirja pandud. VAKO ja kohtu menetlused ei ole ette nähtud selleks, et

kaebaja saaks lihtsalt avaldada arusaamatust hanketingimuste osas ning vaielda

hanketingimuste sõnastuse üle ja nõuda talle meelepärasema detailsusega regulatsiooni

kehtestamist. Sellist mõttevahetust saab hankijaga pidada ja temalt selgitusi küsida enne

pakkumuste esitamist VAKO ja kohtu menetluse väliselt. Kohus märgib siiski, et tehnilise

kirjelduse punkt 4.10 on piisavalt selge. Kuna arvete alusel peavad omaosaluse tasud laekuma

vedajale, peab ka temal olema ülevaade, kas arved on tähtaegselt tasutud. Kui vedaja

vastustajat määratud tähtaja jooksul arve tasumata jätmisest ei teavita, ei ole vastustaja ka

arve tasumata jätmisest teadlik ega saa kohe rakendada meetmeid võla sissenõudmiseks ning

sellisel juhul ei saa õigusvastaseks pidada tingimust, et lõppastmes jääb laekumata tulu vedaja

kanda selle kaudu, et võla ulatuses vähendatakse talle makstavat tasu. Kui aga vedaja teavitab

vastustajat määratud tähtaja jooksul arve tasumata jätmisest, on ta enda poolt kõik teinud ning

võlaga seonduv risk kandub üle vastustajale. See, et vedaja poolt teavitamiskohustuse täitmise

korral ei tohi vedaja võla ulatuses kahju kanda (st vähem tasu saada), tuleneb tehnilise

kirjelduse punkti 4.10 sisemisest loogikast ning kaebajal ei ole õiguslikku alust nõuda niigi

ilmselge põhimõtte väljendamist hanketingimustes talle sobiva sõnastuse ja täpsusastmega.

14. Tehnilise kirjelduse punkt 3.14 sätestab: „Iga sõiduki mõlemal välisküljel peab olema

Tellija logo ja Vedaja logo või teenindusmärk. Tellija logo minimaalne suurus on 29,7 x 21

cm (vastab suurusele A4).“ Tehnilise kirjelduse punkti 3.1 kohaselt peavad kõik sõidukid

kogu lepingu kehtivuse ajal vastama RHAD-is nõutule.

Tehnilise kirjelduse punkt 3.21 sätestab: „Sõidukite salongis peavad olema Vedaja poolt

valmistatud infolehed Vedaja kontaktandmetega, tellimiskeskuse kontaktandmetega ja muu

sõitjatele vajaliku infoga. Need võivad asetseda kleebituna sõiduki salongis nii, et need on

nähtavad kõikidelt istekohtadelt või asetseda lahtiste infokaartidena istmetaskutes (esiistmel

istuja tarbeks võib infoleht paikneda pardalaekas, sellest teavitab sõitjat sõidukijuht). Vastava

teksti kooskõlastavad Tellija ja Vedaja omavahel enne teenuse osutamise algust.“

3-24-2840

Kaebaja vaidlustas tehnilise kirjelduse punktid 3.14 ja 3.21 osas, milles nende puhul puudub

täpsustus, et need nõuded peavad olema täidetud vaid raamlepingu alusel toimuvate tellimuste

täitmisel, mitte kogu lepingu kehtivuse aja. Kaebaja hinnangul on ebamõistlik, kui need

tingimused peavad olema täidetud kogu lepingu kehtivuse aja. Lisaks leiab kaebaja, et logode

kasutamine on sotsiaaltransporditeenust osutaval sõidukil erivajadusega isiku jaoks

negatiivselt sildistava toimega, kuna rõhutab tema sotsiaalset abivajadust.

Kohus märgib, et kuna vedaja peab olema lepingu kehtivuse perioodil valmis teenust

osutama, ei saa ülemääraseks pidada nõuet, et sõidukid peavad samuti pidevalt vastama

hanketingimustes esitatud nõuetele. Kohtu hinnangul on vastustaja asjakohaselt selgitanud ka

logode vajadust: need aitavad puuetega inimestel sotsiaaltranspordi sõidukit paremini üles

leida. Mitte kõik puudega isikud ei pruugi soovida või vajada sõidukijuhi abi sõidukini

jõudmiseks, vaid võivad omal käel sõidukini liikuda ning sellisel juhul on logo sõidukil neile

sõiduki äratundmisel abiks. Samuti ei saa kohtu hinnangul pidada vedaja ja hankija logosid

sõidukil puuetega inimesi negatiivselt sildistavaks. Vedaja ja hankija logod ei viita üheselt

sellele, et tegu on puuetega inimeste sõidutamisega. Kaebaja subjektiivne arusaam logode

ebavajalikkuse ja sildistava toime kohta ei vii järelduseni, et nende nõudmine oleks

õigusvastane. Seda ei saa järeldada ka kaebaja viidatud sotsiaalhoolekande seaduse § 38

lõikest 1.

15. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja ei ole ära näidanud, et tema vaidlustatud

hanketingimused oleksid eraldivõetuna või kogumis vastuolus RHS-iga. Asjaolu, et teatud

hanketingimused võivad tõsta pakkumuse hinda või mitte nii hästi teenida keskkonnahoiu

eesmärke või on kaebaja hinnangul lihtsalt ebamõistlikud, ei tähenda veel, et need oleksid

RHS-iga vastuolus. Vastustaja on suutnud iga vaidlustatud hanketingimuse vajalikkust

põhjendada ning nende põhjenduste valguses ei ole võimalik järeldada vastuolu RHS-iga.

Vastustaja on õigesti esile toonud, et kõik hanketingimused rakenduvad pakkujatele võrdselt,

soosimata ühtegi neist. Hanketingimused, mis on kõigile potentsiaalsetele pakkujatele

ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, kuid mille kehtestamiseks on hankijal olnud

asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna pakkujale

veel õigust nõuda tingimuste muutmist (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-1202, p

10). Asjas ei ole esitatud väiteid, et mõni vaidlusalustest tingimustest kohtleks potentsiaalseid

pakkujaid mingil põhjusel ebavõrdselt. Piirangute eeldatav mõju on kõigi potentsiaalsete

pakkujate jaoks samaväärne. Kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustatud tingimused piiraksid

ebaproportsionaalselt tema võimalust riigihankes osaleda. Kaebaja ei saa teenuse osutamiseks

nõuda neid tingimusi, mis oleksid talle meelepärased ja mugavamad.

16. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal.

Vastustaja on palunud tema kantud õigusabikulud kaebajalt välja mõista. Vastustaja on

hankija RHS § 5 lõike 2 punkti 5 tähenduses. Seega laieneb vastustajale kohustus soetada

teenuseid ja kaupu hankemenetluse kaudu arvestades RHS §-s 14 sätestatud hanke

piirmäärasid. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustajale kohalike omavalitsuste poolt

halduslepinguga üle antud kohustus korraldada sotsiaaltransporditeenuse osutamist. Seega

kuuluvad nii sotsiaaltranspordi korraldamine kui ka selleks vajaliku teenuse ostmiseks

hankemenetluse korraldamine vastustaja põhiülesannete hulka. Vastavalt ei ole õigustatud

praeguses vaidluses vastustaja poolt kohtumenetluses kasutatud välise õigusabi kulude

3-24-2840

panemine kaebaja kanda ka juhul, kui kaebus jääb rahuldamata. (Vrd Tartu Ringkonnakohtu

30. mai 2024. a otsus asjas nr 3-22-71, p 28.) Seetõttu tuleb vastustaja kohtumenetluses

kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. VAKO-l oli tulenevalt RHS § 198 lõikest 3

kohustus hankija vaidlustusmenetluses kantud vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud

vaidlustajalt välja mõista. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtuotsus jõustus osaliselt 06.03.2025 Tartu Ringkonnakohtu 04.02.2025 otsusega