3-23-448/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-448

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14. veebruari

2023. a otsuse nr 15.3-

3.2/71-1 ja 16. märtsi 2023. a lahkumisettekirjutuse

nr

1052265066 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema

elamisloa taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Fränk Valdmann

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja I.J

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta X 14. novembri 2024. a seisukoha lisad 1–7 (dtl 512– 528) haldusasja nr 3-23-

448 materjalide juurde.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2023.

a otsus haldusasjas nr 3-23-448 muutmata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema abikaasa nimed ning kaebaja

elukoha aadressiandmed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. detsembril 2024

(HKMS § 212 lg 1).

3-23-448

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jordaania Hašimiidi Kuningriigi kodanik X, kes omas Eestis Vabariigis elamislubasid

töötamiseks 06.04.2017–06.04.2021 ja 30.06.2021–30.06.2022, esitas Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) 20.05.2022 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks elama asumiseks

Eestis elava Eesti kodanikust abikaasa Y juurde. Taotleja ja Y abiellusid 19.05.2022 Tallinnas.

2. PPA keeldus 14.02.2023 otsusega nr 15.3-3.2/71-1 välismaalaste seaduse (VMS) §

123 p-de 2 ja 3 ning § 138 lg 2 alusel Xle tähtajalise elamisloa andmisest, kuna tema abielu

on fiktiivne ning sõlmitud elamisloa saamise eesmärgil. Abikaasad ei ela ühist ja tegelikku

pereelu VMS § 138 lg 1 tähenduses: nad ei ela ühisel aadressil (taotleja elab Tallinnas ja tema

abikaasa elab Kehras) ning nende vahel puudub tihe psühholoogiline sõltuvus. Taotleja on

suhtes hoopis kolmanda isikuga. Taotleja põhjendus, et abikaasa on kursis, et ta veedab aega

teiste naistega ja abikaasal ei ole midagi selle vastu, viitab, et abielu ei ole ehtne ning taotleja

ja kutsuja suhted ei vasta VMS § 137 lg 1 ja § 138 lg 1 tingimustele. Abikaasade vahel on küll

majanduslik side, kuna taotleja elab abikaasa üüritud korteris Tallinnas XXX ning saab

abikaasalt rahalist tuge, kuid see ei tõenda psühholoogilist sõltuvust. Elamisloa andmata

jätmine ei riiva oluliselt kaebaja põhiõigusi, kuna ta ei tööta ega ela koos oma abikaasa ja

tolle lastega. Perekonnaelu puutumatuse riive eeldab perekonnaelu olemasolu.

3. PPA kohustas 16.03.2023 ettekirjutusega nr 1052265066 väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 74 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel X

lahkuma Jordaaniasse (sundtäidetav alates 24.03.2023) ning kohaldas temale sissesõidukeeldu

Schengeni alale 3 aastaks. Kuigi isik on abielus Eesti kodanikuga, on PPA 14.02.2023 otsuses

tuvastatud, et ta ei ela abikaasaga perekonnaelu. Seega ei ole põhjust jätta sissesõidukeeld

VSS § 74 lg 4 alusel humaansetel kaalutlustel kohaldamata. X on lisaks ebasoovitav

välismaalane, kuna ta on kahel korral (31.07.2022, 14.09.2022) juhtinud mootorsõidukit

joobeseisundis. Tegemist on ühe raskema liiklusalase rikkumise ja enamohtliku süüteoga, mis

näitab isiku hoolimatust teiste inimeste elu ja tervise suhtes. Isiku õigusvastane käitumine ja

ükskõiksus Eesti õiguskorra vastu kinnitavad, et temast tuleneb jätkuv, reaalne ja piisavalt

tõsine oht avalikule korrale.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 27.02.2023 ja 22.03.2023 kaebused PPA 14.02.2023

otsuse nr 15.3-3.2/71-1 ja PPA 16.03.2023 lahkumisettekirjutuse nr

2(11)

3-23-448

1052265066 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema elamisloa taotlus uuesti

läbi. PPA 14.02.2023 otsuses toodud elamisloa andmisest keeldumise põhjendused on

paljasõnalised ja otsitud. PPA ei ole arvestanud kaebaja selgitusi, miks ei ole abikaasadel

olnud võimalik elada ühises eluruumis. Lahkumisettekirjutuse aluseks oli PPA 14.02.2023

otsus, mille kaebaja on vaidlustanud. Sissesõidukeeld riivab väga oluliselt kaebaja ja tema

perekonnaliikmete õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Kaebajat ei ole joobes

juhtimise eest karistatud.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.04.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja

keelas PPA-l 16.03.2023 lahkumisettekirjutuse täitmise kuni haldusasja menetluse lõpuni.

6. Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Seadusega on

kehtestatud tingimused, mida tuleb täita, kui välismaalane taotleb elamisluba abikaasa juurde

elama asumiseks. VMS §-de 137‒1491 alusel antav elamisluba kaitseb abikaasade faktilist

kooselu, mitte nt nn visiitabielu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2022 otsus nr 3-21-1517,

p 12). Inimesel on õigus saada elamisluba, kui ta on täitnud elamisloa taotlemise tingimused.

VMS § 211 lg 1 alusel on PPA pädev mh hindama, kas abielu on sõlmitud eesmärgiga elada

perekonnaelu. Seda on PPA ka teinud ning kohtulik roll selliste otsuste hindamisel on piiratud.

Sisuliselt saab kohus kontrollida üksnes seda, et haldusakti andmisel ei oleks tehtud

ilmselgeid kaalutlusvigu.

PPA järeldus, et abielu sõlmiti elamisloa saamise eesmärgil ja perekond ei ole püsiv, põhineb

järgmistel asjaoludel: abielu sõlmiti 19.05.2022 ja elamisloa taotlus esitati 20.05.2022;

kaebajal puuduvad jäädvustused pulmast; PPA-le esitatud teadetes on ka pärast abiellumist

nimetatud kaebaja tüdruksõbraks kolmandat isikut (sh on seda teinud kaebaja ise); kolmas isik

on teinud kaebajale mitmetähendusliku selgitusega ülekandeid; kaebaja sõnul ei ole abikaasal

probleeme, et kaebaja suhtleb teiste naistega; kaebajal puudub abikaasaga pereelu,

maksimaalselt saab olla tegemist visiitabieluga; abikaasa peab kaebajat rahaliselt ülal. Ehkki

PPA-le võib ette heita, et haldusmenetluse raames ei suheldud kaebaja abikaasaga, ei ole see

toonud kaasa õigusvastase haldusakti andmist. Kohus kuulas abikaasa 07.06.2023 istungil

tunnistajana üle, kuid ka selle põhjal ei ole võimalik jaatada, et kaebaja abielu vastaks VMS §

138 lg 1 tunnustele. Suhe, kus isikud ei ela koos, neil puudub ühine majapidamine, tihe

majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, ei ole selline abielu, mille alusel saaks anda

tähtajalise elamisloa. Elamisloa eesmärk on võimaldada abikaasadel asuda Eestis elama koos

perekonnaelu, st elada faktiliselt koos ühes eluruumis. See võimalus ei tohi olla pelgalt

teoreetiline (vt VMS § 140 lg 1, § 144 p 6 ja § 146 lg 1 p 6). Tähtajalise elamisloa andmine

abikaasa juurde elama asumiseks ei ole põhjendatud, kui elamisloa saajal ei ole võimalik täita

elamisloa eesmärki.

Kaebaja ei ela abikaasaga koos isegi pärast ühe aasta pikkust abielu, ehkki abikaasa maksab

kaebaja Tallinnas asuva korteri eest ja väidetavalt külastab kaebajat 4–5 korda nädalas.

Kohtule ei nähtu, et abikaasad oleksid ühise elu nimel isegi pingutanud. Tähelepanuväärne on

asjaolu, et veel 25.07.2022 ei olnud kaebajal PPA-le esitada ühtegi ühist fotot (nt abielu

sõlmimisest), vaid üksnes vestluste kuvatõmmised. Selleks ajaks oli nende omavaheline

suhtlus kestnud ca aasta ja abielus oldud kaks kuud. Tavapäraseks ei saa mh pidada, et

kaebajal ei ole ühtegi fotot abikaasa lastega, ehkki kaebaja sõnul on suhted lastega väga head.

Abikaasade vahel eksisteerib küll teatud suhtlus, kuid sellest ei järeldu, et abikaasade vahel on

VMS § 138 lg-s 1 kirjeldatud suhe. Abikaasade selgitused ühise elukoha puudumisest ei ole

omavahel kooskõlas ning kuigi ei saa välistada, et välismaalasest kaebajal võib olla keeruline

sulanduda abikaasa perekonda, ei nähtu, et abikaasad oleksid reaalselt vähemalt püüdnud

3(11)

3-23-448

ühist elu alustada. Kui abikaasad sooviksid ühist elu alustada, siis oleks loogiline, et perekond

hoiaks kaebaja Tallinna korteri üürimise pealt kulusid kokku. Samuti ei nähtu, et abikaasad

asuksid niipea ühist elu elama, sh ei pea nad võimalikuks kaebaja kolimist Kehrasse, kus

kaebaja abikaasa elab koos lastega oma vanemate juures (kaebaja ei ole abikaasal kordagi

külas käinud). Isegi kui abikaasa perekond ei aktsepteeri kaebajat, ei tähenda see, et abikaasad

ei peagi püüdma peresuhteid luua. Kohus on veendunud, et abiellumise järel ei olnudki

abikaasadel soovi asuda ühiselt elama ning nende ütluste põhjal ei ole ühise kooselu

alustamine plaanis ka lähitulevikus (nt abikaasa selgitas, et lähtub lapsele Tallinnas kooli

valimisel rongijaama kaugusest, et laps saaks Kehrast lihtsamini koolis käia). Üksikud

kohtumised abikaasa lastega ei kinnita peresuhete olemasolu. Abikaasade kehakeelest

kohtuistungil ei nähtunud samuti, et nende vahel on psühholoogiline ja toetav side, vaid nende

vahel puudus igasugune side (sh silmside). Olukorras, kus abikaasade omavaheline suhe ei

vasta VMS § 138 lg-s 1 sätestatud tingimustele, ei oma määravat tähendust, kas kaebajal võis

tegelikult olla suhe mõne teise naisega. Kuna kaebajal on võimalik abikaasaga pereelu elada

vaid n-ö visiidi korras, siis ei riiva elamisloa andmata jätmine tema õigust perekonnaelule

ülemääraselt, ehkki kokkusaamiste jätkamine on ilmselt kulukam ja aeganõudvam kui Eestis

elades. Kaebajal on võimalik oma peresuhteid säilitada, kasutades erinevaid suhtlusviise,

saates kirju ja pakke.

Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja kohus nõustub selle põhjendustega

(HKMS § 165 lg 2). Olukorras, kus kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, ei

jätnud VSS § 7 lg 1 lahkumisettekirjutuse tegemisel PPA-le kaalutlusõigust. PPA 14.02.2023

otsuse vaidlustamine ei muutnud lahkumisettekirjutuse tegemist õigusvastaseks. Ettekirjutuses

on vabatahtlikuks lahkumiseks antud 7 päeva, millega kaebaja nõustus. Seetõttu ei pidanud

PPA täiendavalt kaaluma, kas määrata pikem tähtaeg. Vajaduse korral saab tähtaega VSS § 72

lg 5 alusel pikendada. Sissesõidukeelu kehtestamine on haldusorgani kaalutlusotsus (nt

Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 34; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p-d 13 ja 21),

mille puhul tuleb arvestada HKMS § 158 lg-s 3 sätestatut. PPA on sissesõidukeelu

kohaldamisel lähtunud järgmistest kaalutlustest: sissesõidukeeld tuleneb seadusest;

humaanseid kaalutlusi ei esine, sest kaebaja ei ela abikaasaga perekonnelu; kaebaja on

ebasoovitav välismaalane, sest on juhtinud mootorsõidukit joobes. PPA kaalutlused on

asjakohased ning kaalutlusvigu ei nähtu. Kaebaja kinnitas haldusmenetluses, et tal ei ole

vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 15.08.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

tema kaebus rahuldada. Halduskohus küll möönis, et abikaasa juurde elama asumine on

põhiõigus, kuid seejärel väitis sisuliselt põhjendusi esitamata, et kaebaja on kõnealust

põhiõigust kuritarvitanud. Kaebaja on täitnud kõik seadusega kehtestatud tingimused

elamisloa saamiseks. Kaebajal ja tema abikaasal on ühine tegelik eluruum (XXX), milles

kaebaja veedab abikaasaga aega 3–5 ööpäeva nädalas. Üürilepingu järgi on mõlemad

abikaasad korteri faktiliseks kasutajaks. Kuigi kaebaja abikaasal on lisaks olemas eraldi

eluruum Kehras vanematekodus, mida ta aeg-ajalt kasutab, ei tähenda see, et tegu oleks

visiitabieluga. Haldusmenetluses on selgitatud, et kaebaja ja tema abikaasa elukorraldus on

olnud selline, et abikaasa elab osaliselt vanemate juures, sest see aitab raha kokku hoida ning

vanemad saavad aidata abikaasat laste hooldamisel. Abikaasal on eelmisest abielust kolm

alaealist last, kellest ühel on tuvastatud keskmine puue ning ta vajab seetõttu tavapärasest

rohkem hoolt. Kaebaja ja tema abikaasa vajaksid koos elamiseks 3–4 toalist korterit, mille

üürihind on Tallinnas ca 800–900 eurot kuus ja üürilepingu sõlmimiseks tuleks korraga tasuda

4(11)

3-23-448

ca 2400–2700 eurot (üür, tagatisraha, maakleritasu). Kaebajal puudub praegu elamisluba ja

seetõttu ei saa ta töötada ning korteri üürimiseks raha teenida. Kaebaja abikaasa aga töötab

mitmel kohal ja teeb ületunnitööd, et tasuda esmalt oma võlgnevused ning säästa seejärel raha

suurema eluruumi üürimiseks. Abikaasade praegune elukorraldus ei sõltu nende tahtest, vaid

on olnud sunnitud valik, kuid PPA ei ole sellega arvestanud.

PPA ja halduskohtu etteheited abielu fiktiivsusest ja perekonna mittepüsivusest on

arusaamatud ja põhjendamatud. Abielu sõlmimine päev enne elamisloa taotluse esitamist ei

muuda abielu fiktiivseks. Abiellumisest puuduvad jäädvustused, sest abikaasad ei pidanudki

pulmapidu, vaid registreerisid oma abielu tagasihoidlikult (sh tulenevalt kehvast

majanduslikust olukorrast ning sellest, et abikaasa vanemad ei aktsepteeri kaebajat). Väited, et

PPA-le edastatud teadetes on kaebaja tüdruksõbraks nimetatud kolmandat isikut, on esiteks

paljasõnalised ja teiseks ei saa sellised hinnangud lükata ümber kolmanda isiku kinnitust, et

nad on kaebajaga üksnes tuttavad. Kaebaja ei ole ise kunagi nimetanud kolmandat isikut enda

elukaaslaseks. Pole arusaadav, mida tähendab „mitmetähendusliku selgitusega ülekanne“ ja

hea tuttava tehtud ülekanne ei tõenda kaebaja abielu fiktiivsust. Abielu ei muuda fiktiivseks ka

kaebaja suhtlemine teiste naistega. Väide, et kaebajal ja tema abikaasal puudub pereelu

(maksimaalselt on nende suhe visiitabielu), on ebaõige ja tõendamata. Asjaolu, et abikaasa

peab kaebajat rahaliselt ülal, ei saa kinnitada abielu fiktiivsust, vaid just tiheda majandusliku

seose ja pereelu olemasolu. Asjaolu, et PPA ei ole haldusmenetluses kaebaja abikaasaga

suhelnud, on toonud kaasa õigusvastase lõppotsuse, sest olulised asjaolud jäid tuvastamata.

Abikaasa tunnistus 07.06.2023 kohtuistungil tõendavad abielu vastavust VMS § 138 lg 1

tunnustele ja halduskohtu vastupidised järeldused on ekslikud. Abikaasadel on mõningaid

ühiseid fotosid, mis on tehtud pärast abiellumist ja mis on PPA-le esitatud. Abikaasa on

kinnitanud, et kaebaja harrastab finantsiliste ja ajaliste võimaluste piires ka ühiseid tegevusi

abikaasa ja tema lastega. Abikaasade selgitused nende elukorralduse kohta on omavahel

kooskõlas. Kulude kokkuhoidmist raskendab see, et kaebajal ei ole võimalik elada abikaasa

vanemate juures, kes teda ei aktsepteeri. Samas on kaebajal vaja kusagil siiski elada.

Abikaasad on järjepidevalt selgitanud, et asuvad koos elama, kui nende majanduslik olukord

paraneb. Kuna seda ei saa täpselt ette ennustada, siis on loogiline arvestada lapse kooli valikul

rongijaama lähedust, sest senine olukord võib jätkuda. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks

ei ole kaebaja suhe abikaasa lastega iseloomulik tavalisele kärgperele. Samuti ei ole

arvestatud, et abikaasa lapsed on väikesed ja ei räägi inglise keelt ning kaebaja on araablane ja

moslem, kes ei räägi eesti keelt, mistõttu võtab „kärgperestumine“ kauem aega. Abikaasa üks

lastest on kaebajat Tallinna korteris külastanud, mida on kinnitanud ka abikaasa. Halduskohtu

seisukoht, et perekonnaelu puutumatuse riive on mõõdukas, sest abikaasadel on võimalik

pereelu edaspidi elada n-ö visiidi korras, on põhjendamatu, kuivõrd kaebaja suhtes on

lahkumisettekirjutuses kohaldatud ka sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Abikaasa kolimine

Jordaaniasse koos kolme alaealise lapsega varasemast abielust oleks äärmiselt ebarealistlik.

Kirjade ja pakkide saatmine ei asenda perekonnaelu. Kohtu järeldused abikaasa kehakeelest

kohtuistungil on ekslikud ning tuleb jätta tähelepanuta.

Kaebaja märgib 14.11.2024 täiendavad seisukohas, et abikaasade ühise eluruumi probleem on

nüüdseks lahendatud ning kaebaja asus alates 03.07.2024 koos abikaasa ja viimase lastega

igapäevaselt elama 3-toalisesse korterisse Tallinnas YYY. Eluruumi on ametlikult

registreeritud ainult abikaasa ja tema lapsed, sest kaebajat ei olnud puuduva elamisloa tõttu

võimalik eluruumi registreerida. Kaebaja elab faktiliselt siiski koos abikaasaga, abistades teda

kodustes toimetustes ja lastega tegelemisel. Kaebaja ja tema abikaasa sõbrad on andnud

kinnitused, et abielu ei ole fiktiivne. Täiendavad tõendid kinnitavad, et kaebaja ja tema

abikaasa pereelu on tegelik ning elamisloa andmisest on keeldutud alusetult.

5(11)

3-23-448

8. PPA palub 14.09.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus ei

väitnud, et kaebaja on abikaasa juurde elama asumise põhiõigust kuritarvitanud, vaid selgitas,

et seda põhiõigust on võimalik seadusega piirata. Kaebaja abikaasa on selgitanud, et ta viibib

Tallinna korteris vaid nendel öödel, mil tema töövahetus lõpeb nii hilja, et tal ei ole võimalik

enam rongiga Kehrasse sõita. Abikaasa lapsed elavad Kehras ja 2-toalisse korterisse kogu

pere isegi ei mahuks (sh välistab laste korteris elamise üürileping, mis ei kinnita mh kaebaja

ja tema abikaasa tegelikku kooselu). Abikaasa ühel lapsel puude tuvastamine ei oma siinses

menetluses tähtsust. Kaebaja ega ka tema abikaasa ei ole haldus- ega kohtumenetluses

selgitanud, milliseid samme on nad astunud ühise elu alustamiseks. Tihedat majanduslikku

sidet ei näita asjaolu, et abikaasa teeb apellandile rahaülekandeid ja apellant on teinud mõne

ülekande ka abikaasale. Majanduslik side tähendab, et abikaasad toetavad teineteist

majanduslikult ja kannavad ühiselt perekonnaeluga kaasnevaid kulusid. See ei leidnud

tähtajalise elamisloa menetluses tõendamist.

Kaebaja väited, et kuna ta on töötu, siis ta ei saa abikaasat majanduslikult toetada, on otsitud,

sest majanduslikku sidet ei nähtunud ka andmetest, mis kajastasid ajavahemikku, kui kaebajal

oli töökoht. Halduskohus järeldas õigesti, et kaebaja ei harrasta abikaasaga ühiseid tegevusi

(sh esitati PPA-le 03.08.2022 kahel eri päeval tehtud kuus fotot). Kirjavahetus sotsiaalmeedias

ei tõenda psühholoogilist sõltuvust. Kaebaja abielu ehtsuse hindamisel on lähtutud kõigi

asjaolude kogumist. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ei saa kolmanda isiku ülekannet

selgitusega „extra 50 for the night together“ pidada mitmetähenduslikuks või mida selline

selgitus siis tähendab. Isegi kui pidada kaebaja abielu tegelikuks, nähtub kaebaja ja tema

abikaasa ütlustes, et nende suhe ei saa olla midagi enamat kui visiitabielu, mis ei ole VMS §

137 lg 1 kohaselt elamisloa andmiseks piisav. Kolmanda isikuga seotud pöördumised on

registreeritud PPA infosüsteemis. Kuigi PPA ei suhelnud haldusmenetluse käigus kaebaja

abikaasaga, ei ole see toonud kaasa õigusvastase haldusakti andmist. Halduskohus kuulas

abikaasa tunnistajana üle kohtuistungil ja abikaasa ütlused ei seadnud kahtluse alla PPA

järelduste õigsust. Kahtlust, et kaebaja ja tema abikaasa ei kavatsegi kooselu alustada,

põhjendavad mh asjaolud, et kaebaja ei ole püüdnudki kulusid kokku hoida väiksema ja

odavama korteri üürimisega, mis võimaldaks võlgu kiiremini likvideerida ja elujärge

parandada. Kaebaja põhjendused, miks on tema kokkupuuted abikaasa lastega väga harvad,

kinnitavad tegeliku pereelu puudumist. Kaebaja ja tema abikaasa seletused laste külaskäikude

kohta on vastuolulised (kaebaja väidab, et üks laps on temal külas käinud, kuid abikaasa väitel

on kõik kolm last kaebajat Tallinnas külastanud). Arusaamatu on seegi, et kui kaebaja ei ole

kordagi abikaasa juures Kehras käinud, siis kuidas saab tõsikindlalt väita, et ta ei meeldi

abikaasa vanematele. Kuna kaebajal ja tema abikaasal puudub kooselu, siis ei saa vaidlustatud

otsus seda ka riivata.

PPA palub 21.11.2024 täiendavas seisukohas jätta kaebaja 14.11.2024 esitatud uued tõendid

haldusasja materjalide juurde võtmata, sest need ei tõenda vaidlustatud haldusakti andmise

ajal esinenud asjaolusid ja ei saa seega mõjutada hinnangut PPA 14.02.2023 otsuse

õiguspärasusele (HKMS § 158 lg 2).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Täiendavate tõendite juurdevõtmine

9. Kaebaja on lisanud 14.11.2024 seisukohale järgmised uued tõendid (lisad 1–7):

6(11)

3-23-448

–

Y sõlmitud 03.07.2024 eluruumi üürileping (kehtivusega kuni 03.07.2025) Tallinnas

YYY asuva 3-toalise korteri üürimiseks (dtl 512–517);

–

Y pangakonto 01.06.2024–06.11.2024 väljavõte, millelt nähtub üürileandjale korteriüüri

ja kommunaalkulude tasumine 14.08.2024, 11.09.2024 ja 14.10.2024 (dtl 518);

–

Tallinna Perekonnaseisuameti 11.11.2024 tõendid rahvastikuregistri elukohaandmetest,

mille kohaselt on Y ja tema laste elukohaks alates 19.07.2024 Tallinnas YYY (dtl 519–

522);

–

foto kaebajast koos abikaasaga ja foto kaebajast koos abikaasa lapsega (dtl 523–524); –

kaebaja sõbra ja Y töökaaslase 14.11.2024 kinnituskirjad, milles nad kinnitavad, et

kaebaja ja Y abielu ei ole fiktiivne ning nad elavad perena koos (dtl 525–528).

10. Kõik eeltoodud tõendid puudutavad väidet, et kaebaja abikaasa on koos lastega

kolinud 2024. a juulis Tallinnasse ja abikaasad elavad reaalselt perekonnana koos. Kaebaja on

ilmselt soovinud nende tõenditega lükata ümber halduskohtu hinnangut, et kaebajal ja tema

abikaasal ei olnudki tegelikku eesmärki asuda perekonnana koos elama, sest isegi rohkem kui

aasta pärast abiellumist ei nähtunud kohtule, et abikaasad oleksid teinud selle eesmärgi

saavutamiseks üldse mingeid pingutusi. Vastustaja palub 21.11.2024 seisukohas jätta uued

tõendid haldusasja juurde võtmata, sest need ei saa tõendada PPA 14.02.2023 otsuse tegemise

ajal esinenud asjaolusid.

11. Ringkonnakohus võtab kaebaja esitatud täiendavad tõendid HKMS § 198 lg 2 p 3 ja lg

3 alusel praeguse haldusasja materjalide juurde. Tõendid on tekkinud pärast halduskohtu

otsuse tegemist ja neid ei olnud võimalik esitada varasemas menetluses (HKMS § 198 lg 2 p

3). Kuigi vastustaja on iseenesest õigesti märkinud, et HKMS § 158 lg-st 2 tulenevalt peab

vaidlustatud PPA 14.02.2023 otsuse õiguspärasust hindama selle andmise aja seisuga, tuleb

siiski arvestada, et praeguses asjas on täiendavalt vaidlustatud PPA 16.03.2023 ettekirjutus

Eestist lahkumiseks. Kohtupraktikas on leitud, et kui pärast lahkumisettekirjutuse tegemist

muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise lahkumisettekirjutuse tegemine enam

õiguspärane, siis tuleb see tühistada, sõltumata sellest, kas haldusakt oli andmise ajal

õiguspärane (nt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32; 19.02.2019 otsus nr 3-17-

1545, p 22). Sõltumata hinnangust, kas kaebaja ja Y elasid elamisloa andmisest keeldumise

otsuse ja lahkumisettekirjutuse tegemise ajal perekonnaelu, võib kaebaja Eestist väljasaatmine

olla ebaproportsionaalne, kui abikaasad elavad kohtuotsuse tegemise aja seisuga perekonnana

koos.

12. Sarnaselt halduskohtu 07.06.2023 istungil tehtud etteheidetele (vt protokollis ajamärk

00:54:15–00:55:58) peab ka ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt rõhutada, et HKMS § 122

lg 2 p 5 alusel tuleb vastustajal kohtule esitada kõik haldusmenetluses kogutud tõendid, mille

põhjal on tuvastatud vaidlustatud haldusakti andmisel tähtsust omanud asjaolud. Kui PPA on

mõne asjaolu tuvastamisel tuginenud infosüsteemi andmetele, mida ei ole eraldi dokumendina

vormistatud, siis on kohtule võimalik esitada infosüsteemi väljatrükk või kuvatõmmis.

Sellisele võimalusele on vastustaja ka ise viidanud (vt PPA 14.09.2023 vastuse p 18). Kui PPA

tugineb salvestisele, mille kohta ei ole koostatud vaatlusprotokolli, siis tuleb kohtule esitada

ka salvestis

(vt PPA 22.12.2022 küsitluse protokoll – dtl 134–138). Põhjendatuks ei saa pidada praktikat,

kus PPA väidab, et nt isikute pöördumised on olemas ja infosüsteemis fikseeritud või ütlused

salvestatud, kuid on valmis oma väiteid tõendama ainult ringkonnakohtu eraldi nõudmisel,

7(11)

3-23-448

ehkki tõendid tulnuks esitada juba halduskohtule (vt Tallinna Halduskohtu 03.03.2023

määruse p 4).

13. Samuti tuleb haldusmenetluse materjalid kohtule esitada loetaval kujul. Kuivõrd

kohtule saab ja üldjuhul tulebki dokumente esitada elektrooniliselt, siis tuleks ka PPA-le

elektrooniliselt edastatud tõendid esitada kohtule nende algsel kujul, kui kõrvalekaldumiseks

ei esine mingit erandlikku põhjust. Praegusel juhul nähtub toimiku materjalidest, et Y on

24.07.2022 e-kirjaga edastanud PPA-le hulgaliselt kuvatõmmiseid enda vestlustest kaebajaga

erinevates suhtlusrakendustes (Messenger, WhatsApp), kuid vastustaja on need kohtule

esitamiseks ilmselt eelnevalt välja printinud ning seejärel väga madala resolutsiooniga uuesti

skaneerinud, mistõttu on sõnumite sisu täiesti loetamatu (vt PPA 30.03.2023 vastuse lisa 1 –

dtl 99–106). Sama puudutab ka esitatud fotosid (dtl 110–115), kuigi fotode suuruse tõttu on

neil kujutatud isikud õnneks siiski äratuntavad ja arusaadav seegi, et fotod on tehtud kahel eri

ajal.

14. Eeltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalik kontrollida PPA väidet, et

kaebaja tegelikuks elukaaslaseks võib olla hoopis kolmas isik, ega hinnata kaebaja käitumist

22.12.2022 kodukülastusel. Samuti ei saa kohus sisuliselt hinnata, kas sotsiaalmeedia

vestlused kinnitavad kaebaja ja Y vahelist psühholoogilist sõltuvust või mitte.

II Apellatsioonkaebuse

lahendamine

15. Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ja järgib

neid ning ei pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg

4).

16. Halduskohus märkis õigesti, et VMS §-de 137‒1491 alusel antava elamisloa eesmärk

on tagada abikaasadele võimalus elada Eestis perekonnaelu, kuid seejuures peavad olema

täidetud seaduses sätestatud tingimused. Ehkki seadusandja on pidanud võimalikuks üldiselt

eeldada, et abielu sõlmimine viitabki püsivale ja tegelikule perekonnaelule, ei piisa elamisloa

andmiseks ainuüksi abielu sõlmimise fakti tuvastamisest, vaid elamisluba antakse juhul, kui

on täidetud ka seaduses sätestatud lisatingimused (vt Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5, p

56). Elamisloa andmise otsustamisel kontrollimist vajavate lisatingimuste (sh püsiv ja tegelik

perekonnaelu) seadmise eesmärk on vältida kontrollimatut rännet mis tahes väidetavate

paarisuhete alusel (nt Riigikohtu 16.11.2021 otsus nr 5-21-10, p-d 56–57). Isikutel on küll

õigus valida endale sobiv lähisuhte vorm, kuid sedalaadi suhe, kus isikud ei ela koos, neil

puudub ühine majapidamine, tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus üksteisest, ei

kvalifitseeru tegelikuks abieluks VMS § 138 tähenduses (nt Tallinna Ringkonnakohtu

18.05.2022 otsus nr 3-21-1517, p 12; 08.11.2019 otsus nr 3-19-87, p 15).

17. Kuna VMS § 211 lg 1 kohaselt otsustab mh abikaasa juurde elama asumiseks

tähtajalise elamisloa andmise või sellest keeldumise PPA, siis oli vastustaja ühtlasi pädev

tuvastama kõik asjaomase haldusakti andmisel tähtsust omavad asjaolud, sh hindama taotleja

abielu tegelikkust ja tema perekonnaelu vastavust VMS § 138 tingimustele. Halduskohus on

ekslikult leidnud, et PPA sellekohaste hinnangute kohtulik kontroll on analoogselt HKMS §

158 lg-s 3 sätestatuga piiratud. Kohus ei ole õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh

õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel, seotud ühegi teise isiku

seisukohtadega ning õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on

8(11)

3-23-448

kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (nt Riigikohtu 04.12.2023

otsus nr 3-21-552, p 23.5; 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 14). Hinnang välismaalase

perekonnaelu tegelikkusele ja püsivusele ei ole ka olemuselt sellist laadi otsustus, mis

sisaldaks subjektiivseid elemente või tugineks spetsiifilistele õigusvälistele teadmistele või

kogemustele, samuti kaasneb hinnanguga intensiivne õiguste riive, mistõttu ei saa PPA

hinnangu sisuline kontroll piirduda ratsionaalsuse kontrolliga, ammugi mitte ilmselge vea

testiga (nt Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 20; 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p

14). Kuigi halduskohus määratles kohtuliku kontrolli ulatuse põhjendamatult kitsalt, ei nähtu

otsusest, et kohus oleks tegelikult piirdunud ilmselgete vigade või meelevaldsuse kontrolliga,

vaid halduskohus hindas kaebaja perekonnaelu püsivust ja tegelikkust täies mahus, kogudes

mh täiendavaid tõendeid (st kuulas 07.06.2023 kohtuistungil Y tunnistajana üle).

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi PPA korraldatud haldusmenetlusele

on põhjust heita ette mitmeid olulisi puudusi, ei ole see siiski toonud kaasa ebaõige otsuse

tegemist. Täiesti arusaamatuks jääb, mis põhjusel ei ole PPA enne 14.02.2023 otsuse tegemist

pidanud vajalikuks pöörduda asjaolude selgitamiseks Y poole, kuigi tema kontaktandmed olid

vastustajal olemas ja ilmselgelt puudutab kaebajale elamisloa andmise küsimus ka Y

seadusega kaitstavaid õigusi (sh tundis Y 13.07.2022 e-kirjas huvi elamisloa taotluse

menetluse seisu vastu ning edastas 24.07.2022 e-kirjaga tõendeid (vestluste jäädvustused) ja

avaldas ka valmisolekut vastata PPA võimalikele lisaküsimustele – dtl 95; dtl 97; täiendavalt

on Y pöördunud PPA poole 16.09.2022 ja 28.09.2022 e-kirjadega – dtl 119–121). Olukorras,

kus halduskohus on Y kohtuistungil üle kuulanud ja tema ütlused ei anna põhjust järeldada, et

PPA hinnang kaebaja ja tema abikaasa tegeliku perekonnaelu puudumise kohta oleks ebaõige,

ei ole vaidlustatud PPA 14.02.2023 otsuse tühistamine siiski põhjendatud, sest menetlusviga

ei mõjutanud ilmselt asja otsustamist.

19. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ja tema abikaasa vahel on küllaltki tihe majanduslik

side, mis seisneb eeskätt selles, et Y on kaebajat suurel määral rahaliselt toetanud. Kaebaja

pangakonto 30.01.2022–15.12.2022 väljavõte (PPA 30.03.2023 vastuse lisa 5 – dtl 178–238)

ning Y pangakonto 18.12.2021–18.12.2022 väljavõte (PPA 30.03.2023 vastuse lisa 6 – dtl

239–336) kinnitavad, et Y on teinud kaebajale tihti rahaülekandeid (ligikaudu aasta jooksul 60

ülekannet selgitusega „ülekanne“) ning seda juba enne 19.05.2022 abielu sõlmimist (nt

20.12.2021 – 300 eurot; 31.01.2022 – 500 eurot; 02.02.2022, 03.02.2022, 04.02.2022 ja

09.02.2022 kõigil päevadel 200 eurot; 15.02.2022 – 70 eurot; 28.04.2022 – 400 eurot).

Kaebaja on sama ajavahemiku jooksul teinud Yle viis ülekannet (12.05.2022 – 50,28 eurot;

13.06.2022 – 211,28 eurot; 01.08.2022 – 400,28 eurot; 31.08.2022 – 400,28 eurot; 03.10.2022

– 200,28 eurot). Y pangakontolt nähtub mh mitmeid tasumisi kaebaja kohustuste eest (nt

10.01.2022 ja 16.01.2022 ülekanded Rahandusministeeriumi kontole viidetega kaebaja

dokumendi legaliseerimisele ja tema väärteoasjale; arvete tasumine 15.01.2022 ja 11.02.2022,

mille selgituseks on märgitud mh kaebaja nimi; 14.09.2022 kaebaja võla tasumine) ning

samuti on Y alates 2022. a aprillist igakuiselt tasunud XXX korteri üüri ja kommunaalkulusid.

20. Kuigi kontoväljavõtted tõendavad, et Y on kaebajat suurel määral n-ö ülal pidanud (sh

on vahel tehtud ülekandeid väikestes summades paaripäevaste vahedega, mida kaebaja on

seejärel kasutanud tasumiseks kauplustes või söögikohtades), ei võimalda ülekannete sisuliste

selgituste puudumine seostada neid ühegi perekonna ühistegevusega. Pangakontol kajastuvad

tehingud viitavad seejuures, et kaebaja on 2022. a augustist kuni oktoobrini viibinud suure osa

ajast hoopis Viljandimaal (02.08.2022; 08.–10.08.2022; 22.–24.08.2022; 29.08.–01.09.2022;

03.–05.09.2022; 08.–11.09.2022; 14.–21.09.2022; 22.–23.09.2022; 03.–12.10.2022; 19.–

20.10.2022, 22.–28.10.2022), mida ei saa hiljuti abiellunud inimese puhul pidada

9(11)

3-23-448

tavapäraseks, sõltumata sellest, kas kaebaja viibis Viljandimaal teise naisterahva juures ja

millised on nende omavahelised suhted. Mõistlik on eeldada, et värsked abikaasad soovivad

veeta võimalikult palju aega koos, ja seda on kaebaja ka väitnud, kuid tuvastatud asjaolud

nimetatud väidet ei kinnita. PPA 23.12.2022 protokollist (dtl 132–133), mis kajastab

22.12.2022 toimunud kontrollkäiku kaebaja elukohta (kodukülastust), nähtuvalt tuvastati

XXX vaid üksikuid naisterahvale kuuluvaid esemeid ja järeldati, et kaebaja elab korteris

üksinda.

See on kooskõlas ka isikute seletustega, et kaebaja abikaasa ööbib kõnealuses korteris eeskätt

siis, kui tal ei ole töövahetuse hilisõhtul lõppemise tõttu enam võimalik sõita Kehrasse oma

laste juurde. Isegi kui kaebaja abikaasa ööbib vahel kaebajaga samas korteris ja nende vahel

on seksuaalsuhted, ei ole alust pidada seda VMS § 138 tingimustele vastavaks kooseluks.

21. Ringkonnakohus jagab halduskohtu järeldust, et kaebaja ja Y abielu on ilmselt

sõlmitud eesmärgiga võimaldada kaebajal saada elamisluba ning isikute vahel puudub tegelik

perekonnaelu. Olenemata sellest, et abielu registreerimine võis toimuda väga kitsas ringis

ning pulmapidu ei peetud, ei saa pidada tavapäraseks, et abikaasad ei ole pidanud vajalikuks

abielu sõlmimist mingil viisil jäädvustada (nt kasvõi telefoniga selvefoto tegemisega) ning

neil ei ole isegi kaks kuud pärast abiellumist PPA-le esitada muid ühiseid fotosid peale kahel

kohtumisel kaubanduskeskuses ja söögikohas tehtud selfide. Kui isikute vahel esineb tugev

emotsionaalne ja psühholoogiline side (armastus), siis eriti juhul, kui isikud ei viibi pidevalt

koos, võiks pidada tavapäraseks, et nad soovivad oma ühiseid hetki hiljem meenutamiseks ka

jäädvustada. Kaebaja põhjendus, et abikaasad eelistavad koos olles pühendada aega

teineteisele, mitte pildistamisele, ei ole usutav, kuna PPA-le ja ka kohtumenetluses esitatud

fotod (dtl 523–524) on tehtud täiesti tavalistes igapäevastes situatsioonides ning pole

arusaadav, mis tingis vajaduse jäädvustada just need, mitte aga nt abielu registreerimist.

Loogilisem oleks seletus, et isikud kohtuvad kas harva või puudub neil tegelik lähisuhe.

22. Kaebaja selgitused Y vanemate juures Kehras perekonnaelu elamise võimatusest on

jäänud paljasõnalisteks. Kaebaja kinnitas halduskohtu 07.06.2023 istungil, et ta ei ole kunagi

abikaasa vanematekodus käinud. Kohtuistungi toimumise ajaks oli abielu sõlmimisest möödas

juba üle aasta. Isegi kui kaebaja abikaasa vanemad ei aktsepteeri kaebajat oma tütre

abikaasana, jääb arusaamatuks, miks ei ole kaebaja isegi püüdnud olukorda muuta (st

abikaasa vanematele enda väärtust n-ö tõestada), kui tal on tegelik soov elada püsivalt

perekonnaelu Y ja tema lastega, ning ilmselt tuleks paratamatult puutuda seejuures kokku ka

abikaasa vanematega. Lisaks on üldisteks ja paljasõnalisteks jäänud väited kaebaja

kohtumistest Y lastega ja puuduvad andmed, et kaebaja abistaks oma abikaasat kuidagi laste

eest hoolitsemisel. Kaebaja on viidanud keelebarjäärile, kuid see ei oleks siiski saanud

takistada ajaveetmist perena koos abikaasa ja lastega. Ühtegi tõendit sellisest ühisest

ajaveetmisest (nt mänguväljakutel, kinos, söögikohtades käimisest) ei ole kaebaja esitanud

ning kohtule ei nähtu, milliste ühiste tegevuste pinnalt oleks üldse saanud kujuneda väidetav

soe suhe kaebaja ja tema abikaasa laste vahel. Halduskohus märkis põhjendatult, et üksikud

kohtumised abikaasa lastega ei kinnita peresuhte olemasolu. Kuna VMS § 138 tingimustele

vastava perekonnaelu puudumist saab järeldada juba muudest tõenditest, siis ei ole määrav,

kas halduskohus on kaebaja ja Y käitumisest / kehakeelest kohtuistungil teinud adekvaatsed

järeldused või mitte. Ringkonnakohtul puudub võimalus halduskohtu hinnanguid sisuliselt

kontrollida.

23. Kokkuvõtlikult saab asjas olevatest tõenditest järeldada, et kaebaja ja tema abikaasa on

19.05.2022 abielu sõlmimisele vaatamata sisuliselt jätkanud kumbki oma varasemat elu ning

PPA 14.02.2023 otsuses on lõppastmes õigesti leitud, et kaebaja ja Y perekonnaelu ei vasta

10(11)

3-23-448

VMS §-s 138 sätestatud tingimustele, mistõttu tuleb keelduda kaebajale abikaasa juurde

elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest.

24. Kaebajale tehtud PPA 16.03.2023 ettekirjutus Eesti lahkuda ning tema suhtes

kohaldatud 3-aastane sissesõidukeeld Schengeni alale on samuti õiguspärased.

Apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid kinnitavad küll, et Y on alates 2024. a

juulist asunud koos oma lastega elama Tallinnas asuvasse 3-toalisse korterisse, kuid puuduvad

tõendid, et kaebaja elaks nendega koos samas korteris. Ehkki kaebaja ei ole seadusliku

viibimisaluse puudumisest tulenevalt enam rahvastikuregistri andmesubjekt, kelle

elukohaandmeid registrisse ei kanta (vt rahvastikuregistri seaduse § 5, § 67 p 2 ja § 68), ei saa

tegelikku kooselu tõendada teadmata ajal tehtud kaks fotot väidetavast elukohast ja sõprade

või töökaaslaste üldsõnalised kinnitused. Kuna kaebaja ja Y ei ela tegelikku perekonnaelu

ning kaebajal puuduvad Eestiga ka muud tihedad majanduslikud või sotsiaalsed sidemed, siis

ei esinenud VSS § 74 lg-tes 3 ja 4 toodud põhjuseid jätta sissesõidukeeld üldse kohaldamata

või seda VSS § 74 lg-s 1 ettenähtuga võrreldes lühendada. Ehkki vastustaja on

lahkumisettekirjutuses tuginenud mh argumendile, et kaebaja on ebasoovitav välismaalane,

sest juhtis kahel korral mootorsõidukit joobeseisundis, ei saanud see mõjutada sissesõidukeelu

kehtivusaja määramist (st ka sellise kaebajat negatiivselt iseloomustava asjaolu arvestamata

jätmine ei oleks saanud tingida VSS § 74 lg-s 1 sätestatud sissesõidukeelu kehtivusaja

lühendamist). Sellel põhjusel ei ole tähtis, et joobes juhtimine on tõendatud üksnes

31.07.2022 sündmuse osas (vt prokuratuuri 06.12.2022 määrus kriminaalasja menetluse

kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lg 2 p-de 5 ja 7 ning lg 7 alusel lõpetamise kohta – dtl

139–140), kuid mitte 14.09.2022 sündmuse osas.

25. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 17.07.2023 otsus muutmata.

26. Kaebaja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ning palub

mõista tema kasuks välja ringkonnakohtu menetluses kantud esindajakulu 1200 eurot

(käibemaksu ei lisandu). Esindajakulu vastab õigusteenuse osutaja 10 töötunnile hinnaga 120

eurot/tund (ilma käibemaksuta). Kokku 1220 euro suuruste menetluskulude kandmine või

kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja lahendamisega ringkonnakohtus on riigilõivu

maksekorralduse ja õigusbüroo arvega HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud.

Kuigi riigilõivu ja esindajakulu on kandnud Y, ei välista see HKMS § 109 lg 5 kohaselt

menetluskulude hüvitamist. Seonduvalt PPA 21.11.2024 vastuväitega, et menetluskulude

nimekirja koostamise ja esitamise kulud ei peaks kuuluma õigusteenusena hüvitamisele,

märgib ringkonnakohus, et selles osas on kohtupraktika viimastel aastatel muutunud ning

tegemist on samuti HKMS § 109 lg 6 tähenduses põhjendatud ja vajaliku kuluga (nt

Riigikohtu 27.05.2020 määrus nr 2-18-7550, p 15; Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus

nr 3-19-1421, p 48). Kuna X apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole

apellatsioonimenetlusega seoses kulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

27. Kuna otsuses on kajastatud kaebaja ja tema abikaasa eraelulisi andmeid, tuleb otsuse

avaldamisel kaebaja ja tema abikaasa nimed ning elukoha aadressiandmed (XXX; YYY)

asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)