2-24-2769/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

28.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-2769

Kohtuasi

Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)

avaldus täisealise isiku K.D üle eestkoste seadmiseks

ja isikule eestkostja määramiseks ning isiku kinnisesse

asutusse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.09.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

K.D määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu), lepinguline esindaja W.R

Puudutatud isik I K.D (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson

Puudutatud isik II L.L (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.09.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

2. Jätta K.D määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste määruskaebemenetluse kulud (välja arvatud K.D riigi

õigusabi korras määratud esindaja kulud) menetlusosaliste endi kanda ning muud

määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-2769

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 19.02.2024 Harju

Maakohtule avalduse, milles palus seada täisealise isiku K.D (puudutatud isik I) üle eestkoste,

määrata puudutatud isikule I eestkostja ning paigutada puudutatud isik I kinnisesse asutusse.

1.1. Avalduse kohaselt pöördus sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH)

psühhiaatriakliiniku sotsiaaltöötaja SP 09.02.2024 Lasnamäe Linnaosa Valitsuse

sotsiaalhoolekande osakonna poole, et teatada abivajavast isikust. Teate kohaselt oli

puudutatud isik I juba neljandat korda viimase viie kuu jooksul PERH-i psühhiaatriakliinikus

tahtest olenematul ravil. Puudutatud isik I oli ebaadekvaatse käitumise tõttu kiirabiga

haiglasse saabunud ja ravil viibinud väga lühikeste vaheaegadega järgmistel ajavahemikel:

01.10.2023–09.11.2023; 15.11.2023–21.12.2023; 25.12.2023–05.02.2024 ning alates

08.02.2024.

1.2. Puudutatud isiku I raviarsti dr KE arvates vajab puudutatud isik I igapäevase turvalise

elukeskkonna tagamiseks eestkostet. Raviarst peab vajalikuks ka puudutatud isiku I

paigutamist tugevdatud järelevalvega teenusele kinnises asutuses, mis aitaks hoida puudutatud

isiku I ravi kontrolli all ning tagaks tema enda ja teda ümbritsevate inimeste turvalisuse.

1.3. Avaldaja esitas juba 28.02.2019 Harju Maakohtule avalduse puudutatud isiku I üle

eestkoste seadmiseks ja tema kinnisesse asutusse paigutamiseks. Harju Maakohtu 22.07.2019

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-19-4807 paigutati puudutatud isik I tema tahte vastaselt

kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele

tähtajaga kuni 22.07.2020. Puudutatud isiku I tahtevastaselt kinnises hoolekandeasutuses

viibimist pikendati kahel korral, kokku kuni 24.08.2022. Harju Maakohtu 29.11.2019

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-19-3469 jäeti avaldaja avaldus puudutatud isiku I üle

eestkoste seadmiseks rahuldamata. Ajavahemikul 25.08.2022–24.08.2023 viibis puudutatud

isik I Sotsiaalkindlustusameti suunamisel ööpäevaringsel erihooldusteenusel AS-i Koeru

Hooldekeskus Paide Mündi üksuses.

1.4. Ööpäevaringse erihooldusteenuse lõppedes (2023. a augustis) pöördus puudutatud isik I

tagasi koju iseseisva elu juurde. Puudutatud isik I ei pidanud kodus talle määratud

raviskeemist kinni, vähendas omal algatusel ravimi annust ja sattus 01.10.2023 uuesti

haiglasse. Enne haiglasse saabumist käis puudutatud isik I mitu päeva järjest võõraste majade

juures, koputas akendele ja rääkis seosetut juttu, mistõttu talle kutsuti korduvalt politsei.

Puudutatud isikul I tekkis taas lembeluul ühe meesterahva suhtes, kelle akna taga ta koputas.

Puudutatud isik I püüdis mehe ja tema kassiga suhelda ega saanud aru, miks talle politsei

kutsuti. Haiglaravil puudutatud isik I rahunes, tema meeleolu stabiliseerus ja ta suunati

09.11.2023 kodusele ravile. Esimesed päevad möödusid rahulikult, kuid seejärel muutus

puudutatud isiku I käitumine verbaalselt agressiivseks, ta kõndis rahutult mööda tänavaid,

sõimas võõraid inimesi ning ta hospitaliseeriti uuesti 15.11.2023.

1.5. Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire) ning tema

käitumine on suurus- ja armastusluulu mõtetest hõivatud, rahutu ja agressiivne, millest

tulenevalt ta seab ohtu nii teiste kui ka iseenda turvalisuse. Oma seisundist tulenevalt ei ole

puudutatud isik I võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

2-24-2769

1.6. Puudutatud isikul I on Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastatud keskmisele puude

raskusastmele vastav liitpuue (vaimupuue). Eesti Töötukassa otsusega on puudutatud isikul I

tuvastatud puuduv töövõime kestusega 13.07.2021–12.07.2026. Puudutatud isiku I

sissetulekuks on puuduva töövõime toetus 576,60 eurot kuus ja sotsiaaltoetus 34,01 eurot

kuus. Kinnistusraamatu andmetel kuuluvad puudutatud isikule I järgmised kinnisasjad XXX

(katastritunnus XXX); XXX (katastritunnus XXX) ja XXX (katastritunnus XXX).

1.7. Puudutatud isik I ei ole võimeline iseseisvalt oma elu korraldama ja ta vajab eestkostet.

Eestkoste seadmine ja eestkostja määramine on vajalik puudutatud isiku I elu korraldamiseks,

eelkõige tema hoolduse, ravi ja järelevalve tagamiseks, tema esindamiseks erinevates

ametiasutustes, dokumentide vormistamiseks, sotsiaaltoetuste taotlemiseks ja rahaliste

vahendite käsutamiseks, samuti kõikide varaliste ning õiguslike tehingute tegemiseks (v.a

pisitehingud).

1.8. Samuti tuleb puudutatud isik I paigutada kinnisesse asutusse tähtajaga üks aasta. Raske

psüühikahäire tõttu ei ole puudutatud isik I kestvalt suuteline oma tegudest aru saama ega

oma käitumist juhtima. Puudutatud isik I ei suuda adekvaatselt oma seisundit hinnata ega saa

aru ravi vajadusest. Tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamata jätmisel ei saa

välistada puudutatud isiku I ohtlikkust endale ja teistele isikutele. Väljaspool

hoolekandeasutust puudutatud isik I iseseisvalt toime ei tule ning raviskeemi ei järgi, mistõttu

ei saa puudutatud isiku I suhtes kasutada muid abinõusid kui üksnes kohtumääruse alusel

tugevdatud järelevalvega erihooldusteenuse kohaldamist, kus on tagatud turvaline, rangelt

kontrollitud keskkond ning alkoholi ja narkootiliste ainete kättesaadamatus.

Sotsiaalkindlustusameti seisukoht

2. Sotsiaalkindlustusameti 19.03.2024 seisukoha kohaselt oli puudutatud isik I 15.03.2024

toimunud vestlusel nõus ainult toetavate teenustega. Suuremat toetust ja järelevalvet

võimaldavatest teenustest (näiteks kogukonnas elamise teenus või ööpäevaringne

erihooldusteenus) puudutatud isik I keeldus. Sotsiaalkindlustusameti hinnangul ei saa

välistada puudutatud isiku I ohtlikku käitumist, kui ta jääb kõrvalabi ja järelevalveta.

Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida ning millest tulenevalt ta vajab regulaarselt kõrvalabi.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Puudutatud isiku I riigi õigusabi korras määratud esindaja 25.03.2024 seisukoha kohaselt

kohtus esindaja puudutatud isikuga I PERH-i psühhiaatriakliinikus.

3.1. Puudutatud isik I oli kohtumisel selge teadvusega ning orienteerus õigesti ajas, kohas ja

enese isikus. Puudutatud isiku I kõne oli mõnevõrra kiirenenud. Puudutatud isiku I arusaam

oma käitumise probleemidest ning nendega seotud ohtudest ja tagajärgedest oli puudulik.

Puudutatud isik I tõi oma korduva psühhiaatriakliinikusse ravile sattumise põhjusena välja

selle, et tal on hetkel maniakaalne periood, mis kestab tavaliselt neli kuud. Puudutatud isik I

möönis, et tema käitumine 2023. a sügis-talvel võib tunduda ebastabiilsena. Puudutatud isiku

I hinnangul tegi ta tegelikult nalja, kui kontrollis naaberkorterite uste lukustamist ja sisenes

lukustamata korteritesse. Puudutatud isik I väitis, et ta ei ole oma käitumisega kellelegi ohtlik

olnud. Puudutatud isik I ei eitanud, et ta on külastanud ja tülitanud oma endist koolivenda, kes

on olnud külastustest kohkunud ja kutsunud politsei. Puudutatud isiku I sõnul on ta kasutanud

ravimeid ja on valmis seda ka edaspidi tegema. Puudutatud isik I sooviks elada oma vanaema

korteris XXX tänaval – korter on tema ainukasutuses, kuna ema ja vanaema elavad maal,

2-24-2769

puudutatud isikule I pärandatud majas. Puudutatud isik I ei plaani hetkel tööle minna, kuna

selline on arsti soovitus. Tööotsinguid sooviks ta alustada mitte enne poole aasta möödumist.

Oma diagnoosist on puudutatud isik I teadlik. Samuti on puudutatud isik I teadlik oma

sissetulekutest: ta selgitas, kuidas ta majandab ja millised on tema kulutused. Puudutatud isik

I leiab, et ta ei vaja eestkostet; kui aga eestkoste seadmist kaalutakse, eelistaks ta eestkostjana

oma ema. Emaga on puudutatud isikul I hea läbisaamine, kuid emaga koos elada puudutatud

isik I ei soovi, kuna neil tekiksid tülid. Ema on töötav pensionär (töötab turvatöötajana

lennujaamas). Enesetapusoovi puudutatud isik I eitas; samuti eitas ta rünnakuid teiste isikute

suhtes.

3.2. Esindaja leiab, et puudutatud isik I vajab paigutamist hoolekandeteenusele, kuna tema

lähedased ei suuda tagada talle vajalikku stabiilset, pidevat järelvalvet pakkuvat elukeskkonda

ja vajalike ravimite tarvitamist. Esindaja on veendunud, et puudutatud isik I ei ole võimeline

toime tulema väljaspool tugevdatud järelevalvega kontrollitud keskkonda. Puudutatud isiku I

käitumine on ohtlik eelkõige teistele inimestele, arvestades toimunud vägivallajuhtumeid,

kuid puudutatud isik I on minevikus psühhootilisena ka iseennast eluohtlikku olukorda

pannud. Tulenevalt eeltoodust toetab esindaja avaldust puudutatud isiku I kinnisesse asutusse

paigutamiseks. Samuti on esindaja seisukohal, et puudutatud isik I vajab eestkostet, kuid talle

võib jääda õigus teha pisitehinguid.

4. Puudutatud isiku I ema L.L (puudutatud isik II) leidis, et puudutatud isikule I peaks jääma

õigus oma sissetuleku ulatuses iseseisvalt majandada. Suuremate tehingute puhul on

puudutatud isik II nõus olema puudutatud isiku I eestkostja. Eelmistel kordadel, kui

puudutatud isik I on pikaaegsel ravil viibinud, ei ole puudutatud isik I eeskostja määramist

vajanud, sest tema intellektuaalne võimekus taastub, kui aktiivne haigusfaas möödub.

Puudutatud isiku II väitel ei ole puudutatud isik I kunagi oma lähedasi rünnanud. Täiesti

kinnine hooldusasutus ei oleks puudutatud isiku I seisundit arvestades sobiv. Põhjus, miks

puudutatud isik I tegi ebamõistlikke otsuseid ja rumalaid tegusid, oli see, et ta ei tulnud selle

peale, et väike kogus alkoholi koostoimes rohtudega on talle vastunäidustatud. Puudutatud

isik II leidis, et puudutatud isikule I tuleb anda võimalus ennast teostada.

Eksperdiarvamus

5. Maakohus määras puudutatud isiku I seisundi väljaselgitamiseks ekspertiisi, mille tegi

12.03.2024 psühhiaater KT.

Kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/170 (eksperdiarvamus) kohaselt on puudutatud

isikul I raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire – F25.0), mille tõttu ta ei

suuda kestvalt oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Puudutatud isik I vajab eestkostja

määramist, kelle ülesanneteks oleks tema igapäevaelutoimingute, rahaliste ja juriidiliste

toimingute korraldamine. Puudutatud isik I vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, kuid ta ei saa

ravivajadusest aru. Ravita jäämisel puudutatud isiku I seisund ägeneb. Puudutatud isiku I

tervislik seisund ei võimalda tal eluga iseseisvalt toime tulla. Samuti vajab puudutatud isik I

tulenevalt tema tervislikust seisundist ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega kinnisesse

asutusse paigutamist, vastasel juhul on puudutatud isik I endale ja teistele isikutele ohtlik.

Puudutatud isiku I suhtes ei ole võimalik kohaldada muid abimeetmeid kui kinnisesse

asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamine.

Puudutatud isik I vajab hoolekandeasutusse paigutamist orienteeruvalt viieks aastaks ja

seejärel tuleks tema seisundit uuesti hinnata.

Puudutatud isiku I ärakuulamine

2-24-2769

6. Maakohus kuulas puudutatud isiku I 16.09.2024 PERH-i psühhiaatriakliinikus ära.

Puudutatud isik I rääkis, et võtab nüüd korralikult liitiumi ja maania on möödas. Rahusteid ei

tarvita puudutatud isik I enda sõnul juba kolm nädalat. Varasemalt vähendas puudutatud isik I

kodus iseseisvalt ravimiannuseid, aga see oli puudutatud isiku I sõnul tingitud maaniast –

maanilises seisundis on hea olla, aga ravimid teevad uimaseks. Puudutatud isik I rääkis, et

tema ravimiannuseid on varasemaga võrreldes suurendatud ja see on avaldanud positiivset

mõju. Alkoholi ei soovi puudutatud isik I enam tarbida. Puudutatud isik I tahab kodus elada.

Puudutatud isik I ei läheks kohe tööle, kuna arst soovitas seda mitte teha, vaid harjutaks

ennast koduse eluga ja läheks vabatahtlikule tööle (näiteks kasside varjupaika, kus puudutatud

isik I on varemgi vabatahtlikuna tegutsenud). Puudutatud isiku I pension on ligi 600 eurot,

millest puudutatud isiku I sõnul jätkub talle elamiseks. Ta saab elada Tallinnas XXX tänaval

vanaemale kuuluvas korteris, tasudes vaid kommunaalkulude eest. Puudutatud isik I ütles, et

tuli viimati politseiga haiglasse kaasa vabatahtlikult – pani korteriukse lukku ja viskas võtmed

politseinikule (sest need tulnuks niikuinii politseile anda), aga politseinik ei suutnud võtmeid

kinni püüda ja sai nendega pihta. Politseile viga teha puudutatud isik I ei tahtnud. Eestkoste

vajadust puudutatud isik I ei näe, aga kui see määratakse, siis soovib ta eestkostjaks oma ema.

Suhted emaga on puudutatud isiku I sõnul paranenud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 17.09.2024 määrusega avalduse puudutatud isiku I üle eestkoste

seadmiseks ja talle eestkostja määramiseks rahuldamata, kuid rahuldas avalduse puudutatud

isiku I paigutamiseks tema nõusolekuta alates 17.09.2024 kuni üheks aastaks

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele.

7.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §

105 lg-s 1 toodud eeldused puudutatud isiku I paigutamiseks tema nõusolekuta

ööpäevaringset erihooldusteenust saama.

Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul I raske psüühikahäire (maniakaalne

skisoafektiivne häire – F25.0). Puudutatud isik I haigestus 2004. aastal, mil vallandus äge

psühhoos kõrgenenud meeleolu, rahutuse ja agressiivse käitumisega. Raviga puudutatud isiku

I seisund paranes, kuid haiguskriitikat ei ole puudutatud isikul I tekkinud ning ambulatoorselt

ei ole ta kunagi toetusravi regulaarselt tarvitanud. Ravimi tarvitamata jätmine on tinginud

sagedased haiguse ägenemised, millega kaasneb alati rahutus ja agressiivne käitumine.

Eksperdi hinnangul vajab puudutatud isik I enda ja teiste isikute turvalisuse tagamiseks

tugevdatud järelevalvega kinnisesse asutusse paigutamist.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et tsiviilasjas nr 2-24-12054 lubas Harju Maakohus

09.08.2024 määrusega kohaldada puudutatud isiku I suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi kuni neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest

(s.o alates 07.08.2024 kuni 11.08.2024). 10.08.2024 määrusega pikendas kohus puudutatud

isiku I suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40

päevani, s.o kuni 18.09.2024. Samas tsiviilasjas kohtule esitatud psühhiaatrite arvamuse

kohaselt oli puudutatud isik I haiglaravil viibinud ka 25.06.2024–01.08.2024. Puudutatud

isiku I toetusraviks määrati kombineeritud psühhoosivastane ja meeleolu stabiliseeriv ravi.

Tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas saadud ravi foonil oli puudutatud isiku I käitumine

rahumeelne, kuid kodustes tingimustes rahutus süvenes (puudutatud isik I oli kõrgenenud

meeleolus ja lärmakas, magas öösiti vähe ja kutsus koju meespatsiente, kellega oli koos ravil

viibinud). Puudutatud isikule I kutsuti politsei, kuna ta viskas juhuslikku kõnniteel liikujat

2-24-2769

rõdult klaasist õllepudeliga ning ähvardas teda tappa, kui ta politsei kutsub. Politsei saabudes

viskas puudutatud isik I politseitöötajale võtmekimbu vastu nägu, tekitades näohaava. Oma

tegevust selgitas puudutatud isik I ebaadekvaatselt (näiteks, et ta tahtis politseiniku välimust

parandada või tahtis anda talle võtmed oma korteri kasutamiseks, et see tühjalt ei seisaks).

Politseiautos rääkis puudutatud isik I deemonitest ja erinevatest enesetapuvõimalustest ning

avaldas, et tal on pidev soov inimesi vigastada. Psühhiaatriakliinikusse saabudes kõneles

puudutatud isik I kõvahäälselt monoloogina. Vestlusel raviarstiga oli puudutatud isik I

jätkuvalt kiirenenud ja hüpliku kõnega ning tunnistas, et eelnevatel päevadel oli ta võtnud

temale määratud ravimit vaid ühel korral ja vaid 1/4 määratud annusest.

Puudutatud isiku I puhul puudub alus arvata, et tema aitamiseks oleks võimalik kasutada muid

abimeetmeid. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole puudutatud isik I kunagi iseseisvalt

(ambulatoorselt) ja regulaarselt toetusravi tarvitanud. See on tinginud sagedased haiguse

ägenemised, millega kaasneb alati ka rahutus ja agressiivne käitumine.

Sotsiaalkindlustusameti esindajatele avaldas puudutatud isik I, et ta on nõus üksnes toetavate

teenustega – suuremat toetust ja järelevalvet võimaldavatest teenustest (kogukonnas elamise

teenus või ööpäevaringne erihooldusteenus) puudutatud isik I keeldus. Riigi õigusabi korras

määratud esindajaga vesteldes eitas puudutatud isik I rünnakuid kolmandate isikute suhtes

ning ka puudutatud isik II väitis, et puudutatud isik I ei ole ümbritsevaid isikuid rünnanud,

kuid samas on nii meditsiinitöötajad, politseinikud kui ka naabrid asja materjalide kohaselt

kogenud puudutatud isiku I käitumise füüsilist ja verbaalset ohtlikkust. Asjaolu, et puudutatud

isik I viibib ka praegusel ajal psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil, kinnitab, et

puudutatud isik I ei ole võimeline enda ravivajadust mõistma ega oma käitumist kodustes

tingimustes kontrollima. Kohus kuulas 17.09.2024 ära puudutatud isiku I raviarsti dr EE, kelle

hinnangul oleks kinnise asutuse teenus varasemat kogemust arvestades ja edasist ravi silmas

pidades puudutatud isikule I sobiv – seal on kindel päevakava, tegevuste struktuur ja

kontrollitud ravimite võtmine. Varasemalt on puudutatud isik I alati vaid paari päeva pärast

tahtest olenematu ravi korras haiglasse tagasi toodud. Samuti kipub puudutatud isik I haiglast

välja saamist alkoholiga tähistama, mis toob tagasilanguse.

SHS § 105 lg 5 järgi võib kohus paigutada täisealise isiku tema nõusolekuta

hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Kui

nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud sama paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaolud,

võib kohus täisealise isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või seadusliku esindaja

taotluse alusel pikendada täisealise isiku hoolekandeasutuses nõusolekuta hooldamise

tähtaega kuni ühe aasta kaupa. Puudutatud isik I tuleb paigutada hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta üheks aastaks alates kohtumääruse

tegemisest.

7.2. Puudutatud isiku I üle eestkoste seadmiseks ja talle eestkostja määramiseks alus puudub.

Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 näeb ette, et kui täisealine isik ei suuda vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või

linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. Eestkostja võib määrata

ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui

täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu

(PKS § 203 lg 2). Eestkoste seadmise peamiseks eelduseks on asjaolu, et täisealine isik ei

suuda kasvõi osaliselt vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu

kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, mistõttu ta vajab kõrvalist abi. Eestkostja

määramise eesmärk on piiratud teovõimega isikut aidata ja tagada tema õiguste ja huvide

2-24-2769

kaitse osas, milles isik ise seda ei suuda. Eestkostjat määrates tuleb seega esmalt tuvastada,

kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru

saada või neid juhtida.

Puudutatud isikul I on eksperdiarvamuse kohaselt raske psüühikahäire, mille tõttu ta ei suuda

kestvalt oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Raviga puudutatud isiku I seisund paraneb,

kuid halveneb kodustes tingimustes toetusravi katkestamise tõttu. Eksperdiarvamuse kohaselt

lõpetas puudutatud isik I Inglise Kolledži. Tema õppeedukus oli rahuldav. Puudutatud isik I

on õppinud 1,5 aastat Õigusinstituudis ning on mitmel korral astunud teistesse

kõrgkoolidesse, kuid õppinud nendes pole. Puudutatud isik I on töötanud lühiajaliselt

baaridaamina ja 1,5 aastat meedias subtiitrite tõlkijana, viimati 2017. a. Eksperdiarvamuse

kohaselt vastab puudutatud isiku I mälu ja intellekt saadud haridusele ja elukogemusele.

Puudutatud isiku I riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha kohaselt oli puudutatud

isik I oma sissetulekutest teadlik ja oli võimeline selgitama, kuidas ta majandab ja millised on

tema kulutused. Samad asjaolud tuvastas maakohus puudutatud isiku I ärakuulamisel saadud

vahetu mulje põhjal.

PKS § 203 lg-st 1 ega SHS § 105 lg-st 1 ei tulene, et isiku SHS § 105 lg 1 alusel kinnisesse

asutusse paigutamine tooks vältimatult kaasa tema üle eestkoste seadmise vajaduse. Siinsel

juhul ei ole avaldaja põhistanud, milliste konkreetsete lahendamist vajavate ülesannete jaoks

puudutatud isik I eestkostet vajab. Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isiku I isikut

tõendava dokumendi ja passi taotlemisega tegeleb tema ema (puudutatud isik II).

Hoolekandeasutuses on võimalik tegevusjuhendaja järelevalve all kasutada vajalikeks

tegevusteks isiklikke infotehnoloogilisi vahendeid. Samuti puudub alus arvata, et tervisliku

seisundi stabiliseerumisel ei oleks puudutatud isik I võimeline andma puudutatud isikule II

volitust enda asjade ajamiseks. Puudutatud isiku I huve on seega eelduslikult võimalik kaitsta

volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osas,

milles maakohus määras puudutatud isiku I hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamise tähtajaks kuni üks aasta alates 17.09.2024, ja teha uus

määrus, millega määrata puudutatud isiku I hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamise tähtajaks viis või kuus kuud alates teenusele paigutamisest.

8.1. Määruskaebuse kohaselt on isiku kinnises asutuses erihooldusel hoidmine õigustatud

juhul, kui muud meetmed ei mõju või neid ei saa kasutada. Puudutatud isiku I raviskeemi

muudeti 2024. a suvel ja ravi on olnud tõhus. Pärast viimatist haiglast väljakirjutamist

(17.09.2024) kuni maakohtu määruse alusel hooldekodusse minekuni (04.10.2024) oli

puudutatud isikul I kõik korras. Puudutatud isik I tunneb ennast paremini ja leiab, et tema

seisund on paranenud. Kui varem sattus puudutatud isik I uuesti haiglasse umbes kolm kuni

seitse päeva pärast väljakirjutamist, siis viimati sai ta kodus ise hakkama üle kahe nädala.

Puudutatud isik I on valmis raviskeemist täpselt kinni pidama ja usub, et see aitab teda.

8.2. Isiku tahtest olenematul erihooldusel hoidmise eeltingimuseks on asjaolu, et inimene on

lähemas tulevikus pigem kindlalt kui tõenäoliselt endale või teistele ohtlik. Puudutatud isik I

leiab, et ta ei ole kellelegi ohtlik.

2-24-2769

Menetlusosaliste seisukohad

9. Puudutatud isiku II 12.10.2024 seisukoha kohaselt on puudutatud isiku I seisund pärast

viimatist haiglast vabanemist olnud parem: ülemäärane aktiivsus on kadunud, puudutatud isik

I suudab magada ning enda ja teiste tegevusi adekvaatselt hinnata. Samuti omab puudutatud

isik I haiguskriitikat.

10. Avaldaja 22.10.2024 seisukoha kohaselt ei ole määruskaebus põhjendatud. Puudutatud

isik I haigestus 2004. aastal ning alates sellest ajast on puudutatud isik I vaid lühikeste

vaheaegadega viibinud tahtest olenematul ravil psühhiaatriakliinikus või kinnises

hoolekandeasutuses ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Maakohtu määrusega määratud ravi

kestuse peaks määrama puudutatud isiku raviarst.

11. Puudutatud isiku I riigi õigusabi korras määratud esindaja 04.11.2024 seisukoha järgi on

määruskaebus põhjendatud ja puudutatud isiku I kinnises asutuses viibimise aega tuleks

lühendada. Puudutatud isik I on kinnitanud, et tunneb ennast uue raviskeemi foonil paremini.

Puudutatud isiku I seisundi ja käitumise muutuste hindamiseks oleks kuus kuud piisav aeg.

Esindaja võttis ühendust kinnise asutuse erihoolekandeosakonna juhi AVga, kelle kinnitusel

on puudutatud isiku I seisund hea ja ohtlikku käitumist ei ole olnud.

Menetluse edasine käik

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

13. Puudutatud isik I esitas 24.11.2024 ringkonnakohtule täiendava seisukoha, mille kohaselt

on tema seisund alates 2024. a augustist paremaks läinud. Puudutatud isik I on valmis

iseseisvalt kodus elades korralikult ravimeid edasi võtma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks vaidlustatud osas. Määruskaebus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga

659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

15. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651

lg 1 ja § 659 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o maakohtu määruse

resolutsiooni p-i 1 osas. Maakohtu määrus on TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 alusel

jõustunud resolutsiooni p-de 2–4 osas.

16. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et SHS § 105 lg-s 1

toodud eeldused isiku paigutamiseks tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama on puudutatud isiku I puhul täidetud. Maakohtu määrusest nähtuvalt

on kohus tõendeid põhjalikult hinnanud ja leidnud, et puudutatud isikul I on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ja millest

tulenevalt on puudutatud isik I juhul, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama, ohtlik endale ja teistele. Samuti on maakohus

põhjendanud oma järeldust, et muude abimeetmete kasutamine ei ole puudutatud isiku I puhul

võimalik.

2-24-2769

17. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Määruskaebuse väitel tunneb puudutatud isik I ennast pärast raviskeemi muutmist (2024.

a augustis) paremini ning on valmis edaspidi iseseisvalt ravimeid võtma, mistõttu puudutatud

isiku I kinnisesse asutusse erihooldusteenusele paigutamine üheks aastaks on liiga pikk aeg.

Piisav aeg puudutatud isiku I seisundi ja käitumise muutuste hindamiseks oleks puudutatud

isiku I ja tema riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul kuus kuud.

Ringkonnakohtul ei ole praegusel juhul alust maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkumiseks.

SHS § 105 lg 5 esimese lause järgi võib kohus täisealise isiku tema nõusolekuta

hoolekandeasutusse hooldamisele paigutada kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest

arvates. Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja määramine on seega kohtu

diskretsiooniotsustus, millesse ringkonnakohus saab sekkuda vaid juhul, kui maakohus on

ületanud diskretsiooni piire. Siinsel juhul ei ole maakohtu määruses osundatud puuduseid.

Maakohus on puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise otsustamisel ja tähtaja

määramisel lähtunud asjas esile toodud asjaoludest ja seisukohtadest ning on põhjendanud

oma järeldust, et puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamine on vajalik. Maakohus on

puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtajaks määranud kuni üks aasta. Kui

kinnisesse asutusse paigutamise alused enne maakohtu määratud tähtaega ära langevad, on

kinnine asutus kohustatud viivitamata teatama isiku elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele

(avaldajale) isiku hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamise vajadusest, lisades teatele

psühhiaatri arvamuse isiku hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamise põhjendatuse kohta

(SHS § 105 lg 6 esimene lause). Isiku hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamise vajadus

tekib siis, kui vähemalt üks SHS § 105 lg-s 1 toodud alustest ära langeb – muu hulgas ka

juhul, kui puudutatud isiku I seisund paraneb sel määral, et ta on võimeline iseseisvalt

ravimite võtmisega toime tulema. Puudutatud isiku I elukohajärgne valla- või linnavalitsus

(avaldaja) ja/või kinnine asutus on kohustatud kohut puudutatud isiku I hoolekandeasutuses

hooldamise lõpetamise vajadusest viivitamata teavitama (SHS § 105 lg 6 teine lause).

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrusega määratud tähtaja

muutmiseks ei ole alust, kuid rõhutab, et kui puudutatud isiku I kinnisesse asutusse

paigutamise alused (s.o vähemalt üks SHS § 105 lg-s 1 toodud alustest) enne kohtu määratud

tähtaja lõppemist ära langevad, tuleb kohut sellest teavitada.

19. Puudutatud isik I märkis määruskaebuses, et ta ei ole endale ega teistele ohtlik.

Ringkonnakohtul puudub siiski alus maakohtu määruse järelduste ümberhindamiseks.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt arvestas maakohus puudutatud isiku I ohtlikkuse

tuvastamisel muu hulgas asjaolu, et vahetult enne 07.08.2024 haiglasse sattumist viskas

puudutatud isik I rõdult juhuslikku kõnniteel liikujat õllepudeliga ning vigastas

(määruskaebuse kohaselt küll tahtmatult) politseitöötajat võtmekimbuga; samuti rääkis

puudutatud isik politseiautos deemonitest, enesetapuvõimalustest ja oma soovist inimesi

vigastada. Oma käitumist ei osanud puudutatud isik I adekvaatselt selgitada. Eeltoodud

juhtumid annavad alust järelduseks, et puudutatud isikust I lähtub ravita jäädes füüsiline oht

teiste inimeste turvalisusele. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isiku I haiguse

ägenemistega alati kaasnenud ka agressiivne käitumine. Seega ei olnud maakohtul alust

arvata, et puudutatud isiku I ohtliku käitumise juhtumid kinnisesse asutusse

erihooldusteenusele paigutamata jätmisel ei kordu.

20. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

2-24-2769

21. Määruse peale võib TsMS § 543 lg 1 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on

abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus,

samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada

määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks

kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

22. Menetlusosaliste määruskaebemenetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi

kanda ning muud määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 3

alusel Eesti Vabariigi kanda. Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja

kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab

ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)