3-23-692/87 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-692

Haldusasi

X. X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2023

otsuse 15.3-3.1/471-1 tühistamiseks ja tähtajalise

elamisloa pikendamiseks kohustamiseks ning

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja G.S

Kaasatud haldusorgan – Siseministeerium, esindaja T.J

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.12.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2023

otsus haldusasjas nr 3-23-692 muutmata.

2. Jätta X. X-ile menetlusabi andmisega seotud menetluskulud riigi kanda ja

menetlusosaliste ülejäänud apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.12.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-23-692

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 28.12.2022 taotluse tähtajalise elamisloa

pikendamiseks.

2. PPA jättis 03.03.2023 otsusega 15.3-3.1/471-1 taotluse välismaalaste seaduse (VMS) §

219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Taotleja on sündinud Eestis ja on pikaaegset

vanglakaristust kandev määratlemata kodakondsuseta isik. VMS § 43 lg 3 kohaselt on Eestis

kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik

alus vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis

viibida (VMS § 43 lg 1 p 5) ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis

viibimiseks muud alust. Taotlejal on olemas seadusest tulenev viibimise alus Eestis kuni

vangistuse lõpuni ja tal puudub vajadus tähtajalise elamisloa järele. Taotlejal on võimalus

esitada uus tähtajalise elamisloa taotlus pärast vanglast vabanemist. Pärast vanglast

vabanemist on isikul kohustus registreerida oma elukoht 1 kuu jooksul rahvastikuregistris.

Isikul on Eestis viibimise õigus ka käitumiskontrolli kohaldamise ajal (VMS § 43 lg 1 p 5).

Ka avavanglas ei vaja isik elamisluba. Vajadusel saab ta taotleda vanglas kinnipidamise

õiendit (vangistusseaduse (VangS) § 181), kui tal puudub muu isikut tõendav dokument.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 alusel korraldab ajutiselt Eestis viibivale

välismaalasele vältimatu sotsiaalabi kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil

isik abi vajamise ajal viibib. Otsus ei riiva taotleja perekonnaelu.

3. X. X esitas PPA 03.03.2024 otsuse peale 13.03.2023 võõrkeelse vaide, mille PPA jättis

16.03.2023 kirjaga käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks aega 10 päeva kirja

teatavakstegemisest arvates. X. X-ile selgitati, et vaie ei vasta haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 20 lg 1 ja § 76 nõuetele. PPA tagastas 11.04.2023 kaebaja vaide HMS § 79 lg 1 p 2

alusel, kuna X. X polnud määratud tähtajaks vaides esinenud puudusi kõrvaldanud.

4. X. X esitas 29.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (hiljem täiendatud), mille

lõplikeks nõueteks jäid PPA 03.03.2023 otsuse 15.3-3.1/471-1 tühistamise ja tähtajalise

elamisloa pikendamiseks kohustamise ning mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Kaebaja kirjutatakse rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 26 alusel rahvastikuregistrist

elamisloa pikendamata jätmisel välja. Sellisel juhul ei saa kaebaja 2 aasta jooksul Lasnamäe

linnaosalt üksiku pensionäri ega sünnipäeva toetust. Kaebajal on sama juhtunud 2018. a-l.

Elamisloa puudumise tõttu ei paigutata kaebajat ümber avavanglasse. Kaebajale saadeti vaide

puuduste kõrvaldamise tekst vaid eesti keeles. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamist VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 osas, milles välistatakse kinnipeetava poolt tähtajalise

elamisloa saamiseks taotluse esitamine olukorras, kus tal on alus eeldada, et ta võidakse

vabastada karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist, kuna teda diskrimineeritakse. Elamisloa puudumine seab kahtluse alla vanglast

tingimisi ennetähtaegse vabanemise. Kaebaja osas keelduti töövõime hindamisest, kuna tal ei

ole ajutist elamisluba.

2(9)

3-23-692

Kaebaja esitas 05.12.2023 halduskohtule taotluse, paludes tühistada Riigikohtu 28.11.2023

määruse praeguses asjas ning tunnistada õigusvastaseks Justiitsministeeriumi tegevus.

5. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, et tema

paigutamisest avavanglasse oleks keeldutud tähtajalise elamisloa puudumise tõttu. Tingimisi

ennetähtaegse vabastamiseni puudub kaebajal tähtajalise elamisloa vajadus. Vaidlustatud

otsusega ei ole rikutud kaebaja õigusi. Kuna kaebaja kannab vanglakaristust, on tal seadusest

tulenev viibimisalus Eestis viibimiseks ning tal puudub vajadus elamisloa järele. Elamisloa

praktiline väljund on elamisloakaart. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) §-st 71

tulenevalt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema elamisloakaarti. Kaebaja saab vanglas

kinnipidamise õiendiga (VangS § 181) tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust ja isikut

avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes suhetes. Tähtajalise elamisloa andmise alused on sätestatud

VMS §-s 118 ning toetuste saamine ega karistuse kandmine avavanglas ei ole tähtajalise

elamisloa andmise aluseks.

Kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebaja ei kõrvaldanud võõrkeelse vaide puudusi.

Seetõttu puudus vastustajal võimalus vaide sisuliseks läbi vaatamiseks. Kaebaja oleks pidanud

03.03.2023 otsuse peale esitama kaebuse kohtule 10 päeva jooksul 03.03.2023 otsuse

teatavaks tegemisest arvates. VMS-st ei tulene kohtustuliku kohtueelse menetluse nõuet.

Vastustaja ei tea, miks ei ole elukohaandmed jätkuvalt aktuaalsed, kui kaebaja viibib vanglas,

olles seaduslikult Eestis VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 alusel. PPA on menetlusasutus ning saab

lähtuda üksnes kehtivast seadusandlusest.

6. Siseministeerium selgitas vastuses, et kaebaja elukoha aadressi kehtivus lõpeb seoses

kaebaja rahvastikuregistri subjekti staatuse lõppemisega, mis on omakorda seotud subjekti

staatust määrava dokumendi (elamisloa) tähtaja lõppemisega või PPA poolt elamisloa

menetluses tehtud otsusega. Eraldi otsust rahvastikuregistri subjekti staatuse lõpetamiseks ei

tehta ning elukohaandmed muutuvad mitteaktuaalseks automaatselt, s.o elukohaandmete

mitteaktuaalseks muutmise kohta ei tehta rahvastikuregistris eraldi toiminguid ega anta

haldusakte.

Elukoha andmed ei muutu vanglast vabanedes automaatselt aktuaalseks. Isik peab uue

elamisloa saamisel esitama uuesti elukoha andmed. Kuna Eestis ajutise viibimise alus tuleneb

kohtulahendist, mis kohustab kinnipeetavat Eestis viibima, ei ole täiendavat õiguslikku alust

riigis viibimiseks otstarbekas sätestada ega vastava aluse tekkimiseks eraldiseisvat täiendavat

haldusmenetlust läbi viia. Kui karistuse kandmist on alles alustatud ja ei ole teada, milliseid

järeldusi isik oma käitumisest on teinud ja kas ta on valmis asuma elama õiguskuulekat elu, on

elamisloa andmine erandlik. Kuna kaebajal ei ole kehtivat elamisluba ega elamisõigust ja

VMS § 43 lg-s 4 sätestatud tähtaeg on saabunud, puudub kaebajal rahvastikuregistri

andmesubjekti staatus. Nimetatud staatust mitte omava isiku kohta ei kanta elukoha andmeid

registrisse või nende kehtivus lõpetatakse. Seadus ei erista teise riigi kodanikust välismaalast

ja kodakondsuseta isikut – rahvastikuregistri mõttes on nad kaetud sama regulatsiooniga.

Kodakondsusetus ei anna isikule täiendavaid õigusi rahvastikuregistri andmesubjektsuse

omamiseks. Kodakondsuseta isikul ei ole Eestis pidevat staatust, vaid ta peab seda taotlema,

sh kinnipidamisasutuses viibimisel enne vabanemist. RRS § 5 p-i 3 ja § 38 lg 1 p-i 3 ei

rakendata praktikas nii, et rahvastikuregistri subjekti staatust omavad ka VMS § 43 lg 3 (ja lg

1 p 5) alusel välismaalasest kinnipeetavad ja seejuures säilib ka elukohaandmete aktuaalsus.

Täiendavat erisust rahvastikuregistri andmesubjektsuse kehtivusele ei ole kinnipeetavatele ette

nähtud.

3(9)

3-23-692

7. Tallinna Halduskohus

jättis

11.12.2023 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning kaebaja 05.12.2023 taotluse läbi

vaatamata.

PPA toimingud kaebajale vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel ja vaide

tagastamisel olid õigusvastased. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui vaides esinev puudus ei

takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud

(Riigikohtu 28.06.2019 määrus nr 3-18-253, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2019

määrus nr 3-19-579, p 12). Kaebaja võõrkeelses vaides on eesti keeles kirjutatud haldusorgani

nimetus ja vaide esitaja andmed, selgelt on tuvastatav ka vaide esitaja allkiri. Ka on vaide

päises märgitud PPA 03.03.2023 otsuse nr 15.3-3.1/147-1 rekvisiidid ja vaie on

pealkirjastatud eestikeelse sõnaga „VAIE“. Seega oli PPA-le arusaadav, millist haldusakti

kaebaja vaidlustab. Haldusorganil on keeleseaduse (KeeleS) § 12 lg-st 1 tulenevalt

kaalutlusõigus otsustamaks, kas nõuda võõrkeelse avalduse või dokumendi esitajalt selle

tõlget eesti keelde. Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes

toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema

kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti

on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta ei nõuaks eestikeelset

tõlget, vaid tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise

avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad

kulud kokkuvõttes jäävad (Riigikohtu 01.08.2022 otsus nr 3-20-1214, p 9). Arvestades

Riigikohtu eelnimetatud seisukohta, oleks PPA-l tulnud kaebaja võõrkeelne vaie ise tõlkida.

PPA-le oli teada, et kaebaja viibib kinnipidamisasutuses. Tavapäraselt aktsepteerib PPA vene

ja inglise keeles esitatud avaldusi, vastates neile küll eesti keeles. Seega saab kaebuse

sisuliselt läbi vaadata.

Tallinna Vangla on kohtule vastanud, et kaebajal avaneb võimalus tingimisi ennetähtaegse

vabanemise taotlemiseks elektroonilise valve kohaldamisega 29.02.2024 ja võimalus tingimisi

ennetähtaegse vabanemise taotlemiseks 29.05.2025. Täielikult avavanglasse paigutamist

välistavaid asjaolusid ei ole vanglale teada. Kaebajal tuleb aga läbida erinevad riske

maandavad tegevused. Menetlusi kaebaja ennetähtaegseks vabastamiseks ja avavanglasse

ümberpaigutamiseks ei ole algatatud. Koostamisel on uus individuaalne täitmiskava

(02.05.2023 vastuse seisuga). Seega ei ole kaebajal kohtuotsuse tegemise seisuga eelduslikult

avanenud võimalust vanglast vabanemiseks. See ei välista aga kaebeõigust.

Elamisloa puudumine ei takista kaebaja avavanglasse paigutamist ega ennetähtaegset

vabastamist. Kaebajal on kinnipeetavana vahetult seadusest tulenev alus Eestis viibimiseks

(VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3). Seega on tegemist VMS § 219 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorraga,

s.o välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu. Kaebaja vajadust

tähtajalise elamisloa järele ei saa tuletada ka tema võimalusest tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabaneda, sest elamisloa olemasolu ei ole ennetähtaegse vabastamise eeltingimus

(karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 4). Juhul, kui kaebajale avaneb võimalus taotleda

ennetähtaegset vabastamist elektroonilise järelevalve kohaldamisega, ei kaota ta õigust elada

Eestis. Elektroonilise järelevalve kohaldamine ei tähenda, et karistus oleks kantud. Muutub

üksnes karistuse kandmise viis. Ka käitumiskontrolli ajal on kaebajal VMS § 43 lg 1 p-st 5

tulenev viibimisõigus. Kui kaebajal tekib võimalus kinnipidamisasutusest vabaneda, saab ta

taotleda tähtajalist elamisluba uuesti ja vajaduse korral vaidlustada elamisloa andmata jätmist,

taotledes ühtlasi esialgset õiguskaitset. Riigikohus tunnistas 06.11.2023 otsusega nr 5-23-35

põhiseadusvastaseks ja kehtetuks justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 § 17 lg 2 p-i 5, mis

seadis avavanglasse paigutamise tingimuseks elamisloa olemasolu. Seega ei takista elamisloa

puudumine ka kaebaja avavanglasse paigutamist. Kui ennetähtaegse vabanemise võimalus

hakkab lähenema, on kaebajal võimalik esitada uus taotlus. Ajal, mil kaebaja taotles

4(9)

3-23-692

elamisluba ja vastustaja keeldus (03.03.2023), oli kaebaja ennetähtaegse vabanemise esmase

võimaluseni ligikaudu aasta (29.02.2024).

Rahvastikuregistri andmesubjektiks on mh Eestis elamisloa või elamisõiguse saanud

välismaalane (RRS § 5 p 3). Rahvastikuregistri subjekti staatus lõpeb mh rahvastikuregistri

subjekti staatust määrava dokumendi tähtaja lõppemisel, tühistamisel või kehtetuks

tunnistamisel (RRS § 38 lg 1 p 3). Kui isik ei oma rahvastikuregistri subjekti staatust,

muutuvad tema Eesti elukohaandmed mitteaktuaalseks (RRS § 26 lg 1 p 5). Kaebaja ei ole

rahvastikuregistri andmesubjekt, mistõttu ei saa tal olla Eestis aktuaalseid elukohaandmeid.

Kaebaja on sündinud Eestis ja tal on määratlemata kodakondsus. Kaebajal avaneb võimalus

vanglast vabanemiseks 2026. a-l. Elamisloa puudumise tõttu (sh pikendamisest keeldumise

tõttu) võib kaebaja kaotada vanglast vabanemisel õiguse sotsiaaltoetustele, mille tingimuseks

on elukoha registreering kindla aja jooksul (nt Tallinna linna pensionilisa, n-ö

sünnipäevatoetus, või üksi elava pensionäri toetus). RRS-i regulatsioon kohaldub ka

kodakondsuseta isikule, mille tulemusel ei anta vanglas viibides kodakondsuseta isikule

elamisluba, kuivõrd tal puudub selleks vajadus (tal on viibimisalus VMS § 43 lg 1 p-st 5

tulenevalt), kuid elamisloa ja ka elamisõiguse puudumise tõttu kaotavad tema elukohaandmed

aktuaalsuse. Eesti kodanike suhtes sellist tagajärge ei teki, kuna neil on alaline

rahvastikuregistri andmesubjekti staatus (RSS § 5 p 1). See aga ei tähenda, et tegemist oleks

mõistliku põhjuseta erineva kohtlemisega. Kaebaja ei ole Eesti kodanik. Seega ei pea

kaebajale laienema kõik õigused ja staatused, mis laienevad kodanikele. Eesti kodanike üle

peetakse rahvastikuregistris aktiivsete andmetena arvestust, v.a kui neil puudub Eesti isikut

tõendav dokument (RRS § 38 lg 1 p-d 7 ja 8). Eesti kodanike ja nende elukohtade üle

aktiivselt arvestuse pidamine on oluline ka selleks, et neil oleks võimalik teostada kõrgeimat

riigivõimu PS § 56 mõttes (RRS § 23). Nii on Eesti kodanike üle arvepidamine teistsuguse

põhimõttelise tähendusega Eesti Vabariigi jaoks kui välismaalaste korral. Kaebajat ei kohelda

erinevalt võrreldes teiste välismaalastega. Kinnipeetaval puudub valimisõigus, sh ei ole ka

kaebajal võimalik kinnipeetavana kohalike omavalitsuse volikogu valimistel hääletada

(kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 5 lg 4). Ei pruugi olla välistatud, et

kaebaja kodakondsuseta isikuna omandab mõne muu riigi kodakondsuse või sealse

viibimisaluse, mistõttu võib kaebaja Eestis viibimise seadustamine vanglast vabanemisel

osutuda ebavajalikuks. Kaebajal on elamisloa saamisel, mida tavapäraselt välismaalasele

taotletakse vahetult enne vanglast vabanemist, võimalik oma elukohaandmed

rahvastikuregistrisse kanda, saamaks elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poolt tagatavaid

toetuseid ja teenuseid. Teenused ja toetused, mille tagamise kohustus tuleneb PS § 28 lg-st 2,

s.o õigus abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral – ei sõltu

rahvastikuregistrisse elukoha kande tegemise ajast. Elukohaandmete uuesti

rahvastikuregistrisse kandmine nõuab võrreldes Eesti kodanikuga kaebajalt täiendavat

aktiivsust, kuid see erisus tuleneb Eesti kodaniku üle aktiivsema arvepidamise vajadusest,

mitte eesmärgist kohelda mittekodanikke halvemini. Seega on ebavõrdseks kohtlemiseks

mõistlik põhjus.

Kaebajal on oma õiguseid võimalik kaitsta ka siis, kui talle konkreetse õiguse, toetuse või

hüve andmisest keeldutakse. Tallinna linna n-ö sünnipäevatoetus on kohaliku omavalitsuse

antav vabatahtlik toetus. Toetuse saamise tingimuseks on, et isiku elukohana on

rahvastikuregistrisse kantud Tallinna linn katkematult vähemalt alates toetuse taotlemise

kalendriaastale eelnenud kalendriaasta 1. jaanuarist. Riigikohus on analoogse sissetulekust

mittesõltuva sotsiaaltoetuse kohta leidnud, et legitiimseks eesmärgiks rahvastikuregistris

elukoha kande nõudmisel on see, et tagada tulumaksu laekumine Tallinna linna eelarvesse ja

soodustada üksnes kohalikke elanikke. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustusi isiku vastu,

kellel ei ole seost selle kohaliku omavalitsusega (08.03.2011 otsus nr 3-4-1-11-10, p-d 56 ja

5(9)

3-23-692

62). Arvestades kohaliku omavalitsuse laia kaalutlusõigust toetuste kujundamisel ning seda, et

kaebaja eelduslikult ei panusta vanglas viibides kohaliku omavalitsuse tulumaksu laekumisse,

ei ole selge, et see piirang oleks põhiseadusvastane. Samas on kaebajal võimalik Tallinna

linna vastavat korda vaidlustada siis, kui talle pensionilisa ei maksta, vaatamata muude

tingimuste täitmisele.

Üksi elava pensionäri toetust reguleerib SHS § 1391 jj. Toetuse andmisel on määrav

rahvastikuregistri kanne kalendriaastal ajavahemikul 1. aprillist kuni 30. septembrini (SHS §

1391 lg 2 p 1). Pensionäritoetuse saamisele ei ole õigust isikul, kes viibib vangistuses (samas

lg 5). Seega ei saa seda toetust ka Eesti kodanik või elamisloaga välismaalane, kui ta viibib

vanglas, sõltumata sellest, kas tema elukohaandmed on rahvastikuregistris aktuaalsed.

Kaebajal on võimalik vanglast vabanedes elukoha leidmisel kanda oma andmed

rahvastikuregistrisse (juhul, kui vabanemise järgselt on tal Eestis viibimiseks elamisluba või

muu alus) ning seejärel vastata toetuse saamise tingimustele. Kui vanglast vabanemine toimub

kalendriaasta kestel pärast 1. aprilli, on pensionäri toetuse saamine välistatud sõltumata

sellest, kas elukohaandmed olid rahvastikuregistris aktiivsed või mitte. Ka töövõimetoetuse

seaduse § 12 lg 6 sätestab selgelt, et töövõimetoetusele ei ole õigust isikul, kes kannab

karistust vanglas või kes viibib vahi all.

Kaebaja leiab, et talle on tekkinud mittevaraline kahju, kuna teda diskrimineeritakse.

Ülaltoodust tulenevalt ei ole isikute erinev kohtlemine meelevaldne, mille korral saaks

möönda rahaliselt hüvitatava kahju tekkimist.

Kaebaja 05.12.2023 taotlus Riigikohtu 28.11.2023 määruse p-de 1 ja 2 tühistamiseks ja

Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks jääb läbi vaatamata.

Halduskohtu pädevuses ei ole Riigikohtu lahendi tühistamine, vaid see on võimalik üksnes

teistmismenetluses (HKMS § 238 lg 3 ja § 240 lg 1). Asjas ei nähtu Justiitsiministeeriumi

tegevust, mille suhtes on kaebaja taotlus esitatud ning mille osas saaks kaaluda kaebuse

muutmist.

Kokkuvõttes on vastustaja 03.03.2023 haldusakt õiguspärane ja tühistamisnõue tuleb jätta

rahuldamata, millest tulenevalt tuleb rahuldamata jätta ka nii kohustamis- kui hüvitamisnõue.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. X. X palub 02.01.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.12.2023

otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus ei määranud kaebajale esindajat, mistõttu oli kaebaja suhtlus PPA-ga ja

halduskohtuga raskendatud. Kohus tugines otsuses peamiselt kaebaja ennetähtaegsele

vabanemisele, milleni on veel aega, kuid kaebaja vabastamine elektroonilise valve

kohaldamisega on võimalik ja tõenäoline juba 29.02.2024. Kaebaja on Eestis sündinud.

Kaebaja emal oli Eesti kodakondsus. Ka kaebaja õel ning tädi- ja onutütrel on Eesti

kodakondsus.

PPA ignoreeris kaebaja venekeelset vaiet, alandades kaebaja inimväärikust.

Vanglast vabanemisel antav õiend ei võimalda Töötukassas arvele võtmist ja raviteenuste

saamist. Kaebaja on 100% invaliid ning diabeediravimeid ja psühhotroopseid ravimeid ilma

retseptita ei saa. Tegemist on kaebaja diskrimineerimisega.

6(9)

3-23-692

Halduskohus arvab otsuses millegipärast, et kaebaja lahkub pärast vabanemist Eestist.

Kaebaja vanemad on maetud Eestis ja siin elavad tema lähedased. Kaebaja ei soovi siit

lahkuda.

Elamisloa väljastamisest keeldumisega on kaebajat diskrimineeritud ja esineb alus moraalse

kahju hüvitamiseks. Kaebaja ei saa pärast vanglast vabanemist kasutada ID-kaarti,

pangateenuseid ega sooritada erinevaid tehinguid.

9. PPA palub 08.02.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtuotsusest ei saa järeldada, et kohus oleks pidanud silmas tingimisi ennetähtaegset

vabanemist, milline võimalus saabub kaebajal 29.05.2025, vaid on silmas pidanud tingimisi

ennetähtaegset vabanemist üldiselt.

VangS § 761 lg 1 järgi vanglast vabastamisel või tingimisi enne tähtaega vabastamisel annab

vanglateenistus isikule vanglast vabastamise õiendi kehtivusajaga 6 kuud. Selle aja jooksul on

kaebajal võimalik taotleda endale tähtajaline elamisluba ning PPA-l otsustada elamisloa

andmise üle. Õiendi eesmärk on võimaldada vanglast vabanenud isikul korraldada oma elu

vahetult pärast vanglast vabanemist, nt pöörduda PPA poole isikut tõendavate dokumentide

taotlemiseks. Elamisloa praktiline väljund on elamisloakaart, mille abil saab isik ennast ja

oma staatust tõendada. VangS § 181 lg 3 kohaselt võib vanglas kinnipidamise õiendiga

kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust ja isikut avalik-õiguslikes suhetes, sh

perekonnaseisutoimingute ja notariaaltoimingute tegemisel. Ka ITDS § 71 kohaselt ei pea

vanglas kinnipeetaval isikul olema isikutunnistust ega elamisloakaarti.

PPA-l puudub kohustus tõlketeenuse osutamiseks. HMS § 20 lg 1 järgi on haldusmenetluse

keel eesti keel. HMS-s sätestatud nõuetele vastava vaide esitamise võimaldamine ei ole

diskrimineerimine. PPA ei ole kaebajalt nõudnud võõrkeelse avalduse tõlget, vaid on

võimaldanud tal esitada HMS-le vastav vaie. Kohus oleks pidanud vaides esinevate puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja andmise õiguspärasuse hindamisel tuginema KeeleS §-le 9, mitte §-le

12. Kaebaja esitas vaide PPA Põhja prefektuurile, mis asub Tallinnas, kus ei ole vähemalt

pooled püsielanikud vene rahvusest. Seega ei saa kaebaja esitada avaldusi vene keeles ning

nõuda PPA kirjade tõlget vene keelde. PPA ei oleks pidanud vaiet ise tõlkima.

Vastustaja ei ole elamisloa andmisest keeldumisega kaebajat diskrimineerinud. PPA ei

keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, vaid jättis kaebaja tähtajalise elamisloa

taotluse läbi vaatamata. Kaebajal on kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetavana Eestis

viibimiseks seaduslik alus. PPA luges õiguspäraselt kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse

ilmselgelt põhjendamatuks ja jättis läbi vaatamata VMS § 219 lg 1 p 6 alusel.

10. Siseministeerium palus 07.02.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes

halduskohtus esitatud seisukoha juurde. Kaebajal on kinnipeetavana vahetult seadusest

tulenev alus Eestis viibimises (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3). Seega ei ole tema puhul nõutav

elamisloa olemasolu Eestis viibimiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. X. X-i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

12. Kaebaja väited ja tõendid seonduvalt PPA 05.04.2024 otsusega (dtl 565 jj) jätab

ringkonnakohus tähelepanuta, sest need olid asjakohased haldusasjas nr 3-24-1407 ja mitte

siinse vaidluse puhul.

7(9)

3-23-692

13. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ka PPA väited, mis seonduvad küsimusega, kas PPA

tagastas kaebaja vaide 11.04.2023 (dtl 49) õiguspäraselt. PPA 10.07.2023 vastuses kaebusele

(dtl 163 jj) asus PPA seisukohale, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Ehkki PPA ei esitanud

vastuses sõnaselget taotlust menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu, pidanuks

halduskohus seda eeldama PPA seisukohtadest. Halduskohtu otsuse resolutsioonis ei võtnud

halduskohus seisukohta kaebuse tähtaegsuse küsimuses, kuid leidis otsuse põhjenduste p-des

5.1‒5.2, et PPA toimingud olid kaebajale vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja

andmisel ja vaide tagastamisel õigusvastased, mistõttu saab kaebuse sisuliselt läbi vaadata.

Sellest saab järeldada, et halduskohus luges kaebuse vaikimisi esitatuks tähtaegselt ja jättis

PPA taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu rahuldamata. Kui PPA ei

olnud halduskohtu seisukohtadega, mis puudutasid kaebaja vaide käiguta ja läbi vaatamata

jätmist, nõus, pidanuks ta esitama halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, sest

halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid oleks pidanud hoopis menetluse lõpetama

kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kui halduskohtu resolutsiooni peale apellatsioonkaebuse

esitamine ei olnud PPA-le arusaadav, saanuks PPA esitada apellatsioonkaebuse ka

halduskohtu otsuse põhjendustele vastavas osas, kuna neil oli asja lahendamisel iseseisev

tähendus menetlusosaliste õigustele ja kohustustele – kui kaebus oleks loetud esitatuks tähtaja

rikkumisega, tulnuks haldusasja menetlus lõpetada (vt ka HKMS § 211 lg 1 ja nt Riigikohtu

26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 13). Kuna PPA ei esitanud halduskohtu otsuse peale

apellatsioonkaebust, ei pea ringkonnakohus kaebuse tähtaegsuse küsimusel, sh küsimusel, kas

kaebaja vaide käiguta ja läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane, peatuma.

14. PPA jättis kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse 03.03.2023 otsusega (dtl 12

jj) õiguspäraselt läbi vaatamata VMS § 43 lg 3 ja § 219 p 6 koosmõjus, kuna kaebajal ei ole

kinnipidamisasutuses viibimise ajal nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu. Elamisloa

olemasolu ei ole avavanglasse paigutamise ega ennetähtaegse vabastamise eeldus.

Ringkonnakohus märkis 13.08.2024 määruse nr 3-24-1407 (jõustunud 24.09.2024) p-s 11, et

elamisloa olemasolu ei ole KarS § 76 lg-st 4 tulenevalt ennetähtaegse vabastamise

eeltingimus, samamoodi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi

seetõttu, et kinnipeetav soovib taotleda enda avavanglasse ümberpaigutamist (Riigikohtu

06.11.2023 otsus nr 5-23-35, p 31). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt jättis Harju Maakohus

02.05.2024 määrusega nr 1-20-8278 kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vangistusest

elektroonilise valve alla vabastamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2024 määrusega

samas asjas (jõustunud 13.08.2024) jäeti maakohtu määrus muutmata. Nimetatud määruste

kohaselt ei omanud kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel tähtsust asjaolu, et

kaebajal puudub elamisluba. Kaebaja jäeti vabastamata seetõttu, et tema hoiakutes ja

mõtlemises ei ole toimunud hoolimata vangistuse kandmisest selliseid muutusi, mille pinnalt

võiks arvata, et tema retsidiivsusrisk on ennetähtaegseks vabastamiseks piisavalt madal.

Kaebajal on võimalik taotleda uuesti tähtajalise elamisloa andmist, kui tema karistusaeg

hakkab lõppema või tema taotlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks osutub

edukaks. Halduskohtu otsuse põhjendused on selles küsimuses (p 7) piisavad ja puudub

vajadus neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

15. Kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei ole kaebajal vajalik elamisloa olemasolu ka

võimalike tulevikus taotletavate sotsiaaltoetuste saamiseks. Elamisloa andmise menetluses ei

pea PPA abstraktselt hindama võimalust, milliseid sotsiaaltoetusi võib kaebaja vanglast

vabanedes taotlema asuda ja milliste andmisest võidakse hüpoteetiliselt keelduda seetõttu, et

kaebaja elukohaandmed ei ole rahvastikuregistris enam aktuaalsed. Selleks ajaks, kui kaebaja

vanglast vabaneb, võivad olla nii õigusaktid kui ka kaebajaga seotud faktilised asjaolud

muutunud. Nagu viidatud, saab kaebaja taotleda elamisluba siis, kui tema karistusaeg hakkab

lõppema ja elamisloa saamisel taastada oma elukohaandmed rahvastikuregistris. Halduskohus

8(9)

3-23-692

on õigesti viidanud, et teenused ja toetused, mille tagamise kohustus tuleneb PS § 28 lg-st 2,

s.o õigus abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral – ei sõltu

rahvastikuregistrisse elukoha kande tegemise ajast. SHS § 5 lg 5 kohaselt korraldab ajutiselt

Eestis viibivale välismaalasele vältimatu sotsiaalabi andmist see kohaliku omavalitsuse üksus,

kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib. Kui kaebaja taotleb vanglast vabanedes

mõnda sotsiaaltoetust ja selle andmisest keeldutakse põhjusel, et kaebaja elukoha andmed ei

ole või ei ole nõutava ajaperioodi jooksul olnud rahvastikuregistris aktuaalsed, on kaebajal

võimalik sellise otsuse vaidlustamisel seada vaidluse alla ka küsimus, kas mingi aja jooksul

elukoha andmete aktuaalsena püsimine rahvastikuregistris on üldse toetuse taotlemise

eeldusena põhjendatud nõue. Nagu halduskohus on otsuse p-s 12 viidanud, võivad sellistel

piirangutel olla erinevad eesmärgid ja need võivad olla põhjendatud erinevatel kaalutlustel.

16. Apellatsioonkaebuse väited, mis seonduvad kohtudokumentide tõlkimisega vene keelde,

kaebaja päritolu ja tema sugulaste kodakondsusega ja kriminaalasjaga nr 1-2-8278 jätab

ringkonnakohus tähelepanuta, sest need on kas juba eelnevalt lõplikult lahendatud

määruskaebemenetlustes või ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased.

17. Kokkuvõtvalt, kuna PPA 03.03.2023 otsus jätta kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise

taotlus läbi vaatamata oli õiguspärane, puudub ka alus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks. Praeguse vaidluse ese ei ole kaebaja vaide läbi vaatamata jätmine PPA

poolt 11.04.2023 ega sellega seonduv kahjunõue.

18. Eelnevast tulenevalt jääb X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata (HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 118 lg-le 3 jäävad X. X-ile menetlusabi

andmisega seonduvad menetluskulud riigi kanda ja menetlusosaliste ülejäänud

apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi

kanda.

19. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb X. X-i nimi asendada tema eraelu kaitseks tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)