3-23-2201/57 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2201

Haldusasi

E.F-i kaebus toimetulekutoetuse määramata jätmise

peale

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja – E.F, esindaja Tiiu-Ann Kaldma

Vastustaja – Tallinna linn, esindajad Kristel Tina,

Marje Paljak ja Moonika Roosnupp

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 21.02.2024 otsus haldusasjas nr

3-23-2201, 27.02.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2405

ja 02.04.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2633

Menetluse alus ringkonnakohtus

E.F-i apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 12.11.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata E.F-i taotlus nõuda AS-lt SEB Pank välja Y-i pangakonto

väljavõte.

2. Jätta E.F-i apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

21.02.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2201, 27.02.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2405 ja

02.04.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2633 muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis tähemärkidega E.F-i, Y-i, C-i ja Q nimed,

juriidiliste isikute nimed (sh XXX) ning aadressid YYY ja FFF.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 30.12.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

3-23-2201

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Haldusasi nr 3-23-2201

1. E.F (kaebaja) esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele (TKV) 18.07.2023 taotluse maksta

toimetulekutoetust 2023. a juuli eest.

2. TKV jättis 15.08.2023 otsusega nr 5-8/3219-4 2023. a juuli eest toimetulekutoetuse

sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8 alusel määramata.

Kaebaja on jätkuvalt töötu, plaanib asuda õppima ja tegeleb vabatahtliku tegevusega, mis ei

taga perele iseseisvat toimetulekut. Ta on seotud OÜ-ga Z (likvideerimisel alates 21.06.2023),

E OÜ-ga (kustutatud 18.03.2024), M OÜ-ga ja MTÜ-ga B. Kuni 25.05.2023 oli kaebaja ka G

OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. Kaebaja ja tema pere elukoha aadressile on registreeritud mh

N OÜ (uus ärinimi W OÜ; likvideerimisel; edaspidi N OÜ) ja D OÜ. Kokku on kaebaja

elukoha aadressil registreeritud 6 ühingut. Kaebaja maksab üüri enda kui eraisiku ja M OÜ

vahel sõlmitud üürilepingu alusel 800 eurot kuus. TKV soovitas 13.06.2023 otsuses kaebajal

leida soodsam elamispind ja andis selleks 3-kuulise tähtaja, sest Tallinna linna

kompenseeritavate eluasemekulude piirmäär on 600 eurot. Kaebajale pakuti ka

üürinõustamise ja -toetamise teenust, millest ta keeldus. Kodukülastusel 13.04.2023 oli

korteris näha N OÜ äritegevus (kaubakastid, pakendid, toidunõud jne). Kaebaja on keeldunud

ühingute kontoväljavõtete ja juhatuse liikme lepingute esitamisest, väites, et lepingud on

suulised ja kontoväljavõtteid ei tohi esitada. Kaebaja ei saa enda väitel N OÜ-st mingit tasu,

kuid äriühingu kodulehel ja sotsiaalmeedias on kaupade tellimiseks kaebaja kontaktandmed,

samuti teeb kaebaja ettevõttele reklaami. Kaebaja kontaktandmed on mh iluteenuste ettevõtte

XXX lehel, mida ta samuti sotsiaalmeedias reklaamib. Kaebaja selgituste kohaselt puudub tal

seos nende ühingutega.

Kaebaja on saanud toimetulekutoetust 01.01.2021–30.04.2021, 01.01.2022–31.05.2022 ning

alates 01.09.2022. Seega on perel pikaajalised toimetulekuraskused. TKV andis 19.04.2023

otsusega kaebajale 3 kuud töökoha leidmiseks või äriühingute osaluste realiseerimiseks, et

tagada enda pere esmane toimetulek. Kaebajale selgitati, et juhise täitmata jätmise korral

võidakse toimetulekutoetuse maksmine SHS § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8 alusel lõpetada. TKV on

korduvalt küsinud kaebajalt selgitusi pere igapäevase majandamise kohta, sest esitatud

pangakonto väljavõtetelt ei nähtu igapäevaeluga seotud kulutusi (toidu- ja esmatarbekaubad,

sideteenuste tasud jms). Kaebaja selgituste kohaselt võttis ta 2023. a märtsis tütre

arvelduskontolt välja 1000 eurot, millega ta majandab. TKV-l on kahtlus, et kaebaja ei ole

esitanud kõiki perega seotud pangakontode väljavõtteid. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §

38 lg 3 ning sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1 kohaselt peab

isik hüvitise taotlemisel aitama menetlusele igakülgselt kaasa, esitades kõik asjakohased

andmed ja tõendid, mis võivad mõjutada hüvitise määramist. Esitatud andmed ja tõendid ei

võimalda teha kindlaks kaebaja õigust saada toetust ning on alust arvata, et ta varjab oma

tulusid. Seega ei saa pere toimetulekut hinnata terviklikult. Toimetulekutoetus jääb

määramata, sest kaebaja on tööealine inimene, kes ei tööta ega õpi ning ei ole talle antud

tähtaja jooksul asunud tööle ega toimetuleku parandamiseks võõrandanud oma vara (osalusi).

2(20)

3-23-2201

3. Kaebaja esitas TKV-le 14.08.2023 taotluse maksta toimetulekutoetust 2023. a augusti

eest.

4. TKV jättis 29.08.2023 otsusega nr 5-8/3642 SHS § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8 alusel 2023. a

augusti eest toimetulekutoetuse määramata.

Otsuses on suuresti korratud TKV 15.08.2023 otsuse põhjendusi. Kaebaja on esitanud

andmeid pere toimetuleku kohta valikuliselt. Äriregistri andmete järgi on kaebaja poeg seotud

OÜ-ga Ä, mille tegevusalaks on enda kinnisvara ost ja müük. Samuti kuuluvad kaebaja pojale

väärtpaberid, mille kohta ei ole kaebaja selgitusi andnud. Kaebajal on äriühingute juhatuse

liikmena õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu. Kuna kaebaja maksab üüri

äriühingule, mille juhatuse liikmeks ta ise on, ning kuna tema elukohaks olev korter on mitme

ettevõtte tegevuskoht, jääb selgusetuks, kui suures osas tuleb kaebajal eluasemekulusid kanda.

Kuna TKV-l ei ole terviklikku ülevaadet kaebaja ja tema pere varadest ning kaebaja ei ole

järginud TKV juhiseid pere toimetuleku parandamiseks, siis jääb toimetulekutoetus

määramata.

5. Kaebaja esitas TKV-le 13.09.2023 taotluse maksta toimetulekutoetust 2023. a septembri

eest.

6. TKV jättis 27.09.2023 otsusega nr 5-8/3219-16 SHS § 134 lg 4 p-de 7 ja 8 alusel 2023. a

septembri eest toimetulekutoetuse määramata.

Otsuses on suuresti korratud TKV 15.08.2023 ja 29.08.2023 otsuste põhjendusi. Eesti

Hariduse Infosüsteemist (EHIS) nähtuvalt on kaebaja alates 23.08.2023 Tallinna Tervishoiu

Kõrgkooli (TTK) üliõpilane. Kuigi kaebaja on välja toonud pojale elatise maksmise, on tema

poeg täisealine ja lapse sellist rahalist toetamist ei ole võimalik sissetulekust elatisena maha

arvata.

7. E.F esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada TKV 15.08.2023 otsus nr 5-8/3219-

4, 29.08.2023 otsus nr 5-8/3642 ja 27.09.2023 otsus nr 5-8/3219-16 ning kohustada

vastustajat vaatama kaebaja taotlused uuesti läbi (haldusasi nr 3-23-2201).

8. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

9. Tallinna Halduskohus jättis 21.02.2024 otsusega haldusasjas nr 3-23-2201 kaebuse

rahuldamata, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2023 määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse ja kohustas kaebajat tagastama esialgse õiguskaitse korras saadud 1200 eurot

Tallinna linnale 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ning jättis menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Vaidluse all on toimetulekutoetuse määramine 2023. a juuli, augusti ja septembri eest.

Kaebaja esitas 2023. a juuli toimetulekutoetuse taotlemisel TKV-le dokumendid maikuu

eluasemekulude kohta ning vastustaja lahendas taotluse ebaõigete andmete alusel (vt SHS §

132 lg 4 ja § 33 lg 5). Siiski on usutav, et ka korrektsete andmete esitamisel jääks 2023. a

juuli eest toimetulekutoetus määramata, s.o TKV 15.08.2023 otsuse tühistamisel tuleks välja

anda uus sama sisuga haldusakt. Seega ei ole alust tühistada TKV 15.08.2023 otsust.

Toimetulekutoetuse taotleja peab aitama kaasa toetuse saamise vajaduse väljaselgitamisele

(SHS § 131 lg 2, SÜS § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1). Kaebaja ei täitnud seda kohustust.

Toimetulekutoetuse määramisel tuleb arvestada perekonna kogu netosissetulekut. Kuna

kaebaja väitel olid 2023. a juuli ja augusti toimetulekutoetuse taotlemisel tema

perekonnaliikmeteks poeg ja tütar, tuli kaebajal esitada ka oma laste arveldusarvete väljavõte,

millest nähtuvad sissetulekud ja väljaminekud. Kuigi seaduses ei ole sellist kohustust selge

sõnaga ette nähtud, tuleneb see toimetulekutoetuse määramise eesmärgist. Avalikest

ressurssidest ei ole alust maksta toetust neile, kes seda tegelikult ei vaja.

3(20)

3-23-2201

Vastustaja tugines 15.08.2023 ja 29.08.2023 otsustes SHS § 134 lg 4 p-dele 1, 7 ja 8 ning

27.09.2023 otsuses SHS § 134 lg 4 p-dele 7 ja 8. SHS § 134 lg 4 kohaselt võib kohaliku

omavalitsuse üksus jätta toimetulekutoetuse määramata või vähendada määratavat

toimetulekutoetuse summat, kui toetuse taotleja või toetust taotleva perekonna liige on

töövõimeline tööealine isik, kes ei tööta ega õpi täiskoormusega ega viibi akadeemilisel

puhkusel (p 1); kohaliku omavalitsuse üksus leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema

perekonna kasutuses või omandis olev vara, selle üürimine, rentimine või müümine tagab

temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid (p 7); toetuse taotleja või

toetust taotleva perekonna liige ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul muul viisil

püüdnud enda ja oma perekonna materiaalset olukorda parandada (p 8).

Kaebaja ei olnud 2023. a juulis ja augustis tööga hõivatud, kuid asus septembris õppima ja

samal kuu laekus tema pangakontole stipendium.

SHS-s ei ole otsest alust keelduda toimetulekutoetuse määramisest põhjusel, et isik on

pikaajaline toetuse saaja. Siiski ei ole seaduse eesmärk jääda abivajajaid lõputult toetama (vt

SHS § 131 lg 1), ilma et toetuse saaja panustaks ise tasustatava tööga oma perekonna

toimetulekusse. Seaduses ei ole sätestatud, kui kaua võib isikule toimetulekutoetust maksta.

Arvestades, et kaebaja oli toimetulekutoetust saanud 01.01.–30.04.2021, 01.01.–31.05.2022 ja

alates 01.09.2022, siis oli vastustajal alus pidada kaebajat pikaajaliseks toetuse saajaks.

Kaebaja ei olnud viimasel perioodil töötanud, õppinud või viibinud akadeemilisel puhkusel.

Seega 2023. a juulis ja augustis oli vastustajal õigus keelduda kaebajale toimetulekutoetuse

määramisest SHS § 134 lg 4 p 1 alusel.

Vastustaja andis kaebajale 19.04.2023 otsusega aega 3 kuud, et kaebaja asuks tööle või

realiseeriks osaluse äriühingutes pere esmase toimetuleku tagamiseks. Kaebajat hoiatati, et

nõude täitmata jätmisel on õigus jätta toimetulekutoetus määramata. Seisuga 18.07.2023

(juulikuu taotluse esitamine) oli kaebaja seotud järgmiste ettevõtetega: MTÜ B (asutaja ja

esindusõigusega juhatuse liige); OÜ Z (likvideerimisel; likvideerijaks kaebaja); E OÜ

(kaebaja osalus 40% kuni 02.09.2023, mil osanikuks vormistati Q; kohtutäituri keelumärge);

M OÜ (osanik kuni 28.07.2023, mil osanikuks vormistati Q; juhatuse liige kuni 28.11.2023,

mil juhatuse liikmeks vormistati Q). Nende 4 juriidilise isiku osaluse võõrandamine ilmselt ei

oleks oluliselt aidanud kaebaja toimetulekut parandada (vt Tallinna Ringkonnakohus

24.11.2023 määrus haldusasjas nr 3-23-2201, p 15). SHS § 134 lg 4 p 7 alusel

toimetulekutoetuse määramata jätmine võimalike äriühingute osaluste võõrandamata jätmise

tõttu ei ole seega põhjendatud.

Pole võimalik hinnata, kas kaebaja pidanuks saama juhatuse liikme kohustuste täitmise eest

tasu. Kaebaja ei ole olnud koostööaldis, väites, et ta ei tohi äriühingu andmeid avaldada.

Samas ei ole kaebaja esitanud üldse mingit teavet tema kui juhatuse liikme töö tegemise kohta

peale selle, et väitis, et tema tööd ei tasustata. Seega ei ole kaebaja teatavaks teinud kõiki

andmeid, mis võimaldaks tema tööga seoses jõuda selgusele, kas kaebaja pidanuks saama

juhatuse liikme ülesannete täitmise eest tasu või mitte. Erinevates äriühingutes tegutsemine

ning nende toodete reklaamimine ja kaupade väljasaatmisega tegelemine oma korterist loob

põhjendatud kahtluse töise tulu saamise kohta, mis ei kajastu kaebaja esitatud dokumentides

ja andmetes.

Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole püüdnud parandada enda ja pere

materiaalset olukorda. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on proovinud ükskõik mis alal tööd

leida. Kui isik ei tule enda ja pere majandamisega ise toime ning peab küsima

toimetulekutoetust, siis ei saa ta olla valiv pakutava töö suhtes ja piirduda üksnes õpitud

erialaga, vaid peaks otsima ja vastu võtma mistahes töö (v.a töö, mis ei sobi tema tervisliku

olukorra tõttu).

4(20)

3-23-2201

Asjakohane on vastustaja etteheide kaebaja üüripinna suurusele, sest kaebaja üürib pere

vajadusteks (2023. a juulis ja augustis taotluse esitamisel 3 pereliiget ning septembris taotluse

esitamisel väidetavalt 2 pereliiget) 122 m2 suurust korterit Tallinna vanalinnas. Vabariigi

Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm ja selle

rakendamise erisused“ p 2 alusel on kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiks 18

m2 eluruumide üldpinda iga liikme ja lisaks 15 m2 perekonna kohta. Seega on kaebajale ja

tema pereliikmetele eluruumi normpind 3 pereliikme puhul 69 m2 ja 2 pereliikme puhul 51

m2. Kaebaja eluruum ületab seda normi mitmekordselt. Väiksemas korteris oleksid ka

kommunaalkulud väiksemad ja kaebaja vajaks vähem toetust. Kaebaja väitis, et Qt on

nimetatud 10 aastat tagasi sõlmitud üürilepingus, kuid praegu ei ela ta korteris. Kaebaja

avaldas aga tsiviilasjas nr 2-20-8069, et Q on tema elukaaslane (Tallinna Ringkonnakohtu

28.10.2021 otsuse p 4). Kaebaja ei ole vastustajale selgitanud enda suhet Qga. Seega on

mõistetav kahtlus, et Q kuulub kaebaja pereliikmete hulka. Q seotus kaebaja huvidega nähtub

ka sellest, et kaebaja on võõrandanud talle endale kuuluvad äriühingute osad ja Q avaldab

internetis kaebajaga seotud kohtuasjades kaebaja suunas kallutatud artikleid.

Toimetulekutoetuse eesmärk ei ole toetada kaebaja senist luksuslikku elustiili. Kaebaja ei ole

tõendanud, et väljaspool vanalinna on korteri üürimisel sama kõrged üürihinnad ja ta on

teinud tõsiseid pingutusi soodsama eluaseme leidmiseks. Kuna vastustaja hüvitatav

üürisumma on väiksem kaebaja poolt lepingu järgi tasumisele kuuluvast summast, pidi

kaebaja arvestama üürivõla tekkimisega ja otsima lahendusi, et hankida madalama üüriga

eluaset. Seega ei ole kaebaja püüdnud parandada enda materiaalset olukorda (SHS § 134 lg 4

p 8) ja vähendada pere väljaminekuid. Kaebaja pere väidetavat suurust arvestades ei ole

vajadus 3-toalise korteri järele põhjendatud. Lisaks on kaebaja registreerinud oma eluruumi

mitmeid äriühinguid, kes ei osale korteriga seotud kulude kandmises. Kaebaja ei ole

selgitanud, miks on jäetud korteriga seotud kulud ainuüksi tema kanda, kuigi teistel isikutel

võimaldatakse seal tegeleda oma majandustegevusega ja teenida tulu. Sellises olukorras ei ole

põhjendatud nõuda kulude hüvitamist toimetulekutoetuse raames.

SHS § 131 lg 7 järgi loetakse toimetulekutoetuse määramisel perekonnaliikmeteks samas

eluruumis elavad ühise majapidamisega: 1) abielus või abieluga sarnanevas suhtes olevad

isikud; 2) esimese ja teise astme alanejad ja ülenejad sugulased; 3) muud isikud, keda seob

ühine kodune majapidamine. SHS § 131 lg 8 alusel loetakse toimetulekutoetuse määramisel

perekonna koosseisu kuni 24-aastane põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppiv

õpilane ja kuni 24-aastane ülikoolis, rakenduskõrgkoolis või kutseõppeasutuses õppiv

üliõpilane juhul, kui tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed langevad

kokku SHS § 131 lg-s 7 nimetatud perekonnaliikmete elukoha aadressiandmetega.

Kaebaja väitel ei ole alates 2023. a augustist tema täisealine poeg enam tema perekonna liige.

Kaebaja väited on vastuolulised. Kaebaja märkis 18.07.2023 ja 14.08.2023 taotlustel

perekonna liikmeteks enda, tütre ja poja ning 13.09.2023 taotlusel enda ja tütre. 06.10.2023

kodukülastusaktil on märgitud, et kaebaja pereliikmeteks on täisealine poeg, kes õpib

ülikoolis, ja alaealine tütar, kes käib keskkoolis. Haldusasjas nr 3-23-2405 toimunud istungil

väitis kaebaja, et poeg elas augustis vanaema juures, mistõttu ei saanud teda lugeda kaebaja

ühise majapidamisega perekonda kuuluvaks. 29.12.2023 vastuses kohtunõudele väitis

kaebaja, et poeg oli augustis palju kodust ära vanaemade juures ja sõpradega, seetõttu ei

saanud kaebajal olla pojaga enam ühine toidulaud. Kaebaja väitis, et poeg elab küll YYY,

kuid mitte enam kaebaja leibkonna koosseisus. Samas haldusasjas nr 3-23-2405 toimunud

istungi protokolli kohaselt on poja asjad ema juures, kuid tegelikult elab poeg mujal ja

majandab iseseisvalt. 30.01.2024 seisukohtades teatas kaebaja, et vastustajal ei ole õigust

sekkuda taotluse menetlemisel perekonnaellu ja hakata otsustama kaebaja pereliikmete üle.

5(20)

3-23-2201

Halduskohus leidis 29.12.2023 määruses haldusasjas nr 3-23-2633, et kaebaja täisealine poeg

tuleb lugeda SHS § 131 lg 7 p 2 järgi tema pereliikmeks. Sama tuleb leida ka siinses asjas. Nii

kaebaja kui ka tema poja rahvastikuregistri järgseks elukohaks on FFF, Tallinn, kuid

üürilepingu kohaselt elavad mõlemad YYY, Tallinn. Seega elavad mõlemad samal aadressil.

Samuti toimub ema ja poja majapidamine ühiselt – kaebaja väitel laekub isalt saadav elatis

poja pangakontole, kes võtab selle sularahas välja ja annab emale (vt haldusasjas nr 3-23-

2405 toimunud istungi protokoll). Seega maksab laste isa mõlemale lapsele jätkuvalt elatist,

mida kaebaja ei soovi vastustajale avaldada. Ka kaebaja tütre pangakonto väljavõttelt perioodi

01.–31.08.2023 kohta nähtub, et kaebaja poeg tegi enda õele 09.08.2023 ülekande 400 eurot

selgitusega „kulud“, mis on ilmselt isa toetus lastele. Seda saaks kontrollida kaebaja poja

pangakonto väljavõttelt, mida kaebaja keeldub esitamast. Järelikult jätkus perekonna ühine

majapidamine ka augustis, kuid kaebaja ei esitanud vastustajale enam poja pangakonto

väljavõtet. Kaebaja tütre pangakonto väljavõttelt nähtub, et kaebaja poeg on veel teiseltki

temale kuuluvalt pangakontolt teinud 16.08.2023 ülekande „kulud“ enda õele, seega on

kaebaja pojal vähemalt 2 pangakontot, mille väljavõtte pidanuks kaebaja lisama

toimetulekutoetuse taotlusele ning näitama sissetulekutena ka pojale laekunud elatise ja muud

võimalikud tulud.

06.10.2023 kodukülastusaktil on märgitud, et täisealine poeg ei saa isalt elatist (isa on

pankrotis), kuid ometi on kohus mõistnud tsiviilasjas nr 2-20-8069 laste isalt välja elatise

pojale 292 eurot kuus kuni poja täisealiseks saamiseni (07.04.2022) ja tütrele 292 eurot kuus

kuni tütre täisealiseks saamiseni (19.01.2024). Kohtule esitatud kaebaja poja pangakonto

väljavõttelt perioodi 01.–30.06.2023 kohta nähtub, et viitega tsiviilasjale nr 2-20-8069 laekus

pojale 500 eurot. Samuti nähtub kaebaja poja pangakonto väljavõttelt perioodi 01.–

31.07.2023 kohta, et viitega tsiviilasjale nr 2-20-8069 laekus 500 eurot. 2023. a septembri

taotluse esitamisel ei lugenud kaebaja oma poega enam leibkonna liikmeks ja väitis, et

perekond sai tulu kaebaja pojalt 400 eurot ja tütar isalt 50 eurot. Seega jätkus perekonna

majandamine 2023. a augustis poja pangakonto kaudu nagu varem. Augustis 2023 ei nähtu

kaebaja tütre pangakonto väljavõttelt üldse kulutuste tegemist, on vaid sissetulekud. Selline

perekonna majandamine ei ole usutav. Järelikult jätkus perekonna majandamine endiselt

kaebaja poja pangakonto kaudu ja seega oli perel jätkuvalt ühine majapidamine.

Ei saa nõustuda kaebaja väitega, et haldusorgan peab tõendama kaebaja perekonna

toimetulekutoetuse vajadust. Toimetulekutoetuse vajaduse tõendamisel on tõendamiskoormus

taotlejal (Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2023 määrus haldusasjas nr 3-23-2633, p 18). Seega

oli kaebajal kohustus esitada kõik vajalikud andmed, et vastustaja saaks täieliku ülevaate

kaebaja ja tema pere toimetulekuvajadusest. Vaidlustatud otsustes on õigesti märgitud, et

kaebaja võib varjata tema pere tegelikke tulusid ja seega ei olnud võimalik hüvitise saamiseks

vajalikke asjaolusid välja selgitada (SÜS § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1). Kaebajal oli kohustus

esitada vastustajale 2023. a septembri taotluse esitamisel ka oma poja pangakonto väljavõte

(SHS § 2, SÜS § 3 lg 6, HMS § 6 ja § 38 lg 1).

Kaebaja väitis, et ta ei ole saanud palga-, dividendi- ega intressitulu, kuid kaebajal oli

kohustus esitada andmed ka enda perekonna kohta. Kui kaebaja poeg sai intressitulu, siis tuli

kaebajal märkida see taotluses sissetulekuna. Kaebaja ei ole poja tulude ja väärtpaberite kohta

vastustajale andmeid esitanud. Tulu dividendide näol ei ole SHS § 133 lg 2 p 9 mõistes töine

tulu, mida ei arvestata pere sissetulekute hulka. Vastustaja 10.10.2023 seisukoha lisadest 33 ja

34 nähtub, et kaebaja poeg on saanud 2023. a juunis tulu ilmselt Enefit Green AS-i aktsiate

omamise eest 9,08 eurot. Samuti järeldub Maksu- ja Tolliameti (MTA) väljavõtetest, et

kaebaja pojal ehk perekonnal on vara, mille müügist on võimalik saada tulu. Väide, et

väärtpaberid on kaebaja poja hobi, ei ole asjakohane. Perekonna toimetuleku hindamisel peab

arvestama perekonna kogu varaga. Oluline ei ole, kui suurt tulu vara müügist on võimalik

6(20)

3-23-2201

saada, vaid see, et kaebaja perel on vara, mida on võimalik kasutada perekonna toimetuleku

parandamiseks. Seda tulu ei ole kaebaja poja arvelduskonto 2023. a juuni väljavõttelt näha,

mistõttu on õige vastustaja järeldus, et kaebaja ei ole esitanud tõeseid andmeid ega ole olnud

koostööaldis. Samuti nähtub, et kaebaja poeg on 2023. a augustis kandnud enda õele 6 eurot

kulude katteks (mis arvestatakse sissetulekuna) arvelduskontolt, mille väljavõtteid ei ole

kaebaja vastustajale esitanud.

Kaebaja poeg asutas 2023. a augustis OÜ Ä. Kuigi ettevõtte asutamine võib tuua kaasa

kulusid, tuleks toetada isiku iseseisvat toimetulekut ja igasugust töötamist, sh ettevõtlusega

tegelemist. Samas puuduvad andmed selle äriühingu majandustegevuse kohta. Äriregistri

andmetel on äriühingu tegevusala kinnisvara ost ja müük. Olukorras, kus kaebajal ja tema

perekonnal ei ole väidetavalt vara, jääb arusaamatuks, millist vara hakkaks äriühing

võõrandama või millise raha eest vara soetama. Ajakirjanduse andmetel tegelesid kaebaja ja

tema elukaaslane Q krüptorahaga. Ka selle kohta ei ole kaebaja mingeid andmeid esitanud.

Seega on arusaadav, et vastustajal on tekkinud kahtlused kaebaja avaldatud andmete tõele

vastavuses. Ka kaebaja elustiil jätab põhjendatud kahtluse, et kaebaja pere kulutab enam, kui

neil on väidetavaid sissetulekuid. Toimetulekutoetuse eesmärk ei ole võimaldada taotlejal

jätkata senist elustiili, vaid tagada minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks.

Kuna kaebaja poeg tuleb lugeda perekonnaliikmeks, siis oli kaebaja poolt

temale elatise maksmine 300 euro ulatuses näilik (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89). Kuna kaebajal on ühine majapidamine poja ja

tütrega, siis on pojale elatise maksmise puhul tegemist vastustajale väära

ettekujutuse loomisega, et osa kaebajani jõudnud sissetulekust tuleb

toimetulekutoetuse arvestamisel jätta sissetulekuna arvestamata.

Kaebaja peab vastustajale tagastama esialgse õiguskaitse määruse alusel saadud 1200 eurot.

10. E.F palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 21.02.2024 otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus rikkus menetlusõiguse norme. Kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised.

Kohus tugines tõenditele, mille võttis asja juurde alles otsusega ja mille kohta kaebaja ei

saanud arvamust avaldada, sh on osa uutest tõenditest asjakohatud. Kohtunik oleks pidanud

menetlusest taanduma, sest ta ei olnud erapooletu. Otsus on tehtud kohtuniku maailmavaate,

mitte tõendite alusel.

Kohus hindas tõendeid ebaõigesti. 2020. a-l tehtud kohtuotsus kaebaja lastele elatise

väljamõistmise asjas ei ole enam asjakohane, sest kaebaja poeg sai 04.04.2022 täisealiseks.

Kohus viitab kaebaja „luksuslikule elustiilile“, kuid puuduvad tõendid, millel see järeldus

põhineb. Pealegi ei ole väidetaval luksusel toimetulekutoetuse suurusele mingit mõju (vt ka

Riigikohtu 01.06.2018 otsus nr 3-16-1759, p 18). Kohus heitis alusetult ette, et kaebaja ei

esitanud oma poja pangakonto väljavõtteid – õigusaktidest ei tulene sellist kohustust. Kohtu

kahtlus, et kaebaja sai kõnealusel perioodil tööst või ettevõtlusest tulu, ei tugine asjas kogutud

tõenditele. Kaebaja poolt oma täisealisele pojale elatise maksmine ei olnud näilik. Väär on

järeldus, et kaebaja poeg on kaebaja leibkonna liige. Poja asutatud äriühingul puudub seos

toimetulekutoetuse taotlemisega. Väär on väide, et kaebaja ei ole käinud vastustaja pakutud

nõustamisel. Nõustajad ei ole kaebaja olukorrale lahendust pakkunud. Põhjendatud pole

etteheide, et kaebaja ei ole tööd otsinud. Kohus ei ole eristanud toimetulekutoetuse saamise

vajadust konkreetses kuus, sest asjaolud olid kuude lõikes erinevad (nt 2023. a septembri

puhul on oluline, et kaebaja poeg elas oma vanaema juures). Kaebajalt nõuti 13.06.2023

otsuses eluaseme vahetust 3 kuu jooksul, kuid toimetulekutoetuse maksmine lõpetati n-ö

päevapealt. Toimetulekutoetust arvestatakse piirmäärade järgi ja kolimine ei muudaks selles

osas midagi. Vastustaja on keeldunud kaebajale eluasemeteenuste osutamisest.

7(20)

3-23-2201

Kohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Vastustaja on tuvastanud kaebaja perekonna

pikaajalise toimetulekuraskuse. Kui perekonna abivajadus on kindlaks tehtud, jääb

arusaamatuks seisukoht, et abivajadust ei olnud võimalik hinnata põhjusel, et kaebaja ei

täitnud kaasaaitamiskohustust. Pealegi on kaebaja nt 2023. a juuli kohta esitanud kõik

pangakonto väljavõtted. Vastustajal ei olnud alust nõuda kaebajalt dokumente ja andmeid, mis

ei seondu toimetulekutoetuse määramisega (nt kaebaja poja pangakonto väljavõtted, mida

kaebajal polegi võimalik esitada, sest poeg on täisealine ega kuulu enam kaebajaga samasse

leibkonda). Kaebaja ei saanud esitada andmeid, mida pole olemas. Vastustaja nõudmised ja

selgitused olid vastuolulised. Kui vastustaja käskis kaebajal võõrandada osalused äriühingutes

ja kaebaja tegigi seda, heitis vastustaja talle ette „skeemitamist“. Kohus jättis kaebuse

rahuldamata SHS § 134 lg 4 p 1 alusel, kuid SHS § 134 lg 4 p 2 välistab selle, sest kaebaja oli

töötuna arvel ja tegi Eesti Töötukassaga koostööd. SHS § 134 annab vastustajale

kaalutlusõiguse, kui palju toimetulekutoetust vähendada, kuid vaidlustatud otsustest ei nähtu

selliseid kaalutlusi. Kohus ei arvestanud, et kaebaja peres on puudega laps, mis mõjutab

kaebaja leibkonna toimetulekut. Väär on ka tuginemine SHS § 134 lg 4 p-le 4, sest vastustaja

ei ole kaebajale mingit tööd pakkunud. Alles 2023. a novembris tundis vastustaja esimest

korda huvi, kas kaebaja on kandideerinud tööle. Taotluse rahuldamisest ei saanud keelduda

põhjusel, et kaebaja on erinevate äriühingute juhatuse liige või osanik, kui ta ei ole saanud

sellest tegevusest mingit tulu. Kaebajale on sisuliselt pandud kohustus tõendada sissetulekute

puudumist. SHS § 134 lg 4 p 8 alusel keeldumine oli samuti väär, sest kaebaja korteri üür on

samas suurusjärgus Mustamäe või Lasnamäe korteri üüriga, Kaebajal ei ole raha, et katta

kolimisega seotud kulusid ja maksta üürileandjate nõutavat deposiiti. Vee-, elektri- jms

kulusid ei aitaks kolimine kokku hoida. SHS § 134 lg 4 p 7 kohaldamise välistab sama

paragrahvi lg 5, sest kaebaja kasutuses ei ole ühtki teist eluruumi. Kaebaja peres oli puudega

alaealine laps ning puudega inimesele on eluruumi sotsiaalselt põhjendatud pind suurem.

Haldusasi nr 3-23-2405

11. Kaebaja esitas TKV-le 15.10.2023 taotluse maksta toimetulekutoetust 2023. a oktoobri

eest.

12. TKV jättis 27.10.2023 otsusega nr 5-8/4324-1 SHS § 134 lg 4 p-de 7 ja 8 alusel 2023. a

oktoobri eest toimetulekutoetuse määramata.

Otsuses on suuresti korratud TKV 15.08.2023, 29.08.2023 ja 27.09.2023 otsuste põhjendusi.

Kaebaja esitas teavet enda ja oma perekonna majandusliku seisu kohta valikuliselt. Kaebaja

on jätkuvalt töötu, kuid õpib TTK-s. Kaebaja elukohta on registreeritud 6 äriühingut.

Taotlusele lisatud arvete järgi ei ole kaebajal võlgnevusi eluasemekulude ja elektrienergia

eest. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas toimub pere majandamine. On alust arvata, et kaebaja

varjab oma tegelikke tulusid.

13. E.F esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada TKV 27.10.2023 otsus

nr 5-8/4324-1 ja kohustada vastustajat vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-23-

2405).

14. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

15. Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2024 otsusega haldusasjas nr 3-23-2405 kaebuse

rahuldamata ning menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Vaidluse all on toimetulekutoetuse määramine 2023. a oktoobri eest.

Tõendid kinnitavad, et kaebaja ning tema poeg ja tütar on perekonnaliikmed, s.o isikud, kes

elavad samas eluruumis ja on ühise majapidamisega (SHS § 131 lg 7 p 2). Pere majandamine

toimub kaebaja poja pangakonto kaudu, sest kaebaja pangakontod on arestitud. Kaebaja oleks

pidanud taotluses kajastama ka oma poega kui perekonnaliiget. Kaebaja jättis teadlikult

8(20)

3-23-2201

esitamata pangakonto väljavõtted, kust nähtuksid perekonna sissetulekud. Nende tõendite

esitamine oli kaebaja kohustus (SHS § 132 lg 3, SÜS § 21 lg 1 p 1). Seega oli kaebaja

15.10.2023 taotlus puudustega.

Kaebaja perekond kasutab eluruumi üldpinnaga 121,7 m2, mille üür on 800 eurot kuus.

Kaebaja perekonna eluasemekulud (SHS § 132 lg 2) jäävad viimastel kuudel vahemikku

1000–1200 eurot. Kaebaja ja tema tütre sissetulek 2023. a septembris oli kokku 1272,02

eurot. Kaebaja perekonna toimetulekupiir on 600 eurot. Isegi kui vastustaja hüvitab igas kuus

üüri maksimaalselt 600 eurot, tekib kaebaja perekonnal nende regulaarseid sissetulekuid ja

eluasemekulusid arvestades igas kuus õigus toimetulekutoetusele (SHS § 131 lg 2). Praegusel

juhul ei ole kaebaja perekonnale toimetulekutoetuse määramine põhjendatud. Esiteks on

kaebajal võimalik eluasemekulusid vähendada. Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiks on

18 m2 eluruumide üldpinda perekonna iga liikme ja lisaks 15 m2 perekonna kohta. Kaebaja

perekonna puhul on norm seega 69 m2. Väiksemas korteris oleksid kulud väiksemad. Teiseks

allkirjastas kaebaja 11.04.2023 teatise, millega võttis kohustuse asuda 3 kuu jooksul tööle, et

tagada perekonnale esmane sissetulek. Kaebajat hoiatati, et selle kohustuse täitmata jätmise

korral lõpetab vastustaja toimetulekutoetuse määramise (SHS § 134 lg 4 p 8). Vastustaja

põhjendas vaidlustatud haldusaktis, et kaebaja jättis selle kohustuse täitmata. Ka pärast

õpingute alustamist TTK-s on kaebaja jätkanud vabatahtlikku tegutsemist N OÜ huvides,

kuigi pidanuks asuma tööle. Seega jättis kaebaja teadlikult kasutamata võimaluse parandada

oma perekonna materiaalset olukorda. Kui kaebaja ei asu tööle, peaks vastustaja lõputult

jätkama toimetulekutoetuse maksmist, kuid see on ajutine meede, et tagada minimaalsed

vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 1). Avalikud vahendid on piiratud ja

sotsiaaltoetusi tuleb maksta sihtotstarbeliselt. Kaebajal oli küll õigus vabale eneseteostusele,

sh õigus asuda õppima, kuid õppima asudes pidi ta arvestama, et see vähendab tema

võimalusi asuda tööle.

SHS § 131 lg 4 p-le 7 tuginemine ei olnud põhjendatud, kuid see ei anna alust haldusakti

tühistamiseks. Tegemist ei ole kaalutlus-, vaid hindamisotsusega.

16. E.F palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 27.02.2024 otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Kohus kohaldas valesti materiaalõigust. Vastustaja on tuvastanud kaebaja abivajaduse ja on

maksnud mitme aasta jooksul kaebajale toimetulekutoetust. Seega on arusaamatu järeldus, et

kaebaja ei ole esitanud vajalikke andmeid. Otsuse tulemusel jäävad rahuldamata kaebaja

puudega tütre põhivajadused. Kaebajalt ei võinud nõuda dokumente, mille esitamist ei näe

õigusaktid ette (nt pangakonto väljavõtted täies mahus). Kui kaebaja taotlus oli puudustega,

pidanuks vastustaja kõigepealt andma kaebajale võimaluse puudused kõrvaldada. Toetuse

maksmisest ei saanud keelduda SHS § 134 lg 4 p 8 alusel põhjendusega, et kaebaja ei asunud

kolme kuu jooksul tööle, vaid läks õppima. Kaebaja ei keeldunud vastustaja pakutud tööst.

SHS § 134 lg 4 p-s 8 nimetatud muu viis materiaalse olukorra parandamiseks peab olema

põhjendatud muude asjaoludega kui on loetletud SHS § 134 lg 4 p-des 1–7. Kohus heitis

kaebajale ette liiga suurt eluruumi, kuid jättis arvestamata, et kaebaja tütrele kui puudega

isikule on ette nähtud suurem normpind. SHS-st ei tulene, et kaebaja peaks

toimetulekutoetuse saamiseks oma eluruumist välja kolima, eriti kuna toetust makstakse

ajutiselt. Kõiki taotlejaid tuleb nende ajutise abivajaduse korral kohelda võrdselt. Vastustaja ei

ole pakkunud kaebajale sobivat eluruumi ja n-ö vabaturult ei ole kaebaja võimeline eluruumi

üürima, sest tal puudub sissetulek. Kaebajal ei ole muud vara, mida realiseerida.

Kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kaebaja poja tegelik elukoht on Viimsi vallas, mistõttu ei

saa teda lugeda kaebaja leibkonna liikmeks. Viide 13.04.2023 kodukülastusele ei ole

asjakohane, sest siis oli kaebaja poeg gümnaasiumiõpilane, kuid sügisel astus ta ülikooli ja

9(20)

3-23-2201

asus elama eraldi. Pangakontode väljavõtete nõudmine ei ole õiguspärane. Tööle asumine ei

sõltu üksnes kaebaja tahtest. Kaebaja on kandideerinud sadadele kohtadele, ei ole keeldunud

ühestki pakutud tööst, on olnud töötuna arvel ja täitnud Eesti Töötukassa koostatud

tööotsimiskava, koostanud äriplaani ja asunud õppima. Jääb selgusetuks, kuidas kaebaja

täpselt peaks oma olukorda parandama. Kaebajat ei kohelda võrdselt teiste toimetulekutoetuse

saajatega.

Haldusasi nr 3-23-2633

17. Kaebaja esitas TKV-le 10.11.2023 taotluse maksta toimetulekutoetust 2023. a novembri

eest.

18. TKV jättis 15.12.2023 otsusega nr 5-8/3219-24 SHS § 134 lg 4 p-de 7 ja 8 alusel 2023. a

novembri eest toimetulekutoetuse määramata.

Kaebaja perel on olnud pikaajaline toimetulekuraskus. Kaebaja on mitmete äriühingute

omanik, osanik või juhatuse liige. Seetõttu andis TKV 19.04.2023 otsusega kaebajale 3 kuud,

et ta leiaks enda ja oma pere ülalpidamiseks ja toimetuleku tagamiseks sobiva töö või

realiseeriks äriühingute osaluse pere esmase toimetuleku tagamiseks. TKV soovitas

13.06.2023 otsuses leida kaebajal soodsama üüriga elamispind. 13.04.2023 kodukülastusel oli

näha, et kaebaja kodus toimub N OÜ äritegevus, mida kaebaja suuliselt kinnitas, kuid hiljem

väitis, et ta tegutseb ettevõttes vabatahtlikuna. Sotsiaalmeedias tegeleb taotleja aktiivselt oma

raamatute reklaami ja müügiga. Kaebaja kontaktandmed olid veel oktoobris 2023 iluteenuste

ettevõtte XXX veebilehel, mida kaebaja samuti sotsiaalmeedias reklaamib, kuid 08.08.2023 e-

kirjas eitas kaebaja seost selle ettevõttega. Kaebaja elukohta on registreeritud 6 äriühingut,

millest 4 kuuluvad Qle. Pole selge, kas kaebaja peab tasuma eluasemekulusid täielikult või

osaliselt. Kaebaja seoste lõpetamine M OÜ-ga ja E OÜ-ga võib olla näilik. Kaebaja pole

tõendanud, kui palju ta sai äriühingu osaluse võõrandamisest tulu ning millistele

võlausaldajatele ja kui palju ta maksis. Ei ole selge, milline on kaebaja pere tegelik sissetulek.

Kaebaja on taotluses märkinud, et ta pere on kaheliikmeline. 05.10.2023 e-kirjas ja

06.10.2023 kodukülastusel selgitas ta aga, et pere on kolmeliikmeline. Perekonna igapäevane

majapidamine käib läbi kaebaja poja pangakonto. Nendele kontodele, mille väljavõtte kaebaja

esitas, ei laeku tema stipendium, tütre lapsetoetus, töövõime- ja puudetoetus ning elatis.

06.10.2023 kodukülastuse akti järgi maksab tütre isapoolne vanaema elatist 500 eurot kuus.

Nendelt kontodelt ei nähtu igapäevased väljaminekud. Taotleja ei ole talle antud tähtaja

jooksul astunud piisavaid samme tasustatud tööle asumiseks (SHS § 134 lg 4 p 8). Ta ei ole

teinud ka muid piisavaid pingutusi selleks, et tagada pere toimetulek (nt pojale kuuluvate

väärtpaberite müük).

19. Kaebaja esitas TKV-le 11.12.2023 taotluse maksta toimetulekutoetust 2023. a detsembri

eest.

20. TKV jättis 15.12.2023 otsusega nr 5-8/4843-3 SHS § 134 lg 4 p-de 7 ja 8 alusel 2023. a

detsembri eest toimetulekutoetuse määramata. Otsuse põhjendused kattuvad 15.12.2023

otsuse nr 5-8/3219-24 põhjendustega.

21. E.F esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille palus tühistada TKV 15.12.2023

otsused nr 5-8/3219-24 ja 5-8/4843-3 ning kohustada vastustajat vaatama kaebaja taotlused

uuesti läbi (haldusasi nr 3-23-2633).

22. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.

23. Tallinna Halduskohus jättis 02.04.2024 otsusega haldusasjas nr 3-23-2633 kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Vaidluse all on toimetulekutoetuse määramine 2023. a novembri ja detsembri eest.

10(20)

3-23-2201

SHS § 134 lg 4 p 8 võimaldab vastustajal arvestada erinevaid, seaduses konkreetselt

nimetamata asjaolusid kogumis ja vältida seega toetuse maksmist eesmärgipäratult. Vastustaja

leidis õigesti, et kaebaja saaks oma pere toimetulekut parandada, kui leiaks perele soodsama

eluaseme (vt ka halduskohtu otsused asjades nr 3-23-2201 ja nr 3-23-2405). Nüüd on kaebaja

käinud üürinõustamise teenusel. Nõustamise kokkuvõtte järgi (koostatud 15.02.2024) oli

vastustaja nõus kaebajat soodsama eluaseme leidmisel abistama, kuid kaebaja ei olnud sellest

huvitatud ega soovinud tutvuda erinevate turul saadaolevate üürikorteritega.

Teiseks leidis vastustaja, et kaebaja ei ole teinud kõike võimalikku selleks, et parandada oma

toimetulekut töise tulu teenimise abil. Kaebaja asus 2023. a sügisel õppima TTK-s, tulenevalt

kaebaja ja Eesti Töötukassa koostöös koostatud tegevuskavast. Kaebaja läbis esimesel

poolaastal edukalt aineid 30 ainepunkti ulatuses, s.o tegutses aktiivselt õpingutega. Kui

töötukassa leidis, et kaebajal on töö leidmiseks kõige mõistlikum leida uus eriala, ei ole talle

põhjust õppimist ette heita, kuid vastustaja polegi seda teinud. Vastustaja leidis põhjendatult,

et kaebajal oleks olnud võimalik teenida tulu ka õpingute kõrvalt. Kaebaja on õpingutest

hoolimata aktiivselt tegutsenud erinevates ettevõtetes. Kui kaebaja töö neis ettevõtetes on

olnud vabatahtlik ja töötasuta, nagu kaebaja väidab, on ta jätnud kasutamata võimaluse

tegeleda sel ajal hoopis perekonnale sissetulekut tagavate tegevustega. Tõepärasem on aga

see, et kaebaja on saanud töist tulu, mis esitatud dokumentides ei kajastu ning kaebaja ei ole

olnud vastustaja ja kohtuga aus (vt ka halduskohtu otsus asjas nr 3-23-2201). Vastustaja tegi

õigesti kindlaks, et arvatavasti taandus kaebaja äriühingutest vaid näilikult (vt halduskohtu

otsus asjas nr 3-23-2201). Vaidlustatud otsuste tegemise ajal tegutses kaebaja elukohaks

olevas korteris 6 äriühingut, mis on seotud Qga. Tegemist on kaebajale lähedase inimesega,

kes asus 25.08.2016 sõlmitud üürilepingu kohaselt koos kaebajaga elama aadressile YYY.

15.11.2023 kordusenampakkumise aktil on Q elukohaks endiselt märgitud sama aadress. Kui

kaebaja on võtnud enda peale kõigi üüri- ja kommunaalkulude tasumise korteri eest, kus

tegutseb 6 erinevat ettevõtet, on ta jätnud kasutamata võimaluse parandada oma toimetulekut

ettevõtetega kulude jagamise teel.

Eelneva põhjal on põhjendatud seisukoht, et kaebaja ei ole teinud piisavalt oma toimetuleku

parandamiseks. Vastustajal oli kaalutlusõigus otsustamaks, kas vähendada neil asjaoludel

toimetulekutoetuse summat või jätta toetus määramata. Asjakohane on kaalutlus, et kaebaja

on saanud toimetulekutoetust mitme aasta vältel, kuigi see on mõeldud ajutiseks abimeetmeks

(SHS § 131 lg 1). Kuna kaebaja rikkus ka dokumentide esitamise kohustust, on vastustaja

otsus õiguspärane. Kaebaja tütre tervislikul seisundil ei ole eeltoodu taustal määravat tähtsust.

Pooltel on vaidlus ka selle üle, kas kaebaja poja saab lugeda tema pereliikmeks ja kas

vastustaja nõudis seega põhjendatult kaebaja poja pangakonto väljavõtet. Halduskohus

tuvastas asjas nr 3-23-2201, et 2023. a septembris oli kaebaja poeg tema pereliige.

Vaidlustatud otsuste tegemise ajal võis vastustaja järeldada, et kaebaja poeg on jätkuvalt tema

perekonnaliige ja neil oli ühine majapidamine. Kui perekond otsustas korraldada oma

arveldused kaebaja poja pangakonto kaudu, tuli vastustajale esitada ka selle väljavõte. Kuna

kaebaja jättis pere sissetulekuid tõendava dokumendi esitamata, võis vastustaja jätta taotlused

rahuldamata (HMS § 38 lg 3, SÜS § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1).

24. E.F palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 02.04.2024 otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus.

HKMS § 59 lg 1 ja § 132 lg 3 kohaselt peab kaebaja tõendama oma toetuse taotlusele eelneva

kuu sissetulekuid ja mahaarvamisi, mitte sissetulekute puudumist. Toimetulekutoetuse

saamine ei sõltu sellest, kas toetuse taotleja elukoht on ühtlasi mõne äriühingu juriidiline

asukoht. Vastustaja nõudis, et kaebaja võõrandaks oma osalused äriühingutes ja seda kaebaja

ka tegi. Sellises olukorras ei saa järeldada, et kaebaja taandumine äriühingutest on näilik.

11(20)

3-23-2201

Varatu ja mittetegutsev äriühing on väärtusetu ja pole eluliselt usutav, et sellisest äriühingust

oleks võimalik tulu saada. Q ei ole kaebaja leibkonna liige. Kaebaja ei ole saanud mingit

mitteametlikku tulu ja ta kinnitas seda ka taotluses. Kõik ametlikud sissetulekud olid

vastustajale teada. Kaebaja sai abi (toiduaineid) oma vanematelt. Kaebaja poeg elab eraldi ega

ole kaebaja leibkonna liige ning tema pangakonto väljavõtteid ei olnud kohustust esitada.

Toimetulekutoetuse maksmisest keeldumine paneb eriti raskesse olukorda kaebaja puudega

tütre. Kaebaja on taotlenud alates 2023. a septembrist vastustajalt eluruumi tagamise teenust,

kuid vastustaja on sellest keeldunud. Kaebajal ei ole raha, et maksta kolimise eest ja uue

korteri üürimisel nõutavat tagatisraha. Kohus on õigusvastaselt põhjendanud oma lahendit

teistes haldusasjades tehtud kohtuotsustega, mis ei ole jõustunud. Jääb ebaselgeks, milliseid

kulusid oleks pidanud äriühingud kandma.

EDASINE MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

25. Tallinna Ringkonnakohus liitis haldusasjad nr 3-23-2201, nr 3-23-2405 ja nr 3-23-2633

ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-23-2201.

26. Tallinna linn palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

27. E.F-i apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Vastustaja on ajavahemikul juuli kuni

detsember 2023 õiguspäraselt keeldunud kaebajale toimetulekutoetuse maksmisest.

Halduskohtu 21.02.2024, 27.02.2024 ja 02.04.2024 otsuste lõppjäreldused – jätta E.F-i

kaebused rahuldamata – on seega õiged ning nende tühistamiseks ei ole alust.

I

Asjas kohaldatavad õigusnormid

28. Toimetulekutoetuse eesmärk on ajutise abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja

perekondade materiaalset puudust, tagades neile minimaalsed vahendid esmavajaduste

rahuldamiseks (SHS § 131 lg 1).

29. SHS § 131 lg 2 järgi on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal,

kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud

eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. SHS § 131 lg 3 alusel on

2023. a riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p-ga 2 kehtestatud üksi elava isiku või perekonna esimese

liikme toimetulekupiiriks 200 eurot kalendrikuus. Perekonna iga järgneva täisealise liikme

toimetulekupiir on 160 eurot (SHS § 131 lg 4) ning perekonna iga lapse toimetulekupiir on

240 eurot (SHS § 131 lg 5). SHS § 131 lg 7 p 2 kohaselt loetakse toimetulekutoetuse

määramisel perekonnaliikmeteks samas eluruumis elavad ühise majapidamisega esimese ja

teise astme alanejad ja ülenejad sugulased. SHS § 133 lg 1 näeb ette, et toimetulekutoetuse

arvestamise aluseks on perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest

arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning

kehtestatud toimetulekupiir.

30. SÜS § 21 lg 1 p 1 näeb ette, et hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud esitama

hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid,

mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu

väljaselgitamiseks, sh seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta. SHS § 132

lg 3 kohaselt tuleb toimetulekutoetuse taotlusele lisada dokumendid, mis tõendavad üksi elava

isiku või pereliikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekuid ja makstud elatise suurust. SHS

12(20)

3-23-2201

§ 132 lg 4 sätestab, et kui toimetulekutoetuse taotlemisel soovitakse arvestada ka

eluasemekuludega, siis tuleb esitada eluasemekuludega seotud dokumendid. SÜS § 30 lg 2

kohaselt on hüvitise andjal põhjendatud kahtluse korral hüvitise saamise õiguse olemasolu või

hüvitise ulatuse kohta õigus kontrollida hüvitise andmise aluseks olevaid asjaolusid, sh

hüvitise taotlemise käigus esitatud andmete, dokumentide ja muude tõendite õigsust (vt ka

HMS § 38 lg 1). Taotlejal on kohustus haldusorgani nõudmise korral esitada need tõendid ja

selgitused (SÜS § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1, HMS § 38 lg 3).

31. Sotsiaalabi põhimõtted (SÜS § 5) ja toimetulekutoetust reguleerivad sätted (SHS § 134 lg

4) lubavad seada abi andmise sõltuvusse inimese enda pingutustest oma toimetuleku

tagamisel (vt ka Riigikohtu 21.01.2004 otsus nr 3-4-1-7-03, p 18; 05.05.2014 otsus nr 3-4-1-

67-13, p 32; 09.12.2019 otsus nr 5-18-7/8, p-d 120 ja 126). Nii on kohalikul omavalitsusel

õigus toimetulekutoetust seaduses sätestatud juhul vähendada või jätta toetus määramata, kui

taotlejal on võimalus ise endale tööga elatist teenida või kasutada selleks oma vara. Mh võib

kohaliku omavalitsuse üksus SHS § 134 lg 4 kohaselt jätta toimetulekutoetuse määramata või

vähendada määratavat toimetulekutoetuse summat juhul, kui toetuse taotleja või toetust

taotleva perekonna liige on töövõimeline tööealine isik, kes ei tööta ega õpi täiskoormusega

ega viibi akadeemilisel puhkusel (p 1); kohaliku omavalitsuse üksus leiab, et

toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olev vara, selle

üürimine, rentimine või müümine tagab temale või perekonnale toimetulekuks piisavad

elatusvahendid (p 7); või toetuse taotleja või toetust taotleva perekonna liige ei ole kohaliku

omavalitsuse üksuse hinnangul muul viisil püüdnud enda ja oma perekonna materiaalset

olukorda parandada (p 8). SHS § 134 lg 4 p 8 kohaldamisel peab kohalik omavalitsus

põhjendama, millised on tema hinnangul need võimalused, kuidas isik peaks püüdma oma

perekonna materiaalseid võimalusi parandada (Riigikogu XIII koosseisu 490 SE seletuskiri1,

lk 11). Enne kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab toimetulekutoetuse määramata või

vähendab seda, annab ta toimetulekutoetuse taotlejale teada, et toetuse taotleja on kohustatud

tegema pingutusi oma materiaalse olukorra parandamiseks (490 SE seletuskiri, lk 12).

II

Tallinna Halduskohtu 21.02.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2201

32. Selles asjas on vaidluse all TKV 15.08.2023, 29.08.2023 ja 27.09.2023 otsused, millega

kaebajale jäeti määramata toimetulekutoetus 2023. a juuli, augusti ja septembri eest.

Toimetulekutoetus 2023. a juuli eest

33. Vastustaja keeldus 15.08.2023 otsusega SHS § 134 lg 4 p-de 1, 7 ja 8 alusel

toimetulekutoetuse määramisest kokkuvõtlikult põhjusel, et kaebaja ei töötanud, kuigi

vastustaja oli 11.04.2023 teatisega andnud talle tähtaja 3 kuud tööle asumiseks; ei

võõrandanud pere toimetuleku parandamiseks pereliikmetele kuuluvat vara, eelkõige oma

osalusi äriühingutes, kuigi ka selleks oli 11.04.2023 antud tähtaeg 3 kuud, ning ei teinud muid

pingutusi, et parandada oma perekonna materiaalset olukorda. Vastustaja märkis, et kaebaja

esitatud teabe ja dokumentide põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas kaebaja vastab

toimetulekutoetuse saamise tingimustele. Vastustajal oli kahtlus, et kaebaja varjab oma

tegelikke tulusid.

34. Ringkonnakohus leiab, et kuigi TKV 15.08.2023 otsus võinuks olla selgemalt

struktureeritud ja põhjalikumalt motiveeritud, samuti ei olnud alust jätta kaebaja taotlust

rahuldamata viitega SHS § 134 lg 4 p-le 7, ei ole vaidlustatud haldusakti puudused nii

1 Seletuskiri kättesaadav veebist https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b1171220-cc24-40c7-93a2-

929492e10e9e/

13(20)

3-23-2201

olulised, et see tuleks tühistada (HMS § 58). Toimetulekutoetuse võis jätta määramata SHS §

134 lg 4 p-de 1 ja 8 alusel.

35. Kaebaja märkis 18.07.2023 taotluses (dtl 10 jj) oma eluasemekuludena YYY eluruumi

üüri 800 eurot, kulud elektrile 41,04 eurot ja kommunaalkulud 235 eurot. Taotlusele lisatud

elektri- ja muude kommunaalkulude arved väljastati ja kuulusid tasumisele 2023. a juunis (dtl

15 jj), kuigi pole vaidlust, et tegelikult pidanuks kaebaja lisama taotlusele jooksval kuul (s.o

2023. a juulis) tasumisele kuuluvad arved (SHS § 132 lg 4 p 2). Vastustaja ei pööranud

haldusmenetluses sellele asjaolule tähelepanu ega teinud kaebajale ettepanekut esitada

jooksva kuu arved. Õigete arvete puudumine ei saanud aga mõjutada asja otsustamist, sest

toimetulekutoetuse määramata jätmise põhjendused ei seondu arvetele märgitud konkreetsete

summadega, vaid eeskätt asjaoluga, et kaebaja ei olnud teinud piisavalt pingutusi oma pere

toimetuleku parandamiseks. Ringkonnakohus märgib siiski, et kaebaja esitas

apellatsioonimenetluses ka 2023. a juuli arved (dtl 804 jj) ning arvete võrdlemisel selgub, et

kommunaalkulud olid mõlemas kuus samas suurusjärgus (elektrienergia juunis 41,04 eurot ja

juulis 41,58 eurot; kommunaalkulude arve, mida kaebaja pidi tasuma osaliselt, oli juunis

410,75 eurot ja juulis 379,05 eurot).

36. Kaebaja on olnud toimetulekutoetuse saaja pikka aega (01.01.–30.04.2021, 01.01.–

31.05.2022 ja uuesti alates 01.09.2022). Kuigi kaebaja oli sel ajavahemikul täisealine ja

töövõimeline inimene, ei ole ta töötanud või täiskoormusega õppinud. Kaebaja allkirjastas

11.04.2023 teatise (dtl 239), mille kohaselt on tal kohustus leida 3 kuu jooksul enda ja oma

pere materiaalse olukorra parandamiseks sobiv töö, müüa äriühingute osalus või teha muid

pingutusi. Vastustaja hoiatas, et selle kohustuse täitmata jätmise korral võib jätta talle

toimetulekutoetuse SHS § 134 lg 4 alusel määramata. Puudub vaidlus, et 2023. a juulis ega

15.08.2023 seisuga kaebaja ei töötanud, õppinud ega viibinud akadeemilisel puhkusel.

Vastustaja meenutas kaebajale 25.07.2023 e-kirjas (dtl 124 jj) 11.04.2023 antud tähtaega ja

kohustusi. Kaebaja ei esitanud vastustajale haldusmenetluses tõendeid, et ta oleks

kandideerinud mõnele töökohale, vaid vastas 25.07.2023 e-kirjas (dtl 133) üldsõnaliselt, et

tööotsingud on seni olnud edutud ja täpsemat infot saab töötukassast. Sellega jättis kaebaja

kaasaaitamiskohustuse täitmata. Tööotsingute kohta täpsema info andmine oli kaebaja

kohustus (SÜS § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1, HMS § 38 lg 3), arvestades mh 11.04.2023 teatise

sisu.

37. 04.10.2023 kaebuse p-s 2.4 märgitu kohaselt on kaebaja lõpetanud Tallinna

Majanduskooli raamatupidamise erialal ja EBS-i magistriõppe ärijuhtimise erialal. Kaebaja on

kohtumenetluses selgitanud, et meedias avaldatud artiklite tõttu on tal olnud keeruline leida

erialast tööd. See väide võib olla õige, kuid praeguse vaidluse asjaoludel võis vastustaja

eeldada, et oma pere pikaajaliste toimetulekuraskuste leevendamiseks kaebaja kandideerib ja

pakkumise korral võtab vastu ka sellise töö, mis ei ole seotud tema õpitud erialaga, kuid on

talle jõukohane. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on kandideerinud üksnes

tema erialaga seonduvatele töökohtadele, kuid puuduvad andmed, et tal on tööle

kandideerimine ebaõnnestunud mistahes muus valdkonnas.

38. Kuigi kaebaja on olnud mitu aastat Eesti Töötukassas töötuna arvel, tööotsimiskavas oli

seatud kaebajale eesmärgiks asuda õppima TTK-s õenduse erialal ja kaebaja teavitas

21.07.2023 vastustajat, et on teinud edukalt sisseastumiskatsed TTK-sse (dtl 97), asus ta

õppima alles 23.08.2023. Seega ei saanud õppimine kaebajal mingil viisil takistada töise tulu

teenimist 2023. a juulis, et tagada oma perekonna toimetulek. Asjaolu, et 31.03.2024 on

töötukassa tuvastanud kaebajal osaliselt puuduva töövõime, ei oma tähtsust, sest kohus hindab

haldusakti selle andmise seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Kaebaja ei väitnud

14(20)

3-23-2201

haldusmenetluses, et tal on tervisest tulenevaid probleeme, mis oleksid tal töötamist

takistanud.

39. Vastustaja ei jätnud kaebaja taotlust rahuldamata SHS § 134 lg 4 p 4 alusel, mistõttu ei ole

asjakohane kaebaja viide tööst keeldumisele või talle töö pakkumata jätmisele.

40. Lisaks on vastustaja 15.08.2023 otsuses tuvastanud, et 13.04.2023 kodukülastuse ajal

toimus kaebaja korteris N OÜ äritegevus (korteris olid palju erinevaid kaubakaste, pakendeid,

toidunõusid jne, vt dtl 240) ning kaebaja osales selle äriühingu tegevuses, sh tegeles selle

toodete reklaamimisega (dtl 318 jj). Kaebaja väitis haldusmenetluses, et tegutseb N OÜ-s tasu

saamata (kuigi pole selle äriühingu osanik ega juhatuse liige), kuid ei selgitanud lähemalt oma

seoseid selle äriühinguga ega vastanud vastustaja küsimusele, miks N OÜ ei maksa kaebajale

tasu hoolimata sellest, et äriühing on teeninud 2023. a I ja II kvartalis tulu (dtl 147 jj).

Vastustaja tuvastas veel, et kaebaja reklaamis sotsiaalmeedias iluteenuseid XXX veebilehel

ning aja broneerimiseks ja toodete ostmiseks tuli ühendust võtta kaebaja e-posti aadressil (dtl

337 jj). Kaebaja eitas haldusmenetluses seost kõnealuste iluteenuste osutamisega (dtl 147),

kuid ei selgitanud, kuidas sattus iluteenuste osutamisel kontaktandmeteks kaebaja nimega e-

posti aadress ning telefoninumber, mille kaebaja on märkinud mh oma toimetulekutoetuse

taotluses. Ringkonnakohus leiab, et vabatahtlikku tegevust ei saa kaebajale iseenesest ette

heita. Kaebajale saab aga siinses asjas ette heita, et olukorras, kus ta oli pikaajalise

toimetulekutoetuse saajana võtnud 11.04.2023 kohustuse parandada perekonna toimetulekut

töise sissetuleku teenimise teel, eelistas ta üksnes tasustamata tegevust. Pealegi tekitavad

vastustaja kogutud tõendid ning kaebaja puiklevad ja üldsõnalised seletused kahtluse, et

kaebaja väited töötasuta töötamisest ei pruugi olla õiged. Täpsemate seletuste andmata

jätmisega rikkus kaebaja kohustust aidata kaasa menetluses tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamisele (SÜS § 5 lg 2 ja § 21 lg 1 p 1, HMS § 38 lg 3). Kaebaja ei ole andnud

sisulisi selgitusi ka kohtumenetluses.

41. Halduskohus leidis õigesti, et juriidiliste isikute osaluste võõrandamine ei oleks

tõenäoliselt aidanud kaebajal oma majanduslikku olukorda parandada (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 14.11.2023 määrus nr 3-23-2201, p 15). Vastustaja ei ole esitanud

apellatsioonimenetluses põhjendusi või tõendeid, mis annaks aluse asuda teistsugusele

seisukohale. Vastustaja ei ole 15.08.2023 otsuses välja toonud ka muud vara, mida kaebaja

oleks pidanud võõrandama. Järelikult ei olnud SHS § 134 lg 4 p-le 7 tuginemine põhjendatud.

See oli ringkonnakohtu hinnangul siiski pigem kõrvaline argument ja vaid üks SHS § 134 lg-s

4 loetletud asjaoludest, millest igaüks annab vastustajale õiguse kaaluda toimetulekutoetuse

määramata jätmist. Seega ei mõjutanud see viga lõpptulemust.

42. Vastustajal tekkis haldusmenetluses kahtlus, et kaebaja ei esitanud kõiki tõendeid ja

selgitusi, mille alusel oleks saanud hinnata terviklikult kaebaja ja tema pere

sotsiaalmajanduslikku toimetulekut. Kaebaja märkis 18.07.2023 taotluses oma

perekonnaliikmeteks SHS § 131 lg 7 p 2 tähenduses poja Y-i ja tütre C-i ning esitas

haldusmenetluses sissetulekute tõendamiseks enda, oma poja ja tütre arvelduskontode

väljavõtted 2023. a juuni kohta (dtl 12, 13 ja 146). Vastustaja 15.08.2023 otsuses väidetud

intressitulu laekumist Y-i pangakonto väljavõttelt ei nähtu, mistõttu sellega seotud selgituste

esitamata jätmist ei saa kaebajale ette heita. Õige on siiski vastustaja järeldus, et kaebaja

haldusmenetluses esitatud selgituste ja tõendite põhjal ei olnud võimalik tuvastada, kuidas

toimus kaebaja pere igapäevane majandamine ja milline oli tegelikult kaebaja pere

majanduslik olukord. Kuna riigi vahendid on toetuste maksmisel piiratud, on kaalukaks

avalikuks huviks, et toetust makstakse üksnes neile, kellel on selle saamiseks vajadus ja

õiguspärane alus. Isiku toimetulekutoetuse vajadus peab olema tegelik, mitte kunstlikult (või

andmeid varjates) tekitatud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2023 määrus asjas nr 3-23-

15(20)

3-23-2201

2633, p 22). Seepärast tuli kaebajal anda selgitusi mh oma pere igapäevase majandamise

kohta.

Toimetulekutoetus 2023. a augusti eest

43. Vastustaja keeldus 29.08.2023 otsusega kaebajale toimetulekutoetuse määramisest 2023. a

augusti eest kokkuvõtlikult samadel põhjusel ja samadel õiguslikel alustel kui 2023. a juuli

eest.

44. Toimetulekutoetuse määramata jätmine oli põhjendatud. Kuigi kaebaja lisas taotlusele

enda ning oma poja ja tütre pangakontode väljavõtted 2023. a juuli kohta ning

kommunaalkulude arved, mis kuulsid tasumisele 2023. a augustis (dtl 19 jj), ei esitanud ta

juulikuu taotluse menetlusega võrreldes uusi sisulisi seisukohti ega tõendeid. Seepärast kehtib

enamik eespool toodud järeldusi ka 29.08.2023 otsuse kohta. Puudub vajadus neid korrata.

45. Ringkonnakohus märgib siiski, et kuna kaebaja oli asunud alates 23.08.2023

täiskoormusega õppima ja see oli vastustajale 29.08.2023 otsuse tegemise ajal teada, ei olnud

enam asjakohane tugineda SHS § 134 lg 4 p-le 1. Samas puudusid kaebajal suurema osa

augustist takistused, et tegeleda täistööajaga sellise tegevusega, mis taganuks tema

perekonnale töise sissetuleku. Vähemalt osalise koormusega olnuks töise sissetuleku

teenimine võimalik ka pärast õppeaasta algust. Kokkuvõttes võis vastustaja võis keelduda

kaebajale toimetulekutoetuse määramisest 2023. a augusti eest SHS § 134 lg 4 p 8 alusel.

Toimetulekutoetus 2023. a septembri eest

46. Vastustaja keeldus 27.09.2023 otsusega kaebajale toimetulekutoetuse määramisest 2023. a

septembri eest üldjoontes samadel põhjustel kui 15.08.2023 ja 29.08.2023 otsustes, v.a viide

SHS § 134 lg 4 p-le 1.

47. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei esitanud haldusmenetluses kõiki

toimetulekutoetuse määramiseks vajalikke tõendeid ja selgitusi. Toetuse võis jätta määramata

SHS § 134 lg 4 p 8 alusel.

48. Kaebaja väidab, et alates 2023. a augustist ei olnud Y enam kaebaja perekonnaliige SHS §

131 lg 7 p 2 tähenduses, vaid moodustas iseseisva leibkonna. Seepärast ei märkinud kaebaja

oma poega 13.09.2023 taotluses (dtl 205) ning ei esitanud Y-i 2023. a augusti pangakonto

väljavõtet ega muud oma poega puudutavat teavet. Ühtlasi on kaebaja 13.09.2023 taotluses

märkinud, et maksis oma pojale 2023. a augustis 300 eurot elatist, mida on kinnitanud ka Y

(dtl 211).

49. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja õigesti lugenud Y-i kaebaja leibkonna koosseisu.

Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu 21.02.2024 otsuse põhjendustega ega korda

neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). Pole usutav, et kaebaja poeg kolis 2023. a augustis eraldi

elama ega moodustanud pärast seda enam kaebajaga ühist majapidamist. Kaebaja seletused on

selles osas üldsõnalised ja vastuolulised ning ei ole kooskõlas muude asjas kogutud

tõenditega.

50. Kaebaja selgitused haldusmenetluses piirdusid üldise tõdemusega, et poeg elas 2023. a

augustis ajutiselt eraldi (dtl 215, 217), kuid ta ei andnud selle kohta vastustajale mingit

täpsemat infot. Y-i 2023. a juuni ja juuli pangakontode väljavõtetelt (dtl 91 ja 145) nähtub, et

Sotsiaalkindlustusametilt ja Eesti Töötukassalt kaebajale ja C-ile makstavad sotsiaaltoetused

laekusid Y-i pangaarvele AS-s SEB Pank. Kaebaja poja arvelt tasuti YYY korteri omanikule

üüri ja kommunaalkulusid. Kaebaja ega tema tütre 2023. a augusti pangakonto väljavõtetelt

(dtl 210 ja 214) ei nähtu sotsiaaltoetuste laekumisi ega üüri ja kommunaalkulude tasumisi,

samuti igapäevaseid kulutusi nagu sideteenuse kulud, toidu- ja esmatarbekaubad jne. Seega

16(20)

3-23-2201

tõenäoliselt toimus perekonna majandamine (vähemalt osaliselt) endiselt Y-i pangakonto

vahendusel (vt ka kaebaja 29.12.2023 menetlusdokumendi lisa 11, dtl 494; samuti kaebaja

poolt haldusasjas nr 3-23-2633 esitatud tõendid, dtl 773). Kaebaja 29.12.2023

menetlusdokumendis märgitu kohaselt (dtl 474 jj) otsustas Y olla alates 2023. a augustist

iseseisev, kuid elas aadressil YYY. Samas haldusasja nr 3-23-2633 materjalide hulgas (dtl

175, 566 jj) on kaebaja 08.09.2023 avaldus vastustajale, milles ta taotleb oma 3-liikmelisele

perekonnale vähemalt 3 magamistoaga eluruumi. 06.10.2023 kodukülastuse akti järgi (dtl

277) on kaebaja perekonnaliikmeks ka tema poeg ning töötukassa poolt kaebajale makstav

stipendium laekub Y-i pangakontole, kust tasutakse ka üüri. Kõnealust kodukülastuse akti

tervikuna hinnates ei saa järeldada, et mõeldud on üksnes kaebaja ja tema poja veresugulust,

mitte perekonnaliikmeks olemist SHS § 131 lg 7 p 2 tähenduses. Aktis puuduvad igasugused

viited sellele, et kaebaja poeg elas 2023. a oktoobris eraldi või moodustas eraldi leibkonna.

Eeltoodut arvestades ei saa lugeda tõendatuks, et Y elas 2023. a septembris kuskil mujal kui

aadressil YYY ja moodustas eraldi leibkonna.

51. Kuna Y tuli 2023. a septembri toimetulekutoetuse taotluse lahendamisel arvata kaebaja

perekonna koosseisu, oli kaebajal kohustus esitada andmed ka oma poja eelmise kuu

sissetulekute kohta (SHS § 133 lg 1). Kaebaja väide, et Y oli täiskasvanu ning ei olnud enam

nõus esitama kaebajale oma pangakonto väljavõtet, ei ole usutav. Kaebaja on 29.12.2023

esitanud kohtule oma poja pangakonto filtreeritud väljavõtte ajavahemiku 01.07–30.09.2023

kohta (sellelt nähtub üksnes üüri ja kommunaalkulude tasumine YYY korteri omanikule, dtl

494). Seega võib eeldada, et vajadusel on oma poja pangakonto väljavõtted kaebajale

kättesaadavad. Isegi kui Y-i mitte pidada kaebaja perekonnaliikmeks, tuleks kaebajal

olukorras, kus ta on korraldanud oma sissetulekute laekumise poja kontole, saavutada pojaga

kokkulepe konto väljavõtte vastustajale esitamise kohta. Risk, et poeg sellega ei nõustu, jääb

kaebaja kanda, ning kaebaja pidi selle võimalusega arvestama, kui korraldas oma raha

liikumist teise isiku konto kaudu. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse

nõuda AS-lt SEB Pank välja oma poja pangakonto väljavõtted.

52. Ei ole usutav, et kaebaja maksis tegelikult oma pojale 2023. a augustis elatist 300 eurot.

Kui tehingud olid näilikud, võis jätta need toimetulekutoetuse määramisel arvesse võtmata

(TsÜS § 89). Kaebaja selgituste kohaselt sai ta elatise maksmiseks raha töötukassa makstavast

stipendiumist ja lisaks viis ta ära taara (dtl 215). Maksu- ja Tolliameti andmetel sai aga

kaebaja stipendiumi 327,05 eurot alles 2023. a septembris (dtl 315). C-i 2023. a augusti

pangakonto väljavõtte kohaselt tegi Y 09.08.20223 temale ülekande 400 eurot selgitusega

„kulud“, mis on kaebaja 29.12.2023 menetlusdokumendi lisas 9 oleva väljavõtte kohaselt (dtl

491) järgmisel päeval sularahas välja võetud. Kaebaja ei ole selgitanud, miks pereliikmed

liigutasid 2023. augustis raha omavahel sellisel viisil. Tõenäolisem on selgitus, et kaebaja

ning tema poeg ja tütar moodustasid nii augustis kui ka septembris 2023 jätkuvalt ühe

leibkonna. Kui kaebaja ja tema poeg moodustasid ühe leibkonna, ei ole asjakohased ka

kaebaja väited, et ta maksis oma pojale elatist mh kasutuseelisena, lubades tal tasuta elada

aadressil YYY.

53. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 13.06.2023 otsuses tegi vastustaja kaebajale ettepaneku

leida YYY korteri asemele soodsama üüritasuga elamispind, määrates tähtajaks 3 kuud. Seda

kohustust meenutas vastustaja kaebajale 15.08.2023 ja 29.08.2023 otsustes, pakkudes ka

üürinõustamise teenust. Vastustaja määratud tähtaeg möödus 13.09.2023, kuid kaebaja ei

olnud teinud selleks ajaks omalt poolt mingeid tõsiseltvõetavaid pingutusi, et leida väiksem

ning soodsamate üüri- ja kommunaalkuludega elamispind. Kaebaja 3-liikmelise perekonna

puhul on eluruumi sotsiaalseks normiks 69 m2 (vt ka 490 SE seletuskiri, lk 17). Sellise

suurusega korteris oleksid kulud eeldatavasti väiksemad kui korteris üldpinnaga 121,7 m2.

Kaebaja eluruumi üür oli 800 eurot kuus, millest Tallinnas kehtivaid piirmäärasid arvestades

17(20)

3-23-2201

kompenseeriti talle toimetulekutoetuse vahenditest maksimaalselt 600 eurot. Niisiis pidi

kaebaja oma väidetavalt niigi nappidest sissetulekutest leidma igas kuus täiendavad 200 eurot,

et maksta ära korteri üür. Kaebaja eluruumi kommunaalkulud olid tema väitel suvel 200–250

eurot ja talvel kuni 650 eurot, mis on märkimisväärselt suured. Kuigi kaebaja kiindumus

korterisse, milles ta on aastaid elanud, on inimlikult mõistetav, ei ole sellise korteri üürimine

kaebaja seisukohast majanduslikult ratsionaalne, arvestades mh asjaolu, et kaebaja on enda

kinnitusel olnud töötu juba pea neli aastat. Kui inimesel puudub igasugune sissetulek, tekitab

küsimusi otsus jääda elama nii suurte kuludega korterisse, seda sõltumata asjaolust, et elukoha

vahetus võib tekitada teatud (ühekordseid) lisakulusid. Kaebaja ei ole tõendanud, et senisest

väiksema ja madalamate kuludega korteri üürimine n-ö vabaturult ei ole võimalik, arvestades

mh vastustaja pakutavat üüritoetust (kuni 900 eurot). See, et kolimiskulud ulatuksid 3000–

5000 euroni, ei ole samuti tõendatud. Toimetulekutoetuse eesmärk ei ole toetada kaebaja

harjumuspäraseks kujunenud elustiili, vaid soodustada toimetulekutoetuse saajate tööle

naasmist (vt 490 SE seletuskiri, lk 18). Sotsiaaltoetused on piiratud avalik ressurss, mida tuleb

jaotada vaid hädavajalikel juhtumitel, mitte inimese hea elujärje säilitamiseks. Vastasel korral

ei jaguks vahendeid nendele inimestele, kes abi tõepoolest vältimatult vajavad ega ole

võimelised kiiresti oma majanduslikku olukorda parandama.

54. Lisaks oli kaebaja elukoha aadressile YYY registreeritud mitmeid äriühinguid, kellest

vähemalt N OÜ-l ja M OÜ-l oli 2023. a-l käive, s.o tegemist oli tegutsevate äriühingutega.

Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta ei nõudnud nimetatud äriühingutelt YYY üüri ja

kommunaalkulude osalist hüvitamist. Selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu

21.02.2024 otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja väide, et

toimetulekutoetuse maksmist ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas selle saaja elukoht on ühtlasi

ka mõne äri- või mittetulundusühingu juriidiline asukoht, ei ole asjakohane. On mõistlik

eeldada, et kõik juriidilised ja füüsilised isikud osalevad nende asu- või elukohtade

pidamisega seotud kulude kandmisel ning vastupidiseid erandlikke asjaolusid tuleks isikul

tõendada või vähemalt põhistada.

55. Ringkonnakohus jääb eespool toodud seisukohtade juurde küsimuses, mis puudutab

kohustust leida töise sissetuleku teenimise võimalusi ka TTK-s õppimise kõrvalt.

56. Eespool toodud kogumis viitavad sellele, et kaebaja ei ole teinud piisavalt pingutusi, et

parandada enda ja oma perekonna majanduslikku olukorda (SHS § 134 lg 4 p 8).

57. SHS § 134 lg 4 p 7 kohaldamise küsimuses jääb ringkonnakohus varem öeldu juurde.

Apellatsioonkaebuse muud väited

58. Halduskohus eksis HKMS § 157 lg 2 vastu, kui võttis 21.02.2024 otsuses asja juurde uued

tõendid, andmata menetlusosalistele võimalust nende kohta arvamust avaldada. See ei anna

siiski eraldi võetuna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Kaebaja sai esitada oma

selgitused ja vastuväited apellatsioonimenetluses. Seega on see menetlusviga ringkonnakohtus

kõrvaldatud (vt HKMS § 199 lg 2 p 3).

59. Halduskohtu otsust ei ole alust tühistada HKMS § 199 lg 1 p 5 alusel. Asja lahendanud

kohtunik Reelika Lind ei pidanud end HKMS § 13 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 23 p 7 alusel taandama. Viidatud normi alusel peab kohtunik end taandama, kui

esineb TsMS § 23 p-des 1–6 nimetamata asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku

erapooletuses. Ringkonnakohus leiab, et kohtunik R. Linnu 24.01.2024 määruses (dtl 688 jj)

ja Tallinna Halduskohtu esimehe 30.01.2024 määruses (dtl 694 jj) toodud põhjendused on

asjakohased. Kaebaja ei ole toonud välja objektiivseid asjaolusid, mis annaks põhjendatud

aluse arvata, et R. Linnul oli kaebaja suhtes välja kujunenud selline eelarvamus, mis ei

võimaldanud tal siinset haldusasja erapooletult lahendada. Seda, kas halduskohus hindas

tõendeid objektiivselt, kohtles menetlusosalisi võrdselt ja järgis ka muus osas HKMS-i

18(20)

3-23-2201

nõudeid, kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise käigus.

Menetlusnormide võimalik rikkumine iseenesest ei tähenda kohtuniku erapooletuse nõude

rikkumist TsMS § 23 p 7 tähenduses.

60. Kokkuvõttes on halduskohtu 21.02.2024 otsuse haldusasjas nr 3-23-2201 lõppjäreldus

õige ning kaebaja 22.03.2024 apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

III

Tallinna Halduskohtu 27.02.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2405

61. Selles asjas oli vaidluse all toimetulekutoetuse määramata jätmine 2023. a oktoobri eest.

62. Vastustaja jättis 27.10.2023 otsusega kaebaja taotluse rahuldamata üldjoontes samadel

põhjustel kui 27.09.2023 otsuses. Ringkonnakohus leiab, et selle haldusakti tühistamiseks ei

ole alust. Vastustaja luges Y-i õigesti kaebaja leibkonna koosseisu ja heitis kaebajale

põhjendatult ette, et ta ei ole esitanud terviklikku ülevaadet oma perekonna majanduslikust

seisust. Samuti ei teinud kaebaja piisavalt pingutusi, et leida õppimise kõrvalt võimalusi

teenida töist sissetulekut ja mõistlikumate kuludega eluase. Ringkonnakohus ei korda selles

osas eespool toodud seisukohti.

63. Kaebaja ja C-i pangakontode väljavõtetelt (dtl 5 ja 7) ei nähtu 2023. a septembris raha

liikumist. Oma poja pangakonto väljavõtet kaebaja ei esitanud, kuigi pole usutav, et selle

esitamine ei olnud võimalik. Vastustaja küsis 19.10.2023 e-kirjas täiendavat teavet ja tõendeid

(dtl 109), kuid kaebaja jättis sellele sisuliselt vastamata (dtl 121 jj). Isegi kui eeldada, et

vastustaja oleks pidanud taotluse puudused täpsemalt välja tooma ja andma kaebajale

veelkord võimaluse puuduste kõrvaldamiseks, ei annaks see alust 27.10.2023 otsuse

tühistamiseks. Vastustaja ei jätnud taotlust läbi vaatamata põhjendusega, et see on

puudustega, vaid vaatas taotluse sisuliselt läbi. Taotluse võis jätta rahuldamata SHS § 134 lg 4

p 8 alusel.

64. Kaebaja väide, et ta on püüdnud igal mõeldaval viisil sissetulekut hankida, on jäänud

paljasõnaliseks. Oma kohtuasjade ajamist ei saa siinse vaidluse asjaoludel pidada täiskohaga

tööks. Kaebaja arusaam, et ta on teinud piisavalt pingutusi oma pere toimetulekuraskuste

leevendamiseks seeläbi, et asus TTK-sse õppima ja töötukassa maksab talle selle eest

stipendiumi, tähendaks sisuliselt, et kaebajale tuleks toimetulekutoetuse maksmist eelduslikult

jätkata veel mitu aastat (õppekava nominaalkestus on 3 aastat ja 6 kuud, s.o kuni 23.02.2027,

vt haldusasi nr 3-23-2201, dtl 60). See ei oleks aga kooskõlas toimetulekutoetuse kui ajutise

abimeetme eesmärgiga (vt SHS § 131 lg 1), eriti kui kaebaja ei soovi teha tõsiseltvõetavaid

pingutusi ka nt selleks, et leida oma perele uus eluase, mis on majanduslikult jõukohasem.

Kaebaja tütrel on kahtlemata tervisest tulenevaid lisakulutusi, kuid neid kompenseeritakse

muudest, eelkõige puudega või vähenenud töövõimega inimestele ettenähtud riiklikest

toetustest ja hüvitistest.

65. Eelneva põhjal tuleb jätta E.F-i apellatsioonkaebus haldusasjas nr 3-23-2405 rahuldamata

ja halduskohtu 27.02.2024 otsus muutmata.

IV

Tallinna Halduskohtu 02.04.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2633

66. Selles asjas olid kaebuse esemeks TKV 15.12.2023 otsused, millega jäeti kaebajale 2023.

a novembri ja detsembri eest toimetulekutoetus määramata.

67. Halduskohus jättis 02.04.2024 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes vastustaja

seisukohaga, et kaebaja ei teinud piisavalt oma pere toimetuleku parandamiseks ja rikkus

19(20)

3-23-2201

asjas tähtsust omavate dokumentide esitamise kohustust. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

68. Kuigi halduskohus on otsuses tuginenud mh halduskohtu otsustele haldusasjades nr 3-23-

2201 ja 3-23-2405 nende põhjendusi üle kordamata, ei ole see menetlusviga hoolimata sellest,

et tegemist on jõustumata lahenditega. Neis asjades olid samad menetlusosalised ja vaidlus

käis üldjoontes samade asjaolude üle. Ringkonnakohus leidis eespool, et viidatud

haldusasjades tehtud kohtuotsuste järeldused olid õiged.

69. Eelneva põhjal jääb E.F-i apellatsioonkaebus haldusasjas nr 3-23-2633 rahuldamata ja

halduskohtu 02.04.2024 otsus muutmata.

V

Kokkuvõte

70. Kokkuvõttes ei ole E.F-i apellatsioonkaebused põhjendatud ja need tuleb jätta

rahuldamata ning halduskohtu 21.02.2024, 27.02.2024 ja 02.04.2024 otsused muutmata.

71. Võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

72. Kaebaja ja tema pereliikmete eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada

tähemärkidega ringkonnakohtu otsuses toodud füüsiliste isikute nimed, juriidiliste isikute

nimed ja aadressid (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

20(20)