2-21-14170/91 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-14170

Tsiviilasi

Maaelu Edendamise Sihtasutuse hagi Peeter Kroonbergi

ja Priit Kroonbergi vastu 50 000 euro saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

50 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2024 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Peeter Kroonbergi ja Priit Kroonbergi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

28. oktoobri 2024. a kohtuistung

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Maaelu Edendamise Sihtasutus

(registrikood 90000245), esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Kostjad (apellandid) Peeter Kroonberg (isikukood

XXXXXXXXXXXX) ja Priit Kroonberg (isikukood

XXXXXXXXXXXX), kostjate esindajad vandeadvokaadid

Kristiina Lee ja Rait Sarjas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2024. a otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud Peeter Kroonbergi ja Priit

Kroonbergi kanda.

4. Määrata kindlaks

Maaelu Edendamise Sihtasutuse

apellatsiooniastme

hüvitatavate menetluskulude (esindajakulu) suurus ning mõista Peeter

Kroonbergilt ja Priit Kroonbergilt solidaarselt Maaelu Edendamise Sihtasutuse

kausks menetluskulude katteks välja 1470 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Peeter Kroonbergil ja Priit

Kroonbergil tasuda Maaelu Edendamise Sihtasutusele viivist alates käesoleva

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Maaelu Edendamise Sihtasutus (hageja) esitas 9. septembril 2021 Tartu Maakohtule hagi

Peeter Kroonbergi (kostja I) ja Priit Kroonbergi (kostja II) vastu. Hageja palus kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista 50 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Foorum Puit OÜ (pankrotis) (võlgnik) aastatel 2015

ja 2017 neli erinevat laenulepingut - 106L15, 107L15, 4L17 ja 32L17. Laenulepingute alusel

laenas hageja võlgnikule kokku 660 000 eurot. Hageja ja kostja I sõlmisid 2017. aastal

käenduslepingu nr 1K17 ning hageja ja kostja II käenduslepingu nr 2K17. Käenduslepingud

nr 1K17 ja nr 2K17 sõlmiti laenulepingust nr 4L17 tuleneda võivate hageja nõuete tagamiseks

võlgniku vastu.

Võlgniku taotlusel liideti 2018. aastal neli laenulepingut kokku ühte laenulepingusse nr

106L15 lisa 3 (laenulepingu lisa 3). Laenulepingu lisa 3 järgi kohustus võlgnik maksegraafiku

alusel tagastama hagejale laenu põhiosa ja maksma intresse. 2018. aastal sõlmisid hageja ja

kostja I ka käenduslepingu 1K17 lisa nr 1 ning hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu

2K17 lisa nr 1. Käenduslepingute lisadega asusid käendajad käendama laenulepingu lisast 3

tuleneda võivaid hageja nõudeid võlgniku vastu. Käendajad vastutavad võlgniku nõuete

täitmise eest solidaarselt maksimaalselt 50 000 euro ulatuses.

Kostja I ja kostja II olid erinevatel ajavahemikel võlgniku juhatuse liikmed ning kostja II on

võlgniku ainuosanik. Kostja II oli võlgniku juhatuse liige esimeste käenduslepingute

allkirjastamise ajal (2017) ja kostja I oli juhatuse liige käenduslepingute lisade allkirjastamise

ajal (2018).

Võlgnik rikkus laenulepingu lisa 3, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles 26.

septembrist 2018. Hageja palus võlgnikul 26. septembriks 2018 tagastada laenulepingujärgne

võlg 650 319 eurot 88 senti, kuid võlgnik seda ei teinud. Tartu Maakohus kuulutas võlgniku

pankroti välja 11. detsembril 2019. Hageja nõue oli selleks ajaks juba 711 884 eurot. 2021.

aasta augustis müüs võlgniku pankrotihaldur 311 000 euroga võlgniku kinnistu ja vallasvara,

mis tagasid ka hageja nõuet. Eelnevast tulenevalt esineb suur tõenäosus, et hagejale laekub

võlgniku pankrotimenetlusest laenulepingu lisast 3 tuleneva nõude katteks ca 280 000 eurot.

Hageja nõue jääb seega rahuldamata ligikaudu 430 000 euro ulatuses.

Hageja nõue on suunatud sellele, et kostjad käendajatena täidaks põhivõlgniku lepingust

tuleneva kohustuse. VÕS § 145 lg-te 1, 2 ja § 150 kohaselt vastutavad võlgnik ja kostjad

hageja ees solidaarselt ning täies ulatuses (s.o ka kohustuse rikkumises tulenevate tagajärgede,

ka viivise maksmise eest).

Kostjate vastutus on käenduslepingute p 2 järgi piiratud 50 000 euroga. Hageja laenulepingu

lisast 3 tulenev nõue võlgniku vastu oli pankroti väljakuulutamise aja seisuga 711 884 eurot.

Hageja nõue ei ole pärast seda vähenenud, vaid hagi esitamise aja seisuga suurenenud viivise

võrra, sest laen on jätkuvalt hagejale tagastamata. Seega on nõue võlgniku vastu kordades

suurem võrreldes käendajate vastutuse ulatusega ning käendajate vastu esitatud nõude

suurusega.

Hageja ei nõustunud, et kostjad on käenduslepingutest 22. juunil 2018 kehtivalt taganenud.

Taganemise avalduses ei ole toodud esile hageja rikkumisi. Kostjad on esitanud 12. oktoobril

2018 käenduslepingute tühistamise avalduse, ent see avaldus on esitatud ajal, mil

käenduskohustused olid muutunud juba sissenõutavaks. Kostjad käsitlevad tehingu

tühistamise alusena nii eksimust kui ka pettust, kuid mõlemad alused on asjaoludega täielikult

sisustamata.

Hageja on seisukohal, et laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018, sest selleks ajaks olid

kõik kokku lepitud tingimused täidetud. Tartu Ringkonnakohtu jõustunud otsusega tsiviilasjas

nr 2-18-19030 on tuvastatud, et laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018 ning hageja on

lepingu kehtivalt üles öelnud alates 26. septembrist 2018. Tsiviilasjas nr 2-21-19197 tuvastati,

et laenulepingu lisa 3 ei ole iseseisev leping.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Kostjad leidsid, et hageja nõue kostjate vastu on aegunud. Kostjad esitasid käenduslepingutest

taganemise avalduse esmalt 22. juunil 2018 ning seejärel ka 12. oktoobril 2018. Kostjad on

taganemisavalduses välja toonud olulise lepingurikkumise. 22. juunil 2018 esitatud

taganemisavaldus kehtib.

Laenulepingu lisa 3 ei kehti. Hageja esitatud 26. septembri 2018 ülesütlemise avaldus on

tühine, sest puudus kehtiv leping, mida üles öelda.

Kostjad mõistsid lepinguid sõlmides, et vastutavad laenulepingu nr 4L17 täitmise eest

käendajatena hageja ees kahe peale kokku kogusummas 50 000 eurot. 30. aprilli 2018. a

käsikirjaliselt allkirjastatud käenduslepingute lisade 1 kohaselt on käendajate tagatav

võlaõiguslik nõue laenulepingu lisa 3, mille alusel on laenusumma kokku 636 962 eurot 51

senti. Samas ei nähtu käenduslepingute lisadest, mis on saanud 11. jaanuari 2017. a

laenulepingust nr 4L17, mille käendamises oli kokku lepitud käenduslepingutes – kas vastav

laenuleping kehtib, kas seda on muudetud, lõpetatud. Nimetatu omab tähendust

käenduslepingute põhitingimuste p 4 hindamisel.

Kostjatele ei ole arusaadav, kas dokument "LAENULEPING nr 106L15 lisa 3" on hageja

arvates lepingu lisa või eraldiseisev leping. Kostjate hinnangul on see iseseisev leping. Teistes

kohtuasjades tuvastatu ei ole kostjatele siduv, sest nad ei olnud kohtuvaidluste poolteks.

Tõendamata on laenulepingu lisa nr 3 ülesütlemisavalduse kättetoimetamine käendajatele.

Laenulepingu lisast nr 3 ei nähtu, et selle täitmise tagamiseks oleksid antud käendused.

Kostjatele ei ole arusaadav, et kui muutmist vajasid käenduslepingud, siis miks ei olnud

vajalik muuta ülejäänud tagatiskokkuleppeid (kuigi lisa 3 selle kohustuse sätestas) või

vastupidi, kui ülejäänud tagatiskokkuleppeid ei olnud vajalik muuta, siis miks oli vajalik

sõlmida uued käenduslepingud kostjatega.

Kostjad on kirjeldanud käenduslepingute lisade allkirjastamise asjaolusid 30. aprilli 2018

kokkusaamisel hagejaga, millised viitavad pettusele, kostjate eksimusse viimisele.

Tühistamise avalduses on kostjad viidanud 30. aprilli 2018 kohtumisele, kus kostjaid peteti ja

eksitati. Kuna tühistamise avaldus on esitatud hagejale kui tehingu teisele poolele 12.

oktoobril 2018, on täidetud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud

tähtaja nõue. Hageja on kostjaid eksitanud käenduse ulatuse osas. Hageja mõjutas kostjaid

käenduslepingute lisasid allkirjastama väitega, et käenduslepingute lisadeta ei ole võlgnikul

võimalik taotleda hagejalt täiendavat rahastust, garantiid. Hagejal oli kostjate suhtes

jõupositsioon ja ta survestas kostjaid käenduslepingu lisasid allkirjastama.

3. Maakohus jättis 11. jaanuari 2023 vaheotsusega kostjate aegumise vastuväite rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 50 000 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ning mõistis kostjatelt hageja kasuks

menetluskulude katteks välja 3725 eurot koos lisanduva viivisega.

Maakohus tuvastas, et hagejal on võlgniku pankrotimenetluses tehtavate väljamakset

arvestades saamata veel 439 254 eurot 25 senti. Samuti viitas maakohus, et pooled vaidlevad,

kas laenulepingu lisa 3 on iseseisev leping ja kas see kehtib, ning millist laenulepingut

käendasid kostjad ning kas kostjad on 22. juunil 2018 kehtivalt käenduslepingute lisadest

taganenud või 12. oktoobril 2018 need tühistanud.

Maakohus leidis, et laenulepingu lisa 3 ei ole iseseisev leping. Laenulepingute koondamine

ühtsesse lepingudokumenti ja tähtaja pikendamine toimus laenusaaja enda taotlusel. Võlgniku

laenutaotluse järgi oli võlgniku sooviks neli juba olemasolevat kohustust refinantseerida ühe

lepingudokumendiga selliselt, et ta saab maksepuhkuse ning senine võlgnevus ajatatakse

pikema aja peale. Taotluse on allkirjastanud kostja II. Lepingupooled sõlmisid 27. detsembri

2017 koostamiskuupäevaga ja Madis Reinupi poolt 28. detsembril 2017 ning kostja II poolt 3.

jaanuaril 2018 allkirjastatud laenulepingu lisa 3. Kui laenusaaja (võlgniku) seaduslik esindaja

allkirjastas lepingu ja edastas selle hagejale kui laenuandjale, on kahtlusteta selge, et selliselt

avaldasid lepingupooled äratuntavat tahet laenulepingu sõlmimiseks (VÕS § 9 lg 1).

Hageja ja võlgnik on laenulepingu lisas 3 leppinud kokku nelja varasema laenulepingu (nr

106L15, 107L15, 4L17 ja 32L17) sisulise liitmise, vormistades selle kõige

suuremamahulisema laenulepingu nr 106L15 lisana. Pooled leppisid mh kokku, et ülejäänud

kolm laenulepingut (107L15 ja selle lisa, 4L17, 32L17) kuuluvad lõpetamisele ja edasi

täidetakse ühtset laenu nr 106L15 lisa nr 3. Laenulepingu lisas 3 sisaldub kogu laenulepingu

nr 106L15 laenujääk 371 065 eurot 28 senti ja teiste tasumata laenude jäägid. Samuti nähtub

laenulepingu lisast 3, et lepingupooled leppisid kokku kõikide tagastamata laenude maksmise

tingimustes ehk et laenujäägid summeeriti ja võimaldati laenusaajale tähtaja pikendamist.

Hageja on esile toonud, et laenulepingu lisa 3 alusel ei antud laenusaajale täiendavat laenu

ning sellega koondati lihtsalt kokku neli erinevat laenujääki ja kokkuleppeliselt on teiste

laenude jääkide võrra suurendatud laenulepingu nr 106L15 laenusummat.

Pooled ei vaidle, et laenulepingu lisa 3 sisaldas edasilükkavaid tingimusi, mille kohaselt oli

selle jõustumise eeldusteks mõlema poole allkirjad, lepingu p-s 1.5 nimetatud tagatise

seadmine ning lepingu p-s 1.6.3 märgitud intresside tasumine (laenulepingu p 1.8.8). Hageja

on tõendanud lepingu kehtivust kinnistutele hüpoteegi seadmise lepingute ja kinnistusraamatu

väljavõtetega; võlgniku osa pandilepingu ja EVK väljavõttega; kommertspandi seadmise

lepingu ja äriregistri väljavõttega; maksekorraldusega 27. detsembrist 2017, millega võlgnik

tasus laenulepingu lisa 3 p-s 1.6.3 nimetatud intressid, et leping saaks lepingu p 1.8.8. järgi

kehtima hakata; kostja I omakäeliselt allkirjastatud laenulepingu lisa 3 maksegraafikuga, mis

on allkirjastatud 30. aprillil 2018 toimunud kohtumisel, kus lepiti kokku, et võlgnik hakkab

uut graafikut täitma alates 30. aprillist 2018; maksekorraldusega 2018. aasta maikuust,

millega võlgnik maksis hagejale laenulepingu lisa 3 maksegraafiku alusel ehk asus täitma uut

laenugraafikut; 30. aprilli 2018 kohtumise protokolliga, mille raames allkirjastasid mõlemad

kostja käenduslepingud ja kus samuti allkirjastati laenulepingu lisa 3 maksegraafik.

Maakohus nõustus hagejaga, et vaidlusalune laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018, sest

selleks ajaks olid kõik nimetatud tingimused täidetud – laenulepingul olid mõlema poole

allkirjad 3. jaanuariks 2018, lepingu p-s 1.6.3 intressid tasuti tähtaegselt ning

käenduslepingud allkirjastati 30. aprillil 2018. Kohtule esitatud 30. aprilli 2018. a koosoleku

protokollist nähtub, et võlgniku esindajad tegid ettepaneku teha täiesti uus laenuleping,

millega lõpetataks vanad lepingud, kuna praeguseks on kogunenud liiga palju lepingu lisasid.

Hageja esindaja Katrin Tamre selgitas, et see ei ole vajalik, kuna uues lepingus on punkt,

millega lõpetatakse eelmised lepingud. Samuti nähtub samast koosoleku protokollist, et 30.

aprilli 2018. a kohtumisel leppisid pooled kokku, et alates 30. aprillist 2018 lähtutakse

laenulepingu lisast 3. 30. aprilli 2018. a kohtumise lindistus ei anna alust hinnata poolte

tahteavaldusi teistmoodi.

30. aprilli 2018. a kohtumisel sai käenduslepingute allkirjastamisega täidetud laenulepingu

jõustumiseks vajalik viimane tingimus laenulepingu p 1.8.8 kohaselt, sest seatud said kõik

laenulepingu punktis 1.5 nimetatud tagatised. Lisaks andis võlgnik 30. aprillil 2018

käsikirjalise kinnituse, et laenulepingu juures olnud maksegraafikut hakatakse täitma alates

30. aprillist 2018 ning võlgnik teeb esimese maksegraafiku järgse makse 30. aprillil 2018.

Võlgnik on nimetatud makse teinud. Seega on ilmne võlgnikust lepingupoole tahe end

lepinguga siduda ja see kinnitab võlgniku tahet laenulepingut sõlmida just 27. detsembri

2017. a koostamiskuupäevaga lepinguprojekti alusel. Kuna 30. aprillil 2018 on võlgnik

allkirjaga kinnitanud maksegraafiku, mis kattub 27. detsembril 2017 koostatud

maksegraafikuga, on kohtu hinnangul ainuvõimalik tõlgendus, et võlgnik soovis end 30.

aprillil 2018 siduda 27. detsembril 2017 koostatud maksegraafikuga, ehk vaidlusaluse

laenulepingu lisaga 3.

Hageja on laenulepingu lisa 3 kehtivalt üles öelnud alates 26. septembrist 2018. Kostjad ei ole

esile toonud, et võlgnik täitis oma kohustusi kohaselt ja et hageja ei võinud laenulepingu lisa

3 üles öelda.

Hageja tugineb nõudes kostjatega sõlmitud käenduslepingutele nr 1K17 lisa 1 ja 2K17 lisa 1,

mille alusel vastutavad kostjad hageja ees solidaarselt võlgnikuga sõlmitud laenulepingu lisast

3 tuleneva laenu, intresside ja viivitusintresside maksmise kohustuse täitmise eest. Maakohus

leidis, et laenulepingu lisa 3 kehtib kostjate kui käendajate suhtes ning hagejal on õigus nõuda

käenduslepingutest ja laenulepingu lisas 3 täpsustatud käenduskohustuse täitmist. Tegemist

on tarbijakäenduslepingutega ning need ei ole tühised (VÕS § 143 lg-d 1 ja 2).

Maakohus mõistab võlgniku taotlust selliselt, et laenulepingu lisas 3 varasemate laenude

refinantseerimise kokkuleppe tagamiseks on võlgnik ise kinnitanud, et pakub tagatisena

käenduslepinguid. Kohtule ei ole teada, et mingid muud hageja ja võlgniku vahel kokku

lepitud tagatised oleksid allkirjastatud lepingutes kajastatud.

Hageja on edastanud viidatud käenduslepingute lisad kostjatele 27. detsembril 2017. Kostja I

saatis hagejale 3. jaanuaril 2018 e-kirja põhjendustega, miks võlgniku esindajad ei ole nõus

allkirjastama laenulepingu lisa 3. Samal päeval vastas hageja analüütik Lea Kirsipuu e-kirjaga

kostjale I, milles mh selgitas käenduslepingute lisadest tuleneva käendajate vastutuse sisu ja

ulatust. Maakohtule esitatust nähtub, et kostjad on 30. aprillil 2018 allkirjastanud samal

päeval toimunud kohtumisel käendajatena samad käenduslepingute lisad, mis saadeti neile

27. detsembril 2017 hageja analüütik Lea Kirsipuu ja kes saatis 3. jaanuaril 2018 e-kirja.

Seega on kostjatel olnud alates 2017. aasta detsembrist teada, et neil tuleb tagada käendusega

võlgniku kohustust. 30. aprilli 2018. a protokollist nähtub, et kostja I ei ole nõus käendusega

põhjusel, et ta arvas, et eelmises lepingus käendasid käendajad laenulepingut 50 000 euro

ulatuses solidaarselt, aga uues lepingus kumbki 100 000 euroga. Hageja esindaja selgitas aga,

et uues käenduslepingus on käendajate solidaarse vastutuse piirmääraks 50 000 eurot. Tõsi on

see, et kostjate esitatud 30. aprilli 2018. a hageja ja võlgniku kohtumise lindistuse järgi olid

kostjad käenduskohustuse suhtes vastumeelsed, kuid nende seisukohad ei olnud läbivalt

jäigad ning kohtumisel kostjad siiski käenduskohustusega nõustusid.

Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et käendajad olid erinevatel ajavahemikel võlgniku juhatuse

liikmed ning kostja II oli võlgniku ainuosanik, siis said käendajad kontrollida võlgniku

majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Kostjad ei ole

võlgnikuga seotud TsÜS § 86 lg 1 tähenduses isiklikes suhetes (nagu perekonnaliige või koos

elav isik, sugulane), vaid nende seos äriühinguga on majanduslik. Järelikult ei saa kostjaid

pidada olevat erilises isiklikus sõltuvussuhtes võlgnikuga, mis tingiks erilise isikliku soovi

käendada võlgnikku. Kostjate soov oli majanduslik otsustus ning tingitud huvist äriühingu

kohustusi täita. Seetõttu ei ole kostjate käenduskohustus vastuolus heade kommetega.

Kostjad on seisukohal, et nad on 22. juunil 2018 käenduslepingust kehtivalt taganenud.

Maakohus leidis, et kostjad ei ole hagejale esitatud lepingust taganemise avalduses ühtegi

olulise lepingurikkumise alust välja toonud ega ka põhistanud (VÕS § 116). Kostjad on

esitanud üksnes abstraktseid süüdistusi hageja suunas: korruptsioon, kelmus, väljapressimine

jne. Taganemise avalduses ei ole toodud esile hageja rikkumisi, veel vähem olulisi rikkumisi,

mistõttu ei saa kuidagi järeldada, et taganemine oleks põhjendatud ja õiguspärane. Maakohus

leidis, et kostjatel puudus alus käenduslepingutest taganeda.

Maakohus viitas, et kuna laenulepingu lisa 3 on kehtiv ja hageja on lepingu kehtivalt üles

öelnud 26. septembrist 2018, siis on kostjad taganemisavalduse esitanud hilinemisega.

Tühistamise avalduses heidavad kostjad ette, et neile on loodud ebaõige ettekujutus sellest,

kas kaaskäendajad peavad vastutama solidaarselt 50 000 euro ulatuses või peavad mõlemad

käendajad vastutama 50 000 euro ulatuses (st kokku 100 000 euro ulatuses). Maakohtu

hinnangul ei ole selline etteheide tühistamise aluseks. Kostjatele on selgitatud, et nende

vastutus on solidaarselt 50 000 eurot. Käenduslepingutes ja laenulepingu lisas 3 toodud

maksimummäär ei olnud sedavõrd suur, et see tähendaks kostjate jaoks sisuliselt piiramatut

vastutust.

Sellest tulenevalt ei ole täidetud TsÜS § 92 lg 3 p-des 1–3 sätestatud eeldused tehingu

tühistamiseks olulise eksimuse mõjul. Samuti ei anna kostjate esiletoodud elulised asjaolud

alust tuvastada nende poolt käenduslepingule alla kirjutamist pettuse mõjul (TsÜS § 94 lg 1).

Maakohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et kostjad on olnud

eksimuses või teinud midagi pettuse mõjul.

Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostjad paluvad maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus paluvad kostjad jätta hageja kanda koos lisanduva viivisega.

Maakohus ei ole nõustunud kostjate vastuväitega, et laenulepingu lisa 3 on iseseisev leping

ega ole kehtiv, kuid ei ole seda põhjendanud. Laenusumma koosneb nelja erineva

laenulepingu alusel välja makstud erinevatest laenudest, mistõttu ei saa olla tegemist üksnes

laenulepingu nr 106L15 lisaga. Samuti puudub laenusihtotstarbe osas seos laenulepinguga nr

106L15. Ühe iseseisva laenulepingu lisaga (laenulepingu nr 106L15 lisaga) ei saa lõpetada

teisi iseseisvaid laenulepinguid ja nende lisasid. Laenulepingu lisa 3 lepingu üldtingimused ei

kehtinud lepingu nr 106L15 sõlmimise ajal. Erinevates dokumentides esinevad erineva sisuga

avaldused selle kohta, miks oli vajalik sõlmida laenulepingu lisa 3.

Maakohus on jaatanud, et tegemist oli refinantseerimisega. Maakohus on loetlenud

laenulepingu lisa 3 sõlmimisega seotud asjaolusid, kuid on jätnud nendele asjaoludele üheselt

mõistetava õigusliku hinnangu andmata. Kostjate peamised väited on maakohus jätnud

analüüsimata.

Maakohus on jätnud käsitlemata ka kostjate väited selle kohta, et laenulepingu lisa 3

edasilükkav tingimus ei ole saabunud. Maakohus on jätnud sisuliselt analüüsimata, kas on

toimunud tagatiskokkulepete kehtiv muutmine, mis annaks aluse väita, et laenulepingu lisa 3

jõustumise eeldused on täidetud. Kostjad leiavad, et enne tagatiskokkuleppe muutmist ei

saanud mistahes viisil laenulepingu lisa 3 eraldi lepinguna jõustuda, kuna tegemist oli uue

lepinguga. Laenulepingu lisa 3 ei saanud jõustuda ka juhul, kui see ei olnud eraldi leping, sest

tagatiskokkulepet ei ole nõuetekohaselt muudetud. Hüpoteegipidajale (Leila Kroonberg) ei

saanud olla ettenähtav, et tema kinnistut koormav hüpoteek hakkab tagama ka

laenulepingutest nr 4L17 ja 32L17 tulenevaid nõudeid võlgniku vastu. Vaidluse lahendamisel

ei oma tähtsust asjaolu, et võlgnik pöördus ise laenulepingute refinantseerimise taotlusega

hageja poole. See ei puuduta tagatiskokkulepet, mis oli sõlmitud L. Kroonbergiga. Eeltoodut

arvestades ei saa hagejal olla kostjate vastu käenduslepingutest tulenevat nõuet.

Kostjad jäävad selle juurde, et nad olid õigustatud käenduslepingutest taganema,

alternatiivselt aga käenduslepingud tühistama eksimuse või ka pettuse tõttu. Kostjad jäävad

oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

Hageja ei ole käenduslepinguid sõlmides rakendanud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

milline kohustus tulenes hagejale VÕS §-st 4034. Kostja I kinnitas 30. aprillil 2018, et tal ei

ole vara, samuti avaldasid mõlemad kostjad, et on sundseisus. Kostja II avaldas, et tal ei ole

raha, mida hageja nõuab. Kostjad möönavad, et nad ei ole sellele asjaolule varasemalt

tuginenud, ent tehingu tühisust tuleb kohtul kontrollida omal algatusel. Selle kohustuse

täitmata jätmine on samuti kaasa toonud ebaseadusliku otsuse tegemise.

6. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Hageja hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja ja võlgnik on laenulepingu

lisas 3 kokku leppinud nelja laenulepingu kokku liitmises. Tartu Ringkonnakohus on 18.

septembri 2023. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-19197 sama küsimust käsitledes jõudnud samale

seisukohale. Võlgnikuga seotud isikud peavad hagejaga juba kolmandat tsiviilvaidlust

esitades järjekindlalt samu argumente. Lisaks ei oma küsimus, kas tegemist on iseseisva

lepinguga, õiguslikku tähendust, sest kostjad on andnud käendused laenulepingu lisana 3

vormistatud tehingudokumendile.

Maakohus tuvastas, et laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018. Kohtud on sama

tuvastanud ka tsiviilasjades nr 2-18-19030 ja 2-21-19197. Kostjate väited tagatiskokkuleppe

muutmise kohta ei ole enam aktuaalsed. Maakohus on käenduslepingute kehtivust

analüüsinud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, mida on maakohus seejuures valesti teinud.

Kostjad ei ole varem rääkinud tarbijakäendusest või vastutustundlikust laenamisest. Samuti

pole esile toodud sellega seotud asjaolusid. Käesoleval juhul ei olnud tegemist

tarbijakrediidiga. Kohtupraktika ei toeta väidet, et käendusleping võiks olla tühine

vastutustundliku laenamise või tarbijakäenduse vastuväite kohaselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Kostjad heidavad maakohtule ette eelkõige seda, et kohus on jätnud otsuse olulises ulatuses

põhjendamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse norme. Pooled on vaielnud asjas mh

selle üle, et kas vaidlusalune laenulepingu lisa 3 on kehtiv, st kas kõik lisas 3 sisalduvad

edasikükkavad tingimused on täidetud. Lisa 3 jõustub selle p 1.8.8 järgi allkirjastamisest

poolte poolt ja tingimusel, et lisa punktis 1.5 nimetatud tagatised on seatud ning punktis 1.6.3

sätestatud intressid tasutud. Üheks lisa 3 punktis 1.5 nimetatud tagatiseks oli ka I järjekoha

hüpoteek summas 100 000 eurot L. Kroonbergile kuulunud kinnistule registriosa numbriga

XXXXXXX.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse

põhjendavas osas peab kohus TsMS § 442 lg 8 järgi märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja

faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit

ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

9. Kostjad on menetluses väitnud, et L. Kroonbergiga 14. detsembril 2015 sõlmitud hüpoteegi

seadmise leping, millega seati hageja kasuks ülalviidatud I järjekoha hüpoteek summas 100

000 eurot kinnistule registriosa numbriga XXXXXXX (I kd, tl 114–120), ei taga

hüpoteegipidaja (hageja) laenulepingutest 4L17, 32L17 ja 107L15 tulenevaid nõudeid

võlgniku vastu ning laenulepingu lisa 3 kehtima hakkamise eeldusena tulnuks vastavat

tagatiskokkulepet muuta. Kuna tagatiskokkulepet ei ole muudetud, on kostjate arvates

täitmata üks laenulepingu lisa 3 punktis 1.5 sätestatud tagatiste andmise kohustustest ning lisa

3 ei ole jõustunud. Maakohus ei ole otsuses kostjate kõnealusele väitele sisuliselt vastanud,

rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Maakohus on otsuses üksnes märkinud, et

hageja on tõendanud lepingu (st laenulepingu lisa 3) kehtivuse kinnistutele hüpoteegi

seadmise lepingute ja kinnistusraamatu väljavõtetega.

Ringkonnakohus saab selle maakohtu minetuse kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse

põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et laenulepingu lisa 3 kehtima hakkamise

eeldusena tulnuks ülalmärgitud tagatiskokkulepet muuta.

9.1. Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku

kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on

asjaõigusseaduse § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes.

Tagatiskokkulepe peab sama sätte kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Hageja ja kinnisasja

omanik L. Kroonberg sõlmisid 14. detsembril 2015 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise

lepingus tagatiskokkuleppe, millega L. Kroonberg tagas endale kuuluva kinnistuga

(registriosa nr XXXXXXX) mh hageja nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad hageja ja

võlgniku vahel sõlmitud laenulepingust nr 106L15 ja selle võimalikest lisadest ning

muudatustest (lepingudokumendi p 4.1).

9.2. Tagatiskokkuleppes määratlesid hageja ja L. Kroonberg seega, milliseid kohustusi

kinnisasi tagab. Kinnisasja vastutus on piiratud hüpoteegisummaga 100 000 eurot. Kuna

maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul menetlusõiguse norme rikkumata, et

laenulepingu lisa 3 ei ole iseseisev leping, vaid laenulepingu nr 106L15 lisa, on

tagatiskokkuleppe järgi hüpoteegiga tagatud ka laenulepingu lisast 3 tulenev nõue. Samale

seisukohale hageja ja L. Kroonberg vahel 14. detsembril 2015 sõlmitud tagatiskokkuleppe

sisu osas on asunud Tartu Ringkonnakohus ka 18. septembril 2023 tsiviilasjas nr 2-21-19197

tehtud otsuses (viidatud lahend on jõustunud). Õige on kostjate väide, et hüpoteegiga tagatav

tulevane kohustus peab olema tagatiskokkuleppe sõlmimise ajal piisavalt määratletav.

Ringkonnakohtu hinnangul on piisava määratletuse tingimus laenulepingust nr 106L15 ning

selle võimalike lisadest ja muudatustest tulenevate nõuete osas ka täidetud.

9.3. Laenulepingu lisa 3 punktis 1.6.4 on laenusaaja (võlgnik) võtnud kohustuse muuta

hüpoteekidega tagatavaid nõudeid selliselt, et see tagaks ka laenulepingu lisast 3 tulenevaid

nõudeid. Sellest ei saa siiski järeldada, et muutmist vajas ka L. Kroonbergi ja hageja vahel 14.

detsembril 2015 sõlmitud tagatiskokkulepe. Õiguslikult siduvat kohustust muuta hageja ja L.

Kroonberg vahel 14. detsembril 2015 sõlmitud tagatiskokkulepet ei saanud võlgnik

laenulepingu lisaga 3 võtta, kuna ta ei olnud selle tagatiskokkuleppe pool. Kõnealuse

tagatiskokkuleppe muutmist ei ole arutatud ka 30. aprilli 2018. a kohtumisel (vt kohtumise

protokoll (I kd, tl 142) ja kostjate 13. veebruari 2023. a seisukohale lisatud helisalvestis).

Kostja II on kohtumisel avaldanud küll soovi vahetada see laenulepingut tagava kinnistu teise

kinnisasja vastu ning seda teemat on koosolekul arutatud. Asjaolust, et hageja pidas

vajalikuks kohustusi tagavate käenduslepingute uuesti sõlmimist (allkirjastamist), ei saa

järeldada, et muutmist vajasid ka kõik hüpoteeke puudutavad tagatiskokkulepped.

10. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st

6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust

tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks

viia ebaõigete lõppjäreldusteni.

10.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus vaidlustatud otsuse punktis 17 õigesti kokku

võtnud kostjate peamised (vastu)väited – et laenulepingu lisa 3 on iseseisev leping ning et see

leping ei ole kehtiv.

Maakohus on jõudnud otsuses järeldusele, et vaidlusalune laenulepingu lisa 3 ei ole iseseisev

leping, vaid on hageja ja võlgniku vahel varem sõlmitud laenulepingu nr 106L15 lisa. Samuti

leidis maakohus, et laenulepingu lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018 ning on kehtiv (30. aprilliks

2018 olid kõik lisas 3 sisalduvad edasikükkavad tingimused täidetud). Maakohus on otsuses

neid järeldusi kooskõlas TsMS §-ga 436 ja § 442 lg-ga 8 piisavalt põhjendanud (vt maakohtu

otsuse põhjenduste p-d 17–22). Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata asjas esitatud

tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke

järeldusi.

Nagu eelnevalt märgitud, jättis maakohus seonduvalt laenulepingu lisa 3 jõustumisega piisava

tähelepanuta kostjate väited L. Kroonbergiga 14. detsembril 2015 sõlmitud hüpoteegi

seadmise lepingus sisalduva tagatiskokkulepe muutmise vajaduse kohta. Mainitud vea

ringkonnakohus käesoleva otsusega kõrvaldas, vastates kostjate sellekohastele väidetele.

Kõnealune maakohtu minetus ei saanud mõjutada ka kohtu lõppjäreldusi, kuna

tagatiskokkuleppe muutmine ei olnud vajalik ning selle muutmises hageja ja võlgnik

laenulepingu lisas 3 kokku ei leppinud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu kostjad maakohtu poolt tõenditest tehtud

järeldustega, kuid see ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes

materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

10.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et laenulepinguid nr 107L15, nr 4L17 ja nr 32L17

sai muuta või lõpetada ainult vastavaid laenulepinguid puudutavate lisakokkulepetega, mitte

laenulepingu lisaga 3. VÕS §-st 5 tuleneb üldine lepinguvabadus ning VÕS § 13 lg 1 järgi on

pooltel õigus kokkuleppel nende vahel sõlmitud lepinguid muuta või lõpetada. Laenulepingu

lisas 3 sisalduvad kokkulepped samade poolte vahel sõlmitud teiste laenulepingute

lõpetamiseks (koos laenulepingu nr 106L15 muutmisega) ei ole seaduse sisu ega mõttega

vastuolus (VÕS § 1 lg 1). Kostjate apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu samuti, miks ei

ole laenulepinguid nr 107L15, nr 4L17 ja nr 32L17 puudutavate kokkulepete sõlmimine

selliselt lubatav.

10.3. Kostjad on seadnud apellatsioonkaebuses kahtluse alla, kas laenulepingu lisa 3 p-s 1.8.7

märgitud hageja juhatuse 31. märtsi 2016. a otsusega kinnitud üldtingimused saavad

kohalduda laenulepingule nr 106L15, mis sõlmiti varem, 8. detsembril 2015. Ringkonnakohus

märgib, et laenulepingut nr 106L15 on hiljem muudetud. Laenulepingu lisa 3 sõlmides võisid

lepingupooled lähtuda ka pärast algse lepingu sõlmimist kehtestatud hageja tüüptingimustest.

10.4. Ringkonnakohus ei tähelda apellatsioonkaebuses (p-d 2.3.5) väidetud vasturääkivusi

laenulepingu lisas 3 märgitu ja hageja krediidikomitee 7. detsembri 2017. a otsuse vahel liita

laenulepingute 107L15, 4L17 ja 32L17 jäägid laenulepingu 106L15 jäägile (II kd, tl 17

pöördel).

10.5.

Kostjad leiavad apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et nad olid õigustatud

käenduslepingutest taganema, alternatiivselt aga käenduslepingud tühistama eksimuse või ka

pettuse tõttu. Kostjate arvates ei ole maakohus vaidlustatavas otsuses kostjate etteheiteid

sisuliselt analüüsinud. Ringkonnakohus kostjatega ei nõustu. Maakohus on kostjate nendele

väidetele otsuses (vt lk-d 16–17) piisava põhjalikkusega vastanud ning leidnud kokkuvõttes,

et kostjatel puudus alus käenduslepingutest taganeda ning samuti ei olnud käenduslepingud

kostjate esile toodud asjaoludel sõlmitud olulise eksimuse (TsÜS § 92 lg 3) või pettuse (TsÜS

§ 94 lg 1) mõjul. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata.

Ringkonnakohus jättis 28. oktoobri 2024. a istungil protokollilise määrusega rahuldamata

kostja I taotlused temalt vande all seletuse võtmiseks. Kostja I esindajate väitel oleks kostja I

soovinud seletusega tõendada asjaolusid, mis on seotud taganemis- ja tühistamisavaldustega.

Ringkonnakohus märgib, et taganemisavalduses (I kd, tl 73) ega tühistamisavalduses (I kd, tl

75) ei ole välja toodud selliseid asjaolusid, mis andnuks aluse käenduslepingutest taganeda

või neid tühistada. Vande all antud seletuses ei oleks kostja I saanud enam välja tuua uusi

asjaolusid, kuna kõik oma vastuväidete aluseks olevad asjaolud pidid kostjad esitama

maakohtu menetluses (TsMS § 5 lg 1, § 392 lg 1 p 3, § 394 lg 2 p 3).

10.6. Kostjad leiavad, et hageja ei ole käenduslepinguid sõlmides rakendanud VÕS §-st 4034

tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjad on seisukohal, et nimetatud

põhimõtte rakendamise kohustus laieneb ka lepingutele, mille puhul laenusaajaks

(võlgnikuks) ei ole küll tarbija, ent käendajateks on tarbijad. Ringkonnakohtu arvates

õigusteooria ega senine kohtupraktika kostjate seda seisukohta ei toeta. Vastutustundliku

laenamise põhimõte VÕS § 4034 tähenduses kohaldab tarbijakrediidi andmisel, s.o majandus-

või kutsetegevuses tegutseva krediidiandja poolt tarbijale (VÕS § 1 lg 5) krediidi või laenu

andmisel. Praeguses asjas ei ole võlgnik (st põhivõlgnik) tarbija, mida möönavad ka kostjad

ise. Lisaks, isegi kui tarbijakrediidi sätted käenduslepingutele laieneks, ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu

osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p 24).

10.7. Kostjate esitatud aegumise vastuväite on maakohus lahendanud 11. jaanuari 2023. a

vaheotsusega, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega (TsMS § 449 lg 3).

Hüpoteetiliselt võiksid laenulepingu 4L17 täitmise tagamiseks kostjate ja hageja vahel

sõlmitud käenduslepingutest tulenevad nõuded olla küll aegunud, kuid hagiavalduses esitatud

nõuded ei tugine nendele lepingutele.

11. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 165 lg 3 esimese lause ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

12. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme

menetluskulude rahalise suuruse.

12.1. Hageja 31. septembril 2024 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on hageja

menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 1470 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud

koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaat R. Varul on osutanud õigusabi mahus 10,5 tundi

järgmiselt: tutvumine kohtuotsusega, apellatsiooniga, nõupidamine kliendiga ja vastuse

koostamine apellatsioonkaebusele (kokku 6 tundi); kohtumäärustega tutvumine, kostja

taotlusega tutvumine, infovahetus kliendiga, ettevalmis istungiks, osalemine ringkonnakohtu

istungil (kokku 4 tundi); infovahetus kliendiga ringkonnakohtu istungi osas, menetluskulude

nimekirja koostamine (kokku 0,5 tundi). Esindaja on osutanud õigusabi tunnihinnaga 140

eurot (käibemaksuta). Hageja kinnitab, et kulud on tekkinud seoses käesoleva

kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning et menetluskulud, mille kindlaksmääramist hageja

taotleb, ei sisalda käibemaksu.

12.2. Kostjad leiavad 5. novembri 2024. a seisukohas, et hageja tegevusala arvestades ei ole

välise õigusabi kasutamine hageja poolt üldse põhjendatud, seda eriti põhjusel, et kostja

personali hulka kuulub jurist, kes on koostanud ka käesolevas tsiviilasjas menetletava hagi.

Õigusteenuse tunnitasu määr on küll mõistlik, kuid 10,5 tunni ulatuses hageja menetluskulude

kostjate kanda jätmine ei ole põhjendatud. Kostjate hinnangul ei ületa hageja põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud viite tundi.

12.3. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja

keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo

03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2). Lisaks

eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Esindaja põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja

ning vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja

menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise

lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14; 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p

25).

Asjaolu, et menetlusosalisel võib olla õigusalaste teadmistega töötaja, ei muuda

ringkonnakohtu arvates kulusid advokaadist esindaja kasutamisele põhjendamatuks, kindlasti

ei ole sellised kulud põhjendamatud hagiasjas toimuvas apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on asja mahtu

ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses

põhjendatud ja vajalikud. Asi ei ole küll keskmisest mahukam ega keerukam ning

apellatsioonimenetluses on mõlemad pooled korranud suures osas juba varasemas menetluses

esitatud seisukohti, kuid nimekirjas märgitud esindaja toimingute ajakulu on 10,5 tunni

ulatuses siiski põhjendatud ja vajalik. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja

tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist

tasu.

12.4. Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude

suuruseks apellatsiooniastmes 1470 eurot (10,5×140) ning mõistab selle summa kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja.

12.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hagejate taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)