3-22-2271/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2271

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19. septembri

2022. a otsuse nr 1.9-20/166-1 ja 17. oktoobri 2022. a

vaideotsuse nr 1.9-20/166-3 tühistamiseks ning hüvitise

maksmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsie ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a

otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Võtta poolte poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde.

3. Kuulutada haldusasja menetlus kinniseks Politsei- ja Piirivalveameti poolt

apellatsioonimenetluses esitatud täiendavate tõendite osas.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3 527,02 eurot.

5. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30.

detsember 2024).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) patrullpolitseinik X.X. kukkus 29. detsembril 2021 kell

16.00 paiku XXX politseijaoskonna hoone trepil. Erakorralise meditsiini osakonnas diagnoositi

tal parema põlve meniski venitus. Töötukassa 4. juuli 2022. a otsusega tuvastati tal osaline

töövõime perioodiks 23. juuni 2022 kuni 22. juuni 2023.

X.X. esitas 5. juulil 2022 PPA-le taotluse avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 49 lg 6 alusel

hüvitise saamiseks teenistusülesande täitmisel õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse tõttu.

PPA 5. juuli 2022. a otsusega jäeti see taotlus rahuldamata. Otsuse kohaselt ei täitnud X.X.

õnnetuse toimumise hetkel teenistusülesandeid.

2. X.X. esitas pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 17. oktoobri 2022. a

vaideotsusega nr 1.9-20/166-3) kaebuse, milles palus keelduv otsus ja vaideotsus tühistada ja

kohustada PPA-d hüvitise maksmiseks. Kaebuse kohaselt oli tegemist tööõnnetusega, mis leidis

aset teenistusülesannete täitmise käigus ning kaebajal on seetõttu vähenenud töövõime.

3. Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsusega rahuldati kaebus, tühistati vaidlustatud

otsused ja kohustati PPA-d kaebaja taotlust rahuldama. Otsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Kaebajal on tuvastatud töövigastusest tingitud töövõime kaotus. PPA on koostanud õnnetuse

kohta 9. veebruaril 2022 raporti, millega tunnistas selle kerge raskusastmega tööõnnetuseks.

3.2. Kaebaja täitis 29. detsembri 2021. a päevakäsu järgi teenistusülesandeid, mille järgi tuli kell

15.00 kuni 16.00 teostada XXX lähiümbruses piirkiiruse järgimise ja joobes juhtimise

väljastamise alast kontrolli. Kaebajal paluti minna politseijaoskonda ja väljastada teenistust

alustavatele abipolitseinikele varustus. Ka see oli tööülesanne ning kaebajaga toimus tööõnnetus

ametnikuna teenistusülesandeid täites sõltumata sellest, kas ta võttis jaoskonnas käies kohvi või

mitte.

3.3. Tõendamata on PPA väide, et õnnetus juhtus puhkepausi ajal.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. PPA apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

4.1. ATS § 49 lg 6 järgi on hüvitise maksmise eelduseks ee, et õnnetusjuhtum oleks seoses

teenistusülesannete täitmisega. Ei piisa sellest, kui vigastus saadi ajal, mil isik oli teenistuses.

Kaebaja sai viga, sest ta komistas omaenese hooletusest.

4.2. Kohtu mõttekäik ei ole kohtuotsuse põhjendustes arusaadav.

4.3. PPA peadirektori käskkirjaga kinnitatud välitöö korra p 59 kohaselt arvatakse lõuna- ja

puhkepaus tööaja hulka. Paus on küll tööaja osa, kuid see ei ole tööülesande täitmine ehk

tegutsemine tööandja huvides.

4.4. Kaebaja kinnitas ise ja märkis ka infosüsteemi, et tegi kohvipausi, seega ei täitnud ta

tööülesandeid. Kaebaja ei ole väitnud, et ta väljastas isiklikult abipolitseinikele varustust.

Kaebaja uksekaardi logist on näha, et kohvipaus oli tema ainus tegevus 29. detsembril 2023

ajavahemikul 15.55-16-16. Varustuse ruumis ta ei käinud, ta sisenes majja kell 15.55, väljus 3

minutit hiljem majast ning u 15 minuti pärast tuli uuesti majja ja väljus umbes poolteist minutit

hiljem. Relvaruumis ei käinud sel ajavahemikul keegi. Ka abipolitseinikule varustuse

väljastamise raamatus ei ole 29. detsembril 2021 kaebaja tehtud sissekannet. Varustust käis

väljastamas hoopis kaebaja paariline.

4.5. Ka ekspertarsti hinnangus ja Sotsiaalkindlustusameti otsuses, kus on leitud, et tegemist oli

tööõnnetusega, ei ole tuvastatud, et see toimus teenistusülesannete täitmisel.

5. X.X.-i vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

5.1. Halduskohus on õigesti leidnud, et sõltumata sellest, et kaebaja võttis politseijaoskonnas

teenistusülesannete täitmisel kohvi, täitis ta teenistusülesandeid.

5.2. Seos töövõime vähenemise ja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse vahel on

tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti poolt vastavalt ATS §-le 491.

5.3. PPA on esitanud uusi tõendeid, kuid ei ole põhjendanud, miks neid ei esitatud varem.

5.4. Uksekaardi logid ei näita kõigi isikute kõiki liikumisi.

5.5. Kaebaja selgitas, et tema paariline tegi sissekande varustuse väljastamise raamatusse ning

tema oli seal juures.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. ATS § 49 lg 6 sätestab: „Kui ametnikul tuvastatakse seoses teenistusülesannete täitmisega

õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tõttu töövõimetoetuse seaduse

alusel osaline või puuduv töövõime, makstakse talle hüvitist, lähtudes Eesti Töötukassa poolt

töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest järgmiselt:

1) osalise töövõime korral – tema kahe aasta keskmise palga ulatuses;

2) puuduva töövõime korral – tema seitsme aasta keskmise palga ulatuses.“

Vaidlus apellatsiooniastmes on taandatav põhimõtteliselt ainult küsimusele, kas kaebaja täitis

õnnetuse hetkel teenistusülesandeid või mitte. Osaline töövõime kaotus on tuvastatud vastavalt

ATS § 49 lg-le 6 Eesti Töötukassa poolt ja seos töövõime ulatuse ja õnnetusjuhtumi vahel on

tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti poolt vastavalt ATS §-le 491.

8. Kohtumenetluse käigus on kaebaja esitanud selgituse, et tegemist oli teenistusülesannete

täitmisega, kuna kaebajal koos paarilisega (kes olid patrullteenistusülesannete täitmisel XXX

linnas) paluti tulla politseijaoskonda ja väljastada abipolitseinikele varustus ning politseimajast

väljudes õnnetus juhtuski (tl 1-1p). Selle kinnitamiseks on ta esitanud järgmised tõendid:

-

abipolitseiniku kirjalik seletus, mille järgi palus tema patrulli, et nad tuleksid majja ja

annaksid neile turvavarustuse. Selles märgitakse: „Kui varustus oli kätte saadud, läksime

maja hoovi. X.X. väljus majast mõni hetk enne mind. Kui mina välja jõudsin, istus X.X.

pingil ja hoidis põlvest kinni.“ (tl 9);

-

teise patrullpolitseiniku kirjalik seletus, kes kinnitas seda, et neile helistasid

abipolitseinikud ja soovisid saada erivarustust. Selles selgitatakse: „Kui väljusin

politseimajast, märkasin trepil pingil istuvat X.X.-i , kes hoidis kinni põlvest ja ütles, et

on põlvele haiget teinud.“ (tl 10).

Vastustaja on aga seisukohal, et kaebaja ei täitnud teenistusülesannet, vaid käis kohvipausil.

Vastustaja tugineb siin eeskätt asjaolule, et kaebaja on õnnetusega samal päeval teinud ettekande,

milles märkis: „Kella 16.00 paiku tegime XXX jaoskonnas kiire kohvipausi. Jaoskonna hoovis,

arestimaja ukseesisel trepiastmel astusin kuidagi halvasti trepi äärele, mille tulemusena väänasin

parema jala põlve.“ (tl 25).

9. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad kaebaja esitatud tõendid (kaaspolitseiniku ning

abipolitseiniku kirjalikud selgitused) siiski seda, et kaebaja täitis teenistusülesannet. Oluline on

see, et eesmärk, miks kaebaja politseijaoskonda tuli – et väljastada abipolitseinikele vajalikku

varustust – on ilmselgelt teenistusülesande täitmine. Kaebajal ei olnud võimalust abipolitseinike

esitatud taotlust tähelepanuta või täitmata jätta ning see ei sõltunud lihtsalt kaebaja valikust, nagu

oleks tegemist näiteks kohvipausi puhul. Ka vastustaja pole väitnud, et varustuse väljastamine ei

ole teenistusülesande täitmine. Seega tuli kaebaja politseijaoskonda teenistusülesande täitmiseks

ning vastavalt tuleb jaoskonda tulek ja sealt lahkumine tagasi esialgsete teenistusülesannete

täitmisele (liiklusjärelevalve tegemisele) lugeda samuti teenistusülesande täitmiseks.

See, et kaebaja kasutas jaoskonnas käimist ka kohvi võtmiseks, ei oma asjas määravat tähtust,

kuna kohvi võtmine ei olnud tema jaoskonda tuleku eesmärgiks.

Lisaks selgitas kaebaja halduskohtu istungil, et ta jõi kohvi alles pärast õnnetust, kuna ta ei

saanud kohe liikuda (tl 73p). See langeb kokku ülal toodud abipolitseiniku tunnistusega, millest

on väljaloetav, et välja mindi kohe pärast varustuse kättesaamist, st ilma vahepealse

kohvipausita.

10. Vastustaja on paljuski oma seisukoha rajanud sellele, et õnnetusega samal päeval koostatud

ettekandes kirjutas kaebaja, et „tegi XXX jaoskonnas kiire kohvipausi“.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja omistanud sellele sõnastusele alusetult liiga suure

kaalu. Selles ettekandes märgib kaebaja lõpetuseks, et on kirjeldatud õnnetusega seoses sunnitud

jääma haiguslehele (tl 25). Seega oli ettekande põhiline eesmärk mitte tööõnnetuse kõigi

asjaolude kirjeldamine, vaid lihtsalt PPA-le juhtunust teadaandmine ning teatamine, et kaebaja

peab jääma vigastuse tõttu mõneks ajaks haiguslehele. Usutav on kaebaja poolt halduskohtu

istungil antud seletus, et ta kirjutas ettekandes kohvipausist seetõttu, et ei teadnud, et see vigastus

nii tõsine on ja et selle üle vaidlus tekib. Sel hetkel polnud oluline, miks ta majas viibis (tl 73).

11. Seega ei ole PPA põhiline seisukoht – et kaebaja ei viibinud vaidlusalusel ajal

politseijaoskonnas teenistusülesannete täitmiseks – paikapidav. Seetõttu pole vajalik käsitleda

kõiki vastustaja seisukohti, mis seonduvad sellega, et kaebaja oli õnnetuse hetkel pausil.

12. Vastustaja etteheide, et halduskohtu mõttekäik ei ole kohtuotsuse põhjendustest arusaadav,

on paljuski põhjendatud. Kohtuotsuse põhjendused on tõepoolest hüplikud ning raskesti

jälgitavad. See ei ole siiski käesoleval juhul kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lõppkokkuvõttes

on halduskohus jõudnud õigele lõppjäreldusele.

13. Vastustaja arutlus selle üle, justkui ei kinnita ükski tõend seda, et kaebaja abipolitseinikele

varustust väljastas, ei ole õige. Tõsi, selgesõnaliselt ei ole abipolitseiniku ja kaebaja paariliseks

olnud politseiniku ütlustes välja toodud, et kaebaja oleks varustuse väljastamisega tegelenud

isiklikult. Ometigi on see nende ütlustest selgelt järeldatav, kuna selles kirjeldati seda, et kaebajat

ja tema paarilist kutsuti jaoskonda just selleks, et nad annaksid abipolitseinikele varustuse ning

samuti seda, kuidas ühisel lahkumisel kaebajaga õnnetus juhtus (tl 9-10). Tarbetu ja liigne on

nõuda, et neis ütlustes oleks üksikasjalikult kirjeldatud ka seda, kuidas varustuse üleandmine

toimus.

14. Vastustaja on esitanud apellatsioonimenetluses ka mitmeid uusi tõendeid, kuid ei ole

selgitanud, miks neid tõendeid ei esitatud esimeses kohtuastmes. Asja õige lahendamise huvides

võtab ringkonnakohus need ja kaebaja vastusega koos esitatud tõendid siiski asja materjalide

juurde.

Üldistatult märgib ringkonnakohus siin aga, et ükski neist tõenditest ei lükka ümber seda, et

kaebaja kutsuti koos kaaslasega vaidlusalusel päeval abipolitseinike poolt neile varustust

väljastama ning et kaebaja koos kaaspolitseinikuga neile varustuse väljastas. Ometigi olnuks

selle tõendamine olnud PPA jaoks võrdlemisi lihtne, piisanuks lihtsalt kaebaja kaaspolitseinikult

ja abipolitseinikelt uute selgituste võtmisest. Et PPA seda pole teinud, viitab kaudselt sellele, et

tegelikult toimuski kõik nii, nagu kaebaja on selgitanud.

15. Uue tõendina on vastustaja esitanud kuvatõmmise politsei infosüsteemist KILP, kus kaebaja

on vaidlusalusel päeval ajavahemikul 15.55-16.15 enda tegevuseks märkinud kohvipausi.

Ka siin loeb ringkonnakohus usutavaks kaebaja selgituse, et ta kirjutas kohvipausi infosüsteemi

sellepärast, et see oli viimane asi, mida ta jaoskonnas tegi. Ringkonnakohus ei näe selles

küsimuses kaebaja ütlustes vastuolu. See, et kaebaja vahetult pärast õnnetust tehtud ettekandes ja

infosüsteemis kajastas üksnes kohvipausi, on jätkuvalt põhjendatav sellega, et ta ei teadnud kohe,

et vigastus kujuneb nii tõsiseks ning et tal tekib ka kohtuvaidlus PPA-ga.

16. Ka asjaolu, et kohus jõudis mõningatele vääratele järeldustele, millele tõendid ei viita ning

mida pole väitnud ka kaebaja ise (nt et kaebaja tegi sissekande abipolitseinikele varustuse

väljastamise raamatusse ja sisenes relvaruumi), ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Vastustaja on need järeldused apellatsioonimenetluses esitatud tõenditega ümber lükanud, kuid

tegelikult nende üle asjas otsest vaidlust ei käigi. Nagu märgitud, ei kinnitanud ka kaebaja ise, et

ta oleks teinud varustuse raamatusse sissekande või käinud relvaruumis.

17. Uute tõenditena on vastustaja esitanud ka uksekaartide logid, mille põhjal ta väidab, et

kaebaja ei käinudki varustust väljastamas ja et seda tegi vaid tema paariline.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et selle seisukohaga on vastustaja sisuliselt omaks võtnud

selle, et vaidlusalusel ajal varustuse väljastamine abipolitseinikele siiski toimus. Mis puudutab

seda, kas kaebaja sellest ka isiklikult osa võttis, siis esiteks on see järeldatav kaebaja esitatud

kaaspolitseiniku ja abipolitseiniku seletustest. Neis ei öelda, et kaebaja varustuse väljastamisel ei

osalenud ning järeldada võib isikute ühist tegutsemist, st tegutsemist koos kaebajaga. Lisaks on

kaebaja halduskohtu istungil kirjeldanud varustuse väljastamist küllaltki üksikasjalikult (nt

nimetades ära, kellele mis varustus väljastati, vt tl 72p), millest nähtub, et ta pidi selle juures

kohapeal viibima.

Seoses sellega, et logide järgi oli kaebaja majas sees kokku vaid mõne minuti (mis on varustuse

väljastamiseks liiga lühike aeg) ning viibis pikalt väljas ja kasutas vaid välisust ja üht siseust, on

kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele ringkonnakohtu arvates põhjendatult selgitanud, et

uksekaardi logid ei võimalda isiku liikumist täpselt määrata. Kaebaja selgitas, et kõik siseuksed

ei ole jaoskonnas suletud asendis, kõik siseuksed pole mõlemas suunas kiibiga avatavad ning

mitmekesi liikudes avab ukse kiibiga vaid üks ametnik ja teiste ametnike liikumisest jälge ei jää.

Samuti ei sulgu külmade ilmadega välisuks korralikult ning isiku sisenemine ja väljumine võib

jääda registreerimata (dtl 172). Ringkonnakohtu hinnangul on need selgitused veenvad ning

seega ei näita uksekaardi logid tõsikindlalt seda, milline oli vaidlusalusel ajavahemikul kaebaja

liikumine jaoskonnas. Kaebaja selgituste õigsust näitab juba see, et vastustaja esitatud kirjeldus

kaebaja liikumise kohta on vastuoluline, nt on seal kajastatud vahemikus 16.13-16.14 kolm

korda kaebaja sisenemist jaoskonda, aga mitte kordagi väljumist. Ning kaebaja kaaspolitseiniku

puhul on sekundipealt samal hetkel toimunud sisenemine hoovi välisuksest ja väljumine

majasisesest maja keskosas asuvast koridorist, mis ei ole reaalne.

18. Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust, kuid muuta tuleb

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

19. PPA on taotlenud, et menetlus kuulutataks kinniseks apellatsioonimenetluses PPA poolt

esitatud uute tõendite osas. See taotlus tuleb rahuldada.

PPA taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku §

131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja

lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning

menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul

olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all

üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas kirjaliku menetluse eeldused

täidetud. Vaidluse faktilised asjaolud on piisavalt selged ning vaidlus on taandatav vaid

õigusnormide tõlgendamisele ja kohaldamisele, eeskätt sellele, kas tegemist oli

teenistusülesannete täitmisega või mitte. Vastustaja on saanud oma seisukohti esitada korduvalt

ning osaleda ka halduskohtu istungil. Eelneva tõttu pole asjas istungi korraldamine vajalik.

20. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus rahuldatakse, on kaebajal halduskohtumenetluse

seadustiku § 108 lg-st 1 tulenevalt õigus apellatsiooniastmes kantud menetluskulude

väljamõistmiseks vastustajalt. Kaebaja taotleb vastustajalt 3 527,02 euro väljamõistmist.

Asja materjalide mahtu ning keerukust arvestades on taotletav summa suur. Siiski võtab

ringkonnakohus arvesse seda, et halduskohtus kaebajal esindajat ei olnud ning seetõttu pidi

apellatsiooniastmes esindaja enesele selgeks tegema kogu vaidluse olemuse. Seda arvestades

jätab ringkonnakohus taotletava õigusabikulu suuruse muutmata ning mõistab selle vastustajalt

kaebaja kasuks välja.

21. Kuna otsus käsitleb kaebaja terviseandmeid, asendab ringkonnakohus halduskohtumenetluse

seadustiku § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga X.

/allkirjastatud digitaalselt/