2-21-130592/41 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Priit Kama

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. november 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-130592

Tsiviilasi

AS SEB Pank hagi A. K. vastu 1412,76 euro ning

viiviste väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1636,33 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS SEB Pank (registrikood 10004252, aadress

Tornimäe 2, Tallinn), lepinguline esindaja Kaidi Hinno (e-

post XXX)

Kostja: A. K. (XXX, e-post XXX)

Asja läbivaatamine

07.11.2024 istungil, lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista A. K.-lt AS SEB Pank kasuks välja võlgnevus summas 1412,76 eurot, mis

koosneb põhiosa nõudest summas 1242,05 eurot, intressinõudest summas 67,42 eurot

ning viivisenõudest arvestatuna kuni 13.02.2022 summas 103,29 eurot.

3. Mõista A. K.-lt AS SEB Pank kasuks välja viivis määras 18% aastas põhivõlgnevuselt

(1242,05 eurot) aastas alates 14.02.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud A. K. kanda.

5. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks peale käesoleva kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohus annab TsMS § 442 lg 10 kohaselt loa otsuse edasikaebamiseks.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

1

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. AS SEB Pank (hageja) esitas Harju Maakohtusse hagi A. K. (kostja) vastu 1412,76 euro

ning viiviste väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.07.2008

krediitkaardi lepingu nr xxxx, mille alusel väljastas hageja kostjale püsimaksega krediitkaardi

ja võimaldas talle krediidilimiiti 20 000 krooni ehk 1278,23 euro ulatuses. Lepingu kohaselt

kohustus kostja tagama, et krediitkaardiga seotud arvelduskontol on kogu maksepäeva jooksul

piisavalt raha kohustusliku tagasimakse summa, intresside ja krediitkaardi kasutamisega

seotud hinnakirja kohaste teenustasude tasumiseks. Lepingu kohaselt oli maksepäevaks

määratud iga kuu 10. kuupäev ning intressimäär 18% aastas. Kostja lepingust tulenevaid

kohustusi ei täitnud, mistõttu saatis hageja 16.08.2021 kostjale teate lepingu erakorralise

ülesütlemise kohta, nõudes kogu võla tasumist hiljemalt 06.09.2021. Nimetatud tähtajaks

võlgnevust ei tasutud, mistõttu ütles hageja lepingu 07.09.2021 erakorraliselt üles. Lepingu

lõppemise seisuga oli kostjal kasutusele võetud 1242,05 eurot, millest tulenevalt on hageja

põhiosa nõue 1242,05 eurot. Hageja intressiarvestuse kohaselt on hageja intressinõue 67,42

eurot. Põhiosa viivised on viivisearvestuse järgi 103,29 eurot.

2. Hageja esitas kostja hagivastusele seisukoha 06.10.2022, milles märgib, et ei ole küsinud

kostjalt VÕS § 113 lg-s 1 märgitust suuremat viivist. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ette nähtud

intressimäär, mis käesoleval juhul on 18% aastas. Kostja taotlus ühe aasta eest arvestatud

viivise osas jääb hagejale selgusetuks, kuna hageja ei ole esitanud nõuet antud viivise

summana väljamõistmiseks.

3. Kohtu nõudel esitas hageja 03.06.2024 kohtule selgitused vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta. Hageja selgitas, et kostja laenutaotluse kohaselt oli kostjal püsiv

töökoht ning igakuine sissetulek 13 000 krooni, millest töötasu moodustas 7000 krooni.

Kehtivad maksehäired Creditinfo andmebaasi andmetel kostjal puudusid. Seda, et kostja oli

lepingu sõlmimisel krediidivõimeline tõendab asjaolu, et kostja oli võimeline ligi 13 aastat

täitma lepingust tulenevaid kohustusi.

4. 07.11.2024 toimunud istungil taotles hageja asja sisulist lahendamist. Hageja selgitas, et

krediidi kulukuse määr on 16% aastas. Hageja selgitas, et igakuised maksed olid 1/24 limiidist

ehk 53,37 eurot, millele lisandub intress 18 eurot kuus. Vaadati maksehäirete registrit, aga

väljavõtet selle kohta ei ole. Kuigi kostja väitel oli tema sissetulek 13 000 krooni, jõuti temaga

suhtlemisel järeldusele, et tegelik sissetulek on 7000 krooni. Kostja võis esitada konto

väljavõtte, kuid info selle kohta puudub.

Kostja väited ja nende aluseks olevad asjaolud

5. Kostja esitas 06.05.2022 hagiavaldusele vastuse, milles palub jätta hageja nõue viivise osas

täielikult rahuldamata ning mitte mõista kostjalt välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivitusintressi kõrgemas määras kui on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

8% aastas. Samuti palub kostja jätta rahuldamata hageja nõude, mis puudutab viivisearvestust,

mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

6. Kostja teavitas 14.10.2024 kohut, et ei saa haigestumise tõttu 14.10.2024 toimuval

kohtuistungil osaleda ning esitas 17.10.2024 enda haigestumise kohta tõendi. Kohus määras

18.10.2024 uue istungiaja. Kostja 07.11.2024 toimuvale istungile ei ilmunud.

Kohtuotsuse põhjendused

7. Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.

2

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab

ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei

ilmne ka poole muudest avaldustest.

9. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu, on tarbijakrediidileping. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte

vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole

krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Kuna hageja on oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui tarbijale,

on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga.

10. Kohus tuvastab, et poolte vahel sõlmiti 03.07.2008 krediitkaardi leping nr xxxx, millega

krediidiandja võimaldas kostjal kasutada krediiti kuni 20 000 krooni intressimääraga 18%

aastas ning maksepäevaga iga kuu 10. kuupäev (dtl 37-40). Lepingujärgne krediidi kulukuse

määr seaduses lubatud kolmekordset määra ei ületanud. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et

lepingu alusel väljastas hageja kostjale püsimaksega krediitkaardi ja võimaldas talle

krediidilimiiti 1278,23 euro ulatuses. Ka ei vaidle kostja vastu sellele, et hageja on lepingu

07.09.2021 erakorraliselt üles öelnud.

11. Seadusandja näeb tarbijakrediidilepingute puhul ette krediidisaaja kaitseks piiranguid

üldistele lepinguvabaduste põhimõtetele, mistõttu peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). VÕS

§ 4062, mis reguleerib tarbijakrediidilepingu tühisust olukorras, kus krediidi kulukuse määr

ületab seaduses sätestatud piirmäära, kehtib alates 1. juulist 2015. Seetõttu ei ole see säte

kohaldatav enne viidatud kuupäeva sõlmitud laenulepingutele (RKTKo 09.10.2024, 2-20-

1490, p 32). Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS nägi ette laenulepingu tühisuse siis, kui

seaduses sätestatud vorminõudeid ei ole järgitud, mida on antud juhul järgitud.

12. Kostja palub jätta rahuldamata viivisenõude ulatuses, milles see ületab VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud viivise määra, tuginedes VÕS § 415 lg-le 1. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei

või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1

sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda

tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda

maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. VÕS § 113 lg 1 sätestab,

et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna lepinguga on

pooled näinud viivitusintressiks ette 18% aastas, mille väljanõudmist hageja kostjalt ka

taotleb, ei ületa see VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud määra.

3

13. Samuti palub kostja jätta rahuldamata hageja nõude, mis puudutab viivisearvestust, mis

vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 367 kohaselt võib hageja esitada

viivisenõude võib koos põhinõudega selliselt, et taotleb viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult

või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Kuna hagejal on õigus nõuda viivise väljamõistmist kuni põhinõude

täitmiseni, ei ole kohtu hinnangul kostja vastuväide põhjendatud.

14. Kohus märgib lisaks, et ekslikult on 07.11.2024 kohtuistungi protokolli märgitud istungi

toimumise kuupäevaks 06.11.2024.

15. Kohus menetles hagi lihtsustatud menetluses (hagi nõude summa jäi kirjalikus

lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse).

16. Kuna tarbijakrediidialane kohtupraktika on viimasel ajal oluliselt arenenud ning

muutunud, leiab kohus, et kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil on vajalik kõrgemate kohtute

seisukoht. Kohus annab TsMS § 442 lg 10 kohaselt loa otsuse edasikaebamiseks.

Menetluskulud

17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4

sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus rahuldab hagi, jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

18. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui

maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra,

määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2

sätestatud korras. TsMS § 177 lg 1 p 2 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Kohtu hinnangul on menetlusökonoomiast tulenevalt mõistlik määrata menetluskulude

rahaline suurus kindlaks peale lõpplahendi jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Priit Kama

kohtunik

4