2-23-119649/12 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. november 2024, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-119649

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi G.Q vastu põhivõla 2983

euro 86 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude

saamiseks

Tsiviilasja hind

5098 eurot 84 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Aktiva Finance Group (registrikood 10746479),

lepingulised esindajad Alla Žulinskaja ja Sigrid Rahkema

Kostja: G.Q (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista G.Q-lt OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast

järgmiselt:

Maksetähtpäev

Summa

22.09.2025

5,62

22.10.2025

120,51

21.11.2025

124,62

21.12.2025

128,87

20.01.2026

133,16

3. Jätta rahuldamata OÜ Aktiva Finance Group põhinõue 2471 euro 08 sendi ulatuses.

Jätta täielikult rahuldamata OÜ Aktiva Finance Group intressinõue (301 eurot 74 senti),

sissenõutavaks muutunud viivise nõue (542 eurot 05 senti), edasiulatuva viivise nõue ja

sissenõudmiskulude nõue (50 eurot).

4. Jätta menetluskuludest 13% G.Q ja 86% OÜ Aktiva Finance Group kanda.

5. Mõista G.Q-lt OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja menetluskulud 126 eurot 75

senti.

6. Mõista G.Q-lt OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (126 eurolt 75 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. OÜ Aktiva Finance Group (hageja) esitas 11. mail 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse G.Q-lt (kostjalt) 3644 euro 62 sendi saamiseks. Kuivõrd kostjale esitas

vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 18. juulil 2023 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt

enda kasuks välja põhivõlg 2983 eurot 86 senti, intressi 301 eurot 64 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 542 eurot 05 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivise põhivõlalt alates

19. juulist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 40,93% aastas. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 15.

veebruaril 2021 laenulepingu nr SR3650125. 1. jaanuaril 2022 sõlmisid esialgne võlausaldaja ja

kostja laenulepingu muutmise kokkuleppe. Lepingu alusel sai kostja 3500 euro suurust laenu.

Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku aselul perioodil 26. jaanuarist 2022 kuni 4.

veebruarini 2026. Kostja on tasunud 10 osamakset ning on võlgnevuses alates 11. osamaksest.

Esialgne võlausaldaja saatis 22. jaanuaril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles

andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 6. veebruaril 2023 üles.

Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 15. veebruaril 2021 sõlmitud laenulepingust nr nr SR3650125 (dtl 30 – 33) ja 1.

jaanuaril 2022 sõlmitud laenulepingu tingimuste muutmise kokkuleppest (dtl 34 – 35; Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 36 – 37; üldtingimused dtl 42 – 49). Lepingu alusel sai

kostja 3500 euro suuruse laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel.

Laenulepingu tingimuste muutumise kokkuleppe alusel võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale

põhiosa maksepuhkust ning vastavalt sellele koostas uue laenusumma tagastamise ja intresside

tasumise graafiku.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi

tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

8. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 54,99% aastas. Lepingu sõlmimise ajal

(15. veebruaril 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,52% (kolmekordne

määr seega 61,56%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga

avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

10. Hageja on p-s 1.3 selgitanud, et esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja

krediidivõimelisust. Hagile on lisatud kostja isiku samasuse tuvastamine, krediidianalüüs ja

riskiprofiil.

Kohus selgitas 15. augusti 2024 kohtunõudes, et hagiavalduses esitatud andmed ei võimalda

kohtul kontrollida, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingu

sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole jälgitav, kuidas esialgne võlausaldaja jõudis positiivse

otsuseni. Kohus palus hagejal selgitada, kuidas on praegusel ajal järgitud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

Hageja on 17. septembri 2024 menetlusdokumendis selgitanud, et esialgne võlausaldaja hindas

kostja krediidivõimelisust kostja konto väljavõtte alusel. Esialgne võlausaldaja arvestas kostja

keskmiseks sissetulekuks 2927 eurot 47 senti kuus ning kohustusteks 430 eurot kuus. Seega jäi

kostjale reservi 2209 eurot 66 senti (sissetulek 2927 eurot 47 senti – kohustused 430 eurot –

laenumakse 150 eurot).

11. Kohtul esitatud kostja konto väljavõttest (dtl 99 – 131) nähtub küll hageja märgitud

sissetulek, kuid samas nähtuvad ka muud kohustused, mida esialgne võlausaldaja ei ole

arvestanud. Selliselt nähtub konto väljavõttest, et kostja on saanud 22. jaanuaril 2021 laenu 20

000 eurot, mille eest on samal kuupäeval välja ostnud sõiduki. Eelduslikult peaks kostja laenu

ka tagasi maksma. Esialgne võlausaldaja ei ole sellega arvestanud ega kindlaks teinud, milline

on igakuine laenumakse. Ka enne laenu saamist on kostja tasunud MR GREEN CAR OÜ-le

igakuiselt 665 eurot 50 senti ning pärast väljaostmist on kostja tasunud samale äriühingule 1665

eurot 50 senti. Samuti nähtub konto väljavõttest, et kostja tasub üüri 550 eurot kuus. Lisaks pidi

kostja eelduslikult tasuma ka majandamiskulusid. Seega ei saa nõustuda sellega, et kostja

olemasolevad kohustused olid üksnes 430 eurot kuus. Kuivõrd esialgne võlausaldaja ei ole

tuvastanud ega arvestanud kõiki kostja kohustusi, on ta kohtu hinnangul rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

13. Hageja on 16. septembri 2024 menetlusdokumendis toonud välja arvestuse olukorras, kus

kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja pidi tagastama laenu maksegraafiku alusel perioodil 17. märtsist 2021 kuni

20. jaanuarini 2026. Kostja on tasunud kokku 2987 eurot 22 senti. Seega on kostja tasunud

täielikult kõik osamaksed alates 17. märtsist 2021 kuni 23. augustini 2025 ja osaliselt

22. septembri 2025 osamakse. Järelikult ei olnud kostja viivituses kolme järjestikkuse

osamaksega ning seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu

ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.

14. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka

kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga,

samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist

tulevikus.

TsMS § 369 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: 1) 22.

septembri 2025 osamakse summas 5 eurot 62 senti, 2) 22. oktoobri 2025 osamakse summas 120

eurot 51 senti; 3) 21. novembri 2025 osamakse summas 124 eurot 62 senti; 4) 21. detsembri

2025 osamakse summas 128 eurot 87 senti; 5) 20. jaanuari 2026 osamakse summas 133 eurot

16 senti.

15. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

Hageja nõuab 50 euro suurust sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 1132 lg 2 p 3 sätestab, et

pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda

sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude

hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus-

või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist

iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest

summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult

juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Hageja ei ole praegusel juhul tuginenud sellele, et ta on enne nimetatud kirjade saatmist saatnud

kostjale tasuta meeldetuletusi. Hageja ei ole ka vastavaid tasuta meeldetuletusi kohtule esitanud.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sissenõudmiskulude

hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel.

16. Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad

põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: 1) 22. septembri

2025 osamakse summas 5 eurot 62 senti, 2) 22. oktoobri 2025 osamakse summas 120 eurot 51

senti; 3) 21. novembri 2025 osamakse summas 124 eurot 62 senti; 4) 21. detsembri 2025

osamakse summas 128 eurot 87 senti; 5) 20. jaanuari 2026 osamakse summas 133 eurot 16

senti. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja seega põhivõlana 512 eurot 78 senti.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 2471 euro 08 sendi ulatuses (2983,86 - 512,78).

Kuivõrd hageja ei ole kohtule uut intressiarvestust esitanud, jätab kohus hageja intressinõude

täies ulatuses (301 eurot 74 senti) rahuldamata. Kuivõrd kostja ei ole maksetega viivituses, ei

ole hagejal õigust nõuda ka sissenõutavaks muutunud viivist ja kohus jätab vastava nõude (542

eurot 05 senti) rahuldamata. Kuivõrd hageja ei ole täpsustanud, kuidas peaks toimuma

edasiulatuva viivise nõudmine tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete puhul,

ei saa kohus sellist nõuet ka rahuldada. Kohus jätab rahuldamata ka hageja sissenõudmiskulude

nõude (50 eurot).

17. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 3877 eurot 55 senti ja kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja 512 eurot 78 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 13%

ulatuses), jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 13% kostja ja 87% ulatuses

hageja kanda.

18. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 1122 eurot (riigilõiv

595 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 507 eurot).

Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS

§ 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.

19. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 507 eurot (3 h x

169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja

ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda

mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks

tunnitasuks 120 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu (3 tundi) on kohtu hinnangul

põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 360 eurot (3 x 120).

20. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 975 eurot (595 + 20 + 360). Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista menetluskulud 126 eurot 75 senti (975 x 0,13). Vastavalt hageja

taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (126 eurolt 75

sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik