2-20-10127/86 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-20-10127

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. november 2024

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Margit Vutt

Kohtuasi

Sirly Tillmanni hagi Maria Chulets-Demjantšuki ja

Mittetulundusühingu Lagedi Mõis vastu kahjuhüvitise ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maria Chulets-Demjantšuki kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

202 972 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Sirly Tillmann, lepinguline esindaja vandeadvokaat Erki

Vabamets

Kostja Maria Chulets-Demjantšuk, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ilya Zuev

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada nii Harju Maakohtu 19. mai 2023. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.

aprilli 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-10127 osas, milles rahuldati Sirly Tillmanni hagi

Maria Chulets-Demjantšuki vastu ja jäeti menetluskulud Maria Chulets-Demjantšuki

kanda. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Rahuldada Maria Chulets-Demjantšuki kassatsioonkaebus.

3. Keelduda Maria Chulets-Demjantšuki kassatsioonkaebusele lisatud tõendite

vastuvõtmisest.

4. Jätta rahuldamata Maria Chulets-Demjantšuki taotlus tõendite kogumiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sirly Tillmann (hageja) esitas 13. juulil 2020 Maria Chulets-Demjantšuki (kostja I) ja

Mittetulundusühingu Lagedi Mõis (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt välja mõista

2-20-10127

kahjuhüvitise 186 531 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude

rahuldamiseni.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kuulus hagejale võistlushobune Fürst Roman (hobune),

kelle ülalpidamiseks ta sõlmis kostjatega täisülalpidamisteenuse lepingu. Kostja I on Lagedi mõisa

talliperenaine. Kostja II põhitegevusalaks on võistlussõidu hobuste hooldamine ja hobubokside rent

ning kostja I on tema juhatuse liige. Hobune anti kostjatele üle 2018. a mais ja hoiustati Lagedi

mõisa hobusetallis 450 euro eest kuus. Leping sisaldas muu hulgas talliboksi üüri, boksi

korrashoidu, hobuse söötmist ja jootmist ning koplisse viimist ja talli tagasitoomist. Leping oli

võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 mõttes hoiuleping. Hobune sai 12. veebruaril 2020 talliboksis

vigastada, kui lükkas püsti tõustes tagumise jala talliboksi ukse alumise ääre vastu. Uksestopperi

puudumise tõttu avanes boksi uks nii palju, et hobuse jalg jäi boksi ukse vahele kinni. Vigastuse

tekitas terav talliboksi ukse äär, mis lõikas hobuse tagajala painutaja kõõlusesse. Hobust ei saanud

kõõlusevigastuse tõttu enam võistlushobusena kasutada. Kostjad vastutavad hagejale tekkinud kahju

eest solidaarselt. Kostjate kohustus oli kontrollida talliboksis hobuse hoiustamise turvalisust ning

asendada puuduolev uksestopper. Enne vigastust oli hobune väärt 180 000 eurot. Hagiavalduses

väitis hageja, et hobuse väärtus oli pärast vigastust lemmikloomana ligikaudu 5000 eurot. Hiljem

asus hageja seisukohale, et hobuse väärtus vähenes õnnetuse järel nullini, sest võistlushobusena oli

ta väärtusetu. Ühtlasi tekkis hagejale 4956 eurot kahju hobuse ravikulude ja 1575 eurot kahju

kohtueelsete õigusabikulude näol.

2. Kostjad palusid hagi jätta rahuldamata.

Hageja sõlmis hobuse ülalpidamise lepingu kostjaga II. Hageja pidi aru saama, et kostja II juhatuse

liikmeks olev kostja I ei tegele enda nimel tallibokside üürimisega ning Lagedi mõisa talli majandab

kostja II. Hobuse ülalpidamise leping ei olnud hoiuleping, vaid talliboksi üürileping, mis sisaldas

lisateenuseid. Hageja oli teadlik, et hobune oli varem uksestopperi ära lõhkunud, kuid ei teinud

lepingu teisele poolele ettepanekut uue uksestopperi paigaldamiseks. Hobuse ülalpidamise leping ei

sisaldanud uksestopperi paigaldamise kohustust. Kuna hobune oli juba korra uksestopperi ära

lõhkunud, võinuks ta selle igal ajal uuesti lõhkuda ja seega ei oleks saanud õnnetust ära hoida.

Hobuse vigastuse põhjustas hoopis talliboksi uksele hageja paigaldatud kett. See hoidis talliboksi ust

kinni, mistõttu ei saanud hobune jalga ukse vahelt kätte. Hobuse ülalpidamise lepingust ei tulenenud

kohustust takistada hobusele vigastuste tekkimist. Diagnoositud haiguse tõttu oli hobusel probleeme

nii transpordi, väljaõppe kui ka koplis viibimisega ning ta oli pidevalt psühhotroopsete ravimite

mõju all. Hageja esitatud asjatundja arvamus ei tõenda hobuse väärtust enne õnnetust, sest

asjatundja on lähtunud valest eeldusest, et hobune oli enne õnnetust terve. Kostjad ei teadnud ega

pidanudki teadma, et hobuse väidetav väärtus oli 180 000 eurot. Hobuse turuväärtus pärast õnnetust

ei saanud olla null eurot. Igal juhul ei olnud kahju hobuse ülalpidamise lepingu teise poole jaoks

ettenähtav. Hobuse ülalpidamise lepingu teisele poolele ei ole omistatav hobuse olemusest tuleneva

riski realiseerumine, nimelt see, et hobune kui suur ja tugev loom teeb endale viga. Hageja jättis

hobuse kindlustamata. Hobuse ülalpidamise lepingu teiselt poolelt kahju väljamõistmine on hea usu

põhimõtte vastane.

3. Harju Maakohus rahuldas 19. mai 2023. a otsusega hagi kostja I vastu ning jättis hagi kostja II

vastu rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja I kanda.

Maakohus leidis, et lepingu hobuse hoidmiseks Lagedi mõisa tallis sõlmisid hageja ja kostja I.

Hageja pöördus teenuse saamiseks kostja I kui eraisiku poole. Kostja I ei ole esile toonud, kuidas

hageja pidi aru saama, et ta sõlmib lepingu kostjaga II. Kostjad ei ole tõendanud, et talli majandaks

kostja II, kelle olemasolust hageja teadis. Hageja maksis kostjale I teenuse eest valdavalt sularahas

ka igakuist tasu. Pooled leppisid kokku täisteenuses, mis hõlmas lisaks boksi üürimisele ka

2(10)

2-20-10127

lisateenuseid. Vaidluse lahendamisele kohalduvad VÕS-i käsunduslepingu sätted. Kostja I

käsundisaajana pidi hageja hobust hooldama, toitma, hoidma korras boksi, kuhu hobune oli

paigutatud, ning viima hobust koplisse ja tooma tagasi boksi. Talliboksi kasutada võimaldamine ei

olnud kogu võlasuhte mahtu arvestades iseseisva tähendusega, vaid oli olemuslikult hõlmatud

lepingulise kohustusega hooldada hageja hobust. Seetõttu oli kostjal I VÕS §-st 619 tulenevalt

kohustus tagada hobuse ohutus ja võtta tarvitusele abinõud, et hobune ei saaks vigastada. Sellest

tulenevalt oli kostja I kohustatud paigaldama talliboksile uue uksestopperi. Kuna kostja I seda ei

teinud, rikkus ta hobuse ohutuse tagamise kohustust.

Hageja on asjatundja arvamusega tõendanud, et hobuse väärtus enne vigastust oli 180 000 eurot.

Kostjatel oli võimalus tõendada, et hobuse turuväärtus oli teistsugune, kuid ekspertiisitasu

maksmata jätmise tõttu jättis maakohus kostjate ekspertiisitaotluse rahuldamata. Hageja esitatud

asjatundja arvamus on usaldusväärne tõend. Kuigi kostjate tunnistaja ütluste kohaselt olid hobusel

käitumisraskused, ei ole kostjad tõendanud, et need eripärad tähendasid seda, et hobune ei olnud

terve või et need mõjutasid kuidagi hobuse turuväärtust. Samuti on hageja tõendanud, et hobune on

muutunud väärtusetuks, sest kõõlusevigastuse tõttu ei saa hobust võistlushobusena kasutada.

Hobuse vigastuse põhjustas uksestopperi puudumine. Kostja I rikkumine on põhjuslikus seoses

hagejale tekkinud kahjuga. Kostja I pidi hobuse ülalpidamise lepingu sõlmimisel ette nägema, et

hobune võib saada viga, mistõttu võib tema turuväärtus väheneda. Kostja I rikkumine ei ole

vabandatav, tema vastutust ei mõjuta asjaolu, et hobune on suur ja tugev loom, kes suudab ka

ideaaltingimustes endale viga teha. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei ole alust.

4. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi kostja I vastu rahuldati ning menetluskulud jäeti kostja I kanda. Kostjad palusid teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt saata asi

tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus tuvastas valesti, et leping oli sõlmitud hageja ja kostja I vahel. Hageja on menetluses

läbivalt väitnud, et temaga sõlmisid lepingu kostjad I ja II ühiselt. Maakohtu otsus on üllatuslik,

kuna asjaolu, et kostja II talli majandab, ei olnud vaidluse all. Hagejal või temaga sarnasel

mõistlikul isikul ei saanud tekkida kahtlust, et leping sõlmiti kostjaga II, kelle juhatuse liige on

kostja I. On tõendatud, et hageja teadis kostja II olemasolust. Kohe pärast hobusega õnnetuse

juhtumist asus hageja nõudma kahju hüvitamist nii kostjalt I kui ka kostjalt II.

Kohus tuvastas lepingu liigi ja lepingust tulenevad kohustused valesti. Tegemist ei ole

käsunduslepinguga, vaid boksi üürilepinguga, mis hõlmas lisateenustena tegevusi hobusega.

Lepingu kvalifitseerimine täisteenuslepinguks ei ole vastavuses lepingu alusel makstud kuutasu

suurusega, milleks oli 450 eurot. Ei ole eluliselt usutav eeldada, et keegi võtaks 450 euro eest kuus

sisuliselt garandilaadse vastutuse kõige eest, mis hobusega võib tallis juhtuda. Leping ei hõlmanud

kohustust hoida ära hobuse vigastamise oht.

Leping ei sisaldanud boksi uksele stopperi paigaldamise kohustust. Kohus leidis ekslikult, et hobuse

vigastuse põhjustas boksi uksel stopperi puudumine. Stopperi puudumine ei muuda boksi hobusele

ohtlikuks. Talliboksis saadud vigastus ei olnud nii tõsine, et oleks päädinud hagiavalduses

kirjeldatud kõõlusevigastusega. Tõendamata on hageja väide, et hobust ei saanud õnnetuse järel

võistlushobusena kasutada ja seetõttu muutus hobune väärtusetuks. Kohus on jätnud tähelepanuta

kostjate väite, et hageja paigutatud boksi ust kinni hoidev kett takistas hobuse jala vabastamist.

Hinnatud ei ole ka hageja osa juhtunud õnnetuses.

Isegi kui kostja I rikkus oma kohustusi, siis on see VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav. Hobune võib

ka ideaaltingimustes ennast vigastada. Tallipidajal ei ole võimalik mõjutada hobuse iga liigutust

3(10)

2-20-10127

tallis ega sellest tulenevalt hobusele tekkida võivaid vigastusi. Tallides ei võta tallipidaja vastutust

hobuse käitumisest tulenevate riskide eest.

Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid valesti, jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate

täiendava ekspertiisitaotluse ja tuvastas valesti hobuse väärtuse. Petra Beckeri arvamus ei ole

asjakohane ega usaldusväärne tõend. Arvamuses ei ole hinnatud hobuse tegelikku väärtust enne

õnnetust, vaid hobuse hüpoteetilist väärtust, kui hobune oleks olnud enne õnnetust täiesti terve.

Kohus ei arvestanud, et hobune ei olnud enne vigastust terve, ja jaotas valesti selle väitega seotud

tõendamiskoormuse. Laura Niemelä arvamus ei tõenda hobuse väärtust ega väärtuse vähenemist

nulli euroni.

Kohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuste vältimine oli lepingu eesmärgiks ning et kahju võimalik

tekkimine oli kostja I jaoks ettenähtav. Hindamata on jäetud pooltevaheline riskijaotus VÕS § 127

lg 2 järgi. Kahju hüvitamise nõude aluseks ega mõistlikuks riskijaotuseks poolte vahel ei ole see, et

tallipidaja peab tagama hobuse täieliku ohutuse ning maksma kogu hobuse väärtuse hobuse

omanikule, kui hobune end vigastab. Kostjad ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja hobuse

väidetav väärtus on ca 200 000 eurot. Arvestatud ei ole hageja osa kahju tekkimisel VÕS § 139 lg 1

järgi ega kahjunõude vähendamise aluseks olevate asjaoludega (VÕS § 140 lg 1). Kahjuhüvitis on

kostja I suhtes äärmiselt ebaõiglane. Tall ei kuulu kostjale I. Hageja jättis hobuse kindlustamata.

Kostjalt I ca 200 000 euro suuruse hüvitise nõudmine on vastuolus heade kommetega. Kohus ei

täitnud selgitamiskohustust.

Menetluskulud on valesti jaotatud. Kuna hagi kostja II vastu jäi rahuldamata, pidanuks kostja II

menetluskulud jääma hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus rahuldas 12. aprilli 2024. a otsusega kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostja II menetluskulud kostja I kanda.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, milles jättis kostja II menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, et hobuse ülalpidamise lepingu sõlmisid hageja

ja kostja I (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Maakohus leidis hobuse

ülalpidamise lepingut tõlgendades õigesti, et kostjal I oli kohustus tagada talliboksis hobuse ohutus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostjad suutnud usutavalt selgitada, kuidas talliboksi ukseriivil

asunud keti puudumine oleks saanud mõjutada hobuse jala vabastamist või muul moel vähendada

kahju tekkimist. Ringkonnakohus pidas ebaoluliseks ka seda, kas hageja teadis uksestopperi

puudumisest või mitte. Isegi kui hageja teadis uksestopperi puudumisest, ei pidanud ta kostjale I

meelde tuletama, et viimane peab tagama hobuse ohutuse talliboksis. Kostjate etteheited hageja

esitatud asjatundja arvamuse asjakohatuse ja ebausaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. Kostjad

ei ole tõendanud seda, et hobune ei olnud enne õnnetust terve, mistõttu lähtus asjatundja õigesti

eeldusest, et hobune oli terve. Maakohus jättis põhjendatult kostjate ekspertiisitaotluse rahuldamata.

Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et kuna hobust ei saanud õnnetuse järel võistlushobusena

kasutada, vähenes hobuse väärtus nulli euroni. Tekkinud kahju pidi olema kostjale I ettenähtav.

Kostja I oli kutseline tallipidaja ja pidi seetõttu sarnaste hobuste väärtuse suurusjärku teadma.

Lisaks leidis maakohus õigesti, et VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 kirjeldatud kahjuhüvitise vähendamise

alused puuduvad. Kostja I väitis alles apellatsioonkaebuses, et tallipidamine ei ole tulus ning tal pole

4(10)

2-20-10127

märkimisväärset vara. Seetõttu ei saa ringkonnakohus neid asjaolusid arvesse võtta. Kuigi kostjad

on heitnud maakohtule ette selgitamiskohustuse täitmata jätmist, ei ole nad välja toonud, millised

asjaolud või tõendid jäid neil seetõttu esitamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada

osas, millega rahuldati tema vastu esitatud hagi ja jäeti menetluskulud tema kanda. Tühistatud osas

palub kostja I teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kostja I menetluskulud hageja

kanda. Alternatiivselt palub kostja I saata asi tühistatud osas maa- või ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et hobuse ülalpidamise lepingu sõlmisid

hageja ja kostja I. Viimane sõlmis juhatuse liikmena lepingu kostja II nimel. Ringkonnakohus rikkus

kvalifitseerimiskohustust. Hobuse ülalpidamise leping oli eelkõige üürileping, milles ei lepitud

kokku hobuse ohutuse tagamise kohustuses. Kostja I ei ole oma kohustusi rikkunud. Hageja ei ole

uksestopperi puudumist varem ohtlikuks pidanud ning stopperite olemasolu ei ole tallides nõutav.

Ringkonnakohus tuvastas hobuse õnnetuse-eelse turuväärtuse hageja esitatud asjatundja arvamuse

alusel, mis ei olnud usaldusväärne. Asjatundja lähtus arvamuse andmisel valest eeldusest, et hobune

oli terve. Hobuse terviseseisundit enne õnnetust oleks pidanud tõendama hageja, sest kostjad

põhistasid, et hobuse tervis enne seda oli halb. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui

jättis kohtuistungil vastu võtmata kostjate esitatud tõendid. Hobuse turuväärtus pärast õnnetust ei

saa olla null eurot.

Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust. Kostja I väidetav rikkumine ei olnud põhjuslikus

seoses kahju tekkimisega. Uksestopper ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud. Hobune sai vigastada

talliboksi ukseriivil olnud keti tõttu, mille oli paigaldanud hageja. Kahju tekkimine ei olnud kostja I

jaoks ettenähtav. Kohtud jätsid selgitamiskohustuse kahju ettenähtavuse osas täitmata. Arvesse ei

ole võetud pooltevahelist riskijaotust ja hobuse olemusest tulenevat riski. Kahjuhüvitist oleks tulnud

vähendada. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis maakohtu otsuse tühistamata

ekspertiisi määramata jätmisel tehtud menetluslike vigade tõttu.

Kostja I esitas kassatsioonimenetluses uusi tõendeid ja taotles täiendavate tõendite kogumist.

8. Hageja vaidleb kostja I kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tühistada osas, milles rahuldati hagi kostja I vastu ja jäeti hageja menetluskulud kostja I kanda. Asi

tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Kassatsioonkaebuse on esitanud kostja I, kes vaidlustas tema vastu esitatud hagi rahuldamist.

Kuna maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata ning maakohtu otsust selles osas ei

vaidlustatud, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1 kohaselt selles osas jõustunud. Seega kontrollib

kolleegium ringkonnakohtu otsust TsMS § 688 lg 1 kohaselt üksnes kostjat I puudutavas osas.

Kassatsioonimenetluses vaieldakse peamiselt selle üle, kas hageja ja kostja I vahel oli hobuse

ülalpidamise leping, millised olid sellest lepingust tulenevad hobuse hoidja kohustused, kas kostja I

5(10)

2-20-10127

rikkus neid kohustusi olukorras, kus hobune sai talliboksis olles vigastada, ja kui suur oli hobuse

turuväärtus pärast talliboksis saadud vigastust.

11. Esmalt käsitleb kolleegium lepingust tuleneva kohustuse rikkumist ja vastutust rikkumise eest

(I), seejärel kahju tekkimist ja selle hüvitamist (II) ning vaidlusaluse lepingu sõlmimist (III). Lõpuks

lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV).

I

12. Maakohus leidis, et kuigi talliboksi kasutamisele vaidlusaluse lepingu alusel kohaldusid

üürilepingu sätted, ei olnud talliboksi kasutada võimaldamine kogu võlasuhte mahtu arvestades

iseseisva tähendusega, vaid oli olemuslikult hõlmatud lepingulise kohustusega hooldada hageja

hobust ning tagada VÕS §-st 619 tulenevalt hobuse ohutus talliboksis. Maakohtu käsitlusega

nõustus ka ringkonnakohus. Kostjad on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et vaidlusalune leping

oli talliboksi üürileping, millele lisandusid kokkulepitud teenused.

13. Sõltumata sellest, kellega hageja lepingu sõlmis, on kohtud kolleegiumi arvates rikkunud

kvalifitseerimiskohustust, kui kvalifitseerisid talliboksis hobuse ohutuse tagamise kohustuse

käsunduslepingust (VÕS § 619) tulenevaks kohustuseks.

13.1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis vaidlusaluse lepingu alusel lepingu teisele poolele

ajutiselt üle hobuse, lepingu teine pool kohustus hoidma hobust talliboksis, viima hobust koplisse ja

sealt talliboksi tagasi tooma. Seega oli poolte vahel õigussuhe, mille sisuks oli hobuse talliboksis

hoidmine.

13.2. VÕS § 24 lg 1 kohaselt võib lepingupool olla lepinguga kohustatud saavutama teatud tulemuse

või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Konkreetse tulemuse saavutamine

on iseloomulik töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise lepingule ja tulemuse saavutamiseks kõige

mõistlikult võimaliku tegemine on iseloomulik käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise lepingule

(vt nt RKTKo 22.06.2011, 3-2-1-56-11, p 14).

13.3. Hoiuleping VÕS § 883 mõttes on suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Lepingut saab

käsitada hoiulepinguna siis, kui hoiuleandja annab hoidjale üle vallasasja otsese valduse ja hoidmise

lõppemisel kohustub hoidja selle hoiuleandjale tagastama. Seega peab hoidjal olema võimalik asja

üle faktilist võimu teostada (vt RKTKo 08.06.2016, 3-2-1-43-16, p 15). Hoiulepingu regulatsiooni

saab kohaldada ka loomade suhtes, millele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3). Hoiulepinguga ei ole siiski tegemist juhtudel,

kus asja hoidmine on lepingu kõrvalkohustus (RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 35). Looma

hoiuleping hõlmab ka looma hooldamise kohustust.

13.4. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt teostas hagejaga vaidlusaluse lepingu sõlminud isik lepingu

alusel ajutiselt tegelikku võimu hobuse üle (asjaõigusseaduse § 33 lg 1). Seejuures oli kohtute

hinnangul lepingu laiem eesmärk hobuse hooldamine. Seega vastas leping VÕS § 883 mõttes

hoiulepingu tunnustele.

13.5. VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest tulenevalt on asja hoidjal kohustus tagastada asi seisundis,

milles see hoiule võeti. Hoidmiskohustuse sisu sõltub asja omadustest ning hoidmise asjaoludest.

Hoidja peab tagama, et hoiule antud asi ei kahjustuks, häviks ega läheks kaotsi. Olukorras, kus

hoiule antud asi on saanud hoiul olles kahjustada, kahjustus ei ole tingitud asja tavapärasest

kulumisest ning asja seisundit ei ole võimalik taastada, võib VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest

tuleneva kohustuse rikkumine tulla kõne alla juba enne asja tagastamist.

6(10)

2-20-10127

14. Kvalifitseerimiskohustuse rikkumisele vaatamata leidsid kohtud kokkuvõttes õigesti, et

lepingulist kohustust on rikutud. Kuna hageja hobune sai kahjustada ajal, mil lepingu teine pool oli

kohustatud hobust hoidma, rikkus hoidja VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest tulenevat hoiule antud

asja seisundi säilitamise kohustust.

15. Kuna hoiuleping on töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise leping, kohaldatakse asja seisundi

tagamise kohustuse rikkumisele VÕS § 103 lg 1 järgset vastutuse standardit. VÕS § 103 lg 1

esimese lause kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on

vabandatav. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.

Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et hoidja vastutus ei olnud praegusel juhul vääramatu jõu

tõttu välistatud (VÕS § 103 lg 2). Madalama astme kohtute tuvastatu kohaselt põhjustas hobuse

vigastuse talliboksi uks, mis uksestopperi puudumise tõttu avanes nii palju, et hobuse jalg jäi boksi

ukse vahele kinni. Kohtud tuvastasid ka lepingulised kohustused, mille rikkumise tõttu sai hobune

vigastada. Seega ei tekkinud vastupidi kostja I väidetele kahju hobuse olemusest tuleneva riski

realiseerumise tõttu.

II

16. Hagiavalduses väitis hageja, et õnnetuse järel ei saanud hobust võistlushobusena kasutada,

mistõttu vähenes tema turuväärtus lemmikloomana 5000 euroni. Hiljem asus hageja väitma, et

hobuse turuväärtus vähenes nullini, sest tema väärtus võistlushobusena oli õnnetuse järel null eurot.

Kostja I arvates ei saanud hobuse turuväärtus pärast õnnetust olla null eurot. Maakohus nõustus 18.

mai 2021. a määrusega hageja nõude suurendamisega ja leidis otsuses, et hobuse turuväärtus

õnnetuse järel oli null eurot.

TsMS § 442 lg 8 teise lause järgi peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või

kostja faktiliste väidetega. Kuigi hageja tugines hagiavalduses sellele, et hobuse turuväärtus

lemmikloomana vähenes 5000 euroni, jättis maakohus hageja väite tähelepanuta. Seejuures ei ole

kolleegiumi arvates hageja väited hobuse turuväärtuse kohta üksteist välistavad, st hobuse

turuväärtus võistlushobusena võib olla null eurot, samal ajal kui hobuse turuväärtus lemmikloomana

võib olla 5000 eurot. Seetõttu rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Seda

kohustust rikkus ka ringkonnakohus, kes maakohtu rikkumist ei kõrvaldanud. Kolleegium tühistab

TsMS § 692 lg-st 5 tulenevalt kohtute otsused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

17. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid põhjendamatult kontrollimata, kas asjas kohaldub VÕS § 127

lg 2, rikkudes sellega otsuse põhjendamise kohustust. Eelviidatud sätte järgi ei hüvitata kahju

ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise

tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegium on selgitanud, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt

peab võlgnik kahju hüvitama, kui kahju tekkis sellise riski realiseerumise tulemusena, mille

vältimiseks oli vastav lepinguline kohustus võetud. Muuhulgas tuleb VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel

arvesse võtta pooltevahelist riskide jaotust. Teguriteks, mille alusel määrata, kes lepingupooltest

mingit konkreetset riski kandma peaks, on eelkõige lepingujärgne tasu (st kas mingi riski ülevõtmist

saab eeldada sellise tasu eest või kas tasu suuruse kujundamisel on sellist kahjuriski arvesse võetud),

riski kindlustatavus (ehk kummalt lepingupoolelt saab eeldada sellise riski vastu kindlustamist) ning

küsimus sellest, kumma poole jaoks oleks vastava kahju vältimine odavam ja mõistlikum (RKTKo

17.01.2024, 2-20-9824/111, p-d 25.3 ja 25.4).

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja maksis vaidlusaluse lepingu järgi lepingu teisele poolele 450

eurot kuus. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et hagejale tekkis õnnetuse tulemusel hobuse

turuväärtuse vähenemise tõttu kahju 180 000 eurot, oleks maakohus pidanud hindama, kas lepingu

7(10)

2-20-10127

alusel makstava tasu suurust arvestades saab kogu hageja nõutav kahjuhüvitis olla hõlmatud

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) Kuna kohtu õiguslik hinnang ei või tulla

pooltele üllatuslikult (vt RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181/75, p 14), oleks maakohus pidanud andma

pooltele võimaluse oma seisukohtade esitamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus maakohtu rikkumist ei

kõrvaldanud, rikkus ka ringkonnakohus selles osas põhjendamis- ja selgitamiskohustust. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul eelmärgitud rikkumine kõrvaldada.

18. Hageja esitas asjatundja arvamuse, mille kohaselt oli hobuse õnnetuse-eelne turuväärtus 180 000

eurot. Kostja I arvates tuvastasid kohtud sellele tuginedes ebaõigesti hobuse õnnetuse-eelse

turuväärtuse, kuna arvamuses lähtuti eeldusest, et hobune oli terve, mis aga ei vastanud tõele.

18.1. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul kostja I tõendeid hobuse

õnnetuse-eelse turuväärtuse kohta ei esitanud.

18.2. Kolleegium leiab, et hageja esitatud asjatundja arvamus ei olnud lubamatu või asjakohatu

tõend, mida ei oleks tohtinud TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtta. Kohtute hinnangul ei tõendanud

kostjad, et hobune ei olnud enne õnnetust terve või et hobuse käitumisraskused mõjutasid tema

turuväärtust. Kolleegiumi arvates leidsid kohtud õigesti, et eelviidatu osas lasus tõendamiskoormis

kostjatel. TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool oma väiteid tõendama, kui seadusest ei tulene teisiti.

TsMS § 230 lg-st 1 tulenev tõendamiskoormis võib hea usu põhimõttest tulenevalt ümber pöörduda,

eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on teise poole kontrolli all, poolel ei ole

objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja teine pool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast

(RKTKm 08.05.2024, 2-19-1488/79, p 18). Kolleegiumi arvates ei olnud hobuse käitumisraskuste

mõju hobuse turuväärtusele asjaolu, mille kohta kostjal I ei olnud võimalik tõendeid esitada.

19. Kassatsioonkaebuses leiab kostja I, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna ei arutanud

pooltega kahju ettenähtavust. Samas nähtub asja materjalidest, et maakohus andis 6. aprilli 2021. a

istungil pooltele memo, milles oli märgitud, et kahju hüvitamise nõude eelduseks on kahju

ettenähtavus VÕS § 127 lg 3 mõttes (dtl-d 367 ja 371). Lisaks on kostjad maakohtu menetluses (17.

mai 2021. a menetlusdokumendis) viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on kahju

hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks kahju ettenähtavus VÕS § 127 lg 3 mõttes, ja ka

põhjendanud, miks ei olnud hagejale kahju tekkimine etteheidetava rikkumise võimaliku tagajärjena

nende jaoks ettenähtav. Seega pidi kostja I olema teadlik, et hageja nõude puhul hinnatakse ka kahju

ettenähtavust VÕS § 127 lg 3 järgi, ja maakohus ei rikkunud selles osas selgitamiskohustust.

20. Kostja I leiab veel, et maakohus rikkus eksperdi valimisel menetlusõiguse norme ja oleks

seetõttu pidanud määrama uue eksperdi, kes oleks tuvastanud hobuse turuväärtuse enne ja pärast

õnnetust. TsMS § 294 lg 1 järgi on kohtul õigus valida ekspert. Kostja I ei ole tuginenud ühelegi

asjaolule, mille kohaselt oli maakohtu eelviidatud õigus piiratud. Kuivõrd kostjad jätsid maakohtu

määratud ekspertiisitasu ettemaksu tasumata, jättis maakohus TsMS § 148 lg-te 1 ja 4 ning § 238 lg

3 p 5 alusel põhjendatult ekspertiisi korraldamata.

III

21. Kostja I heidab kassatsioonimenetluses alama astme kohtutele ette, et nad leidsid valesti, et

vaidlusaluse lepingu pooled olid kostja I ja hageja. Kostja I väidab, et ta sõlmis hagejaga lepingu

kostja II nimel. Maakohtu arvates ei olnud kostja I väide tõendatud. Maakohtu põhjenduste kohaselt

pöördus hageja teenuse saamiseks kostja I kui eraisiku poole ja maksis kostjale I teenuse eest

valdavalt sularahas. Seejuures märkis maakohus, et kostja I ei ole tõendanud, et hageja pidi aru

8(10)

2-20-10127

saama, et leping sõlmiti kostjaga II. Maakohus ei viidanud, milliseid materiaalõiguse norme

kohaldades ta sellele järeldusele jõudis. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega.

Apellatsioonkaebuses esitasid kostjad mitmeid väiteid selle kohta, et maakohus tuvastas valesti, et

lepingu sõlmisid hageja ja kostja I. Muu hulgas väitsid kostjad, et maakohus on jätnud tähelepanuta,

et hageja on menetluses ise sedastanud, et temaga sõlmisid lepingu kostja I ja kostja II ühiselt.

Lisaks ei olnud kostjate arvates vaidluse all asjaolu, et talli majandab kostja II, kelle olemasolust

hageja oli teadlik. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust,

kui jättis apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Kuigi TsMS § 654 lg 6 annab ringkonnakohtule

võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus

ka sellisel juhul hindama apellatsioonkaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse

tõlgendamise kohta ning väiteid, mida esimese astme kohus ei ole hinnanud (vt nt RKTKo

15.06.2011, 3-2-1-41-11, p 13 ja RKTKo 19.10.2011, 3-2-1-76-11, p 10). Samuti hõlmab

kohtuotsuse põhjendamise kohustus TsMS § 442 lg 8 esimese lause järgi kohtu kohustust märkida,

millisel õigusnormil tema seisukoht põhineb (vt nt RKTKo 05.05.2021, 2-17-19459/92, p 20). Seda

kohustust ei ole kohtud järginud.

22. TsÜS § 115 lg 1 esimese lause järgi võib tehingu teha ka esindaja kaudu ja teise lause järgi

kehtib esindaja kaudu tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja

esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Kui vaieldakse selle üle, kas tahteavalduse tegija tegi

tehingu tegemisele suunatud tahteavalduse enda või kellegi teise (esindatava) nimel, siis tuleb

kohtul see kindlaks teha, arvestades TsÜS §-s 116 sätestatut. Esiteks võib TsÜS § 116 lg 1 esimese

alternatiivi kohaselt esindaja teha tehingu eelkõige otseselt esindatava nimel. Teiseks võib sama

lõike teise alternatiivi järgi tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda ka tehingu tegemisega

seotud asjaoludest. TsÜS § 116 lg 2 täpsustab lg 1 teist alternatiivi majandus- või kutsetegevuses

tegutseva isiku töötaja või muu isiku, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab,

tehtud tehingute puhul, kui tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, sätestades

eelduse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel.

Arvestada tuleb sellega, et tehingu tegemine mitte enda, vaid kellegi teise nimel peab olema

väljapoole äratuntav, st isikul, kellele tehinguga seotud tahteavaldus on suunatud, peab olema

võimalik aru saada, kas see on tahteavalduse tegija enda või mõne teise isiku (esindatava)

tahteavaldus. Tegu on silmnähtavuse printsiibiga, mis kaitseb lepingu sõlmimisel lepingu teist poolt,

kuna ta peab teadma, kes on tema sõlmitava lepingu teine pool.

IV

23. Kuigi kostja I esitas ringkonnakohtus uusi tõendeid, jättis ringkonnakohus need põhjendatult

vastu võtmata. Üldjuhul lahendab ringkonnakohus asja maakohtus kogutud tõendite alusel. TsMS §

652 lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on

ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (RKTKo

17.05.2017, 3-2-1-33-17, p 35). TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme

kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui

asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või

muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks

või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kostja I ei toonud välja mõjuvat

põhjust tõendite esitamiseks ringkonnakohtus. Samuti ei andnud hageja nõusolekut nende tõendite

vastuvõtmiseks (dtl-d 547 ja 717). Seetõttu jättis ringkonnakohus TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt

põhjendatult vastu võtmata talle esitatud tõendid.

9(10)

2-20-10127

24. Kolleegium jätab asja juurde võtmata kassatsiooniastmes kostja I esitatud tõendid. Nende

vastuvõtmisest tuleb TsMS § 688 lg 5 järgi keelduda. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt,

siis ei ole vaja neid tagastada.

25. TsMS § 688 lg 5 alusel jätab kolleegium rahuldamata kostja I taotluse täiendavate tõendite

kogumiseks.

26. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude

suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)