2-21-141014/56 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-21-141014

Määruse kuupäev

Tartu, 27. november 2024. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kalev Saare ja Margit Vutt

Kohtuasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi Viktor Ivanovi

vastu leppetrahvi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viktor Ivanovi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA

Kostja Viktor Ivanov, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Aleksei Ratnikov

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2024. a määrus tsiviilasjas nr

2-21-141014 osas, milles ringkonnakohus jättis menetlusse võtmata Viktor Ivanovi

apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 12. jaanuari 2024. a otsuse peale, ning saata asi

selles osas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Rahuldada määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 9. detsembril 2022 Viktor Ivanovi (kostja)

vastu Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 70 eurot.

Hagiavalduse kohaselt parkis kostja 10. detsembril 2018, 12. detsembril 2019 ja 3. septembril 2021

tema kasutuses olnud sõidukid hageja parkimisaladele ilma parkimistasu maksmata. Seetõttu

väljastas hageja 10. detsembril 2018 ja 12. detsembril 2019 leppetrahvinõuded 30 eurot ning 3.

septembril 2021 leppetrahvinõude 10 eurot. Sõidukite omanik oli leppetrahvinõuete esitamise ajal Ž.

Ivanova (sõidukite omanik), kuid sõidukeid kasutas kostja. Leppetrahvid on tasumata.

2-21-141014

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole rikkumisi tõendanud

ning nõue on aegunud.

3. Harju Maakohus rahuldas 12. jaanuari 2024. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 70 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja 494 eurot 15

senti ja viivis.

Maakohtu otsuse kohaselt on hageja tõendanud, et kostja rikkus parkimistingimusi. Kostja ei ole

tõendanud, et tema kasutuses olnud sõidukeid kasutasid leppetrahvide tegemise ajal kolmandad

isikud. Kostja esitatud volikirjadest nähtub, et kolmandatel isikutel oli õigus kasutada neid

sõidukeid, kuid need ei tõenda, et kolmandad isikud kasutasid sõidukeid 10. detsembril 2018, 12.

detsembril 2019 ja 3. septembril 2021. Kostja on ka ise kohtule kinnitanud, et ta kasutas neid

sõidukeid vaidlusalustel kuupäevadel. Hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse

edastamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes mõistliku viisi ning tegi seda

võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. Kostja ei ole tõendanud oma õigust

tasuta parkida ega seda, et leppetrahvid on tasutud.

Hageja nõuded kostja vastu ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel õigustatud isiku poolt hagi või

maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisega. Hageja esitas leppetrahvinõuded 10. detsembril

2018, 12. detsembril 2019 ja 3. septembril 2021 ning nende maksetähtpäevad olid vastavalt 24.

detsember 2018, 26. detsember 2019 ja 17. september 2021. Seega muutus 10. detsembri 2018

leppetrahvinõue sissenõutavaks 25. detsembril 2018 ja oleks aegunud 26. detsembril 2021, 12.

detsembri 2019 leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 27. detsembril 2019 ja oleks aegunud 28.

detsembril 2022. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse leppetrahvinõuete tasumata

jätmisest tuleneva võla väljamõistmiseks 8. detsembril 2021. Seega esitas hageja maksekäsu

kiirmenetluse avalduse kohtule enne nõuete aegumist ning aegumine peatus maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisega. Asjaolu, et esialgne avaldus, mille menetlus läks üle

hagimenetluseks, oli esitatud sõidukite omaniku vastu, kelle kohus asendas 30. jaanuaril 2023

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 208 lg 1 alusel kostjaga, ei ole oluline. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-105-10 tehtud otsuses selgitanud, et ka juhul, kui menetlusosaline kaasatakse

menetlusse hiljem ja asja läbivaatamist tuleb alustada algusest peale, loetakse TsMS § 362 lg 1 järgi

hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse nii hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse kui ka

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise peale.

Maakohus tuvastas valesti, et kostja kasutas sõidukeid vaidlusalustel kuupäevadel. Kostjal tekkis

hea usu põhimõttest lähtudes õigustatud ootus, et hageja ei nõua leppetrahvi, ja hageja on kaotanud

nõudeõiguse VÕS § 159 lg 2 alusel. Hageja ei esitanud kostjale leppetrahvinõudeid mõistliku aja

jooksul. Hagi esitamise ajaks praeguse kostja vastu olid hageja nõuded aegunud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2024. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse hagi

rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1

menetlusse võtmata. Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse menetlusse menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

2(6)

2-21-141014

Maakohus tuvastas õigesti, et sõidukid olid vaidlusalustel kuupäevadel kostja valduses. Maakohus

selgitas, miks ei tõenda volikirjad, et kostja nimetatud isikud kasutasid sõidukeid leppetrahvide

väljastamise ajal. Maakohus lähtus õigesti kostja kinnitusest, mille kohaselt olid sõidukid

vaidlusalustel kuupäevadel kostja valduses. Seda arvestades leidis maakohus õigesti, et

parkimislepingute täitmise eest vastutab kostja ning nõutud leppetrahv tuleb temalt välja mõista.

Kostja ei esitanud muid tõendeid selle kohta, et sõidukeid kasutas vaidlusalustel kuupäevadel keegi

teine. Seda arvestades leidis maakohus õigesti, et parkimislepingute täitmise eest vastutab kostja

ning leppetrahv tuleb temalt välja mõista. Samuti leidis maakohus õigesti, et VÕS § 159 lg 2

kohaldamise eeldused ei ole täidetud, kuna hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse

edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning tegi seda mõistliku aja jooksul.

Maakohus hindas õigesti ka hageja nõuete aegumist ning jõudis TsÜS §-le 146, TsMS § 362 lg-le 1

ja kohtupraktikale tuginedes õigele seisukohale, et hageja nõuded ei ole aegunud vaatamata sellele,

et kostja asendati TsMS § 208 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumise osas ning saata asi ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Kuna apellatsioonkaebus ei olnud tervikuna põhjendamatu, ei saanud ringkonnakohus jätta kaebust

osaliselt menetlusse võtmata. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid, mis näitavad selgelt, et

sõidukid ei olnud vaidlusalusel ajal kostja otseses valduses, vaid volikirja alusel teiste isikute

valduses. Pooled ei vaielnud selle üle, et sõidukite kasutamiseks anti registreerimistunnistused üle

kolmandatele isikutele. Registreerimistunnistuste üleandmisega on kostja tõendanud, et sõidukid

olid teiste isikute valduses. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõidukid olid kostja

kasutuses ning et just tema rikkus liiklusseadust. Seega eksis ringkonnakohus ka

tõendamiskoormuse jaotamisel. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidis valesti, et hageja nõue ei ole

aegunud, ega arvestanud, et nõue on esitatud pärast mõistliku aja möödumist (VÕS § 159 lg 2).

7. Hageja ei esitanud nõuetekohast vastust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel rahuldada ja

ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles ringkonnakohus keeldus kostja apellatsioonkaebust

menetlemast, s.o hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotamise osas, ning asi saata selles osas

samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus

rahuldatakse.

9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on TsMS § 405 lg 1 mõttes lihtmenetluse

asjaga, milles esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest võib ringkonnakohus keelduda

TsMS § 637 lg-s 21 toodud tingimustel.

Samuti on ringkonnakohus iseenesest õigesti leidnud, et TsMS § 637 lg 21 võimaldab keelduda

apellatsioonkaebust menetlemast osaliselt. Olukorras, kus lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust

vaidlustatakse nii haginõude lahendamise ja menetluskulude jaotuse kui ka menetluskulude rahalise

suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus keelduda apellatsioonkaebust TsMS § 637

lg-s 21 sätestatud aluste olemasolu korral menetlemast haginõude kohta tehtud otsustuse ja

3(6)

2-21-141014

menetluskulude jaotuse osas, kuid menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas tuleb

arvestada TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga (vt ka RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547/20, p 13).

10. Ringkonnakohus ei võinud praegusel juhul keelduda apellatsioonkaebust haginõude

lahendamise ja menetluskulude jaotuse osas TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmast, kuna

maakohus on hagi lahendamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja on selgelt

rikkunud menetlusõiguse normi ja see võis oluliselt mõjutada maakohtu otsust. Maakohus eksis

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivate sätete kohaldamisel.

11. Maakohus tuvastas, et kostja kasutuses olnud sõidukid pargiti 10. detsembril 2018, 12.

detsembril 2019 ja 3. septembril 2021 parkimislepingut rikkudes ja hageja jättis seetõttu sõidukite

tuuleklaasile kojamehe vahele leppetrahvinõude, mille maksetähtpäev olid vastavalt 24. detsember

2018, 26. detsember 2019 ja 17. september 2021. Maakohus leidis, et kuna 10. detsembri 2018. a

leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 25. detsembril 2018, oleks see aegunud 26. detsembril 2021,

ning kuna 12. detsembri 2019. a leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 27. detsembril 2019, oleks

see aegunud 28. detsembril 2022.

11.1. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja kohustuste täitmise tähtpäevad 24. detsember 2018 ja

26. detsember 2019 olid riigipühad ja puhkepäevad. TsÜS § 136 lg 8 järgi, kui kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks

puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Järelikult, kuna maksetähtpäev oli 24. detsembril 2018

ja 26. detsembril 2019, tuli need kohustused täita hiljemalt 27. detsembril 2018 ja 27. detsembril

2019. Kostja ei pidanud menetluses tuginema asjaolule, et kohustuse täitmise päev sattus

puhkepäevale, tegemist on materiaalõiguse kohaldamisega (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p

31).

11.2. Maakohus pikendas ekslikult aegumistähtaega. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on

TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Tähtaeg lõpeb TsÜS § 135 lg 2 järgi tähtpäeva saabumisel.

Tähtpäeva saabumine määratakse TsÜS § 136 lg 1 järgi tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega.

Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg

2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on aastates

arvutatava aegumistähtaja puhul aegumistähtaja viimase aasta „vastavaks kuuks ja päevaks“ TsÜS §

136 lg 2 mõttes kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale

vastav päev (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p-d 29 ja 33). Seega tuleb aastates arvutatava

aegumistähtaja puhul lugeda aegumistähtaja viimase aasta vastavaks kuuks ja päevaks TsÜS § 136

lg 2 mõttes kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat

päeva, mitte TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. Kui tähtpäeva

saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg

TsÜS § 137 lg 1 järgi tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna

leppetrahvi maksmise kohustused tuli täita hiljemalt 27. detsembril 2018, 27. detsembril 2019 ja 17.

septembril 2021, aegunuks need nõuded vastavalt 27. detsembri 2021, 27. detsembri 2022 ja 17.

septembri 2024 südaööl, s.o kell 24.00.

12. Maakohus leidis, et hageja leppetrahvinõuded kostja vastu ei ole aegunud, sest nende nõuete

aegumine peatus 8. detsembril 2021 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega sõidukite

omaniku vastu. Kolleegium ei nõustu sellega.

12.1. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks

või tunnustamiseks. Hagi esitamisega on sama paragrahvi lg 2 p 3 järgi võrdsustatud avalduse

esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hagi esitamise aeg on TsMS § 362 lg 1 järgi hagi kohtusse

4(6)

2-21-141014

jõudmise aeg. See kehtib üksnes juhul, kui hagi on seejärel kostjale ka kätte toimetatud. Märgitu

kehtib TsMS § 362 lg 2 esimese lause järgi ka muu avalduse või taotluse kohtule esitamise kohta,

kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 362 lg 3 järgi kohaldatakse eeltoodut nii hagi esitamisega

seotud menetlusõiguslike kui ka materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel, mh tähtaja järgimise

ning tähtaja kulgemise katkemise ja peatumise hindamisel. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt on aegumine

isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Pärast aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Nõude aegumist

võtab kohus TsÜS § 143 alusel arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Seega mõjutab aegumine

võlasuhte poolte õigusi ja kohustusi ning õigus keelduda kohustuse täitmisest aegumise tõttu on

selle võlasuhte kohustatud isikul.

Kolleegium leiab, et nõude aegumise peatab üksnes hagi või sellega võrdsustatud avalduse

esitamine õige võlgniku (kostja) vastu. Seega ei peatunud hageja leppetrahvinõuete aegumine

maksekäsu kiirmenetluses nõude esitamisega sõidukite omaniku vastu. Hageja nõuete aegumine

võis peatuda TsÜS § 160 lg 1 alusel hagi esitamisega kostja vastu, kui selleks ajaks ei olnud

aegumistähtaeg möödunud.

12.2. Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et kostjast sai menetlusosaline TsMS § 208 lg 1 alusel kostja

asendamise kaudu. Pärast kostja asendamist alustatakse asja läbivaatamist TsMS § 208 lg 3 kohaselt

algusest peale. See tähendab, et seni tehtud menetlustoimingud ei ole uuele kostjale siduvad ja

kohus peab uuesti tegema kõik seni tehtu, mh viima läbi eelmenetluse, ja andma kostjale võimaluse

hagile vastata. Kuna TsMS § 362 lg-d 1 ja 2 reguleerivad hagi ja muu avalduse esitamise tagajärgi

nõude esitamisel konkreetse isiku vastu, ei tekkinud kostjale õiguslikke tagajärgi maksekäsu

kiirmenetluse avalduse ega hagi esitamisest sõidukite omaniku vastu. Eeltoodust erinevat järeldust

ei saa teha maakohtu viidatud kolleegiumi seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-105-10, kus otsustati,

millist menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise korda tuleb TsMS § 362 lg 1 tähenduses

kohaldada olukorras, kus menetlus algas enne, kuid kostja kaasati menetlusse pärast TsMS-i

jõustumist. Kuna TsMS § 362 on üksnes menetlusõigusliku tähendusega (RKTKo 11.04.2008,

3-2-1-14-08, p 16), ei muuda selles sätestatu hageja ja kostja vahelises õigussuhtes TsÜS-iga

reguleeritud nõude aegumise kulgemist, peatumist ega katkemist.

12.3. Samuti ei mõjuta hageja nõude aegumist asjaolu, et ta ei teadnud, kes sõidukeid tegelikult

kasutas. Kuigi hagejal võib olla parkimistingimuste järgi õigus eeldada, et sõidukit juhtis ja

parkimislepingu pooleks on seega sõiduki omanik (RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11), kannab

hageja riski, et sõiduki omanik lükkab selle ümber. Kostjale ei saa ette heita, et sõiduki omanik

esitas sõidukite tegeliku kasutaja andmed alles 11 kuud pärast tema vastu nõude esitamist.

Vastuseks kostja väidetele sõidukite valduse vale tuvastamise ja tõendamiskoormuse jaotamise

kohta märgib kolleegium, et määruskaebus ei anna alust leida, et maakohus on selgelt ebaõigesti

hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust mh tõendite hindamise osas

apellatsioonkaebuse lahendamisel.

13. Kuivõrd maakohus eksis hagi rahuldades aegumise sätete kohaldamisel ja see võis oluliselt

mõjutada maakohtu otsust, ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda TsMS § 637 lg 21 alusel

apellatsioonkaebuse menetlemisest haginõude lahendamise ja menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohtu menetluses on kostja apellatsioonkaebus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise kohta. Kui ringkonnakohus otsustab apellatsioonkaebust menetleda ka

5(6)

2-21-141014

haginõude lahendamise ja menetluskulude jaotuse osas, on TsMS §-s 2 sätestatuga kooskõlas

lahendada apellatsioonkaebus tervikuna ühe lahendiga.

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu

otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)